Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

HAGEJA NÕUDED JA NENDE PÕHJENDUSED

Täpsustatud hagivalduse kohaselt töötas hageja kostja juures töölepingu alusel autojuhi ametikohal 4.juulist kuni 21.juulini 2008.a. põhipalgaga 5 500 krooni kuus. Tööaega arvestati summeeritult. Hageja tööaeg sel perioodil oli 91 tundi, see on 11 tööpäeva ja 3 töötundi. Hageja lähtub tööaja arvestamisel kostja arvestusest, millega ta ei nõustu ainult 17.07.2008.a. töötundide osas, mida on arvestatud 4, vaid taotleb töötasu arvestamist sel päeval 8 töötunni ulatuses põhjendusega, et 17.07.2008 sõiduaeg oli, lähtudes sõiduaja arvestamisel sõidumeeriku ketastest, üle 8 tunni. Saamata palk üheteist tööpäeva ja kolme töötunni eest on 11 x (5 500/23) + 3 x (5 500/23/8) = 11 x 239,13 + 3 x 29,89 = 2 630,43 + 89,67 = 2 720,10 krooni. Hageja on saanud palgana kätte kostja poolt tehtud lähetuskulude avansi jäägi 487,95 krooni, mille ta palub saamatajäänud töötasust maha arvata. Hageja arvestuse kohaselt on tal kasutamata põhipuhkust ühe kalendrikuu eest kahe tööpäeva ulatuses. Seega on kasutamata puhkuse kompensatsioon võrdne kahe tööpäeva töötasuga, mis on 2 x 239,13 = 478,26 krooni. Kostja töölepingu lõpetamisel hagejale lõpparvet ei maksnud. Kuna lõpparve tuli välja maksta 21.juulil 2008. a. ning seda pole käesoleva ajani välja makstud, siis piirdub tööandja vastutus TLS § 119 lg 2 kohaselt töötaja ühe kuu keskmise palgaga. Eesti Vabariigi Valitsuse määruse Keskmise palga arvutamise kord § 2 lg 2 ja § 4 lg 4 juhindudes on hageja ühe kuu keskmiseks palgaks 239,13 x 23= 5 499,99 krooni. Töölepingu p 2.6 kohaselt on hageja töö tegemise koht Võru maakond. Kuna hageja pidi tööülesannete täitmiseks lahkuma töö tegemise kohast, tekkis tal TLS § 51 lg 3 ja PalS § 27 lg 2, 4 tulenevalt õigus saada päevarahasid. Eesti Vabariigi Valitsuse määruse Töölähetuse kulude hüvitiste ja päevaraha määrad ning nende maksmise tingimused ja kord § 10 toodud miinimummäärade ulatuses arvutatud hagejal saadaolevad päevarahad on 1 päeva riigisisese (Tartu) ja 14 päeva välislähetuse (Eesti-Holland-Saksamaa) eest 1 x 50 + 14 x 350 = 4 950 krooni. Neil asjaoludel palub hageja kostjalt välja mõista saamata töötasu 2 219,15 krooni, puhkusekompensatsiooni 478,26 krooni, lõpparve maksmisega viivitamise hüvitise 5 499,99 krooni ning päevarahad 4 950 krooni, so. kokku 13 147,40 krooni.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja vaidleb hagile vastu. Hageja töötas kostja juures perioodil 04.-21.07.2008.a., nimetatud perioodil oli hagejal tööpäevi 8 ning töötunde kokku 88. Tööajatabelis on x-iga märgitud päevad, millal töötaja kohustus tööd tegema, so. 04., 07.-11., 14.-18.07.2008. a. Nimetatud perioodil on tööpäevi kokku 11, kuid kuivõrd hageja oli 14.-16.juulil 2008.a. joobes, siis tuleb märgitud tööpäevad maha arvata. Pooltel oli suuline kokkulepe, mille kohaselt tasaarvestati hageja nõuded kostja nõuetega, mistõttu hagejale väljamakseid töölepingu lõpetamisel ei tehtud. Juhul, kui nõudeid ei oleks tasaarvestatud oleks hagejal õigus saada töötasu 8 tööpäeva eest, s.o. 8x239,13=1903,04 krooni. Juhul, kui nõudeid ei oleks tasaarvestatud, oleks hagejal õigus saada puhkusekompensatsiooni 478,26 krooni ulatuses. Kostja ei tunnista ka lõpparve maksmisega viivitamise eest hüvitise maksmise nõuet, sest poolte kokkuleppe kohaselt tasaarvestati poolte nõuded. Isegi juhul, kui nõudeid ei oleks tasaarvestatud, siis oleks hagejale makstud töötasu sularahas, sest kostjal puuduvad hageja pangarekvisiidid. Kui kostja oleks viivitanud lõpparve maksmisega, siis tuleks keskmise kuupalga määramisel aluseks võtta palk, mida hagejal oli reaalselt õigus saada, st 1913,04 krooni, mitte 5500 krooni. Kostja hageja päevarahade nõuet ei tunnista, sest poolte kokkuleppe kohaselt tasaarvestati poolte nõuded. Juhul, kui nõudeid ei oleks tasaarvestatud, oleks hagejal õigus saada päevarahasid, arvestades nõutavast summast maha päevad, mil hageja viibis Poolas hagejast tingitud põhjustel - kuna auto oli arestitud ja hageja oli joobes- kolm päeva (3x350=1050); 49501050=3900 krooni.

2 (12)

KOSTJA VASTUHAGI NÕUDED JA NENDE PÕHJENDUSED

Vastuhagi kohaselt viibis hageja perioodil 04.-18.07.2008.a. töölähetuses Hollandis ja Saksamaal ja kohustus tagasi Eestisse jõudma hiljemalt 15.07.2008.a., et Saksamaalt kaup Eestisse toimetada. Töölähetuses viibides oli hageja joobes ja ei pidanud kinni töö- ja puhkeaegadest. Seetõttu arestiti 11.07.2008.a. Poolas Lowiczis kostjale kuuluv sõiduk (arestimiskulud 2302,90 krooni) ning tehti trahvi 4719,10 krooni. Kuivõrd hagejal puudus piisavalt vahendeid, et trahvi ja arestist vabastamiseks vajalikku summat tasuda, siis andis kostja autojuhtidele korralduse kulud kostja vahenditest hageja eest ära tasuda, et auto saaks arestist vabastatud ning kostja suudaks tellijale kauba kohale toimetada. Kostja nõue hageja vastu on 2302,90 krooni arestimiskulude ja 4719,10 krooni trahvisumma ulatuses. Kuivõrd hageja süü läbi arestiti sõiduk ja hagejal olid alkoholijoobe tunnused, siis ei saanud hageja kaupa õigeaegselt, so 15.07.2008.a. sihtkohta toimetada, mistõttu jõudis kaup sihtpunkti alles 18.07.2008.a. Arvestades, et kaup ei jõudnud hagejast tingitud põhjustel sihtpunkti õigeaegselt, siis esitas tellija Elke Transport OÜ kostjale nõude lisakulude hüvitamiseks ja veohinna vähendamiseks 1500 krooni võrra. Kostja võttis hageja tööle heas usus eeldusel, et tegemist on kohusetundliku töötajaga ja töösuhe on pikaaegne. Seega leppisid pooled kokku, et pärast Saksamaalt ja Hollandist töölähetusest naasmist läheb hageja uuele töölähetusele Venemaale. Selleks, et hageja saaks probleemideta Venemaale minna, tellis kostja hagejale Vene viisa. Viisadokumentide ettevalmistamisega on kostja kandnud kulutusi 1440 krooni. Kostja on hagejale andnud lähetusrahadena avanssi xxx xxx ja 50 LT, so kokku 1642,30 krooni. Nimetatud summast tagastas hageja 6,60 PLN, so 31,15 krooni ja on esitanud sõidukulusid tõendavaid tšekke summas 1123,20 krooni. Seega on hageja saanud sõidukulude katteks rohkem avanssi, kui on esitanud kulu tõendavaid dokumente, jättes tagastamata 487,95 krooni. Töölepingu seadus kahju hüvitamist töösuhtest tuleneva kohustuse rikkumise korral ei sätesta. Seetõttu tuleb VÕS § 1 lg 1 järgi nimetatud küsimuse lahendamiseks kohaldada võlaõigusseaduse lepingu rikkumise ja kahju hüvitamise sätteid, arvestades töökoodeksis sätestatud töötaja varalise vastutuse erisustega. Käesoleval juhul ei pidanud hageja kinni puhkeaegadest ja oli tööülesandeid täites ebakaines olekus, mistõttu veok arestiti ja kostja pidi kandma täiendavaid kulutusi trahvi, arestist vabastamise kulude ja tellijale tasutud hüvitise näol, kuigi kostja poolt oli autojuhi töögraafik koostatud nii, et määruses fikseeritud nõuded oleksid täidetud. Juhul, kui hageja ei oleks omapoolseid kohustusi rikkunud ja ei oleks joobes olnud, siis ei oleks autot arestitud ja hageja oleks saanud tööülesandeid jätkata. Poola ametnike poolt tehtud trahvi eest vastutab igal juhul hageja kui mootorsõidukijuht, sest juht on see, kelle tegevus toob kaasa seaduse rikkumise. Hageja on käitunud pahatahtlikult, sest oli teadlik, et kokkuleppe kohaselt pidi järgmine töölähetus toimuma Venemaale, mistõttu oli kostja dokumendid ette valmistanud, kuid esitas lahkumisavalduse. Käesolevas asjas on kostja esitanud samaliigilise nõude, mis võimaldab kostja nõude tasaarvestada hageja nõudega. Neil asjaoludel palub kostja mõista hagejalt välja 10 449,95 krooni kostja kasuks.

HAGEJA VASTUVÄITED KOSTJA VASTUHAGILE

Hageja vastuhagis märgitud nõudeid ei tunnista. TööK § 125 lg 2 sätestab, et ei ole lubatud panna töölisele või teenistujale materiaalset vastutust kahju eest, mis on tekkinud normaalse tootmismajandusliku riski tagajärjel. Veoautoga sõitmine Poolas kahe viimase tunni jooksul enne sõidukeeluaja algust on normaalne tootmismajanduslik risk. Kui sel ajal toimub mingi ettenägematu sündmus, mis käesoleval juhul kiirteel liiklusummiku näol ka aset leidis, siis puudub tööandjal seaduslik alus panna vastutama töötajat (ka piiratud ulatuses). Kahju täieliku hüvitamise aluseks olevate asjaolude koosseis puudub. Eesti NSV Töökoodeksi §-de

3 (12)

126 ja 127 kohaselt on töötaja vastutus (kui puudub kahju täielikuks hüvitamiseks aluseks olevate asjaolude koosseis) piiratud otsese tegeliku kahju suuruse või töötaja keskmise kuupalgaga, kui otsene tegelik kahju ületab töötaja keskmist kuupalga, seda ka ainult sel juhul, kui on tõendatud, et kahju tekkis töötaja süül või töötaja hooletuse tõttu. Hagejal polnud objektiivsetel asjaoludel (Poola teemaks ehk piirikindlustus oli maksmata) võimalik teha tööd ajavahemikus 13.-16.07.2008. Tõendamata on asjaolu, et kostja on kahju saanud, s.t. on Elke Transport OÜ nõude rahuldanud. Vene viisa vormistamise kulude hüvitamise nõudes tuleb samuti kohaldada TööK § 125 lg 2. Hageja asus kostja juurde tööle heas usus, et töösuhe on pikaaegne. Kahjuks tekkisid juba 21.juulil 2008.a. lahkarvamused palga arvestamise ja palgast tehtavate kinnipidamiste osas, mistõttu oli hageja sunnitud esitama lahkumisavalduse, mille kostja ka samal päeval rahuldas. Hageja vaidleb vastu kostja nõudele 487,95 krooni lähetuskulude tagastamise nõude osas, sest juba hagi esitamise käigus on hageja selle võrra vähendanud haginõuet, mistõttu puudus kostjal õigus esitada vastuhagi selle nõude osas. KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA NENDEST TEHTUD JÄRELDUSED Kohus leiab, et hagi ja vastuhagi tuleb mõlemad rahuldada osaliselt. ITLS § 24 lg 1 järgi töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel võivad vaidlevad pooled pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. Tööinspektsiooni Lõuna Inspektsiooni töövaidluskomisjoni 5.novembri 2008.a. otsusega töövaidlusasjas nr 9.2-02/2220, 2507, 2722-08 mõisteti L. P. lt välja OÜ Plangi Trans kasuks materiaalne kahju 745,61 krooni (tl 10-16). L. P. leidis, et töövaidluskomisjoni otsus on ebaõige ja esitas ITVS § 24 alusel 18.detsembril 2008.a. Tartu Maakohtu Võru kohtumajale taotluse tema poolt töövaidluskomisjonile esitatud avalduse täpsustus hagina läbi vaadata hagimenetluse korras (tl 2-8, 53-55). Kostja esitas hagile vastuhagi (tl 69-72). Hageja on kohtule esitanud Tööinspektsiooni Lõuna inspektsiooni töövaidluskomisjoni otsuse töövaidlusasjas nr 9.2-02/2220, 2507, 2722-08 ärakirja koopia (tl 10-16); töölepingu nr 228 koos lisaga koopia (tl 17-21); autojuhi ametijuhendi koopia (tl 22-23); koopia dokumendist Decyzja koos lisaga Protokõl kontroli (tl 24-27, 137-140, 158-161, tõlge tl 132-133, 135-136, 153-154, 156-157); maanteede kaardi Lodzi ümbrusest (tl 28); koopiad sõidumeeriku ketastest (tl 29-37); koopia õigusaktist Rozporzqdzenie ministra transportu z dnia 8 sierpnia 2006 koos lisadega nr 1, 10 ja 26 (tl 38-42, 92-119, tõlge tl 120-124); koopiad kviitungitest (tl 43); koopia Plangi Trans OÜ poolt L. P. jaoks ostetud ühepäevasest teemaksu tasumist tõendavast kleebisest (tl 44); koopia attestation of activities under regulation (EC) nr 561/2006 (tl 45, 89, tõlge tl 90); koopia hageja palgalehest (tl 46); koopia hageja tööajaarvestusest (tl 47); koopia Maksu- ja Tolliameti 06.01.2009 tõendist nr. 8-8/59-1 (tl 56). Kostja on kohtule esitanud parklaarve (tl 141, 162, tõlge tl 134, 155); V. P. i seletuskirja tõlke (tl 142, 163); Elke Transport OÜ e-kirja 24.07.2008.a. (tl 143, 164); Elke Transport OÜ poolt saadetud faksi koos tõlkega (tl 144-145, 165-166); rahvusvahelise kaubaveo saatelehe koopia (tl 146, 167); arvete nr 1918 ja 2292 koopiad (tl 147, 148, 168, 169). Asja menetluse käigus ei ole poolte vahel enam vaidlust, et hageja viibis töölähetuses Hollandis ja Saksamaal perioodil 04.-18.07.2008.a.; veok koos haagisega peatati Poolas 11.07.2008.a. kell 18.50, sest nimetatud kellaajal oli keelatud sellise veokiga maanteel sõita; kuna kostjal ei olnud raha trahvi maksmiseks, veok arestiti ja viidi tasulisse parklasse;

4 (12)

21.juulil 2008.a. pooltevaheline tööleping lõpetati, hageja lõpparve peeti kinni väidetavalt tema poolt tekitatud kahju katteks. Hageja on kõigepealt esitanud saamatajäänud töötasu nõude. Käesolevas asjas kuuluvad kohaldamisele kehtinud 1992.a. töölepinguseaduse, ENSV Töökoodeksi, palgaseaduse, töö-ja puhkeaja seaduse ning puhkuseseaduse sätted. Pooltevahelise töölepingu p 3.1 ja 4.1 kohaselt oli hageja asunud tööle summeeritud tööajaga, töötajale makstav põhipalk on 5500 krooni kuus. Kehtinud TPS § 3 kohaselt on tööaeg seaduse, haldusakti, kollektiiv- või töölepingu või poolte kokkuleppega määratud aeg, mille kestel töötaja on kohustatud täitma oma tööülesandeid, alludes tööandja juhtimisele ja kontrollile. TPS § 23 lg 2 kohaselt on ettevõtetes, asutustes ja organisatsioonides, kus töötingimuste tõttu pole võimalik kinni pidada tööpäeva või töönädala üldisest normist, lubatud kohaldada tööaja summeeritud arvestust pikema ajavahemiku ulatuses (kuu, kolm kuud, pool aastat või muu ajavahemik). TPS § 12 lg 2 kohaselt võib summeritud tööaja arvestuse korral rakendada TPS § 12 lg 1 ette nähtud igapäevase tööaja kestusest erinevat töötundide arvu päevas, kusjuures see ei või ületada 12 tundi. Poolte vahel on vaidlus selles, et hageja on arvestanud saamatajäänud töötasuks 91 tunni eest, arvestades maha tagastamatajäänud avansi, 2219,15 krooni; kostja leiab, et hagejal on õigus saada töötasu 8 tööpäeva eest 1903,04 krooni. Poolte vahel ei ole vaidlust (kostja on oma arvutuste aluseks võtnud hageja esitatud päevatasu suuruse) hageja keskmise päevatasu suuruses 239, 13 krooni, millest keskmine tunnitasu moodustab 29,89 krooni. Tunnistaja V. R. , kes on kostja raamatupidaja, ütlustest nähtuvalt oli 2008.a. juulis tema tööülesandeks töötasu arvestamine vastavalt töölepingutele, autojuhid esitavad aruande, kus tööajad peal; V. R. sai logistiku P. S. käest L. P. tunnid, meerikuid ise ta ei vaadanud. Tunnistaja P. S. annab ütlusi, et L. P. esitatud sõidumeerikute järgi andis ta L. P. tööaja raamatupidajale. Kohtule esitatud sõidumeerikute (tl 29-37) ja tööajatabeli (tl 47) alusel nõustub kohus hagejaga, et kostja on 17.juuli 2008.a. töötundide arvestamisel aluseks võtnud sõidumeerikul märgitud 8 töötunni asemel 4 töötundi, mistõttu tuleb töötasu arvestamisel, kuna pooled olid kokku leppinud summeeritud tööajaarvestuses, arvesse võtta sel perioodil kokku 91 tundi. Seega on hageja töötasu selle perioodi eest 91x 29, 89 = 2720 krooni. Asjakohased ei ole kostja väited, et nimetatud perioodil oli tööpäevi kokku 11 ja kuivõrd hageja oli 14.-16.juulil 2008.a. joobes, siis tuleb märgitud tööpäevad hagejal maha arvata, sest hagi materjalidest nähtuvalt ei ole hageja perioodi eest 14.-16.juuli 2008.a. töötasu taotlenud ning pooltel kehtis summeeritud tööaja arvestus. Hageja arvestuse kohaselt on tal kasutamata põhipuhkust ühe kalendrikuu eest kahe tööpäeva ulatuses ja ta nõuab puhkusekompensatsiooni 478,26 krooni. Kostja ei vaidle hüvitise suurusele vastu, kuid leiab, et see on juba tasaarvestatud kahju hüvitamise nõuetega. Kehtinud PuhS § 25 kohaselt on tööandja kohustatud töölepingu või teenistussuhte lõppemise korral töötajale maksma kasutamata jäänud puhkuse eest rahalist hüvitist. Puhkusetasu arvutamise korra § 4 lg 2 kohaselt võetakse kasutamata puhkuse kindlakstegemisel iga töötatud kuu kohta 1/12 aasta puhkuse kestusest. Töötatud kuude arvutamisel jäetakse vähem kui 15 päeva võrra täiskuude arvu ületavad päevad välja, 15 ja enam päeva ümardatakse terveks kuuks.

5 (12)

Kuna hageja töötas 18 kalendripäeva ja pooltevahelise töölepingu p 5.1 kohaselt on tema igaaastase põhipuhkuse kestus 28 kalendripäeva, on põhjendatud hagejale kahe kalendripäeva eest kasutamata puhkuse hüvitise maksmine. Kuna kostja ei vaidle hageja nõude suurusele vastu, siis leiab kohus, et see on kostja õigeksvõtuga TsMS § 231 lg 2 alusel tõendatud ning hagejal on õigus kostjalt saada kasutamata puhkuse eest hüvitist 478,26 krooni. Kehtinud TLS § 51 lg 1 kohaselt on tööandjal õigus lähetada töötaja tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga määratud töö tegemise asukohta mitte kauemaks kui 30 järjestikuseks kalendripäevaks ja töötaja on kohustatud minema niisugusesse töölähetusse. Poolte vahel ei ole vaidlust, et hageja viibis töölähetuses perioodil 04.07.2008-18.07.2008.a. Töölepingu p 2.6 kohaselt oli hageja töö tegemise koht Võru maakond. Kohus nõustub hagejaga, et kuna hageja pidi tööülesannete täitmiseks lahkuma töö tegemise kohast, tekkis tal TLS § 51 lg 3 ja PalS § 27 lg 2, 4 tulenevalt õigus saada päevarahasid. Hageja on arvutanud Eesti Vabariigi Valitsuse määruse Töölähetuse kulude hüvitiste ja päevaraha määrad ning nende maksmise tingimused ja kord § 10 toodud miinimummäärade ulatuses päevarahad ja palub kostjalt välja mõista 1 päeva riigisisese (Tartu) ja 14 päeva välislähetuse (Eesti-Holland-Saksamaa) eest 1 x 50 + 14 x 350 = 4 950 krooni. Kostja leiab, et hagejal on õigus saada päevarahasid, arvestades nõutavast summast maha päevad, mil hageja viibis Poolas hagejast tingitud põhjustel - kuna auto oli arestitud ja hageja oli joobes- kolm päeva (3x350=1050); 4950-1050=3900 krooni. TLS § 56 lg 1,2 kohaselt tööandja kõrvaldab alkoholi-, narkootilises joobes töötaja selleks päevaks töölt, samuti on tööandja kohustatud mainitud juhtudel töötajat tööle mitte lubama; töötajale ei maksta tasu aja eest, mil ta oli töölt kõrvaldatud TLS § 56 lg 1 ettenähtud alustel. Tunnistaja Kaido Kähr annab ütlusi, et 15.juulil 2008.a. läksid nad koos V. P. reisi ja U. P. andis neile trahviraha kaasa, et L. P. auto eest, mis oli Poolas ära arestitud, ära maksta; vastu hommikut jõuti Varssavi külje alla ja taheti trahv ära maksta, kuid ei saanud pabereid kätte; L. P. ostis ja võttis seal õlut ja oli kogu see aeg lõbusas meeleolus; talle ei antud autot, ta oli silmanähtavalt alkoholijoobes, oli alkoholilõhn; V. P. võttis L. P. auto tasuliselt parkimisplatsilt välja ja viis teise parklasse. V. P. i seletuskirja koopiast (tl 142) nähtub, et kui ta Poola L. P. juurde tuli, tundus talle, et L. P. oli joobnud seisundis. Hageja möönab vande all, et ta tarvitas pärast tööaega õlut. Kohus leiab, et eeltoodud tõenditega on tõendatud, et hageja viibis 15.juulil 2008.a. alkoholijoobes, tema käsutuses olnud auto viis tasuliselt parkimisplatsilt teise parklasse kolmas isik. Tööandja saadab töötaja tööülesannete täitmiseks töölähetusse. Kohus leiab, et TLS § 56 lg 2 analoogia järgi puudub alus selle päeva eest hagejale päevaraha maksmiseks. Kostja seadusliku esindaja U. P. vande all antud seletusest nähtub, et kui noormehed ( K. Kähr ja V. P. ) jõudsid teisipäeva hommikul parklasse ja andsid teemaksu kviitungi L. P. le, oleks ta pidanud sealt kohe edasi sõitma. Hageja seletab vande all, et Poola teemaks sai pühapäeval 13.juulil otsa, kui ta parklas ootas, toodi trahviraha ja teemaksu tasumise kaart, mis hakkas kehtima alles 17.juulil. Hageja on kohtule esitanud Poola teemaksu tasumise kaardi koopia (tl 44), millel on augustatud 16.juuli 2008.a. Poola Vabariigi transpordiministri 8.augusti 2006.a. korralduse Riigimaanteedel sõidu eest tasumise kohta lisa nr 26 p 7.1. kohaselt toimub riigimaanteedel sõiduaja märgistamine vastavate väljade augustamise teel järgmiselt: ööpäevane tasumiskaart kehtib ainult augustamisel märgistatud päeval (tõlge- tl 124). Sama korralduse § 4.1 kohaselt täidab tasumiskaardi vedu sooritava sõiduki juht enne esimese sõidu alustamist (tõlge- tl 120). Ka kostja seaduslik esindaja seletab vande all, et

6 (12)

autojuht märgib teemaksu kaardile kuupäeva, selle ristitab autojuht; autojuht ostab varukaardid ja kui tal läheb tarvis, siis ise ristitab selle. Kohus leiab eeltoodud tõendite alusel, et paljasõnaline on ja ei ole kooskõlas teiste tõenditega hageja väide, et ta sai teemaksu mittetasumise tõttu sõitu alustada alles 17.juulil. Kõik kohtule esitatud dokumentaalsed tõendid kinnitavad, et hagejal oli võimalik sõitu jätkata teemaksu maksmise pärast juba 16.juulil 2008. Seega nõustub kohus kostjaga, et hageja ei täitnud ka 16.juulil 2008.a. tööülesandeid ja puudub alus ka selle päeva eest talle päevaraha maksta. Kuna asja materjalidest nähtuvalt 14.juulil 2008 puudus hagejal kehtiv teemaksukaart ja pole tõendatud tema olek alkoholijoobes, puudub alus selle päeva eest päevaraha maksmatajätmiseks. EV Valitsuse määrusega kinnitatud Töölähetuse kulude hüvitiste ja päevaraha määrad ning nende maksmise tingimused ja kord § 10 kohaselt on töölähetuse päevaraha alammäär riigisisesel lähetusel 50 krooni päevas ja välislähetuses 350 krooni päevas. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista päevaraha ühe riigisisese ja 12 välislähetuse päeva eest 1 x 50 + 12 x 350 = 4 250 krooni. Kehtinud TLS § 119 lg 2 sätestab, et lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. TLS § 74 lg 2 kohaselt on tööandja kohustatud andma töötajale tööraamatu ja maksma lõpparve töölepingu lõpetamise päeval. Tööraamatu väljavõtte kohaselt on kostja lõpetanud hagejaga töölepingu 21.juulil 2008.a. (TVK toimik 9.2-02/2220, 2507-08, tl 2). Hageja vande all antud seletusega on tõendatud, et 21.juulil 2008.a. tuli ta OÜ Plangi Trans ja esitas logistikule kõik dokumendid ning juhatuse liige U. P. ütles, et rohkem tema teenuseid ei vajata ja et ta on firma pankrotti lasknud, et tal midagi saada ei ole, kirjutagu avaldus ja astugu minema; tööraamatu sai ta kätte samal päeval V. R. käest; lõpparve kohta öeldi, et tal pole midagi saada, kuna tema trahvi ja parkimistasu tuli maksta. Kostja seadusliku esindaja juhatuse liikme U. P. vande all antud seletusega on tõendatud, et neil on 70 autot ja kõike ta ei mäleta; kuid oli kokkulepe L. P. ga läbi telefoni, et kuna Plangi Trans on küllalt palju kulutusi teinud tema rikkumiste pärast, siis pole tal enam nende kollektiivis kohta. Kehtinud PalS § 36 lg 2 kohaselt võib tööandja töötaja palgast kinni pidada töötaja eelneval kirjalikul nõusolekul töötaja poolt tööandjale tekitatud kahju hüvitamise summasid. Hageja seletusest ja tunnistaja V. R. ütlustest nähtuvalt ei olnud hageja andnud kirjalikku nõusolekut oma palgast tööandjale tekitatud kahju kinnipidamiseks. Seega puudus kostjal seaduslik alus selliste kinnipidamiste tegemiseks ja lõpparve väljamaksmatajätmiseks. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja hagejale käesoleva ajani lõpparvet maksnud. Paljasõnaline on kostja väide, et ta ei teadnud hageja pangakontot, sest samaaegselt tööraamatu kätteandmisega oli hagejale ka võimalik lõpparve välja maksta, samuti on hageja palgalehest (tl 46) nähtuvalt temale väljamaksmiseks kostja arvutanud 0 krooni. Keskmise palga arvutamise korra § 2 lg 2 kohaselt, kui töötaja ei ole kostjaga töösuhtes olnud ühte tervet kalendrikuud, võetakse keskmise palga arvutamisel aluseks palga kogusumma alates tööle asumise päevast kuni päevani, mil on vaja arvutada keskmist palka. Sama korra § 3 lg 1 kohaselt keskmise päevapalga arvutamisel liidetakse § 2 lg 1 või 2 nimetatud ajavahemiku palgasummad ja jagatakse sama ajavahemiku täistööajaga töötava töötaja tööajanormi järgse (edaspidi kalendaarse) tööpäevade arvuga, saades sel viisil ühe tööpäeva keskmise palga. Sama korra § 4 lg 4 kohaselt keskmise kuupalga arvutamiseks korrutatakse

7 (12)

keskmine päevapalk selle arvutamise aluseks olnud ajavahemiku ühe kuu keskmise kalendaarse tööpäevade arvuga. Kohus nõustub hageja poolt esitatud keskmise kuupalga arvutusega 239,13 x 23= 5 499,99 krooni ning leiab, et kostja on omapoolse keskmise palga arvutamise esitamisel jätnud tähelepanuta Keskmise palga arvutamise korra § 4 lg 4. Seega tuleb kostjalt välja mõista vastavalt hageja taotlusele TLS § 119 lg 2 alusel hüvitis lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest ühe kuu keskmine palk 5499,99 krooni. Neil asjaoludel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista saamatajäänud töötasu 2720 krooni, lähetuse päevarahad 4250 krooni, hüvitis kasutamatajäänud puhkuse eest 478,26 krooni ja hüvitis lõpparve kinnipidamise eest 5499,99 krooni, s.o. kokku 12 948, 25 krooni. Kohus leiab, et hageja poolt täpsustatud hagiavalduses esitatud taotlus, milles ta palub töötasust maha arvata lähetuskulude avansi summas 487,95 krooni, ei ole esitatud korrektselt (tl 54). VÕS § 198 kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Samas on kostja kohtu kaudu esitatud hageja taotluse kätte saanud 11.veebruaril 2009.a. Kostja esitas 27.veebruaril 2009.a. vastuhagi, milles taotles muuhulgas lähetuskulude 487, 95 krooni hagejalt väljamõistmist (tl 70-72) ning juhul kui rahuldatakse mõlema poole nõuded, tasaarvestada poolte vastastikused nõuded teineteise suhtes. Eeltoodust nähtuvalt ei ole poolte vahel vaidlust, et hageja võlgneb kostjale tagastamata lähetuskulusid 487,95 krooni. Seega tuleb hageja nõude osas teha tasaarvestus ja vähendada hageja kasuks välja mõistetavat summat 487,95 krooni võrra ning kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks 12 948,25487,95= 12 449,30 krooni. Kostja nõuab vastuhagis hagejalt trahvi 4719,10 krooni ja auto arestimiskulude 2302,90 krooni hüvitamist. Riigikohus on 05.12.2005.a. otsuses tsiviilasjas 3-2-1-134-05 selgitanud, et töösuhtest tuleneva kohustuse rikkumise korral ei ole tööandjal võimalik valida, kas ta esitab nõude lepingulisel või lepinguvälisel alusel. VÕS § 1044 lg 2 järgi ei või lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist nõuda kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 1044 lg 4 välistab reeglina lepingu rikkumise korral kahjunõude esitamise kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel ning näeb ette, et üksnes seaduses sätestatud erandjuhtudel võib lepingu rikkumisest tuleneva kahjunõude esitada ka lepinguvälisel alusel. Töölepingu seadusest ega ka teistest töösuhteid reguleerivatest seadustest ei tulene, et töölepingu rikkumise korral võiks tööandja nõuda töötajalt kahju hüvitamist VÕS § 1043 alusel. Arvestada tuleb töösuhte olemust ja töökoodeksis sätestatud töötaja materiaalse vastutuse eriregulatsiooni, kus töötaja vastutus on teatud juhtudel piiratud. Riigikohus on 07.12.2005.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-149-05 selgitanud: Kui pooled on kahju tekitamise ajal töösuhtes, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kas töövõtja rikkus mõnd töösuhtest tulenevat kohustust ning kas töövõtja vastav tegevus on põhjuslikus seoses tööandjale tekkinud kahjuga. Töölepingu seadus kahju hüvitamist töösuhtest tuleneva kohustuse rikkumise korral ei sätesta. Seetõttu tuleb VÕS § 1 lg 1 järgi nimetatud küsimuse lahendamiseks kohaldada võlaõigusseaduse lepingu rikkumise ja kahju hüvitamise sätteid, arvestades töökoodeksis sätestatud töötaja varalise vastutuse erisustega. Kui töötaja rikkus töölepingust või töölepingu seadusest tulenevat kohustust, mille eesmärgiks oli vastava kahju ärahoidmine, tuleb selgitada, kas töötaja vastutab tekkinud kahju eest. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult

8 (12)

lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik hüvitama kahju üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Seega peab kohustuse rikkumise ja tekkinud kahju vahel esinema põhjuslik seos ja töötaja peab hüvitama vaid sellise kahju, mis tekkis töösuhtest tuleneva kohustuse rikkumise tulemusena. Põhjuslik seos ei pea VÕS § 127 lg 4 järgi olema alati vahetu. Põhjuslik seos on olemas juhul, kui ilma kostjale etteheidetava teota ei oleks kahju tekkinud (conditio sine qua non reegel). Kuna tegemist on töösuhtest tuleneva kohustuse rikkumisega, tuleb kahju hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel arvestada töökoodeksis töötaja materiaalse vastutuse kohta sätestatuga. Töökohustuste täitmisel tekitatud kahju eest vastutavad töötajad TööK § 126 järgi reeglina süüliselt tekitatud otsese tegeliku kahju ulatuses, kuid mitte üle nende keskmise kuupalga (ametipalga). TööK § 127 sätestab juhtumid, mil töötaja vastutust on võrreldes TööK §-ga 126 veelgi piiratud ning TööK § 128 sätestab juhud, mil töötaja vastutab kahju eest täies ulatuses. Inspektor Radoslav Pruki poolt koostatud kontrolli protokollist ja otsusest (tõlked lk 135-136, 132-133) nähtub, et 11.juulil 2008.a. kell 18.50 peatati Lowiczis maanteel nr 2 kontrollimiseks veoauto, mida juhtis Plangi Trans OÜ autojuhina töötav L. P. . Kontrolli käigus tuvastati autoveo sooritamine üle 12-tonnistele teatud kategooria sõidukitele kehtiva liikluskeelu ajal ja Plangi Trans OÜ määrati rahatrahv 1000 zlotti. Poolte vahel ei ole vaidlust, et 1000 zlotti on 4719,10 krooni. Rahatrahvi tasumiseni suunati sõiduk ettevõtja kulul valvega parklasse. Arvega (tõlge t 134) on tõendatud, et sõiduki pukseerimise eest Lowiczi parklasse ja parkimise eest on Plangi Trans OÜ kohustatud tasuma 488 zlotti. Poolte vahel ei ole vaidlust, et 488 zlotti on 2302,90 krooni. Kehtinud TLS § 48 lg 1 p 3 järgi on tööandja ja töötaja vastastikku kohustatud hoiduma tegudest, mis kahjustavad teise poole vara, ning tegema endast sõltuva, et töös ei kahjustataks kolmandate isikute vara. TLS § 50 p 5 kohaselt on töötaja kohustatud teatama tööandjale viivitamatult töötakistustest või nende ohust. Hageja poolt kohtule esitatud autojuhi ametijuhendi p 5.2 ja 7.3 kohaselt autojuht juhindub oma tegevuses kehtivatest liikluseeskirjadest ja transpordinormidest; tööd takistavate asjaolude ilmnemise korral kohustub ta pöörduma otseste ülemuste või ekspediitori poole. Kohtule esitatud otsusest nähtub, et Poola infrastruktuuriministri 18.augusti 2003.a. määrusega olid kehtestatud ajalised liikluspiirangud ja –keelud teatud kategooria sõidukitele (tl 132), hageja kinnitab kohtule vande all, et ta oli neist piirangutest teadlik. Asja materjalidest nähtuvalt pöördus hageja ülemuse poole alles pärast seda, kui ta rikkumise tõttu kinni peeti ja rahatrahv määrati. Kostja seadusliku esindaja vande all antud seletusest nähtuvalt on palju olnud teel ummikuid, need on ettenägematud olukorrad, siis peab autojuht otsima varakult parklat või jääma tee äärde seisma. Paljasõnaline ja tõendamata on kostja väide, et hageja pani rikkumise toime joobeseisundis. Kui töötaja rikkus töölepingu seadusest tulenevat kohustust, tuleb selgitada, kas töötaja vastutab tekkinud kahju eest. Käesoleval juhul tekkis kostjale kahju hageja tegevuse tulemusena - hageja sõitis veokiga sõidukeelu ajal, mistõttu määrati kostjale trahv ja arestiti veok. VÕS § 104 lg 3-5 sätestavad, et hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine, raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine ja tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Kohus nõustub kostjaga, et hageja oli raskelt hooletu või hooletu, kui juhtis sõidukit keeluajal. Asjaolu, et enne ummikusse jäämist oli tal poolteist tundi sõiduaega ja ta oleks läbi saanud, ei andnud talle õigust jätkata sõitu keeluajal, kusjuures otsusest nähtuvalt on ta kinni peetud 50

9 (12)

minutit pärast keeluaja algust. Kohus ei nõustu hagejaga ja nõustub kostjaga, et antud asjas ei kuulu kohaldamisele TööK § 125 lg 2, mille kohaselt ei ole lubatud panna töötajale materiaalset vastutust kahju eest, mis on tekkinud normaalse tootmismajandusliku riski tagajärjel. Keeluajal sõidu jätkamist ei saa lugeda normaalseks tootmismajanduslikuks riskiks. Kostja ei ole tõendanud oma süü puudumist. Asja materjalidest nähtuvalt poolte vahel pole täieliku materiaalse vastutuse lepingut sõlmitud, kohtule esitatud lepingu koopial (tl 20-21) puudub ühe poole allkiri. TööK § 125 lg 1 kohaselt kannavad töötajad, kes on süüdi kahju tekitamises ettevõttele, vastutust ainult tegeliku otsese kahju olemasolu korral. TööK § 126 kohaselt kannavad kahju eest, mis on ettevõttele, asutusele või organisatsioonile tekitatud töökohustuste täitmisel, töötajad, kelle süü läbi on kahju tekitatud, materiaalset vastutust otsese tegeliku kahju ulatuses, kuid mitte üle nende keskmise kuupalga. Kohus ei nõustu kostjaga, et antud asjas tuleb kohaldada TööK § 128 lg 1 p 4, mille järgi kannavad töölised materiaalset vastutust nende süü läbi ettevõttele tekitatud kahju eest täies ulatuses, kui kahju on ebakaine töötaja tekitatud ning TööK 128 lg 1 p 5, mille järgi kannavad töölised materiaalset vastutust nende süü läbi ettevõttele tekitatud kahju eest täies ulatuses, kui kahju on tekitatud materjalide, poolfabrikaatide või toodete (toodangu) puudujäägiga, tahtliku hävitamisega või tahtliku rikkumisega, sealhulgas nende valmistamisel, samuti ettevõtte poolt töötaja kasutusse antud tööriistade, mõõteriistade, erirõivaste ja muude esemete puudujäägiga, tahtliku hävitamisega või tahtliku rikkumisega. Asjas ei ole tõendatud, et kostja oli rikkumise toimepanemise ajal ebakaines olekus ja puuduvad alused ka TLS § 128 lg 1 p 5 laiendavaks kohaldamiseks. Kohus leiab, et antud asjas tuleb kohaldada hageja vastutust TööK § 126 alusel. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja tasus hageja keeluajal sõitmise eest määratud trahvi 1000 zlotti (4719,10 krooni) ja sõiduki pukserimise ning parkimise kulud 488 zlotti ( 2302,90 krooni). Seega on hageja õigusvastase käitumisega töökohustuste täitmisel kostjale tekitanud kahju kokku 7022 krooni (kostjal tekkinud kahju on põhjuslikus seoses hageja õigusvastase käitumisega). Käesolevas asjas on eespool arvutatud hageja keskmiseks kuupalgaks 5499,99 krooni. Seega kuulub TööK § 126 alusel kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele kahju hüvitisena tema keskmine kuupalk 5499,99 krooni. Kostja nõuab hagejalt veel kahju 1500 krooni hüvitamist, sest hagejast tulenevatel põhjustel hilines kaup sihtkohta ning seetõttu pidi kostja hüvitama lisakulutused ja alandama Elke Transport OÜ veo hinda. Elke Transport OÜ e-kirjast (tl 164) nähtub, et kaup pidi saabuma 14.-15.07.2008.a., kuid saabus 18.07.2008. a., mistõttu pidi Elke Transport OÜ tegema lisakulutusi; lisakulutused tekkisid seoses lisatranspordi tellimisega koormas sisaldunud tellija kliendi kauba kohaletoimetamiseks. Lepingu hinda ja asjaolu, et kaup pidi saabuma 14.07.2008. a. kinnitab faks (tl 166), millest nähtub, et lepingu hind on 34 500 krooni (ilma käibemaksuta) ning mahalaadimisaeg 14.07.2008.a. Rahvusvahelise kabaveo saatelehelt (tl 167) nähtub, et kaup saabus sihtkohta 18.07.2008.a. Asjaolu, et lepingu hinda vähendati, kinnitavad kostja poolt esitatud arved (tl 168,169). Arvest nr 1918 nähtub, et esialgu väljastati Elke Transport OÜ arve summas 40 710 krooni, kuid pärast e-kirja saamist väljastati arve nr 2292, millega vähendati lepingu maksumust 1500 krooni võrra. TLS § 50 p 2,3,4 kohaselt on töötaja kohustatud täitma töönorme ja kinni pidama ettenähtud tööajast, õigeaegselt ja täpselt täitma tööandja seaduslikke korraldusi; hoiduma tööandja juures tegudest, mis takistavad töötajatel kohustuste täitmist või kahjustavad teiste töötajate

10 (12)

või kolmandate isikute vara. Hageja poolt kohtule esitatud autojuhi ametijuhendi p 7.6 kohaselt kohustub autojuht tagama veetava kauba jõudmise sihtkohta vastavalt CMR saatelehel ja/või veolepingus märgitud koguses, kvaliteedis ja tähtajal; p 9.3 kohaselt vastutab autojuht tellimustööde õigeaegse täitmise ning kvaliteedi eest. Asja materjalidest nähtuvalt jõudis hageja poolt juhitud auto kaubaga sihtpunkti ettenähtust vähemalt kolm päeva hiljem. Hageja rikkumise tõttu peeti auto Poolas kinni ja kuna hagejal ei olnud trahvi maksmiseks raha oli auto paigutatud tasulisse parklasse, kust see väljastati kostja esindaja poolt rahatrahvi ning pukseerimis-ja parkimistasude maksmisel. Hageja ei ole ka järgmisel päeval pärast auto nn aresti alt vabastamist sõitu jätkanud, kuigi tema poolt kohtule esitatud teemaksu tasumiskaardi koopia kohaselt tal selline võimalus oli (tl 44). VÕS § 101 kohaselt on hinna alandamise nõue üks õiguskaitsevahenditest, mida võib kohustuse rikkumise korral rikkujalt nõuda. Elke Transport OÜ e-kirjast nähtuvalt taotleb ta hinna alandamist 1500 krooni võrra seoses lisakulutustega, mis tekkisid seoses lisatranspordi tellimisega koormas sisaldunud tellija kliendi kauba kohaletoimetamiseks. Seega on sisuliselt Elke Transport OÜ taotlenud kostjalt hinna alandamise teel talle tekkinud kahju hüvitamist. Tööülesannete täitmisel teisele äriühingule tekitatud kahju hüvitamist võidakse regressi korras nõuda ka töötajalt. Seega on hinna alandamisega kolmanda isiku poolt kostjal tekkinud kahju 1500 krooni, kahju tekkimine on põhjuslikus seoses hageja õigusvastase käitumisega, hageja ei ole tõendanud süü puudumist. Neil asjaoludel kohus leiab, et kostja nõue tuleb ka 1500 krooni osas rahuldada ning 1500 krooni hagejalt kostja kasuks välja mõista. Kohus nõustub kostjaga, et kuna Elke Transport OÜ 22.07.2008.a. e-kiri, arved ja saatelehed on dateeritud varem kui hageja pöördus töövaidluskomisjoni, siis ei ole kohtul alust kahelda nende õigsuses. Kostja on esitanud Vene viisa vormistamise kulude hüvitamise nõude summas 1440 krooni, leides, et käesoleval juhul on võimalik kohaldada alusetu rikastumise sätteid. Hageja pidi minema töölähetusse Venemaale, mistõttu vormistati talle viisa ning kulud kandis tööandja. Kuivõrd töösuhe lõppes hagejapoolsete töökohustuste rikkumise tõttu, siis ei olnud kostjal enam võimalik hagejat töölähetusse saata. Arvestades, et viisa on isikuline ning seda ei ole võimalik kolmandatel isikutel kasutada, samuti ei ole võimalik viisat tagastada, siis tuleb kostjale hüvitada viisa vormistamisega seonduvad kulutused. Hageja vaidleb vastu Vene viisa vormistamise kulude hüvitamise nõudele, leides, et hageja asus tööle heas usus, kuid tööandjast tingitud põhjustel oli hageja sunnitud esitama lahkumisavalduse. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. VÕS § 1032 lg 2 järgi, kui saadu väljaandmine ei ole saadu olemuse tõttu või muul põhjusel võimalik, peab saaja hüvitama saadu hariliku väärtuse tagasinõudmise õiguse tekkimise ajal. Arvega (töövaidlusasja nr 9.2-02/2220, 2507-08, tl 37) on tõendatud, et kostja on tellinud juba 11.juulil 2008.a. Venemaa viisa, mis maksis kokku 1440 krooni. Samas töövaidlusasjas (tl 47) on hageja avalduse koopia, mille kohaselt palub ta end vabastada töölt 21.juulist 2008.a. Hageja L. P. annab vande all seletuse, et ta andis oma passi enne Poola minekut logistiku kätte, reisi ajal lubati teha Vene viisa. Passi sai ta kätte siis, kui oli töölt lahkunud. L. P. on seda passis olevat Vene viisat kasutanud, käies külas Venemaal.

11 (12)

Eeltoodust nähtuvalt on pooltevahelise töölepingu kehtimise ajal kostja tellinud hageja edasiste tööülesannete täitmiseks talle vajamineva viisa Venemaale. Hageja avaldusest ja tööraamatu väljavõttest nähtuvalt on kostja aktsepteerinud hageja avaldust enda töölt vabastamiseks ja samal päeval on pooltevaheline tööleping lõpetatud. Hageja sai kostja poolt vormistatud viisa kostjalt kätte alles pärast töösuhte lõppemist ja kasutas seda hageja vande all antud seletusest nähtuvalt isiklikul otstarbel. Kohus nõustub kostjaga, et tal on tekkinud alus VÕS § 1028 lg 1 alusel nõuda viisat, mis oli hagejale tellitud tulevase töökohustuse täitmiseks, tagasi, kuna see kohustus langes seoses pooltevahelise töölepingu lõppemisega ära. Kuna viisateenuse tagastamine ei ole natuuras olemuslikult võimalik, tuleb hagejal hüvitada saadu harilik väärtus. Arvest nähtuvalt on viisateenuse eest kostja tasunud 1440 krooni. Seega kuulub hagejalt Vene viisateenuse eest väljamõistmisele kostja kasuks 1440 krooni. Neil asjaoludel tuleb kostja vastuhagi rahuldada osaliselt ja hagejalt kostja kasuks kokku välja mõista 5499,99+ 1500+ 1440= 8439, 99 krooni. TsMS § 445 lg 1 kohaselt, kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Kuna kohus rahuldas hageja nõude osaliselt ja mõistis välja kostjalt hageja kasuks 12 449,30 krooni ning rahuldas kostja vastuhagi osaliselt ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 8439,99 krooni, siis kohus tasaarvestab poolte nõuded rahuldatud osas 12 449,30- 8439,99= 4009,31 krooni, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et kuna kohus rahuldab nii hagi kui ka vastuhagi osaliselt, on mõistlik jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Kohtunik:

12 (12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.