SOL Eesti OÜ hagi Raissa Grigorjeva vastu õiguse tunnustamiseks mitte maksta töötajale täiendavat jõulutoetust summas 1 860 krooni 2000. aasta kollektiivlepingu alusel
Tsiviilasja hind
1 400 krooni
apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 20. oktoobri 2008 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
SOL Eesti OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): SOL Eesti OÜ (registrikood: 10419987), esindaja Ants Kuningas
esindajad
Vastustaja (kostja)
XXXXXXXXXX)
RESOLUTSIOON
Raissa
Grigorjeva
(isikukood:
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu
20.oktoobri 2008 otsus muutmata. SOL
Eesti
OÜ
poolt
apellatsiooniastmes
kantud
menetluskulud jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, siis võidakse kassatsioonkaebus lahendada kirjalikus menetluses. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Hageja SOL Eesti OÜ esitas kohtule hagi Raissa Grigorjeva vastu, milles palus tunnustada hageja õigust mitte maksta kostjale jõulutoetust 1860 krooni. Ida-Virumaa Tööinspektsiooni Narva Töövaidluskomisjoni 06.05.2004 otsusega mõisteti SOL Eesti OÜ-lt R. Grigorjeva kasuks välja saamata jäänud jõulutoetuse osa 2003. aasta eest 1860 krooni brutosummas ja jäeti avaldaja nõue jõulutoetuse väljamaksmisega viivitamise aja eest viivise osas rahuldamata. Hagiavalduse kohaselt maksis hageja kostjale jõulutoetust 300 krooni. Töövaidluskomisjon lahendas asja, toetudes 2000.aasta kollektiivlepingule. Hageja ei olnud 2000. aasta kollektiivlepingust teadlik. 2000. aasta väidetavalt kehtiv kollektiivleping on vastuolus kollektiivlepingu seadusega (KLS), sest ei ole registreeritud seadusega ettenähtud korras. Hageja võttis kostja töölepingu üle 01.12.2003 AS Narva Elektrijaamad riigihankekonkursi võitmise tulemusel. Riigihankekonkursi käigus ei teavitatud hagejat muudest kohustustest töötajate suhtes, kui lepingu lahutamatus lisas üle antud kollektiivlepingus oli sätestatud. Hagejale anti üle 2002.-2003.aasta kollektiivleping. Hageja esindaja ja töötajaid esindavate ametiühingute esindajad sõlmisid 24.11.2003 kokkuleppe, milles täpsustasid 2002.-2003. aasta kollektiivlepingu tingimusi. Nimetatud kokkuleppega tunnustasid töötajate esindajad 2002.-2003. aasta kollektiivlepingut ja kokkulepet, mille kohaselt kalduti kõrvale 2002.-2003. aasta kollektiivlepingus sätestatust. Seega muutsid hageja ja töötajate volitatud esindajad 2002.-2003. aasta kollektiivlepingu sätteid KLS § 13 tähenduses. 2002.-2003. aasta kollektiivleping sätestab jõulutoetuse maksmise 1700 krooni ulatuses (p 12.12), kusjuures vastavalt jõulutoetuse maksmise sättele on toodud proportsionaalsuse põhimõte vastava tööandja juures töötatud ajast lähtudes. Vastavalt hea usu ja mõistlikkuse põhimõttele (VÕS § 6, 7) ei ole kohane, et tööandja, kes võtab töölepingud üle detsembrikuus, peab maksma jõulutoetust kokku 200 000 krooni ulatuses, samas kui töötajad ei ole veel tööandja heaks oma panust andnud. Nõue palgaseaduse § 35 alusel jõulutoetuse maksmisega viivitamise eest viiviste väljamõistmiseks ei ole põhjendatud.
2.Kostja oma vastustes hagi ei tunnistanud.
Vastuse kohaselt on ebaõige seisukoht, et jõulutoetuste maksmisel tuleb kohaldada 2002.-2003. aasta kollektiivlepingut. 2000 sõlmiti AS Narva Elektrijaamad administratsiooni ja Eesti Energeetikatöötajate Ametiühingute Liidu vahel kollektiivleping. Sellel perioodil oli kostja töösuhetes AS-iga Narva Elektrijaamad. 2000, pärast riigihanke konkursi läbiviimist, mis oli suunatud AS Narva Elektrijaamad ettevõtete territooriumi koristustööde täitmisele, anti TLS § 6 alusel kostja tööleping üle konkursi võitnud ettevõttele ESS Puhastustööde AS. Vastavalt KLS § 11 lg-le 4 läks koos töölepingutega üle ka 2000. aasta kollektiivleping. 2000 detsembrist kuni 2003 detsembrini oli kostja tööandjaks ESS Puhastustööde AS. Selle perioodi jooksul ei sõlmitud teist kollektiivlepingut. Tööandja ESS Puhastustööde AS täitis probleemideta 2000. aasta kollektiivlepingu tingimusi. 01.12.2003 andis ESS Puhastustööde AS TLS § 6 alusel töölepingud üle konkursi uue vooru võitnud ettevõttele Serviks AS-le, edaspidi SOL Eesti OÜ. Kuna ESS Puhastustööde AS-iga ei sõlmitud uut kollektiivlepingut, läks vastavalt KLS § 11 lg 4 koos töölepingutega üle ka 2000. aasta kollektiivleping. Kollektiivlepingu registreerimata jätmine ei saa mõjutada kollektiivlepingu kehtivust. Hageja viide KLS §-le 17 ei ole õige, kuna 2000.aasta kollektiivleping ei ole seadusega vastuolus. Väär on hageja väide, et 24.11.2003 kokkuleppe sõlmimisega tunnistati 2002.-2003. aasta kollektiivlepingut, tühistades 2000. aasta kollektiivlepingu. 24.11.2003 allkirjastatud kokkuleppe näol on KLS § 13 ja 2000. aasta kollektiivlepingu p 13.4 tähenduses tegemist vaid 2000. aasta kollektiivlepingu lisaga, mis ei tühista 2000. aasta kollektiivlepingut tervikuna. Kuna pooled ei määranud kindlaks (ja seda tahtlikult) kollektiivlepingu kehtivuse lõppemise tähtaega, on kollektiivlepingu kehtivuse tähtaja automaatse pikendamise tingimus tähtajatu.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 20. oktoobri 2008 otsusega hagi osaliselt ja tunnustas SOL Eesti OÜ õigust mitte maksta Raissa Grigorjevale täiendavat jõulutoetust 460 krooni 2000. aasta kollektiivlepingu alusel ning mõistis SOL Eesti OÜ-lt 1 400 krooni Raissa Grigorjeva kasuks 2003. aasta jõulutoetuse katteks. Kohus jättis rahuldamata Raissa Grigorjeva nõude SOL Eesti OÜ vastu jõulutoetuse väljamaksmisega viivitamise aja eest viivise nõudes. Otsuse kohaselt on töötajal õigus jõulutoetusele 2003. aasta eest summas 1 400 krooni (2002.-2003. aasta kollektiivlepingu alusel on tööandjal kohustus tasuda jõulutoetust 1 700 krooni, millest tasutud on 300 krooni ja seega tasumata jõulutoetuse summa on 1 400 krooni), milline tuleb välja mõista tööandjalt, ning seega tuleb hagi rahuldada osaliselt ja tunnustada hageja nõuet mitte maksta jõulutoetust summas 460 krooni 2000. aasta kollektiivlepingu alusel. Kohus leidis, et KLS §-s 41 sätestatud kollektiivlepingu registreerimise kohustusest ei tulene kollektiivlepingu registreerimata jätmisel kollektiivlepingu tühisust. Samuti ei ole sätestatud enne 01.01.2001 sõlmitud kollektiivlepingu registreerimise kohustust töötajatele või ametiühingule, seega ei saa panna kollektiivlepingu registreerimata jätmist kostja süüks. Kuigi KLS § 12 lg 1 järgi peab sõlmitud kollektiivleping olema kättesaadav kõigile, keda see puudutab, on siiski mõistlik tõlgendada seadusi selliselt, et kui tööandjal on lepingulisi kohustusi, siis asjaolu, kas ta teab neist või mitte, ei vabasta teda nende täitmisest, kui selline kohustus on olemas ja talle täitmise nõue esitatakse. Vaidlust ei ole, et AS Narva Elektrijaamad ja ametiühingute vahel eksisteerib kokkulepe, mille kohaselt riigihanke teeninduslepingu lõppemisel lähevad töötajad tagasi AS-ile Narva Elektrijaamad või järgmisele teenuse osutajale. Teeninduslepingu p 4.7. kohaselt oli töötajate üleandjaks AS-ile Narva Elektrijaamad teenuse osutaja ESS Puhastustööde AS. Tellija AS Narva Elektrijaamad andis töötajad edasi hagejale (endine AS Serviks). Seega kokkuleppe kohaselt oli AS Narva Elektrijaamad ja hageja vahelises lepingus sätestatud töölepingute üleminek. Järelikult
kuigi töölepingute üleandjaks formaalselt oli endine tööandja ESS Puhastustööde AS, anti tegelikult lepingud üle hagejale AS Narva Elektrijaamade poolt. Kostja on kohtule esitanud 2000. aasta kollektiivlepingu, mis on sõlmitud AS Narva Elektrijaamade ja Eesti Energeetikatöötajate Ametiühingute Liidu vahel. Vaidlust ei ole, et sel perioodil oli kostja töösuhetes AS-iga Narva Elektrijaamad. 2000. aastal, pärast riigihankekonkursi läbiviimist, mis oli suunatud AS Narva Elektrijaamad ettevõtete territooriumi koristustööde täitmiseks, anti kostja tööleping koos 96 töötaja töölepinguga üle konkursi võitnud ettevõttele ESS Puhastustööde AS-ile. Kostja kinnitusel anti koos töölepingutega üle ka 2000. aasta kollektiivleping. 2000 detsembrist kuni 2003 detsembrini oli kostja tööandjaks ESS Puhastustööde AS, kes täitis 2000. aasta kollektiivlepingu tingimusi. Kollektiivlepingu seaduse (KLS) § 2 lg 1 järgi on kollektiivleping vabatahtlik kokkulepe töötajate või töötajate ühingu või liidu, samuti riigiasutuste või kohalike omavalitsuste vahel, mis reguleerib tööandjate ja töötajate vahelisi töösuhteid. KLS § 11 lg 2 kohaselt on kollektiivlepingu kehtivus üks aasta, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kuna 2000. aasta kollektiivlepinguga oli kokkulepitud lepingu kehtivusaeg kuni 31.03.2001 ning selle lõppemisel uut lepingut ei sõlmitud, siis pikenes 2000. aasta kollektiivleping kuni 31.03.2002. Kostja ei ole kohtule veenvalt tõendanud, et pooltevahelise lepinguga oli kokku lepitud kollektiivlepingu tähtaja lõppemisel lepingu tähtaja automaatne pikenemine tähtajatult 12 kuu kaupa. Asjaolu, et kollektiivlepingu pooled ei soovinud lepingut lepingu kehtivusajal ümber vaadata, ei tähenda, et lepingu kehtivusaja pikenemises oleksid pooled kokku leppinud. Lepingu p-is 13.2. on pooled selgesõnaliselt kokku leppinud lepingu pikenemise pärast lepingus kokku lepitud tähtaega s.o pärast 31.03.2001, veel kuni 12 kuuks. Seega kohtule esitatud kollektiivlepingu kohaselt 2000. aasta kollektiivleping kehtis kuni 31.03.2002. Kohus luges tuvastatuks, et kui hageja võttis üle kostjate töölepingud 01.12.2003, siis 2000. aastal sõlmitud kirjalik kollektiivleping oli lõppenud. Seadusest tulenevalt kollektiivleping, mille kehtivuse tähtaeg on lepingus kokkulepitud ajal möödunud, ei lõpeta pooltevahelisi lepingulisi suhteid, vaid KLS § 11 kohaselt kehtivad pooltele kollektiivlepingus kokkulepitud tingimused, mida nad peavad täitma, kuni uue kollektiivlepingu sõlmimiseni. KLS § 11 lg 5 mõtte kohaselt ei ole kollektiivlepingu lõppemisel võimalik töötajatele kollektiivlepingus ettenähtud soodustuste ja tagatiste andmist lõpetada. AS Narva Elektrijaamad ja Eesti Energeetikatöötajate Ametiühingu (Narva Energia Ametiühingu ning Balti Elektrijaama Ametiühingu) vahel sõlmiti 2002.-2003. aasta kollektiivleping, mis vastavalt selle lepingu p-le 14.1. jõustus 01.04.2002 ja kehtis kuni 31.03.2004. Nimetatud lepingu sõlmimisega muutusid kehtetuks lepingu p 14.2. kohaselt nii eelmine kollektiivleping kui poolte kõik suulised ja kirjalikud kokkulepped. Kuna 2000. aasta kollektiivlepingu kehtivus lõppes 31.03.2002 ja 2002.-2003. aasta kollektiivlepingu kehtivus algas 01.04.2002, ei tekkinud KLS § 11 lg 5 sätestatud kollektiivlepingu täitmise kohustust vana lepingu kehtivuse lõppemisel ja uue lepingu puudumise perioodil. AS Narva Elektrijaamad ja AS Serviks töövõtulepingu p. 4.1. järgi pidid lepingu jõustumise päeva seisuga töövõtjale üle minema lepingu lisas nimetatud koristuse/puhastamisega seotud töötajad, kes läksid AS Narva Elektrijaamade ja ESS Puhastustööde AS vahel 10.08.2000 sõlmitud lepingu alusel üle ESS Puhastustööde AS-ile kuni lepingu lõppemiseni. Töövõtulepingu p 4.2. kohaselt läksid töötajad töövõtjale üle kehtivate töölepingutega TLS § 6 alusel. Nii TLS § 6 kui ka KLS § 11 lg 4 eesmärgiks on kaitsta töötajaid majanduslikel põhjustel toimuvate ümberkorralduste korral, kui nende töö ei lõpe, kuid majandustegevus läheb sisuliselt üle teisele juriidilisele isikule põhjusel, et ettevõte otsustab lõpetada teatud teenuse osutamise ning võimaldada sama vara baasil osutada teenust teisel juriidilisel isikul. Tegemist on
üldtunnustatud tööõiguse põhimõttega, mille kohaselt lähevad ettevõtte üleminekul kõik töötajatega seotud õigused ja kohustused automaatselt üle ettevõtte omandajale. Vaidlust ei ole, et kostjate puhul on tegemist AS Narva Elektrijaamad koristus/puhastamisega seotud töötajatega, kes enne hageja juurde tööleasumist olid töötanud AS Narva Elektrijaamad ja ESS Puhastustööde AS vahelise lepingu alusel ESS Puhastustööde AS-is. Pooled ei vaidle selle üle, et SOL Eesti OÜ töötajad olid 2000. aasta kollektiivlepingu sõlmimise ajal AS Narva Elektrijaamad töötajad ja pooled ei vaidle töötajate ülemineku üle Serviks AS-ile (SOL Eesti OÜ-sse) 01.12.2003. Vaidlust ei ole, et töötajate endine tööandja ESS Puhastustööde AS täitis kuni 2003 detsembrini 2000. aasta kollektiivlepingu tingimusi. Kuna kohus tuvastas, et 2000.aasta. kollektiivleping oli lõppenud 31.03.2002 ja R. Grigorjeva tööleping anti üle AS Narva Elektrijaamade poolt koos 2002.-2003.aasta kollektiivlepinguga 01.12.2003 hagejale, siis kohus leidis, et tuvastades asjaolu, et kostjal ei ole õigust jõulutoetusele 2000. aasta kollektiivlepingu alusel, ei ole mõistlik tõlgendada selliselt, et kostjal kui töötajal ei oleks tahet saada 2003. aasta jõulutoetust muul alusel. Kostja kui töötaja on selgelt väljendanud oma nõuet saada jõulutoetust 2003. aasta eest. 2002.-2003. aasta kollektiivlepingu p 12.12 kohaselt maksab tööandja töötajale jõulutoetust 1 700 krooni ulatuses vastavalt AS-is Narva Elektrijaamas kehtivale jõulutoetuse maksmise sättele. Kohus leidis, et kuna jõulutoetuse näol on tegemist tööandjapoolse kohustusega ühekordselt tasuda töötajale jõulude puhul toetust, siis ei saa pidada mõistlikuks tööandja väidet, et tal oleks õigus maksta jõulutoetust proportsionaalselt selle ajaga, mil tööandjal on võimalik tekitada vahendeid jõulutoetuse maksmiseks. Töötajal tekib õigus kokkulepitud jõulutoetusele vaid seoses jõuludega ja töötaja saab oma nõude esitada vaid uue tööandja vastu. Kohus leidis, et kuna jõulutoetus ei ole palk, vaid erisoodustus, mida tööandja maksab töötajatele konkreetse sündmuse – jõulude – puhul, siis ei ole jõulutoetus seotud töötaja tööga. Jõulutoetust ei hõlma palga mõiste ja seega ei laiene jõulutoetusele ka palga õiguslik režiim. Palgaseaduse § 35 sätestab tööandja vastutuse ainult töötajatele palga väljamaksmisega viivitamise eest. Seega tuleb töötaja nõue viivise nõudes seoses jõulutoetusega väljamaksmisega viivitamise eest jätta rahuldamata.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.SOL Eesti OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 20. oktoobri 2008 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega tunnustada apellandi õigust mitte maksta vastustajale täiendavat jõulutoetust 2000. aasta kollektiivlepingu alusel ja teavitada õiguskaitseorganeid asjaolust, et kohtunik on tõenäoliselt teinud asjas teadlikult ja tahtlikult vale otsuse, sooritades seega KarS § 311 alusel sanktsioneeritava teo. Kaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on rikutud menetlusnormi, sest kohus on väljunud hagi piiridest. Kuigi kohus vaatas läbi töövaidlust 2004 kehtinud ITVLS alusel, ei muuda see asjaolu töötaja poolt töövaidluskomisjonile esitatud nõuet ega nõude alust. Hagi on esitatud töötaja konkreetsele nõudele ja selle nõude alusele. Hageja esitas kohtusse hagi, nõudes tunnustada õigust mitte maksta kostjale jõulutoetust 2000. aasta kollektiivlepingu alusel. Kohus tuvastas 2000. aasta kollektiivlepingu lõppemise 31.03.2002 ja 2002-2003. aasta kollektiivlepingu kehtivuse vaidlusalusel perioodil. Seega, kui kohus tuvastas 2000. aasta kollektiivlepingu kehtetuse, puudus kohtul õigus välja mõista vastustaja kasuks toetust alusel, mida töötaja ei tunnistanud. Seega on kohus teadlikult ja tahtlikult teinud asjas ebaõige otsuse ja sooritanud KarS § 311 alusel sanktsioneeritava teo;
2) on jäetud vaidlusalused asjaolud tuvastamata, eelistades kostja tõendamata väiteid tõenditele. Kohus väidab alusetult, nagu puuduks vaidlus asjaolus, kas kostjate endine tööandja ESS Puhastustööde AS täitis 2003. aastal 2000. aasta kollektiivlepingu tingimusi. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, millise kollektiivlepingu tingimusi ESS Puhastustööde AS kostjate ees täitis. Seega ei ole kohtul alust väita, et kohtuotsuses viidatud äriühing täitis kuni 2003 detsembrini kehtetu 2000. aasta kollektiivlepingu tingimusi; 3) on jäetud hindamata 2002-2003. aasta kollektiivlepingus sätestatud kokkuleppe tekstiline tähendus ja seda pooltega TsMS § 351 lg 1 alusel arutamata. TsMS § 55 kohaselt on protokollil tõenduslik jõud kohtuistungil toimunu kohta. Kohtuistungi protokoll ei sisalda seda, et pooled oleksid kohtu juhtimisel arutanud 2002-2003. aasta kollektiivlepingust tuleneva 1700 krooni maksmise kohustust ja kollektiivlepingu p 12.12 sõnastuse tähendust; 4) on jäetud põhjendamata, millest tuleneb apellandi kohustus anda vastustajale täiendavat erisoodustust 2003. aasta jõulutoetusena summas 1400 krooni. Kohus on jätnud hindamata tõendina esitatud 2002-2003. aasta kollektiivlepingus sätestatud vastustaja õiguse maksta jõulutoetust (erisoodustust) 1700 krooni ulatuses. Kohus ei ole otsuse tegemisel toetunud materiaalõiguslikule alusele. Juhul, kui kohus isegi omas õigust muuta hagi alust ja mõista kostjale välja jõulutoetus 2002-2003. aasta kollektiivlepingu alusel, ei olnud kohtul õigust vastavat otsust teha, hindamata seejuures vastustaja kohustuse ulatust erisoodustuse maksmisel. 2002-2003. aasta kollektiivlepinguga on kokku lepitud anda töötajatele jõulutoetust 1700 krooni ulatuses. Lause „1700 krooni ulatuses“ tähendab „0 kuni 1700 krooni“. Kui kollektiivlepingu pooled oleksid tahtnud kokku leppida kindlas erisoodustuse summas, ei oleks kokkuleppesse sisse kirjutatud sõna „ulatuses“, vaid oleks jäetud üksnes konkreetne summa. Seega kui tööandja maksis töötajale ühepoolselt jõulutoetust 300 krooni, täitis vastustaja töötaja ees 2002-2003. aasta kollektiivlepinguga võetud kohustuse ja kohtul puudus õiguslik alus apellandi erisoodustuse maksmise kohustust suurendada.
5.Raissa Grigorjeva vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Viru Maakohtu 18. oktoobri 2008 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt kehtis pärast töölepingute üleminekut AS-ile Serviks/Sol Eesti OÜ ülevõetavate töötajate puhul 2000. aasta kollektiivleping koos sellest tulenevate õiguslike tagajärgedega. Sellest tulenevalt tekkis vastustajal 2000. aastal sõlmitud kollektiivlepingu p. 11.11 alusel iseseisev nõudeõigus SOL Eesti OÜ vastu lepingujärgsete kohustuse täitmiseks jõulutoetuse osas 2003. aastal miinimumpalga 2160 krooni ulatuses. Kuna vastustajale oli juba 300 krooni varem välja makstud, siis on tal õigus täiendavalt jõulutoetusele 1860 krooni ulatuses.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu
20.oktoobri 2008 otsus muutmata. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Edasi ei ole kaevatatud maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 2, millega tunnustati SOL Eesti OÜ õigust mitte maksta R. Grigorjevale täiendavat jõulutoetust 460 krooni 2000. aasta kollektiivlepingu alusel ning resolutsiooni punkti 4, millega jäeti rahuldamata R. Grigorjeva nõue SOL Eesti OÜ vastu jõulutoetuse väljamaksmisega viivitamise aja eest viivise nõudes. Nimetatud osas ei kontrolli ringkonnakonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust.
Kuna kohtuotsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
7.Ebaõige on apellandi väide, et kohus on rikkunud menetlusnormi ja väljunud hagi piiridest. SOL Eesti OÜ on on esitanud taotluse vaadata töövaidluskomisjonile esitatud avaldus läbi hagimenetluse korras hagina 11.06.2004. Sel ajal kehtinud ITVLS § 24 lg 1 kohaselt töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel võivad vaidlevad pooled pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maa- või linnakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. Nähtuvalt asja materjalidest, esitas R. Grigorjeva töövaidluskomisjonile avalduse välja mõista tööandjalt 2003. aasta saamata jäänud jõulutoetus 1860 krooni ja viivis väljamaksmisega viivitatud aja eest. Töövaidluskomisjon mõistis välja SOL Eesti OÜ-lt R. Grigorjeva kasuks saamata jäänud jõulutoetuse 2003. aasta eest 1860 krooni ning jättis rahuldamata jõulutoetuse väljamaksmisega viivitatud aja eest viivise väljamõistmise nõude. SOL Eesti OÜ sai vastavalt ITVLS § 24 lg-le 1 pöörduda maakohtu poole selle töövaidluse läbivaatamiseks, milline oli olnud läbivaatamisel töövaidluskomisjonis ja millises osas tegi töövaidluskomisjon avaldust rahuldava otsuse, s.o R. Grigorjeva nõue välja mõista tööandjalt 2003. aasta saamata jäänud jõulutoetus 1860 krooni. Seega on olnud maakohtus läbivaadatud töövaidlus sama, töövaidluskomisjonis ning apellandi vastupidine väide on alusetu.
mis
oli
läbivaatamisel
8.Samuti on alusetu apellandi seisukoht, et maakohus rikkus TsMS § 439 sellega, et on väljunud hagi piiridest. Vastavalt TsMS §-le 439 ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei esitatud. Töövaidluskomisjonile esitatud nõue oli 2003. aasta jõulutoetuse saamiseks summas 1860 krooni ning maakohus, mõistes välja SOL Eesti OÜ-lt 1400 krooni 2003. aasta jõulutoetuse katteks, ei ole ületanud nõude piire.
9.Apellant, leides, et maakohus on ise muutnud nõude alust, kuna mõistis vastustaja kasuks välja jõulutoetuse 2003. aasta eest lähtudes 2002-2003. aasta kollektiivlepingust, on sisustanud hagi aluse mõiste ebaõigesti ning käsitleb faktiväiteid hagi alusena. Töötaja nõude aluseks on olnud asjaolu, et tema õigus 2003. aasta jõulutoetusele tuleneb kollektiivlepingust ning milline konkreetne kollektiivleping on nõude aluseks, see on faktiväide. Hagi alusena ei saa käsitleda mitte igasugust nõudega seotud faktilist asjaolu, vaid asjaolu, mis võimaldab nõude piisavat individualiseerimist nõudega seotud üksikute asjaolude taustal. Seega nõuab hagi aluse määratlemine teatavat üldistust. See, et maakohus tuvastas 2000. aasta kollektiivlepingu lõppemise 31.03.2002 ja rahuldas töötaja nõude, arvestades 2002-2003. aasta kollektiivlepingus sätestatut, ei tähenda seda, et muudetud oleks hagi alust. Vastustaja on oma nõude rajanud asjaolule, et apellant ei ole talle maksnud 2003. aastal kollektiivlepinguga ettenähtud jõulutoetust ning sellele, millisest konkreetsest kollektiivlepingust tulenes apellandi kohustus maksta jõulutoetust, ei saa omistada menetlusõiguslikult hagi aluse tähendust.
10.Kuna antud vaidluse lahendamine ei sõltu sellest, millist kollektiivlepingut (kas 2000. aasta või 2002-2003. aasta) täitis vastustaja endine tööandja ESS Puhastustööde AS, siis ei ole tähtsust sellel, et kohtuotsuses märgitu kohaselt ESS Puhastustööde AS täitis 2003. aasta detsembrini 2000. aasta kollektiivlepingu tingimusi. Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks hinnata apellandi väidet, et kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, millist kollektiivlepingut ESS Puhastustööde AS täitis detsembrini 2003.
11.Maakohus on arutanud menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest ning seetõttu on apellandi väide maakohtu poolt TsMS § 351 lg 1 rikkumises alusetu. Samuti ei ole kohus rikkunud TsMS § 436 lg 4 ega tuginenud otsust tehes asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud ega hinnanud esiletoodud asjaolu erinevalt mõlemast poolest, juhtimata sellele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukohti. Apellant on ise esitanud maakohtule asjaolu, et 2000. aasta kollektiivleping oli 2003. detsembris kehtetu ning kehtis 2002.-2003. aasta kollektiivleping. Nimetatud asjaolu on menetluses arutatud. Samuti on kohtumenetluses arutatud seda, kas apellandil oli 2002.-2003. aasta kollektiivlepingu alusel kohustus maksta vastutajale jõulutoetust 1700 krooni või väiksemas ulatuses ning apellant on saanud oma vastavasisulised vastuväited esitada. Apellant on ise hagiavalduses märkinud, et tema kohustus maksta vastutajale jõulutoetust tulenes 2002.-2003. aasta kollektiivlepingu punktist 12.12. ning kuna seal märgitud sõna „ulatuses“ siis tähendab see jõulutoetuse maksmist vastava summani ning makstes välja 300 krooni, on apellant oma kohustuse töötaja ees täitnud. See, kas apellant on kohustatud toetust maksma 1700 krooni või väiksemas ulatuses, on tõendite hindamise küsimus, kuid mitte asjaolu, mida peaks menetluses arutama ja mida ei tohiks kohus hinnata erinevalt pooltest. Seega on apellant ise andnud omapoolse arvamuse tema poolt esitatud tõendite ja asjaolude kohta ning kui kohus ei pidanud vajalikuks veelkord istungil üle küsida apellandi arvamust, ei ole see protsessinormide rikkumine.
12.Ebaõige on apellandi väide, et maakohus on jätnud põhjendamata, millest tuleneb apellandi kohustus maksta vastustajale täiendavalt erisoodustust 2003. aasta jõulutoetusena summas 1400 krooni. Maakohus on vaidlustatud otsuses vastavad põhjendused esitanud. Vastavalt 2002-2003. aasta kollektiivlepingu punktile 12.12. maksab tööandja töötajale jõulutoetust 1700 krooni ulatuses vastavalt AS Narva Elektrijaamas kehtivale jõulutoetuse maksmise sättele (lepingu lisa nr 8). Ringkonnakohus leiab, et lähtudes kollektiivlepingu punkti 12.12. grammatilisest tõlgendusest ning samuti lepingu lisast nr 8, on maakohus õigesti leidnud, et vastustajal oli õigus saada 2003. aastal jõulutoetust 1700 krooni. Alusetu on apellandi väide, et kui kollektiivlepingu pooled oleksid tahtnud kokku leppida kindlas erisoodustuse summas, ei oleks kokkuleppesse sisse kirjutatud sõna „ulatuses“, vaid oleks jäetud üksnes konkreetne summa. Vaidlusaluse punkti sõnastus oleneb lepingupoolte keelekasutusest ning sõna „ulatuses“ kasutamine ei tõenda seda, et nad oleksid kokku leppinud jõulutoetuse maksmises kuni 1700 krooni.
13.Vastavalt 01.01.2006 jõustunud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. TsMS § 60 lg 1 kohaselt (kehtis kuni 01.01.2006) mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud nende endi kanda. Vastustaja menetluskulude kohta apellatsiooniastmes tõendeid ei ole esitanud.
Andra Pärsimägi
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.