Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots
Määruse tegemise aeg ja koht 15.10.2024, Tallinn Kohtuasja number
2-24-10992
Kohtuasi
Tallinna linna (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu) avaldus isiku psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26.08.2024 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
Y.R-i määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Tallinna linn Tervishoiuameti kaudu)
(Tallinna
Sotsiaal-
ja
Puudutatud isik Y.R (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Täiendada Harju Maakohtu 26.08.2024 määruse resolutsiooni menetluskulude jaotuse osas, jättes menetluskulud maakohtus Eesti Vabariigi kanda. Jätta muus osas Harju Maakohtu 26.08.2024 määrus muutmata.
2.Jätta Y.R-i määruskaebus rahuldamata.
3.Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Harju Maakohtu 19.07.2024 määrusega paigutati Y.R (puudutatud isik) esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematule psühhiaatrilisele ravile psühhiaatriakliinikusse kuni 22.07.2024 kell 10.48. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku (psühhiaatriakliinik) raviarsti taotlusel pikendas maakohus 22.07.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega 40 päevani, st kuni 27.08.2024 kell
10.48.Maakohus märkis, et annab loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Tallinna Ringkonnakohus jättis 06.09.2024 määrusega Harju Maakohtu 19.07.2024 ja 22.07.2024 määrused muutmata.
2.Puudutatud isiku elukohajärgne kohalik omavalitsus Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu; avaldaja) esitas 19.08.2024 maakohtule avalduse, paludes jätkata puudutatud isiku tahtest olenematut ravi psühhiaatriahaiglas ja paigutada ta tahtest olenematu ravi kohaldamiseks haiglatingimustesse kuni kolmeks kuuks.
2.1.Avalduse kohaselt esitas psühhiaatriakliinik avaldajale taotluse puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi jätkamiseks orienteeruvalt kuni kolmeks kuuks. Avalduse ja psühhiaatrite arvamuse kohaselt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus neljandat korda. Varasemast on teada, et 2004. aastal psühholoogilisel kompleksuuringul puudutatud isikul kirjeldati skisoidse isiksuse jooni. Esmakordselt viibis puudutatud isik lühiajaliselt haiglaravil 2005. aastal psühhootilise seisundi tõttu, mille vallandas kanepi tarvitamine. 2007. aasta psühholoogilise isiksuse uuringu kohaselt võib saadud tulemus viidata paranoidse skisofreenia riskile. 2008. aastal vajas ta statsionaarset ravi seoses depressiivse seisundiga, põhjusena hinnati psühhoaktiivsete ainete kuritarvitamist. Seejärel käis erinevate kaebustega psühhiaatril, samuti neuroloogi vastuvõtul, kahtlustades endal ka neuroloogilist häiret. Psühhiaatriakliiniku ambulatoorses tervisekaardis on viiteid aastaid kestnud paranoilisusele. 2015. aastal on kahtlustatud lembeluulumõtteid, vastuvõttudel käitus ta kummaliselt ja äärmiselt paranoiliselt, keeldus uuringutest, andis ebamääraseid andmeid. 13.11.2016 hommikul hakkas ta oma ema absurdselt verbaalselt süüdistama, oli kuri ja ärritunud, tegi ähvardavaid liigutusi. Mõne aja pärast kutsusid vanemad kiirabi ja politsei, selle peale ärritus ja läks isale kallale. Puudutatud isik hospitaliseeriti politseiautos käeraudades, valvetuppa saabumisel oli ta kuri, ärritunud, valjuhäälne. Sisulist vestlust temaga pidada ei õnnestunud, ta andis üksikuid paranoilisi selgitusi (Kaitsepolitsei jälitab, vanemad on mõjutad). Käitumiselt oli ta agiteeritud ja agressiivne, mistõttu enese ja ümbritsevate ohutuse tagamiseks paigutati ta koheselt eralduspalatisse, ohjeldati mehhaaniliselt ja medikamentoosselt. Puudutatud isik hospitaliseeriti tahtest olenematu ravi otsusega, mida pikendati kohtumääruse alusel kuni neljakümneks päevaks (tsiviilasi 2-16-17106). Vaatamata ravile puudutatud isiku psüühiline seisund olulisel määral ei muutunud, arusaama enda haigusest ja ravivajadust ei kujunenud ning ta hindas reaalsust psühhootilisest seisundist lähtuvalt. Ta oli haiglas väljendunult umbusklik, paranoiline ning muutus kergesti agressiivseks ja ründavaks, keeldus igasugusest koostööst perekonnaga. Raviarsti kabinetis tegi otsese ettepaneku intiimsuhte alustamiseks, öeldes agressiivselt, et naine peab alustama, muutus ärritunuks ja ründavaks, tekitades ohtliku olukorra. Puudutatud isiku suhtes pikendati tahtevastast ravi kuni kolmeks kuuks. Pika ravikuuri tulemusel küll äge psühhoos taandus, kuid ta jäi endiselt umbusaldavaks, kontaktis formaalseks. Talle määrati lihasesisene depooravi antipsühhootikumiga. Peagi katkestas ta omaalgatuslikult toetusravi ja enam arsti vastuvõttudele ei ilmunud. Tema täpsed terviseandmed ei ole hetkel kättesaadavad, kuna puudutatud isik on sulgenud oma digitaalse terviseloo.
2-24-10992
2.2.Puudutatud isik toodi 18.07.2024 psühhiaatriakliiniku valvetuppa, kuna ta käis Nõmmel ringi ja ähvardas matšeetega võõrast inimest. Politsei andmetel oli puudutatud isikul kaasas hulgaliselt avaldusi Kaitsepolitsei, Eesti Vabariigi Valitsuse ja riigikoguliikmete kohta, kus ta soovis nende kinnipidamist. Puudutatud isik on viimasel ajal korduvalt politsei huviorbiiti sattunud tehes neile sisutühjasid avaldusi erinevate tema suunas tehtavate isikuvastaste kuritegude tõttu. Samuti on ta mitmel korral saatnud Kaitsepolitseile mälupulkasid, millel oleva informatsiooni peale on välja saadetud pommirühm. Valvearst hindas puudutatud isiku mõttekäigu laialivalguvaks ja raskesti jälgitavaks. Puudutatud isik oli väga paranoiline, umbusaldav, küsimustele vastas keerutades neile tegelikku vastust andmata. Politseinikke süüdistas temavastases kuriteos osalemises, ähvardas nii politseinikke kui haiglapersonali eluaegse vanglakaristusega. Puudutatud isiku sõnul hakati tema suhtes kuritegusid toime panema alates arstiteaduskonda õppima asumisest ja pärast seda muutus see igapäevaseks, kuritegusid paneb toime riik. Arvas ka, et valvearst on spetsiaalselt tema jaoks sinna kutsutud ning osaleb samuti temavastases kuriteos. Puudutatud isik enda sõnul lihtsalt jalutas ringi ja ei mõistnud, miks politsei teda haiglasse tõi. Valvearst hospitaliseeris puudutatud isiku raskest psüühikahäirest (psühhoos) tuleneva nii teda ennast kui ka ümbritsevaid ohustava agressiivse käitumise ja muu abi ebapiisavuse tõttu tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega 18.07.2024 kell 10.48. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire paranoidse skisofreenia (F20) näol. Käesolevaks ajaks pole puudutatud isiku seisund oluliselt paranenud, hoolimata ravist. Maakohtu määrus ja põhjendused
3.Harju Maakohus rahuldas 26.08.2024 määrusega (vaidlustatud määrus) avalduse ja paigutas puudutatud isiku tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse talle haiglaravi kohaldamiseks kolmeks kuuks kuni 18.10.2024. Tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lugeda lõpetatuks 18.10.2024 kell 10.48 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Maakohus andis psühhiaatriakliinikule loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
3.1.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on puudutatud isiku suhtes 22.07.2024 määrusega pikendatud esialgset õiguskaitset ja tema paigutamise tähtaega isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks kuni 27.08.2024. Esitatud avaldusele on lisatud psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 13 lg-s 3 nimetatud psühhiaatri arvamus isiku tahtest olenematu ravi pikendamise vajaduse kohta.
3.2.Puudutatud isiku läbivaadanud psühhiaatrite OD ja AP eksperdiarvamuse kohaselt pole puudutatud isiku seisund oluliselt paranenud hoolimata ravist. Puudutatud isik soostus küll võtma ühte ravimitest suu kaudu, millest ta varem keeldus (mistõttu on varem saanud kõik preparaadid süstidena), kuid ta eitab endal haiguse olemasolu, haiglasse toomist peab kokkumänguks riigiaparatuuri ja haigla vahel. Eitab, et oleks noaga vehkinud, räägib haiglasse sattumise asjaoludest ennast õigustavalt. Sisuline usalduslik kontakt temaga pole siiani võimalik. Puudutatud isik on endiselt sügavalt paranoiline, tema mõttekäik on rigiidne, keskendunud talle tehtavale ülekohtule. Praeguseks hetkeks on selge, et talle ordineeritud kombineeritud psühhoosivastane ravi (tablettides olansapiin ja süstitav zuklopentiksool) oli siiani vaid osaliselt efektiivne. Puudutatud isik vajab pikaajalisemat jälgimist ja ravi. Oma seisundist tulenevalt ei ole ta võimeline mõistma ravivajadust ning on psühhoosist lähtuvalt ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega. Kuna puudutatud isikul puudub haiguskriitika ja tema ravisoostumus on halb, pole ta võimeline väljaspool haiglakeskkonda korrektselt järgima
2-24-10992 raviskeemi, mis põhjustaks puudutatud isiku psüühilise seisundi edasise halvenemise ja tema muutumise psühhoosist lähtuva ebaadekvaatse käitumise tõttu ohtlikuks endale (eeskätt läbi psühhootilise haiguse süvenemise ravita jäämise korral, lisaks agressiivse käitumisega võib ta esile kutsuda vägivalda enda suhtes) ja teistele (varasemalt läks isale kallale, nõudis agressiivselt naissoost raviarstilt intiimsuhte alustamist, enne käesolevat hospitalisatsiooni ähvardas matšeetega võõrast inimest). Puudutatud isiku seisundit hinnates ei ole tõenäoline selle paranemine ja tema iseseisev ohutu toimetulek haiglavälistes tingimustes.
3.3.Maakohus kuulas puudutatud isiku 19.07.2024 psühhiaatriakliinikus ära. Ärakuulamisel avaldas puudutatud isik, et ta on täiesti terve inimene ja haiglas olema ei pea. Ta lihtsalt jalutas tänaval, kui tuli politsei ja pani tal käed raudu ning tõi haiglasse. Matšeete jutt on politsei välja mõeldud, tal pole seda olnud, tal oli ainult korgitseriga taskunuga. Oma praeguse tegevuse kohta avaldab, et õpib ja tahtis arstiks õppida aga siis Eesti riik segas teda. Tuli teaduskonda ja hakkas teda sisuliselt pressima. Üksikasjadest rääkida ei saa aga nende tõttu pidi 2015. aastal õpingud katkestama. Peale seda püüdis tööd teha. See on vale jutt, et teda Ameerika Ühendriikidest välja saadeti. Välja saatmine on spetsiifiline toiming ja seda tema puhul tehtud ei ole, ta tuli ise Ameerikast tagasi. Praegu tunneb, et Eesti riik takistab teda, rahule pole teda jäetud. „Me teame, et inimesi kiusatakse taga, seepärast ongi asüüli taotlemise protsess välja mõeldud!“ Otseselt ta asüüli praegu kusagilt ei taotle. „Ma arvan, et see on selge kes seda teeb, täidesaatev võim. Ma ei ole kunagi abi vajanud, kellegi õigusi ja vabadusi riivanud ei ole. Kui süsteemsel viisil piiratakse inimõigusi ja -vabadusi, siis nendest ilmajätmist karistatakse kuni eluaegse vangistusega.“ Puudutatud isik oli ärakuulamisel agressiivse olekuga, nõudis, et kohus kuulaks ära tema tunnistajad ning oli veendunud, et süsteem kallutab kohut tegema lahendi, millega teda haiglas hoitakse.
3.4.Maakohus ei pidanud vajalikuks puudutatud isikut uuesti ära kuulata, kuivõrd 19.07.2024 ärakuulamisel kohus veendus, et puudutatud isik ei ole sellises füüsilises ja vaimses konditsioonis, et sisulist ja adekvaatset otsustust teha ning oma seisundit hinnata. Maakohus ei pidanud vajalikuks kohaliku omavalitsuse arvamuse suulist ärakuulamist, kuivõrd kohalik omavalitsus on oma seisukoha kohtule avaldanud kohtule esitatud avalduses. Kohaliku omavalitsuse esitatud andmed ja seisukohad on kohtu arvamuse kujundamiseks piisavad. Muude isikute ärakuulamist ei pidanud maakohus vajalikuks, sest arvestades isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele.
3.5.Arvestades esitatud avaldust, 16.08.2024 eksperdiarvamust ning olles 19.07.2024 kuulanud ära isiku enda, leidis maakohus, et esinevad alused puudutatud isiku tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks ja talle haiglaravi kohaldamise jätkamiseks: isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda elu ja tervist; muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Isikul on diagnoositud raske psüühikahäire paranoidse skisofreenia (F20) näol, tema käitumine on psühhootilistest elamustest mõjutatud. Tema käitumine on raskest psüühikahäirest lähtuvalt ebaadekvaatne ja ettearvamatu (ähvardab tänaval võõraid terariistaga) mistõttu on ta ohtlik eelkõige ümbritsevatele aga haiguskriitika puudumise tõttu ka enese elule ja tervise. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole mõeldav tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Isik vajab ravi haiglas, kuivõrd kodus ei ole tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine. Arstide arvamusest nähtuvalt oma seisundist tulenevalt pole puudutatud isik võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Temal esineva raske psüühikahäire tõttu vajab puudutatud isik pikaajalist psühhiaatrilist haiglaravi ja kestvat viibimist tugevalt kontrollitud ning tagatud turvalisusega ravikeskkonnas.
2-24-10992 Määruskaebus
4.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada. Määruskaebuse kohaselt leiab puudutatud isik, et ta ei vaja ravi psühhiaatriahaiglas. Ta on vaimselt terve ja ravi ei vaja ega ole seda ka varasemalt vajanud. Tema vaimset tervist enne ravi pikendamist kolme kuu võrra ei ole hinnanud ekspert, arstide arvamused, millel põhineb kohtuniku arvamus, on erapoolikud. Puudutatud isik on seisukohal, et kohtunik ei ole tema suhtes erapooletu. Puudutatud isikul on nüüdseks politseiga kõik korras ja tema ohtlikkus avalikus kohas ei leidnud tõendamist. Vaidlustatud määrus ei ole seaduslik ning tahtevastase ravi kohaldamine ei ole sellest tulenevalt põhjendatud. Puudutatud isik on kindlal veendumusel, et tema ohtlikkus iseenda ja teiste suhtes ei ole tõendatud ega õige, nagu ta on juba varem avaldanud. Puudutatud isiku puhul ei ole täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatu, mistõttu ei ole tema suhtes haiglasse paigutamise pikendamine tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamisega põhjendatud. Menetluse edasine käik
5.Psühhiaatriakliinik esitas seisukoha, mille järgi on täidetud kõik tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise haiglaravi rakendamise tingimused.
6.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
7.Ringkonnakohus küsis 27.09.2024 avaldajalt määruskaebuse osas seisukohta ja palus psühhiaatriakliiniku psühhiaatritel esitada kinnitus, et nad vaatasid puudutatud isiku isiklikult läbi, kui andsid 16.08.2024 arvamuse puudutatud isiku tahtest olenematu ravi vajaduse kohta.
8.Avaldaja esitas seisukoha, paludes määruskaebus jätta rahuldamata ja menetluskulud puudutatud isiku kanda.
9.Psühhiaatriakliinik esitas 08.10.2024 väljavõtted puudutatud isiku ravipäevikust, kinnitamaks arvamuse andnud psühhiaatrite arstlikku läbivaatust enne tahtevastase ravi pikendamist.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määruse resolutsiooni tuleb täiendada menetluskulude jaotuse osas, kuid ülejäänud osas tuleb maakohtu määrus jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata.
11.Kohus menetleb TsMS § 533 lg 1 p 1 järgi psüühiliselt haige isiku paigutamist tema tahteta või tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega ja talle haiglaravi kohaldamist isiku elukohajärgse valla- või linnavalitsuse avalduse alusel. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire
2-24-10992 tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
12.Puudutatud isik on määruskaebusest nähtuvalt seisukohal, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused ei ole tema suhtes täidetud. Kolleegium sellega ei nõustu ning on kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid kogumis hinnates seisukohal, et viidatud eelduste esinemine puudutatud isiku suhtes on isiku paigutamisel tahtest olenematule ravile olnud täidetud. Avalduse esitas puudutatud isiku elukohajärgne linnavalitsus (PsAS § 13 lg 1 1), avaldusele oli lisatud PsAS § 13 lg-s 3 nimetatud psühhiaatri arvamus, samuti oli maakohus enne vaidlustatud määruse tegemist puudutatud isiku isiklikult ära kuulanud (TsMS § 536 lg 1 ja § 539 1 lg 2 analoogia; RKTKm 03.02.2020, 2-19-6222, p 16). Maakohus ei määranud ekspertiisi (TsMS § 537 lg 1), kuid arvestas vastavalt sama lõike viiendale lausele isikut isiklikult läbi vaadanud psühhiaatrite arvamust. Ringkonnakohus palus psühhiaatritel kinnitada, et nad vaatasid puudutatud isiku isiklikult läbi, kui andsid 16.08.2024 arvamuse. Psühhiaatriakliinik esitas 08.10.2024 puudutatud isiku ravipäeviku väljavõtted, millest järeldub, et arvamuse andnud psühhiaatrid OD ja AP olid puudutatud isiku isiklikult läbi vaadanud. Puudutatud isik ei ole kaebuses väitnud, et nimetatud psühhiaatrid ei vaadanud teda isiklikult läbi. Seetõttu on maakohus õiguspäraselt arvestanud psühhiaatrite 16.08.2024 arvamust eksperdiarvamusena TsMS § 537 lg 1 viienda laiuse järgi. Maakohus asus õigesti ka seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659) järgi maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid täies ulatuses.
13.Maakohus tuvastas, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda mõista. Põhjendatud ei ole puudutatud isiku määruskaebuse väide, et ta on vaimselt terve. Eksperdiarvamuse kohaselt on puudutatud isikul diagnoositud paranoidne skisofreenia (RHK-10 järgi F20). Psühhiaatrite arvamuse kohaselt on puudutatud isik psüühikahäirest tulenevalt sügavalt paranoiline, tema mõttekäik on rigiidne ja keskendunud talle tehtavale ülekohtule. Puudutatud isik on ärakuulamisel avaldanud, et süsteem kallutab kohut tegema lahendi, millega teda haiglas hoitakse. Puudutatud isik eitab ja õigustab politseiga seonduvat episoodi, mille tagajärjel ta 18.07.2024 haiglasse toodi. Psühhiaatriakliinik on vastuses määruskaebusele lisaks märkinud, et puudutatud isikul esinevad laialdased ja süstematiseerinud paranoilise sisuga luulumõtted (süüdistab Eesti Vabariigi Valitsust, politseid ja riigikogulasi tema vastases vandenõus, pidevas tagakiusamises) ja ta on psühhoosielamustest juhitud (kirjutas süüdistavaid avaldusi erinevatesse riigiasutustesse enda tagakiusamise kohta; ründas prügiautojuhti terariistaga „enesekaitseks“ väites, et ta üritas patsienti „riigi korraldusel“ autoga alla ajades tappa; haiglasse toimetamisele avaldas vastupanu, õigustas oma käitumist, kuna hindas seda enda tahtliku kahjustamisena „riigi“ poolt). Puudutatud isik on asjas esitatud arvamustest nähtuvalt endiselt hõivatud psühhootilistest elamustest ning tema käitumine on neist mõjutatud. Puudutatud isikul ei ole kujunenud haiguskriitikat, mistõttu ei saa ta ravivajadusest aru. Ringkonnakohtu hinnangul oli psühhiaatri arvamus küllaldane kinnitamaks puudutatud isikul raske psüühikahäire esinemist. Maakohus tuvastas õigesti, et puudutatud isikul oli määruse tegemise seisuga raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida PsAS § 11 lg 1 p 1 tähenduses.
14.Maakohus tuvastas nõuetekohaselt puudutatud isiku ohtlikkuse. Psühhiaatrite arvamusest nähtub, et puudutatud isik on ohtlik nii endale kui ka teistele. Kuivõrd puudutatud isiku käitumine on psühhootilistest elamustest mõjutatud, ei ole ta käesoleval hetkel võimeline iseseisvalt hakkama saama ega enda eest vastavalt esinevale vajadusele hoolitsema. Puudutatud isiku puhul esineb oht, et ta paneb end tal esinevate luulumõtete ja meelepetete
2-24-10992 tõttu väljaspool haiglakeskkonda olukordadesse, mida ta ei suuda adekvaatselt hinnata ja seab sellega ohtu nii iseenda tervise ja toimetuleku kui ka teised isikud. Maakohus leidis põhjendatult psühhiaatrite arvamusele tuginedes, et puudutatud isiku käitumine on jätkuvalt ebaadekvaatne ja ettearvamatu, mistõttu on ta ohtlik eelkõige ümbritsevatele aga haiguskriitika puudumise tõttu ka enese elule ja tervise. Puudutatud isik ähvardas vahetult enne hagilaravile toomist tänaval võõrast inimest matšeetega. Samuti ähvardas puudutatud isik haiglas nii politseinikke kui ka haiglapersonali. Lisaks tõid psühhiaatrid esile, et puudutatud isik ei ole võimeline enda ravivajadust adekvaatselt hindama ning vajaliku ravita jäämisel on tõenäoline, et puudutatud isiku psühhoosist ajendatud agressiivne käitumine süveneb. Ringkonnakohus märgib, et isiku ohtlikkuse tuvastamine ei eelda, et ta oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada (vt ka RKTKm 14.02.2018, 2-153662, p 14). Psühhiaatrite arvamuses on lisaks märgitud, et puudutatud isikule ordineeritud kombineeritud psühhoosivastane ravi on siiani olnud vaid osaliselt efektiivne ning puudutatud isik vajab pikaajalisemat jälgimist ja ravi. Varasemalt on puudutatud isikul äge psühhoos taandanud samuti alles pika ravikuuri järel. Toetusravi on puudutatud isik varem omaalgatuslikult katkestanud. Samuti nähtub määruskaebusest, et puudutatud isik eitab tal esinevat psüühilist häiret ja sellest tulenevat ravivajadust. Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt nt RKTKm 20.03.2019, 2-16-10435, p 18). Kuivõrd puudutatud isikul puudub käesolevalt haiguskriitika ja puudutatud isik on varem ravi pooleli jätnud, ei ole tõenäoline ravi jätkamine väljaspool haiglat. Kuna käesolevalt ei ole puudutatud isiku ravi toonud veel soovitavaid tulemusi, on ravi jätkamine puudutatud isiku ohutuse tagamiseks vajalik. On alust arvata, et ravi katkemisel võib puudutatud isiku seisund veelgi halveneda, mille tulemusel võib ta ebaadekvaatse käitumisega panna ennast ohtu. Ringkonnakohtu arvates on tõenäoline, et ravimite võtmata jätmine ja kinnisesse asutusse paigutamata jätmine toovad kaasa puudutatud isiku tervise olulise halvenemise. Kuna puudutatud isikul puudub arusaamine oma haiguse tõsidusest ning tema reaalsustaju on häirunud, võib ta kujutada ohtu teda ümbritsevatele ja iseendale PsAS § 11 lg 1 p 2 mõttes.
15.Samuti ei ole alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi meetmetest. Asja materjalidest nähtuvalt on talle määratud varem peale tahtest olenematut ravi ka toetusravi, kuid puudutatud isik on selle katkestanud ja arsti vastuvõttudele rohkem ei tulnud. Psühhiaatriakliiniku juhataja märkis vastuses määruskaebusele, et puudutatud isikul puudub senini haiguskriitika ja ta ei mõista ravivajadust. Arvestades puudutatud isiku varasemat ravisoovituste järgimata jätmist, ei ole alust arvata, et ta jätkaks raviga kodustes tingimustes. Psühhiaatrite arvamuses on toonud esile, et käesoleval ajal ei ole võimalik kohaldada puudutatud isiku suhtes muud psühhiaatrilist abi peale haiglaravi. Maakohus asus seega põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule ei ole võimalik osutada vältimatut psühhiaatrilist abi muul moel, kui talle psühhiaatriahaiglas tema tahtest olenemata ravi osutades (PsAS § 11 lg 1 p 3).
16.Eeltoodule tuginedes olid täidetud tingimused puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks, mistõttu tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
17.Maakohus jättis vaidlustatud määruse resolutsioonis ekslikult märkimata menetluskulude jaotuse. Kolleegium saab selle vea kõrvaldada. TsMS § 172 lg 3 sätestab, et isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud kannab riik, kui kohus ei jäta neid täielikult või osaliselt isiku enda või tema eestkostja kanda, kuna see on kohtu arvates õiglane ja isik suudab kulusid eeldatavasti kanda. Maakohtu määrusest ei nähtu, et kohus oleks pidanud põhjendatuks jätta menetluskulusid puudutatud isiku kanda. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praegusel juhul alust menetluskulude puudutatud isiku kanda jätmiseks,
2-24-10992 mistõttu tuleb maakohtu menetluses kantud menetluskulud jätta TsMS § 172 lg 3 järgi riigi kanda. Ringkonnakohus täiendab vaidlustatud määrust otsustusega, et menetluskulud maakohtus jäävad riigi kanda.
18.Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel samuti riigi kanda.
19.TsMS § 543 lg 1 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.