2-04-615/10 - Asjaõigus - Muud asjaõiguse asjad - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hagi nõue. Hageja VR ostis XXX asuva hoone kui vallasasja IL 27.aprillil 2003. 2004.a. mais sai hageja teada, et temale Tallinnas XXX kuuluva elamu ja selle krundi alla on juba 1997 Tallinna Linnavalitsuse 10.01.1997 korraldusega nr XXX moodustatud kinnistu, omanik RMR, mis on kantud 07.juulil 1997 kinnistusraamatusse, registriosa nr XXX. Tallinna Linnavalitsuse 15. augusti 2001 korraldusega nr XXX tunnistati kinnistu moodustamise õiguslikuks aluseks olev 10.jaanuari 1997 korraldus nr XXX kehtetuks. RMR vaidlustas korralduse nr XXX halduskohtus, kuid kõik kohtuinstantsid jätsid selle korralduse jõusse. Kuna kinnistu on registreeritud aadressil Tallinn, XXX, hagejale kuuluv hoone asub aga aadressil XXX, siis ei olnud hagejal võimalik esitada kinnistu ebaõige kande muutmiseks oma vastuväiteid varem, kuna aadressil XXXei ole mitte kunagi kinnistu moodustamise kohta kinnistusameti teadet ilmunud (tegemist on XXX ristumise kohas nurgatükiga). Hagejale kuuluv hoone on ehitatud õiguslikul alusel. Seega rikub kinnistu kanne hageja kui omaniku õigusi oa vara vallata ja käsutada. Ehitise omanikul on õigus erastada ehitise teenindusmaa. Kui kohaliku omavalitsuse korraldus maa tagastamiseks tühistatakse ja kinnistusraamatu kanne kaotab õigusliku aluse, võib kande parandamisel kinnistu omanikuna sisse kanda riigi, registriosa aga suletakse vastavalt AÕSRS § 10 lg 5. Pärast RMR surma on XXX tema õigusjärglasena kinnistusraamatusse kantud kinnistu omanikuna ER. Hageja palub kustutada kinnistusraamatu registriosas XXX kinnistu omanikuna sissekantud ER ning kanda nimetatud registriossa sisse Eesti Vabariik. Kostja ER vastuväited. Kostja hagi ei tunnista. Kostja leiab, et IL poolt hagejale müüdud hoone asub maal, milline on kantud kinnistusraamatusse 07.07.1997 kinnisasja oluline osa. Ivo Liiv on müüjana viinud tahtlikult ostja eksimusse. Hageja ei omandanud kinnisvara vaid vastavalt AÕS § 107 lg 3 selle olulise osa. Kostja seab kahtluse alla hageja heausksuse. Kostja arvates on hageja omandanud vallasasja variisikuna. Kostja Eesti Vabariigi arvamus. Kostja nõustub hagiga. Tuginedes AÕS § 65 lg 1 on isikul, kelle õigusi on ebaõige kandega rikutud, õigus nõuda kinnistusraamatu kande parandamist. Tallinna linn eksis maa tagastamisel RMR , kuna maa ja ehitise aadressid olid erinevad. Ehitisealune maa ei kuulu teistele isikutele tagastamisele, erastamisele, munitsipaalomandisse andmisele ega ka riigi omandisse jätmisele, kui seadusest ei tulene teisiti. Tallinna linn parandas oma vea ning tunnistas 15.08.2001 korraldusega nr XXX kehtetuks 10.01.1997 korralduse nr 4-k, millega tagastati vaidlusalune kinnitu RMR . Seega on kinnistusraamatu kande õiguslik alus ära langenud ja kanne on muutunud ebaõigeks. Kinnistusraamatusse omanikuna riigi sissekandmine kindlustab maareformi-eelse olukorra taastamise. Kohtu järeldused. Kohus, võtnud arvesse kohtule esitatud dokumentaalsed tõendid, leiab, et hagi rahuldamisele.

suurusega 2463 m2 eramaana RMR . Kinnistusraamatukanne tehti 03.07.1997. Tagastatud maal paiknes hoone, mille aadressiks oli hooneregistris märgitud XXX. Ehitis asub XXX ristumise kohas. Tallinna Linnavalitsuse 15.08.2001 nr XXX tunnistati Tallinna Linnavalitsuse korraldus 10.01.1997 nr XXX kehtetuks. MRS § 6 lg 2 p 3 alusel ei kuulu maa tagastamisele, kui sellel asuvad teisele isikule kuuluvad hooned ja rajatised. Ehitusregistri andmetel (t. lk 16) ja müügilepingust tulenevalt (t.lk 8-15) kuulus hoone XXX Tallinnas alates 19.05.2003 hagejale. Eelnevalt oli maa kasutamisõigus 29.08.1986 Tallinna Linna RSN TK otsusega antud Eesti NSV Varustuskomitee Eesti Sekundaartooraine Töötlemise ja Varumise Koondisele „Eesti Sekundaartoorainekoondis“ . AÕS § 65 lg 1 annab isikule, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, näiteks ei ole tema õigust kinnistusraamatusse kantud või on kantud ebaõigesti või on kahjustatud mõne olematu koormatise või kitsenduse sissekandmise läbi, õiguse nõuda ebaõige kande muutmist või kustutamist. Kinnistusraamatu kande muutmiseks on vajalik selle isiku nõusolek, kelle õigusi parandamine puudutab. TsÜS § 68 lg 5 sätestab, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse võib tahteavaldust asendada jõustunuid kohtuotsus, millega tuvastatakse sellise kohustuse olemasolu. AÕS RakS § 10 lg 5 kohaselt kui maa tagastamise aluseks olnud linna- või vallavalitsuse korraldus tühistatakse pärast maa esmakinnistamist ja kinnistusraamatu kanne muutub seetõttu ebaõigeks, on isikul, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, õigus nõuda kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigust parandamine puudutab. Nõude rahuldamisel kantakse kinnistusraamatusse omanikuna riik. Pärast kohaliku omavalitsuse õigusakti kehtetuks tunnistamist muutus kinnistusraamatu registriosa XXX (vana number XXX) kanne ebaõigeks ning hagejal, kes omandas 19.05.2003 IL sõlmitud müügilepingu alusel ehitise on õigus nõuda kande parandamiseks nõusolekut E R , kes on kantud kinnistusraamatusse RMR õigusjärglasena ja kinnistusraamatusse riigi kandmist omanikuna. Maareformieelse olukorra taastamiseks on vajalik registriosa sulgemine. KRS § 72 lg 2 sätestab, et avalik-õiguslikule isikule kuuluva kinnisasja kohta avatud registriosa suletakse omaniku lihtkirjaliku avalduse alusel, kui kinnisasja kinnistusraamatusse kandmine ei ole käesoleva seaduse § 8 3. lõike järgi kohustuslik ning kinnisasi ei ole koormatud piiratud asjaõigustega ega antud teise isiku valdusse. Seega on kinnisturegistriosa sulgemiseks vajalik riigi kandmine kinnistusraamatusse omanikuna. Kostja viide AÕS § 107 lg 3 on alusetu. Nimetatud seadusesäte käsitleb vallasasja ühendamist kinnisasjaga. Müügilepinguga omandati vallasasi, mitte ei ühendatud seda kostjale sel ajal kinnistusraamatu kande järgi kuuluva kinnisasjaga. Kas IL ja hageja vahel sõlmitud ehitise müügileping on kehtiv ning kas hageja oli heauskne ostja või mitte, ei puuduta antud vaidlust, see lahendatakse teises tsiviilasjas (tsiviilasi 2-04-510 RMR hagi IL ja VR vastu ehitise müügilepingu tühisuse tunnustamiseks), mis on käesoleval ajal peatatud. Kuigi hageja on oma nõude resümeerinud hagi esitamise ajal kehtinud õigusnormidele tuginedes, leiab kohus, et otsuse resolutsioon tuleb sõnastada kehtivatest õigusnormidest lähtuvalt, mis nõude sisulist mõtet ei muuda. Hageja menetluskulude väljamõistmist ei nõua.