Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbimata

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Menetluskulud jätta 40 % ulatuses hageja kanda ja 60 % ulatuses kostja kanda. Hüvitatava summa kindlakstegemiseks tuleb esitada avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant

soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotluse esitamine ei pikenda eelmärgitud menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud tähtaegu. Hagiavalduse asjaolud ja nõuded Hageja palub tunnistada hageja töölepingu lõpetamine TLS § 76 alusel ebaseaduslikuks ning lugeda tööleping lõppenuks TLS § 79 alusel töötaja omal soovil alates 08.04.2008, välja mõista kostjalt hüvitis seaduses sätestatud kuue kuu keskmise palga ulatuses summas 213 120 krooni TLS § 117 lg 2 alusel, välja mõista töötasu 121 263 krooni PalS § 20 alusel, välja mõista viivis netosummas 19 469,27 krooni PalS § 35 alusel, välja mõista keskmine palk 35 520 krooni lõpparve kinnipidamise eest TLS § 119 lg 2 alusel, välja mõista saamata kasutamata puhkuse hüvitis 26 796,65 krooni (neto) PuhkS § 9 lg 2 alusel ning menetluskulud. 07.11.2006 sõlmitud pooled kirjaliku töölepingu nr. 009, mille kohaselt töötas hageja kostja juures alates 08.11.2006 torulukksepp-paigaldajana erinevatel ehitustel Soomes. Faktiliselt oli tegemist määramata ajaks sõlmitud töölepinguga, kuna töölepingu p.1.3 on konkretiseerimata. Töölepingus p.4.4 kohaselt oli brutopalk esialgselt 12,12 EUR tunnis ning töölepingu lisa 2 kohaselt oli alates 01.05.2007 tunnitasu 12.42 EUR. Kostja kohustus palka maksma üks kord kuus ülekannetega hageja pangakontole iga kuu 7. kuupäevaks. 19.11.2007 selgus, et kostja ei suuda hagejat tööga kindlustada ning pooled leppisid suuliselt kokku, et hageja läheb kuni novembrikuuni palgata puhkusele. Faktiliselt ei suutnud kostja vaatamata korduvatele telefoni teel antud lubadustele hagejat tööga kindlustada kuni käesoleva ajani. 10.04.2008 sai hageja kostjalt tähitud kirja, milles olid kostja ühepoolse otsusega vormistatud hageja töölepingu lõpetamise dokumendid TLS § 76 alusel seoses poolte kokkuleppega tagasiulatuvalt alates 19.11.2007 ning teade, milles kostja palus hagejal tulla järele töölepingule. Lõpparvena kanti hagejale 08.04.2008 üle kasutamata puhkuse hüvitis 17 kalendripäeva eest. 14.04.2008 käis hageja Soomes oma asjadel järgi ning teavitas kostjat, et ei ole töölepingu lõpetamisega sellisel viisil nõus. Hageja on seisukohal, et tööleping on lõpetatud ebaseaduslikult, kuivõrd poolte vahel pole sõlmitud ei suulist ega kirjalikku kokkulepet töölepingu lõpetamiseks TLS § 76 alusel. Töösuhe poolte vahel ei lõppenud 19.11.2007, mida kinnitab asjaolu, et veebruaris 2008 edastas kostja hageja töövõimetuslehe haigekassale väljamaksmiseks. Hageja on kostjalt telefoni teel saanud pidevalt lubadusi kohe algavast tööst. Kostja nõudis 2008 aprilli alguses hagejalt dokumente hageja tervise kohta, kostja käes oli ka hageja tööraamat. Kostja hoidis hagejat kuni töölepingu lõpetamise dokumentide saatmiseni teadmises pooltevahelise töösuhte olemasolust ja jätkumisest, mistõttu ei otsinud hageja ka uut tööd. Kui töösuhe poolte vahel oleks tõepoolest lõpetatud 19.11.2007 oleks kostja selle pidanud vormistama tulenevalt TLS § 73. Hageja leiab, et töölepingu lõpetamine kostja poolt tagasiulatuva kuupäevaga viitab sellele, et kostja püüab mistahes vahenditega vältida oma kohustuste mittetäitmisest tulenevaid negatiivseid tagajärgi. Hageja on seisukohal, et tööleping tuleks lugeda lõppenuks TLS § 29 lg 2 alusel töötaja omal algatusel alates 08.04.2008. Kuna kostja hagejat tööga ei kindlustanud, siis hageja tööd teha ei saanud ning kujunes välja tööseisaku olukord TLS § 66 lg 1 mõttes. Hageja ootas kodus tööle kutsumist ja püüdis tööandjaga telefoni teel sidet hoida. Seega tulenevalt PalS 20 lg 2 on kostja kohustatud hagejale tasuma tööseisaku aja eest 01.12.2007-08.04.2008 töölepingu kokkulepitud palka kokku 121 263 krooni.

Tulenevalt PalS § 35 on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 0,5% päevas tööseisaku ajal maksmata palgalt kuni 08.04.2008 ehk 19 469,27 krooni (neto). Seoses asjaoluga, et hageja sai töövõimetuspensioni 40% töövõimetuse tõttu, siis oli hagejale ette nähtud põhipuhkus 35 kalendripäeva. 08.11.2006-08.11.2007 tööaasta eest oli hagejal õigus saada 35 päeva puhkust, millest hageja kasutas 14 päeva. 09.11.2007-08.04.2008 tööaasta eest on hagejal õigus saada hüvitist 15 puhkusepäeva eest. Kokku on hagejal õigus saada hüvitist 36 puhkusepäeva eest ehk 26 796,65 krooni (neto). Seisuga 12.05.2008 ei ole kostja hagejale tasunud täies ulatuses lõpparvet, mistõttu on hagejal õigus saada lõpparve kinnipidamise eest hüvitist tulenevalt TLS § 119 lg 1 ehk 35 520 krooni. Tulenevalt kostja vastusest märgib hageja, et kostja väide, et kostja ei olevat töölepingut ühepoolselt lõpetanud ei ole kooskõlas kostja tegevusega. Hagejale saadeti töölepingu lõpetamise tahteavaldus ja samal päeval kanti üle lõpparve. Juhul, kui kostja väide oleks õige, kestaks töösuhe poolte vahel senini sellest tulenevate kohustustega tööandjale. Samuti on paljasõnaline väide, et kostjal ei olevat võimalik hagejat tööle lubada, kuna töötaja ei olevat esitanud vajalikku tervislikku seisundit tõendavat dokumenti. Kostja ise märgib oma 15.08.2008 vastuses hagile, et hageja esitas kostjale 26.10.2007 arstliku ekspertiisi 16.05.2007 otsuse nr.345901, millest nähtus hageja töövõimekaotus 40%. Kostja ei ole palunud hagejal esitada täiendavaid dokumente oma tervisliku seisundi kohta. Hageja ei ole oma tervislikku seisundit kostja eest varjanud, seega on kostja väited otsitud. Kostja vastuväited Kostja ei tunnista hagi ja palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja väitel on ebaõiged ja paljasõnalised hageja väited kostja suutmatuse kohta kindlustada hagejat kokkulepitud tööga. Peale 2007 sügisel korraldatud tervisekontrolli sai kostja 26.10.2007 tervisekontrolli otsuse, mille kohaselt peavad hageja töötingimused vastama VEK-i otsusele. 2007 novembris esitas hageja kostjale arstliku ekspertiisi 16.05.2007 otsuse nr. 345901, mille kohaselt on hageja töövõime kaotus 40%, seega alates tervisekontrolli otsuse saamisest palus kostja korduvalt hagejat esitada täpsustavaid dokumente töötingimuste kohta. Hageja seda ei teinud, mistõttu pöördus kostja vajalike andmete saamiseks pensioniameti ja haigekassa poole. Viidates isikuandmete kaitse seadusele ei antud kostjale informatsiooni hageja tervisliku seisundi ja töötingimuste kohta, küll aga rõhutati, et tööandja ei või lubada töötajat tööle ilma konkreetseid eritingimusi teadmata. 19.11.2007 oli hageja viimane tööloleku päev ning 20.11.2007 võttis hageja oma asjad ning lahkus Soomest, kurtes väsimust ja lubades tagasi tulla, kui tervis paremaks läheb. Arvestades hageja tervislikku seisundit, ei vaielnud kostja selle vastu. Kostja leiab, et hageja palga nõue 01.12.2007-08.04.2008 eest on pahauskne, kuna hageja lahkus ise töölt põhjendades seda oma tervisliku seisundiga, ei ilmunud tööle ega pöördunud kordagi kostja poole sooviga tööle asuda. Samuti ei esitanud hageja dokumente tema tervisele vastavate töötingimuste kohta. Kostja samas tuli hagejale vastu ja lubas temal töölt puududa tervisliku seisundi tõttu. 08.02.2008-15.02.2008 oli hageja haige ning esitas kostjale selle kohta töövõimetuslehe nr. 00016418, mille kostja edastas haigekassale ajutise töövõimetuse hüvitise maksmiseks. Vastavalt TLS §-le 55 p 4 tööleping peatub ajaks, mil töötaja oli ajutiselt töövõimetu. TLS § 54 lg 1 kohaselt töölepingu peatumine tähendab töötaja ajutist vabanemist kohustusest teha tööd ja tööandja ajutist vabanemist kohustusest kindlustada töötaja tööga.

Kostja ei nõustu hagejaga, et kujunes välja tööseisaku olukord TLS § 66 lg 1 mõttes. Kostja on seisukohal, et selliseid asjaolusid, mis oleksid tööandja poolelt takistanud senise töö jätkamist, ei esinenud. Hagejal oli võimalus teha tööd, kuid hageja ei esitanud VEK-i otsusega temale kehtestatud töötingimusi ega soovinud tööd teha, seega leiab kostja, et kohaldamisele kuulub palgaseaduse § 20 lg 1, mille kohaselt töötaja süül tekkinud tööseisaku aja eest talle tasu ei maksta. Hageja palganõue 01.12.2007-08.04.2008 on alusetu. Kuna hagejal ei olnud õigust palka saada, siis ei ole kostja ka palga maksmisega viivitanud. 08.04.2008 saatis hageja kostjale e-posti teel Järveotsa Perearstikeskuse OÜ poolt 18.12.2007 väljastatud arstitõendi , mille kohaselt on hagejal tulenevalt tervislikust seisundist keelatud raske füüsiline töö, pikaajalised sundasendid, selga koormavad ühetaolised liigitused, vibratsioon. Tööülesannete raskus soovitav vastavalt töötaja enesetundele. Kostjal on seadusest tulenev kohustus tagada hagejale ohutud töötingimused. Kostja palus hagejat esitada dokumendid temale sobivate töötingimuste kohta. Hageja seda ei teinud enne kui 08.04.2008. Torulukksepp-paigaldaja tööülesanded on füüsiliselt rasked, nõuavad sundseisundit ning selle tööga kaasnevad selga koormavad ühetaolised liigutused. Arstitõend nr. 271549 kinnitab, et poolte vahel kokkulepitud torulukksepp-paigaldaja töö on hageja tervisele ohtlik ning kostjal oli õigus mitte lubada hagejat nimetatud tööle. Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et kostja on ühepoolselt lõpetanud hageja töölepingu TLS § 76 alusel tagasiulatuvalt alates 19.11.2008.a. 07.04.2008 leppisid pooled telefoni teel kokku töölepingu lõpetamises. Töölepingu lõpetamise kuupäevaks lepiti kokku hageja tööloleku viimane päev. Kostja saatis hagejale tähitud kirjaga vastava töölepingu lõpetamise kokkuleppe. Kuna hageja kokkulepet ei allkirjastanud, siis ei saanud kostja temaga töölepingut ühepoolselt lõpetada. Kostja ei ole lõpparve väljamaksmisega viivitanud. Kostja väitel ei ole hageja esitanud kostjale pensioni määramise otsust, seega ei olnud kostja teadlik, et hagejale on määratud töövõimetuspension. Samuti ei nõudnud hageja PuhkS § 9 lg 2 p 2 alusel pikendatud puhkust, seega ei ole kostja oma kohustusi rikkunud. Kui kohus leiab, et kostja on kohustatud maksma hagejale hüvitist töölepingu ebaseadusliku lõpetamise ning lõpparve maksmisega viivitamise eest, siis kostja leiab, et hagis nõutud ulatuses ei ole hüvitise väljamõistmine põhjendatud. Kostja leiab, et ei ole mõistlikku põhjust eeldada, et hagejale tekkis kahju. Kostja on seisukohal, et hea usu põhimõttega oleks vastuolus, kui tööandja peaks maksma hüvitist lõpparve maksmisega viivitamise eest, kuigi töötaja pole seeläbi kahju saanud. Kostja on seisukohal, et hagis nõutud ulatuses hüvitise väljamõistmine toob kaasa hageja rikastumise. Hageja on sel juhul paremas olukorras, kui ta oleks olnud siis, kui kostja ei oleks oma väidetavaid kohustusi rikkunud. Kostja leiab, et hüvitise sissenõudmine ei tohi muutuda töötajale tulu saamise allikaks ja tööandja karistamiseks. Hageja nõutud hüvitis on ülemäära suur. Hageja nõue ei ole kooskõlas seaduse mõttega ja soodustaks põhjendamatult töövaidluse üht poolt.

Maakohtu põhjendused Kohtuistungil jäi hageja esitatud hagiavalduse nõuete juurde ja kostja vaidles hagile vastu kirjalikult esitatud motiividel.

Kohus, tutvunud toimiku materjalidega, uurinud asjas kohtule esitatud tõendeid ja hinnanud neid kogumis, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaluselt. Kohus leiab, et haginõuded on põhjendatud ja tulevad rahuldada osaliselt TLS §-st 117 lg.2 tulenevas nõudes. TLS § 1 ja PalS § 2 lg.1 kohaselt makstakse palka tehtud töö eest. Alates 19.11.2007 kuni töölepingu lõpetamiseni hageja kostjaga sõlmitud töölepingu alusel tööd faktiliselt ei teinud. PalS § 20 kohaselt töötaja süül tekkinud tööseisaku aja eest talle tasu ei maksta. Kui töötaja ei ole süüdi tööseisaku tekkimises ja on teatanud tööseisaku algusest tööandjale või tema esindajale, maksab tööandja talle tööseisaku aja eest tasu töölepingus ettenähtud ulatuses. Riigikohtu 16.01.2008 otsuses nr. 3-2-1-136-07 on selgitatud, et tulenevalt PalS §-st 18 lg.2 peab tööandja tagama töötajale töölepingus kokkulepitud palga maksmise ka ajal, mil ta töötajat tööga ei kindlustanud. Tööandjal oleks õigus keelduda palga maksmisest juhul, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui töötaja oleks tööle tulnud. Kostja ei ole tõendanud, et tal oleks hagejat võimalik olnud tööga kindlustada, kui hageja oleks tööle tulnud. Kostja on protsessis väitnud, et ta on teinud järelpärimise oma tellijatele, et tõendada hageja tööga kindlustatust ja lubanud vastused esitada viivitamatult pärast nende saamist (tlk. 68). Vaatamata lubadusele ei ole kostja selliseid tõendeid esitanud. Kostja on esitanud taotluse tunnistajate ülekuulamiseks, kuid kohtu korraldaval istungil nõustus ilma tunnistajateta minema üle kohtuistungile (tlk. 95) ja hiljem taotles asja arutamist kirjalikus menetluses, s.o. esitaud tõendite põhjal (tlk. ?). Tulenevalt Riigikohtu ülamärgitud lahendist on vaidluse korral tööga kindlustatuse tõendamiskoormus tööandjal. Seega tuleb töötasu 121 263 krooni ja sellelt arvestatud viivise 19 469,27 krooni nõuded PalS §-de 18 lg.2, .20 ning 35 alusel rahuldada hagis nõutud ulatuses. Kostja on avaldanud, et palga arvestust (arvestuslikku korda) ta ei vaidlusta (tlk. 94). Rahuldada tuleb ka täiendava hüvitise väljamõistmine kasutamata puhkuse eest puhkuseseaduse (PuhkS) § 9 lg.2 alusel 26 796,65 kr., kuivõrd hageja on tõendanud, et ta talle oli määratud töövõimetuspension ja PuhkS § 9 lg. 2 p.2 kohaselt oli tal õigus pikendatud põhipuhkusele, s.o. 35 päeva ulatuses. Kostja seisukoht, et ta ei teadnud seda, et hagejale on määratud töövõimetusepension, kohtu arvates õiguslikku tähendust ei oma. TLS § 119 lg. 2 alusel tuleb seega rahuldada ka nõue hüvitise väljamõistmiseks keskmise palga ulatuses 35 520 kr. lõpparve väljamaksmisega viivitatud aja eest. TLS § 76 kohaselt võidakse tööleping lõpetada igal ajal, kui üks pool esitab selleks kirjaliku taotluse ja teine pool annab lepingu lõpetamiseks kirjaliku nõusoleku. Asjas on tõendatud, et hageja töölepingu lõpetamiseks kirjalikku nõusolekut ei ole andnud ja kostja ei ole tõendanud, et ta oleks vastavasisulist kirjalikku taotlust ka hagejale esitanud. Seega oli hagejaga tööleping lõpetamine TLS § 76 alusel ebaseaduslik, mistõttu tuleb töölepingu lõpetamine tunnistada ebaseaduslikuks. Kuivõrd hagejaga ei lõpetatud töölepingut TLS § 86 p.4 alusel seoses töötaja mittevastavusega tehtavale tööle tervisliku seisundi tõttu, siis ei oma kohtu arvates tööleping lõpetamise seaduslikkuse koha pealt õiguslikku tähendust kostja vastuväited selles, et hageja ei esitanud andmeid oma tervisliku seisundi kohta. Arvestades asjaolu, et hagejale mõistetakse välja suures ulatuses saamata töötasu, viiviseid ja hüvitisi, siis TLS § l17 lg.2 alusel mõistab kohus hagejale välja üksnes ühekuise keskmise palga suuruse hüvituse, Selles mõttes rahuldatakse hageja nõue kuuekuise keskmise palga ulatuses hüvitise väljamõistmises osaliselt. Sellega on arvestatud ka kostja väiteid vajadusest arvestada ka muid asjaolusid, nagu hageja pool nõutavate hüvitiste ülemäärasest suurusest.

Kuivõrd hageja rahalised nõuded kokku 416 168 krooni rahuldatakse ca 57% ulatuses, siis jätab kohus menetlusosaliste menetluskuludest 60% kostja ja 40% hageja kanda. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjus otsus tehakse. Kuna hagi rahuldatakse osaliselt, siis menetluskulud 40% ulatuses jäävad hageja kanda ja 60% ulatuses kostja kanda TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Taimi Kollom Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.