Tööõigus › Muud tööõigusasjad

2(6)

Pooltel on vaidlus selle üle, kas hageja on kostjale töölepingu p-s 8.1.9 nimetatud hüvitust (eritasu) maksnud ning juhul, kui hüvitust on makstud, siis kas selle suurus kompenseerib õiglaselt kostja töökohavaliku piirangut. Samuti on kostja esitanud aegumise vastuväite ning vaidlustanud leppetrahvi summa arvutuse õigsuse, leides, et leppetrahvi nõue peaks igal juhul olema hageja poolt nimetatust väiksem. Kuivõrd kostja ei ole esitanud tõendeid aegumise vastuväite põhistamiseks ega taotlenud ka vastavate tõendite kogumist, tuleb vaidluse lahendamisel lähtuda hagiavalduses välja toodud asjaolust, mille kohaselt hageja sai oma võimalikust õiguste rikkumisest teada 14.05.2007. Hagi on esitatud kohtule 14.09.2007. Arvestades ITLS § 6 lg-s 1 ja § 7 lg-s 1 sätestatut, ei ole hageja nõue seega aegunud. Vastavalt TLS § 50 p-le 6 peab töötaja hoidma tööandja äri- ja tootmissaladust ning mitte osutama tööandjale konkurentsi, sealhulgas mitte töötama tööandja loata viimase konkurendi juures, kui need kohustused on ette nähtud töölepinguga. Need kohustused lasuvad töötajal ka pärast töölepingu lõpetamist, kui pooled sõlmisid niisuguse kokkuleppe ja tööandja maksis töötajale mainitud kohustuste täitmise eest eritasu või andis muud hüvitust. VÕS § 158 lg 1 võimaldab lepingus näha ette lepingut rikkunud lepingupoole kohustuse maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma (leppetrahv). Kogutud tõendite põhjal võib järeldada, et hageja tahe oli suunatud töölepingu p-s 8.1.9 nimetatud hüvituse (eritasu) maksmisele 9627 krooni ja seeläbi samas punktis kokkulepitud konkurentsipiirangu jõustamisele. Samas ei ole võimalik materjalide põhjal järeldada, et kostja eritasu maksmisest lõpparve koosseisus teadis või pidi vähemalt sellest aru saama. Kostja palgateatisest nähtuvalt on kostjale lõpparve koosseisus välja makstud saamata töötasu, puhkuse kompensatsioon ja preemia. Seega ei ole millegagi tõendatud hageja väide, et kostja teadis, et palgateatisel preemiana kirjendatud summa on tegelikult töölepingu p-s 8.1.9 kokku lepitud hüvitis konkurentsi mitteosutamise kohustuse eest. Poolte vahel sõlmitud töölepingu p 8.1.9 annab sisuliselt tööandjale kujundusõiguse (õiguse õigussuhte ühepoolseks õiguslikuks kujundamiseks). Tööandja võis töölepingu lõpetamisel otsustada, kas ta soovib konkurentsi osutamisest hoidumise kohustust laiendada ka perioodile pärast töölepingu lõppemist. Sellisel juhul tuli tööandjal maksta töötajale hüvitust ühe kuu põhipalga ulatuses. Kujundusõiguse teostamise puhul tuleb oluliseks pidada vastavasisulise tahteavalduse tegemist võlasuhte teisele poolele ning viimase poolt tahteavalduse kättesaamist või kättesaaduks lugemist (sarnaselt näiteks lepingust taganemise või tasaarvestuse teostamisega). Kuivõrd kujundusõigus on olemuselt ühepoolne tehing (TsÜS § 67 lg 2), on põhjendatud seaduse analoogia korras TsÜS-i kohaldamine, mis reguleerivad tahteavalduste tegemise ja nende sisustamisega seonduvat. TsÜS § 68 lg 1 kohaselt võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt võib kaudne tahteavaldus väljenduda teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Tulenevalt TsÜS § 75 lg-st 1 tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Seejuures kohaldatakse vastavalt TsÜS § 75 lg-le 3 paragrahvi esimeses lõikes sätestatud ka isiku muu õigusliku tähendusega teo tõlgendamisel. Käesoleval juhul tegi hageja töölepingu lõpetamisel kaudse tahteavalduse, makstes kostjale kompensatsiooni ühe kuu keskmise töötasu ulatuses. Sellega soovis hageja eeldatavalt siduda kostjat kohustusega hoiduda konkurentsi osutamisest ühe aasta 3(6)

jooksul pärast töölepingu lõppemist vastavalt töölepingu p-le 8.1.9. Nähtuvalt ülalosundatud palgateatisest maksti kompensatsioon aga kostjale välja preemiana. Poolte poolt esitatud asjaoludest lähtudes puudub mõistlik põhjendus, miks pidi kostja mõistma lõpparve koosseisus väljamakstud summade tähendust palgateatisel kajastatust erinevalt. Preemiana makstud summa teistsugune kirjendamine kostja muudes raamatupidamisdokumentides ei oma õiguslikku tähtsust. Kostjal ei ole tekkinud töölepingu p-st 8.1.9 tulenevat kohustust hoiduda konkurentsi osutamisest pärast töölepingu lõpetamist. Seega ei ole kostja oma kohustusi ka rikkunud ning puudub alus leppetrahvi nõudmiseks. Kostja vaidlusalust kohustust ei saa lugeda tekkinuks ka seetõttu, et töölepingu lõpetamisel hageja poolt kostjale makstud eritasu ei ole õiglane ning ei kompenseeri töötaja töökohavaliku piirangut. Konkurentsi osutamiseks loetav tegevus ning hageja konkurentideks peetavate isikute ring on poolte vahel sõlmitud töölepingu p-s 8.1.7 määratletud laialt. Sisuliselt välistab töölepingust tulenev konkurentsikeeld seetõttu kostja mis tahes vormis töötamise toitlustustuse või meelelahutuse valdkonnas ühe aasta vältel. Taoline piirang eeldaks pärast töölepingu lõpetamist hagejaga kostja ümberspetsialiseerumist või ka uue kutse omandamist. Kostja palgamääraks oli hageja juures töötades töölepingu p. 6.1 järgi 20 krooni tunnis, mis sisaldas ka tasu töötamise eest õhtusel ja öisel ajal. Hageja poolt väidetavalt makstud eritasu ühe kuu keskmise palga ulatuses 9627 krooni ei saa konkurentsikeelu ulatust ja intensiivsust arvestades pidada õiglaseks. Makstud eritasu ei kompenseeri mõistlikult töölepingust tulenenud töökohavaliku piirangut. TLS § 50 p 6 võimaldab alternatiivina eritasu maksmisele tööandja poolt anda töötajale muud hüvitust. Hageja on oma väidetel pakkunud töötajale (lisaks väidetavalt makstud eritasule) koolitust, mis võiks iseenesest olla vaadeldav muu hüvitusena TLS § 50 p 6 mõttes. Samas eeldaks see töötaja ja tööandja vastavasisulise kokkulepe kirjalikku fikseerimist töölepingus. Taolist järeldust toetab TLS § 28 lg-st 1 tulenev nõue töölepingu kirjalikule vormistamisele. Poolte vahel sõlmitud töölepingus koolituse võimaldamine konkurentsist hoidumise kohustusega aga seotud ei ole, mistõttu ei oma hageja väited kostja koolitamise kohta õiguslikku tähtsust. Poolte vahel sõlmitud töölepingu p 8.1.9 iseenesest ei seo tööandja leppetrahvi nõude ulatust sellega, kas töötaja ei järgi üksnes konkurentsikeeldu või avaldab ärisaladuse või rikub mõlemat nimetatud kohustust. Samuti ei saa p 8.1.9 sisu ning TLS § 50 p-s 6 sätestatut arvestades eeldada, et tööandja maksab töötajale eritasu konkurentsikeelu järgimise ja ärisaladuse hoidmise eest ka töölepingu kehtivuse ajal. Hüvitise maksmist tuleb TLS § 50 p-s 6 sätestatust lähtudes eeldada töölepingujärgsete kohustuste puhul. Töölepinguaegne konkurentsikeeld ja ka konfidentsiaalsuskohustus on pigem vaadeldavad osana töötaja lojaalsuskohustusest, mida eraldi kompenseerida vaja ei ole. Lojaalsuskohustus on kehtiva õiguse pinnal tuletatav eelkõige TLS § 48 lg 1 p-st 4 ja VÕS § 6 lg-st 1. Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja uue otsusega hagi rahuldada ning menetluskulud jätta kostja kanda.

4(6)

Maakohus on eksinud tõendite hindamisel. Hageja on esitanud tõendid kostjale tehtud väljamaksete suuruse kohta. Lisatud on ka selgitus tõendite erineva sisu kohta. Väär on kohtu seisukoht, justkui raamatupidamislikud alusdokumendid ei oleks antud asjas määravateks. Raamatupidaja saab teostada raamatupidamise kandeid ainult originaaldokumentide alusel ja nende hilisem muutmine ei ole hea raamatupidamistava järgmine. Segadust on tekitanud tõendid, mis on esitatud raamatupidamises olevast tõendist hilisema väljatrüki kuupäevaga süsteemist. See ei muuda raamatupidamislikult üles võetuid nõudeid kostja vastu. Kui kohtul ei olnud piisavalt selge, millise tõendiga mida soovitakse tõendada, siis oleks saanud seda teha eelmenetluses või küsida hageja käest täpsustavaid selgitusi. Hageja on selgitanud piisava täpsusega nii kohtuistungil kui ka oma kirjalikus vastuses kohtule, millest on tingitud nn palgalehtede erinevused. Kusjuures aluseks tuleks siiski võtta tõend kuupäevaga 23.03.2007, kuna see oli töötaja viimane tööloleku päev. Kostja on rikkunud lepingust tulenevaid kohustusi ja küsimus saab olla vaid selles, kas konkurentsi ja ärisaladuse hoidumise eest makstav kompensatsioon oli proportsionaalne või mitte. Maakohus on väljunud ka hagi raamest, sest kostja on tunnistanud sisuliselt hageja nõuet 25% ulatuses. Kohus on jätnud selle osa kostja vastusest täielikult tähelepanuta. Hageja palub asja juurde võtta täiendavate tõenditena e-kirjavahetuse selles kohta, et kostja pidi olema teadlik oma lõpparve suurusest ja sellest tehtud kinnipidamistest. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS 654 lg.6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Samas kolleegium leiab, et maakohtu otsuse põhjendused on sekundaarsed ja alternatiivsed ning neid tuleb täiendada primaarse põhjendusega. Kolleegium leiab, et töölepingu sõlmimisel töölepingu p.8.1.9 sätestatud tingimus, mille kohaselt töötaja kohustub hoiduma konkurentsi pakkumisest ka ühe aasta jooksul pärast töölepingu lõpetamist juhul, kui tööandja maksab töölepingu lõpetamisel selle eest hüvitust ühe kuupalga ulatuses, on tühine TsÜS § 86 järgi, kuna on vastuolus heade kommetega. Vastuolu heade kommetega seisneb selles, et töötaja suhtes oluliselt piirava kohustuse tekkimine seatakse sõltuvusse tööandja suvast (lahtine tingimus) ehk siis sellest, kas tööandja maksab töölepingu lõpetamisel töötajale eritasu või mitte. Töölepingulistes suhtes peavad töötaja kohustused olema määratletavad juba töölepingu sõlmimisel, mistõttu töölepingus lahtiste tingimuste kasutamine on alati heade kommete vastane; antud juhul ei tea töötaja kogu töötamise aja, kas ta on uue töökoha (tööandja) valikul vaba, s.o. kas (tingimuslik) konkurentsikeeld pärast töösuhte lõppu jääb kehtima (tekib) või mitte. Kuivõrd märgitud töölepingu tingimus on tühine, on tühine ka leppetrahvi kokkulepe. Ekslik on kaebuse väide, mille kohaselt on kostja hagi 25% ulatuses tunnistanud (õigeks võtnud). Arutlused 25 protsendist kohustuste mahus on kostja toonud alternatiivsena, põhjendamaks ühe kuupalga ebaproportsionaalsust kohustuste mahuga. 5(6)

Töölepingu lõpetamisel maksti kostjale vastavalt talle esitatud andmetele (nn. palgalipik) preemiat ühe kuu palga ulatuses. Seetõttu on õige maakohtu seisukoht, mille kohaselt asjaolu, et hageja raamatupidamises kirjendati selle summa maksmist eritasuna, tähtsust ei oma.

Margo Klaar

Tiit Kollom

Mare Merimaa

Kohtulahend parandatud Tallinna Ringkonnakohtu 31.03.2010 määrusega

RESOLUTSIOON

Parandada Tallinna Ringkonnakohtu 16.02.2010 otsuse resolutsioonis esinev kirjaviga, lugedes Harju Maakohtu tsiviilasjas nr. 2-07-35499 tehtud otsuse kuupäevaks 27.06.2008.

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.