2-07-17927/86 - Tööõigus - Muud tööõigusasjad - Pärnu Maakohus Haapsalu kohtumaja Haapsalus - lahend.ee

2-07-17927 Antud asjas on nii Tallinna Ringkonnakohus 15.01.2009.a. otsuses kui Riigikohus 25.06.2009 otsuses asunud seisukohale, et hagejal on õigus saada töövõtutasu lepingu alusel valminud ja kostja vastuvõetud toodangu eest (ehk 22 770,16 eurot ehk 356 275,58 EEK). Selleks ajaks ei olnud hageja oma tellimusi tühistanud, kostja on kaubad vastu võtnud ja need müünud. Arvestades, et kostja on hagejalt saadud kaubad müünud, oleks kostja keeldumine kaupade eest hagejale tasuda käsitatav kostja alusetu rikastumisena hageja arvel. Maksmisest keelduda võiks vaid juhul kui kostja oleks lepingust taganenud. Antud juhul tuleb arvestada, et kostja oli 6. märtsil 2006. a oma tellimused n-ö tühistanud. Seega tuleb hageja nõude lahendamisel lisaks viidatud VÕS §-dele 635 ja 637 kohaldada ka lepingust taganemist või lepingu ülesütlemist sätestavaid õigusnorme. Milline oli pooltevahelise suhte iseloom (kas tegemist oli kestvuslepinguga VÕS § 195 lg 3 tähenduses või mitte), ning kas sellest järelduvalt kohalduvad asjas lepingust taganemise või lepingu ülesütlemise sätted. Kestvuslepingu olemust on Riigikohus analüüsinud nt 1. juunil 2005. a tsiviilasjas nr 3-2-1-60-05 tehtud otsuse p-s 11. Viidatud lahendis osutas kolleegium, et ainuüksi sellest, et VÕS § 655 sätestab tellija ülesütlemisõiguse, ei saa teha järeldust, et töövõtuleping on kestvusleping. Kohus asub seisukohale, et antud juhul ei olnud pooltevaheline töövõtuleping kestvusleping ning nn tühistamisavaldust analüüsides tuleks lähtuda taganemisavaldusele ettenähtud nõuetest. VÕS § 116 lg 1 järgi võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud, samas sätestatakse oluliste lepingurikkumiste loetelu. VÕS § 116 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt on olulise lepingurikkumisega tegemist juhul, kui kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis, samuti juhul, kui rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu. Tulenevalt kõnealuse sätte lg-st 3 on oluline arvestada, et kahjustatud lepingupool saab taganeda lepingust üksnes selle kohustuse või kohustuse osa suhtes, mida oluliselt rikuti. Kahjustatud lepingupool saab kogu lepingust taganeda üksnes siis, kui tal ei ole õigustatult kohustuse osalise täitmise vastu enam huvi või kui rikkumine on oluline lepingu kui terviku suhtes. VÕS § 118 sätestab juhtumid, millal taganemiseks õigustatud lepingupool kaotab õiguse lepingust taganeda. Riigikohus on 25.06.2009 lahendis märkinud, et nii lepingust taganemise kui ka lepingu ülesütlemise korral vabanevad mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid kuni lepingust taganemiseni või lepingu ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima (vastavalt VÕS § 188 lg 2 ja VÕS § 195 lg 2). Kõnealuse lahendi p-s 16 on Riigikohus asunud seisukohale, et hageja tasunõude lahendamisel on oluline ka VÕS §-s 111 sätestatu. Hageja väitel oli kostja saanud 2006. aasta jaanuariks kätte 75% tellimuse kogumahust ning seega ei olnud tal õigust lepingust taganeda. Kostja vastuväidete kohaselt anti talle tähtaegselt üle üksnes 40% toodangust. VÕS § 111 lg 3 järgi ei või kohustuse täitmisest keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud. Kas kostjal oli õigus lepingust taganeda. Maakohus leiab, et mitte. Nagu eespool viidatud, sätestab VÕS § 118 taganemise lubamatuse 2 alust, mille puhul kaotab lepingupool õiguse lepingust taganeda. Antud juhul kohus nõustub hagejaga selles, et kostja ei teinud taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda kui sai teada rikkumisest (antud juhul on kostja seisukohal, et pidi

2-07-17927 kauba saama 31.detsembril, seega oli 6.märtsiks taganemise avalduse tegemise mõistlik aeg igal juhul möödunud). Samuti ei ole kostja andnud täiendavat tähtaega rikkumise võimaliku kõrvaldamiseks – VÕS § 118 lg 1 p 2, 114 lg . Hageja keeldus õigustatult 3.partiid üle andmast, kuivõrd kostja ei olnud tasunud 2 esimese partii eest. Seega taganemine on tühine, kui võlgnik keeldub õigustatult kohustust täitmast (VÕS § 118 lg.2). Seega kohtu arvates : 1) kostja ei saanud keelduda tasumast hagejale esimese ja teise partii eest, sest leping hageja ja kostja vahel oli suuremas osas täidetud (VÕS §111 lg.3) ning taganeda ei saa juba täidetud kohustuste ees (vt Riigikohtu otsuse p 15) ning 2) hagejal oli õigus keelduda üle andmast 3.partiid kostjale, sest viimane oli võlgu esimese kahe partii eest (VÕS § 111 lg.l) ja 3) lisaks oli poolte vahelise varasema koostöö käigus tasutud eraldi iga kaubapartii eest, mitte aga kogu aastatoodangu eest. VÕS § 25 lg.1 kohaselt lepingu pooled on kohustatud järgima praktikat, mis on nendevahelises suhtes tekkinud. VÕS § 29 lg.5 p.2 järgselt lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada samale lepingutingimusele varem antud tõlgendust ning § 29 lg.5 p.6 kohaselt lepingu poolte vahelist praktikat. Kohus nõustub hagejaga selles, et kostja ei või kasutada õiguskaitsevahendit (taganeda, nõuda kahju) juhul kui ta on ise taolise olukorra põhjustanud - VÕS § 101 lg.3 Kostja ei saanud antud juhul kasutada õiguskaitsevahendit (so teha 6.märtsil 2006 taganemisavaldust ning esitada kahjuhüvitamise nõuet), sest ta oli ise sellise olukorra põhjustanud. Kostja jättis õigustamatult tasumata 2 esimese partii eest (so olukorras, kus leping oli suuremas osas täidetud 75 %, mistõttu oli hageja õigustatud keelduma omapoolse kohustuse täitmisest (so 3.partii üleandmisest). Nii andis hageja kostjale kauba üle 16.12.2005 summas 17 802,68 eurot ja 06.01.2006 summas 4 968,48 eurot. Üle antud kauba maksumus moodustab seega 22 771,16 eurot. Üle andmata jäi üksnes kolmas kaubapartii (arve nr.12H, 27.02.2006.a. summas 7 770,26 eurot). Seega moodustas kogu aastatellimuse maht 30 541,42 eurot. Täidetud osa 22 771,16 eurot moodustab sellest 74,56 % (22 771,16/ 30 541,42 x 100). Riigikohtu hinnangul tuleb hageja tasunõude lahendamisel kindlaks teha, millal muutus tema nõue sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7 mõttes). Pooled ei vaidle selle üle, et kokku lepiti ositi täitmises, st valmistatud kaubad anti üle partiidena ja hageja esitas kostjale arved nende eest tasumiseks. Selliselt kokkulepitu vastab VÕS § 637 lg-s 4 sätestatule. VÕS § 637 lg 4 teisest lausest tuleneb, et iga osa eest tuleb tasuda vastava tööosa vastuvõtmisel vaid juhul, kui pooltel on kokkulepe nii töö ositi üleandmise kui ka hinna ositi määramise kohta. Seega tuleb kohtul tuvastada, milline oli poolte kokkulepe hinna tasumise kohta st kas kostjal tuli tasuda iga kaubasaadetise eest eraldi või alles pärast kogutarnet. Sellest tuleneb hageja viivisenõude põhjendatus, samuti see, kas hageja saab tugineda kostja vastuvõtuviivitusele selle tõttu, et kostja on jätnud üleantud kaubasaadetise eest tasu maksmata. Kohus leiab, et tasunõue muutus sissenõutavaks partiide kaupa, sest see oli kooskõlas varasema praktikaga ja tunnistajate K.Sool ja L.Väli ütlused kinnitavad, et nii ka seekord. Vastupidist ei ole tõendatud. Pooltel oli ka varasemalt 3 aastane koostööleping, mille järgi tasumine toimus partiide kaupa. Tasuti ka palju väiksemate arvete eest, sõltumata, et tarned olid sagedasemad. Seega muutusid tasunõuded sissenõutavaks tähtaegadel (30.12 ja 20.01). Sellest tulenevalt on põhjendatud ka hageja viivisenõue. VÕS § 119 lg-t 1 kohaldades tuleb analüüsida, kas hageja täitmine võis olla takistatud eelkõige põhjusel, et kostja on vastuvõtuviivituses. VÕS § 101 lg 3 järgi ei või võlausaldaja tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt

2-07-17927 õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. VÕS § 119 lg 1 kohaselt satub võlausaldaja vastuvõtuviivitusse, kui võlgnik ei saa täita oma kohustust võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu. Eelkõige kohaldub see säte siis, kui võlausaldaja ei võta õigustamatult vastu talle tegelikult pakutud kohustuse kohast täitmist või keeldub õigustamatult kohustuse täitmisest, milleta võlgnik ei saa oma kohustust täita, või ei tee võlgniku kohustuse täitmiseks vajalikku muud tegu või koostööd võlgnikuga. Viidatud paragrahv reguleerib olukorda, kus võlgniku kohustuse täitmine on takistatud võlausaldajast sõltuvate asjaolude tõttu, ning esitab loetelu vastuvõtuviivituse eeldustest. Selline loetelu asjaoludest, mis võivad kaasa tuua võlausaldaja sattumise vastuvõtuviivitusse, ei ole ammendav. Samuti ei ole nõutav, et võlausaldaja vastuvõtuviivituseks peaks esinema ühel ajal mitu loetelus märgitud asjaolu. Töö lepingutingimustele mittevastavust ei saa samastada töö tähtajaks tegemata jätmisega. Tulenevalt VÕS § 641 lg-st 2 ei vasta töö lepingutingimustele eelkõige siis, kui tööl ei ole kokkulepitud omadusi (osaline või ebakvaliteetne lepingu täitmine). Praeguses asja ei ole kostja väitnud, et hageja tehtud töö ei vastanud lepingutingimustele. Hageja on menetluses esile toonud, et lepingutähtaja ületamise tingisid temast sõltumatud põhjused: hageja sai kostjalt materjali kätte hilinenult, materjali oli vähe ja see oli puudustega. Nii nähtub tunnistajate Lauri Väli /hageja müügijuht, II kd lk 35-37/ ja Kristi Sool /töötas hageja juures 2002-2006 projektijuhina, II kd lk 38-40/ ütlustest, et vastavalt poolte kokkuleppele planeeriti kostjale tootmisliin tellitud kauba tootmiseks 2005 oktoobriks /vt ka 19.04.2005 e-kiri I kd lk 18/. Tootmine polnud kokkulepitud ajal võimalik, sest kangas, lukuotsikud, kapuutsikinnitused jõudsid hagejani alles 11.11.2005 /pooltevaheline ekirjavahetus I kd lk 36-38, lk 87-99/III kd lk 64 tollideklaratsioon. St tootmine algas 42 päeva algsest hiljem. Samuti olid kanga omadused võrreldes näidistega teised, mistõttu juurdelõikus võttis nädal kauem aega - kangas pidi sirguma. (Kristi Soola e-kirjad I kd lk 40, 44 ning K.Sool ja L.Väli ütlused). Teip oli kitsam, selleks oli hagejal vaja tellida 2 uut masinat (Lauri Väli ütlused , 27.03.2006 e-kiri – I kd lk 54). Novembris 2005.a. selgus hagejale, et kapuutsikinnitused purunesid ning sellest teatati kostjale. Hageja küsis kostjalt kas kinnitusi on tellitud varuga ning viimane vastas et varu on piisav/III kd e-kirjavahetus lk 83 /, aga 07/12 kirjavahetuses on kõne all kinnituste asendamine. Kangas oli ebapiisavas koguses sest rull oli kitsam. Et kangast ei tule välja, selgus juurdelõikuse ja õmblemise käigus. Töövõtja küsis 01.12. juhist mida teha valge kanga puudumise tõttu ning juhis viibis kuni 12/12, siis tehti muudatus tellimuses (K.Sool e-kiri 30.11.2005 I kd lk 41 ja K.Sool e-kiri 09.12.2005 – I kd lk 99, K Sool ja L Väli ütlused). Seega juhis- mida teha valge kanga puudumise tõttu viibis 12 päeva. Kapuutsikinnituste puudused ja kanga omaduste erinevused olid tellijast tingitud, kuna olid tellija poolt tarnitud so tellija materjal ning töövõtja ei vastuta nende omaduste eest. Kanga ja kitsama teibiga ei saanud hageja arvestada, sest näidiste tegemisel kasutati tellija loal teist kangast - küsiti selleks tellija luba ja see saadi. Materjali omaduste kontrollimata jätmine ei välista vastuvõtuviivitust (VÕS § 119). Seega saab hageja tugineda kostja vastuvõtuviivitusele selle tõttu, et kostja on jätnud üleantud kaubasaadetise eest tasu maksmata ning lepingutähtaja rikkumine ei olnud tingitud hagejast endast tulenevatest asjaoludest. Eeltoodud põhjendustel kuulub hagi rahuldamisele.