Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

Asjaolud

Z. M. töötas S. J. AS-is alates 17.12.2001 pearaamatupidaja-finantsjuhina. Temaga lõpetati tööleping 12.12.2006 TLS § 86 p. 3 alusel (seoses koondamisega). Koondamishüvitisena maksti (arvestati) Z. M.le 53 994,67 kr. Harju Maakohtu 27.06.2008 otsusega tunnistati Z. M.ga töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, loeti temaga tööleping lõpetatuks 12.12.2006 TLS § 79 alusel ning mõistati S. J. AS-lt välja 58 188,67 kr., sealhulgas hüvitus ebaseadusliku töölepingu lõpetamise eest 27 210,80 kr., 3767,07 kr. hüvitus töölepingu lõpetamisest vähem etteteatatud aja eest ja hüvitus lõpparve kinnipidamise eest 27 210,80 kr. Maakohtu otsus jõustus. 08.12.2008 esitas S. J. AS Z. M.le tasaarvestusavalduse, mille kohaselt tasaarvestati 58 188,67 kroonine kohtuotsusest tulenev nõue S. J. AS 58 235,07 kroonise nõudega Z. M. vastu, mis tuleneb viimasele alusetult 12.12.2006 makstud koondamishüvituse 53 994,67 kr. ja sellest saadud kasu tagastamise nõudest 4077,70 kr. (intress VÕS § 94 lg.1 järgi alates 12.12.2006 kuni kohtuotsuse jõustumiseni 28.11.2008). Tasaarvestuse õigusliku alusena tugines tasaarvestaja VÕS §-dele 113 lg.1, 1027 ja 1032. 19.12.2008 koostatud täitmisteates nõudis kohtutäitur Veiko Kaasik S. J. AS-lt 45 960 kr. tasumist (töötasuhüvitus netos) sissenõudja Z. M. kasuks, ja 9882,50 kr. täitekulude tasumist. S. J. AS esitas 06.01.2009 Harju Maakohtule hagi Z. M. vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, tuginedes sellele, et ta on Z. M. nõude täielikult tasaarvestanud. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei nõustu hageja väitega, nagu muutunuks talle makstud koondamishüvitis Harju Maakohtu 27.06.2008 otsuse jõustumisega alusetult saaduks ning hagejal tekkis õigus nõuda nimetatud summa ja sellest saadud kasu tagastamist VÕS § 1027 ja 1032 alusel. Kostja vaidlustas töölepingu lõpetamise põhjendusega, et see toimus ajal, mil see oli seaduse järgi keelatud, s.t TLS § 91 lg 1 p 1 rikkudes. Kostja ei ole kunagi vaidlustanud töölepingu lõpetamist sisuliselt, s.t koondamist kui sellist. Eelnevat on rõhutanud ka maakohus oma otsuse p-s 9. Maakohtu otsus Harju Maakohus jättis oma 05.06.2009 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus asus seisukohale, et tasaarvestust ei ole toimunud. Riigikohtu lahend 3-2-1-107-04 ei ole rakendatav käesolevas asjas, kuivõrd asjaolud on erinevad. Töötaja tööle ennistamisel ja talle sunnitud töölt puudumise aja eest saamata jäänud palga maksmise ning hüvitise maksmisel töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel on erinev olemus. Nii on ITVLS § 29 lg 1 kompensatsiooniline olemus, ITVLS § 29 lg 2 aga sanktsiooniline olemus. Kostja koondamist sisuliselt vaidlustanud ei ole. Asjaolu, et tööleping on lõpetatud 2(4)

ITVLS § 29 lg 2 järgi TLS § 79 alusel, ei tähenda veel, et koondamishüvitise maksmine oli alusetu ning et hagejal tekkis kohtuotsuse alusel nõudeõigus VÕS §-de 1027 ja 1032 alusel. Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja uue otsusega hagi rahuldada ning menetluskulud jätta kostja kanda. Kohus on rikkunud õigusnorme ja tuvastanud ebaõigesti ning ebapiisavalt asjaolusid. ITVLS § 29 lg 1 ja 2 sätestavad töötaja võimalused töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisel, millised on võrdse tähendusega, st töötajale antakse võimalus nõuda kas tööle ennistamist või hüvitist ning nimetatud võimalused ei ole olemuselt erinevad nagu kohus on leidnud. Seadusandja ei ole teinud vahet sellel, kas töölepingu lõpetamine vaidlustatakse sisuliselt või formaalselt ning ei ole sätestanud ka erinevaid õiguslikke järelmeid, millest tulenevalt kohtu poolt kohtuotsuses leitu ei ole kooskõlas seadusandja poolt ITVLS-is sätestatuga. Kõigele lisaks on hüvitiste maksmine sätestatud ITVLS § 30 lg-tes 1 ja 2, millise puhul ei ole seadusandja märkinud, et tööle ennistamise puhul ning tööle ennistamise mittesoovimise puhul oleks seaduses sätestatud hüvitised olemuselt erinevad ning tingiksid erinevat kohaldamist. Seega on nimetatud hüvitised olemuselt samad ning tähendust ei oma, kas kostja vaidlustas töölepingu lõpetamise sisuliselt või mitte. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Hageja esitas kostjale tasaarvestuse avalduse, millega luges kostja rahalise nõude hageja vastu täielikult tasaarvestatuks hageja rahalise nõudega kostja vastu. Õiguslikult ei ole oluline, kas hinnata TLS § 117 lg.2 korras makstavat hüvitust sanktsioonina või mitte, vaid see, kas hageja nõue kostja vastu on tegelik, s.o. kas ta rajaneb õiguslikul alusel, ning kas ei esine tasaarvestust välistavaid või piiravaid asjaolusid. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga selles, et hagejal puudus õigus tasaarvestada kostja kohtuotsusest tulenev nõue kostjale makstud (arvestatud) koondamishüvitisega. Tööandja maksis kostjale koondamishüvitust seoses seadusest (TLS §-st 90 lg.1) tuleneva kohustusega, mis kohustab tööandjat töölepingu lõpetamisel TLS § 86 p.3 järgi maksma töötajale koondamishüvitust. Kuivõrd kohtuotsusega tunnistati kostjaga töölepingu lõpetamine seoses koondamisega ebaseaduslikuks ja loeti tööleping lõppenuks töötaja omal soovil, siis langes koondamishüvituse maksmise alus ära; TLS ei pane tööandjale kohustust töötaja soovil töölepingu lõpetamisel maksta töötajale hüvitust. Seega tekkis tööandjal õigus VÕS § 1027 ja 1028 lg. 1 alusel makstud koondamishüvitus tagasi nõuda. TLS § 117 lg.2 eesmärk on töötaja rikutud õiguse taastamine töötaja poolt valitud viisil, mitte aga säilitada kasu (hüvitus), mis töötaja ebaseaduslikust vallandamisest sai, koos täiendava rahalise hüvituse maksmisega. Seetõttu kolleegium leiab, et saadu 3(4)

tagasinõudmine ei ole VÕS § 1028 lg.1 p.3 analoogiat silmas pidades välistatud. Puuduvad ka VÕS §-is 200 lg.1 sätestatud tasaarvestuse piirangud. Samas kolleegium leiab, et hagejal puudus kostja vastu 4077,70 kr. nõue, mis tasaarvestuse avalduse kohaselt seisneb seadusliku intressi nõudes VÕS § 94 lg.1 järgi. Raha saamine iseenesest ei anna kasutuseeliseid ja VÕS §-st 1035 lg.3 p. 2 tuleneb seadusjärgse intressi maksmise kohustus üksnes saaja pahausksuse korral. Kuivõrd tööandja lõpetas kostjaga lepingu omapoolse (ühepoolse) tahteavaldusega ja koondamishüvitus kanti töötaja pangaarvele, siis ei saa rääkida töötaja pahausksusest koondamishüvituse saamisel. Seega oli hageja tasaarvestus kehtiv 53 994,67 kr. ulatuses, s.o. tasaarvestamata jääb kostja nõue 4194 kr. ulatuses. Arvestades, et sellelt summalt tuleb tööandjal maksta tulumaksu 21%, on sissenõudmine lubatud ehk hagi jääb rahuldamata 3313,26 kr. ulatuses, ülejäänud osas aga tuleb sissenõudmine tunnistada TSM § 221 lg.1 alusel lubamatuks. Tulenevalt hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusest jätab kolleegium esimese ja teise astme menetluskuludest 7% hageja ja 93% kostja kanda.

Margo Klaar

Tiit Kollom

Mare Merimaa

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.