Lembit Pirni hagi OÜ Plangi Trans vastu saamatajäänud töötasu, päevarahade, puhkusekompensatsiooni ja lõpparve maksmisega viivitamise eest hüvitise väljamõistmiseks ning OÜ Plangi Trans vastuhagi Lembit Pirni vastu 10 449,95 krooni väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
5 499.99 krooni
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Plangi Trans apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): OÜ Plangi Trans (registrikood: 10273584), esindaja Anto Kasak
RESOLUTSIOON
Vastustaja (hageja): Lembit Pirn Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Maakohtu 2. novembri 2009 otsus muutmata.
Edasikaebamise kord
Tartu Maakohtu 2. novembri 2009 otsus
Tartu
Jätta menetluskulud maakohtus poolte endi kanda, ringkonnakohtus OÜ Plangi Trans kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30
päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kuis seaduses ei ole sätestaud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Lembit Pirn esitas maakohtule hagi OÜ Plangi Trans vastu saamatajäänud töötasu, päevarahade, puhkusekompensatsiooni ja lõpparve maksmisega viivitamise eest hüvitise väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja juures töölepingu alusel autojuhi ametikohal 04.-21.07.2008 põhipalgaga 5 500 krooni kuus. Saamatajäänud palk moodustab üheteist tööpäeva ja kolme töötunni eest 11 x (5 500/23) + 3 x (5 500/23/8) = 11 x 239.13 + 3 x 29.89 = 2 630.43 + 89.67 = 2 720.10 krooni. Hageja on saanud palgana kätte kostja poolt tehtud lähetuskulude avansi jäägi 487.95 krooni, mille ta palub saamatajäänud töötasust maha arvata. Hageja arvestuse kohaselt on tal kasutamata põhipuhkust ühe kalendrikuu eest kahe tööpäeva ulatuses. Seega on kasutamata puhkuse kompensatsioon võrdne kahe tööpäeva töötasuga, mis on 2 x 239,13 = 478.26 krooni. Töölepingu lõpetamisel kostja hagejale lõpparvet ei maksnud. Kuna lõpparve tuli välja maksta 21.07.2008 ning seda pole käesoleva ajani välja makstud, siis piirdub tööandja vastutus TLS § 119 lg 2 kohaselt töötaja ühe kuu keskmise palgaga. Keskmise palga arvutamise korra § 2 lg 2 ja § 4 lg 4 järgi on hageja ühe kuu keskmiseks palgaks 239.13 x 23= 5 499.99 krooni. Töölähetuse kulude hüvitiste ja päevaraha määrad ning nende maksmise tingimuste ja korra § 10 järgi on 1 päeva riigisisese (Tartu) ja 14 päeva välislähetuse (Eesti-Holland-Saksamaa) eest saada päevarahade eest 1 x 50 + 14 x 350 = 4 950 krooni. Kokku palus hageja kostjalt välja mõista saamatajäänud töötasu 2 219.15 krooni, puhkusekompensatsiooni 478.26 krooni, lõpparve maksmisega viivitamise hüvitise 5 499.99 krooni ning päevarahade katteks 4 950 krooni, s.o kokku 13 147.40 krooni.
2.L. Pirn vaidles OÜ Plangi Transi vastuhagile vastu. Põhjenduste kohaselt sätestab Töökoodeksi (TööK) § 125 lg 2, et ei ole lubatud panna töölisele või teenistujale materiaalset vastutust kahju eest, mis on tekkinud normaalse tootmismajandusliku riski tagajärjel. Veoautoga sõitmine Poolas kahe viimase tunni jooksul enne sõidukeeluaja algust on normaalne tootmismajanduslik risk. Kui sel ajal toimub mingi ettenägematu sündmus, mis käesoleval juhul
kiirteel liiklusummiku näol ka aset leidis, siis puudub tööandjal seaduslik alus panna vastutama töötajat (ka piiratud ulatuses).
3.OÜ Plangi Trans vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt töötas hageja kostja juures perioodil 04.-21.07.2008. Nimetatud perioodil oli hagejal tööpäevi 8 ning töötunde kokku 88. Tööajatabelist nähtuvad päevad, millal töötaja kohustus tööd tegema, s. o. 04.07, 07.-11.07, 14.-18.07.2008. Nimetatud perioodil on tööpäevi kokku 11, kuid kuivõrd hageja oli 14.-16.07. 2008 joobes, siis tuleb märgitud tööpäevad maha arvata. Pooltel oli suuline kokkulepe, mille kohaselt tasaarvestati hageja nõuded kostja nõuetega, mistõttu hagejale väljamakseid töölepingu lõpetamisel ei tehtud. Juhul, kui nõudeid ei oleks tasaarvestatud oleks hagejal õigus saada töötasu 8 tööpäeva eest, s.o 8x239.13=1903.04 krooni. Juhul, kui nõudeid ei oleks tasaarvestatud, oleks hagejal õigus saada puhkusekompensatsiooni 478.26 krooni ulatuses. Kostja ei tunnistanud ka lõpparve maksmisega viivitamise eest hüvitise maksmise nõuet, sest poolte kokkuleppe kohaselt tasaarvestati poolte nõuded. Isegi juhul, kui nõudeid ei oleks tasaarvestatud, siis oleks hagejale makstud töötasu sularahas, sest kostjal puuduvad hageja pangarekvisiidid. Kui kostja oleks viivitanud lõpparve maksmisega, siis tuleks keskmise kuupalga määramisel aluseks võtta palk, mida hagejal oli reaalselt õigus saada, st 1913.04 krooni, mitte 5500 krooni. Kostja ei tunnistanud hageja päevarahade nõuet, sest poolte kokkuleppe kohaselt tasaarvestati poolte nõuded. Juhul, kui nõudeid ei oleks tasaarvestatud, oleks hagejal õigus saada päevarahasid, arvates nõutavast summast maha päevad, mil hageja viibis Poolas hagejast tingitud põhjustel - kuna auto oli arestitud ja hageja oli joobes – kolm päeva (3x350=1050); 49501050=3900 krooni.
4.OÜ Plangi Trans esitas vastuhagi L. Pirni vastu 10 449.95 krooni väljamõistmiseks. Vastuhagi põhjenduste kohaselt viibis hageja perioodil 04.-18.07.2008 töölähetuses Hollandis ja Saksamaal ja kohustus tagasi Eestisse jõudma hiljemalt 15.07.2008, et Saksamaalt kaup Eestisse toimetada. Töölähetuses viibides oli hageja joobes ja ei pidanud kinni töö- ja puhkeaegadest. Seetõttu arestiti 11.07.2008 Poolas Lowiczis kostjale kuuluv sõiduk (arestimiskulud 2302.90 krooni) ning tehti trahvi 4719.10 krooni. Kuivõrd hagejal puudus piisavalt vahendeid, et trahvi ja arestist vabastamiseks vajalikku summat tasuda, siis andis kostja autojuhtidele korralduse kulud kostja vahenditest hageja eest ära tasuda. Kostja nõue hageja vastu on 2302.90 krooni arestimiskulude ja 4719.10 krooni trahvisumma ulatuses. Kuivõrd hageja süü tõttu arestiti sõiduk ja hagejal olid alkoholijoobe tunnused, siis ei saanud hageja kaupa õigeaegselt, s.o 15.07.2008, sihtkohta toimetada, mistõttu jõudis kaup sihtpunkti alles 18.07.2008. Arvestades, et kaup ei jõudnud hagejast tingitud põhjustel sihtpunkti õigeaegselt, siis esitas tellija Elke Transport OÜ kostjale nõude lisakulude hüvitamiseks ja veohinna vähendamiseks 1500 krooni võrra. Pooled leppisid kokku, et pärast Saksamaalt ja Hollandist töölähetusest naasmist läheb hageja uuele töölähetusele Venemaale ning kostja tellis hagejale Vene viisa. Viisadokumentide ettevalmistamisega on kostja kandnud kulutusi 1440 krooni. Kostja on hagejale andnud lähetusrahadena avanssi 300 PLN ja 50 LT, s. o kokku 1642.30 krooni. Nimetatud summast tagastas hageja 6.60 PLN, s. o 31.15 krooni ja on esitanud sõidukulusid tõendavaid tšekke summas 1123.20 krooni. Seega on hageja saanud sõidukulude katteks rohkem avanssi, kui on esitanud kulu tõendavaid dokumente, jättes tagastamata 487.95 krooni.
Kokku moodustab vastuhagi nõue 10 449.95 krooni.
MAAKOHTU LAHEND
5.Tartu Maakohus rahuldas 2. novembri 2009 otsusega L. Pirni hagi OÜ Plangi Trans vastu osaliselt ja OÜ Plangi Trans vastuhagi L. Pirni vastu osaliselt ning tasaarvestades poolte nõuded rahuldatud osas, mõistis välja OÜ-lt Plangi Trans L. Pirni kasuks 4009.31 krooni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas hagejal on õigus saada saamata jäänud töötasu 91 tunni eest, arvestades maha tagastamata jäänud avansi 2219.15 krooni. Kostja leidis, et hagejal on õigus saada töötasu 8 tööpäeva eest 1903.04 krooni. Hageja keskmise päevatasu suurus on 239.13 krooni, millest keskmine tunnitasu moodustab 29.89 krooni. Esitatud sõidumeerikute ja tööajatabeli alusel nõustus kohus hagejaga, et kostja on 17.07.2008 töötundide arvestamisel aluseks võtnud sõidumeerikul märgitud 8 töötunni asemel 4 töötundi, mistõttu tuleb töötasu arvestamisel, kuna pooled olid kokku leppinud summeeritud tööajaarvestuses, arvesse võtta sel perioodil kokku 91 tundi. Seega on hageja töötasu selle perioodi eest 91x 29. 89 = 2720 krooni. Asjakohased ei ole kostja väited, et nimetatud perioodil oli tööpäevi kokku 11 ja kuivõrd hageja oli 14.-16.07.2008 joobes, siis tuleb märgitud tööpäevad hagejal maha arvata, sest hagi materjalidest nähtuvalt ei ole hageja perioodi eest 14.-16.07.2008 töötasu taotlenud ning pooltel kehtis summeeritud tööaja arvestus. Puhkuseseaduse (PuS) § 25 kohaselt on tööandja kohustatud töölepingu või teenistussuhte lõppemise korral töötajale maksma kasutamata jäänud puhkuse eest rahalist hüvitist. Puhkusetasu arvutamise korra § 4 lg 2 kohaselt võetakse kasutamata puhkuse kindlakstegemisel iga töötatud kuu kohta 1/12 aasta puhkuse kestusest. Hageja töötas 18 kalendripäeva ja pooltevahelise töölepingu p 5.1 kohaselt on tema iga-aastase põhipuhkuse kestus 28 kalendripäeva, seega on põhjendatud hagejale kahe kalendripäeva eest kasutamata puhkuse hüvitise maksmine. Kostja ei vaielnud hageja nõude suurusele vastu ning kohus leidis, et kostja võttis nõude õigeks ning TsMS § 231 lg 2 alusel loetakse tõendatuks, et hagejal on õigus saada kasutamata puhkuse eest hüvitist 478.26 krooni. Kostja esindaja U. Plangi seletustest nähtub, et K. Kähr ja V. Puškin toimetasid L. Pirnile teemaksu tasumise kaardi, millel on augustatud 16.07.2008. Hageja väitel talle toodud teemaksu tasumise kaart hakkas kehtima alates 17.07.2008. Poola Vabariigi transpordiministri 08.08.2006 korralduse Riigimaanteedel sõidu eest tasumise kohta lisa nr 26 p 7.1 kohaselt toimub riigimaanteedel sõiduaja märgistamine vastavate väljade augustamise teel järgmiselt: ööpäevane tasumiskaart kehtib ainult augustamisel märgistatud päeval. Sama korralduse § 4.1 kohaselt täidab tasumiskaardi vedu sooritava sõiduki juht enne esimese sõidu alustamist. Ka kostja esindaja seletas, et autojuht märgib teemaksu kaardile kuupäeva, selle ristitab autojuht. Kohus leidis, et paljasõnaline on hageja väide, et ta sai teemaksu mittetasumise tõttu sõitu alustada alles 17.07.2008. Hagejal oli võimalik sõitu jätkata pärast teemaksu maksmist juba 16.07.2008. Seega ei ole hageja täitnud 16.07.2008 tööülesandeid ja puudub alus selle päeva eest päevaraha maksta. Kuna 14.07.2008 puudus hagejal kehtiv teemaksukaart ja pole tõendatud tema olek alkoholijoobes, puudub alus selle päeva eest päevaraha maksmata jätmiseks. Kohus luges tõendatuks, et hageja viibis välislähetuses 12 päeva ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja päevaraha ühe riigisisese ja 12 välislähetuse päeva eest 1 x 50 + 12 x 350 = 4 250 krooni.
Tööraamatu väljavõtte kohaselt on kostja lõpetanud hagejaga töölepingu 21.07.2008. Töösuhete lõpetamisel hagejale lõpparvet ei makstud. Lõpparve kohta ütles tööandja, et hagejal pole midagi saada, kuna tööandja maksis kostja trahvi ja parkimistasu. Palgaseaduse (PaS) § 36 lg 2 kohaselt võib tööandja töötaja palgast kinni pidada töötaja eelneval kirjalikul nõusolekul töötaja poolt tööandjale tekitatud kahju hüvitamise summasid. Hageja seletusest ja tunnistaja V. R ütlustest nähtuvalt ei olnud hageja andnud kirjalikku nõusolekut oma palgast tööandjale tekitatud kahju kinnipidamiseks. Seega puudus kostjal seaduslik alus selliste kinnipidamiste tegemiseks ja lõpparve väljamaksmata jätmiseks. Kostja väide, et ta ei teadnud hageja pangakontot on paljasõnaline, sest samaaegselt tööraamatu kätteandmisega oli hagejale võimalik lõpparve välja maksta. Hageja palgalehest nähtuvalt on kostja temale väljamaksmiseks arvutanud 0 krooni. Kohus nõustus hageja poolt esitatud keskmise kuupalga arvutusega 239.13 x 23= 5 499.99 krooni ning leiab, et kostja on omapoolse keskmise palga arvutamise esitamisel jätnud tähelepanuta Keskmise palga arvutamise korra § 4 lg 4. Seega tuleb kostjalt välja mõista TLS § 119 lg 2 alusel hüvitis lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest ühe kuu keskmine palk 5499.99 krooni. Kostja taotles oma vastuhagis lähetuskulude 487.95 krooni väljamõistmist ning tasaarvestada poolte vastastikused nõuded, kui rahuldatakse mõlema poole nõuded. Poolte vahel ei ole vaidlust, et hageja võlgneb kostjale lähetuskulud 487.95 krooni. Seega tuleb hageja nõude osas teha tasaarvestus ja vähendada hageja kasuks välja mõistetavat summat 487.95 krooni võrra ning kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks 12 449.30 krooni.
Kostja nõuab vastuhagis hagejalt 10 449.95 krooni väljamõistmist. Poola infrastruktuuriministri 18.08.2003 määrusega olid kehtestatud ajalised liikluspiirangud ja – keelud teatud kategooria sõidukitele, hageja kinnitas kohtule, et ta oli neist piirangutest teadlik. Hageja pöördus ülemuse poole alles pärast seda, kui ta rikkumise tõttu kinni peeti ja rahatrahv määrati. Kostja seadusliku esindaja seletusest nähtuvalt on palju olnud teel ummikuid, need on ettenägematud olukorrad ning siis peab autojuht otsima varakult parklat või jääma tee äärde seisma. Töökohustuste täitmisel tekitatud kahju eest vastutavad töötajad Töökoodeksi (TööK) § 126 järgi reeglina süüliselt tekitatud otsese tegeliku kahju ulatuses, kuid mitte üle nende keskmise kuupalga (ametipalga). Pooltel ei ole vaidlust, et kostja tasus hageja keeluajal sõitmise eest määratud trahvi 1000 zlotti (4719.10 krooni) ja sõiduki pukseerimise ning parkimise kulud 488 zlotti (2302.90 krooni). Seega on hageja õigusvastase käitumisega töökohustuste täitmisel kostjale tekitanud kahju kokku 7022 krooni. Hageja keskmiseks kuupalgaks on 5499.99 krooni. TööK § 126 kohaselt kannavad kahju eest, mis on ettevõttele, asutusele või organisatsioonile tekitatud töökohustuste täitmisel, töötajad, kelle süü läbi on kahju tekitatud, materiaalset vastutust otsese tegeliku kahju ulatuses, kuid mitte üle nende keskmise kuupalga. Seega kuulub TööK § 126 alusel kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele kahju hüvitisena tema keskmine kuupalk 5499.99 krooni. Hagejast tulenevatel põhjustel hilines kaup sihtkohta ning seetõttu pidi kostja hüvitama lisakulutused ja alandama Elke Transport OÜ veo hinda 1500 krooni võrra. Hageja poolt juhitud auto kaubaga jõudis sihtpunkti ettenähtust vähemalt kolm päeva hiljem. Elke Transport OÜ taotles hinna alandamist 1500 krooni võrra seoses lisakulutustega, mis tekkisid seoses lisatranspordi tellimisega koormas sisaldunud tellija kliendi kauba kohaletoimetamiseks. Seega on Elke Transport OÜ taotlenud kostjalt hinna alandamise teel talle tekkinud kahju hüvitamist. Tööülesannete täitmisel teisele äriühingule tekitatud kahju hüvitamist võidakse regressi korras nõuda ka töötajalt. Hinna alandamisega kolmanda isiku poolt on kostjal tekkinud kahju 1500 krooni, kahju tekkimine on põhjuslikus seoses hageja õigusvastase käitumisega ning hageja
ei ole tõendanud süü puudumist. Seega tuleb kostja nõue 1500 osas rahuldada ja välja mõista hagejalt kostja kasuks 1500 krooni. Hageja pidi minema töölähetusse Venemaale, mistõttu vormistati talle Vene viisa tööandja kulul ning kostja nõuab viisa vormistamise kulude hüvitamist. Kuivõrd töösuhe lõppes hagejapoolsete töökohustuste rikkumise tõttu, siis ei olnud kostjal enam võimalik hagejat töölähetusse saata. Hageja vaidleb kostja nõudele vastu, leides ta oli sunnitud esitama lahkumisavalduse tööandjast tingitud põhjustel. Hageja sai kostja poolt vormistatud viisa kostjalt kätte alles pärast töösuhte lõppemist ja kasutas seda isiklikul otstarbel. Kohus nõustus, et kostjal on tekkinud alus VÕS § 1028 lg 1 alusel nõuda viisat, mis oli hagejale tellitud tulevase töökohustuse täitmiseks, tagasi, kuna see kohustus langes seoses pooltevahelise töölepingu lõppemisega ära. Kuna viisateenuse tagastamine ei ole natuuras olemuslikult võimalik, tuleb hagejal hüvitada saadu harilik väärtus ehk 1440 krooni. Kohus leidis, et kostja vastuhagi tuleb rahuldada osaliselt ja hagejalt kostja kasuks välja mõista 5499.99 + 1500 + 1440 = 8439.99 krooni. TsMS § 445 lg 1 kohaselt, kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Kuna kohus rahuldas hageja nõude osaliselt ja mõistis välja kostjalt hageja kasuks 12 449.30 krooni ning rahuldas kostja vastuhagi osaliselt ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 8439.99 krooni, siis kohus tasaarvestas poolte nõuded rahuldatud osas 12 449.30 – 8439.99 = 4009.31 krooni, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.OÜ Plangi Trans esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu
2.novembri 2009 otsuse osas, millega rahuldati L. Pirni lõpparvega viivitamisest tulenev nõue summas 5499.99 krooni ja taasarvestuse tulemusena mõista L. Pirnilt välja 1490.68 krooni. Alternatiivselt palub apellant tühistada lõpparve viivitamisest tulenev nõue summas 5499.99 krooni ja saata asi nimetatud osas maakohtule uueks arutamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kohus rikkunud TsMS § 232, § 436 ja 438 lg 1. Kohus on asunud seisukohale, et kostja on viivitanud lõpparve maksmisega, mistõttu kuulub tööandjalt TLS § 119 lg 2 järgi väljamõistmisele hüvitis ühe kuu keskmise palga ulatuses. Kostja on menetluse kestel korduvalt väitnud ja juhatuse liikme vande all antud seletustega tõendanud, kuivõrd poolte nõuded tasaarvestati, siis puudub hageja alus nõuda kostjalt lõpparve viivitamisest tulenevat keskmist palka. Kohus on jätnud kostja seisukohad tähelepanuta ja vande all antud ütlused hindamata. Kohus on põhjendamatult lähtunud hageja ütlustest. Kohus on jätnud tähelepanuta, et isegi juhul, kui poolte nõuded ei oleks tasaarvestatud, ei ole vastustaja apellandile lõpparve tasumise nõuet esitanud. On oluline, et just lõpparve nõude esitamata jätmine omab tähtsust, sest kostja on korduvalt väitnud, et hageja ei ole lõpparve nõuet esitanud ning apellandil puudus võimalus lõpparvet vastustajale välja maksta; 2) ei saanud tööandja lõpparvet välja maksta, sest tal puudusid rekvisiidid, kuhu lõpparve kanda ning hageja ei käinud lõpparvet küsimas. Samas ei saa kirja teel rahakaardi saatmist käsitleda lõpparve maksmisena. Kui leiab kinnitamist, et poolte vahel puudus tasaarvestamise kokkulepe, tuleb kohtul tuvastada, kas hageja on apellandile lõpparve nõuet esitanud. Kuivõrd hageja ei ole
kostjale lõpparve tasumise nõuet esitanud, siis ei ole kostja lõpparve tasumisega viivitanud, mistõttu on hageja nõue alusetu; 3) on poolte vande all antud ütlused on vastukäivad, kuid kohus ei ole millegagi põhjendanud, mispärast ta nõustub just hageja poolt esitatud väidetega, kuid mitte kostja arvamusega. Kohus ei ole esitatud väidetest teinud loogilisi järeldusi; 4) on kohus ebaõigesti kohaldanud keskmise palga arvutamise korra § 2 lg-d 2 ja § 4 lg-d 4. Käesoleval juhul oli hageja tööl alla ühe kalendrikuu, s.o 04. – 21.07.2008. Kohus on keskmise palga arvestamisel lähtunud asjaolust, et keskmine päevapalk tuleb korrutada juulikuu tööpäevade arvuga, vaatamata sellele, et vastustaja tervet kalendrikuud tööl ei olnud. Kostja ei nõustu antud seisukohaga. Kostja on arvamusel, et käesoleval juhul tuleb lähtuda tegelikust olukorrast ning võtta aluseks vastustaja poolt tööloldud aeg ja teenitud töötasu, mitte kalendrikuu. Kuivõrd vastustaja ei olnud tööandjaga töösuhtes olnud ühte tervet kalendrikuud, siis tuleb lähtuda keskmise palga arvutamise korra § 2 lg-st 2. Vastaval juhul tuleb aluseks võtta periood alates tööleasumise päevast kuni päevani, mil on vaja arvutada keskmist palka. Antud juhul on vastavaks perioodiks 04.-21.07.2008, mitte terve juulikuu 2008. Keskmise palga arvutamise korra § 4 lg-t 4 tuleb tõlgendada koosmõjus § 2 lg-ga 2 selliselt, et keskmise palga arvestamiseks tuleb võtta arvutamise aluseks olnud ajavahemiku tööpäevad. Terve juulikuu tuleks vastavalt keskmise palga arvutamise korra § 4 lg 4 järgi arvesse võtta juhul, kui isik on töölolnud terve kalendrikuu. Käesoleval juhul ei olnud vastustaja apellandiga töösuhtes tervet kalendrikuud, siis ei saa keskmise palga arvestamise aluseks võtta tervet kalendrikuud, vaid tuleb lähtuda tööoldud ajast.
7.L. Pirn vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle rahuldamata ning menetluskulude OÜ Plangi Trans kanda jätmist. Põhjenduste kohaselt: 1) ei ole hageja esitanud kostjale kirjalikku avaldust palga ülekandmiseks hageja pangakontole ning poolte vahelises töölepingus puuduvad sätted palga hageja pangakontole ülekandmise kohta, siis kostjal puudus alus palga ülekandmiseks hageja kontole ning tal oli seadusest tulenev kohustus maksta palk hagejale välja sularahas või pangas lunastatava palgatšekina töökohas ja tööajal. Kostja väide, et ta ei saanud teha pangaülekannet on põhjendamatu, kuivõrd PaS § 31 lg 2 kohaselt puudus kostjal õigus maksta palka ülekandmisega hageja pangakontole. Kostja oleks saanud ülekande tegemise võimatuse korral saata hagejale posti teel rahakaardi, kuna hageja postiaadress oli kostjal olemas; 2) tuli lõpparve seaduse kohaselt välja maksta töölepingu lõppemise päeval, s. o. 21.07.2008. Kostja ei vaidle vastu, et tööraamatu hagejale üle andmise päev oli 21.07.2008 ning tööraamat anti hagejale üle tööajal ja töökohas. Hageja ei nõustu kostja väitega, et hagejal puudus võimalus vastu võtta sularaha või palgatšekki samal ajal tööraamatu vastuvõtmisega. Seega puudub alus PaS § 32 lg 1 kohaldamiseks. Hageja ei nõustu kostja väitega, et hageja oleks pidanud veel eraldi esitama lõpparve nõude. Hageja on seisukohal, et kostja ei täitnud seadusest tulenevat lõpparve väljamaksmise kohustust pahauskselt. PaS § 32 lg 1 ja § 31 lg 2 alusel lasus apellandil kohustus lõpparve välja maksta 21.07.2008 tööajal ja töökohas; 3) lasus kostjal seadusest tulenev kohustus maksta 21.07.2008 tööajal ja töökohas hagejale välja vähemalt 6223.30 krooni. Kostja pole ülaltoodut või suuremat summat hagejale maksnud. On õige kohtu järeldus, et lõpparve peeti kinni ilma seadusest tuleneva aluseta ja seetõttu on hagejal õigus nõuda hüvitist lõpparve kinnipidamise eest ühe keskmise kuupalga ulatuses, s. o 5499.99 krooni; 4) ei olnud kostjal õigust kahju hüvitamise summasid lõpparvest kinni pidada (tasaarvestada). Kostjal puudus õigus 21.07.2008 lõpparvest kinni pidada PaS § 36 lg-s 2 nimetatud „töötaja poolt tööandjale tekitatud kahju hüvitamise summasid“, kuivõrd kostjal puudus hageja eelnev kirjalik nõusolek. Kostja pidas nimetatud summad lõpparvest kinni ning nende summade kinnipidamine oli ebaseaduslik;
5) vaidleb hageja vastu kostja tõlgendusele keskmise kuupalga arvutamise osas, mille kohaselt tuleb kalendrikuust kalendripäevi maha arvata. Hageja leiab, et kohus on arvutanud keskmise kuupalga summa õigesti.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesoleval juhul on vaidlustatud maakohtu otsus osas, millega mõisteti OÜ-lt Plangi Trans L. Pirni kasuks välja hüvitis 5499.99 krooni seoses lõpparve kinnipidamisega. Sellest tulenevalt kontrollibki ringkonnakohus vaidlustatud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes nimetatud osas.
9.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu vaidlustatud otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult mõistnud OÜ-lt Plangi Trans L. Pirni kasuks välja hüvitise 5499.99 krooni seoses lõpparve kinnipidamisega.
10.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski selles esitatud väide ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Tulenevalt TLS § 74 lg-s 2 ja PaS § 32 lg-s 1 sätestatust on tööandja kohustatud töölepingu lõppemise päeval maksma töötajale kõik tööandjalt saadaolevad summad. PaS § 29 sätestab töötaja õiguse hüvitisele juhul, kui tööandja ei maksa talle lõpparvena saada olevat palka töölepingu lõppemise päeval. PaS § 29 kohaselt on tööandja kohustatud lõpparve maksmisega viivitamise aja eest maksma töötajale hüvitist keskmise palga ulatuses töölepingu seaduses sätestatud korras. Vastavalt TLS § 119 lg-le 2 on lõpparve kinnipidamisel tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Eelmärgitud sätetest ei tulene, et töötaja peab lõpparve saamiseks veel eraldi nõude esitama ning apellandi vastupidine seisukoht ei ole seadusega kooskõlas. Riigikohus on 05.02.2007 otsuses nr 3-2-1-146-06 asunud seisukohale, et tulenevalt PaS §-st 29 ja TLS § 119 lg-st 2 on lõpparve maksmisega viivitamise aja eest makstav keskmine palk oma olemuselt ühelt poolt hüvitis töötajale ja teiselt poolt sanktsioon tööandjale tema kohustuse rikkumise eest. Kui kohus tuvastab, et kostja jättis töölepingu lõppemisel hagejale lõpparvena palga välja maksmata ja lõpparvena palga nõue ei ole aegunud, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ka eelnimetatud sätetega ettenähtud hüvitis. Maakohus on õigesti leidnud, et kuna puudus PaS § 36 lg-st 2 tulenev töötaja nõusolek saadaolevast palgast kahju kinnipidamiseks, siis ei olnud tööandjal õigust lõpparvet töölepingu lõpetamise päeval mitte välja maksta. Seetõttu on apellandi väide nõuete väidetavast tasaarvestamise kokkuleppest põhjendamatu. Palgalehest (I kd, t.l 46) nähtub, et tööandja on arvestanud L. Pirnile väljamaksmisele kuuluvaks palgaks 0 krooni. Sellest tulenevalt ei ole tõsiseltvõetav apellandi väide, et lõpparve jäi välja maksmata, kuna L. Pirn ei esitanud tööandjale oma pangakonto numbrit. Maakohus on arvestanud L. Pirni keskmise palga kooskõlas keskmise palga arvutamise korra §-des 2 ja 4 sätestatuga ning apellandi vastupidine seisukoht ei ole põhjendatud. Ülalmärgitud Riigikohtu 05.02.2007 otsuses nr 3-2-1-146-06 märgitust tulenevalt on TLS § 119 lg-s 2 sätestatud lõpparve maksmisega viivitamise aja eest makstav keskmine palk oma
olemuselt hüvitis töötajale ja sanktsioon tööandjale tema kohustuse rikkumise eest ning selle suurus on piiratud töötaja ühe kuu keskmise palga suurusega. PaS §-st 29 ega TLS § 119 lg-st 2 ei tulene, et hüvitise suurus oleks sõltuvuses töötaja poolt tööandja juures töötatud ajaga. Seetõttu ei ole põhjendatud apellandi väide, et hüvitise suuruse arvutamisel tuleks antud juhul aluseks võtta töötaja poolt tööloldud tegelik aeg. Keskmise palga arvutamise korra § 2 lg 2 teises lauses sätestatu, et kui töötaja ei ole tööandjaga töö- või teenistussuhtes olnud tervet kalendrikuud, võetakse keskmise palga arvutamisel aluseks palga kogusumma tööle asumise päevast kuni päevani, mil oli vaja arvutada keskmist palka, reguleerib keskmise palga arvutamise aluseks võetavat ajavahemikku, mitte hüvitise maksmist seoses lõpparve kinnipidamisega. Tööandja vastutus TLS § 119 lg 2 järgi piirduks alla ühe kuu keskmise palga, kui lõpparve kinnipidamine kestaks vähem kui kuu.
10.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega apellatsiooniastmes TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
Egon Konsand
Viivi Tomson
jäävad
poolte
menetluskulud
Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.