Pärimisõigus › Testamendijärgne pärimine

Vaidlustamata asjaolud

Pärandaja N. O., kes oli hageja N. K. õde, suri XX. augustil XXXX. 26.septembril 2003 tegi ta notariaalselt tõestatud testamendi, millega pärandas kogu oma vara kostjale L. B.le. Pärandi vastuvõtmise avalduse esitas notar M. V. asendajale M. V. hageja N. K. 27.10.2005. Hagiavalduse asjaolud Hagiavalduse kohaselt on hageja pärandaja seadusjärgne pärija, kes pärib testamendi puudumisel N. O.le kuulunud pärandvara. Hageja, olles pärandaja lähedane sugulane teadis, et N. O. oli alates 7.oktoobrist 1999 ravil T. P. H. diagnoosiga hilise algusega dementsus Alzeimeri tõvest. Tallinna Linnakohtu 1. detsembri 2004 otsusega, millega määrati N. O.le eestkostja tuvastati, et ta ei ole võimeline kestvalt aru saama oma tegude tähendusest ning neid juhtima. Hageja on arvamusel, et N. O. tehtud testament on tühine, kuna testaator tegi selle teovõimetuna ning kuna ta ei ole testamenti allkirjastanud. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud, vastuväidete kohaselt oli pärandaja testamendi tegemise ajal täie mõistuse juures; testament tehti vastavalt seadusele ning pärandaja ei tahtnud oma korterit hagejale jätta, kuna viimane käitus temaga halvasti. Kohtuotsuse põhjendused Harju Maakohus 11.08.2008 otsusega rahuldas hagi ja tuvastas, et N. O. 26.09.2003 tehtud testament on tühine. Pärimisseaduse (PärS) § 3 kohaselt avaneb pärand pärandaja surma korral, pärandi avanemise aeg on pärandaja surmapäev ja pärijal on õigus pärida pärandi avanemisel. Pärandaja surma ajal XX.XX.XXXX kehtis PärS § 93 redaktsioonis, mille kohaselt on testament tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud alustel, samuti kui testamendi kõik korraldused on arusaamatud, mõttetud või üksteisele vastukäivad või kui testament on muutunud tühiseks käesoleva seaduse paragrahvides 86 ja 92 sätestatud alustel. Testamendi tegemise ajal 26.septembril 2003 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 13 lg 1 sätestas, et tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus), on tühine välja arvatud, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu lõppemist heaks. TsÜS § 84 lg 1 esimese lause kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi Tsiviilasjas 01. aprillil 2008 läbi viidud postuumse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktiga nr. 65 on tõendatud, et testamendi vormistamise ajal ei põdenud N. O. vaimuhaigust, kuid ta põdes 1999 aastast alates hilise algusega progresseeruvalt süvenevat Alzheimeri tõbe dementsuse sündroomiga, mis avaldus temal väljendunud mälu-, intellekti- ja mõttekäiguhäiretes, afaasia ja apraksia nähtudes, toimetulekuraskustes. Eksperdi arvamuse kohaselt oli temal esinenud nõdrameelsus 26.09.2003 sellise ulatusega, et takistas tal aru saada sooritatud tehingu (so. testamendi) tähendusest ja tagajärgedest ning oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida, st. ta oli otsusevõimetu. Ta ei olnud võimeline hindama sooritatud tehingu sisulist tähendust ega selle mõju oma tulevikule ja huvidele. Seega on tõendatud, et N. O. oli testamendi tegemise ajal kehtinud TsÜS § 13 lg 1 kohaselt otsusevõimetu ja testament, kui ühepoolne tehing ei väljenda tema tahet. Kostja vastuväited ei lükka ümber ekspertiisiaktis väljendatud eksperdi arvamust. Eeltoodu alusel tuvastas kohus, et N. O. 26.09.2003 tehtud testament, notariaalregistri number 9800, on tühine. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus

2(3)

L. B. esitas Tallinna Ringkonnakohtule 23.11.2008 apellatsioonkaebuse Harju Maakohtu 11.09.2008 otsuse peale. Apellatsioonkaebuses leiab kostja, et kohtupsühhiaatriline ekspertiis ei pruugi olla täpne, kuna on tehtud palju aastaid hiljem. Kostja tundis N. O. kaua ja ta teadis, et viimane ei tahtnud oma vara jätta hagejale, kuna hageja oli joodik. 2003 mais O. J. peksis N. O., mille kohta tegi viimane ka avalduse politseile. N. O.. ei saanud politseist vastust, kuna olid erinevad provokatsioonid. N. O.. juhtis ise oma majapidamist 2004 aastani. 2004 kevadel hakkas N. O.. tervis halvenema, kuna O. J. ja hageja tekitasid stressi ja siis vajas ta kõrvalist abi. O. J. ei hoolitsenud N. O.. eest, vaid seda tegi just kostja. Kostja teab täpselt, et N. O.. oli 26.09.2003 teovõimeline. Kostja palub Harju Maakohtu 11.09.2008 otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Ringkonnkohtu seisukoht Kolleegium leiab, et kostja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel, kuna apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saa kaebust ilmselt rahuldada. Kostja esitas ka vastuses hagiavaldusele samasisulisi vastuväiteid. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab ka kostja oma vastuväiteid hagile tõendama. Maakohus on seda korduvalt ka kostjale saadetud kutsetes märkinud (t.l.31,39, 52). Vaatamata korduvatele kutsetele kostja kohtusse ei ilmunud. N. O. seadusjärgseks pärijaks ei ole O. J. vaid on hageja N. K.. Seega ei mõjuta apellatsioonkaebuses toodud etteheited O. J.e käitumisele N. O.. suhtes kaevatava otsuse sisu. Kaebusest nähtub, et kostja ei pea õigeks postuumset kohtupsühhiaatria ekspertiisi, kuna see on tehtud palju hiljem. Samast ekspertiisi aktist nähtub, et N. O.. oli ravil just 2003 aastal mitmel korral. Esmakordselt suunati psühhiaatri konsultatsioonile 07.10.1999. Ta oli ravil ka vahetult enne testamendi tegemist 26.09.2003 (t.l. 65). Ka apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saa kostja apellatsioonkaebust ilmselt rahuldada ning seetõttu tuleb keelduda kaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel.

Reet Allikvere

Ulvi Loonurm

Urmas Reinola

3(3)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.