Jätta hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud hageja TTOÜ kanda. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule
30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 27. juunil 2008.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.14. septembril 2007.a Harju Maakohtule esitatud hagis palub TTOÜ mõista kostjalt IK hageja kasuks välja leppetrahv summas 28 881 krooni.
2.Hagiavalduse aluseks olevate asjaolude kohaselt töötas kostja hageja juures ettekandjana. 23. märtsil 2007.a lõpetasid pooled töölepingulise suhte Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (TLS) § 79 lg 1 alusel. Vastavalt juhatuse otsusele ja omanike heakskiidule maksti kostjale välja lisaks lõpparvele ka ühe kuu keskmine töötasu summas 9 627 krooni kooskõlas töölepingu punktiga
8.1.9.Töölepingu punkti 8.1.9 kohaselt kohustus töötaja (kostja) hoidma ärisaladust ja hoiduma konkurentsi osutamisest ka ühe aasta jooksul pärast töölepingu lõpetamist juhul, kui tööandja maksab töölepingu lõpetamisel selle eest hüvitust ühe kuu põhipalga ulatuses. Samast lepingupunktist tulenes, et juhul kui töötaja töölepingu kehtivuse ajal või ühe aasta jooksul pärast töölepingu lõpetamist osutab tööandjale konkurentsi või avaldab ärisaladuse (kui talle maksti töölepingu lõpetamisel kõnealuses lepingupunktis näidatud hüvitust ja viidatu oli keelatud), maksab ta tööandjale leppetrahvi töötaja kolme kuu keskmise palga suuruses summas 10 päeva jooksul alates tööandja poolt kirjaliku pretensiooni esitamisest. Hageja juurest lahkudes asus kostja tööle OÜ-s U teenindajana. OÜ U näol on tegemist hageja konkurendiga. Seega on kostja hageja hinnangul rikkunud poolte kokkulepet hoiduda konkurentsi pakkumisest tööandjale. Lähtudes eeltoodust ja arvestades töölepingus sätestatut, tekkis kostjal kohustus tasuda hagejale 28 881 krooni (s.o 3 x 9 627 kr) leppetrahvi. Hageja väitel sai ta konkurentsikeelu rikkumisest teada 14. mail 2007.a, misjärel pöörduti viivitamatult kostja poole nõudega tasuda töölepingu järgne leppetrahv. Hageja nõudekirjale reageeris kostja pöördudes töövaidluskomisjoni poole palvega talle saadetud nõudekiri tühistada (töövaidlusasi nr 2.01-02/1135/07). Töövaidluskomisjon asus aga seisukohale, et esitatud nõude näol ei ole tegemist töövaidluskomisjoni pädevusse kuuluva küsimusega. Lisaks on hageja pakkunud kostjale välja maksegraafiku nõutava summa tasumiseks osade kaupa. Hageja sellele pakkumisele ei ole kostja reageerinud.
3.Hagis esitatud nõude õigusliku alusena on hageja osundanud võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 lgle 1, § 8 lg-le 2 ja § 76 lg-le 1.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
Kostja hagi ei tunnista.
4.Kostja kirjalike vastuväidete kohaselt ei ole talle makstud poolte vahel sõlmitud töölepingu punktis 8.1.9 nimetatud hüvitist. Nähtuvalt hagile lisatud palgateatisest oli kostjale lõpparve koosseisus arvestatud põhipalk tunnitasu alusel, preemia ühe keskmise kuupalga ulatuses ja kasutamata puhkuse hüvitis. Järelikult ei ole kostjale lõpparve koosseisus arvestatud hüvitist konkurentsikeelu kohustuse järgimise eest. Juhul kui kohus leiab, et kostjale on siiski ülalmainitud hüvitist makstud, on kostjal veel järgmised alternatiivsed vastuväited. Esiteks on kostja hinnangul alusetu kogu töölepingu punktis 8.1.9 nimetatud summa tagasinõudmine, sest makstud hüvitis hõlmab nii ärisaladuse hoidmist kui ka konkurentsikeelu täitmist, samuti konkurentsi mitteosutamist ühe aasta jooksul pärast töölepingu lõpetamist.
Kostja on hageja ärisaladust hoidnud ning hagejal ei ole kostjale ka sellesisulisi etteheiteid. Samuti ei ole kostja osutanud konkurentsi töötamise ajal. Hageja nõuab hüvitist vaid konkurentsikeelu rikkumise eest pärast töösuhte lõpetamist, kuid seda kogu töölepingu punktist 8.1.9 tulenevas ulatuses. Kostja leiab, et nõutav summa võiks olla proportsioonis kohustuse rikkumisega ehk 25% nõutust. Kostja viitab oma seisukohtade toetuseks ka kohtunik A.Kull eriarvamusele Riigikohtu otsuse juures tsiviilasjas nr 3-2-1-106-03. Teiseks leiab kostja, et hageja poolt makstud väidetav hüvitus ei ole õiglane ning ei kompenseeri kostja töökohavaliku piirangut. Pooled leppisid töölepingu sõlmimisel kokku, et töötaja ei tohi ühe aasta jooksul pärast töölepingu lõpetamist tööandjale konkurentsi osutada ja selle eest maksab tööandja talle hüvitist ühe kuu põhipalga ulatuses. Kostja leiab, et nimetatud kohustus ei ole töötaja suhtes õiglane. Kui kostjal lasub kohustus mitte töötada konkurendi juures ühe aasta jooksul, siis ühe kuu põhipalga maksmine selle kohustuse täitmise eest ei kompenseeri kuidagi töötaja võimalikku tööta olekut või töökohavaliku piirangut. Analoogsele seisukohale on asunud ka Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-05 tehtud otsuses. Kolmandaks ei vasta hageja poolt nõutav summa kostja hinnangul töölepingu punktis 8.1.9 sisalduvale kokkuleppele. Osundatud lepingupunkti järgi peaks leppetrahvi suuruseks olema kolme kuu keskmise palga suurune summa. Kostja on kokkuleppest saanud aru selliselt, et leppetrahvi arvutamisel on aluseks tema kolme viimase kuu palgad ja nende keskmine ongi leppetrahvi suuruseks – ehk saanuks see olla 10 366 krooni. Nimetatud summa oleks kostjale makstud hüvitise suurust arvestades ja VÕS § 29 alusel vaidlusalust lepingupunkti tõlgendades ka mõistlik ja proportsionaalne. Hageja seevastu nõuab kolme keskmise kuupalga suurust summat, milles pooled töölepingus aga kokku leppinud ei ole.
MENETLUSE KÄIK
5.24. märtsil 2008.a toimunud eelistungil leidis kostja esindaja, et hagiavalduses esitatud nõue on aegunud ning taotles kohtult aegumise kohaldamist (vt toimik, lk 44). Samal eelistungil kinnitas kostja esindaja vaidluse puudumist selles, et OÜ U näol on tegemist hageja konkurendiga (vt toimik, lk 43).
6.Kohtuistungil jäi hageja esindaja esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostja esindaja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
7.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
8.Pooltel puudub vaidlus järgmiste õiguslikult oluliste asjaolude üle. Kostja töötas 20. septembril 2005.a määramata ajaks sõlmitud töölepingu alusel hageja juures ettekandja ametikohal (vt ka toimik, lk 9-12). 23. märtsil 2007.a lõpetati tööleping töötaja algatusel (TLS § 79 lg 1). Töölepingu punkti 8.1.9 kohaselt kohustus töötaja hoidma ärisaladust ja hoiduma konkurentsi osutamisest ka ühe aasta jooksul päras töölepingu lõppemist juhul, kui tööandja maksab töölepingu lõpetamisel selle eest hüvitust ühe kuu põhipalga ulatuses. Töölepingu sama punkt nägi ka ette, et juhul kui töötaja töölepingu kehtivuse ajal või ühe aasta jooksul pärast töölepingu lõpetamist osutab tööandjale konkurentsi või avaldab ärisaladuse, maksab ta tööandjale leppetrahvi töötaja kolme kuu keskmise palga suuruses summas. Samuti puudub vaidlus selles, et pärast töölepingu lõpetamist hagejaga asus kostja tööle OÜ-s U ning et viimatinimetatu näol on tegemist hageja konkurendiga.
9.Pooltel on õiguslik vaidlus selle üle, kas hageja on kostjale töölepingu punktis 8.1.9 nimetatud hüvitust (eritasu) maksnud ning juhul kui hüvitust on makstud, siis kas selle suurus kompenseerib õiglaselt kostja töökohavaliku piirangut. Samuti on kostja esitanud aegumise
vastuväite ning vaidlustanud leppetrahvi summa arvutuse õigsuse, leides, et leppetrahvi nõue peaks igal juhul olema hageja poolt nimetatust väiksem.
10.Kohus peab esmalt vajalikuks käsitleda kostja poolt esitatud aegumise vastuväidet, kuivõrd tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg-s 1 sätestatut arvestades võiks kostja nõude aegumise korral igal juhul keelduda oma võimaliku kohustuse täitmisest. Lähtudes individuaalse töövaidluse lahendamise seadust (ITLS) § 6 lg-st 1, on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud, välja arvatud sama paragrahvi teises ja kolmandas lõikes ettenähtud juhul. Nõude esitamise tähtaeg algab ITLS § 7 lg 1 kohaselt järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguse rikkumisest. Hageja väidete kohaselt sai tööandja töölepingust tuleneva konkurentsikeelu rikkumisest teada 14. mail 2007.a. Kostja on asja menetluse käigus väitnud, et hageja sai võimalikust konkurentsikeelu rikkumisest teada varem. Samas ei ole kostja täpsustanud, millal ta OÜ-sse U tööle asus ning millal hageja kostja hinnangul oma eeldatava õiguse rikkumisest teada sai või pidi teada saama. Samuti ei ole kostja enda ülalnimetatud väidet millegagi tõendanud ega põhistanud. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 esimeses lauses sätestatule peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hagiavalduse esemeks oleva nõude aegumisele on tuginenud käesoleval juhul kostja. Seetõttu lasub nimetatud vastuväitega seonduvate asjaolude tõendamise koormis samuti kostjal. Kuivõrd kostja ei ole esitanud tõendeid aegumise vastuväite põhistamiseks ega taotlenud ka vastavate tõendite kogumist, lähtub kohus vaidluse lahendamisel hagiavalduses välja toodud asjaolust, et hageja sai oma võimalikust õiguste rikkumisest teada 14. mail 2007.a. Hagi on esitatud kohtule 14. septembril 2007.a. Arvestades ITLS § 6 lg-s 1 ja § 7 lg-s 1 sätestatut, ei ole hageja nõue seega aegunud.
11.Edasiselt analüüsib kohus töölepingu punktis 8.1.9 nimetatud hüvitise maksmisega seonduvat. Vastavalt TLS § 50 p-le 6 peab töötaja hoidma tööandja äri- ja tootmissaladust ning mitte osutama tööandjale konkurentsi, sealhulgas mitte töötama tööandja loata viimase konkurendi juures, kui need kohustused on ette nähtud töölepinguga. Need kohustused lasuvad töötajal ka pärast töölepingu lõpetamist, kui pooled sõlmisid niisuguse kokkuleppe ja tööandja maksis töötajale mainitud kohustuste täitmise eest eritasu või andis muud hüvitust. VÕS § 1 lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse võlaõigusseaduse üldosas sätestatut ka töölepingule ning VÕS § 158 lg 1 võimaldab lepingus näha ette lepingut rikkunud lepingupoole kohustuse maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma (leppetrahv). Pooltel on erimeelsus küsimuses, kas hageja on kostjale osundatud eritasu maksnud. Tsiviilasja menetluse käigus kogutud tõendite põhjal võib küll järeldada, et hageja tahe oli suunatud töölepingu punktis 8.1.9 nimetatud hüvituse (eritasu) maksmisele summas 9 627 krooni ja seeläbi samas lepingupunktis kokkulepitud konkurentsipiirangu jõustamisele (vt toimik, lk 64). Samas ei ole võimalik asja materjalide põhjal järeldada, et kostja eritasu maksmisest lõpparve koosseisus teadis või pidi vähemalt sellest aru saama. Hagile lisatud kostja palgateatisest (isiklik palgalipik) nähtuvalt on kostjale lõpparve koosseisus välja makstud saamata töötasu, puhkuse kompensatsioon ja preemia (vt toimik, lk 7). Kohtu hinnangul ei ole millegagi tõendatud hageja väide, et kostja teadis, et palgateatisel preemiana kirjendatud summa on tegelikult töölepingu punktis 8.1.9 kokku lepitud hüvitis konkurentsi mitteosutamise kohustuse eest. Samuti ei ole kohtu arvates ebamõistlik eeldada, et töötajale võidakse töölepingu lõpetamisel maksta lisatasuna preemiat (palgaseaduse § 2 lg 4 tähenduses). Poolte vahel sõlmitud töölepingu punkt 8.1.9 annab sisuliselt tööandjale kujundusõiguse (õiguse õigussuhte ühepoolseks õiguslikuks kujundamiseks). Tööandja võis töölepingu lõpetamisel
otsustada, kas ta soovib konkurentsi osutamisest hoidumise kohustust laiendada ka perioodile pärast töölepingu lõppemist. Sellisel juhul tuli tööandjal maksta töötajale hüvitust ühe kuu põhipalga ulatuses. Kujundusõiguse teostamise puhul tuleb oluliseks pidada vastavasisulise tahteavalduse tegemist võlasuhte teisele poolele ning viimase poolt tahteavalduse kättesaamist või kättesaaduks lugemist (sarnaselt näiteks lepingust taganemise või tasaarvestuse teostamisega (vt: VÕS § 188 lg 1; § 198)). Kuivõrd kujundusõigus on olemuselt ühepoolne tehing (TsÜS § 67 lg 2), on kohtu hinnangul põhjendatud käesolevas vaidluses seaduse analoogia korras tsiviilseadustiku üldosa seaduse normide kohaldamine, mis reguleerivad tahteavalduste tegemise ja nende sisustamisega seonduvat. TsÜS § 68 lg 1 kohaselt võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt võib kaudne tahteavaldus väljenduda teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Tulenevalt TsÜS § 75 lg-st 1 tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Seejuures kohaldatakse vastavalt TsÜS § 75 lg-le 3 paragrahvi esimeses lõikes sätestatud ka isiku muu õigusliku tähendusega teo tõlgendamisel. Käesoleval juhul tegi hageja töölepingu lõpetamisel kaudse tahteavalduse, makstes kostjale kompensatsiooni ühe kuu keskmise töötasu ulatuses. Sellega soovis hageja eeldatavalt siduda kostjat kohustusega hoiduda konkurentsi osutamisest ühe aasta jooksul pärast töölepingu lõppemist vastavalt töölepingu punktile 8.1.9. Nähtuvalt ülalosundatud palgateatisest maksti kompensatsioon aga kostjale välja preemiana. Poolte poolt esitatud asjaoludest lähtudes puudub kohtu hinnangul mõistlik põhjendus, miks pidi kostja mõistma lõpparve koosseisus väljamakstud summade tähendust palgateatisel kajastatust erinevalt. Preemiana makstud summa teistsugune kirjendamine kostja muudes raamatupidamisdokumentides ei oma käesolevas tsiviilasjas õiguslikku tähtsust. Ülaltoodud kaalutlustest lähtudes asub kohus seisukohale, et töölepingu punktist 8.1.9 tulenevat kohustust hoiduda konkurentsi osutamisest pärast töölepingu lõpetamist ei ole kostjal tekkinud. Seega ei ole kostja oma kohustusi ka rikkunud ning puudub alus leppetrahvi nõudmiseks.
12.Kohus peab vajalikuks lisada, et kostja vaidlusalust kohustust ei saa lugeda tekkinuks ka seetõttu, et töölepingu lõpetamisel hageja poolt kostjale makstud eritasu ei ole õiglane ning ei kompenseeri töötaja töökohavaliku piirangut. Kostja on siinkohal põhjendatult viidanud Riigikohtu 14. märtsi 2005.a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-14-05 kajastuvatele seisukohtadele. Samuti on Riigikohus 12. jaanuaril 2007.a tsiviilasjas nr 3-2-1-121-06 tehtud otsuse 19. punktis selgitatud, et konkurentsikeelu eest makstava eritasu suurus peab olema õiglane ja kompenseerima töökohavaliku piirangut. Samuti tuleb arvestada asjaolu, et töötaja ei pruugi saada tööd erialal, millel ta siiani töötanud on. Tegemist on isiku põhiseaduse § 29 lg-st 1 tuleneva põhiõiguse riivega, mis peab olema võimalikult õiglaselt kompenseeritud. Nimetatud kompenseerimise eesmärki silmas pidades, tuleb tasu õiglase suuruse hindamisel kohtu hinnangul arvestada nii konkurentsikeelu sisulise, ajalise ja ruumilise ulatusega kui ka eritasu suurusega võrrelduna töötaja põhipalgaga. Konkurentsi osutamiseks loetav tegevus ning hageja konkurentideks peetavate isikute ring on poolte vahel sõlmitud töölepingu punktis 8.1.7 määratletud laialt. Sisuliselt välistab töölepingust tulenev konkurentsikeeld seetõttu kostja mis tahes vormis töötamise toitlustustuse või meelelahutuse valdkonnas ühe aasta (12 kalendrikuu) vältel. Taoline piirang eeldaks pärast töölepingu lõpetamist hagejaga kostja ümberspetsialiseerumist või ka uue kutse omandamist. Kostja palgamääraks oli hageja juures töötades töölepingu punkti 6.1 järgi 20 krooni tunnis, mis sisaldas ka tasu töötamise eest õhtusel ja öisel ajal. Hageja poolt väidetavalt makstud eritasu ühe kuu keskmise palga ulatuses (s.o 9 627 kr) ei saa konkurentsikeelu ulatust ja intensiivsust arvestades pidada käesoleval juhul õiglaseks. Makstud eritasu ei kompenseeri kohtu hinnangul mõistlikult töölepingust tulenenud töökohavaliku piirangut.
Kohus märgib siinjuures, et TLS § 50 p 6 võimaldab alternatiivina eritasu maksmisele tööandja poolt anda töötajale muud hüvitust. Ka käesolevas vaidluses on hageja väitnud, et on pakkunud töötajale (lisaks väidetavalt makstud eritasule) koolitust. Kohus leiab, et tööandja poolt töötaja tavapäraste tööülesannete täitmiseks vajalikust ulatuslikum koolitus võiks iseenesest olla vaadeldav muu hüvitusena TLS § 50 p 6 mõttes. Samas eeldaks see töötaja ja tööandja vastavasisulise kokkulepe kirjalikku fikseerimist töölepingus. Taolist järeldust toetab TLS § 28 lg-st 1 tulenev nõue töölepingu kirjalikule vormistamisele. Poolte vahel sõlmitud töölepingus koolituse võimaldamine konkurentsist hoidumise kohustusega aga seotud ei ole, mistõttu ei oma hageja väited kostja koolitamise kohta õiguslikku tähtsust. Lähtudes eeltoodust, jätab kohus hagi rahuldamata. Seonduvalt kostja poolt esitatud muude vastuväidetega, peab kohus vajalikuks lisada, et poolte vahel sõlmitud töölepingu punkt 8.1.9 iseenesest ei seo tööandja leppetrahvi nõude ulatust sellega, kas töötaja ei järgi üksnes konkurentsikeeldu või avaldab ärisaladuse või rikub mõlemat nimetatud kohustust. Samuti ei saa töölepingu punkti 8.1.9 sisu ning TLS § 50 p-s 6 sätestatut arvestades eeldada, et tööandja maksab töötajale eritasu konkurentsikeelu järgimise ja ärisaladuse hoidmise eest ka töölepingu kehtivuse ajal. Hüvitise maksmist tuleb TLS § 50 p-s 6 sätestatust lähtudes eeldada töölepingujärgsete kohustuste puhul. Töölepinguaegne konkurentsikeeld ja ka konfidentsiaalsuskohustus on pigem vaadeldavad osana töötaja lojaalsuskohustusest, mida eraldi kompenseerida vaja ei ole. Lojaalsuskohustus on kehtiva õiguse pinnal tuletatav eelkõige TLS § 48 lg 1 p-st 4 ja VÕS § 6 lg-st 1 (vt nt: Riigikohtu 17. detsembri 2002.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-02 (p 11)). Kuivõrd kostjal konkurentsist hoidumise kohustust käesoleval juhul tekkinud ei ole ning hagejal puudub õigus nõuda kostjalt leppetrahvi, ei pea kohus vajalikuks analüüsida küsimust, kas hagis nõutav leppetrahvi summa (hageja sellekohane arvutus) vastab töölepingu punktis 8.1.9 kokkulepitule.
14.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus hagi ei rahulda, jätab kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lg-tele 1 ja 2 võib kostja nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimeses astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid.
Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik
ÄRAKIRI ÕIGE
KOHTUNIK
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.