Määruse tegemise aeg ja koht 21.06.2024, Tallinn Kohtuasja number
2-24-6669
Kohtuasi
Tallinna linna (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu) avaldus XX (X) psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks kuni kolmeks kuuks
Vaidlustatud kohtulahendid
Harju Maakohtu 04.06.2024 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Tallinna linn Tervishoiuameti kaudu)
(Tallinna
Sotsiaal-
ja
Puudutatud isik XX (sünniaegx.xx.xxxx), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Täiendada Harju Maakohtu 04.06.2024 määruse resolutsiooni menetluskulude jaotuse osas, jättes menetluskulud maakohtus Eesti Vabariigi kanda. Muus osas jätta Harju Maakohtu 04.06.2024 määrus muutmata.
2.Jätta XX määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Harju Maakohtu 28.04.2024 määrusega paigutati XX (puudutatud isik) esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematule psühhiaatrilisele ravile psühhiaatriakliinikusse kuni 30.04.2024 kell
20.45.Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku (psühhiaatriakliinik) raviarsti taotlusel pikendas maakohus 29.04.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega 40 päevani, s.t kuni 05.06.2024 kell
20.45.Maakohus märkis, et annab loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
2.Puudutatud isiku elukohajärgne kohalik omavalitsus Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu, avaldaja) esitas 30.05.2024 maakohtule avalduse, paludes jätkata puudutatud isiku tahtest olenematut ravi psühhiaatriahaiglas ja paigutada ta haiglasse kuni kolmeks kuuks.
3.Avalduse kohaselt esitas psühhiaatriakliinik avaldajale taotluse puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi jätkamiseks orienteeruvalt kuni kolmeks kuuks. Puudutatud isik viibis antud psühhiaatriakliinikus haiglaravil esimest korda. Tegemist oli Xxxxxxxxxx kodanikuga, kes saabus Yyyyyyyyyy kaudu Eestisse käesoleva aasta aprillis. Wwwwwwwww Suursaatkonnast pärineva info kohaselt saadeti isik Wwwwwwww välja agressiivse käitumise tõttu, mh kuulutati isik kohtus ebastabiilseks. Eelnevalt käis puudutatud isik Yyyyyyyyyy Suursaatkonnas Eestis ning soovis Yyyyyyyyyyle pääseda, kuid saadeti Narva piiripunkti juurest tagasi. Samuti oli varasemast teada, et isik viibis psühhiaatriahaiglas 2016. aastal, kuid ta ei nõustunud avaldama hospitaliseerimise asjaolusid.
4.Puudutatud isik läks 26.04.2024 Wwwwwwwww Suursaatkonda Tallinnas, kus ta käitus ebaadekvaatselt (kõneles seosetult, esitas erinevaid nõudmisi, rääkis mh, et soovib abi Bill Gates ́ilt ning saatis erinevaid seosetu sisuga e-kirju). Kuna puudutatud isik keeldus saatkonnast lahkumast, kutsuti talle politsei. Politsei kaasas psüühikahäire kahtluse tõttu kiirabi. Kiirabi juuresolekul muutus puudutatud isik agressiivseks ning ebaadekvaatse käitumise tõttu viidi ta Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonda, kust ta suunati edasi psühhiaatriakliinikusse. Psühhiaatriakliiniku valvetoas keeldus isik igasugusest koostööst ja küsimustele vastamisest, hakkas oma asju üles pildistama ning proovis salaja diktofoni tööle panna. Puudutatud isiku taskutest leiti määrdunud paberilehti, osaliselt täis kritseldatud märkmeid, tühje pakendeid ning erinevate riikide münte. Lisaks oma dokumentidele oli isikul kaasas OOOO nimele väljastatud juhiluba. Kahtluse tõttu paranoilise luulusüsteemi esinemisele hospitaliseeris valvearst puudutatud isiku raskest psüühikahäirest tingitud ohtliku käitumise tõttu tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega 26.04.2024 kell 20.45 ning hiljem pikendati otsust kohtu loal kuni 40 päevani.
5.Avalduse esitamise hetkeks puudutatud isiku seisund oluliselt ei paranenud. Isik ei olnud ravi vältel nõus tegema ravimeeskonnaga koostööd ega avaldama oma varasemat elu- ja haigusanamneesi või Eestisse tuleku asjaolusid. Puudutatud isik keeldus suhtlemast oma vanematega, kellega elas enne Eestisse saabumist koos ning avaldas nende suhtes paranoilist hoiakut, samuti keeldus ta naasmast oma kodumaale ja avaldamast oma edasisi plaane pärast haiglaravi lõppu. Isik oli haiglapersonali suhtes kahtlustav, tal puudus haiguskriitika ning haigeks ta ennast ei pidanud, samuti avaldas, et ei kavatse pärast haiglaravi lõppu ravimite tarvitamist jätkata. Kuna isik keeldus igasugusest koostööst, kodumaale naasmisest ja lähedastega suhtlemisest ning ei olnud valmis avaldama oma tulevikuplaane, esines alus arvata, et tal esinesid luulumõtted ning vaatamata ravile tema psühhootilised sümptomid ei taandunud.
6.Puudutatud isikul esines raske psüühikahäire ägeda psühhootilise häire (F23.9) näol. Oma seisundist tulenevalt ei olnud ta võimeline mõistma ravivajadust ning oli psühhoosist lähtuva
ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega. Kuna puudutatud isikul puudus haiguskriitika ja tema ravisoostumus oli halb, ei olnud ta tõenäoliselt võimeline väljaspool haiglakeskkonda korrektselt järgima raviskeemi, mis põhjustaks psüühilise seisundi edasise halvenemise ja isiku muutumise potentsiaalselt ohtlikuks endale ja teistele. Puudutatud isik käitus varasemalt teadaolevalt agressiivselt ja ebaadekvaatselt ning proovis sellises seisundis ületada erinevaid riigipiire, keeldus naasmast kodumaale ning esines alus eeldada, et ta reisis Eestisse luululistel ajenditel. Isikut ei olnud võimalik saata elukohajärgsesse psühhiaatriaasutusse tema ilmselt psühhoosist mõjutatud kategoorilise vastuseisu tõttu.
7.Maakohus kuulas puudutatud isiku ära 28.04.2024. Ärakuulamisel selgitas isik, et oli saatkonnas ja küsis lihtsa küsimuse, kuid teda ei aidatud. Saatkonnast eemal mööblipoes istudes tulid tema juurde kaks politseinikku ja turvaauto, kes viisid ta ära. Isik selgitas, et see ei olnud tähtis, millises saatkonnas ta oli ja kuidas ta Eestisse sattus. Kuivõrd toimus ülekuulamine ja isik rääkis liiga palju, siis kutsuti talle kiirabi. Puudutatud isik oli doktorikraadiga insener parimast Aaaaaa ülikoolist. Teda kutsuti Jjjjjjjj raudteid uurima ning tal läks seal väga hästi. Ta oli aus, sõbralik, töötas kirikus ning kogus vanematele inimestele riideid. Eestis oli puudutatud isik puhkamas. Enda sõnul oli ta liiga sõbralik ja avatud ning annab isegi oma vastasele kallistuse, kuigi vastasel võib nuga käes olla. Isik selgitas, et otsib uut kodu, sest kaotas kuidagi oma kodu Xxxxxxxxxxl. Puudutatud isik palus, et ta saaks ära minna, kuivõrd tal on raske aeg, raha on vähe ja aeg töötab tema vastu.
8.Maakohus määras 30.05.2024 puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise vajaduse kindlakstegemiseks kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi. Ekspert esitas arvamuse 04.06.2024. Ekspertarvamuse kohaselt keeldus puudutatud isik ekspertiisile tulemast, lamaskles osakonnas diivanil ja keeldus rääkimisest. Puudutatud isiku emakeel oli Aaaaaa keel, kuid eksperdile vastas ta inglise keeles. Psüühiliselt oli isik selge teadvusega, kuid sisuline kontakt temaga puudus, kuna küsimustele ta ei vastanud. Ümbritseva suhtes oli ta äärmiselt umbuskliku ja kahtlustava hoiakuga, hospitaliseerimisel ilmnesid mõttekäiguhäired, s.t kõne oli seosetu ning võimatu oli selle sisust aru saada. Ekspertarvamuse koostamise ajal isik luulu ja meelepetteid otseselt ei avaldanud, kuid tema käitumisest sai seda järeldada. Emotsionaalselt oli isik pinges, ärev, tunde-tahteelu oli otseselt mõjutatud psühhootilistest elamustest, mistõttu oli tema käitumine ettearvamatu ja agressiivne. Isik keeldus vanematega suhtlemisest ja kodumaale naasmisest. Mälu ja kognitiivsete funktsioonide olulist tagasilangust ekspert ei täheldanud, kuid need olid psühhoosist mõjutatud. Puudutatud isikul puudus täielikult haiguskriitika ja ravisoostumus ning ta avaldas eelnevalt, et ei tarvita väljaspool haiglat ravimeid. Maakohtu määrus
9.Maakohus rahuldas 04.06.2024 määrusega (vaidlustatud määrus) avalduse ja paigutas puudutatud isiku tema tahte vastaselt psühhiaatriakliinikusse talle haiglaravi kohaldamiseks kolmeks kuuks kuni 04.09.2024. Tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuli lugeda lõpetatuks 04.09.2024 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Maakohus andis psühhiaatriakliinikule loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Määruse põhjenduste kohaselt kohaldati puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 5 alusel. Kuivõrd isiku seisund ei olnud sedavõrd paranenud, et tema ravi oleks olnud võimalik lõpetada, lahendas kohus avaldust isiku psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks TsMS § 533 lg 1 alusel.
Maakohus ei pidanud vajalikuks kuulata puudutatud isik uuesti ära, kuivõrd tegi seda 28.04.2024 esialgse õiguskaitse kohaldamisel ja ekspertiisist nähtuvalt ei olnud isik võimeline enda seisundit ise adekvaatselt hindama. Maakohus ei pidanud vajalikuks avaldaja arvamuse suulist ärakuulamist, kuivõrd avaldaja esitas oma seisukohad kohtule kirjalikes menetlusdokumentides. Kohus leidis, et avaldaja kohtule esitatud andmed ja seisukohad olid arvamuse kujundamiseks piisavad. Samuti ei pidanud maakohus vajalikuks muude isikute ärakuulamist, sest arvestades isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aitaks ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele. Maakohus leidis tõenditele tuginedes, et avaldus kuulub rahuldamisele. Puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus oli pigem kindel kui tõenäoline. Haiglasse paigutataval isikul esines raske psüühikahäire ägeda psühhootilise häire (F23.9) näol, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Kuigi psüühiliselt oli isik selge teadvusega, siis sisuline kontakt temaga jätkuvalt puudus. Isik oli ümbritseva suhtes äärmiselt umbuskliku ja kahtlustava hoiakuga, luulu ja meelepetete esinemine järeldus tema käitumisest, samuti esines jätkuvalt oht agressiivsuseks. Isikul puudus täielikult haiguskriitika ja ravisoostumus. Ta avaldas raviarstile, et ei võta ravimeid väljaspool haiglat. Eeltoodust järelduvalt ei olnud isik oma seisundist lähtuvalt võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Käesoleval juhul ei olnud tegemist olukorraga, kus isiku suhtes oleks ravi kohaldatud või taotletakse selle jätkamist põhjusel, et ta on olnud varasemalt ravil või on tunnistatud ohtlikuks isikuks Ameerika Ühendriikides. Antud juhul oli ravi kohaldamise aluseks eelkõige põhjus, et isikul esines väga tõenäoline ennast või teisi ohustav käitumine ja tema suhtes ei olnud võimalik kohaldada muud psühhiaatrilist abi peale tahtest olenematu ravi psühhiaatriahaiglas. Ärakuulamisel tuvastatu, arstide arvamuse ja ekspertiisiakti põhjal veendus kohus, et isiku käitumine oli psüühilisest haigestumisest mõjutatud ning ta ei mõistnud ravivajadust. Isikul puudus haiguskriitika oma psüühilise seisundi suhtes. Samuti puudus tal ravisoostumus, mistõttu oli haiglaravi vajalik. Määruskaebus
10.Puudutatud isik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus selle tühistada ja vabastada ta kinnisest asutusest. Puudutatud isikut ei deporteeritud Wwwwwwwst, samuti ei tunnistatud teda seal ebastabiilseks. Tema lahkumine oli põhjustatud viisataotluse negatiivsest otsusest ning kohtumenetluses lubati tal iseennast esindada. Puudutatud isik käitus saatkonnas rahulikult, küsis ühe küsimuse ning lahkus seejärel. Ta peeti kinni hiljem mööblikaupluses. Tema asjade hulgas olnud OOOO nimele välja antud dokumendid ta lihtsalt leidis. Puudutatud isik ei olnud ohtlik endale ega teistele ning ei käitunud agressiivselt. Käesolevas asjas ei tuvastatud sellist ohtlikkust, mis tingiks kinnisesse asutusse paigutamise. Puudutatud isik pidi täitma lapse ülalpidamiskohustust ning jätkuv kinnises asutuses viibimine pani nii tema enda kui ka lapse raskesse olukorda. Täidetud ei olnud seadusest tulenevad tingimused isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks. Menetluse edasine käik
11.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis avaldajale ja psühhiaatriakliinikule tähtaja sellele vastamiseks.
12.Psühhiaatriakliiniku juhataja esitas seisukoha, mille kohaselt olid täidetud kõik tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi rakendamise tingimused.
13.Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.
14.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu põhjendused
15.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määruse resolutsiooni tuleb täiendada menetluskulude jaotuse osas, kuid ülejäänud osas tuleb maakohtu määrus jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
16.Kohus menetleb TsMS § 533 lg 1 p 1 järgi psüühiliselt haige isiku paigutamist tema tahteta või tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega ja talle haiglaravi kohaldamist isiku elukohajärgse valla- või linnavalitsuse avalduse alusel. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-st 1. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
17.Määruskaebusest nähtuvalt on puudutatud isik seisukohal, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused ei ole tema suhtes täidetud. Ringkonnakohus sellega ei nõustu ning on kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid kogumis hinnates seisukohal, et viidatud eelduste esinemine puudutatud isiku suhtes on täidetud. Avalduse esitas puudutatud isiku elukohajärgne linnavalitsus (PsAS § 13 lg 11), avaldusele lisati PsAS § 13 lg-s 3 nimetatud psühhiaatri arvamus, samuti kuulas maakohus enne vaidlustatud määruse tegemist puudutatud isiku isiklikult ära (TsMS § 536 lg 1 ja § 5391 lg 2 analoogia; RKTKm 03.02.2020, 2-19-6222, p 16). Maakohus määras kooskõlas TsMS § 537 lg-ga 1 ekspertiisi ning asus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659) järgi maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid täies ulatuses.
18.Maakohus tuvastas, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda mõista. 04.06.2024 kohtupsühhiaatriaekspertiisi akti kohaselt esines puudutatud isikul raske psüühikahäire, äge psühhootiline häire (RHK-10 järgi F23.9). Psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt oli puudutatud isik haiglas viibimise ajal omaettehoidev, ei suhelnud kellegagi ega vastanud ühelegi tema käekäiku ja mõtteid puudutavale küsimusele. Samuti näis ta olekult umbusklik ja paranoiline. Eksperdi arvamusest nähtuvalt puudutatud isiku seisund haiglas viibimise ajal oluliselt ei paranenud. Isik oli jätkuvalt ümbritseva suhtes äärmiselt umbuskliku ja kahtlustava hoiakuga. Kuigi isik eksperdiarvamuse koostamise ajal luulu ja meelepetteid ei avaldanud, siis sai tema käitumisest seda järeldada. Eksperdi arvamuse kohaselt oli puudutatud isik emotsionaalselt pinges, ärev, tema tunde-tahteelu oli otseselt mõjutatud psühhootilistest elamustest, mistõttu tema käitumine oli ettearvamatu ja agressiivne. Puudutatud isikul puudus haiguskriitika ja ravisoostumus ning ta ei saanud aru ravivajadusest. Ringkonnakohtu hinnangul on psühhiaatri ekspertiis küllaldane kinnitamaks puudutatud isikul raske psüühikahäire esinemist. Maakohus tuvastas õigesti, et isikul oli määruse tegemise seisuga raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida PsAS § 11 lg 1 p 1 tähenduses.
19.Maakohus tuvastas nõuetekohaselt puudutatud isiku ohtlikkuse. Psühhiaatrite arvamusest ja eksperthinnangust nähtub, et puudutatud isik on ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele. Kuivõrd puudutatud isiku käitumine oli psühhootilistest elamustest mõjutatud, ei ole ta võimeline iseseisvalt hakkama saama ega enda eest vastavalt vajadusele hoolitsema. Samuti oli tema käitumine konfliktne, kiirabi kirjeldas teda agressiivsena ning Wwwwwwwst saadeti ta välja kui ebastabiilne ja agressiivne isik. Eksperdi hinnangul oli puudutatud isiku tunde-tahteelu otseselt mõjutatud psühhootilistest elamustest, mistõttu oli tema käitumine ettearvamatu ja agressiivne. Psühhiaatriakliiniku juhataja määruskaebuse vastuse kohaselt esitas puudutatud isik raviarstile ähvarduse muutuda terroristiks, kui ta haiglast omale meelepärasel ajal ei
vabane. Ringkonnakohus märgib, et isiku ohtlikkuse tuvastamine ei eelda, et ta oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada (vt ka RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14). Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt nt RKTKm 20.03.2019, 2-16-10435, p 18). Kuna puudutatud isikul puudub arusaamine oma haiguse tõsidusest, võib ta kujutada ohtu teda ümbritsevatele ja iseendale PsAS § 11 lg 1 p 2 mõttes.
20.Samuti ei ole alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi meetmetest. Psühhiaatriakliiniku juhataja märkis vastuses määruskaebusele, et puudutatud isikul puudus jätkuvalt haiguskriitika ja ta eitas psüühikahäire sümptomaatikat, mh avaldas ta raviarstile, et lõpetab haiglast vabanedes esimesel võimalusel igasuguse ravi. Isik väitis, et ta ei ole psüühiliselt haige ja tal ei esine psühhootilisi sümptomeid, vaatamata seda kinnitava dokumentatsiooni olemasolule. Eksperthinnangu kohaselt ei olnud haiguskriitika ja koostöövalmiduse täielikku puudumist arvesse võttes puudutatud isiku suhtes võimalik kohaldada muud psühhiaatrilist abi peale haiglaravi. Maakohus asus seega põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule ei ole võimalik osutada vältimatut psühhiaatrilist abi muul moel, kui talle psühhiaatriahaiglas tema tahtest olenemata ravi osutades (PsAS § 11 lg 1 p 3).
21.Eeltoodule tuginedes olid täidetud tingimused puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks, mistõttu tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
22.Maakohus jättis vaidlustatud määruse resolutsioonis ekslikult märkimata menetluskulude jaotuse. Ringkonnakohus saab selle vea kõrvaldada. TsMS § 172 lg 3 sätestab, et isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud kannab riik, kui kohus ei jäta neid täielikult või osaliselt isiku enda või tema eestkostja kanda, kuna see on kohtu arvates õiglane ja isik suudab kulusid eeldatavasti kanda. Maakohtu määrusest ei nähtu, et kohus oleks pidanud põhjendatuks jätta menetluskulud puudutatud isiku kanda. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole antud juhul alust menetluskulude puudutatud isiku kanda jätmiseks, mistõttu tuleb maakohtu menetluses kantud kulud jätta TsMS § 172 lg 3 järgi riigi kanda. Ringkonnakohus täiendab vaidlustatud määrust vastava otsustusega.
23.Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad samuti TsMS § 172 lg 3 esimese lause alusel riigi kanda.
24.Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule tulenevalt TsMS §-st 543. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.