Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

kostja hagejaga läbirääkimisi töötasu vähendamiseks. Hageja ei ole töötasu vähendamiseks kirjalikku nõusolekut andnud ega töötasu vähendamise kokkuleppele alla kirjutanud. Nõusolek, mille hageja 21.04.2009 e-kirjaga andis, ei ole siduv. Kui hageja peale haigust tööle asus, siis selgus, et kostja on ühepoolselt töölepingut muutnud ning hageja töötasu vähendanud. Arusaamatu on, mille alusel ja millest lähtuvalt on kostja arvutanud hagejale töötasu alates 9.06.2009. Tööleping oli kirjalikult sõlmitud ning seda sai üksnes samas vormis muuta. Kostja on rikkunud TLS § 28 lg 12 nõudeid, kuna ei ole väljastanud hagejale kordagi andmeid temale arvutatud ja makstud või maksmisele kuuluva töötasu kohta. 2009.a detsembrikuus alustas kostja läbirääkimisi, et hageja töötasu veelgi vähendada. Nimetatud muudatuse ehk töölepingu nr 2.12.2008 lisa allkirjastas hageja 14.01.2010 ja see hakkas tagasiulatuvalt alates 7.01.2010 kehtima. Hageja seadis suuliselt omapoolseks tingimuseks, et seni vähemmakstud töötasu tuleb talle tagantjärele välja maksta. Samal kuupäeval edastas kostja hagejale teate töölepingu ülesütlemise kohta TLS § 88 lg-te 5 ja 6 alusel ja kooskõlas TLS § 15 p-dega 1 ja 9. Töölepingu ülesütlemise formuleeringuga hageja ei nõustu, leides, et erakorraline ülesütlemise kohaseks aluseks on töötaja poolt töölepingu erakorraline ülesütlemine TLS § 91 lg 1 ja lg 2 alusel. Kostja pole tõendanud hageja poolt varguse, pettuse või muu teo toimepanemise, millega hageja oleks põhjustanud usaldamatuse tööandja vastu. Kostja on rikkunud TLS § 28 lg 2 p 2 ja p 11 nõudeid, s.t kohustust maksta töö eest kokkulepitud töötasu ja austada töötaja privaatsust. Hageja palus kostjalt välja mõista töötasu 11 521 krooni 24 senti ning muuta töölepingu lõpetamise formuleeringut ning menetluskulud palus jätta kostja kanda. Kostja vastuväited

teisel poolel võimalus omapoolsete tingimuste seadmiseks. TLS § 104 ja § 105 järgi on võimalik nõuda töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamist või TLS § 106 kohaselt ülesütlemise tühistamist. Ülesütlemise formuleeringu muutmise nõue ei ole töölepingu lõpetamise tühisuse tuvastamise või ülesütlemise tühistamise nõudega samastatav. Töölepingu tühisust kui õiguslikku tagajärge ei ole hageja taotlenud ning töö- kui võlasuhte lõppemist vaidlustanud. TsMS § 423 lg 2 järgi võib kohus jätta hagi läbi vaatamata ka juhul, kui ilmneb, et hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguste ega huvide kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole seda eesmärki võimalik saavutada. Kohus asus seisukohale, et hagi eesmärk ei ole esitatud õiguskaitsevahendi kaudu saavutatav ning töölepingu lõpetamise (ülesütlemise formuleeringu) muutmise nõue tuleb jätta läbi vaatamata. Eraldi määruse tegemist ei pidanud kohus menetlusökonoomika seisukohast vajalikuks. Poolte vahel kirjalikult sõlmitud töölepingu nr 02-12-2008 p 2.1 kohaselt töötas hageja kostja juures puhastusteenindajana. Töölepingu p 4.1 järgi oli hageja põhipalk 4584 krooni ja 38 senti kuus. Nähtuvalt poolte e-kirjavahetusest kolis klient, keda hageja teenindas, alates 1. maist väiksematesse bürooruumidesse. Seoses eeltooduga tegi kostja hagejale ettepaneku töölepingut muuta, s.o töötasu vähendada, pakkudes hageja töötasu uueks suuruseks 2160 krooni netos. Hageja eeltooduga ei nõustunud ning 21.04.2009 e-kirjas suurendas kostja hageja netopalka 2660 kroonile. 21.04.2009 ekirjas teatas hageja, et ta on töötasuga 2660 krooni kuus nõus. Nõusolek on väljendatud selgesõnaliselt ning selle sisu on üheselt mõistetav. Hageja e-kirjad on tema puudulikku keeleoskust arvestades tõendina siiski usaldusväärsed, sest hageja selgitustel kasutas ta kirjade koostamisel kõrvalabi. 14.01.2010 muutsid pooled teist korda töölepingut, kusjuures töölepingu muudatuse on hageja omakäeliselt allkirjastanud. Vastavalt poolte kokkuleppele vähendati hageja töötasu alates 7.01.2010 2311 kroonile. Seega muudeti hageja töölepingut kahel korral. Esimest korda 2009.a aprillis ja teist korda 2010.a jaanuaris. Nimetatud osas pooltel vaidlus puudub. Hageja väite õigsus, et kostja lubas eelnevate kuude osas vähemmakstud töötasu hagejale tagantjärele välja maksta, tuvastamist ei leidnud. TLS § 59 lg 1 ja palgaseaduse (PalS) § 4 lg 1 kuni 1.07.2009 kehtinud redaktsiooni järgi on töölepingus kindlaksmääratud tingimustes muudatuse tegemine (sh palga vähendamine), sealhulgas mõnede tingimuste lepingust väljajätmine või täiendavate tingimuste lepingusse võtmine lubatud ainult poolte kokkuleppel. Seega ei ole tööandjal õigust ühepoolselt töötaja palka vähendada. Riigikohus on oma lahendites selgitanud, et töölepingu vorminõude eesmärgist ei tulene, et tööleping ja/või selle muutmise kokkulepped oleksid kirjaliku vormi järgimata jätmise korral tühised (otsus nr 3-2-1-6-08, 3-2-1-17-09). Riigikohus on lisanud, et juhul, kui töötaja palgamäära muudatust ei ole töölepingus kirjalikult vormistatud ning palgamäär nähtub üksnes töötajale makstud palga teatisest, tuleb eeldada, et pooled on palgatingimuste muutmises kokku leppinud. Nähtuvalt Swedbank AS tõendist on hageja töötasu alates 2009.a juunikuust vähendatud. Maakohus leidis, et e-kirjaga antud nõusolek, mille alusel hageja töötasu vähendati, on piisav, et lugeda töölepingu muudatus kehtivaks. Vastavalt poolte töölepingule maksti hagejale töötasu 1 kord kuus, iga palgaarvestusaja 10. kuupäevaks (t.lk 7). Nähtuvalt Swedbank AS tõendist ja poolte kirjavahetusest oli hageja 2009.a maikuus pikemat aega töövõimetu, mistõttu väljamakstud töötasu suurus on 490 krooni. Tõendist nähtuvalt on vastava kuu töötasu hageja arvele üle kantud järgmise kuu 10. kuupäevaks. 2009.a juunikuu eest maksti hagejale 2573 krooni ning vahemikus juuli kuni oktoober 2009 2598 krooni kuus. Novembrikuu eest on hagejale välja makstud 2639 krooni. Detsembrikuu osas on vastava makse suurus 2639 krooni. Jaanuarikuu eest maksti hagejale 1.01.2010-14.01.2010 vahemikus kokku 1169 krooni, millele lisandus 2843 kroonine lõpparve. Periood sisaldab vahemikku, mil poolte kokkuleppel teistkordselt töötasu vähendati ning vähemaksmine ei ole tuvastatav. Nähtuvalt

juba nimetatud kirjavahetusest oli töötasu suurus, mille osas hageja taasesitamist võimaldavas vormis nõusoleku andis, 2660 krooni kuus. Seega on hagejale vaidlusalusel perioodil (kuni 07.01.2010) makstud kokkulepitust vähem kokku 37 krooni (2600 – 2573 = 27 + 2 x 5). Samas on hagejale novembrikuu eest makstud 39 krooni rohkem, mistõttu töötasu võlgnevus puudub. Ülejäänud tõendid seostusid asjaoludega, mille osas vaidlus puudus või nõuetega, mida kohus menetlusse ei võtnud. Apellatsioonkaebuse põhjendused

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vaidlus on poolte vahel selles, kas 21.04.2009 e-kirjaga poolte vahel lepitud töötasu vähendamist 2660 kroonini saab lugeda kuni 1.07.2009 kehtinud TLS § 59 lg 1 ja PalS § 4 lg 1 redaktsiooni mõttes töölepingu muutmiseks. TLS § 59 lg 1 kohaselt on töölepingu muutmine töölepingus kindlaksmääratud tingimustes muudatuste tegemine, sealhulgas mõnede tingimuste lepingust väljajätmine või täiendavate tingimuste lepingusse võtmine. Sama paragrahvi 5. lõike järgi on töölepingu muutmine lubatud vaid poolte kokkuleppel, välja arvatud TLS §-des 61-66 sätestatud juhtudel, mil töötajal või tööandjal on õigus nõuda töölepingu ühepoolset muutmist. PalS § 4 lg 1 kohaselt on töölepingus kokkulepitud palgatingimusi lubatud muuta ainult poolte kokkuleppel. Seega ei ole tööandjal õigust ühepoolselt töötaja palka vähendada. Töölepingu tingimuste muutmise vormistamise kohustus lasub TLS § 28 lg 3 ja § 70 järgi tööandjal. 21.04.2009 ja 13.04.2009 ekirjadest nähtub selgelt, et hageja nõustus alates 13.05.2009 töötasuga 2660 krooni. Samuti toetab ringkonnakohtu hinnangul seisukohta, et hageja nõustus uue töötasuga alates 13.05.2009 ka asjaolu, et hageja töötas pärast haiguslehelt 26.05.2009 naasmist pikema perioodi vältel, s.o üle poole aasta, kordagi pretensioone töötasu suuruse osas esitamata. Seega oli hageja uue kokkulepitud töötasuga nõus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja ka kohtule piisavalt põhistanud, et ta ei saanud nimetatud kokkuleppest aru või et tema pole sellist kokkulepet kostjaga teinud keelebarjääri, kolmanda isiku või muul põhjusel. Samuti on vaidlus selles, kas 14.01.2010 sõlmitud töölepingu lisaga lepiti kokku ka selles, et kostja tasub hagejale eelnevate kuude osas väidetavalt vähemmakstud töötasu välja. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti leidnud, et asjaolu, et 14.01.2010 töölepingu lisa sõlmimisel oleks pooled omavahel veel täiendavalt suuliselt leppinud kokku selles, et kostja maksab hagejale välja tagantjärele vähemmakstud töötasu, ei leidnud tuvastamist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja seda asjaolu kohtule piisavalt põhistanud ega tõendanud. Eespool toodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et maakohus on teinud seadusliku otsuse ja apellatsioonkaebuses esitatud väited maakohtu otsuse muutmiseks alust ei anna. Maakohus ei ole tõendeid hinnates rikkunud materiaal- ja menetlusõiguse norme, maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja

menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Ele Liiv

Mare Merimaa

Ulvi Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.