Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov
Määruse tegemise aeg ja koht 6. september 2024, Tallinn Kohtuasja number
2-24-10992
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus X paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud kohtulahendid
Harju Maakohtu 19.07.2024 ja 22.07.2024 määrused
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja sihtasutus Põhja-Eesti (registrikood 90006399)
Regionaalhaigla
Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 19.07.2024 ja 22.07.2024 määrused muutmata.
2.X määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates. Määruskaebuse võib esitada isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu pereliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed, ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 543).
Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja, SA PERH) esitas 19.07.2024 Harju Maakohtule taotluse X (puudutatud isik) suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks. Avaldaja palus rakendada puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendada seda neljakümne päevani, lubades kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi nelikümmend päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest. Avalduse kohaselt viibib puudutatud isik SA PERH Psühhiaatriakliinikus alates 18.07.2024, kell 10.48 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule. Oma psüühikahäire tõttu on puudutatud isik ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu. Puudutatud isik ei ole võimeline ravivajadust ise hindama. Arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit ei ole tema psüühilise seisundi paranemist alust prognoosida 4 ööpäeva vältel.
2.SA PERH psühhiaatrite 19.07.2024 arvamuse kohaselt on varasemast teada, et puudutatud isik viibis esmakordselt psühhiaatriakliinikus lühiajaliselt haiglaravil 2005. aastal psühhootilise seisundi tõttu, mille vallandas kanepi tarvitamine. 2008. aastal vajas ta statsionaarset ravi seoses depressiivse seisundiga, põhjusena hinnati psühhoaktiivsete ainete kuritarvitamist. Seejärel käis erinevate kaebustega psühhiaatril, samuti neuroloogi vastuvõtul kahtlustades endal ka neuroloogilist häiret. Psühhiaatriakliiniku polikliiniku ambulatoorses tervisekaardis on viiteid aastaid kestnud paranoilisusele, 2015. aastal on kahtlustatud lembeluulumõtteid, vastuvõttudel käitus ta kummaliselt ja äärmiselt paranoiliselt, keeldus uuringutest, andis ebamääraseid andmeid. 13.11.2016 hommikul hakkas ta ema absurdselt verbaalselt süüdistama, oli kuri ja ärritunud, tegi ähvardavaid liigutusi. Mõne aja pärast kutsusid vanemad kiirabi ja politsei, selle peale ärritus ja läks isale kallale. Hospitaliseeriti politseiautos käeraudades, valvetuppa saabumisel oli ta kuri, ärritunud, valjuhäälne. Sisulist vestlust temaga pidada ei õnnestunud, andis üksikuid paranoilisi selgitusi. Käitumiselt oli ta agiteeritud ja agressiivne, mistõttu enese ja ümbritsevate ohutuse tagamiseks paigutati ta koheselt eralduspalatisse, ohjeldati mehhaaniliselt ja medikamentoosselt. Patsient hospitaliseeriti tahtest olenematu ravi otsusega, mida pikendati kohtumääruse alusel kuni neljakümneks päevaks (tsiviilasi 2-16-17106). Vaatamata ravile patsiendi psüühiline seisund olulisel määral ei muutunud, arusaama enda haigusest ja ravivajadust ei kujunenud ning ta hindas reaalsust psühhootilisest seisundist lähtuvalt. Ta oli haiglas umbusklik, paranoiline ning muutus kergesti agressiivseks ja ründavaks, keeldus igasugusest koostööst perekonnaga. Puudutatud isiku suhtes pikendati tahtevastast ravi kuni kolmeks kuuks. Pika ravikuuri tulemusel küll äge psühhoos taandus, kuid ta jäi endiselt umbusaldavaks, kontaktis formaalseks. Talle määrati lihasesisene depooravi antipsühhootikumiga. Peagi katkestas ta omaalgatuslikult toetusravi ja enam arsti
vastuvõttudele ei ilmunud. Tema täpsed terviseandmed ei ole hetkel kättesaadavad, kuna patsient on sulgenud oma digitaalse terviseloo.
3.18.07.2024 toodi puudutatud isik SA PERH Psühhiaatriakliiniku valvetuppa, kuna ta käis Nõmmel ringi ja ähvardas matšeetega võõrast inimest. Politsei andmetel oli patsiendil kaasas hulgaliselt avaldusi Kaitsepolitsei, Eesti Vabariigi Valitsuse ja riigikogu liikmete kohta, kus ta soovis nende kinnipidamist. Patsient on viimasel ajal korduvalt politsei huviorbiiti sattunud tehes neile sisutühjasid avaldusi. Samuti on ta mitmel korral saatnud Kaitsepolitseile mälupulkasid, millel oleva informatsiooni peale on välja saadetud pommirühm. Valvearst hindas patsiendi mõttekäigu laialivalguvaks ja raskesti jälgitavaks. Patsient oli väga paranoiline, umbusaldav, küsimustele vastas keerutades neile tegelikku vastust andmata. Politseinikke süüdistas temavastases kuriteos osalemises, ähvardas nii politseinikke kui haiglapersonali eluaegse vanglakaristusega. Patsiendi sõnul hakati tema suhtes kuritegusid toime panema alates arstiteaduskonda õppima asumisest, kuritegusid paneb toime riik. Arvas ka, et valvearst on spetsiaalselt tema jaoks sinna kutsutud ning osaleb samuti temavastases kuriteos. Patsient enda sõnul lihtsalt jalutas ringi ja ei mõistnud, miks politsei teda haiglasse tõi. Valvearst hospitaliseeris patsiendi raskest psüühikahäirest (psühhoos) tuleneva nii teda ennast kui ka ümbritsevaid ohustava agressiivse käitumise ja muu abi ebapiisavuse tõttu tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega 18.07.2024 kell 10.48. Käesolevaks ajaks puudutatud isiku seisund oluliselt paranenud ei ole. Usalduslikku kontakti saavutada ei ole võimalik. Küsimustele vastab küsimusega või seab muul viisil kahtluse alla vestluse vajalikkuse. Patsiendi sõnul on tema vastu juba 2015. aastast alates igapäevaselt kuritegusid sooritatud (luulumõte). Hakkas kõik pihta sellest ajast, kui ta arstiteaduskonnas õppis. Tema enesehinnang on kõrgenenud, mõtiskleb, et ehk seda tehti vältimaks temasugusele tugeva selgrooga mehele ühiskonnas hea positsiooni andmist. Keeldub ütlemast, kes täpsemalt selle tagakiusu taga on, üldiselt aga "riik", kus töötavad selgrootud ametnikud. Endal haiguse olemasolu eitab, haiglasse toomist peab kokkumänguks riigiaparatuuri ja haigla vahel, milles ka selgrootu raviarst on osaline. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire paranoidse skisofreenia (F20) näol. Tema käitumine on psühhootilisest seisundist juhituna ettearvamatu ja ebaadekvaatne ning agressiivsete avaldustega, mistõttu ta ohustab nii ümbritsevate (ähvardanud teist inimest matšeetega) kui ka iseenda (agressiivse käitumisega võib esile kutsuda vägivalda enda suhtes) turvalisust. Oma psüühikahäirest tulenevalt ei ole puudutatud isik võimeline enda tervislikku seisundit, ravivajadust ega tegevuse tagajärgi adekvaatselt hindama.
4.Harju Maakohus võttis 19.07.2024 määrusega avalduse menetlusse ning määras puudutatud isikule esindaja, kelleks advokatuur nimetas vandeadvokaat Imbi Seimari. Maakohus märkis, et puudutatud isiku ärakuulamine toimub 19.07.2024 SA PERH Psühhiaatriakliinikus. Harju Maakohtu 19.07.2024 määrus ja põhjendused
5.Harju Maakohus rakendas 19.07.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ja paigutas ta psühhiaatriakliinikusse tähtajaga kuni 4 päeva alates tema 18.07.2024 kell 10.48 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Maakohus andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Maakohus märkis, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuleb lugeda lõpetatuks 22.07.2024 kell 10.48 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda.
6.Maakohus tugines PsAS § 11 lg-le 1 ning TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5 ning leidis, et esinevad asjaolud puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks. Maakohus viitas psühhiaatrite 19.07.2024 arvamusele ning märkis, et puudutatud isikule määratud esindaja toetab taotlust. Muude isikute ärakuulamist ei pidanud kohus vajalikuks, sest arvestades isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele.
7.Maakohus asus seisukohale, et arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, on alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Isiku ohtlikkus lähitulevikus iseendale ja ümbritsevatele on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isikul esineb psüühikahäire, tema käitumine on psüühikahäirest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ka ümbritsevatele. Seda asjaolu tõendab tänaval võõraste inimeste ähvardamine matšeetega. Ohtlikkus iseendale seisneb patsiendil haiguskriitika puudumises, ta ei näe vajadust haiglaraviks ja peab kõike temaga toimuvat „süsteemi“ poolt korraldatuks eesmärgiga teda kiusata. Isik on selgelt segaduses ning ei saa korraldada enda elu selles seisundis ka mitte elementaarsel määral. Samuti ei ole väljaspool haiglat tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine. Kohus leidis, et kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht nii patsiendile endale kui ka ümbritsevatele. Käesolevat seisundit arvesse võttes vajab isik hospitaliseerimist. Vabatahtliku ravi korral võib patsient vabalt haiglast lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja ravi ebaõnnestumise, mis ei ole patsiendi huvides. Kohus asus seisukohale, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida ja haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu nii iseennast kui ümbritsevaid. Seetõttu tuleb kohaldada puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutada ta 4 päevaks kinnisesse asutusse. Kuna taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist, tuleb anda luba isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks kui isik vabatahtlikult sellega ei nõustu. Menetluse vahepealne käik
8.Avaldaja teavitas 21.07.2024, et puudutatud isiku seisund ei ole muutunud. Puudutatud isikul puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Harju Maakohtu 22.07.2024 määrus ja põhjendused
9.Harju Maakohus pikendas 22.07.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 40 päevani alates puudutatud isiku 18.07.2024 kell 10.48 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Kohus andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Maakohus märkis, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuleb lugeda lõpetatuks 27.08.2024 kell 10.48 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda.
10.Maakohus tugines PsAS § 11 lg-le 1 ning TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5 ning leidis, et esinevad asjaolud puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks. Maakohus viitas psühhiaatrite 19.07.2024 arvamusele. Maakohus märkis, et ärakuulamisel avaldas puudutatud isik, et ta on täiesti terve inimene ja haiglas olema ei pea. Ta
lihtsalt jalutas tänaval, kui tuli politsei ja pani tal käed raudu ja tõi haiglasse. Matšeete jutt on politsei poolt välja mõeldud, tal pole seda olnud, tal oli ainult korgitseriga taskunuga. Oma praeguse tegevuse kohta avaldas, et õpib ja tahtis arstiks õppida aga siis Eesti riik segas teda. Tuli teaduskonda ja hakkas teda sisuliselt pressima. Üksikasjadest rääkida ei saa aga nende tõttu pidi 2015. aastal õpingud katkestama. Peale seda püüdis tööd teha. See on vale jutt, et teda Ameerika Ühendriikidest välja saadeti. Välja saatmine on spetsiifiline toiming ja seda tema puhul tehtud ei ole, ta tuli ise Ameerikast tagasi. Praegu tunneb, et Eesti riik takistab teda, rahule pole teda jäetud. Puudutatud isik oli ärakuulamisel agressiivse olekuga, nõudis, et kohus kuulaks ära tema tunnistajad ning oli veendunud, et süsteem kallutab kohut tegema lahendi, millega teda haiglas hoitakse. Raviarst jäi varasemalt kirjalikus seisukohas avaldatu juurde. Puudutatud isikule määratud esindaja toetas taotlust. Muude isikute ärakuulamist kohus vajalikuks ei pidanud.
11.Maakohus leidis, et arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, on alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isikul esineb psüühikahäire, tema käitumine on psüühikahäirest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna iseendale ja ümbritsevatele. Seda asjaolu kinnitab tänaval võõraste inimeste ähvardamine matšeetega. Ohtlikkus iseendale seisneb puudutatud isikul haiguskriitika puudumises, ta ei näe vajadust haiglaraviks ja peab kõike temaga toimuvat „süsteemi“ poolt korraldatuks, eesmärgiga teda kiusata. Isik on selgelt segaduses ning ei saa korraldada enda elu selles seisundis ka mitte elementaarsel määral. Samuti ei ole väljaspool haiglat tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine. Käesolevat seisundit arvesse võttes vajab isik hospitaliseerimist. Vabatahtliku ravi korral võib patsient vabalt haiglast lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja ravi ebaõnnestumise, mis ei ole patsiendi huvides. Maakohus asus seisukohale, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida ja haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu iseennast ja ümbritsevaid isikuid. Lähtudes eeltoodust leidis kohus, et puudutatud isiku suhtes tuleb kohaldada esialgset õiguskaitset ja paigutada ta 40 päevaks kinnisesse asutusse. Kuna puudutatud isik vajab taotlusest nähtuvalt ravi ja ravimite manustamist, siis tuleb anda luba isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks kui ta vabatahtlikult sellega ei nõustu. Määruskaebus
12.Puudutatud isik esitas 26.07.2024 Harju Maakohtu 19.07.2024 ja 22.07.2024 määruste peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määrused tühistada.
13.Puudutatud isik on seisukohal, et kaevatav kohtumäärus ei ole seaduslik ning tahtevastase ravi kohaldamine ei ole põhjendatud. Puudutatud isik on veendumusel, et tema ohtlikkus enda ja teiste suhtes ei ole tõendatud ega õige. Puudutatud isik leiab, et tema suhtes on seoses haiglasse paigutamisega kohtu poolt toime pandud inimsusevastane kuritegu. Teda on tagakiusatud alates 2015. aastast kui ta õppis Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. Ta võeti 2016. aastal tänavalt kinni ja viidi psühhiaatriahaiglasse. Tol ajal päästis teda JS, keda tahab ka täna tunnistajana üle kuulata, sest ta teab, et tema suhtes on sellest ajast toime pandud inimsusevastaseid kuritegusid. Ta on nende isikute ringi kohta teinud avaldusi Riigiprokuratuurile. Samuti on ta Riigiprokuratuurile teinud avalduse perekonna suhtes, kes on teda ähvardanud tappa ja kasutanud tema suhtes vägivalda. Senini ei ole pöördumised tulemusi andnud. Ta viibis selle olukorra tõttu isegi mõnda aega Ameerikas, kuid ka sinna tuldi talle järele. Ta on vaimselt terve ja ravi ei vaja. Talle ei ole alates 2017.a ravimeid välja kirjutatud ja seepärast ei ole neid ka võtnud. Vajadusel on ta selleks valmis. Selline pikaajaline
tagakiusamine mõjutab muidugi psüühikat, kuid ta ei lähe selle pärast endast välja. Ta ei ole endale ega teistele ohtlik. Ilmselt keegi pahatahtlik kutsus 18.07.2024.a politsei, sest mingit matšeetaga ähvardamist ei ole toimunud. Äärmisel juhul võis tal olla kaasas väike taskunuga korgitseri kasutamiseks. Politsei poolt on rikkumisi tema suhtes olnud ka varem, ta ei usalda politseid ega lähedasi olukorra kirjeldamisel. Menetluse edasine käik
14.Avaldaja oli seisukohal, et puudutatud isiku suhtes on PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused tahtevastase ravi kohaldamiseks täidetud, mistõttu tuleb määruskaebus jätta rahuldamata. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire, tema haiguspildis esinevad laialdased paranoilise sisuga luulumõtted ja neist tulenev ebakohane käitumine. Peale haiglaravil viibimist 13.11.2016-09.01.2017 puudutatud isik toetusravi ei kasutanud. Vältimaks ravi sõitis ta Ameerikasse, kus luulumõtetest hõivatuna elas tuppa sulgununa, tegevusetuna ja ülalpeetavana, mistõttu saadeti Eestisse tagasi. Enne käesolevat haiglaravi oli puudutatud isiku käitumine täielikult psühhoosielamustest juhitud (kirjutas süüdistavaid avaldusi erinevatesse riigiasutustesse enda tagakiusamise kohta; ründas prügiautojuhti terariistaga „enesekaitseks“ väites, et ta üritas patsienti „riigi korraldusel“ autoga alla ajades tappa; haiglasse toimetamisele avaldas vastupanu, õigustas oma käitumist, kuna hindas seda enda tahtliku kahjustamisena „riigi“ poolt). Puudutatud isik eitab käesolevani endal psüühikahäire esinemist ja ravivajadust, on vaenuliku suhtumisega raviarsti ja muu meditsiinilise personali suhtes, keeldub igasugusest ravikoostööst (suukaudselt ühtki ravimit ei manusta, ravimid on manustatud lihasesiseste süstetena). Ravita jäämisel on tõenäoline psühhoosist ajendatud agressiivse käitumise süvenemine. Eelnevast lähtuvalt on puudutatud isikule vajaliku psühhoosivastase ravi teostamine psühhoosielamuste taandumiseni võimalik vaid tugevalt kontrollitud ravikeskkonnas.
15.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
16.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrused tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Määruskaebuse väited ei anna alust määruste tühistamiseks.
17.Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ning on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.
18.PsAS § 11 lg 1 sätestab, et isik võetakse tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata (edaspidi tahtest olenematu ravi), ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma
käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
19.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus mõlema määruse puhul nõuetekohaselt välja selgitanud PsAS § 11 lg 1 ja TsMS § 534 lg 5 kohaldamise eeldused. Sealjuures tugines maakohus raviasutuse psühhiaatrite arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Maakohus on õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1). Psühhiaatrite arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire paranoidse skisofreenia (F20) näol ning oma psüühikahäirest tulenevalt ei ole puudutatud isik võimeline enda tervislikku seisundit, ravivajadust ega tegevuse tagajärgi adekvaatselt hindama. Ringkonnakohus leiab, et puudutatud isiku enda arvamus, et tal rasket psüühikahäiret ei ole, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut tema tervislikule seisundile ega saa olla määrav PsAS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud tingimuse täidetuse hindamisel.
20.Samuti leidis maakohus põhjendatult, et haiglaravita jäämisel võib puudutatud isik oma käitumisega olla ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele ning et ohtlikkus on pigem kindel kui tõenäoline. Isiku ohtlikkus PsAS § 11 lg 1 p 2 järgi saab eelkõige väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale (RKTKm 07.05.2014, 3-2-1-33-14, p 15). Isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1). Raviasutuse psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt oli puudutatud isiku käitumine tema psühhootilisest seisundist juhituna ettearvamatu ja ebaadekvaatne ning agressiivsete avaldustega, mistõttu ohustas ta nii ümbritsevate kui ka iseenda turvalisust. Sealjuures oli puudutatud isik vahetult enne hagilaravile toomist ähvardanud tänaval võõrast inimest matšeetega. Lisaks tõid psühhiaatrid esile, et puudutatud isik ei olnud võimeline enda ravivajadust adekvaatselt hindama ning avaldaja on viidanud, et vajaliku ravita jäämisel on tõenäoline, et puudutatud isiku psühhoosist ajendatud agressiivne käitumine süveneb. Eeltoodust tulenevalt on maakohus põhjendatult leidnud, et puudutatud isiku ohtlikkus seisneb ka haiguskriitika puudumises.
21.Kolleegiumi hinnangul oli antud juhul täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus. Asja materjalide põhjal saab asuda seisukohale, et puudutatud isiku suhtes muu psühhiaatriline ravi ei olnud küllaldane. Puudutatud isik on eitanud endal psüühikahäire olemasolu ning ta ei ole tunnistanud oma ravivajadust. Avaldaja vastusest määruskaebusele nähtub, et puudutatud isik on haiglaravil viibides keeldunud igasugusest ravikoostööst ning ravimeid tuleb talle manustada lihasesiseste süstetena. Avaldaja tõi esile, et puudutatud isikule vajaliku psühhoosivastase ravi teostamine on kuni psühhoosielamuste taandumiseni võimalik vaid tugevalt kontrollitud ravikeskkonnas. Arvestades puudutatud isiku seisundit, käitumist ja psühhiaatrite arvamust, ei nähtu ringkonnakohtule, et väljaspool raviasutust oleks olnud tagatud korrektne ravimite manustamine ja puudutatud isiku terviseseisundi paranemine.
22.Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ning ringkonnakohtu hinnangul olid praegusel juhul täidetud TsMS § 534 lg-test 1 ja 5 ning PsAS § 11 lg-st 1 tulenevad tingimused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja selle tähtaja pikendamiseks. Neil kaalutlustel jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 19.07.2024 ja 22.07.2024 määrused muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. JSi ülekuulamist tunnistajana ei pea ringkonnakohus vajalikuks, kuna määruskaebusest ei nähtu, et talle võiksid olla teada käesoleva määruskaebuse lahendamiseks tähtsust omavad asjaolud.
23.Menetluskulud tuleb TsMS § 172 lg 3 esimese lause alusel jätta riigi kanda.
24.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 543 võimaldab esitada praeguse määruse peale määruskaebuse.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.