Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

EDASIKAEBE KORD

Pooltel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses.

1 (5)

ASJAOLUD

KOSTJA VASTUS

Kostja vaidles hagiavaldusele vastu. Hageja väide, et kostja ei kindlustanud hagejat alates 05.10.2009 tööga, on väär. Hageja oli 05.10.2009 tööl ja talle arvestati selle päeva eest ka töötasu. Alates 06.10.2009 hageja kadus ära ja enam kostjaga ühendust ei võtnud. Väited selle kohta, et hageja püüdis kostjaga ühendust saada ja nõudis tööga kindlustamist, on väärad. Kostjal ei olnud probleeme töötajate tööga kindlustamisel. 12.10.2009 käskkirja tegemise ajaks oli kostja töölt puudunud viis tööpäeva.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Vaidlust ei ole selle üle, et:

TLS § 87 kohaselt võib töölepingu erakorraliselt üles öelda üksnes Töölepinguseaduses ettenähtud mõjuval põhjusel, järgides Töölepinguseaduses ettenähtud etteteatamistähtaegu. TLS § 88 sätestab töölepingu erakorralise ülesütlemise tööandja poolt töötajast tuleneval põhjusel alused. TLS §-st 95 lg.1 ja 97 lg. ja lg.2 p.1 kohaselt pidi kostja töölepingu ülesütlemisest hagejale ette teatama kirjalikult vähemalt 15 kalendripäeva. Kuigi hageja on omaks võtnud, et tööandja teatas talle oma soovist hagejaga tööleping lõpetada juba 05.10.2010 ja tööandja on koostanud 12.10.2009 käskkirja hageja töölepingu lõpetamiseks, motiveerides seda sellega, et hageja ei ole alates 06.10.2010 ilmunud tööle ega teatanud mitteilmumise mõjuvatest põhjustest, tuleb TLS § 95 lg.1 tulenevalt lugeda, et töölepingu ülesütlemisest teatati hagejale alles 12.01.2010. Maakohus on seisukohal, et kostja ülesütlemisavaldus hagejaga sõlmitud töölepingu ülesütlemiseks vastab TLS § 95 lg.1 ja 2, kuid kohus on seisukohal, et kostja ütles hagejaga sõlmitud töölepingu üles alles 12.01.2010. II.

Kostja 12.10.2009 käskkirja nr 2 tühiseks tunnistamise nõue.

Kohus leiab, et antud juhul puudub alus eelpool nimetatud käskkirja tühiseks tunnistamiseks. Kostja on nimetatud käskkirjas motiveerinud hageja töölepingu lõpetamise vajadust, kuid ülesütlemisavalduse esitas hagejale alles 12.01.2010. Kohtul puudub alus arvata, et käskkiri on kostja poolt tagantjärele vormistatud. III.

Keskmise töötasu nõue TLS § 35 alusel perioodi eest 06.10.2009 kuni 21.12.2009 summas 32 558 krooni.

Vastavalt töövaidluskomisjoni esitatud e-maksuameti tõendile oli hageja keskmine bruto töötasu perioodil juuli kuni oktoober 2009 8570 krooni. Hageja arvelduskontost nähtuvalt on kostja talle töötasuna arvele kandnud (neto tasu) perioodil juuli kuni oktoober 2009 25 356 krooni ehk keskmiselt 6339 krooni kuus. Kostja 15.02.2010 tõendi kohaselt oli hageja ühe tööpäeva tasu 388 krooni päevas ehk ca 8500 krooni kuus. Kohus on seisukohal, et keskmise töötasu arvestamisel tuleb lähtuda kohtule esitatud andmetest, mis on töötaja suhtes soodsamad, so e-maksuameti tõendist (töövaidluskomisjoni tl 55). Eeltooduga on tõendamist leidnud hageja keskmine brutotöötasu 8570 krooni. See langeb kokku ka Omri Metall OÜ 15.02.2010 tõendiga hageja ühe tööpäeva töötasu suuruse kohta (tl 59). Kohus leiab, et antud juhul tuleb arvestada asjaolu, et kostja on hagejale töölepingu ülesütlemise avalduse esitanud alles 12.01.2010. Seega kuni 21.12.2009 oli kostjal kohustus maksta hagejale töölepingus kokkulepitud töötasu. Kuna pooled vaidlevad töötasu suuruse üle, lähtub kohus emaksuameti tõendist tulenevast keskmisest palgast perioodi eest juuli kuni oktoober 2009. Maakohus on seisukohal, et kostjal on TLS § 28 lg.2 p.2 kohaselt kohustus maksta hagejale perioodi eest 06.10 kuni 20.12.2009 34 tööpäeva eest töötasu summas kokku 13 192 krooni (34 x 388). IV.

Töölepingu TLS § 91 lg.2 alusel ülesöelduks tunnistamise nõue.

3 (5)

TLS § 91 lg.2 kohaselt töötaja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu, eelkõige kui: 1) tööandja on kohelnud töötajat ebaväärikalt või ähvardanud sellega või lubanud seda teha kaastöötajatel või kolmandatel isikutel; 2) tööandja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega; 3) töö jätkamine on seotud reaalse ohuga töötaja elule, tervisele, kõlbelisusele või heale nimele. Vaidlust ei ole selles, et kostja on otsustanud oktoobris 2009 hageja töölepingu lõpetada, koostades 12.10.2009 käskkirja hageja sõlmitud töölepingu ülesütlemiseks ja maksnud hagejale 12.10.2009 1000 krooni „lõpparvestus“ (töövaidluskomisjoni tl 58), samas jättes hagejale vastavalt TLS §-dele 95 ja 97 ülesütlemisavalduse esitamata. Seega hageja ja kostja vaheline töösuhe jätkus ja kostjal oli tööandjana kohustus hageja TLS § 28 lg.2 p.2 järgi kokkulepitud töötasu maksta. Vaidlust ei ole selles, et alates 13.10.2009 ei ole kostja hagejale töötasu maksnud. Maakohus on seisukohal, et sellega on tõendamist leidnud hageja 17.12.2009 ülesütlemisavalduses toodu ülesütlemise üks alustest, et tööandja ei maksa hagejale töötasu välja ning oli olemas TLS § 91 lg.2 p2 sätestatud alus töötaja poolt töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu. V.

TLS § 100 lg.4 alusel kostjalt hüvitise väljamõistmise nõue.

TLS § 100 lg.4 kohaselt kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Maakohus on seisukohal, et hagejal on alus saada kostjalt TLS § 100 lg.4 alusel hüvitist seoses töölepingu erakorralise ülesütlemisega tööandja poolt töölepingu olulise rikkumise eest. Samas peab kohus vajalikuks hüvitise suuruse arvestamisel arvestada seda, et hageja on õigeks võtnud, et sai tööandja soovist lõpetada poolte vaheline tööleping teada juba 05.10.2010 ning vaidlust ei ole selles, et alates 07.10.2010 hageja tööl enam ei käinud. Kohus leiab, et õiglaseks hüvitise suuruseks on hageja kahe kuu keskmine palk summas kokku 17 140 krooni. VI.

Puhkuse hüvitise nõue.

Kostja tunnistas kohtuistungil puhkusehüvitise nõude põhjendatust (tl 47) ja TsMS § 440 lg.1 alusel tuleb nimetatud nõue rahuldada. Maakohus leiab, et asja ei oma tähtsust tunnistajate A. Tsarjovi ja Oleg Kuhhartšiku ütlused, sest tunnistasid kinnitasid üksnes seda, et hageja töötas kostja juures ja alates 05-06.10.2009 enam ei töötanud.

MENETLUSKULUD

TsMS § 163 lg.1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Maakohus on seisukohal, et menetluskulud tuleb jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Vastavalt TsMS § 174 lg 1 menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva 4 (5)

jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis.

Olev Mihkelson Kohtunik Digitaalselt allkirjastatud Tartu Ringkonnakohtu 27.04.2011.a. kohtuotsusega

Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta menetlusosaliste endi kanda.

5 (5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.