Intellektuaalse omandi kaitse › Intellektuaalse omandi kaitse

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 29.12.2006.a esitasid Eesti Fonogrammitootjate Ühing MTÜ ja Eesti Esitajate Liit MTÜ hagi Harju Maakohtusse AS-i Mediainvest Holding vastu autoriõiguse seaduse § 72 nimetatud õiglase tasu kindlaksmääramiseks ja väljamõistmiseks. Hagejad on AutÕS § 76 alusel loodud kollektiivse esindamise organisatsioonid, mis esindavad Eesti Vabariigis üle 4000 fonogrammitootja ja üle 200.000 esitaja üle kogu maailma. Hagejatel on AutÕS § 77 lg 4 alusel õigus esindada autoriõigusega kaasnevate õiguse omajate õiguste rikkumise korral õiguste omajaid ilma vastava volituseta. Kostja on raadioorganisatsioon, millele kuuluvad raadiojaamad Star FM ja Tele 2 Power Hit Radio, mille programmide kaudu edastatakse igapäevaselt üldsusele erinevaid fonogramme. AutÕS § 72 lg-st 1 tulenevalt on kostjal õigus kasutada raadios fonogrammi, tasudes selle eest õiguste omajatele õiglast tasu ning õiguste omajatel on õigus saada kaubanduslikul eesmärgil avaldatud fonogrammi või selle koopia kasutamisel raadios või televisioonis igalt fonogrammi edastavalt ja üldsusele suunavalt isikult õiglast tasu iga edastamise või üldsusele suunamise eest. Vastav nõue tuleb õiguste omajatel esitada ühiselt. Hagejad ja Eesti Ringhäälingute Liit on tulutult pidanud läbirääkimisi eesmärgiga sõlmida Liidu poolt esindatavate organisatsioonidega tasu maksmise leping. Kostja poolt makstava õiglase tasu suurus peaks sõltuma tema raadioprogrammides fonogrammidelt edastatava muusika osakaalust ning kostja reklaamikäibest. Raadioorganisatsioon saaks sellisel juhul ise reguleerida tema poolt tasumisele kuuluva tasu suurust kas suurendades või vähendades fonogrammidelt edastava muusika osakaalu, samuti sõltuks see konkreetsest reklaamikäibest. Tasu arvestamisel tuleb lähtuda asjaoludest, et kostja äritegevus põhineb muusikal, muusika edastamiseks kasutatakse peaaegu täielikult fonogramme ja nende koopiaid, fonogrammi kasutamine on kostja tahtest sõltuv teadlik valik, fonogramm on valimistoode, mille tootmiseks ei ole kostjal vaja teha kulutusi, hagejad on teinud kulutusi fonogrammi tootmiseks ja kandnud tootmisega seotud riskid. Õiglase tasu suurus ei saa olla sümboolne, vaid hageja poolt esindatavatele isikutele piisav. Tasu kasutatakse eelkõige uute fonogrammide ja esituste loomiseks, mis on kostjale kasulik. Reklaamikäibena käsitleb hageja programmidesse või nende edastamiseks või toetamiseks müüdud või nendega seotud reklaami, kaupade, teenuste vms. käibest, sh. sponsor- ja bartertehingud, tasuliste telefoniteenuste eest saadut ning interneti koduleheküljel reklaami müügist saadut, mida pakutase nii organisatsiooni enda kui kolmandate isikute vahendusel. Problemaatiliseks võib kujuneda reklaamikäibe arvestamine, sest kostja ei tooda kogu reklaami ise, vaid teeb seda kolmandate isikute kaudu. Kostja poolt reaalselt reklaamikäibelt hagejatele

tasutud summad, raamatupidamises deklareeritud reklaamikäive ja kostja interneti kodulehel avaldatud reklaamikäive ei kattu. Seega on kostja reklaamikäibe suurust raamatupidamises tõlgendanud enda kasuks. Hageja ettepanek arvestada õiglast tasu vastavalt muusika osakaalule oleks: muusika osakaal kuni 5% - 2% reklaamikäibest; kuni 10% - 2,25% reklaamikäibest; kuni 15% - 2,5% reklaamikäibest; kuni 20% - 2,75% reklaamikäibest; kuni 25% - 3% reklaamikäibest; kuni 30% - 3,25% reklaamikäibest; kuni 35% - 3,5% reklaamikäibest; kuni 40% - 3,75% reklaamikäibest; kuni 45% - 4% reklaamikäibest; kuni 50% - 4,25% reklaamikäibest; kuni 55% - 4,5% reklaamikäibest; kuni 60% - 4,75% reklaamikäibest; kuni 65% - 5% reklaamikäibest; kuni 70% - 5,25% reklaamikäibest; kuni 75% - 5,5% reklaamikäibest; kuni 80% - 5,75 reklaamikäibest; kuni 85% - 6,% reklaamikäibest; kuni 90% - 6,25% reklaamikäibest; kuni 95% - 6,5% reklaamikäibest; kuni 100% - 6,75% reklaamikäibest. Alternatiivne arvestuspõhimõte seisneks nn minutitasu rakendamise arvestuspõhimõtte kohaldamises, mille kasuks räägib asjaolu, et kõnealuse põhimõtte alusel on hagejatele autoriõiguse seaduse § 72 nimetatud tasu maksnud mitmeid aastaid näiteks Eesti Raadio. Minutitasu arvestus põhineks järgmistel kriteeriumidel: raadioprogrammi kuulajate arv, kuulajate arvul põhinev minutitasu tariif ja kasutatud fonogrammi kestus. Raadioprogrammil on erinevatel ajahetkedel erinev arv kuulajaid. Raadioprogramme kuulatakse rohkem hommikusel, päevasel ja õhtusel ajal, samas kui öisel ajal võib kuulajaskond olla väiksem. Samuti võib raadiokuulajate arv sõltuda nädalapäevast, pühadest jms. Sellest tulenevalt oleks mõttekas jagada kuulajate arv kategooriatesse. Selliselt on näiteks Eesti Raadio puhul kasutatud järgmisi kategooriaid: A-kategooria – 10.001 – 100.000 kuulajat, B-kategooria - 1000 – 10.000 kuulajat; C-kategooria - alla 1000 kuulaja. Kostja puhul on võimalik kasutada täpselt samu kategooriaid. Raadioprogrammi kuulajate arvu mingil ajaperioodil on võimalik välja selgitada uuringutega (nt EMOR’i uuring). Hagejatele teadaolevalt tellivadki raadioorganisatsioonid regulaarselt uuringuid oma programmide kuulajate arvu kohta, mistõttu selles osas ei peaks läbi viima ühtegi täiendavat uuringut ega kandma täiendavaid kulutusi. Selline uuring ei pea samuti toimuma igakuiselt, vaid näiteks kvartalite lõikes või üks kord aastas ning vastavad andmed võetakse aluseks minutitasu arvestamisel kuni nende muutumiseni (uue uuringu tulemuste saamiseni). Minutitasu tariifi kehtestamisel võetakse arvesse kuulajate arvu (kategooriaid). Eesti Raadio puhul on minutitariifid kategooriate kaupa näiteks järgmised: A-kategooria: 8,30 krooni, Bkategooria: 1,66 krooni ja C-kategooria 17 senti. Kuivõrd selliseid tariife juba rakendatakse Eesti praktikas, oleks nende kohaldamine ka kostja suhtes õiglane ja mõistlik. Kasutatud fonogrammide kestuse üle peaks arvestust raadioorganisatsioon, samas kui fonogrammide kasutamise kogukestvuse ja tasu kogusumma arvutamise on nõus enda peale võtma hagejad. Tehniliselt ei ole kasutatud fonogrammide kestuse üle arvestuse pidamine keeruline protsess, kuivõrd selleks saab kasutada arvutit ja vastavat tarkvaraprogrammi, mis ise arvestab sekundilise täpsusega konkreetse muusikapala (edastuse) kestuse. Sellist aruandlust on raadioorganisatsioonil võimalik seejärel näiteks kuupõhiselt elektrooniliselt edastada hagejatele. Nimetatud põhjusel puudub ka vajadus täiendava tööjõu palkamiseks. Ka majanduslikult ei peaks vastava arvestuse pidamine raadioorganisatsioonile olema koormav ega kulukas.

Hagejad on tellinud minutiarvestuse programmi demovariandi ning nad on huvitatud koostöös kostjaga programmi edasi arendama. Programmi ligikaudseks maksumuseks võib kujuneda umbes 50.000 krooni. Kostja on tasunud osaliselt õiglast tasu 2006. aastal, kuid selle suurus ei ole piisav. Tasu arvestamise metoodika võib periooditi erineda, st kuni Rooma konventsiooniga ühinemiseni või kohtuotsuse tegemiseni võib kohus määrata kindlaks ühesuguse õiglase tasu arvestamise meetodi ning alates kohtuotsuse jõustumisest teistsuguse meetodi. Kõige tõsikindlam on õiglast tasu arvestada kuni kohtuotsuse tegemiseni reklaamikäibest tulenevalt, sest tagantjärgi ei ole võimalik tuvastada minutitasul põhineva arvestuse järgi tasumisele kuuluvat summat. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostjal on seadusest tulenev õigus kasutada hagejate nõusolekuta fonogramme, kohustusega maksta kasutamise eest õiglast tasu. Õiglase tasu suuruse kindaksmääramisel tuleb järgida nii hagejate kui ka kostja huve. Kostja tegi ettepaneku tugineda õiglase tasu arvestamisel kostja reklaamikäibele, mis oleks järgmine: 2004. aastal 1% reklaamikäibest, 2005. aastal 1% reklaamikäibest, 2006. aastal 2% reklaamikäibest, 2007. aastal 2% reklaamikäibest, 2008. aastal 2,5% reklaamikäibest, 2009. aastal 2,5% reklaamikäibest, 2010. aastal 2,5% reklaamikäibest. Õiglase tasus suuruseks oleks ajavahemikul 2001-2003.a 20 % õiglase tasu suurusest, milline kehtestatakse 2004. aastast. Kostja vaidleb vastu hageja poolt pakutud reklaamikäibe kontseptsioonile. Reklaamikäibena tuleb käsitleda üksnes raamatupidamises kajastatud reklaamikäivet, mis sisaldab ka bartertehinguid. Programmiga seotud kaubad ja teenused, st. sisuliselt kogu organisatsiooni kõrvaltegevus ei saa olla käsitletav reklaamikäibena. Samuti ei ole reklaamikäive sponsorsummad, mida kasutatakse ajakirjandusliku, st sõnalise programmi toetamiseks. Kostja on valmis tasuma ka suurema summa, kui see tuleneb tema reklaamikäibest. Hagejad ei ole varasemalt kostjale esitanud nõuet tasuda õiglast tasu ja seetõttu ei olnud kostjal varasemalt ka kohustus seda tasu maksta. Hageja nõuded selle kohta, et tasu arvestus põhineks minutitasu arvestusel, ei ole põhjendatud. Minutitasu arvestamine tooks kostjale kaasa ülemääraseid kulutusi fonogrammide kasutamise arvestamisel ja kuulajaskonna määratlemisel. Esimese astme kohtu otsus 04.05.2007.a vaheotsusega määras Harju Maakohus õiglase tasu arvestamise metoodika järgmiselt: alates 1997. aastast kuni kohtuotsuse jõustumiseni 2,5 % kostja reklaamikäibest aastas, kusjuures perioodi 1997-2003.a eest tasumisele kuuluv summa on 20 % arvestatud summast. Alates kohtuotsuse jõustumisest tuleb määrata õiglase tasu suuruseks 10.001 – 100.000 kuulaja puhul 8,30 krooni minutis, 1001-10.000 kuulaja puhul 1,66 krooni minutis ja kuni 1000 kuulaja puhul 17 senti minutis. Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused on absoluutne õigus ning AutÕS § 72 lg 1 tulenevalt on kostjal kohustus tasuda õiglast tasu fonogrammi või esituse kasutamisel, mitte alles pärast hageja poolt nõude esitamist. Seega ei ole kostja väide selle kohta, et ta ei saanud õiglast tasu maksta, sest hagejad ei ole seda nõudnud, põhjendatud. Kostja vastuväited on vastuolus ka

kostja enda tegevusega, sest kostja on tasunud tasu fonogrammide kasutamise eest 2006. aastal. Pooled vaidlevad selle üle, milline võiks olla meetod, mille alusel õiglast tasu arvestatakse. Pooled ei ole ei omavahel ega ka hagejate ja kostja katusorganisatsiooni kaudu peetavatel läbirääkimistel jõudnud kokkuleppele õiglase tasu arvestamise meetodi kindlaksmääramisel ega ka tasu suuruse osas. AutÕS § 72 lg 1 sätestab, et õiguste omajatel on õigus saada ja kostjal kohustus tasuda õiglast tasu fonogrammide kasutamise eest. Termin „õiglane tasu” tähendab eelkõige seda, et tasu suurus peab olema võrdeline õiguste omaja poolt tehtud panusega, kuid samas võimaldama ka liigsete kulutusteta fonogrammide üldsusele edastamist, seega ei tohi tasu olla kostja suhtes liigselt koormav. Tasu meetodi kindlaksmääramisel on oluline ka selle meetodi rakendamise keerukus ja tasu suuruse objektiivne kontrollitavus. Reklaamikäibel või muusika osakaalul ja reklaamikäibel baseeruva arvestusmeetodi kasutamine eeldab kostja pidevat aruandlust hagejale, samuti on pooled erineval seisukohal selles suhtes, mida pidada reklaamikäibeks. Kostja raamatupidamist teostab kostja, seega on reklaamikäibe suuruse näitamine üksnes kostja meelevallas. Seega tuleb arvestusmeetodi valikul lähtuda võimalusest, et arvestusmeetodi kasutamine minimeeriks edasisi vaidlusi. Reklaamikäibel põhinev arvestusmetoodika ei ole mõlema poole poolt objektiivselt kontrollitav ning võib põhjustada edaspidiseid vaidlusi arvestuse aluseks võetavate arvandmete kohta. Seetõttu ei ole reklaamikäibel põhinev arvestusmeetod tulevikus kasutatav. Arvestades asjaolu, et fonogrammide edastamisele kulunud minutiarvestuse pidamine tagant järgi ei ole võimalik, tuleb reklaamikäibel põhinevat arvestusmetoodikat kasutada kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Reklaamikäibel ja muusika osakaalul põhinev arvestusmetoodika nõuab ilmselgelt kõige rohkem kulutuste tegemist mõlemale osapoolele ning toob endaga kaasa ka kõige rohkem vaidlusi. Kostja seisukoht selle kohta, et temale tuleks anda üleminekuperiood majanduslike kahjude vältimiseks, sest kostja peab tasuma korraga ära õiglase tasu ka eelnevate perioodide eest, ei ole põhjendatud. Õiglase tasu maksmise kohustus on seadusega sätestatud alates 1992. aastast. Kostjal oli võimalus hoida ära olukord, kus tasu tuleb maksta eelnevate aastate eest korraga, tasudes õiglast tasu pidevalt. Kostja on seda võimalust ka osaliselt kasutanud. Enda äranägemisel tasu maksmine oleks hoidnud ära olukorra, kus hagejad nõuavad kogu tasu sisse korraga. Tasu määra kindlaksmääramisel tuleb arvestada, et õiguste omaja poolt saadav tasu ei ületaks teose autorite poolt saadavat tasu. Teiste riikide vastavad tasumäärad ei ole kohtule siduvad. Eesti Vabariigis on lähtutud AutÕS põhimõttest, et õiguste omajad ja fonogrammide avalikkusele edastajad saavutavad kokkuleppe õiglase tasu osas lepingus ning riigipoolne tasumäärade ja arvestusmetoodika kehtestamine ei ole vajalik. Samas nähtub teiste riikide praktikast, et tasumäärad raadioprogrammides edastatavate fonogrammide eest jäävad alla 5 % reklaamikäibest. Kostja on läbi oma katusorganisatsiooni nõustunud 2,5 %-lise tasumääraga reklaamikäibest. Mõistlik on määratleda õiglase tasu suuruseks kuni kohtuotsuse jõustumiseni 2,5 % kostja reklaamitulust aastas. Muusika osakaalul põhinev arvestusmetoodika on kõige objektiivsemalt kohaldatav õiglase tasu arvestusmetoodika. Muusika osakaal on objektiivselt kontrollitav nii hageja kui ka kostja poolt, kostja on võimeline ise mõjutama muusika osakaalu suurust oma programmis. Arvestus,

mis põhineb fonogrammide tegelikule kasutamisele, on kõige rohkem vastavuses õiglase tasu põhimõttega, sest õiguste omajad saavad tasu vastavalt sellele, kui palju nende poolt toodetud fonogramme tegelikult kasutatakse. Programmis kasutatavate fonogrammide ajalise kestvuse mõõtmiseks on kostjal vaja teha vaid ühekordne investeering. Kostja väited selle kohta, et selline investeering on ülemäära suur või vastava arvutiprogrammi koostamine võimatu, on paljasõnalised. Asjaolu, et Eesti Raadioga on sõlmitud leping just minutitasu arvestuse järgi tõendab, et minutite arvestamine on tegelikkuses võimalik. Õiguste omajad on sellisel juhul koheldud võrdselt, kui kõikides ringhäälinguorganisatsioonides kohaldatakse nende suhtes ühtset arvestusmetoodikat. Kostja väited selle kohta, et tal puudub ülevaade oma kuulajaskonna suurusest, ei ole põhjendatud. Üldiselt on teada, et ringhäälinguorganisatsioonid peavad arvestust oma kuulajaskonna või vaatajaskonna üle (nn. vaataja ja kuulaja reitingud), mida arvestatakse programmide koostamisel ja muu organisatsiooni tegevuse koordineerimisel. E-kirjavahetusest kostja katusorganisatsiooni ja hageja vahel nähtub, et muusikaprogrammi ja reklaami osakaal päeva lõikes on muutuv. Ka nimetatud kirjavahetus tõendab asjaolu, et kostja (ringhäälinguorganisatsioon) on teadlik oma kuulajaskonna suurusest ja selle jaotumisest. Seega on põhjendatud kohaldada minutitasu arvestuse metoodikat alates kohtuotsuse jõustumisest, mis annab kostjale piisavalt aega metoodika rakendamiseks vajalike ettevalmistuste tegemiseks. Apellatsioonkaebus AS Mediainvest Holding palub Harju Maakohtu otsuse tühistada ning saata asi tagasi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kohus tegi vaidlustatud otsuse vaheotsusena, tuginedes TsMS § 449 lõikele 1. Nimetatud sättest tulenevalt võib kohus teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. Käesolevas tsiviilasjas puudub vaidlus nõude põhjendatuse üle. Poolte vahel ei ole kunagi olnud vaidlust selles, et AutÕS § 72 alusel on ringhäälinguorganisatsioon kohustatud fonogrammitootjatele ja esitajatele maksma õiglast tasu ärilisel eesmärgil avaldatud fonogrammide kasutamise eest. Vaidluse esemeks on õiglase tasu määr, ehk siis esiteks meetod ja seejärel sellest tulenev nõude suurus, so. majanduslik kategooria. Maakohtu otsus on osaotsus TsMS § 450 mõistes, sest sisuliselt on õiglase tasu arvestamise alus, st. meetod ja nõutav kahjusumma kaks iseseisvat nõuet, kusjuures nimetatutest teise lahendamiseks on vajalik esimese nõude osas vaidluse lõppemine. Kohus on määranud õiglase tasu suuruseks alates 1997. aastast kuni kohtuotsuse jõustumiseni 2,5% kostja reklaamikäibest aastas, seejuures perioodi 1997-2003.a eest tasumisele kuuluv summa on 20% arvestatud summast. Nimetatud „20% arvestatud summast” on ebaselge ja tõlgendatav selliselt, et „arvestatud summaks” on tasu perioodi eest „1997- kuni kohtuotsuse jõustumiseni” ning et nimetatud tasust kuulub hagejatele väljamaksmisele 20%. Seega kujuneks õiglaseks tasuks 20% apellandi poolt kogu eelneva 10-aastase perioodi eest tasutud summast. Peaks puuduma vaidlus selles, et reklaamikäive 2007. aastal ei ole võrreldav reklaamikäibega eelnevatel aastatel ja eriti võrreldes aastaga 1997. Mõlemad menetlusosalised olid ja jäid ka asja kohtulikul arutamisel seisukohale, et 2004. aastale eelnevate aastate eest kuuluks tasumisele 20% 2004. aasta tasu määrast. Selles osas on maakohtu otsus vastuolus menetlusosaliste ühtelangeva seisukoha ja sellekohase kokkuleppega. Apellant ei nõustu 2,5% tasumäära kehtestamisega alates 1997. aastast. Kohus märgib otsuse põhjendavas osas, et kostja on ise nõustunud läbi oma katusorganisatsiooni tasumääraga 2,5%

reklaamikäibest. Kostja ei ole aga ei iseseisvalt ega ka läbi ERL kunagi väitnud, et ta on nõus niisuguse tasumääraga kõigi aastate osas. Vastuses hagiavaldusele on esitatud ERL juhatuse poolt välja töötatud ja ERL-i kõigi liikmete õigusi ja võimalusi arvestav ettepanek, mille kohaselt oleks õiglane määrata tasu arvestamise aluseks olev protsendimäär astmelisena, kusjuures tasumäär 2,5% hakkaks kehtima arvates 2008. aastast. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja ettepanekuga. Konkreetsed protsendimäärad ei olnud aga kohtuistungil üldse arutelu objektiks. Apellant vaidleb vastu tasu arvestamise meetodile, milline hakkaks kehtima arvates kohtuotsuse jõustumisest ja mis põhineks nn minutitasu arvestusel. Minutitasu kriteeriumiteks olid raadioprogrammi kuulajate arv, kuulajate arvul põhinev minutitasu, kasutatud fonogrammi kestus. Hagejad ei andnud selgitusi ega põhjendanud, millistel alustel on saadud kuulajate arvu erinevad kategooriad A, B ja C või millistel alustel on saadud minutitasu hinnad. Väide, et aluseks on võetud Eesti Raadioga sõlmitud lepingutingimused, ei ole võetav põhistustena, mis võimaldaks teha kohtul järeldust selle meetodi alusel arvutatava tasu õigluses. Kuna minutitasu meetodi konkreetsed kriteeriumid ja nende tuletamise alused ei olnud sisulise vaidluse esemeks, siis ei olnud kostjal võimalust ega ka põhjust neile kohtuistungil vastuväiteid esitada. Vaidlustatava otsuse tegemisel on kohus seega väljunud konkreetse nõude piiridest. Kohus ei ole analüüsinud ega teinud arvutust minutitasu meetodi konkreetsetel tingimustel kehtestamise rahalises väljenduses.

Apellandi poolt teostatud arvestuse kohaselt tuleks raadiojaama Star FM reklaamikäibest tasuda vastustajale 16,6% ja Power Hit Radio puhul 13,4 %. Sisuliselt viiks minutitasu kehtestamine apellandi tegevuse kohesele lõpetamisele. Kohus ei ole arvestanud ühtegi kostja vastuväidet minutitasu üleminekuga kaasnevate kulutuste osas ega põhjendanud nende arvestamata jätmist. Mistahes ringhäälinguorganisatsiooni suhtes ei või tasu iseenesest olla liiga koormav, samuti ei tohi see olla koormav tulenevalt tasu arvestamise ja maksmise uuele alusele üleminekuga kaasnevatest rahalistest kulutustest. Õige ei ole maakohtu seisukoht, et reklaamikäibel põhinev arvestus ei ole mõlema poole poolt objektiivselt kontrollitav ning võib põhjustada edaspidiseid vaidlusi arvestuse aluseks võetavate arvandmete kohta. Reklaamikäive on raamatupidamisdokumentides kajastatav konkreetne näitaja, mis on kontrollitav ja objektiivne ning vastab raamatupidamist reguleerivatele õigusaktidele. Reklaamikäibe mõiste sisustamine ehk aluseks võetavad arvandmed on edasise vaidluse ja mitte osaotsuse sisu. Juhul aga, kui kohus asus seisukohale, et reklaamikäibe mõistet otsuses eraldi avada ei ole vaja, siis tähendab see seda, et sisuliselt ei ole meetodit ja selle sisuks olevaid kategooriaid vajagi üldse analüüsida. Kui kohus asus seisukohale, et mis tahes alternatiivmeetodi sisu ja kategooriaid ei ole meetodi määramisel vaja avada ja mõtestada, siis oleks tulnud asi lõpuni arutada ka väljamõistetavate summade osas ning vaheotsuse (sisuliselt osaotsuse) tegemine oleks kaotanud oma mõtte. Viitega sellele, et õiglase tasu maksmise kohustus on seadusega sätestatud juba arvates 1992. aastast, on kohus märkinud, et siis oli kostjal võimalus ära hoida olukord, kus tasu tuleb maksta eelnevate aastate eest korraga, tasudes õiglast tasu pidevalt. Kohtu seisukoht on vastuolus AutÕS § 72 lg 1 sisu ja mõttega ning selle rakendamise võimalustega praktikas. 26.07.1996.a kuni 29.10.2004.a kehtinud AutÕS § 72 redaktsioonid nägid ette, et teose esitajal ja fonogrammitootjal on õigus saada fonogrammi kasutajalt ühekordset tasu kaubanduslikul eesmärgil avaldatud fonogrammi raadios või televisioonis või muude tehniliste vahendite kaudu üldsusele edastamise eest. Nimetatud tasu pidi fonogrammi kasutaja maksma

fonogrammitootjale, kes poole saadud tasust pidi maksma fonogrammile salvestatud teoste esitajatele, kui teoste esitajate ja fonogrammitootja kokkuleppega ei olnud ette nähtud teisiti. 29.10.2004.a - 30.06.2006.a kehtis AutÕS § 72 redaktsioon, mille lõike 1 kohaselt oli tasu saamise eelduseks nõude esitamine esitaja ja fonogrammitootja poolt ühiselt. Nimetatud redaktsioon sätestas sisuliselt eelmiste redaktsioonide mõtte ja sätte praktikas rakendamise põhimõtte selles, et tasu saamine eeldab vastava nõude esitamist, ehk siis fonogrammitootja pöördumist (hiljem ühiselt koos esitajatega) fonogramme kasutanud või kasutava ringhäälinguorganisatsiooni poole. Eesti Ringhäälingute Liit (ERL) ja Eesti Fonogrammitootjate Ühing (EFÜ) alustasid läbirääkimisi õiglase tasu arvestamise alusesse puutuvalt 2001. aastal, kusjuures esitajatelt EFÜ tookord veel volitusi saanud ei olnud. Seega on teoreetiliselt alus rääkida nõude esitamisest alles arvates 2001. aastast. 24.03.2004.a jõudsid ERL ja EFÜ kokkuleppele tasu arvestamise aluses, samuti muudes põhimõttelistes küsimustes nagu näiteks kasutatud fonogrammide aruannete esitamises, maksete tasumise perioodides jms seonduvas. Vaidlusaluseks küsimuseks jäi tasu % suurus. Teoreetiliselt oleks võinud apellant hakata maksma tasu fonogrammide kasutamise eest varem, kuid siinjuures tuleb arvestada, et EFÜ registreeriti 14.04.1998.a ja EEL 10.04.2000.a, ettepaneku läbirääkimisteks tegi EFÜ esimest korda alles 2001. aastal. ERL ja EFÜ vahel alustati läbirääkimisi õiglase tasu arvestamise aluses, milline oleks ühesugune kõigi Eestis tegutsevate ringhäälinguorganisatsioonide jaoks. Ühtne tasu arvestus- ja kogumissüsteem oli ka EFÜ huvides. EFÜ ei esitanud 2001. aastal nõuet apellandi vastu, samuti ei olnud nõuet esitanud ükski fonogrammitootja ega ükski esitaja. EFÜ sai esitajate esindamiseks volitused tunduvalt hiljem kui 2001. aastal. Eestis ei olnud fonogrammitootjate ja esitajate kollektiivse esindamise organisatsioonid veel välja kujunenud, paralleelselt tegutses mitu fonogrammitootjaid ja mitu esitajaid esindavat organisatsiooni ning seni kuni nende omavahelised suhted, tegevuspiirkond ja volitused ei olnud paika pandud, puudus kõigil ringhäälinguorganisatsioonidel sisuliselt võimalus tasu maksta, läbirääkimised selles, milline tasu on õiglane ning milline tasu arvestab nii tasu saajate kui ka tasu maksja õigusi ja huve, kestsid. Esmakordne nõue apellandi vastu esitati sisuliselt hagi esitamisega kohtusse. Asjaolu, et arvates 2006. aastast on apellant tasunud fonogrammide kasutamise eest tasu, tuleneb ERL-i sellekohasest juhendist ja läbirääkimiste venimisest, mistõttu ei jäänud ringhäälinguorganisatsioonid (sh apellant) enam ootama läbirääkimiste lõppemist. Kohus ei ole põhjendanud, miks peaks hagejate poolt saadav tasu olema võrdne autoritele makstava tasuga. Maailma praktikas on enamuses juhtudel autoriõigusega kaasnevate õiguste omajatele makstav tasu madalam, võrreldes autoritele makstava tasuga, eelkõige tulenevalt sellest, et autoreid esindav ühing esindab tervet maailmarepertuaari tänu vastastikuste lepingute hästi arenenud võrgustikule. Reeglina on autorite poolt autorite ühingutelt saadav tasu nende ainus sissetulek loometegevuselt, kuid fonogrammitootjatel ja esitajatel on tavaliselt erinevad sissetulekuallikad ning lisaks sellele on fonogrammide edastamine samaaegselt ka otsene reklaam konkreetsele fonogrammile ja esitajatele. Fonogrammitootjad ja esitajad ühelt poolt ning ringhäälinguorganisatsioon teiselt poolt on võrdses seisundis, sest mõlemad pooled on eraõiguslikud ärilisel eesmärgil tegutsevad isikud. Autorid aga, seonduvalt nende poolt loodud teoste ja nende kasutamisega, jäävad alati füüsilisteks isikuteks ehk siis autoriõiguste omajatega võrreldes on nad tunduvalt nõrgemal majanduslikul positsioonil. Viimase 10 aasta vältel on ringhäälinguorganisatsioonid maksnud Eesti Autorite Ühingu vahendusel teoste kasutamise eest tasu reklaamikäibest 4,5%. Seega peaks kohtuotsuse kohaselt tulevikku suunatuna apellant, olenemata meetodist ja teisendatuna, kohustatud tasuma

mitte enam kui 4,5% oma reklaamikäibest. Kohus määras õiglase tasu arvestamise aluseks nn minutitasu metoodika, mis esialgsete arvestuste kohaselt kohustaks apellanti tasuma ca 1,65 miljonit krooni. Kohus on asunud seisukohale, et teiste riikide tasumäärad ei ole kohtule siduvad ning Eesti Vabariigis on lähtutud AutÕS põhimõttest, et õiguste omajad ja fonogrammide avalikkusele edastajad saavutavad kokkuleppe õiglase tasu osas ning riigipoolne tasumäärade ja arvestusmetoodika kehtestamine ei ole vajalik. Enamuses välisriikides eeldatakse poolte vastavat kokkulepet ning autoriõigusega kaasnevate õiguste omajate puhul on neile makstav tasu ca 50% väiksem autoritele makstavast tasust. Kohus on märkinud, et reklaamikäibel ja muusika osakaalul põhinev arvestusmetoodika nõuab ilmselt kõige rohkem kulutuste tegemist mõlemale poolele ning toob kaasa kõige enam vaidlusi. Samas on kohus leidnud, et muusika osakaalul põhinev arvestusmetoodika on kohtu arvates kõige objektiivsemalt kohaldatav arvestusmetoodika. Seega on kohtuotsus vastuoluline. Kohtu seisukohaga selles, et muusika osakaal on objektiivselt kontrollitav nii hageja kui ka kostja poolt ning et kostja on ise võimeline mõjutama muusika osakaalu suurust programmis, ei saa nõustuda. Teoreetiliselt oleks kostjal võimalik mingil määral muusika osakaalu programmis mõjutada, kuid muusika osakaal iseenesest ei ole näitaja, mis määrab konkreetse programmi edukuse ja kuulatavuse. Ekslik on seisukoht nagu sõltuks raadiojaama edukus ja kuulatavus ning eraõigusliku ringhäälinguorganisatsiooni reklaamikäive eelkõige muusika kasutamisest ja selle osakaalust. Erinevused programmide kuulatavuses tekivad eeskätt sellistest muusikavälistest teguritest nagu programmi ülesehitus, saatejuhid, turundus ja muud väiksemad tegurid, mis lõppastmes loovad raadiojaama identiteedi. Viidatud teguritel ei ole mingit seost hagejatega. Lisaks sellele on eetrimüügist saadav raha nn pöördvõrdelises suhtes muusikasse. Kõige kuulatavamad on hommikuprogrammid, mis sisaldavad endas kõige vähem muusikat, ning nende raames on eetriaja müük kõige tulutoovam. Samas on näiteks öine periood, kus enamuses raadiojaamades mängitakse vaid muusikat ja puudub igasugune sõnaline programm, praktiliselt olematu tuluga eetriaeg. Maaohtu arvates tõendab asjaolu, et Eesti Raadioga on sõlmitud leping just minutitasu arvestuse järgi, et minutite arvestamine tegelikkuses on võimalik. Vaidlus ei ole selles, kas minuteid on võimalik arvestada või mitte, küsimus on selles, kas ja millisel määral tooks see tasu maksjale kaasa täiendavaid kulutusi. Lisaks minutitele on nn minutitasu meetodil ka muud kriteeriumid, milliste rakendamine tooks samuti kaasa täiendavaid kulutusi, mis kõik kokku teevad tasu maksmise apellandile põhjendamatult koormavaks. Võrdlus Eesti Raadioga ei ole kohane ning kohus on jätnud põhjendamatult arvestama kostja sellekohased vastuväited. EMOR`i uuringute (ja teiste analoogiliste uuringute) puhul on ja oleks tegemist sotsioloogiliste uuringutega, millised võiksid olla orientiirideks majandustegevuse analüüsimisel ja suunamisel, kuid need ei saa olla aluseks kohustusi põhistavate arvutuste tegemisel. Uuringu orienteeruv aastane maksumus on käesoleval ajal ca 50-60.000 krooni, millele lisandub käibemaks. EMOR`i uuringute edastamine kolmandatele isikutele ei ole võimalik. Eraõigusliku ringhäälinguorganisatsiooni tellitud uuringu puhul ei tohi unustada seda, iga ringhäälinguorganisatsiooni suhtes on enamus teistest konkurendid, ning juhul, kui uuring juba tellida, siis kõigi eelduste kohaselt soovitakse selles saada statistilist ülevaadet/vastust lisaks kuulajate ka täiendavatele, päevakajalistele küsimustele. Eesti Raadio kui avalik-õigusliku institutsiooni puhul on uuringud aga avalik teave, seega vajadusel ka EFÜ poolt kontrollitav. Raadiojaama kuulatavus, so kuulajate arv, ei ole stabiilne suurus ning eeldab, nagu ka hagejad ise on märkinud, kas siis kord kvartalis või üks kord aastas uue uuringu korraldamist. Kostjale ühelt poolt uuringute pideva korraldamise kohustuse panek ja teiselt poolt vajadus ka kostja huve silmas pidades lähtuda kuulajate arvu tegelikust suurusest, on vaieldamatult pidevalt

koormavaks tegevuseks nii uuringute tellimise, tulemuste hagejaga kooskõlastamise kui ka uuringutega kostja jaoks kaasnevate rahaliste kulutuste mõttes. Nn minutitasu arvestuspõhimõtte ühe kriteeriumi väljaselgitamise võimatus, millisel omakorda peaks põhinema teine kriteerium (kuulajate arvul põhinev minutitasu), tingib alternatiivpõhimõttena hagejate poolt pakutud minutitasu rakendamise võimatuse. Avalik-õiguslik ja eraõiguslik ringhäälinguorganisatsioon ei ole võrreldavad. Eesti Raadios peetakse eraldi arvestust jaamade kaupa, mis olenevalt raadiojaamast on erinev. Need raadiojaamad, kus on kasutusel uusim vastav nn eetritarkvara, saadakse suurema osa algandmetest ehk eetris kõlanud loo kestused kätte automaatselt, selleks eraldi tarkvara vaja ei lähe. Lood, mida edastatakse nn playlisti väliselt (lisalugu, saate sees jne), paneb produtsent eraldi kirja. Nendes raadiojaamades, kus viidatud uusim eetritarkvara eeltoodud informatsiooni ei väljasta, pannakse kasutatud fonogrammid kirja käsitsi. Eesti Raadios ei ole isik üksinda eetris. Puldis on reeglina produtsent, kes siis ka vastavat arvestust teeb ja saab teha. Kui andmed kõigi jaamade kohta on kogutud, koondab IT osakond kõik andmed ühte aruandesse, millises kajastatakse siis juba ka kõik ajavööndid, formaadid ja informatsioon iga konkreetse fonogrammi osas (tootja, esitajad). Juhul, kui mõne esitaja või fonogrammitootja kohta andmed puuduvad, siis tegeleb selle küsimusega eelnevalt fonoteegiosakond, kus selgitatakse välja puuduolevad andmed ja sisestatakse need käsitsi aruandesse. Apellandil kui eraõiguslikul ringhäälinguorganisatsioonil Eesti Raadioga võrreldav struktuur ja eetritarkvara puudub. Minutitasu arvestamise meetodi rakendamine tooks apellandi jaoks iga raadiojaama osas kaasa minimaalselt täiendavad kulutused: tarkvara ostmine (hind alates 50.000 krooni kuni 500.000 krooni), riistvara ostmine 20.000 krooni, töökoha loomine 10.000 krooni. Apellandi puhul on tegemist eraõigusliku juriidilise isikuga, kes raadioprogramme edastab nii eetriaja müügist saadud tulude kui ka kõrvaltegevusest saadavatest tuludest, sest tihtipeale ei kata reklaamikäive vajalikke kulutusi. Seni Eesti Raadio puhul toiminud kokkuleppeline tasu arvestamise meetod ei saanudki tugineda reklaamikäibele, sest Eesti Raadiol nimetatud tuluartiklit ei ole. 2006.a oli Eesti Raadio aastaeelarve 120 miljonit krooni, samal ajal kui enam kui 20 eraõigusliku ringhäälinguorganisatsiooni reklaamikäive kokku oli ligi 100 miljonit krooni. Esimese astme kohtu seisukoht selles, et minutitasu arvestuse metoodika rakendamine arvates kohtuotsuse jõustumisest annab kostjale piisavalt aega metoodika rakendamiseks vajalike ettevalmistuste tegemiseks, on otsene sekkumine kostja majandustegevusse ja selle kostja jaoks olulisel määral ümberkorraldamiseks, kusjuures kohus ei ole arvestanud vajadust minutitasumeetodile üleminekuks tellida ja saada EMORI-i uuringud kuulajate arvu kohta, soetada uus arvutitarkvara (ehk ka riistvara) ja luua uus töökoht, sellega kaasnevaid rahalisi kulutusi, mida kinnitatud aastaeelarves ette nähtud ei ole jms. nimetatuga kaasnevat. Sisuliselt tähendaks see apellandi kohustust minna üle uuele arvestussüsteemile. Kohus ei ole põhjendanud, miks ei ole EFÜ ja EEL puhul kasutatav sama süsteem, milline on toiminud suhetes Eesti Autorite Ühinguga so % reklaamikäibest juba 10 aasta jooksul ja seejuures mis tahes pretensioonide ja kahtlustusteta. Ühesuguse meetodi kasutamine nii EAÜ kui ka EFÜ ja EEL puhul ei tooks apellandile kaasa mingit täiendavat koormust ega olulisi rahalisi kulutusi, mis kaasneksid minutitasumeetodi kehtestamisega. Samuti oleks EAÜ ja EFÜ ning EEL näol tegemist tasu maksjate suhtes ühisel positsioonil ja ühiste huvide eest seisva „liiduga”, ning nimetatud organisatsioonidel on vajadusel alati võimalus ka vastastikku kontrollida tasu maksjate poolt neile esitatavaid andmeid. Vastuapellatsioonkaebusele vaidleb AS Mediainvest Holding vastu.

Vastuapellatsioonkaebus Eesti Fonogrammitootjate Ühing MTÜ ja Eesti Esitajate Liit MTÜ paluvad tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus määras alates 1997.a õiglase tasu suuruseks 2,5% AS-i Mediainvest Holding reklaamikäibelt aastas ning määrata uue otsusega kindlaks alates 1997.a kuni kohtuotsuse jõustumiseni õiglase tasu suuruseks 4,5% AS-i Mediainvest Holding raadiojaamades edastatavate raadioprogrammidega seotud reklaamikäibest ning siduda alates kohtuotsuse jõustumisest tasutava õiglase tasu suurus iga-aastase tarbijahinnaindeksi muutusega. 4,5 % reklaamikäibest on tasu suuruseks, mida AS Mediainvest Holding maksab muusikateoste edastamise eest raadioprogrammides Eesti Autorite Ühingule. Autoriõigustega kaasnevate õiguste omajatele (esitajad, fonogrammitootjad) makstav tasu ei saa olla väiksem autoritele makstavast tasust, kuna muusika edastamiseks raadios kasutatakse peaaegu 100 % fonogramme või nende koopiaid; raadioorganisatsioonid saavad ise otsustada, kas muusika edastamiseks kasutatakse fonogramme või mitte ning fonogrammi kasutamise korral on see nende teadlik, tahtlik ja majanduslikult põhjendatud valik; fonogramm on valmistoode, mille tootmiseks ei ole raadioorganisatsioon pidanud tegema mitte mingisuguseid kulutusi; fonogrammitootjad ja esitajad on teinud kulutusi fonogrammi tootmiseks ning kandnud kogu sellega seotud riski; esitajatele ja fonogrammitootjatele makstava õiglase tasu suurus ei saa olla sümboolne; esitajatele ja fonogrammitootjatele makstavat tasu kasutatakse eelkõige uute esituste loomiseks ja fonogrammide tootmiseks, mis on omakorda kasulik ka raadioorganisatsioonile. Lisaks sellele ei saa õiglase tasu suuruse arvestamise aluseks olev reklaamikäive olla seotud ainult AS-i Mediainvest Holding tegevusega. Raadioprogrammidesse reklaami müümise jms ei tegele mitte ainult ringhäälinguluba omav raadioorganisatsioon ise, vaid ka kolmandad isikud. Seega oleks õiglase tasu suuruse kindlaksmääramisel selle sidumine ainult AS Mediainvest Holding enda reklaamikäibega liiga kitsendav ning apellantide õigusi ja huve ebamõistlikult piirav. Maakohus on otsuse tegemisel rikkunud AutÕS § 72 lg 1. Õigusnormi rikkumine tuleneb asjaolust, et kohtu poolt kindlaks määratud tasu suurus alates 1997.a kuni kohtuotsuse jõustumiseni ei ole õiglane. Õiglase tasu suuruse kindlaksmääramisel alates kohtuotsuse jõustumisest oleks kohus pidanud ette nägema ka printsiibi sellise tasu suuruse muutmiseks, sidudes tasu suuruse näiteks iga-aastase tarbijahinnaindeksi muutusega. Vastasel korral oleks kohtu poolt määratav õiglane tasu kehtestatud muutumatu suurusena ning selle edasine muutmine tooks ilmselt endaga kaasa uusi kohtuvaidlusi. Samuti ei vastaks sellise muutumatu suuruse kehtestamine ilmselt ei hagejate ega kostja huvidele. Sellest tulenevalt on kohus ebapiisavalt tuvastanud alates kohtuotsuse jõustumisest AS Mediainvest Holding poolt apellantidele tasutava õiglase tasu suuruse metoodika. AS-i Mediainvest Holding apellatsioonkaebusele vaidlevad hagejad vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud asja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kolleegium leiab, et maakohus on vaheotsust tehes rikkunud oluliselt menetlusnormi ja seda rikkumist ei ole võimalik apellatsiooniastmes kõrvaldada ning selle tõttu on alus TsMS § 656

lg 2 järgi maakohtu otsuse tühistamiseks ja tsiviilasja maakohtule uueks arutamiseks saatmiseks. TsMS § 449 lg 1 järgi, kui menetluses on hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ja nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on kohtul võimalik otsust teha, võib kohus poole taotlusel teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. Kolleegium leiab, et käesolevas asjas ei ole vaidlust nõude põhjendatuse üle. AutÕS § 72 sätestab, et kui ärilisel eesmärgil avaldatud fonogrammi või selle reproduktsiooni kasutatakse üldsusele suunamiseks, siis on esitajal ja fonogrammitootjal õigus saada õiglast tasu isikult, kes ärilisel eesmärgil avaldatud fonogrammi üldsusele suunab. Kostja ei ole eitanud hagejate õigust saada tasu fonogrammide üldsusele edastamise eest. Poolte vahel on vaidlus selles, milline on õiglase tasu määr. Selle kindlaksmääramine, kas tasu arvestamisel tuleb võtta aluseks protsent fonogramme üldsusele esitava isiku reklaamikäibest või fonogrammide esitamise minutitasust või nende kombinatsioonist, ei lahenda küsimust hagejate rahalise nõude põhjendatusest. Järelikult ei saanud maakohus teha asjas vaheotsust. Lisaks eeltoodule märgib kolleegium, et hagejate nõude määrata kindlaks õiglane tasu lahendamine ei kuulu kohtu pädevusse ja seetõttu ei ole eeltoodud nõude osas võimalik teha ka TsMS § 450 järgi osaotsust. Eraldi nõudena esitatud taotlus määrata hagejatele kostja poolt fonogrammide edastamise eest tasumisele kuuluva õiglase tasu arvestamise metoodika ei kujuta endast seadusele tuginevat pooltevahelise õigussuhte ümberkujundamise nõuet ega ole käsitatav ka õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamisele suunatud tuvastushagina. Pooled ei ole omavahel lepingulistes suhetes ja kohtu pädevuses ei ole sellise suhte tekitamine ega selle tingimuste määramine. Järgnevalt peatub kolleegium maakohtu poolt eelmenetluse läbiviimisel. Kolleegium leiab, et maakohtul on täitmata ka eelmenetluse ülesanded. Hagejate kui autoriõigusega kaasnevate õiguste omajate rahaline nõue kostja vastu seisneb õiglase tasu väljamõistmises autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamise aja eest AutÕS §-de 72 ja 81(4) - praegu kehtiv 81(7) - alusel. Hagejatel on asja menetlemisel õigus taotleda, et kohus kohustaks TsMS § 236 lg 2 ja § 280 lg 1 järgi kostjat esitama andmed oma reklaamikäibe või muude nõude läbivaatamisel oluliste asjaolude kohta. Kostjalt nõude määratlemiseks nõutavate andmete saamisel peavad hagejad määratlema täpselt oma rahalise nõude suuruse kostja vastu. Kolleegiumi hinnangul võivad autoriõigusega kaasnevate õiguste omajad fonogrammide üldsusele esitamise eest õiglase tasu ja oma rahalise nõude suuruse määramisel lähtuda ka tavaliselt makstavast tasust ja selle suurusest. Seoses maakohtu otsuse tühistamisega ja asja saatmisega uueks läbivaatamiseks maakohtule, tuleb menetluskulud jagada asja uuel läbivaatamisel maakohtus.

Margo Klaar

Ulvi Loonurm

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.