Tööõigus › Muud tööõigusasjad

2005. Kaup valmis alles 2006 märtsi teises pooles. Tingituna lepingu rikkumisest ei saanud kostja vastavat kaupa realiseerida ja kannatas seetõttu kahju. Hageja nägi või pidi nägema kahju tekkimise võimalust ette. Tähtaegse tarne eesmärk oligi kasumi saamise võimaluse tagamine ja kostja huvi säilimise/tekkimise eelduseks toodangu tellimiseks. Hooajalisi suusariideid ei saa suvel Åres müüa, kui kõik rajad on suletud ja lund ei ole. Kostja kahju seisneb saamata jäänud tulus, s.o kauba müügist saadava kasumi kaotamises. Hageja vastuhagi ei tunnistanud. Pooled saavutasid kokkuleppe kauba saatmises eraldi partiidena. Hageja täitis kokkuleppeid ning andis kostjale üle tellitud kaupade esimesed kaks partiid 16.12.2005 ning 06.01.2006. Kahe esimese partiiga oli 06.01.2006 täidetud kostja kõikidest tellimustest nii mahuliselt kui rahaliselt 75%. Kostja võttis kaubad vastu, kuid on tänaseni jätnud kaupade esitatud arved tasumata. Kolmanda kaubapartii (spordiriided koguväärtuses 121 574 krooni) osas oli hageja sunnitud kasutama VÕS §-is 110 sätestatud kinnipidamisõigust. Kostja ei ole ise kahju ärahoidmiseks mingeid samme astunud. Esmane vajalik samm olnuks mõistetavalt sissenõutava töövõtutasu maksmine (hageja esimese kahe arve tasumine) ehk viimase tarne saamise takistuse kõrvaldamine. Teiseks olnuks kohe peale võla tasumist kolmanda partii vastuvõtmine ja kahju ärahoidmiseks selle: kas kuni aprilli lõpuni normaalhinnaga müümine ja siis kas suveks ladustamine ja uuel hooajal normaalhinnaga müümine (kostja müüb samu tooteid ka 2007/2008 hooajal ja tegi seda seetõttu ilmselt ka 2006/2007 hooajal, või allahindlusega müümine. Kahju olemasolu korral tuleks hüvitist oluliselt vähendada tulenevalt VÕS §-st 139. Maakohtu otsus Pärnu Maakohus rahuldas hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata ning mõistis välja kostjalt hageja kasuks töövõtutasu 477 869,38 krooni ja kuni 04.06.2008 viivised 116 508,41 krooni ning viivised määras 11% võla summast aastas kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Menetluskulud jäid kostja kanda. Kohus tuvastas, et 19.04.2005 sõlmiti poolte vahel töövõtuleping, mille alusel hageja tootis kostja tellimusel ja tellija materjalist riideid. Tööde teostamise tähtaeg pidi olema hiljemalt 28.11.2005-25.12.2005. Oktoobri lõpp tähtajana nurjus materjali puudumise tõttu: kangas saabus alles 11.11.2005. Selleks ajaks polnud veel saabunud kostja tellitud, kostja sümboolikaga lukuotsikud. Kostja materjalides esinesid puudused: kostja tellitud kangas oli liiga veniv, mis pikendas juurdelõikusele kuluvat aega; tellitud kangast oli vähem (kanga paan oli tavapärase 1,40m asemel 1,22m lai); tellitud Rudholmi kapuutsikinnitused lagunesid jopedele õmblemisel, mistõttu hageja pidi need tootmise käigus ise hankima; tellitud teip õmbluste teipimiseks oli tavapärasest kitsam. Tunnistajate L. V. ja K. S. ütluste kohaselt selgusid kõik need probleemid peale 25.11.2005 ja takistasid tellimuse täitmist 51. nädalaks. Pooled olid kokku leppinud kauba saatmises eraldi partiidena, s.o ositi tarneks, mida kinnitab pooltevaheline 6-12.12.2005 kirjavahetus ja tunnistajate L. V. ja K. S. ütlused. Ositi tarned olid ka poolte varasemast omavahelistes suhetes tavalised, mida kinnitab pooltevaheline 23.09.2002 koostööleping ja saateleht-arved eelnevatest aastatest. Toodetud riided anti kostjale üle kahes partiis ja nõuti selle eest tasu: 16.12.2005 arve 17 801,68 eurot ja 06.01.2006 arve 4968,48 eurot. Kostja ei vaidle vastu 16.12.2005 ja 6.01.2006 saadetud kauba kättesaamisele. 3(11)

Hageja on teostanud kostja tellimuse selle täitmiseks vajaliku ning mõistliku aja jooksul. Kostja poolt soovitud tähtaja ületamise põhjustasid kostjapoolsed viivitused ja häired materjalinäidiste tarnimisel, tootenäidiste kooskõlastamisel ning materjalide tarnimisel. Asjas on tõendamist leidnud, et hageja poolne näidiste tootmine viibis kostja süül – materjali puudumisel, kuni hageja valmistas näidised oma materjali jääkidest. Kohus tugines VÕS § 637 lg-tele 3 ja 4 ning §-le 119. Kuna hageja töö viibis kostjapoolse vastuvõtuviivituse tõttu, siis ei vastuta hageja töövõtjana töö teostamise tähtaja rikkumise eest ning kostjal ei ole alust töövõtutasu mittemaksmiseks või enda kahjunõudega tasaarvestamiseks ning töövõtutasu 477 869,38 krooni tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Esialgse tähtaja ületamise tingis kostja hilinenud materjalitarne. Lepingu hilisemat täitmist takistas samuti puudused hageja tarnitud materjalides ja alates 31.12.2006 kostja lepingurikkumine, s.o viivitus arve tasumisega. Hageja ei saanud materjalide omaduste ja puudustega varem arvestada, sest need selgusid alles töö käigus. Seega ei vastuta hageja lepingurikkumise eest. Hageja ei ole pooltevahelist lepingut rikkunud ega kostjale kahju tekitanud. Tõendatud ei ole lepingurikkumine, kahju ega põhjuslik seos nende vahel. Tõendatud on, et hageja ei ole rikkunud kostjaga sõlmitud töövõtulepingut. Hageja ei olnud tellimuse tähtaja ületamises süüdi. Põhjendatud on ka hageja viivise nõue kuni 04.06.2008 summas 116 508,41 krooni ning viivised määras 11% võla summast aastas kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Kostja oli 06.01.2006 saanud 75% kõikide tellimuste kogumahust, seega oli ta kätte saanud olulises osas sellest, mida ta lepingut sõlmides lootis ja tal ei olnud taganemisõigust. Kostja ei ole tõendanud saamata jäänud tulu kui kahju. Ta on tõendanud saamata jäänud käibe, kuid see ei ole võrreldav tuluga. Kostja eksib võrdsustades äritulu ja kasumi. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning vastuhagi rahuldada. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse ja menetlusõiguse norme. Hageja lepingujärgne ülesanne oli varustada kostjat hooajakaubaga terveks hooajaks, kuid hooaeg oli kauba valmimise hetkeks sisuliselt lõppenud. Eeltoodust nähtuvalt on hageja rikkumiste näol tegemist olulise lepingurikkumisega ja rikkumine on oluline lepingu kui terviku suhtes. Kostja ei oleks lepingut sõlminud, kui ta oleks teadnud, et hageja seda tähtaegselt ei täida ning tulemusena on tal kaupluses vähe kaupa või ei ole teatud kaupa üldse. Sellistel asjaoludel oleks kostja valinud teise lepingupartneri, et tagada edasimüügiks vajalike kaupade piisav valik ja kogus ning kasumi saamine. Lepingu hilisema täitmise (märtsi lõpus 2006) aktsepteerimise korral polnuks võimalik seda eesmärki saavutada. Kuna hageja ei täitnud oma kohustust täitmiseks antud/võetud täiendava tähtaja jooksul, oli taganemine VÕS § 116 alusel samuti õigustatud. Põhimõtteliselt andis tarnetähtaja järjekordne rikkumine kostjale ka mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi, mis on samuti üks VÕS § 116 nimetatud oluline lepingurikkumine. Olukorras, kus kostja on kehtivalt lepingust taganenud, ei saa kohus rahuldada hageja lepingu täitmise nõuet. Teisi nõudeid pole hageja esitanud. Kohus on valesti leidnud, et tegemist ei olnud lepingurikkumisega. 4(11)

Maakohus on ekslikult järeldanud, et kokkulepe ositi tarnes tähendab ka kokkulepet ositi tasumise osas. Seega kohaldas maakohus ebaõigesti VÕS § 637 lg 3 ja 4. Kohus ei ole eristanud kokkulepet üleandmisviisi kohta maksmise tingimuste kokkuleppest ega arvestanud võlaõiguses kehtiva dispositiivsuse põhimõttega. Poolte kirjavahetus tõendab, et pooltel oli kokkulepe tasumises peale kogutarnet ja hilisem vajadus osalisteks tarneteks ei toonud kaasa tasumise osas saavutatud kokkuleppe muutmist. Töövõtulepingu puhul saavad pooled VÕS § 637 sätestatust teistmoodi kokku leppida. Poolte kokkulepe tasumise kohta nähtub peale tarnet järgmistest asjaoludest: tarne oli esialgselt lepitud kokku oktoobri lõpuks ning hageja ei esitanud kostjale enne tarne tegemist ühtegi arvet ega pakkunud osalisi tarneid, osalise tarne tegemine oli kostja ettepanek, et hoida talle tekkiv kahju võimalikult väike. Kui hageja esitas peale osalisi tarneid kostjale arve, vastas kostja sellele, et tasutakse peale kogutarnet. Hageja ei vastanud sellele kirjale, et pooltel oli kokkulepe, et makstakse ositi. Vastupidi, hageja aktsepteeris kostja käitumist ning arvete tasumist järgneva kolme kuu jooksul peetud tihedas kirjavahetuses kordagi ei maininud. Esimest korda mainis hageja tasumist kui võimalikku täitmise takistust alles 03.04.2006 peale lepingust taganemist. Enne lepingust taganemist vabandati viivituse pärast, mitte ei keeldutud kohustuse täitmisest. Kohustuse täitmisest ei saa keelduda, kui kohustuse täitmine on võimatu (VÕS § 110, 111). Maakohus on valesti kohaldanud VÕS § 119 ning asunud seisukohale, et kostja oli vastuvõtuviivituses. Vastuvõtuviivituse regulatsioon eeldab, et võlgnik saab täita, kuid täitmist takistavad temast sõltumatud asjaolud. Antud juhul ei takistanud peale 25.11.2005 tähtaja kokkuleppimist täitmist ükski kostjast sõltuv asjaolu. Hageja oli valmistanud tootenäidised ja pidi olema võimeline tooted lubatud ajaga tootma. Väidetava täitmise pakkumise ajal oli täitmine hageja enda tõttu võimatu, mis välistab kostja vastuvõtuviivituse. Kui selgub, et võlgnik ei ole võimeline kohustust kokkulepitud ajal täitma või ei olnud võimeline seda tegema nõuetekohaselt, siis ei too võlausaldaja poolt kohustuse täitmise takistamine kaasa vastuvõtuviivitusse sattumist ega sellest tulenevaid õiguslikke tagajärgi. Õiguslikke tagajärgi toob kaasa ainult täitmise tegelik pakkumine. Tuleb arvestada ka hea usu põhimõttega (VÕS § 6 lg 1). Pooltel oli kokkulepe tasumise osas peale kogutarnet. Täitmise tähtaeg lepiti kokku peale kanga saabumist, mistõttu ei olnud kostja ka kanga tarnimisega vastuvõtuviivituses. Igal juhul poolte kirjavahetusest nähtub, et hageja oli algusest peale teadlik, et kangas saabub oktoobri lõpus. Vastuvõtuviivitus sai sellisel juhul olla üksnes perioodil 01.-10.11.2005 ega õigusta kauba tarnimata jätmist ning kauba valmimist märtsi lõpus 2006. Isegi juhul kui kostja oli perioodi jooksul lepingu sõlmimisest kuni lepingu ülesütlemiseni või kauba valmimiseni mingil hetkel vastuvõtuviivituses, siis ei olnud vastuvõtuviivitus kestev ning ca 3 kuu pikkuse viivituse põhjuseks. Maakohus jättis kohaldamata VÕS § 641 lg 3. Hageja võttis teadlikult tootmiseks mõeldud materjalidest tuleneva riski enda kanda ning valmistas näidised valest materjalist kui materjal oli hagejale saadetud. Samuti ei küsinud hageja mudelite näidiste kohta kõiki tootmiseks vajalikke küsimusi enne tootmise alustamist ja küsis mudelite detailide kohta veel 29.11.2005 rääkimata 09.03.2006 küsimusest. Kohus eksis, et riided pidi toodetama üksnes tellija materjalist. Asjaoludest nähtub, et materjalitarnega viivitas hageja kauem kui kostja (lukud). Igal juhul oli tähtaja kokkuleppimise hetkeks kõik olemas, et tootmist alustada, veelgi enam hageja oli siis enda kinnitusel juba tootmist alustanud. Kui hageja hindab tootmiseks ettenähtud perioodi pikkust ebaadekvaatselt, kannab selle eest vastustust 5(11)

hageja ise. Maakohus on jätnud analüüsimata kostja seisukoha, et kui kokkulepe tasumise osas peale kogutarnet ei ole tõendatud, tuleb kostja kirja jaanuaris 2006 tasumise kohta peale kogutarnet lugeda keeldumiseks kohustuse täitmisest. Kohus on leidnud, et pooltel oli kokkulepe osalise tasumise osas, kuigi tegelikult oli kokkulepe üksnes osalise tarne osas ja tasumise osas oli just vastupidine kokkulepe. Maakohus ei juhtinud kostja tähelepanu asjaolule, et kohtu jaoks on kostja kahjuarvestus ebaselge või et mingi asjaolu selles arvestuses vajab täiendavat tõendamist ning nt kostja väide, et kaupluse kulud ei oleks olnud suuremad, kui seal oleks saanud kaupa müüa võrreldes olukorraga, kus kaupa suures osas ei olnud. Sellega rikkus kohus menetlusseadustikku ja tegi üllatava otsuse. Olukorras, kus hageja on korduvalt kirjavahetuses tähtaja rikkumist ja viivitust tunnistanud, ei saa kohus asuda seisukohale, et hageja ei ole lepingut rikkunud. Kostja esitas piisava põhjenduse saamata jäänud tulu nõude õigsuses veendumiseks ning arvestuse saamata jäänud tulu/kasumi vähenemise kohta. Samuti lisas kostja andmed toodete omahinna ja käibe kohta eelnevatel ja järgneval hooajal. Antud andmetest nähtus, et kostja prognoos 2005/06 käibe kohta oli pigem tagasihoidlik ja et kui hageja oleks tähtaegselt tooted tarninud ja kostja oleks saanud need realiseerida, oleks see prognoos sisuliselt tõele vastanud. Lisaks tõendab kostja, et 2005/06 hooaeg oli Åre suusakeskuse üks parimaid ja suusakeskust külastas rohkem inimesi. Tarnimata jäänud suusariiete müük oleks suurendanud kostja kasumit minimaalselt 839 260,21 krooni võrra. Tarnimata toodete omahind koosneb järgmistest kuludest: materjalide hind, õmblemise ja õmblemisel kasutatud lisamaterjalide kulu ja transpordi kulu tarnimata jäänud kauba tarnimiseks Sellega, et hageja lepingut ei täitnud, kaotas kostja nii toodete omahinnaks tehtud kulutused kui ka võimaluse teenida toodetelt tulu (saamata jäänud tulu). Hageja on kohustatud kogu selle kahju hüvitama, sest ka tehtud kulud oleks kostja saanud tagasi enda klientidelt. Samuti esitas kostja andmed varasemate hooaegade müügi kohta. Hooajal 2003/04 müüs kostja 459 suusajopet, hooajal 2004/05 342 suusajopet, kuid hooajal 2005/06 kauba puudumise tõttu ainult 133 naiste suusajopet. Pooltel vaidlus selles osas puudub, et meeste jopesid hageja kostjale ei tarninud. Seega, oleks kostja arvestades hooaegade 2003/2004 ja 2004/2005 keskmist müünud tõenäoliselt kokku koos meestejopedega ca 400 suusajopet. Kindlasti vähenes ka naiste jopede müük, sest üks põhitoode naistele ROX saabus peale tippmüügiperioodi. Arvestades eeltoodut ja et hageja pidi i3, Indy ja Arc2 (kõik meestele mõeldud joped) suusajopesid tarnima kokku 260 tk oleks kostja saanud hooajal 2005/2006 müüa seega samuti ca 400 suusajopet. Tingituna nt tootevalikuga sobivate meeste suusajopede puudumisest vähenes ka suusapükste (põhilist toodet suusapüksid P9 ei tarnitud samuti) ja teiste toodete müük, sest suusajope sobib selle juurde disainitud kinnaste, mütside, pükste jt toodetega. Seega oleks kostja väga suure tõenäosusega realiseerinud kogu hageja poolt tarnimata jäänud toodangu juba enne soodusmüüki. Sama kinnitab asjaolu, et kui võrrelda tegelikku käivet 2005/2006 hooajal (2 031 000 Rootsi krooni) käibega, mis oleks olnud, kui hageja oleks tarnimata tooted tarninud ja kostja oleks need realiseerinud (käive vähenes 742 387,50 – 1 484 775,00 Rootsi krooni), oleks kauba kataloogihinnaga realiseerimisel olnud kostja käive 3,5 SEK, millisena käivet ka prognoositi. Arvestuste kohaselt vähenes kasum seega 501 140,63 - 1 243 528,13 Rootsi 6(11)

krooni, s.o 831 893,45 – 2 064 256,70 Eesti krooni. Kui võtta saamata jäänud tulu arvestuse aluseks hageja esitatud tavapärane müügistatistika, oleks kostja saamata jäänud tulu ca 1,5 miljonit krooni, eeldusel, et 67% müüakse täishinnaga ja 33% pannakse soodushinnaga müüki, kuid ära müüakse 20%. Juhul kui kohus leiab, et hageja arvutus ei võimalda saamata jäänud tulu selles esitatud suuruses kostjalt välja mõista, kuulub kohaldamisele VÕS § 127 lg 6. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigus normide ebaõige kohaldamise ja protsessiõigusnormide olulise rikkumise tõttu ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kõigepealt kolleegium märgib, et apellatsioonkaebus on esitatud tähtaegselt. Apellandi esindajale toimetati kohtuotsus posti teel 10.07.2008. Seega lõppes apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg 09.08.2008. Nimetatud päev ja sellele järgnev päev olid puhkepäevad. TsMS § 62 lg.1 kohaselt kohaldatakse menetlustähtaegade arvutamisele TsÜS-is tähtaja ja tähtpäeva kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja apellatsioonkaebus esitati ringkonnakohtusse digitaalselt 11.08.2008. TsÜS § 136 lg. 8 kohaselt kui tahtevalduse tegemiseks ettenähtud tähtpäev satub puhkepäevale, loetakse tähtpäev saabunuks puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et pooled on ühel seisukohal selles, et nende vahel oli sõlmitud tööettevõtuleping; kumbki pool ei vaidlusta seda, et pooli esindanud töötajad (hageja poolel K. S. ja L. V. ning kostja poolel M. L.) omasid poolte volitusi teha nende nimel teisele poolele antud lepinguga seoses siduvaid tahteavalusi; kostja ei vaidlusta hageja nõutud töövõtutasu ja tellimuse täitmisel tehtud kulutuste suurust ehk siis ei väida, et nõutav töövõtutasu on suurem kokkulepitust või ületab mõistliku tasu ning et hageja ei ole tasunud kostja eest tollimakse ja muid kulusid seoses kostja tarnitud materjali kättesaamisega. VÕS § 635 lg.1 kohaselt töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Töövõtuleping on konsensuaalne, tasuline ja vastastikune. Töövõtulepingu olemuslikud tunnused on:

tasule ainult juhul, kui ta töö teostamise käigus saavutab lepingus kokkulepitud resultaadi;

Viimatimärgitu tõttu on juba iseenesest põhjendamatu maakohtu seisukoht, et lepingu hilisemat täitmist alates 31.12.2006 takistas viivitus arve tasumisega. Kolleegium märgib, et eelduslikult toimub töö ees tasumine kogu töö valmimisel, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Antud juhul oli algselt tellimuse täimiseks määratud suhteliselt lühike tähtaeg (2005.a. oktoobri kolme nädala jooksul), mis eeldab tellimuse täitmist ja selle eest tasumist peale kogu töö tulemuse üleandmist. Õige on apellandi seisukoht, et kokkulepe ositi täitmiseks ei tähenda iseenesest veel seda, et ka maksmises oli kokku lepitud ositi. VÕS 655 lg.2 kohaselt ei ole töövõtjal õigus nõuda töövõtutasu, kui tellija on lepingu üles öelnud seetõttu, et töövõtja rikkus lepingut. Hagejapoolsele lepingurikkumisele, mis seisneb kokkulepitud tellimuse täitmise tähtaja (tähtaegade) mittejärgimises tugines kostja ka oma vastuhagis lepingu rikkumisega tekitatud kahju (saamata jäänud tulu) hüvitamiseks. Maakohus on leidnud, et hageja ei ole lepingut rikkunud, ta ei ole tellimuse tähtaja ületamises süüdi ja kostja poolt soovitud tähtaja ületamise tingisid kostjapoolsed viivitused ja häired materjalinäidiste tarnimisel, tootenäidiste kooskõlastamisel ning materjalide tarnimisel. Vastuhagi käsitavas osas on maakohus leidnud, et esialgse tähtaja ületamise tingis kostja hilinenud materjalitarne; lepingu hilisemat täitmist takistasid puudused hageja tarnitud materjalides, mis ilmnesid pärast 25.11.2005, ja alates 31.12.2005 kostjapoolne lepingurikkumine - viivitus arve tasumisega. Vastuhagi osas on kohus leidnud, et tõendatud ei ole lepingurikkumine, kahju ega põhjuslik seos nende vahel. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei vasta TsMS § 442 lg.8 nõuetele, mille kohaselt otsuse põhjendavas osas märgitakse tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused; kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu ühe või teise poole faktiliste väidetega; kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima ja kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Tellimuse täitmiseks kokkulepitud tähtaja mittejärgimine on lepingu rikkumine. Seetõttu on ebaõige maakohtu seisukoht, mille kohaselt hageja ei ole lepingut rikkunud. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine ka täitmisega viivitamine. VÕS § 103 lg.1 kohaselt eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav, ja lg.2 järgi kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. VÕS § 119 lg.1 kohaselt satub võlausaldaja vastuvõtuviivitusse, kui võlgnik ei saa täita kohustust võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu, muuhulgas siis, kui võlgnik keeldub õigustamatult kohustuse täitmisest, milleta võlgnik ei saa oma kohustust täita, või ei tee võlgniku kohustuse täitmiseks vajalikku muud tegu või koostööd võlgnikuga. Tellimuse täimise tähtaja suhtes on kohaldatav ka VÕS § 641 lg.3, mille kohaselt töövõtja ei vastuta töö lepingutingimustele mittevastavusest (s.o. ka tähtaja mittejärgimise eest), mis tulenes tellija muretsetud materjalide puudustest, kui töövõtja materjali piisavalt kontrollis. VÕS § 23 sätestab, et lepingupoolte kohustused võivad tuleneda ka lepingu olemusest ja eesmärgist, poolte vahel väljakujunenud praktikast, lepingupoolte kutse- või tegevusalal kehtivatest tavadest ja hea usu ning mõistlikkuse põhimõttest. Lepingupool peavad tegema teise lepingupoolega koostööd, mis on teisele poolele vajalik oma kohustuste täitmiseks. 9(11)

Kolleegium leiab, et kostja tarnitud materjalide puudused, mis ilmnesid töö teostamise käigus, ei anna iseenesest veel alust väita, et kostja oli vastuvõtuviivises. Tulenevalt poolte koostöökohustusest saaks vastuvõtuviivitusest rääkida siis, kui kostja ei oleks teinud vajalikku koostööd töö käigus ilmnenud probleemide lahendamisel, näiteks oleks keeldunud materjali asendamisest või viivitanud selleks nõusoleku andmisega. Kostja poolt koostöökohustuse rikkumisele ei ole hageja tuginenud. Tunnistajate L. V. ja K. S. ütluste kohaselt olid tootenäidised valmis 2005.a. oktoobri alguseks ja nende taga ei seisnenud tellimuse täitmise algus, mistõttu on arusaamatu maakohtu seisukoht, et tähtaja ületamise põhjustas muuhulgas kostjapoolne viivitus tootenäidiste kooskõlastamisel. Selle hindamisel, kas hageja poolt tellimuse täitmise tema enda poolt nimetatud tähtaegade mittejärgimine oli mõistlikult vabandatav või tingitud kostjast tulenevatest asjaoludest, pidi kohus hindama ja kaaluma ka kostja vastuväiteid. Nii on maakohus jätnud tähelepanuta kostja väite, et tema poolt tellimuse täitmiseks vajalik materjal - kangas - saabus 11.11.2005, mistõttu töövõtjal oli võimalus enne tellimuse täitmiseks tähtaja andmist (lubamist) 25.11.2005 võimalus selle omadustega tutvuda; samuti oli hagejal võimalus hinnata oma tootmisvõimalused ja tähtaja andmisel nendega arvestada. Maakohus on tähelepanuta ja hindamata jätnud kostja väited, et hageja esitas esialgse tähtaja mittejärgimise põhjendused kostjale alles 2005.a. detsembrikuu lõpus, esitatud arvete maksmatajätmisele tugines ta aga alles pärast kostja poolt lepingu ülesütlemist. Nimetatud asjaolud võivad viidata hageja poolt esitatud tellimuse täitmise tähtaja mittejärgimise põhjenduste alusetusele. Vastuhagi osas on kohus leidnud, et kahju ei ole tõendatud ja kostja eksib, võrdsustades äritulu ja kasumi. Nimetatust ei piisa, et eitada kostja poolt kahju hüvitamise nõude (saamata jäänud tulu) olemasolu. Kui kohus pidas silmas, et kostja poolt eelnevate aastate käivete võrdlemisega ei saa põhistada saamata jäänud tulu suurust, siis pidanuks maakohus kostjale seda teada andma. On ilmne, et kostja eesmärk oli hagejalt tellitud rõivad kasudega maha müüa ja saamata jäänud tulu tarnimata kauba eest saab leida, esitades andmed ja põhistades saamata jäänud tulu suurust tarnimata jäänud kauba planeeritud või tavalise müügihinna ja omahinna vahena. Ülaltoodud põhjendustel kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tervikuna tühistada menetlusõigusnormide olulise rikkumise ja materiaalõigusnormide ebaõige kohaldamise tõttu ja asi saata samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja menetluskulud otsustab kohus asja uuel läbivaatamisel. Maakohus peab nõudma pooltelt registriandmete esitamist.

Tiit Kollom

Ulvi Loonurm

Mare Merimaa

Riigikohtu 25.06.2009 otsuse nr. 3-2-1-67-09

RESOLUTSIOON

10(11)

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.