(Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik Maris Kuurberg ja kohtunik Ulvi Loonurm
Määruse tegemise aeg ja koht 19.09.2024, Tallinn Kohtuasja number
2-24-11420
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus X suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 31.07.2024 ja 02.08.2024 määrused
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja (vastustaja): Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399, aadress J.Sütiste tee 19, 13419 Tallinn, e-post:XXX) Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): X (isikukood XXXXXXXX, elukoht XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti (epost:XXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Harju Maakohtu 31.07.2024 ja 02.08.2024 määrused jätta muutmata. X määruskaebus jätta rahuldamata. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda. Määrus toimetada kätte menetlusosalistele (sh määruskaebuse esitajale isiklikult).
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruse peale võib esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu perekonnaliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata
2-24-11420 abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku (avaldaja) valvearst esitas 31.07.2024 Harju Maakohtule taotluse X (puudutatud isik/patsient) suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks üle 48 tunni, esialgse õiguskaitse rakendamiseks 4 päeva alates puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamisest ja selle pikendamiseks kuni 40 päevani arvestades tahtest olenematu ravi otsusest ning temale vajadusel rahustava, psühhoosivastase, elekterkrampravi ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks haiglatingimustes.
2.Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik SA PERH Psühhiaatriakliinikus alates 30.07.2024, kella 08.50-st, mil tema suhtes rakendati tahtest olenematut ravi vastavalt PsAS §-s 11 sätestatule. Oma psüühikahäire tõttu on puudutatud isik ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu. Patsient ei ole võimeline ravivajadust ise hindama. Arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit, ei ole tema psüühilise seisundi paranemist alust prognoosida 4 ööpäeva vältel.
3.Puudutatud isiku kohta on varasemast teada, et esimest korda vajas ta haiglaravi SA PõhjaEesti Regionaalhaigla (PERH) Psühhiaatriakliinikus 10.-15.01.2021 ägeda psühhootilise seisundi (F23.81) tõttu. Seejärel olnud regulaarselt psühhiaatri ambulatoorsel jälgimisel. 05.07.2024 pöördus patsient Psühhiaatriakliiniku valvetuppa. Psühhoosielamusi tol korral ei avaldanud ja patsient hospitaliseerimist ei soovinud. Valvepsühhiaater andis juhise jätkata antidepressandiga ja kirjutas välja und soodustava preparaadi (kvetiapiin). Järgneval päeval tuli patsient uuesti valvetuppa, väljendas hirmu üksinduse ees. Enda käitumist kontrollida ei suutnud: käitus kummaliselt, erutunult, heitis pikali, nuttis ja naeris vaheldumisi, hüüdis kõrvalruumis ootavat enda venda ja korduvalt jooksis venna juurde. Patsient hospitaliseeriti psühhoosi ägenemise kahtlusel tahtest olenematu ravi otsusega ning järgneval päeval haiglas oli endiselt ärev ja muutlikus meeleolus ning ebastabiilse käitumisega. Antipsühhootikumi saamise järgselt oli õhtul juba rahulikum ja edaspidi patsiendi käitumisega probleeme ei olnud, psühhootilist sümptomaatikat ei avaldanud. Edasist haiglaravi ta ei soovinud ning kirjutati tahtest olenematu ravi näidustuse puudumisel haiglast välja. 30.07.2024 kutsus ema kiirabi, kuna puudutatud isiku käitumine oli paari päeva jooksul muutunud ebaadekvaatseks. Emalt saadud andmetel ei ole patsient mõnda aega enda ravimeid võtnud. Ta oli erutunud, emotsionaalselt labiilne, rahutu, rääkis segast juttu, ei maganud. Kodus vanematele ei kuuletunud, viskas sööki ja asju laiali, õpetas vanemaid. Kiirabi saabudes oli patsient köögis ja määris enda keha kalavõiga, oma käitumist ei selgitanud. Kiirabiga ta kaasa ei tahtnud minna, vanemate abiga saadi ta kiirabiautosse. SA PERH Psühhiaatriakliiniku valvetoas patsiendiga sisulist kontakti polnud võimalik saada, enamasti küsimustele ta ei vastanud. Tema käitumine oli ebaadekvaatne. Valvearst hospitaliseeris patsiendi raskest psüühikahäirest (F23.81) tuleneva nii teda ennast kui ümbritsevaid ohustava ettearvamatu ja provotseeriva käitumise ja muu abi ebapiisavuse tõttu tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega 30.07.2024 kell
2-24-11420 08:50. Käesolevaks puudutatud isiku seisund oluliselt paranenud ei ole. Tal puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Ravita jäämisel võib ta oma psüühilisest häirest lähtuva ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise tõttu olla ohtlik nii ümbritsevatele (otsib ümbritsevatega konflikte) kui ka iseendale (konflikte provotseerides võib esile kutsuda vägivalda enda suhtes). Psüühilise seisundi tõttu pole ta käesolevalt võimeline otsustama enda ravi üle ja andma edasiseks haiglaraviks adekvaatset nõusolekut. Menetluse käik
4.Kohus määras 31.07.2024 määrusega puudutatud isikule esindaja, kelleks advokatuur nimetas riigi õigusabi seaduse § 18 lg 1 kohaselt vandeadvokaat Mariann Tusti. Esindaja avaldusele vastuväiteid ei esitanud.
5.Ärakuulamisel 31.07.2024 selgitas dr CR, et puudutatud isiku käitumine on olnud ka täna kummaline. Jutt on vähese loogikaga. Meelepetteid ei avalda, esinevad käitumise iseärasused ja mõttekäigu vormihäire.
6.Ärakuulamisel 31.07.2024 oli puudutatud isik ebaadekvaatselt muretu olekuga, kõrgenenud meeleolus, kordas maneerselt esitatud küsimusi ja vaatas sageli enne vastamist otsa määratud esindajale, justkui vastus peaks tulema viimase käest. Vestlus oli aeglane, kuna nii enne kui ka pärast lausete kordamist jäi puudutatud isik justkui pikalt mõttesse, nõjatus tahapoole ja sulges silmad; kusjuures ei olnud aru saada, kas ta vajab lihtsalt vastamiseks pikemat mõtlemisaega või on ta küsimusele vastamise vajaduse juba unustanud. Puudutatud isik arvas, et V osakonda ei oleks tal vaja ravile jääda. Ravi kohta mõnes muus osakonnas ei oska midagi vastata, kuna ei olevat mujal viibinud. Arvab, et äkki oleks hea, kui tal oleks ees loetelu võimalikest osakondadest ja ta saaks siis valida. Küsimuse peale diagnoosi kohta märgib, et 4 aastat tagasi diagnoositi psühhootilist episoodi ägeda stressiga. Praegu diagnoosi ei tea. Talle on välja kirjutatud psühhiaatrilised ravimid, nende võtmist jälgivad eeskätt vanemad. Haiglasse sattus kiirabiga, kiirabi kutsuti, kuna ema oli närviline. Puudutatud isik istus, tegi käsitööd, õigemini tegeles toiduvalmistamisega. Isa oli kuri, et ta teeb kõik mustaks. Ta tõi isale oma diplomid, magistri ja bakalaureuse, vanemad ei uskunud, et ta on normaalne inimene. Kui on diplomid, ju siis pole hull. Vestluse lõpus muutus puudutatud isik veel lõbusamaks (ilma objektiivse põhjuseta) ja kinnitas, et on nõus haiglasse ravile jääma. Maakohtu 31.07.2024 määrus ja põhjendused
7.Harju Maakohus rakendas 31.07.2024 määrusega esialgset õiguskaitset ja lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli (4) ööpäeva tema psühhiaatriakliinikusse paigutamisest, s.o alates 30.07.2024 kella 08.50-st kuni 03.08.2024 kell 08.50 ning andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt rahustava, psühhoosivastase, elekterkrampravi ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks, samuti vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
8.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt leidis kohus, et esinevad asjaolud puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ja esialgse õiguskaitse rakendamise taotlus kuulub rahuldamisele. Kohus tugines PsAS § 11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja 2 ning TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5.
9.Esitatud taotlusest nähtub, et puudutatud isiku tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi on kohaldatud valvearsti poolt 30.07.2024 kell 08.50 otsusega. Käesolevaks ajaks ei ole tema
2-24-11420 seisund paranenud ja ta ei suuda otsustada adekvaatselt oma ravi vajaduse üle. Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, on kohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline.
10.Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire ägeda psühhootilise häire (F23.81) näol. Patsiendi käitumine on psühhoosielamustest juhitud ja ettearvamatu. Tal puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Temal esinevast psüühikahäirest tulenevalt pole ta võimeline täielikult mõistma ravivajadust ega korrigeerima oma käitumist. Eeltoodut tõendab asjaolu, et varasemalt on puudutatud isik avaldanud paranoilisi luulumõtteid (kahjustusluul, mitmestumisluul), esinesid mõttelevielamused, mõtete sisendamine, madal koormustaluvus ja koormuse suurendamisel vallanduv emotsionaalne ebastabiilsus, ärevus, närvilisus, ebamäärane paranoilisus. 05.07.2024 pöördus patsient kaebustega emotsionaalsele labiilsusele, üksildustundele, uinumisraskustele, mis intensiivistunud pärast elukaaslasest lahku minekut nädal aega eelnevat. Vastuvõtul kirjeldati teda ärevana, kergelt maneerse ja lapseliku käitumisega, kõrge emotsionaalse reaktiivsusega ja pisaratevalmidusega. Järgneval päeval tuli patsient uuesti valvetuppa, väljendas hirmu üksinduse ees. Enda käitumist kontrollida ei suutnud: käitus kummaliselt, erutunult, heitis pikali, nuttis ja naeris vaheldumisi, hüüdis kõrvalruumis ootavat enda venda ja korduvalt jooksis venna juurde. 30.07.2024 kutsus ema kiirabi, kuna puudutatud isiku käitumine oli paari päeva jooksul muutunud ebaadekvaatseks. Emalt saadud andmetel ei ole patsient mõnda aega enda ravimeid võtnud. Ta oli erutunud, emotsionaalselt labiilne, rahutu, rääkis segast juttu, ei maganud. Kodus vanematele ei kuuletunud, viskas sööki ja asju laiali, õpetas vanemaid. Kiirabi saabudes oli patsient köögis ja määris enda keha kalavõiga, oma käitumist ei selgitanud. Kiirabiga ta kaasa ei tahtnud minna, vanemate abiga saadi ta kiirabiautosse. Valvetoas patsiendiga sisulist kontakti polnud võimalik saada, enamasti küsimustele ta ei vastanud. Tema käitumine oli ebaadekvaatne, tõusis korduvalt püsti ja hakkas näiteks laulma: "Eestlaseks olen ja eestlaseks jään", kohati kõneles üksikuid seosetuid sõnu ja lauseid: "Leonardo da Vinci", "1, 2, 3 jänes läks jalutama". Enda käitumist kuidagi ei selgitanud.
11.Käesolevaks puudutatud isiku seisund oluliselt paranenud ei ole. Osakonnas on ta olnud ettearvamatu, väljakutsuva käitumisega, korrutab maneerselt sõnu ja lauseid järgi. Kaaspatsient viskas teda verbaalse provotseerimise tõttu veega. Vestlusel olnud praktiliselt juhitamatu, vajanud rahunemiseks eraldi ruumi suunamist. Ravimid võttis vastumeelselt ning õhtul keeldus nendest täielikult. Süsti järgselt nõudis pesema minekut ja kui seda ei lubatud, siis istus ligikaudu pooleks tunniks põrandale maha ja keeldus palatisse minemast. Ta on jätkuvalt psühhootiline, enda varasemat käitumist ta kuidagi arusaadavalt põhjendada ei suuda. Tema mõttekäik on laialivalguv, alanenud seoslikkusega ja ebaloogiline. Jutus takerdub kõrvalistesse teemadesse, teeb asjakohatuid märkuseid, olulist tähtsusetust eristada ei suuda. Tema tähelepanu on hajuv. Patsient on mõnevõrra kõrgenenud meeleolus, desorganiseeritud käitumisega.
12.Kohus leidis, et võttes arvesse patsiendi seisundit ei ole ta suuteline mõistma ravivajadust ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut. Tema käitumine on täiel määral haiguslikest elamustest juhitud, mistõttu on ohtlik nii endale (konflikte provotseerides võib esile kutsuda vägivalda enda suhtes kui ka ümbritsevatele (otsib ümbritsevatega konflikte). Oma haigusest tulenevalt ei ole ta võimeline hindama enda tervislikku seisundit, tegevuse tagajärgi ega ravivajadust. Kohtu hinnangul ei ole puuduliku haiguskriitika tõttu võimalik patsiendi ravi väljaspool haiglat.
2-24-11420
13.Kohus leidis, et puudutatud isiku suhtes tuleb kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel ja lubada kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli (4) ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o. alates 30.07.2024 kell 08.50 kuni 03.08.2024 kell 08.50. Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist ning kohus leiab, et tuleb anda luba isikule tahtevastaselt rahustava, psühhoosivastase, elekterkrampravi ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks ning vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Menetluse edasine käik
14.Puudutatud isiku raviarst dr. CR andis Harju Maakohtule 02.08.2024 teada, et käesolevalt ei ole patsiendi seisund muutunud, temal puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsejatele. Maakohtu 02.08.2024 määrus ja põhjendused
15.Harju Maakohus pikendas 02.08.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema 30.07.2024 kell 08.50-st psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest ning määras ravi lugeda lõpetatuks 07.09.2024 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt rahustava, psühhoosivastase, elekterkrampravi ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks, samuti vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Menetluskulud jättis kohus Eesti Vabariigi kanda.
16.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt leidis kohus, et esinevad asjaolud puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ja esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilist ravi tähtaja pikendamiseks kuni 40 päevani alates 30.07.2024 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Kohus tugines PsAS § 11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja 2 ning TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5.
17.Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, on kohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel ning pikendada seda 40 päevani. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire ägeda psühhootilise häire (F23.81) näol. Patsiendi käitumine on psühhoosielamustest juhitud ja ettearvamatu. Tal puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Temal esinevast psüühikahäirest tulenevalt pole ta võimeline täielikult mõistma ravivajadust ega korrigeerima oma käitumist. Eeltoodut tõendab asjaolu, et varasemalt on puudutatud isik avaldanud paranoilisi luulumõtteid (kahjustusluul, mitmestumisluul), esinesid mõttelevielamused, mõtete sisendamine, madal koormustaluvus ja koormuse suurendamisel vallanduv emotsionaalne ebastabiilsus, ärevus, närvilisus, ebamäärane paranoilisus. 05.07.2024 pöördus patsient kaebustega emotsionaalsele labiilsusele, üksildustundele, uinumisraskustele, mis intensiivistunud pärast elukaaslasest lahku minekut nädal aega eelnevat. Vastuvõtul kirjeldati teda ärevana, kergelt maneerse ja lapseliku käitumisega, kõrge emotsionaalse reaktiivsusega ja pisaratevalmidusega. Järgneval päeval tuli patsient uuesti valvetuppa, väljendas hirmu üksinduse ees. Enda käitumist kontrollida ei suutnud: käitus kummaliselt, erutunult, heitis pikali, nuttis ja naeris vaheldumisi, hüüdis kõrvalruumis ootavat enda venda ja korduvalt jooksis venna juurde. 31.07.2024 kutsus ema kiirabi, kuna puudutatud isiku käitumine oli paari päeva jooksul muutunud ebaadekvaatseks. Emalt saadud andmetel ei ole patsient mõnda aega enda ravimeid võtnud. Ta oli erutunud,
2-24-11420 emotsionaalselt labiilne, rahutu, rääkis segast juttu, ei maganud. Kodus vanematele ei kuuletunud, viskas sööki ja asju laiali, õpetas vanemaid. Kiirabi saabudes oli patsient köögis ja määris enda keha kalavõiga, oma käitumist ei selgitanud. Kiirabiga ta kaasa ei tahtnud minna, vanemate abiga saadi ta kiirabiautosse. Valvetoas patsiendiga sisulist kontakti polnud võimalik saada, enamasti küsimustele ta ei vastanud. Tema käitumine oli ebaadekvaatne, tõusis korduvalt püsti ja hakkas näiteks laulma: "Eestlaseks olen ja eestlaseks jään", kohati kõneles üksikuid seosetuid sõnu ja lauseid: "Leonardo da Vinci", "1, 2, 3 jänes läks jalutama". Enda käitumist kuidagi ei selgitanud. Käesolevaks puudutatud isiku seisund oluliselt paranenud ei ole. Osakonnas on ta olnud ettearvamatu, väljakutsuva käitumisega, korrutab maneerselt sõnu ja lauseid järgi. Kaaspatsient viskas teda verbaalse provotseerimise tõttu veega. Vestlusel olnud praktiliselt juhitamatu, vajanud rahunemiseks eraldi ruumi suunamist. Ravimid võttis vastumeelselt ning õhtul keeldus nendest täielikult. Süsti järgselt nõudis pesema minekut ja kui seda ei lubatud, siis istus ligikaudu pooleks tunniks põrandale maha ja keeldus palatisse minemast. Ta on jätkuvalt psühhootiline, enda varasemat käitumist ta kuidagi arusaadavalt põhjendada ei suuda. Tema mõttekäik on laialivalguv, alanenud seoslikkusega ja ebaloogiline. Jutus takerdub kõrvalistesse teemadesse, teeb asjakohatuid märkuseid, olulist tähtsusetust eristada ei suuda. Tema tähelepanu on hajuv. Patsient on mõnevõrra kõrgenenud meeleolus, desorganiseeritud käitumisega.
18.Kohus leidis, et patsiendi seisundit arvestades pole tõenäoline patsiendi seisundi paranemine ega tema iseseisev, ohutu toimetulek haiglavälistes tingimustes 4-päevase ravi järgselt. Tema käitumine on täiel määral haiguslikest elamustest juhitud, mistõttu on ohtlik nii endale (konflikte provotseerides võib esile kutsuda vägivalda enda suhtes kui ka ümbritsevatele (otsib ümbritsevatega konflikte). Oma haigusest tulenevalt ei ole ta võimeline hindama enda tervislikku seisundit, tegevuse tagajärgi ega ravivajadust. Kohtu hinnangul ei ole puuduliku haiguskriitika tõttu võimalik patsiendi ravi väljaspool haiglat. Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist ning kohus leidis, et tuleb anda luba isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Määruskaebus
19.Puudutatud isik esitas temale riigi õigusabi korras määratud esindaja kaudu määruskaebuse, milles palub maakohtu 31.07.2024 ja 02.08.2024 määrused tühistada ja vabastada puudutatud isik viivitamatult kinnisest asutusest.
20.Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei nõustu puudutatud isik nende lahenditega. Haiglasse sattumise asjaolude kohta märgib ta, et ta käitumine oli provokatiivne isa suhtes, kuid tegi seda meelega. See polnud tingitud temal esinevast psüühikahäirest. Puudutatud isik on seisukohal, et tal ei esine sellist rasket psüühikahäiret, mis tingiks tema paigutamist tahtest olenematule ravile. Ta pole olnud ohtlik endale või teistele. Ta on väljaspool haiglat käinud dr. Lõokese vastuvõtul ja tarvitanud kõiki ravimeid vastavalt ettekirjutusele. Seega on võimalik tema ravi ka ambulatoorselt. Eeltoodu põhjal ei ole puudutatud isiku suhtes täidetud PsAS §-s 11 ettenähtud eeldused kinnisesse asutusse paigutamiseks ja tahtest olenematu ravi kohaldamiseks. Menetlusosaliste seisukohad
21.Avaldaja leidis, et vaidlustatud kohtumäärused on põhjendatud. Antud haigusjuhu puhul on maakohtule 31.07.2023 ja 02.08.2024 esitatud arsti arvamuses täidetud kõik tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise haiglaravi rakendamise tingimused vastavalt PsAS § 11 lg-le 1.
2-24-11420 Menetluse edasine käik
22.Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
23.Avaldaja andis Harju Maakohtule 22.08.2024 teada, et seoses puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemisega on tema suhtes kohaldatud tahtest olenematu ravi lõpetatud alates 19.08.2024.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
24.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud Harju Maakohtu määrused on seaduslikud ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna kohtumääruste tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja TsMS §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määrused muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruste põhjendustega ja tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-test 5 ning 6 käesolevas lahendis neid ei korda. Määruskaebus jääb rahuldamata. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
25.Määruskaebusest nähtuvalt ei olnud puudutatud isiku hinnangul täidetud PsAS § 11 ettenähtud eeldused tema kinnisesse asutusse paigutamiseks ja tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ning selle pikendamiseks.
26.PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
27.Ringkonnakohus on kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid kogumis hinnates maakohtu määruste seaduslikkust kontrollides seisukohal, et psühhiaatriahaiglasse paigutatud puudutatud isiku suhtes on nii esialgse õiguskaitse rakendamisel kui ka pikendamisel olnud täidetud kõik PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused.
28.Nimetatud seisukohta ei muuda ka määruskaebuse esitaja väited, et temal ei esine rasket psüühikahäiret, mis oleks tinginud tema paigutamise tahtest olenematule ravile, ta pole olnud ohtlik endale või teistele ning et ta on tarvitanud kõiki ravimeid vastavalt ettekirjutusele, mistõttu olnuks võimalik tema ravimine ambulatoorselt. Puudutatud isik on jätnud oma väited põhistamata. Põhistamine on TsMS § 235 kohaselt väite põhistamine kohtule selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks kohustatud isik võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei ole seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile ettenähtud protsessuaalses vormis, muu hulgas allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Ka TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid.
29.Puudutatud isikul raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, olemasolu on tõendatud tsiviilasjas avaldaja poolt 31.07.2024 maakohtule esitatud avaldusele lisatud psühhiaatrite CR ja PT arvamusega. Sellest nähtuvalt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire ägeda psühhootilise häire (F23.81) näol, mis on avaldaja
2-24-11420 poolt esmakordselt diagnoositud juba 2021 aastal, kui puudutatud isik 10.-15.01.2021 psühhiaatrilist ravi vajas.
30.Tõendatud on ka see, et nimetatud eelnimetatud psüühikahäirest tingitud ohtlikkus oli põhjuseks puudutatud isiku paigutamisel tahtest olenematule ravile ja selle pikendamisele. Nimelt nähtub eelviitatud psühhiaatrite arvamuses esitatud kirjeldusest, et 30.07.2024 kutsus puudutatud isiku ema talle kiirabi, kuna puudutatud isiku käitumine oli paari päeva jooksul muutunud ebaadekvaatseks, ta oli erutunud, emotsionaalselt labiilne, rahutu, rääkis segast juttu, ei maganud, vanemad ei kuulanud, viskas sööki ja asju laiali, kiirabi saabudes määris end köögis kalavõiga ega selgitanud oma käitumist, temaga polnud võimalik kontakti saada ka psühhiaatriakliiniku valvetoas, kus puudutatud isiku käitumine oli jätkuvalt ebaadekvaatne ning arusaamatu. Ka osakonnas oli puudutatud isik jätkuvalt ettearvamatu, juhitamatu ja väljakutsuva käitumisega, mille tagajärjel viskas kaaspatsient teda veega ja puudutatud isik suunati eraldi ruumi rahunema. Emalt saadud andmetel ei olnud puudutatud isik juba mõnda aega ravimeid võtnud. Psühhiaatriakliinikus võttis puudutatud isik ravimeid vastumeelselt, keeldudes õhtuti nendest täielikult, millega kaasnes rahustava ravimi manustamine lihasesiseselt.
31.Psühhiaatrite hinnangul puudus puudutatud isikul temal hospitaliseerimisel haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks ning ravita jäämisel võib ta oma psüühilisest häirest lähtuva ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise tõttu olla ohtlik nii ümbritsevatele (otsib ümbritsevatega konflikte) kui ka iseendale (konflikte provotseerides võib esile kutsuda vägivalda enda suhtes). Psühhiaatri täiendava arvamuse kohaselt puudus puudutatud isikul koostöövalmidus jätkuvalt ka ajal, mil kohus pidi otsustama esialgse õiguskaitse pikendamise ja puudutatud isiku ohtlikkus nii iseendale kui ümbritsevatele ei olnud taandunud.
32.Ringkonnakohus osundab, et tahtevastase ravi määramise otsustamisel ja selle pikendamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi osas seisukoha võtmisel hindama. Määruskaebuse esitaja ei ole esitanud tõendeid, et temale määratud diagnoos ja psühhiaatrite esitatud hinnangud oleksid olnud nii esialgse õiguskaitse kohaldamisel kui selle pikendamisel väärad või ekslikud. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt nt RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1), tuvastas maakohus ringkonnakohtu hinnangul nii esialgse õiguskaitse rakendamisel kui ka selle pikendamisel õigesti, et haiglaravita jätmisel on puudutatud isik ohtlik nii endale (konflikte provotseerides võib esile kutsuda vägivalda enda suhtes) kui ka ümbritsevatele (otsib ümbritsevatega konflikte).
33.Õige on ka see maakohtu järeldus, et haiguskriitika puudumise tõttu ei ole võimalik puudutatud isiku ravi väljaspool haiglat. Kohtupraktikas on sedastatud, et muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (vt nt RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Emalt saadud teabe kohaselt, et puudutatud isik ei olnud juba mõnda aega ravimeid võtnud ja kujunenud olukorda arvestades, ei ole usutav see määruskaebuse väide, et puudutatud isik on kõiki ravimeid tarvitanud vastavalt ettekirjutusele. Selles tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et olukorras, kus puudutatud isik ei mõistnud esialgse õiguskaitse rakendamise eelselt enda ravivajadust, olles talle määratud ravi katkestanud ega suutnud oma ravivajadust mõista ka esialgse õiguskaitse pikendamise otsustamise hetkeks, võttes ravimeid kas vastumeelselt või keeldudes nendest täielikult, ei olnud võimalik temale osutada psühhiaatrilist abi muul viisil kui tahtest olenematut ravi kohaldades ja seda pikendades.
2-24-11420
34.Eeltoodud seisukohti arvestades tuleb jätta vaidlustatud maakohtu määrused muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine, edasikaebeõigus
35.TsMS § 172 lg-st 3 tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud riigi kanda. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja tasutaotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega, kui vastav taotlus esitatakse.
36.TsMS §-st 543 ja § 178 lg-st 1 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.