Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

2(6)

omavoliliselt. 19.06.2009 lõpetas kostja hageja töölepingu töölepinguseaduse (TLS) § 86 p 6 alusel. Hageja viivisenõue on aegunud. Esimese astme kohtu otsus Maakohus rahuldas J. K. hagi R. AS-i vastu 2008 oktoobri ja novembri töötasu väljamõistmiseks ning mõistis välja AS-lt R. 2008 oktoobri töötasu 21 965 krooni ja 2008 novembri töötasu 19 100 krooni J. K. kasuks. Kohus jättis rahuldamata J. K. hagi R. AS-i vastu 2008 detsembri, 2009 jaanuari, 2009 veebruari töötasude ja viiviste väljamõistmiseks. Alates 01.07.2009 kehtiva TLS § 131 lg 2 teise lause kohaselt kohaldatakse töölepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2009, senikehtinud seadust. Seega kuulus käesoleva vaidluse lahendamisel kohaldamisele kuni 30.06.2009 kehtinud töölepingu seadus. TLS § 49 p 1 kohaselt on tööandja kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga ning andma selgelt ja õigeaegselt vajalikke korraldusi. Hageja selgituste kohaselt elas ta alates 2008 oktoobrist kuni 2008 jõuludeni tööandja asukohas Tallinnas, aadressil XXXXXXX XX. Kostja väitel lahkus hageja sealt 2008 novembri keskpaiku. Hageja väide, et ta elas ka 2008 detsembris kostja asukohas, on tõendamata. Seega on tõendatud, et hageja viibis 2008 oktoobris ja novembris kostja töökohas. Eeltoodust tulenevalt on ebaõige kostja väide, et nendel kuudel ei tulnud hageja tööle. Töölepingu seadus ei kohusta töötajat nõudma tööandjalt tööd. Kostja ei ole tõendanud, et ta pakkus hagejale tööd, kuid hageja keeldus sellest. Ka tunnistaja J. O. ütlustest nähtuvalt ei olnud sellel brigaadil, kuhu kuulusid tunnistaja ja hageja, tööd. Kuigi kostja on esitanud tõendeid selle kohta, et kostja 2008 oktoobris-novembris tegutses ning tegi lepingujärgseid töid oma klientidele, ei tõenda need tõendid, et ta oleks hagejale tööd pakkunud. Sellel ajal kehtinud palgaseaduse § 18 lg 2 sätestas, et kui töötaja ei saa täita tööülesannet temast olenemata asjaoludel, maksab tööandja väljateenitud palgale juurde ulatuses, millega palgaarvestusaja jooksul tööl oldud aja eest oleks tagatud töölepingus kokkulepitud palgamäär. Seega on hageja palganõue 2008 oktoobri ja novembri eest põhjendatud. Vabariigi Valitsuse 15.08.2001 määruse „Keskmise palga arvutamise kord“ § 2 lg 1 sätestab, et keskmine palk arvutatakse üldjuhul arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud palga kogusummast. Vastavalt sama määruse § 3 lg 2, kui töölepingus, käskkirjas, korralduses ei ole palgamäära nimetatud, loetakse see võrdseks käesoleva määruse kohaselt arvutatud keskmise palgaga aja eest, mil töötaja oli tööga kindlustatud. Hageja tegi reaalselt kostja juures tööd 2008 augustini, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 2008 oktoobri töötasu 21 965 krooni ja 2008 novembri töötasu 19 100 krooni. Põhjendatud ei olnud hageja nõue palga väljamõistmiseks ajavahemiku 2008 detsember kuni 2009 veebruari eest. Kuigi töölepingu seadus ei kohusta töötajat nõudma tööandjalt tööd, ei tähenda see seda, et tööandja peaks hakkama töötajat tööle kutsuma. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks ajavahemikul 2008 detsember kuni 2009 veebruar tööle läinud. Samuti ei ole hageja tõendanud, et ta oleks muul viisil püüdnud kostjaga kontakti võtta töö saamiseks. Tunnistaja J. O. on andnud küll ütlusi, et hageja teatas temale, et helistas tööandjale 2009 veebruaris, kuid tunnistaja ütlused ei tõenda siiski piisavalt hageja väidet, et ta on ka pärast 2008 novembrit püüdnud tööandjaga kontakti võtta töö saamiseks ning et tööandja on vastanud talle eitavalt. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus J. K. palub tühistada maakohtu otsuse 2008 detsembri, 2009 jaanuari ja 2009 veebruari töötasude ja viivise väljamõistmata jätmise ning menetluskulude 60 % ulatuses hagejale panemise osas. Teha uus otsus, millega rahuldada hagi täielikult ning mõista R. AS-lt J. K.

3(6)

kasuks välja töötasu 2008 detsembri eest 14 724 krooni, 2009 jaanuari eest 15 705 krooni ja 2009 veebruari eest 13 742 krooni ning viisis 33 483 krooni. Menetluskulud jätta kogu ulatuses kostja kanda. Kohus on jätnud kohaldamata § TLS § 49 lg 2 ja PalS § 18 lg 2, jättes tähelepanuta, et lähtuvalt TLS § 49 p 2 ja PaS § 18 lg 2 on tööandja kohustatud töötajale maksma töötasu ka juhul, kui töötaja ei täida tööülesandeid temast mitteoleneva asjaolu tõttu ning tööleping ei ole lõppenud. Ebaõige on kohtu järeldus, et kuigi töölepingu seadus ei kohusta töötajat nõudma tööandjalt tööd, ei tähenda see seda, et tööandja peaks hakkama töötajat tööle kutsuma. Kui tööandja ei ole andnud töötajale kaks kuud järjest, so 2008 oktoobri ja novembri jooksul tööd, kuigi töötaja on tööd tööandja asukohas kogu nimetatud aja oodanud, on töötaja edaspidine eemalviibimine tööandja asukohast põhjendatud. Kostja tegevus nendel kahel kuul, mis seisnes hagejale töö mitte andmises, kinnitas, et kostjal ei ole kavas töötajale tööd anda ka edaspidi. Hagejal ei olnud põhjust arvata, et kostja teda järgnevatel kuudel tööga kindlustab ja töötasu maksab ning seega oli hageja loobumine igal hommikul töö küsimisest ja oma elukohta naasmine kuludest hoidumise eesmärgil põhjendatud. Kui peale kahe kuu möödumist hageja enam igal tööpäeval kostja juures tööd küsimas ei käinud, siis oli kostja kohustatud teda töö olemasolul ise tööle kutsuma või töö puudumisel töölepingu lõpetama ja maksma välja koondamishüvitise. Kostja ei ole tõendanud, et tal oleks olnud hagejale tööd 2008 detsembris, 2009 jaanuaris ja 2009 veebruaris anda. Seega ei oma sisulist tähendust, kas hageja käis tööd küsimas, kui kostjal talle nagunii tööd pakkuda ei olnud. PalS § 18 lg 2 ei näe ette, et töötaja peab tööandja juures iga päev tööd küsimas käima. Riigikohus oma lahendis nr 3-2-1-136-07 on asunud seisukohale, et tööandja kohustuseks on tõendada, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui töötaja oleks tööle tulnud. Tähtsust ei oma asjaolu, kas kostjal oli teistele oma töötajatele tööd pakkuda, vaid just see asjaolu, kas tal ka hagejale tööd pakkuda oli. Kohus ei ole hinnanud tõendeid vastavalt seadusele ning on rikkunud sellega TsMS § 232 lg 1. Kohus on asunud põhjendamatult seisukohale, et tunnistaja J. O. ütlused, et apellant teatas temale, et helistas vastustajale, ei ole piisavaks tõendiks, et apellant vastustajalt tööd küsimas käis. Samuti on kohus jätnud tõenditele hinnangu andmata, millega on rikkunud TsMS 232 lg 1. Kohus ei ole andnud hinnangut töövaidlusasja nr 9.4-02/3488-09 menetluse käigus ülekuulatud tunnistajate K. T. ja J. O. ütlustele. Kohus ei andnud hinnangut ka AS-i R. 19.02.2010 tõendile puhkusetasude kohta, millest nähtub, et kostja on saatnud hageja puhkusele. Hageja puhkusele saatmine kostja poolt tõendab hageja ning kostja vahelise kontakti eksisteerimist ning nendevahelist suhtlemist töö olemasolu ning töö mitteandmise osas. Oluline on seejuures arvestada, et hageja puhkusele saatmine ei ole toimunud tema avalduse ega kokkulepitud puhkusegraafiku alusel, vaid kostja ühepoolsel algatusel. Kostjapoolne hageja puhkusele saatmine tõendab, et kostjal hagejale 2008 detsembrist kuni 2009 veebruarini tööd pakkuda ei olnud. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 7.04.2010 otsus tuleb tühistada osas, millega jäeti hageja palganõuded kostja vastu rahuldama. Kolleegium leiab, et nimetatud osas on võimalik teha uus otsus, millega hageja palganõuded nõuded rahuldada. Alates 01.07.2009 kehtiva TLS § 131 lg 2 teise lause kohaselt kohaldatakse töölepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2009, senikehtinud seadust. Seega kuulus käesoleva vaidluse lahendamisel kohaldamisele kuni

4(6)

30.06.2009 kehtinud töölepingu seadus. TLS § 49 p 1 kohaselt on tööandja kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga ning andma selgelt ja õigeaegselt vajalikke korraldusi. Maakohus leidis õigesti, et kuigi tööandja esitas tõendid, et äriühingul oli sel perioodil tööd, ei tõendanud need tõendid ka seda, et tööandja oleks pakkunud konkreetselt tööd hagejale. Maakohus rahuldas põhjendatult hagi ning mõistis välja tööandjalt töötasu 2008.a oktoobrikuu ja novembrikuu eest. Kolleegium ei nõustu maakohtu otsusega osas, millega jäeti rahuldamata hageja töötasu nõue 2008.a detsembri, 2009.a jaanuari ja veebruari eest. Maakohus leidis, et nõue ei kuulu rahuldamisele nimetatud osas seetõttu, et hageja ei ole tõendanud, et ta oleks sellel perioodil püüdnud tööandjaga ühendust võtta töö saamiseks. Tööleping on TLS § 1 järgi töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused. TLS § 49 p-de 1 ja 2 järgi on tööandja kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga, andma selgelt ja õigeaegselt vajalikke korraldusi ning maksma töö eest tasu ettenähtud ajal ja suuruses. Nendest sätetest tulenevalt on tööandja peamisteks kohustusteks kindlustada töötaja lepingus kokkulepitud tööga ning maksta töö eest palka. Riigikohus leidis lahendis 3-2-1-136-07, et kuna maakohus tuvastas, et kostja ei kindlustanud hagejat tööga, kohalduks asjas PalS § 18 lg 2, mis sätestab töö eest tasu maksmise, kui töötaja ei saa täita tööülesandeid temast olenemata asjaoludel. Sel juhul maksab tööandja väljateenitud palgale juurde ulatuses, millega palgaarvestusaja jooksul tööl oldud aja eest oleks tagatud töölepingus kokkulepitud palgamäär. Seega pidi kostja tagama hagejale töölepingus kokkulepitud palga maksmise ka ajal, mil ta hagejat tegelikult tööga ei kindlustanud. Vastupidist tõlgendust ei võimalda ka TLS § 49 p 2, mille järgi on tööandja kohustuseks maksta töö eest tasu ettenähtud ajal ja suuruses, ning PalS § 2 lg 1, millest tulenevalt palk on tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest. Töölepingu seadus ega palgaseadus ei kohusta töötajat nõudma tööandjalt tööd. Tööandjal oleks õigus keelduda palga maksmisest juhul, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui töötaja oleks tööle tulnud. Kostja on küll väitnud, et äriühingul oli vaidlusalusel perioodil tellimusi erinevate lepingute alusel 4,4 miljoni krooni ulatuses, kuid ei ole tõendanud, kui palju oli kostjal sel perioodil töölisi, millisel konkreetsel objektil ja kelle poolt hagejale tööd pakuti. Kostja pole ka esile toonud, millisesse brigaadi hageja kuulus ja millisel objektil töötama oleks pidanud. Asjaolu, et hagejale vaidlusalusel perioodil tööd ei pakutud, on kinnitanud oma ütlustega ka tunnistaja J. O.. Peale selle kinnitab tunnistaja, et ka talle ei olnud nimetatud perioodil kostjal tööd pakkuda (t.l. 77). Vabariigi Valitsuse 15.08.2001 määruse „Keskmise palga arvutamise kord“ § 2 lg 1 sätestab, et keskmine palk arvutatakse üldjuhul arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud palga kogusummast. Vastavalt sama määruse § 3 lg 2, kui töölepingus, käskkirjas, korralduses ei ole palgamäära nimetatud, loetakse see võrdseks käesoleva määruse kohaselt arvutatud keskmise palgaga aja eest, mil töötaja oli tööga kindlustatud. Hageja tegi reaalselt kostja juures tööd 2008 augustini. Hageja kasuks tuleb välja mõista 2008.a detsembrikuu eest 14 724 krooni, 2009.a jaanuarikuu eest 15 705,60 krooni ja veebruarikuu eest 13 742 krooni. Hageja on esitanud nõude sunnitud töölt eemaloleku aja eest keskmise palga maksmiseks töövaidluskomisjonile 25.06.2009. Viiviste nõude esitas hageja esmakordselt 19.10.2009 (TVK toimik 9.4-2/3488-09, t.l.43). Kostja on esitanud viiviste nõudele aegumise vastuväite (ts.asi 2-09-61480, t.l.24). Riigikohus on lahendis 3-2-1-7-09 asunud seisukohale, et PalS § 35 kohaselt toob palga maksmisega viivitamine tööandjale kaasa viivise maksmise kohustuse.

5(6)

ITVS § 7 sätestab, et nõude esitamise tähtaeg algab päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguste rikkumisest. Kolleegium on selgitanud viidatud sätete kohaldamist 2. novembril 2005. a tsiviilasjas nr 3-2-1-103-05 tehtud otsuse p-s 18. Riigikohus märkis, et palga ja viivise omavahelise seose tõttu tuleb lugeda viivisenõude aegumise tähtaja alguseks päev, mil tööandja jättis töötajale palga tähtaegselt välja maksmata. Seega palga- ja viivisenõude aegumistähtajad algavad samal ajal, kuid aegumistähtaja pikkus on nendel nõuetel erinev. Vältimaks aegumise kohaldamist, peab töötaja viivisenõude esitama nelja kuu jooksul alates töötasu tähtaegselt väljamaksmata jätmisest. Tööandja on palga kandnud üle hageja kontole tavapäraselt järgmise kuu 9-ndal kuupäeval (TVK 9.4-2/3488-09, t.l.54). Seega muutus 2009 veebruari palk sissenõutavaks 10.03.2009. Kuna viiviste nõue esitati alles 19.10.2009, siis on see nõue aegunud ja tuleb sel põhjusel jätta rahuldamata. Varasemate kuude eest viiviste nõue on samuti aegunud. Ülaltoodu alusel kuulub apellatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt. Menetluskulud Hageja palganõue oli kokku 85 236,60 krooni ja viiviste nõue summas 33 483 krooni. Seega on hageja nõue kokku 118 719,60 krooni. Hagi kuulus rahuldamisele summas 85 236,60 krooni. Esimese ja teise astme menetluskuludest tuleb jätta TsMS § 173 lg 3 alusel hageja J. K. kanda 29% ja kostja R. AS-i kanda 71%. TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Reet Allikvere

Ülle Jänes

Iko Nõmm

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.