Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbimata

summas 76 509, 20 krooni (4 x 19 127, 30). Hageja menetluskuludest 80% jättis kohus kostja kanda ja 20% hageja enda kanda ning kostja menetluskuludest 80% tema enda kanda ja 20% hageja kanda. Kuigi kostja ei süüdista hagejat käskkirjas nr 007/PA otseselt kütuse varguse katses, vaid üksnes kütuse ülekulus, saab käskkirjas toodud süüteo kirjeldusest teha järelduse, et kostja oli käskkirja koostades veendumusel, et hageja pani 11.01.-12.01.2008 öösel toime tema poolt juhitud vedurist ЧМЭ-3 3946 kütuse varguse katse. Kostja on kirjeldanud käskkirjas üksikasjaliselt OÜ S. poolt kütuse varguse kindlakstegemiseks läbiviidud operatsiooni ning A. D.i poolt pöörangu 201/203 juures leitud 8 kanistrit. Asjaolu, et OÜ S. poolt tuvastatud ja A. D.i poolt leitud kolmes kanistris oli sama kütus, mis hageja 11.01.- 12.01.2008 juhitud veduris ЧМЭ 3-3946, on küll tõendatud valvetöötajate V. ja S. raportiga OÜ-le S., A. D.i raportiga kostja juhatusele ning kütuste võrdlemise katseprotokolliga, kuid nimetatud tõendid ei tõenda seda, et kütuse varguse katse pani toime hageja. Tunnistaja A. D. ei kinnitanud, et kütuse varguse toimepanemisel oleks kinni peetud hageja või oleks varguse katse toimepanemine muul viisil fikseeritud. Hagejat ei kutsutud ei kanistrite leiukoha ega proovide võtmise juurde, et võrrelda kanistritest leitud kütust hageja poolt juhitud veduri kütusega. Tunnistajate V. V. ja I. I. sõnul oli hageja koos tunnistajatega 11.01.-12.01.2008 öösel kella 1.00-st kuni 5.00-ni soojakus, koos nendega viibis ka teise veduri juht G.. Tunnistajate ütluste kohaselt tehnoloogilise pausi ajal hageja soojakust väljas ei käinud. Seega ei saanud hageja olla ka kostja poolt käskkirjas märgitud ning OÜ S. valvetöötajate poolt raportis fikseeritud tööriietes meheks, kes eemaldus väidetavalt vedurist koos kanistritega kella 3.20 ajal ja toimetas kanistrid pöörangu lähedal asuvatesse põõsastesse, kus valvepatrull need hiljem leidis. Asjaolu, et kostja süüdistas hagejat varguse toimepanemises, kinnitab ka see, et kostja väidab käskkirjas, et hageja on toime pannud töösisekorraeeskirjade p-s 1.8.7 sätestatud süüteo. Nimetatud punkti kohaselt on tööandjale kuuluva või tema käsutuses oleva vara, kauba, teenuse või informatsiooni müümine isikliku kasu saamise eesmärgil, samuti tööandjale kuuluva vara või informatsiooni omastamine (vargus) jäme töökohustuste rikkumine, mis annab tööandjale õiguse lõpetada tööleping tööandja algatusel TLS § 86 p 7 alusel ka siis, kui töötajale ei ole varem määratud kehtivat distsiplinaarkaristus. Kohtu hinnangul ei ole distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas kirjeldatud süüline käitumine tõendamist leidnud. Seega ei olnud tööandjal alust lõpetada kostja töölepingut. Selleks, et tõendada töötajale süüks pandud tegu (kütuse varguse katset), oleks tulnud isik, kes väidetava teo toime pani, kas sündmuskohal kinni pidada või säilitada videolint, millelt oleks näha varguse toimepanemine ja isik, kes varguse katse toime pani. Kostja seda aga ei teinud. Kostja ei ole karistuse määramisel - töölepingu lõpetamisel - rikkunud oluliselt protseduurireegleid, nagu väidab hageja. Kostja on kandnud distsiplinaarkaristuse dokumenti kõik vajaliku. Kuivõrd tõendamata on aga hageja poolt toime pandud süütegu, on kostja hagejaga lõpetanud töölepingu individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 28 lg 1 kohaselt ebaseaduslikult. Antud juhul puuduvad asjaolud, mille alusel oleks kostja võinud lõpetada hagejaga töölepingu TLS § 86 p 7 Töölepingu lõpetamine hagejaga TLS § 86 p 6 alusel töökohustuste rikkumise tõttu on samuti ebaseaduslik, sest kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks rikkunud oma töökohustusi. Kostja ei ole tõendanud, et on hagejale teatavaks teinud, kui suur on hageja poolt tema tööülesannete täitmisel kasutatud veduri ЧМЭ-3 3946 kehtestatud kütuse kulunorm ning selgitanud hagejale, et kulunormi ületamisel on võimalik töötaja distsiplinaarkorras karistamine. Vedurijuhi pardažurnaal tõendab, et erinevates vahetustes on kütust kulunud vahemikus 75-250 l. Kütuse kulu sõltus sellest, kui palju manöövreid vedurijuht vahetuse jooksul tegi, samuti ilmastiku tingimustest. Kuna pardažurnaali

kohaselt oli hagejal kütusekulu 11.01.-12.01.2008 vahetuses 150 l, on tegemist keskmise kuluga võrreldes teiste vahetustega ning põhjendamatu oli pidada seda töötaja poolt kütuse kulunormi ületamiseks ja töötajat selle eest karistada. Kohus suhtus kriitiliselt A. D.i poolt koostatud veduri kiirusemeeriku dešifreeringusse, mille alusel vahetuses vedur liikus ainult 2 tundi ja 16 minutit, kuna lindi dešifreerimisega ei saanud hakkama tunnistaja/asjatundja V. R. ning hiljem hageja loobus taotlusest lasta lint erapooletul asjatundjal dešifreerida. Kuivõrd kostja juures ei olnud kehtestatud kütuse kulunorme, neid ei olnud hagejale tutvustatud ega selgitatud milliseid tagajärjed võivad olla kütuse kulunormi ületamisel, ei olnud kostja tööandjana õigustatud hagejaga lõpetama töölepingut ka TLS § 86 p 6 alusel, s.o töökohustuste rikkumise tõttu ning ka sellele alusel töölepingu lõpetamine kostja poolt tuleb ebaseaduslikuks tunnistada. Arvestades töölepingu lõpetamise asjaolusid, et kostja lõpetas hagejaga töölepingu ebaseaduslikult mõlema aluse (usalduse kaotus ja töökohustuste rikkumine) puudumise tõttu ning et töösuhe poolte vahel oli kestnud vaid 8 kuud, tuleb õiglaseks ja mõistlikuks hüvitise suuruseks töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest määrata nelja kuu keskmine töötasu. Hageja keskmine kuupalk kostja juures töötamise ajal oli 19 127, 30 krooni, millest tulenevalt kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 76 509, 20 krooni. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja lõpetas kostja juures töötamise 01.02.2008. ITVS § 29 lg 2 alusel tuleb hageja lugeda nimetatud kuupäevast töölt lahkunuks omal soovil. Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi jätta rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme ning valesti hinnanud esitatud tõendeid. Olukorras, kus poolte nõuded või seisukohad on ebaselged, peab kohus pooli küsitlema ja saadud vastustest tulenevalt selgitama pooltele, missuguseid asjaolusid nad peavad tõendama nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks. Maakohus seda ei teinud. Kohus ei selgitanud välja enne otsuse tegemist kõiki olulisi asjaolusid, mille tulemusena ei olnud valmis otsuse tegemiseks. Kostja ei saanud kirjeldada sündmusi teisiti, kui need aset leidsid. Sündmuste kirjeldus töölepingu lõpetamise käskkirjas oli objektiivne ning vastavuses sellega, et raudtee äärest leiti kanistrid kütusega, mis oli pärit hageja vedurist. Samal ajal oli hageja juhitud veduri kütuse kulu suurem ettenähtust (mida hageja ei eitanud). Hageja jällegi proovis asja menetluse käigus tõendada, et tema ei ole süüdi kütuse ülekulus, põhjendades seda veduri mootori soojendamise vajadusega ja veduri ЧМЭ-3 tehniliste näitajatega (tuginedes AS Eesti Raudtee kehtestatud kütuse kulunormidele ja veduri ЧМЭ-3 ekspluatatsioonijuhendile). Maakohus luges alusetult ülalmainitud dokumendid ja kostja poolt esitatud väljavõtet Z. H. Notiku raamatust „Vedurid ЧМЭ-3 ja ЧМЭ-3T” kohatuteks tõenditeks. Nendele tuginesid nii hageja kui ka kostja ning need tõendavad, et hageja oli teadlik veduri kütuse kulunormidest. Kostja ei pidanud kehtestama spetsiaalse korraldusega ja/või käskkirjaga oma ettevõttes kütuse kulunorme, kuna need ei saanud erineda veduri ekspluatatsioonijuhendist või AS Eesti Raudtee kehtestatud kütuse kulunormidest. Mõlema ülalmainitud dokumendi sisust oli hageja teadlik, mida kinnitab asjaolu, et mõlemad tõendid esitas tema. Hageja oli teadlik ka Z. H. Notiku raamatu sisust, kuna selle tundmine on eelduseks vedurijuhi loa saamiseks.

TLS § 86 p 7 ja § 104 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel võib töölepingu töötajaga lõpetada usalduse kaotuse tõttu muuhulgas siis, kui töötaja on oma käitumisega seadnud ohtu tööandja vara säilimise ning samuti siis, kui töötaja on põhjustanud tööandja vara kaotsimineku või riisumise. Praegusel juhul esinesid töötaja käitumises selgelt nii TLS § 104 lg 2 p-s 1 kui ka p-s 2 toodud asjaolud. Asjas leidis tõendamist kütuse ülekulu hageja veduril, lisaks jättis hageja oma vahetuses veduri järelvalveta, lahkus sellelt ilma dispetšeri nõusolekuta ning viibis mitmeid tunde soojakus. Seega, kui hageja isiklikult ei varastanud kütust veduri paagist, siis lõi kolmandatele isikutele võimaluse selleks. Tõendamist on leidnud põhjuslik seos hageja käitumise (kütuse ülekulu ja veduri järelvalveta jätmine) ning saabunud tagajärgede vahel (kanistrite leidmine, milles oli hageja vedurist pärit kütus). Kohus jättis analüüsimata, kas hageja pani toime süüteo, mille eest talle distsiplinaarkaristus määrati. Otsuses analüüsib kohus ainult seda, kas hageja sooritas varguse või mitte. Samas mõlemad vaidluse pooled peamiselt keskendusid kütuse ülekulu küsimusele. Hageja proovis tõendada, et ülekulu ei olnud, kuna tema soojendas veduri mootorit seoses külma ilmaga. Kostja tõendas, et ülekulu oli, arvestades veduri tehnilisi andmeid ja muid esitatud dokumente. Seega käsitles kohus otsuse tegemisel vaidluse asjaolusid erinevalt poolte seisukohtadest. Kohus jättis analüüsimata mõlema poole poolt esile toodud väited ja põhjendused. Kostja ei saanud esitada turvakaamerate videosalvestusi, kuna neid säilitatakse teatud aja jooksul ja peale seda kustutakse (kirjutatakse üle). Kostja sai teada töövaidlusest alles siis, kui salvestus oli juba kustutatud. Videosalvestuse puudumine ei välista asjaolude tõendamist muude meetoditega. Kohus asus seisukohale, et hagejat ei karistatud omavoliliselt vedurist lahkumise eest. Töölepingu lõpetamisel seda asjaolu ei olnud teada ning see ilmnes alles hageja enda poolt esitatud tõenditest. Samas ei välista see nende tõendite kasutamist, tõendamaks töölepingu lõpetamise seaduspärasust ning kinnitab nii töölepingus sätestatud nõuete rikkumist kui ka tööandja vara ohtu seadmist. Kohus suhtus kriitiliselt A. D.i koostatud veduri kiirusemeeriku dešifreeringusse. Samas ei ole nimetatud tõendit ümber lükatud muude tõenditega. A. D.il oli kiirusemeeriku dešifreerimise õigus vastavalt tööandja poolt väljaantud käskkirjale. Ta omab pikaajalist tööstaaži, on kõrgelt kvalifitseeritud spetsialist ja tema poolt koostatud dokumente ei ole põhjust mitte usaldada. Kohus jättis välja selgitama, millise aja jooksul hageja teostas manöövreid 11.01.-12.01.2008. Samas kohus möönis, et veduri kütuse kulu sõltub nii ilmastiku tingimustest kui ka tegelikult teostatud manöövertööde arvust. Vaatamata sellele kohus arvas, et kütuse kulu 150 l vahetuses on keskmine ja ei erine oluliselt teiste vahetuste kütuse kulust. Antud väide on oletuslikku laadi ja tõendamata. Kohus jättis välja selgitamata, kas veduri väidetav soojendamine toimus või mitte. Tunnistajad, kes viibisid mitmeid tunde koos hagejaga soojakus, ei kinnitanud seda. Kohus ei andnud hinnangut kostja väitele, et mootori soojendamine toimub ainult dispetšeri korraldusel. Antud asjaolu on oluline, kuna tuginedes väitele mootori soojendamise kohta, soovib hageja tõendada, et temal ei olnud kütuse ülekulu. Kui on teada veduri mootori töötamise aeg, ei ole määravaks, kus ja millal hageja poolt juhitud vedur seisis või liikus. Hageja töölepingu, ametijuhendi ja töösisekorra eeskirjade rikkumised on tõendamist leidnud praktiliselt hageja enda omaksvõtuga ja tunnistajate ütlustega. Seega, kui hageja isiklikult ei valanudki diiselkütust kanistritesse ja ei toimetanud neid kohta, kus nad hiljem leiti, siis on ta oma käitumisega loonud eeldused varguseks, kuna ei taganud tööandja vara säilivust. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale mõistetakse hüvitis välja sõltuvalt töölepingu lõpetamise asjaoludest ja seaduserikkumise iseloomust töölepingu lõpetamisel. Kui inimene töötas äriühingus ühe aasta, siis oli hüvitis töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel ühe kuu palga suuruses, kui kaks aastat, siis kahe kuu keskmise palga suuruses jne. Seega jääb arusaamatuks, millest lähtus kohus

neljakuulise keskmise palga suuruse hüvitise määramisel, arvestades, et hageja töötas kostja juures kaheksa kuud ning kohtu hinnangul kostja ei ole karistuse määramisel protseduurireegleid rikkunud. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud tsiviilasja materjalid, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb Harju Maakohtu otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. TsMS §654 lg 6 alusel ei korda ringkonnakohus hagi rahuldamise põhjendusi, sest nõustub selles osas maakohtuga. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, et maakohus kohaldas seadust ebaõigesti. Kostja poolt 31.01.2008 vormistatud distsiplinaarkaristuse määramise dokumendist nähtuvalt süüdistati hagejat tööandjale varalise kahju tekitamises ning selles, et ta rikkus jämedalt töölepingus ja ametijuhendis sätestatud kohustusi (pani toime süüteo, mis on töösisekorraeeskirjade punkti 1.8.7 kohaselt jäme rikkumine). Kõnealuse dokumendi sisust nähtuvalt pandi hagejale süüks kütuse varguse katset (rikkus TLS § 48 lg 1 p-des 1 ja 3 sätestatud kohustusi), õigusliku alusena viidati TLS § 103 lg-le 2 ja § 104 lg 2 p-le 1. Seega tugines tööandja töölepingu lõpetamisel asjaoludele, mis võisid põhjustada nii tööandja usalduse kaotuse kui olla töösisekorraeeskirjade kohaselt jäme rikkumine (mis võimaldab töölepingu lõpetada TLS § 86 p 6 alusel ka siis, kui töötajal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust). Maakohus tuvastas õigesti, et antud juhul ei ole tõendatud need asjaolud, mis võimaldaksid lõpetada töötajaga töölepingut TLS § 86 p-des 6 ja 7 sätestatud alustel. Kostja ei tõendanud, et hageja rikkus jämedalt töökohustusi (TLS § 103 lg 2) või põhjustas tööandja vara puudujäägi, kaotsimineku, riisumise (TLS § 104 lg 2 p 1). Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 8 lg 1 kohaselt tuleb töötaja töökohustuste rikkumise jämedaks rikkumiseks tunnistamisel hinnata eelkõige töötaja süüteo asjaolusid, s.o süüteo raskust, selle toimepanemise asjaolusid ja töötaja eelnevat käitumist. Töökohustuste täitmata jätmine või nõuetele mittevastav täitmine iseenesest ei saa olla töötajale distsiplinaarkaristuse määramise aluseks. Töötaja karistamisel peab tööandja lähtuma töötaja teo sisulist külge iseloomustavatest asjaoludest, eelkõige töötaja süüst. Töötaja süüteo raskuse määravad töökohustuste rikkumise tagajärjed, tema suhtumine süüteosse ja selle tagajärgedesse. Süüteo toimepanemise asjaoluks on ka tehiolud, milles süütegu toime pandi. TLS § 103 ja § 104 kohaldamine peab põhinema töötaja süüteo asjaolude kogumile antud hinnangul. Kostja ei ole tööandjana toonud distsiplinaarkaristust määravas dokumendis esile asjaolusid, mille alusel saaks kindlaks teha töötajapoolset jämedat töökohustuste rikkumist TLS § 103 lg 2 tähenduses (raskeid tagajärgi). Kostja viidatud töösisekorraeeskirjade punkt 1.8.7 peab jämedaks töökohustuste rikkumiseks tööandjale kuuluva vara omastamist (vargust). Kostja ei ole hagejale süüks pandud teo asjaolusid vajalikus ulatuses välja selgitanud, mistõttu on jäänud need ka menetluse käigus tõendamata. Kuigi kostja tugines kütuse ülekulu arvestamisel sõidumeeriku andmetele, ei arvestanud ta neid andmeid siis, kui kõne all oli hageja juhitava veduri väidetav liikumine ajal, kui meeriku andmed seda ei näita (vedurit ЧМЭ-3 3946 nähti väidetavalt 12.01.2008 kella 3.20 ajal pöörangu 201/203 juures, kust see patrullauto lähenedes hakkas liikuma terminali suunas). Vaidlust ei olnud selle üle, et kostja territooriumil asuvad estakaadid ja nendega külgnevad teed on prožektoritega valgustatud ja varustatud videovalvega. Kostja ei vaielnud vastu hageja väitele, et territooriumil toimunud tegevus oli salvestatud videolindile ja dispetšerile nähtav, kuid sellele vaatamata hagejale salvestist ei näidatud. Asjaolu, et salvestis ei olnud hagi menetlemise ajal enam säilinud, ei põhjenda selle kohest mittenäitamist hagejale ning loobumist selle alusel

süüdlaste tuvastamisest. Tööandja, kasutamata tema käsutuses olnud vahendeid sündmuse asjaolude väljaselgitamiseks, asus seevastu kasutama kaudseid tõendeid ja paljasõnalisi oletusi (tunnistaja, kes tundis öösel liikunud veduris hiljem ära veduri ЧМЭ-3 3946, tee äärest leitud kanistrid, kütuse ülekulu jne). Maakohus ei jätnud analüüsimata, kas hageja pani toime teo, mille eest talle distsiplinaarkaristus määrati. Apellandi sellekohane hinnang ei ole õige. Karistuse määramise dokumendis on küll käsitletud kütuse ülekuluga seotud asjaolusid, kuid tööleping lõpetati tööandjale varalise kahju tekitamise eest. Kütuse ülekulu iseenesest ei tõenda hageja süülist käitumist, mille alusel võiks töötajale määrata rangeimat distsiplinaarkaristust, s.o töölepingu lõpetamist TLS § 86 p-de 6 ja 7 alusel. Veduri kütusekulu tehnilisest normist ei ole võimalik järeldada kütuse ülekulu tekkimise põhjust, mille tuvastamine oleks vajalik kostja väidete tõendamiseks. Kostja viidatud töösisekorraeeskirjade punkt 1.8.7 peab jämedaks töökohustuste rikkumiseks tööandjale kuuluva vara omastamist (vargust). Maakohus leidis siinkohal õigesti, et kütuse ülekulu ei ole võimalik tuvastada, kuna kostja ei ole töötaja jaoks vastavaid kulunorme kehtestanud. Pealegi ei vaielnud kostja vastu hageja väitele, et kütuse konkreetne kulu sõltub sõiduaja kõrval ka läbitud vahemaast ja sooritatud manöövrite arvust. AS Eesti Raudtee poolt kehtestatud kulunormid jättis maakohus põhjendatult arvestamata kui asjasse mittepuutuvad. Kostja väidet hageja omavoliliselt vedurist lahkumise kohta hindas maakohus õigesti. Hagejat ei karistatud rangeima distsiplinaarkaristusega veduri juurest lahkumise eest. Pealegi on tõendatud, et kostja töökorraldus ei keelanud seda ka teha: tööst vabal ajal võisid vedurijuhid viibida soojakus. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et maakohus jättis hüvitise suuruse määramisel arvestamata nii töölepingu lõpetamise asjaolud kui väljakujunenud kohtupraktika. Hüvitise suuruse osas arvestas maakohus ITVS § 30 lg-s 2 sätestatut. TLS § 117 lg-s 2 ettenähtud hüvitise väljamõistmisel on tegemist kohtu diskretsiooniotsusega. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta hüvitise suurust. Maakohus ei ületanud selle suuruse määramisel diskretsiooni piire. Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 kohaselt kostja kanda.

Ü. Jänes

R. Allikvere

K. Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.