[email protected]) Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud
25. jaanuar 2010.a -
hageja ja tema esindaja Klen Laus
-
kostja esindaja Andres Past
RESOLUTSIOON
Jätta hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus
1(8)
2-08-61091 Jätta menetluskulud hageja M K kanda.
Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse
peale
on
õigus
esitada
apellatsioonkaebus
Tallinna
Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 5. märtsil 2010.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.22. septembril 2008.a Harju Maakohtule esitatud hagis palub M K kostjalt Osaühing (OÜ) K välja mõista müügitulemustelt arvestatava töötasu netosummas 490 821 krooni ning viivised töötasu maksmisega viivitamise eest summas 233 533 krooni.
2.Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt on poolte vahel 23. märtsil 2006.a sõlmitud tööleping. Töölepingu p 1.3 kohaselt asus hageja tööle müügiesindaja ametikohal. Hageja peamiseks töökohustuseks oli kostja nimel LOY (asja materjalides ka LG OY) toodangu müümine. Vastavalt töölepingu p-le 3.1 oli hageja töötasu suuruseks ca 10% müügitulemustest (ilma käibemaksuta). Hageja väidete kohaselt leppisid pooled töölepingu sõlmimisel kokku, et tasustamise aluseks olev müügitulemus on hageja netotöötasuks. Sellekohase kokkuleppe sõlmimist kinnitab hageja hinnangul nii töölepingu punkti 3.1 sõnastus, pooltevaheline praktika ning ka asjaolu, et hagejale katseajal makstud töötasud olid töölepingu punktis 3.2 kajastatud netosummadena. Seega leppisid hageja ja kostja töölepingu sõlmimisel töö tasustamise osas kokku netotasus 10% töötaja müügitulemustest. Kui hageja müügilt arvutatava töötasu suurus hakkas ületama igakuiselt makstavate töötasude suurust (s.o 2007.a lõpus), esitas hageja kostjale nõude müügilt arvutatava töötasu saamiseks. Kostja juhatuse liige pidas vastusena hageja nõudele vajalikuks protsendid veelkord üle arvutada. Hageja väitel kohustus kostja töölepingu kohaselt maksma hagejale katseaja teisel kuul töötasu 10 000 krooni. Pärast katseaja lõppemist nõustusid pooled jätkama igakuise 10 000
2(8)
2-08-61091 kroonise töötasu maksmisega tingimusel, et kostja tasaarvestab hagejale nn ette makstud töötasu tulevikus makstava müügipõhise töötasu arvelt. Vastav kokkulepe sõlmiti m.h põhjusel, et kostjal oli palgaseadusest tulenev kohustus maksta töötasu vähemalt üks kord kuus, sh kuudel, kui hagejal reaalset müüki ei olnud. Hageja väitel alustas ta kostja juures LOY toodete müümist sisuliselt nullist, ning ehitas üksinda üles terve müügisüsteemi. Nii oli töölepingu esimesel aastal hageja müük minimaalne ning müügi kasv tekkis alles hageja müügitöö tulemusena 2007.a lõpus. Hageja tegeles kõikide müügiprojektidega algusest lõpuni (s.o. kuni toodete komplekteerimiseni ja objektile väljasaatmiseni kostja laoplatsilt). Hageja arvestuste kohaselt on tal jäänud saamata töötasu kokku 490 821 krooni. Alates töölepingu sõlmimisest kuni töösuhte lõppemiseni on kostja tasunud hagejale põhipalgana 301 717 krooni (neto). Hageja on müünud samas kostja kaupa kokku 7 812 717 krooni eest, millest 10% moodustab 781 271 krooni. Seega on kostja maksnud hagejale kokkulepitust vähem töötasu 490 821 krooni ulatuses (s.o 781 271 kr – 301 717 kr). Palga maksmisega viivitamise eest on hagejal enda arvestuse järgi õigus nõuda töölepingu lõpetamise seisuga viivist 233 533 krooni.
3.Alternatiivselt palub hageja lähtuda nõude lahendamisel mõistlikust töötasu määrast, mida sama tegevusalaga ettevõtted tavapäraselt sama kvalifikatsiooniga töötajale maksavad. Kostja poolt makstud töötasu ei vastanud hageja hinnangul keskmisele müügiesindaja töötasule. Hageja poolt esitatud Fontese palgauuringu kohaselt oli Tallinna ja Harjumaa piirkonnas tegutsevate müügiesindajate keskmine netotöötasu (koos preemiate ja tulemustasudega) 2007.a 18 272 krooni ja 2008.a 17 748 krooni. Samas kostja konkurendiks olnud T OÜ õiendi kohaselt oli laste mänguväljakute müügiesindajate keskmine töötasu veelgi suurem. Hageja oli nii töölepingu tingimustest kui töö tegelikust sisust lähtuvalt kostja müügiesindajaks. Nii töölepingu p 1.3 kui tegeliku praktika kohaselt oli hageja töö tegemise kohaks Tallinn. Hagejal oli eelnev müügikogemus ja kostja poolt töölevõtmisel nõutud pedagoogiline kõrgharidus. Hageja täitis oma töökohustusi täistööajaga ja kostja ei esitanud töölepingu kehtivuse ajal ega ka pärast töösuhte lõppemist hageja töökvaliteedi ega töötulemuste kohta mingeid pretensioone. Seega, lähtudes Fontese palgauuringus toodud keskmise müügiesindaja töötasust, on kostja maksnud hagejale töötasu 192 310 krooni ettenähtust vähem. Lisaks on hageja õigustatud nõudma nimetatud summalt viiviseid 169 409 krooni.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
Kostja hagi ei tunnista.
4.Kostja arvates ei ole hagiavalduses toodud asjaolud oma kogumis tõesed. Sisuliselt on hageja õigesti nimetanud ainult töölepingu sõlmimise kuupäeva ja talle tegelikult väljamakstud töötasu suuruse. Kostja arvamusel oli pooltevaheline kokkulepe hageja palga osas 10 000 krooni (neto) igakuiselt. Sellise palga on kostja hagejale välja maksnud, mistõttu hageja hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Rahuldamata tuleb jätta ka alternatiivne nõue töötasu saamiseks. Seetõttu pole hagejal õigust saada ka viivist. Hageja ja kostja kokkuleppe osas töötasu kohta töölepingu sõlmimisel märgib kostja järgmist. Kostja juhatus, nähes, et paljude haljastusprojektide osiseks on lastemänguväljakud, pidades vajalikuks suurendada LOY lastemänguväljakute tutvustustööd ja müügitööd, otsustas võtta tööle mänguväljakutega tegeleva müügiesindaja.
3(8)
2-08-61091
23.märtsil 2006.a sõlmiti hagejaga tööleping. Tööleping oli sõlmitud katseajaga 4 kuud. Töölepingus fikseeriti hageja palgana katseajal tingimus: "Töötaja töötasu katseajal on: 1. kuu 5000.- krooni; 2. kuu 10 000.- krooni." Töölepingus fikseeriti ka kokkulepe: "Töötajale makstakse töötasu ca 10% müügitulemusest (ilma km)." Veel enne katseaja lõppu, s.o 13. juulil 2006.a, soovis hageja kostjalt palgatõendit pankadele, et soetada pangalaenuga ridamaja korter. Selle õiendi kostja hagejale ka andis. Pärast katseaja lõppu jäeti kostja enda palvel talle kuupalgaks 10 000 krooni (neto). Kostja arvamusel oli hageja väga kesist esialgset müügitulemust arvestades see ülemaksmine. Stabiilset kuutasu soovis hageja kostja arvates selleks, et tagada korteriostmise pangalaenu igakuist garanteeritud tagasimaksmist, hiljem oli stabiilset kuupalka kostjal vaja ka sõiduauto liisimiseks. Hageja poolt 10 000 krooni suuruse kuupalga aktsepteerimist näitab ka asjaolu, et kostja on vastu võtnud kuutasu 2006.a augusti ja oktoobri eest; samuti 2007.a jaanuari, veebruari, märtsi, aprilli, septembri eest ning 2008.a jaanuari ja veebruari eest, s.t kuude eest, mil tal müüginumbreid ei olnud. Stabiilse kuupalga saamist kinnitab hageja ka oma e-kirjas kostjale 18. detsembrist 2007.a, milles ta palub lisa oma kuupalgale, ühekordse summana. Hageja ei soovi tasumist müügitulemustest lähtuvalt. Seega ei pane hageja oma kuupalka küsimärgi alla vaid loodab seda edaspidigi saada. Hageja ei esitanud ka kohe pärast katseaja lõppu taotlust või pretensiooni oma palga arvestamise osas. Sellega hageja nõustus suuliselt kokkulepitud kuupalga suurusega ja põlistas selle kuupalga suuruse kuni uue kokkuleppeni palga osas. Järelikult polnud tegemist tööandja ühepoolse otsusega töötasu maksmise kohta, nagu väidab hageja, vaid poolte poolt (suuliselt) kokkulepitud kuutöötasuga. Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (TLS) § 28 lg-s 1 sätestatud töölepingu vorminõude eesmärgist ei tulene, et tööleping ja/või selle muutmise kokkulepped oleksid kirjaliku vormi järgimata jätmise korral tühised. 2007.a detsembris algatas hageja läbirääkimised 10 000-kroonise kuupalga muutmiseks, kuid läbirääkimised lõppesid edutult 2008.a maikuu lõpus. 29. mail 2008.a saatis hageja kostja juhatajale e-kirja. Selles ta kinnitab, et 10 000 krooni ei ole tema jaoks see summa, mis teda motiveeriks. Pooled uut palgakokkulepet ei saavutanud, kostja juhatuse arvates kehtis edasi hagejaga suuliselt kokkulepitud kuupalk 10 000 krooni (neto). Kostja juhatuse arvates oli hageja kuupalk 10 000 krooni (neto), arvestades tema tööpanust, igati hea palk. 1. augustil 2008.a ilmunud ajalehe "Äripäev" andmetel on Eestis müügiesindajate keskmine netopalk 12 200 krooni kuus. Lisaks ülaltoodule ei nõustu kostja hagiavalduses toodud väitega, et hageja on müünud kostja kaupa 7 812 717 krooni eest, mille tulemusel teeb hageja järelduse, et kostja on hagejale maksnud kokkulepitust vähem töötasu kokku 490 821 krooni. Kostja leiab, et enne kui hakata arvutama 10% müügitulemusest, tuleb kindlaks teha, milline müük ja kellele, on hageja isiklik müügitulemus ja mis ei ole tema töö tulemus, ehk, kas müük, mille hageja kõik enda omaks peab, on tõesti tema müük ning millised kliendid hageja oma müügi tulemusena kostjale tõi. Konkreetse isiku tulemust saab hinnata siis, kui vaadelda isiku osavõttu müügiprotsessist. Kostja on oma kirjalikus vastuses ära toonud omapoolse nägemuse hageja müügitulemusest. Kostja arvates ei ole hageja hinnanud oma osalust müügi reaalsetes etappides, vaid on suurendanud kunstlikult oma nn müügisummat.
5.Samuti leiab kostja, et hagejal puudub alus tugineda keskmise palga arvestamise juures Fontese palgauuringute andmetele, mille kohaselt müügiesindajate keskmine töötasu (koos
4(8)
2-08-61091 preemiate ja tulemustasudega) oli 2007.a ca 23 000 krooni ja 2008.a ca 22 000 krooni. Need statistilised andmed ei ole käesoleval juhul kohaseks võrdluse aluseks. Fontese palgauuringu tarbeks osalenud ettevõtete nimekiri sisaldab enamjaolt Eesti majanduse suurettevõtjaid ning mitte ühtegi n-ö ukselt-uksele müügiga tegelevat äriühingut või müügiga alustavat äriühingut. Samuti on hageja võtnud seejuures aluseks Tallinna ja Harjumaa müügiesindaja keskmise brutopalga. Kostja müügiesindaja töö piirkond oli samas kogu Eesti (nt 2006.a müügid Pärnusse ja Haapsallu, 2007.a Haapsallu, Pärnusse, Narva, Saaremaale, Järvamaale jne. Eeltoodud põhjustel ei saa Fontese uuringu näitajaid ka aluseks võtta.
MENETLUSE KÄIK
6.12. oktoobril 2009.a toimunud kohtuistungil kuulas kohus tunnistajana üle Ü.E’i.
7.25. jaanuaril 2010.a toimunud kohtuistungil jäi varasemalt esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostja esindaja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
8.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
9.Pooltel puudub vaidlus järgmiste õiguslikku tähtsust omavate asjaolude üle. Poolte vahel sõlmiti 23. märtsil 2006.a tööleping, mille alusel asus hageja tööle müügiesindaja ametikohal. Hageja palk 4-kuulise katseaja esimesel kuul oli vastavalt töölepingule 5000 krooni ning teisel kuul 10 000 krooni. Töölepingu punktis 3.1 fikseeriti ka palgakokkulepe järgmises sõnastuses: "Töötajale makstakse töötasu ca 10% müügitulemusest (ilma km)." Pole vaidlust ka selles, et kostja on maksnud hagejale alates katseaja teisest kuust kuu töötasu 10 000 krooni (neto). Eeskätt viivisenõude lahendamise seisukohast on oluline ka asjaolu, et Harju Maakohtu 7. septembri 2009.a otsusega tsiviilasjas nr 2-08-59308 on loetud poolte vahel sõlmitud tööleping TLS § 79 lg 1 alusel lõppenuks alates 14. septembrist 2008.a. Nimetatud otsus on jõustunud.
10.Pooled vaidlevad selle üle, milline oli poolte palgakokkulepe alates katseaja kolmandast kuust. Seejuures on kostja väitnud, et kirjaliku töölepingu punktis 3.1 sisalduvat palgakokkulepet (ca 10% müügitulemusest) on pooled hiljem suulises vormis (või tegudes väljenduvate tahteavaldustega) muutnud, leppides kokku, et hagejale makstakse töötasu 10 000 krooni kuus (neto).
11.Lähtudes poolte esitatust, peab kohus vajalikuks käsitleda esmalt kostja osundatud väidet palgakokkuleppe hilisema muutmise kohta. Väite tõendatuse korral oleks hageja nõuded igal juhul põhjendamatud, kuna vaidlustamata asjaolude kohaselt on kostja hagejale maksnud palka netosummana 10 000 krooni kuus.
12.Vastavalt 1. juulil 2009.a jõustunud töölepingu seaduse § 131 lg-le 1 kohaldatakse enne 2009. aasta 1. juulit sõlmitud töölepingule alates 2009. aasta 1. juulist töölepingu seaduses sätestatut. Tulenevalt sama paragrahvi teisest lõikest ei välista ega piira esimeses lõikes sätestatu lepingupoolte õigusi ega kohustusi, mis on tekkinud enne 2009. aasta 1. juulit. Töölepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 2009. aasta 1. juulit, kohaldatakse senikehtinud seadust. Seega kuuluvad käesoleva vaidluse
5(8)
2-08-61091 lahendamisel kohaldamisele ajavahemikul 01.07.1992-30.06.2009 kehtinud TLS ning 01.03.1994-30.06.2009 kehtinud palgaseadus (PalS). Vastavalt vaidlusalusel perioodil kehtinud TLS § 49 p-le 2 oli tööandja kohustuseks maksta töötajale töö eest tasu ettenähtud ajal ja suuruses. PalS § 35 kohaselt tuli tööandajal tasuda palga maksmisega või töötaja pangakontole ülekandmisega viivitamise eest töötajale iga viivitatud päeva eest viivist 0,5% maksmisele või ülekandmisele kuulunud palgast. TLS § 26 lg 1 p 3 kohaselt oli kokkulepe töötasu kohta töölepingu kohustuslik tingimus. Kokkulepe töötasu kohta pidi hõlmama palgatingimused. Vastavalt PalS § 2 lg-le 1 mõisteti palgana tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule, samuti muudel seaduse või kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel. Töölepingus kindlaksmääratud tingimustes muudatuste tegemine oli vaadeldav töölepingu muutmisena TLS § 59 lg 1 kohaselt. Töölepingus kokkulepitud palgatingimusi oli PalS § 4 lg 1 järgi lubatud muuta ainult poolte kokkuleppel. Vastavalt TLS § 28 lg-le 1 tuli tööleping üldjuhul sõlmida kirjalikus vormis. Seadusega ettenähtud vormis tehtud tehingut saab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lg 3 esimeses lauses sätestatu järgi muuta üksnes samas vormis, milles tehing on tehtud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. TsÜS § 83 lg 1 rakendub ka tehingu muutmise vormile. Samas ei tulene töölepingu vorminõude eesmärgist, et tööleping ja/või selle muutmise kokkulepped oleksid kirjaliku vormi järgimata jätmise korral tühised. Viimatinimetatud seisukoht on kinnistust leidnud ka Riigikohtu praktikas (vt nt: Riigikohtu
19.märtsi 2008.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-08, p 13).
13.Arvestades ülaltoodut, on kirjalikus vormis sõlmitud töölepingut võimalik kehtivalt muuta ka kirjalikku vormi järgimata. Oluline on tuvastada poolte kokkulepe. Tõendamiskoormis lasub selles osas tööandjal, kuna viimane peab töölepingu tingimuste muutmise vastavalt TLS § 28 lg-le 3 ja §-le 70 nõuetekohaselt vormistama (ning kostja on selle käesoleval juhul tegemata jätnud). Kohtu hinnangul on kostja väited töötasu muutmise kohta tsiviilasja menetlemise käigus tõendamist leidnud. Eelkõige nähtub see kostja poolt esitatud elektroonilisest kirjavahetusest. Nii on hageja kostja juhatuse liikmele 18. detsembril 2007.a saadetud e-kirjas küsinud, kas tal on võimalus saada lisa oma kuupalgale (vt toimik, I kd, lk 69). Kostja juhatuse liige U.G on 21. detsembril 2007.a saadetud vastuskirjas selgitanud, et kui hageja soovib üle minna teisele töötasustamise meetodile, peab selles uuesti läbi rääkima. Sellele on hageja omakorda vastanud, et soovib seoses töötasuga läbirääkimisi pidada (vt toimik, I kd, lk 70). Kostja seisukohti tõendab ka kostja poolt 2006.a juulis hageja palvel väljastatud õiend, mille kohaselt töötab hageja alates 23. märtsist 2006.a OÜ-s K netopalgaga 10 000 krooni kuus ja jätkab tööd pärast katseaja lõppu (vt toimik, I kd, lk 67-68). Kirjalikust töölepingust ja hagiavalduses väidetust lähtudes pidanuks hageja palk olema alates 2006.a juunist teistsugune (s.t mitte 10 000 krooni kuus). Eeltoodust võib kohtu hinnangul järeldada, et pooled muutsid juba katseaja kestel kirjalikus töölepingus fikseeritust töötasustamise kokkulepet. Samuti puuduvad kohtul andmed, et hageja oleks esitanud kostjale pretensioone temale makstava töötasu (netosummas 10 000 krooni kuus) suuruse kohta. Ülalosundatud ekirjades ei ole hageja seadnud kahtluse alla enda õigust 10 000 krooni suurusele kuupalgale. Ka tunnistaja Ü.E’i ütlustest nähtub, et töötasuga seonduvalt tekkis pooltel vaidlus alles 2008.a kevadel, kui hageja ei olnud enam nõus endise töötasuga. Hageja sooviks oli tulemustasu peale üle minna, kostja oli nõus selles osas läbi rääkima (vt toimik, II kd, lk
6(8)
2-08-61091 32). Alanud palgaläbirääkimised ei viinud ilmselt aga hageja poolt soovitud tulemuseni, mida kinnitab kostja vastusele lisatud hageja e-kiri (vt toimik, II kd, lk 71-72)
14.Ülaltoodud põhjal leiab kohus, et poolte vahel oli vaidlusalusel perioodil kokkulepe palga maksmise kohta kostjale netosummas 10 000 krooni kuus. Tegemist oli kuupalgamäära alusel arvestatava põhipalgaga (PalS § 2 lg 2). Kirjalikus töölepingus fikseeritud palgakokkulepet olid pooled muutnud. Puudub vaidlus selles, et 10 000 krooni kuus (neto) on kostja poolt hagejale palka makstud. Seega on kostja oma töötasu maksmise kohustust kohaselt täitnud ning hageja nõuded, sh viivisenõue, tuleb jätta rahuldamata.
15.Seonduvalt poolte väidetega märgib kohus veel järgmist. Isegi kui asuda seisukohale, et 10 000 krooni suuruse kuupalga maksmise kohta puudus pooltel kokkulepe, ei saaks kohtu hinnangul vaidluse lahendamisel lähtuda kirjaliku töölepingu punktis 3.1 sisalduvast kokkuleppest töötasu suuruse kohta ca 10% müügitulemusest (ilma käibemaksuta). Esiteks oleks tingimus TLS §-st 15 tulenevalt kehtetu kui tingimus, mis on töötaja jaoks halvem seaduses ette nähtust. Vastavalt PalS § 2 lg-le 7 ei ole lubatud töötamisel täistööajaga kokku leppida palga alammäärast väiksemas palga suuruses. Nimetatu kehtib nii aja- kui tükipalgasüsteemi kohaldamise puhul (vt nt: Riigikohtu 30. aprilli 1998.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-98). Poolte vahel allkirjastatud töölepingu (vt toimik, I kd, lk 12-13) punkt 3.1 ei taga hagejale töötasu maksmist vähemalt palga alammääras (juhul kui töötajal müügitulemus üldse puudub). Samuti on seetõttu küsitav töölepingu punkti 3.3 täidetavus, mille kohaselt makstakse töötajale töötasu üks kord kuus (järgneva kuu 10. kuupäevaks). Samas tuli vaidlusalusel perioodil kehtinud PalS § 31 lg 11 järgi maksta töötajale palka vähemalt üks kord kuus. Hageja väidete kohaselt nõustusid pooled pärast katseaja lõppemist jätkama igakuiselt 10 000 kroonise töötasu maksmisega tingimusel, et kostja tasaarvestab hagejale nn ette makstud töötasu tulevikus makstava müügipõhise töötasu arvelt. Viimatinimetatud väide ei ole kohtu hinnangul siiski tõendamist leidnud. Teiseks jääb kirjalikus töölepingus fikseeritud tingimuste põhjal ebaselgeks, millises palgasüsteemis on pooled lõplikult kokku leppinud. Lepingu punktis 2.1 on märgitud, et töötaja asub tööle täieliku tööajaga ning tööaja kestuseks on kokku 40 tundi nädalas. Samas viitab punkti 3.1 sisu sellele, et pooled soovisid rakendada tükipalgasüsteemi (ilmselt kombineerituna ajapalgasüsteemiga). See aga omakorda eeldaks poolte kokkulepet töö normis (lisaks tööajanormi kokkuleppele punktis 2.1). Taolist kokkulepet tööleping käesoleval juhul aga ei sisalda. Nimelt ei ole asja materjalide põhjal tuvastav, kuidas peaks mõistet müügitulemus töötasu arvestamise seisukohast sisustama. Muu hulgas puudub ka pooltevaheline praktika vaidlusaluse lepingutingimuse kohaldamisel. Lepingu punkti 3.1 ei saa kohtu arvates käsitleda ka lahtise lepingutingimusena võlaõigusseaduse (VÕS) § 26 lg 1 tähenduses, kuna lepingust ei ole võimalik järeldada poolte kavatsust jõuda tingimuse täpsemas sisus kokkuleppele tulevikus või jätta see ühe lepingupoole määrata. Arvestades ülaltoodut, tuleks aluseks võtta VÕS § 28 lg 2 ning lähtuda vaidluse lahendamisel mõistlikust töötasu määrast, mida sama tegevusalaga ettevõtted tavapäraselt sama kvalifikatsiooniga töötajale maksavad. Kuivõrd hageja töötasunõuded on ülaltoodud põhjustel õiguslikult põhjendamatud, ei pea kohus käesolevas otsuses siiski vajalikuks hinnata poolte esitatud väiteid ja tõendeid müügiesindajate tavapärase töötasu kohta.
16.Hageja on tuginenud ka asjaolule, et kostja on tasunud hageja poolt 2007.a detsembris müüdud lillepottide eest töötasuna 18 910,20 krooni, mis moodustab ligikaudu 10% müüdud esemete väärusest. Kohtu hinnangul ei saa sellest üksikjuhtumist veel teha järeldusi
7(8)
2-08-61091 kostja soovi kohta maksta hagejale palga müügitulemustest lähtuvalt. Kostja käsitluse kohaselt on viidatud summa hagejale ühekordselt makstud lisatasu täiendavate tööülesannete täitmise eest. Asja materjalide põhjal nõustub kohus kostja taolise käsitlusega. Ka hageja enda väidete kohaselt oli tema tööülesanneteks LOY poolt toodetavate mänguväljakute ostmisest huvitatud klientide leidmine ja mänguväljakute müük. Lillepottide müük oli arvatavalt seega kõrvaltegevus. Kohtu poole ülalesitatud õiguslikke järeldusi ei muuda ka hageja poolt välja toodud asjaolu, et kostja ei esitanud töölepingu kehtivuse ajal (ega ka pärast töösuhte lõppemist) hageja töökvaliteedi ega töötulemuste kohta mingeid pretensioone. Kostja ei väida, et hageja oleks jätnud töölepingust tulenevad tööülesanded täitmata, vaidlus on üksnes töötasu kokkuleppe sisu üle.
17.Kohtu hinnangul ei oma asja lahendamisel iseseisvat tähendust poolte argumendid selle kohta, kas kostja poolt hagejale tegelikult makstud töötasu suurus oli mõistlik. Hageja nõude lahendamisel tuleb kohtul lähtuda töösuhte poolte vahel sõlmitud kokkulepetest (niivõrd kui need ei ole vastuolus seaduse, haldusakti või kollektiivlepinguga). Põhimõtteliselt on iga isik vaba otsustama, kas, kellega ja millistel tingimustel ta töölepingu sõlmib. Juba ülalosundatud PalS § 2 lg 7 järgi oli keelatud kokku leppida Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud palga alammäärast väiksemas töötasus. Muid piiranguid töötasu suurusele õigusaktid ette ei näinud.
18.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus hagi ei rahulda, jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3). Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik
ÄRAKIRI ÕIGE
KOHTUNIK
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.