Tsiviilasja number
2-09-41707
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Ülle Jänes ja Iko Nõmm
Otsuse tegemise aeg ja koht
28.09.2010, Tallinn
Tsiviilasi
G. V. R. hagid AS A. vastu palga 43 984 krooni, kasutamata puhkuse eest rahalise hüvitise 6802 krooni, töölepingu seaduse § 82 lg 2 järgse hüvitise 46 000 krooni ja lõpparve kinnipidamise eest 23 000 krooni väljamõistmiseks AS A. hagi G. V. R. vastu töölepingu lõppenuks lugemiseks töölepingu seaduse § 79 lg 1 alusel ja 9912 krooni väljamõistmiseks 119 786 krooni
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 19.02.2010 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS A. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
06.09.2010
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja G. V. R. (isikukood XXXXXXXXXXX,
XXXXXX XXXX, XXXXX XX), esindaja Katrin Sarap Kostja AS A. (registrikood XXXXXXXX), esindaja Marko Jaani
Jätta Harju 19.02.2010 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulud jätta AS A. kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30
päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja senine menetuse käik G. V. R. esitas AS-i A. vastu töövaidluskomisjonile neli avaldust. Hageja palus kostjalt välja mõista vähemtasutud palga summas 50 000 krooni, kasutamata puhkuse eest rahalise hüvitise 7621 krooni, hüvitise töölepingu seaduse (TLS) § 82 alusel summas 48 000 krooni ja lõpparve kinnipidamise eest ühe kuu palga 24 000 krooni. Avalduste kohaselt asus hageja kostja juurde tööle 04.06.2007 Hageja brutopalk oli 24 000 krooni kuus. Alates 2008 oktoobrist hakkas hageja palk vähenema ning hagejale maksti põhjust selgitamata brutopalka järgnevalt: 2008 oktoobris 22 000 krooni, 2008 novembris 19 000 krooni, 2008 detsembris 14 680 krooni, 2009 jaanuaris 12 383 krooni, 2009 veebruaris 10 383 krooni ja 2009 märtsis 9300 krooni. Seoses kostjapoolse töölepingu rikkumisega, lõpetas hageja töölepingu 03.04.2009 vastavalt TLS §-le 82. Kostja on jätnud hagejale osaliselt tasumata ka kasutamata puhkuse eest rahalise hüvitise. Tasumata on 7621 krooni. Kostja vaidles avaldustele vastu. Töölepingu kohaselt oli töötaja palgamäär Eesti Vabariigis kehtestatud palga alammäär. Lisaks maksti hagejale konkurentsikeelu eest hüvitist 4000 krooni kuus. Töölepingu järgi võis kostja tasuda hagejale lisatasu ning tööandja on seda õigust kasutanud. Sellest tulenevalt ei nõustu kostja hagejapoolse töölepingu lõpetamisega. Tööinspektsiooni Põhja Inspektsiooni töövaidluskomisjon rahuldas avaldused osaliselt. Töövaidluskomisjoni 08.07.2009 otsusega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja täiendavad töötasud 2008 oktoobri eest 1000 krooni, novembri eest 4000 krooni, detsembri eest 8320 krooni, 2009 jaanuari eest 10 617 krooni, veebruari eest 12 617 krooni ja märtsi eest 7430 krooni. Töövaidluskomisjoni otsusega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja kasutamata puhkuse hüvitis 6802 krooni, töölepingu lõpetamise hüvitis 46 000 krooni ning lõpparve kinnipidamise eest hüvitis 23 000 krooni. Kostja esitas taotluse kohtule hageja poolt töövaidluskomisjonile esitatud avalduste läbivaatamiseks hagimenetluse korras. Samuti esitas AS A. G. V. R. vastu töövaidluskomisjonile avalduse. Kostja palus lugeda töölepingu lõppenuks TLS § 79 lg 1 alusel 27.04.2009 ja mõista hagejalt TLS § 84 lg 2 alusel kostja kasuks välja hüvitis töölepingu lõpetamise eest enne etteteatamistähtaja möödumist 9912 krooni. Töövaidluskomisjoni 08.07.2009 otsusega jäeti avaldus rahuldamata. AS A. esitas maakohtule hagiavalduse, mille kohaselt esitas töötaja 27.03.2009 tööandjale avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel alates 04.04.2009. Kuna tööandja ei vähendanud ebaseaduslikult töötaja palka, siis ei nõustunud tööandja avaldusega ja palus töötajal tööd jätkata. Töötaja siiski 06.04.2009 enam tööle ei ilmunud. Kuna töötajal puudus TLS § 82 lg 1 järgi töölepingu lõpetamiseks alus, siis võib lugeda töölepingu töötaja töölt ärajäämise tõttu lõppenuks TLS § 79 lg 1 alusel pärast ühekuulise etteteatamise tähtaja möödumist. Töötaja on teavitanud tööandjat töölepingu lõpetamisest vähem ette 14 tööpäeva. Hageja vaidles kostja hagile vastu.
Harju Maakohtu 24.11.2009 määrusega liideti G. V. R. hagid ja AS A. hagi ühte menetlusse. Esimese astme kohtu otsus ja selle põhjendused Maakohus rahuldas G. V. R. hagid AS A. vastu ja mõistis välja AS-lt A. G. V. R. kasuks täiendava palga 2008 oktoobri eest 1000 krooni, 2008 novembri eest 4000 krooni, 2008 detsembri eest 8320 krooni, 2009 jaanuari eest 10 617 krooni, 2009 veebruari eest 12 617 krooni ja 2009 märtsi eest 7430 krooni, kokku 43 984 krooni. Kohus mõistis välja AS-lt A. G. V. R. kasuks täiendava rahalise hüvitise kasutamata puhkuse eest 6802 krooni, hüvitise kuni 30.06.2009 kehtinud töölepingu seaduse § 82 lg 2 alusel summas 46 000 krooni ja lõpparve kinnipidamise eest hüvitisena 23 000 krooni. Kohus jättis rahuldamata AS-i A. hagi G. V. R. vastu töölepingu lõppenuks lugemiseks kuni 30.06.2009 kehtinud töölepingu seaduse § 79 lg 1 alusel ja 9912 krooni väljamõistmiseks. Kõik menetluskulud jäid AS A. kanda. Alates 01.07.2009 kehtiva TLS § 131 lg 2 teise lause kohaselt kohaldatakse töölepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2009, senikehtinud seadust. Seega kuulus käesoleva vaidluse lahendamisel kohaldamisele kuni 30.06.2009 kehtinud töölepingu seadus. Pooled on sõlminud 04.06.2007 töölepingu, millega hageja asus kostja juurde tööle ekspedeerija ametikohale katseajaga kaks kuud. Tulenevalt töölepingu punktist 5.1 on töötaja palgamäär kuus Eesti Vabariigis kehtestatud palga alammäär. Töölepingu punkti 5.2 kohaselt võis tööandja maksta töötajale lisatasu. Vastavalt töölepingu punktile 9.4 maksab tööandja töötajale konkurentsikeelu eest hüvitist 4000 krooni kuus, mis arvestatakse töötasu hulka. 04.06.2007 on pooled samuti kokku leppinud, et tööandja poolt töötajale kuus makstav palgamäär koos lisatasudega on katseajal 23 000 krooni. 27.03.2009 on hageja esitanud kostjale töölepingu lõpetamise avalduse, mille kohaselt lõpetab hageja töölepingu 03.04.2009.a TLS § 82 lg 1 alusel. Poolte vahel ei olnud vaidlust, et pärast katseaja lõppu kuni 2008 septembrini maksis kostja hagejale palka 24 000 krooni kuus. Seega kinnitab poolte kokkulepet, et pärast katseaja lõppu on hageja palk 24 000 krooni kuus, ka kostja faktiline käitumine. Samuti kinnitab poolte kokkulepet kostja raamatupidaja 10.01.2008 tõend, et hageja brutopalk on 24 000 krooni kuus. Hageja väidet kinnitab ka töölepingu sõlmimisele eelnenud poolte e-kirja vahetus, mille kohaselt on kostja teinud hagejale ettepaneku, et hageja palk esimesel töötamise kuul on 20 000 krooni, teisel kuul 21 000 krooni, kolmandal kuul 22 000 krooni, neljandal kuul 23 000 krooni ja pärast seda tõuseb palk vastavalt töötulemustele. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et alates 2008 oktoobrist maksis kostja hagejale palka hageja poolt töövaidluskomisjonile esitatud avalduses kirjeldatud suuruses. Seega maksis kostja hagejale palka kokkulepitust vähem. Tulenevalt TLS § 82 lg 1 teatab töötaja töölepingu lõpetamisest tööandjale vähemalt viis kalendripäeva ette, kui lepingu lõpetamise põhjuseks on tööandjapoolne lepingu tingimuste täitamata jätmine. Kuna kostja ei maksnud hagejale palka kokkulepitud suuruses, siis on kostja rikkunud töölepingut ning hagejapoolne töölepingu lõpetamine on seaduslik. Kuigi on leidnud tõendamist, et hageja palk oli 24 000 krooni kuus, tuleb hageja nõuete rahuldamisel arvestada, et hageja ei ole töövaidluskomisjoni otsuseid vaidlustanud. TLS § 49 p 2 sätestab, et tööandja on kohustatud maksma töö eest tasu. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista täiendavad töötasud 2008 oktoobri eest 1000 krooni, novembri eest 4000 krooni, detsembri eest 8320 krooni, 2009 jaanuari eest 10 617 krooni, veebruari eest 12 617 krooni ja märtsi eest 7430 krooni. Kooskõlas kuni 30.06.2009 kehtinud puhkuseseaduse § 25 tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista täiendav rahaline hüvitis kasutamata puhkuse eest 6802 krooni.
TLS § 82 lg 2 sätestab, et määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel käesoleva paragrahvi 1. lõike alusel maksab tööandja töötajale hüvitusena tema kahe kuu keskmise palga. Seega TLS § 82 lg 2 järgne hüvitis hageja kasuks on 46 000 krooni. TLS § 119 lg 2 kohaselt lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 23 000 krooni. Töölepingu punkti 9.4 kohaselt arvestatakse töötajale makstud konkurentsikeelu hüvitis 4000 krooni töötasu hulka. Seega on pooled kokku leppinud, et see on palga osa. TLS § 82 lg 2 ja § 119 lg 2 sätestatud hüvitised on seotud palgaga. Seega puudub alus TLS § 82 lg 2 ja § 119 lg 2 sätestatud hüvitiste väljamõistmisel jätta konkurentsikeelu hüvitist arvestamata. Eeltoodust tulenevalt kuulusid hageja hagid rahuldamisele. Kuna hagejapoolne töölepingu lõpetamine oli põhjendatud, jäi kostja hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus AS A. palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ning teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega jätta G. V. R. hagi rahuldamata ning rahuldada AS-i A. hagi ning lugeda tööleping lõppenuks töölepingu seaduse § 79 lg 1 alusel ja mõista G. V. R.lt AS-i A. kasuks välja hüvitis 9912 krooni. Menetluskulud jätta G. V. R. kanda. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et poolte vahel oli kokkulepe, et pärast katseaja lõppu on hageja palgaks ehk palgamääraks 24 000 krooni kuus. Töötaja palgamäär vastavalt töölepingu punktile 5.1. oli Eesti Vabariigis kehtestatud palga alammäär. Töölepingu punkti
esitamisest ühekuulise tähtaja möödumisest ning välja nõuda hagejalt enne etteteatamistähtaja möödumist töölepingu lõpetamise eest hüvitist summas 9912 krooni. Kuna kostja ei ole töölepingu tingimusi rikkunud, siis on maakohtu otsus ebaõige ka osas, millega mõisteti tööandjalt töötaja kasuks välja täiendavad töötasud 2008 oktoobri, novembri, detsembri ning 2009 jaanuari, veebruari ja märtsi eest ning täiendav rahaline hüvitis kasutamata puhkuse eest summas 6802 krooni. AS A. on esitanud kohtumaterjalide juurde arvamiseks arvestuse lõpparve kohta, millest nähtub, et tööandja on kohustatud lõpparvega tasuma töötajale kasutamata jäänud puhkuse eest hüvitist summas 9006 krooni (neto), millise kohustuse on tööandja täitnud 27.04.2009. Käesoleva juhul aga puudub alus TLS § 119 lõike 2 alusel välja mõista hüvitis ühe kuu keskmise palga ulatuses. Ebaõige on maakohtu järeldus, et hüvitiste arvutamisel tuleb arvesse võta ka konkurentsikeelu eest tasutud hüvitis. Eritasu ei kuulu palga mõistesse. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 19.02.2010 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §-ist 654 lg 6 korrata. Maakohus ei ole asja arutamisel rikkunud menetlusõiguse norme ja on kohaldanud õigesti materiaalõiguse norme. Apellatsioonkaebuses toodud sellekohased väited ei ole kinnitamist leidnud. Maakohus on andnud hinnangu asja esitatud kõigile tõenditele. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, millistele tõenditele maakohus kostja arvates hinnangut ei andnud. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt on pooled otsuses nimetatud tõendite alusel kokku leppinud, et hageja töötasu peale katseaja lõppu on 24 000 krooni kuus. Maakohus on põhjendatult leidnud, et kuigi on tõendatud, et hageja palk oli 24 000 krooni kuus peale katseaja lõppu, tuleb hageja nõuete rahuldamisel arvestada, et hageja ei ole töövaidluskomisjoni otsuseid vaidlustanud. Seega maakohus võttis hagi rahuldamisel õigesti aluseks hageja töötasuna 23 000 krooni kuus ja seda asjaolu ei ole hageja vaidlustanud. See nähtub ka kostja poolt hagejale 03.05.2007 saadetud elektronkirjast, kus kostja kinnitab, et 23 000 krooni kuus on miinimumtasuks (toimik 2-09-41707, t.l.31) Apellatsioonkaebuses leiab kostja, et maakohus ei ole andnud hinnangut kostja poolt esitatud palgalehtedele (TVK toimik 9.4-02/2411/09, lk 33 ja 34). Kostja leiab, et nimetatud tõenditest nähtub, et hagejale maksti tegelikult lisatasu ja töötasuks oli 4350 krooni, s.o. miinimumpalk. Nimetatud palgalehtedel puudub hageja kinnitus nendega tutvumise kohta. Kostja esindaja seletuse kohaselt ringkonnakohtu istungil neid palgalehti ei olegi hagejale tutvumiseks kuude lõikes esitatud ega allkirja vastu tutvustatud. Kuna nimetatud palgalehti ei ole hagejale kunagi tutvumiseks esitatud ja esitati esmakordselt tööandja poolt töövaidluskomisjonile, siis maakohus ei võtnud põhjendatult neid palgalehti otsuse tegemisel arvesse. Need on vastuolus ka poolte elektronkirjavahetuse teel kokkulepituga. Ringkonnakohtu istungil selgitas kostja esindaja, et katseajal oli kokku lepitud töötasuks 23000 krooni kuus, kuna hageja alles asus tööle ja tal polnud veel oma klientuuri ja et pärast katseaja möödumist pidi töötasuks saama miinimumpalk, millele lisanduma lisatasu. Sellega ei nõustunud hageja ja see selgitus on vastuolus ka asjas kogutud tõenditega. Apellatsioonakaebuses leiab kostja põhimõtteliselt õigesti, et lisatasu konkurentsikeelu eest ei ole palga osa. Kuid pooled on töölepingut sõlmides kokku leppinud teisiti. Maakohus leidis õigesti, et töölepingu punkti 9.4 kohaselt arvestatakse töötajale makstud konkurentsikeelu hüvitis 4000 krooni töötasu hulka. Seega on pooled kokku leppinud, et see
on palga osa. TLS § 82 lg 2 ja § 119 lg 2 sätestatud hüvitised on seotud palgaga. Seega puudub kohtul alus TLS § 82 lg 2 ja § 119 lg 2 sätestatud hüvitiste väljamõistmisel jätta konkurentsikeelu hüvitist arvestamata. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Reet Allikvere
Ülle Jänes
Iko Nõmm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.