Tööõigus › Muud tööõigusasjad

hageja omab Eesti lennunduses kokku staaži 36,5 aastat, mille vältel ei ole hagejal olnud ühtegi töösuhetest tulenevat rikkumist, ei ole tööandja hagejale karistuse määramisel arvestanud TDVS § 8 lg-s 1 sätestatut ja hagejale määratud karistus töölepingu lõpetamise näol on ilmselges vastuolus toimepandud teoga. Hagejale määratud karistus on ebaproportsionaalne ega vasta süüteo raskusele, selle toimepanemise asjaoludele ning töötaja eelnevale käitumisele. Ebaseaduslik on ka töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7 alusel. Hageja ei ole kahjustanud kostja mainet ega põhjustanud AS G4S usaldamatust kostja vastu. Selline kostja käskkirjas sisalduv väide on paljasõnaline. TLS § 104 lg 2 p 3 eeldab, et tarbijate, klientide või äripartnerite usaldamatuse põhjustamine tööandja vastu peab olema seotud varalise kahju tekitamisega või selle ohuga. AS G4S ei ole kostja tarbija, klient ega äripartner, vaid osutab teenust AS Tallinna Lennujaamas. Kostja ei ole käskkirjas viidanud, et hageja käitumine turvaväravas oleks tekitanud AS Tallinna Lennujaam usaldamatuse kostja vastu. Kostja soovis hagejaga töölepingu lõpetada juba enne hageja poolt toimepandud tegu, tehes 2009.a alguses hagejale ettepaneku lõpetada töösuhe koondamisega. Kuna hageja ei olnud sellega nõus, jäi töösuhe kestma, sest kehtiva kollektiivlepingu kohaselt võib töötajaid koondada vanemusjärjestusele vastupidises järjekorras, mistõttu ei saanud hagejat ilma nõusolekuga koondada. Lisaks sellele tegi kostja hagejale 04.05.2009 taas ettepaneku töösuhe poolte kokkuleppel TLS § 76 alusel lõpetada. Kuna hageja keeldus ka sellest ettepanekust, hakkaski kostja käsitlema hageja poolt toimepandud intsidenti jämeda töökohustuste rikkumisena ning tegi 06.05.2009 hagejale teatavaks 03.05.2009 käskkirja, millega tema töösuhe peatati. 07.05.2009 koostas AS G4S kostjale kirja, milles viitab 23.04.2009 toimunud intsidendile kui hageja poolsele seksuaalsele ahistamisele AS G4S töötaja suhtes. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata. Hageja tööülesanded ja pädevus on kirjas poolte vahel sõlmitud töölepingu p-s 2.5 ning üksikasjalikult määratud AS Estonian Airi Lennutegevuse Käsiraamatus (FOM). Hagejal oli kohustus töölepingu kohaselt kinni pidada FOMis sätestatust. Tööandja tutvustas hagejale FOM-i ja selle muudatusi allkirja vastu. Viimane kord tutvustati seda hagejale 06.04.2009. Vormiriietuse kandmise korda reguleerib ka Estonian Airi haldusjuhend ehk Administratiivkäsiraamat. Sellele on kõigil töötajatel ligipääs elektrooniliselt. FOM ja kollektiivleping kohustavad töötajat Administratiivkäsiraamatust kinni pidama. Hageja oli teadlik oma töökohustustest ja tööandja poolt kehtestatud nõuetest tööülesannete täitmisele. FOM-i üheks osaks olev vormiriietuse kandmise kord sätestab käitumisjuhised töötajatele, kes kannavad vormiriietust. Vormiriietuse kandmise kord kohustab Estonian Airi vormiriietust kandvat töötajat olema ettevõtte väärikas esindaja, olema sõbralik ja taktitundeline, viisakas ja abivalmis. AS Estonian Air on kujundanud oma strateegia, mille järgi ettevõtte põhiväärtusteks on võitlusvaim, väärikus ja hoolivus. Kostja eeldab, et selliste väärtuste elluviimine eeldab töötajatelt viisakat, kolleegi, klienti ja koostööpartnerit väärtustavat käitumist. Ettevõtte strateegiat ja põhiväärtusi tutvustati töötajatele 2007.a strateegiapäeval ja need on üleval ka äriühingusiseses intranetis. Eeltoodust tulenevalt kuulus hageja töökohustuste hulka lisaks piloodikohustustele ka kohustus käituda väärikalt, viisakalt, hoolivalt nii kolleegide, klientide kui ka koostööpartnerite suhtes. Kostja sai 23.04.2009 juhtunust teada 27.04.2009, kui AS Tallinna Lennujaama lennundusjulgestuse juht T. P. sellest kostjale e-kirjaga teatas. T. P. pidas hageja käitumist kohatuks ja turvatöötajale väga ebameeldivaks. Hageja poolt 23.04.2009 toimepandut tuleb käsitleda AS G4S naisturvatöötaja seksuaalse ahistamisena SoVS § 3 lg 1 p 5 mõttes. Hageja tegu oli turvatöötajale soovimatu ja ta püüdis seda tõrjuda, mis nähtub turvatöötaja seletuskirjast, mille kohaselt üritas ta end vabastada; hageja tegu lõi alandava ja solvava õhkkonna turvatöötaja jaoks ning alandas tema väärikust, mida

kinnitab AS G4S VD osakonnajuhataja 07.05.2009 kiri ja AS Tallinna Lennujaam lennundusjulgestuse juhi T. P. kiri. Tegemist oli füüsilise kontaktiga hageja ja turvatöötaja vahel, mis toimus vastu turvatöötaja tahtmist. Hageja, ahistades kostja koostööpartneri töötajat, käitus vääritult, ebaviisakalt, üleolevalt ja solvavalt, millega pani toime äärmiselt jämeda töökohustuste rikkumise. Kuivõrd töölepinguseadus ei määratle esmakordse jämeda töökohustuste rikkumise mõistet, on tööandja hinnangu küsimus, millistest asjaoludest ja tagajärgedest sõltuvalt töötaja käitumist jämedaks töökohustuste rikkumiseks pidada. Kostja hinnangut hageja käitumisele mõjutasid toimunud fakt ise, selle mõju äriühingule kui ka kolmandatele isikutele ja ka töötaja enda suhtumine toimepandud rikkumisse. Hinnangu andmisel arvestas kostja seda, et hageja tegu häiris AS Tallinna Lennujaam ja AS G4S tööd niivõrd, et kostja koostööpartnerid olid sunnitud asetleidnud intsidendist kostjat teavitama; kostja koostööpartnerid hindasid hageja poolt toimepandud tegu ebameeldivaks ja nördimusttekitavaks ning avaldasid lootust, et kostja võtab tarvitusele abinõud, et see tulevikus ei korduks. Tegemist ei olnud kostja siseküsimusega, vaid hageja pani toime teo Tallinna Lennujaama territooriumil turvakontrolli tsoonis, kus viibivad AS Tallinna Lennujaam ja AS G4S töötajad ning lennureisile suunduvad reisijad, kes kõik võisid toimunud intsidenti pealt näha; hageja kandis Estonian Airi vormiriietust, mistõttu tema vääritu tegu oli pealtnägijatele otseselt seostatav kostja äriühinguga ja kahjustas seega oluliselt kostja mainet; hageja põhjustas oma teoga kostja koostööpartneri töötajale psüühilisi kannatusi, asetades ta väärikust alandavasse olukorda kõigi turvakontrolli tsoonis viibinud pealtnägijate ees; hageja seletusest ega temaga läbiviidud vestlusest ei nähtunud, et ta oma teo tõsidusest aru sai, seda kahetseb või edaspidi sellist käitumist vältida püüab. Hageja peab tehtud tegu lihtsalt üheks naljaks ning tema seletustest ja vestlustest ilmnes hageja üleolev ja enesekindel suhtumine ja veendumus, et ta ei ole midagi valesti teinud. AS G4S VD osakonnajuhataja V. Õ. 07.05.2009 kirjas kostjale on märgitud, et 23.04.2009 toimunud intsident kahjustab oluliselt ettevõtete vahelist koostööd ja mõjub negatiivselt vastastikusele usaldusele. AS G4S viitab oma kirjas SoVS § 11 lg 1 p-le 4, mille kohaselt peab tööandja naiste ja meeste võrdõiguslikkust edendades hoolitsema, et töötaja on töökeskkonnas kaitstud seksuaalse ahistamise eest. Sama seaduse § 6 lg 2 p 5 kohaselt loetakse tööandja tegevus diskrimineerivaks, kui ta jätab täitmata § 11 lg 1 p 4 sätestatud kohustuse. Tööandja vastutus seisneb töötajale varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise kohustuses. Hageja vääritu tegu 23.04.2009 lõi olukorra, kus AS G4S ei suutnud oma töötajat ahistamise eest kaitsta, mille tulemusel oleks turvatöötajal olnud õigus nõuda tööandjalt talle tekitaud mittevaralise kahju hüvitamist. Eeltooduga põhjustas hageja oma teoga kostja koostööpartneri usaldamatuse kostja vastu, millega kaasnes varalise kahju tekkimise oht. Kostja, saades teada 23.04.2009 intsidendist, alustas asjaolude väljaselgitamist ning saadud vestluste, seletuste, koostööpartnerite kirjalike pöördumiste ja videosalvestuse analüüsimise tulemusena asus seisukohale, et hageja on toime pannud eriti jämeda töökohustuste rikkumise, millega kaasnes koostööpartnerite usaldamatuse põhjustamine ning otsustas hagejat 11.05.2009 karistada distsiplinaarkorras TLS § 86 p 6 ja p 7 alusel töötajapoolse töökohustuste rikkumise ja töötaja suhtes usalduse kaotuse tõttu töölepingu lõpetamisega. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi ning tühistas AS Estonian Airi poolt E. K. 11.05.2009 määratud distsiplinaarkaristuse - töölepingu lõpetamise - ja tunnistas hagejaga töölepingu lõpetamise 11.05.2009 TLS § 86 p 6 ja p 7 alusel ebaseaduslikuks ning ennistas hageja tööle AS Estonian Airi Boeing-737 1.ohvitseri ametikohale. Kohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks sunnitud töölt

puudumise aja eest (12.05.2009-04.03.2010) 659 443, 08 krooni ning alates 05.03.2010 kuni kohtotsuse jõustumiseni 3201,18 krooni tööpäevas. Menetluskulud jäid kostja kanda. Kostja on hagejale distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas moonutanud 23.04.2009 Tallinna Lennujaama turvatsoonis turvaväravate läbimise käigus toimunud intsidenti hageja kahjuks. Nimetatu on tõendatud kohtuistungil vaadatud turvalindi videosalvestusega. Videolindilt nähtuvalt ei surunud hageja oma kehaga naisturvatöötajat vastu läbivalgustusseadet, vaid turvatöötaja seisis kogu toimunu vältel, mis kestis mõne sekundi, turvavärava kõrval lindi ääres ja kontakt hageja ning naisturvatöötaja keha vahel puudus. Samuti ei liigutanud hageja naisturvatöötaja käsi oma kehal üles alla, vaid asetas need hetkeks oma külgedele, misjärel naisturvatöötaja oma käed vabastas. Kohus asus seiskohale, et eelkirjeldatud vahejuhtum ei ole käsitletav hageja poolt naisturvatöötaja suhtes toimepandud seksuaalse ahistamisena SoVS § 3 lg 1 p 5 sätestatu mõttes. Kuni 23.10.2009 kehtinud SoVS § 3 lg 1 p 5 kohaselt saab seksuaalne ahistamine toimuda vaid alluvus- või sõltuvussuhtes olevate isikute vahel ning seksuaalse ahistamise eelduseks peab olema ametialase eelistuse või soodustuse saamine. Hageja ja J. I. vahel ei olnud ei alluvus- ega sõltuvussuhet, samuti ei olnud J. I. ei otseselt ega kaudselt võimalik saada hagejalt ametialaseid eelistusi või soodustusi. Hageja poolt toimepandu oli J. I. ebameeldiv, mida tõendab J. I. seletuskiri AS G4S turvajuhile ja AS G4S VD osakonnajuhataja V. Õ. pöördumine 07.05.2009 kirjaga AS Estonian Air juhatuse esimehe poole. Samuti kasutas hageja J. I. suhtes füüsilist jõudu, kuid tõendatud ei ole hageja tahe toime panna teise isiku väärikuse alandamist või tema solvamist. Pigem oli tegemist mõtlematu teoga. Kuna kostja ei lõpetanud hagejaga töölepingut TLS § 103 lg 1 alusel, ei oma vaidluse lahendamisel tähtsust poolte väited selle kohta, kas hageja käitumine häiris kostja tööd või mitte või häiris see hoopis kostja koostööpartnerite tööd. Hageja rikkus 23.04.2009 AS Estonian Airi Administratiivse Käsiraamatu üheks osaks oleva Vormiriietuse kandmise korra p 7.1.2 alapunkti 2, mille kohaselt peab Estonian Airi vormiriietust kandev isik olema taktitundeline ja viisakas ning ka Lennutegevuse Käsiraamatus (FOM) sätestatud vormiriietuse kandmise korda, mille kohaselt peavad meeskonnaliikmed panema erilist rõhku korralikule ja viisakale käitumisele. Samas ei saa hageja poolt toimepandud rikkumist käsitleda töötaja esmakordse jämeda töökohustuste rikkumisena, mille eest oleks tööandjal õigus töötajaga tööleping lõpetada TLS § 86 p 6 ja § 103 lg 2 alusel, eriti kui arvestada seda, et hageja käitumine ei ole käsitletav naisturvatöötaja suhtes toimepandud seksuaalse ahistamisena. Seega oli hagejaga töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 6 ja § 103 lg 2 alusel individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 28 lg 1 kohaselt ebaseaduslik. Kostja ei ole põhjendanud karistuse määramise käskkirjas ega tõendanud ka kohtus, kuidas seadis hageja ohtu tööandja vara säilimise. Ainuüksi kostja väide, et AS G4S turvatöötaja J. I. võib nõuda aasta jooksul oma tööandjalt mittevaralist kahju, kuna tööandja võimaldas tema suhtes töökohal toime panna väidetava seksuaalse ahistamise, ei saa olla aluseks lõpetada hagejaga töölepingut TLS § 104 lg 2 p 2 alusel. AS G4S on oma kirjas kostjale märkinud, et 23.04.2009 toimunud juhtum kahjustas ettevõtete vahelist ladusat koostööd ja G4S usaldust kostja suhtes. Kuid AS G4S VD osakonnajuhataja on oma kirjas kostja juhatuse esimehele märkinud ka seda, et loodetavasti teeb kostja kõik endast sõltuva, et selliseid asju tulevikus ei juhtuks, millest võib järeldada, et AS G4S ja kostja vaheline koostöö jätkub ka peale toimunud juhtumit ja usaldus koostööpartneri vastu ei ole kadunud. Eeltoodust tulenevalt on hagejaga töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7 ja 104 lg 2 p 2 alusel asjaolude puudumisel ITVS § 28 lg 1 kohaselt ebaseaduslik.

Kostja ei ole hagejale distsiplinaarkaristuse määramisel arvesse võtnud hageja eelnevat käitumist, kuigi ta väidab seda käskkirjas teinud olevat. Kostja ei ole distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas esile toonud asjaolusid, mille alusel ta on otsustanud valida hageja suhtes kõige rangema distsiplinaarkaristusena töölepingu lõpetamise. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja on kostja juures töötanud peaaegu 17 aastat, mida tõendab ka poolte vahel sõlmitud tööleping ja hageja tööraamat ning, et enne 23.04.2009 toimunud vahejuhtumit on hageja käitumine olnud laitmatu ja hagejale ei ole määratud ühtegi distsiplinaarkaristust. Poolte vahel puudub ka vaidlus selles, et kostja avaldas hagejale tunnustust 2006.a detsembris tänukirjaga ning, et hagejat on tunnustatud piloodina Vello Lääne ja Johannes Tilga raamatus „Kes on kes Eesti lennunduses”, kus on ka märgitud, et hageja on ka üks kahest Eest piloodist, kes omab õigust vedada lennukiga TU 134A riigijuhte. Arvestades hageja eelnevat käitumist ja süüteo toimepanemise asjaolusid, on hagejale määratud distsiplinaarkaristus vastuolus hageja poolt toimepandud süüteoga, millest tulenevalt tuleb hagejale määratud distsiplinaarkaristus TDVS § 23 lg 2 kohaselt tühistada. Kuivõrd hageja on olnud sunnitult töölt eemal alates 12.05.2009, kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele keskmine palk 206 tööpäeva eest 659 443, 08 krooni ja sealt edasi 3201, 18 krooni päevas kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt teha uus otsus, millega jätta jõusse hagejale 11.05.2009 määratud distsiplinaarkaristus ning jätta hagejale TLS § 144 lg 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel tööle ennistamisel hüvitis keskmise palga näol välja mõistmata. Menetluskulud jätta hageja kanda. Maakohus on valesti kohaldanud materiaalõiguse norme ning andnud tõenditele ebaõige hinnangu. Maakohus on valesti kohaldanud SoVS § 3 lg 1 p 5, kuna ei ole nimetatud sätte kohaldamisel jälginud sätte vastavust tema aluseks oleva Euroopa Liidu õiguse normiga. Vastuolu korral tuleb lähtuda viimasest. EL õiguses on seksuaalse ahistamise defineeritud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2002/73/EÜ art 2 lg-s 2. Viidatud sättes sisaldub järgmine definitsioon: „seksuaalne ahistamine – kui esineb seksuaalse olemusega mis tahes soovimatu sõnaline, mittesõnaline või füüsiline käitumine, mille eesmärk või tegelik toime on isiku väärikuse alandamine, eelkõige luues ähvardava, vaenuliku, halvustava, alandava või solvava õhkkonna.“ Arvestades EL õiguse ülimuslikkuse põhimõtet, peaks Eesti siseriiklikus õiguses seksuaalse ahistamise definitsioon olema kooskõlas tsiteeritud definitsiooniga. Tsiteeritud definitsioon ei seo seksuaalset ahistamist alluvus- või sõltuvussuhtes olekuga, tahtega teist isikut alandada või solvata ega võimalusega saada ametialaseid eeliseid või soodustusi, vaid määrav on faktiline seksuaalse olemusega tegu, mis alandab isiku väärikust. Seejuures ei pea teo toimepanija tahe olema suunatud isiku väärikuse alandamisele, vaid ahistamisega on tegemist ka siis, kui teo tegelik mõju on alandamine. 01.01.-22.10.2009 kehtinud SoVS § 3 lg 1 p 5 ei olnud seega kooskõlas direktiiviga 2002/73/EÜ. Euroopa Parlament võttis 15.01.2009 vastu resolutsiooni direktiivi 2002/73/EÜ kohaldamise kohta, mille p-s 6 on Euroopa Parlament tauninud just tõsiasja, et teatavates siseriiklikes õigusaktides ei sõnastata otsese ja kaudse diskrimineerimise, ahistamise ja seksuaalse ahistamise mõisteid piisava selgusega. Arvestades sätte mittevastavust direktiivile, on ka Eestis SoVS § 3 lg 1 p 5 muudetud ning alates 23.10.2009 kattub SoVS § 3 lg 1 p-s 5 sisalduv seksuaalse ahistamise definitsioon direktiivi 2002/73/EÜ art 2 lg-s 2 sätestatuga. Arvestades EL ja siseriikliku õiguse vastuolu, pidanuks maakohus seksuaalse ahistamise sisu määratlemisel lähtuma mitte SoVS § 3 lg 1 p-st 5, vaid jätma selle kohaldamata ja lähtuma direktiivi 2002/73/EÜ art 2 lg-st 2. Vaidlusalusel juhtumil võttis hageja naisturvatöötaja käed ning asetas need enda kehale ja katsus nendega ennast. Tegemist seksuaalse olemusega füüsilise käitumisega. Naisturvatöötaja ettekandest

nähtuvalt oli tegemist tema jaoks soovimatu käitumisega. Nii turvatöötaja seletuskirja kui AS G4S 07.05.2009 kirjaga on tõendatud, et hageja käitumise tegelik toime oli naisturvatöötaja väärikuse alandamine, seega direktiivi 2002/73/EÜ art 2 lg 2 kohase seksuaalse ahistamisega. Maakohus on andnud videosalvestisele kui tõendile ebaõige hinnangu, jättes arvestamata, et videosalvestis on lünklik. Sellelt nähtub, et võtted on tehtud 1-2 sekundiste vahedega. Tulenevalt videosalvestise lünklikkusest tuleb sündmuse täpse käigu osas lähtuda muudest asjas kogutud dokumentaalsetest tõenditest: naisturvatöötaja ettekanne, AS G4S VD osakonnajuhataja 07.05.2009 kiri ja AS-i Tallinna Lennujaam lennundusjulgestuse juhi kiri. Nimetatud tõenditest nähtub, et hageja liigutas naisturvatöötaja käsi enda kehal. Lisaks sõltumata sellest, kas hageja naisturvatöötaja käsi liigutas või mitte, on tema poolt jõudu kasutades naisturvatöötaja käte asetamine enda kehale käsitletav seksuaalse ahistamisena direktiivi 2002/73/EÜ mõttes. Isiku, kellega töötaja tööalaselt kokku puutub, seksuaalne ahistamine on käsitletav väga tõsise tööalase süüteona. Tööandjal ei ole võimalik tolereerida seksuaalset ahistamist oma koostööpartneri töötaja suhtes. Teo tõsidus nähtub muuhulgas asjaolust, et nähtuvalt AS G4S VD osakonnajuhataja 07.05.2009 kirjast kaaluti koos intsidendis osalenud naisturvatöötajaga ka politseisse pöördumist. Ühtlasi pani hageja eelkirjeldatud teo toime, kandes AS Estonian Air vormiriietust. Vormiriietuses isiku ebakohane käitumine on üheselt seostatav tööandjaga ning see ohustab tööandja mainet. Kõik intsidenti pealt näinud isikud võisid tänu vormiriietusele üheselt veenduda, et kohatult käitunud isiku näol oli tegemist kostja töötajaga, mistõttu hageja tegu kahjustas kostja mainet. Vastavuses TLS § 48 lg 1 p-ga 1 on tööandja ja töötaja kohustatud täitma töölepingu tingimusi. Hageja kohustus järgida töös Lennutegevuse käsiraamatut oli muuhulgas ette nähtud hageja töölepingu p-s 2.5. Samuti kehtib töösuhte poolte vahel TLS § 48 lg 1 p-s 4 sätestatud viisakuskohustus. Naisturvatöötaja seksuaalse ahistamisega ning seda veel vormiriietuses, on hageja neid kohustusi esmakordselt jämedalt rikkunud, kuna on eksinud kostja peamiste väärtuste vastu ja kahjustanud kostja mainet kolmandate isikute silmis. Tööandja otsus töökohustuste rikkumise lugemiseks jämedaks või mitte on tööandja diskretsiooniotsus ehk põhineb asjaoludele antud hinnangul. Kostja on kaalunud rikkumise raskust ning selle võimalikke tagajärgi ja andnud hageja teole hinnangu, et kohustuste rikkumine on jäme ning puudub võimalus hagejaga töösuhte jätkamiseks. Seega on kostja õigesti lõpetanud hageja töölepingu töökohustuste jämeda rikkumise tõttu TLS § 86 p 6 ja § 103 lg 2 alusel. Relevantne ei ole asjaolu, et hagejat ei olnud varem distsiplinaarkorras karistatud, kuna väga tõsise töölepingu rikkumise korral ei ole tööandjal võimalik jätkata töötajaga töösuhet isegi siis, kui töötaja tööalane võimekus on hea ning teda pole varasemalt karistatud. Nende juhtude tarbeks ongi TLS § 103 lg-s 2 sätestatud võimalus lõpetada töötaja tööleping siis, kui töökohustuste rikkumine on küll esmakordne, kuid väga tõsine. Maakohus on valesti kohaldanud TLS § 86 p 7 ning § 103 lg 2 p 2 ja 3 ning § 104 lg 2 p 3. Hageja tegu, mis seisnes selles, et hageja võttis naisturvatöötajale vastumeelselt tema käed, asetas need enda kehale ja katsus kätega ennast, on tegu, mis tekitab mõistlikus koostööpartneris usaldamatust kostja vastu. See, et taoline tegu tõepoolest ka usaldamatust põhjustas, nähtub AS G4S VD osakonnajuhataja 07.05.2009 ja AS Tallinna Lennujaam lennundusjulgestuse juhi kirjast. Sellest tulenevalt on hageja tööleping õigesti lõpetatud TLS § 86 p 7 ja § 104 lg 2 p 3 alusel. Vastavalt TLS § 104 lg 2 p-le 2 võib töölepingu lõpetada, kui töötaja on seadnud ohtu vara säilimise. Sätte sõnastusest nähtuvalt võib töölepingu lõpetamise kaasa tuua juba see, kui on loodud kahju tekkimise oht, seega ei ole töölepingu lõpetamise obligatoorseks eelduseks kahju olemasolu. Seejuures on kahju tekitamisest hoidumine TLS § 48 lg 1 p 3 kohaselt üks töölepingu poolte põhikohustusi töösuhtes. Vastavuses SoVS § 11 lg 1 p-ga 4 lasub tööandjal kohustus hoolitseda, et töötaja on töökeskkonnas kaitstud seksuaalse ahistamise eest. Kooskõlas SoVS § 6 lg 2 p-ga 5 võidakse nimetatud kohustuse rikkumist tööandja poolt lugeda diskrimineerimiseks tööelus, mis

sama seaduse § 13 lg 1 ja 2 alusel võib kaasa tuua ahistatud töötaja kahjunõude oma tööandja vastu. Kahjunõude esitamiseks on aega üks aasta, seega lõi hageja võimaluse, et naisturvatöötaja esitab kahjunõude oma tööandja AS G4S vastu. Sel juhul tekiks AS-il G4S omakorda VÕS § 101 lg 1 p 3 ning § 127 jj alusel kahju hüvitamise nõudeõigus kostja vastu, kes vastavuses TsÜS § 132 lg-ga 1 vastutab oma töötaja eest. Seega lõi hageja ohu kostjale kahju tekkimiseks. Asjaolu, et töölepingu lõpetamise ajaks ei olnud vastavaid nõudeid esitatud, ei oma tähtsust. Ühtlasi tuleb arvestada, et see, kas naisturvatöötaja nõude esitab või mitte, ei sõltu enam hagejast, vaid tema omalt poolt lõi võimaluse selleks, et nõue esitatakse ja kahju tekib. Tööandja ei saa mõistlikult jätkata tööd töötajaga, kes oma tegevusega loob ohu temale kahju tekkimiseks ja keda seetõttu ei saa usaldada. Ühtlasi arvestab seadus sellega, andes tööandjale TLS § 86 p 7 ja § 104 lg 2 p 2 näol õiguse esmakordse taolise teo puhul tööleping lõpetada. Hageja, kelle tööleping on lõpetatud süütegude tõttu, on esitanud taotluse tema tööle ennistamiseks. Taolisel juhul on töövaidlusorganil kooskõlas TLS §-ga 144 õigus hinnata töötaja süüteo asjaolusid ja töölepingu lõpetamise otstarbekust. Juhul, kui ringkonnakohus kaalub töölepingu lõpetamise otstarbekust, tuleb kohaldada TLS § 144 lg 2, mille kohaselt töötaja tööle ennistamisel sama paragrahvi 1. lõikes mainitud asjaoludel (süüteo vähene tähtsus jms) ei ole töötajal õigust hüvitusele. Seega juhul, kui hageja ennistatakse tööle, tuleb jätta hüvitisena keskmise palk töölt puudutud aja eest välja mõistmata. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb kaevatav kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda ringkonnakohus maakohtu otsuses sisalduvaid hagi rahuldamise põhjendusi, sest nõustub nendega. Vastuseks kaebusele märgib kolleegium alljärgmist. Maakohus tuvastas õigesti hagejale süükspandud teo olemuse, mistõttu ei oma asjas tähtsust apellandi väited Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2002/73/EÜ artikli 2 lg-s 2 sisalduva sätte ülimuslikkusest liikmesriigi seaduse suhtes. Maakohus, hinnates tõendeid kogumis, leidis põhjendatult, et hageja ei ole töötajana pannud toime tegu, mis annaks tööandjale õiguse temaga tööleping TLS § 86 p 6 ja p 7 alusel lõpetada. Kohus hindas kõiki esitatud tõendeid, tehes nende põhjal kaalutletud järelduse, et kostja määratud rangeim distsiplinaarkaristus on ebaseaduslik. Antud tõendite põhjal ei olnud kohtul alust tuvastada, et hageja käitumise eesmärgiks või selle tegelikuks toimeks oli isiku väärikuse alandamine, eelkõige ähvardava, vaenuliku, halvustava, alandava või solvava õhkkonna loomine. Apellandi väited selle kohta, et intsidendis osalenud turvatöötaja kaalus koos oma tööandjaga politseisse pöördumist, ei mõjuta iseenesest hageja käitumise tegelikku sisu ega võimalda sellele omistada seksuaalset suunitlust. Ka turvatöötaja ettekandest ilmneb pigem intsidendi ootamatus, kui selle tajumine seksuaalse ahistamisena. Viidatud isik ei rõhuta ka ise ettekandes oma sugu (ega kasuta ka kaastöötaja puhul sugu määravat eesliidet). Pealegi oli konkreetse turvatöötaja puhul tegemist isikuga, kes vahetult suhtles hagejaga turvavärava läbimise protseduuris, andes hagejale korraldusi. Tuvastatud asjaoludest nähtuvalt asus teine turvatöötaja hagejat ka koheselt kontrollima. Arvestades muuhulgas ka eelmärgitud asjaolusid, ei olnud kohtul alust omistada hageja käitumisele tunnuseid, millest võiks järeldada kostja väidetud üleastumist.

Hagejaga töölepingu lõpetamisel TLS § 86 p 6 alusel süüdistas kostja hagejat esmakordses jämedas töökohustuste rikkumises (TLS § 103 lg 2). TLS § 86 p 6 alusel töölepingu lõpetamine eeldab reeglina korduvat distsiplinaarüleastumist. Kuigi seadus lubab töölepingut lõpetada ka esmakordse töökohustuste rikkumise eest, on sel juhul tegemist siiski vaid erijuhuga. Seega peab viimase puhul olema tegemist erilise (jämeda) süüteoga, mis ei võimalda pooltevahelist töösuhet jätkata. Nõustudes küll apellandiga, et TLS § 103 lg 2 ongi normiks, mille järgi saab väga tõsise töökohustuste rikkumise toimepannud töötajaga lõpetada töölepingut ka siis, kui isiku tööalane võimekus on hea ja puuduvad varasemad distsiplinaarkaristused, tuleb siiski igal konkreetsel juhul töötaja käitumist puudutavaid kõiki asjaolusid hinnata ja tuvastada töötaja teo (käitumise) olemus ning anda sellele õiguslik hinnang. Maakohus leidis õigesti, et objektiivsete asjaolude põhjal ei ole võimalik hagejale süükspandud teole anda kostja väidetud hinnangut. Ka asjaolu, et hageja kandis turvaväravas toimunud intsidendi ajal tööandjat määratlevat vormiriietust, ei anna hageja käitumisele neid tunnuseid, mis võimaldaksid hinnata seda jämeda töökohustuste rikkumisena. Kohtule esitatud tõendite põhjal ei ole võimalik teha apellandi soovitud järeldust. Tööandja algatusel töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7 alusel on sisustatud TLS §-s 104. Hageja teo seostamine TLS § 104 lg 2 p-des 2 ja 3 silmas peetud ohuga kostja vara säilimisele ning tööandja äripartnerite usaldamatuse põhjustamisega on meelevaldne ega ole kooskõlas seaduse mõttega. Maakohus ei kohaldanud nimetatud sätteid ebaõigesti. Kuigi kõnealustest normidest tulenevalt võib tööandja algatusel töölepingut lõpetada ka kahju ohu või usaldamatuse loomise võimaluse korral, vajab teoga kaasnenud asjaolude hindamine nende objektiivset analüüsimist. AS G4S 07.05.2009 kiri reaalsele varalisele ohule ei viita, selle kirja põhjal ei ole võimalik järeldada võimalust, et kahjustatud saaks kostja kui olulise ja tuntud äriühingu maine (usaldatavus). Pigem viitab kõnealune, ligi kaks nädalat pärast toimunut, saadetud dokument suhete laabumisele. Samas ei ole ka ühe tõendi põhjal alust teha ennatlikku järeldust. TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Seadusest tulenevalt peab kohus hindama kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning tegema oma siseveendumusele tugineva järelduse (TsMS § 232 lg 1). Kohtule esitatud tõendite põhjal ei ole alust teha järeldust, et hageja oleks töötajana käitunud viisil, mis oleks võinud tekitada tööandja mõistlikus kliendis, tarbijas või äripartneris usaldamatust tööandja vastu. Distsiplinaarkaristuse määramisel peab tööandja järgima seadust. Kui karistus ei vasta süüteo raskusele, selle toimepanemise asjaoludele ning töötaja eelnevale käitumisele, siis on distsiplinaarkaristus määratud ebaseaduslikult. TDVS § 23 lg 2 kohaselt kuulub selline karistus tühistamisele. Seetõttu ei ole asjakohane apellatsioonkaebuse käsitlus TLS § 144 kohaldamise võimalikkusest. Nimetatud sätte kohaldamise eelduseks on asjaolu, et töölepingu lõpetamine oli küll seaduslik, kuid teatud asjaolude tõttu ei olnud see otstarbekas (süüteo vähene tähtsus, millele apellant näitena viitab, võiks kõne alla tulla vaid korduvalt töökohustusi rikkunud töötaja suhtes, sest esmakordse üleastumise puhul ei ole sellise teo eest võimalik töölepingut TLS § 86 p 6 alusel lõpetada). Kuna praegusel juhul ei ole kohtud tuvastanud, et hageja oleks pannud toime jämeda töökohustuste rikkumise või sooritanud teo, mis oleks põhjustanud tööandja usalduse kaotuse, siis ei ole võimalik ka kõnealust sätet kohaldada. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja lõpetas tööandjana hagejaga töölepingu ebaseaduslikult, kuulub kohaldamisele TLS § 117. Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, jäävad TsMS § 171 lg 1 kohaselt ka apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.

Ü. Jänes

E. Liiv

K. Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.