X hagi Y OÜ vastu ja Y OÜ vastuhagi X vastu töösuhtest tulenevas vaidluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 19.06.2023 kohtuotsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Y OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
Hagi osas 3637,07 eurot, vastuhagi osas 770 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja (vastuhagis kostja) X (isikukood XXXXXXXXXXX), esindajad ringkonnakohtus lepinguline esindaja Vassili Kosteitšuk Kostja (vastuhagis hageja) Y OÜ (registrikood XXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Jaanika Reilik-Bakhoff Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta arvestamata Y OÜ apellatsioonimenetluses esitatud uute asjaolude ja tõenditega ning eemaldada apellatsioonkaebusega esitatud tõendid (Viberi vestlused) toimikust. Jätta asja juurde võtmata X esitatud ekraani kuvatõmmis menetlusdokumendi saatmise aja kohta.
2.Jätta Harju Maakohtu 19.06.2023 kohtuotsus muutmata ja Y OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.
4.Määrata X hüvitatavate menetluskulude suuruseks apellatsioonimenetluses 600 eurot ja mõista see välja Y OÜ-lt X kasuks. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused
1(13)
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Töötaja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja, töötaja) esitas 16.06.2020 Harju Maakohtule hagi Y OÜ (kostja, tööandja) vastu. Hageja palus tuvastada, et ajavahemikul 16.07.2019–12.02.2020 oli poolte vahel töösuhe; mõista kostjalt hageja kasuks välja töötasu ajavahemiku 10.09.2019–18.12.2019 eest 2480,45 eurot (bruto), kasutamata puhkuse hüvitis 256,24 eurot (bruto), lähetuse päevarahad ajavahemiku 10.09.2019–18.12.2019 eest 2068 eurot ja hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest 62,38 eurot (bruto). Hageja palus kostjalt enda kasuks välja mõista töötasu ja päevaraha tasumisega viivitamise aja eest viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja tugines hagis peamiselt järgmistele asjaoludele: - 16.07.2019 asus hageja tähtajatu töölepingu alusel kostja juures tööle ehitustöölisena; - töölepingu järgi oli töötamise kohaks Eesti Vabariik; - ajavahemikul 16.07.2019–18.12.2019 ei maksnud kostja töötasu, mistõttu ütles töötaja 12.02.2020 töölepingu erakorraliselt üles; - hageja on ajavahemikul 10.09.–18.12.2019 välja teeninud töötasu kokku 4521,00 eurot (bruto), millest 10.09.–30.09.2019 eest 935,70 eurot (bruto), 2019 oktoobri ja novembri eest mõlemas kuus 1310,00 eurot (bruto) ja 01.12. – 18.12.2019 eest 965,30 eurot (bruto); - kostja rentis hagejat Soome ettevõttele alates 10.09.2020, hageja viibis lähetuses 100 päeva (10.09–18.12.2019), mille eest pidi kostja maksma päevaraha 100 x 22,37 = 2237 eurot neto. - 16.07.–18.12.2019 teenis hageja välja 11,89 puhkuse päeva; - hageja töötasu pidi välismaalaste seaduse (VMS) kohaselt moodustama vähemalt 1310 eurot kuus, s.o 43,06 eurot päevas, mis teeb 11,89 puhkuse päeva eest hüvitist 511,98 eurot (bruto). Tööandja vastuväited
2.Tööandja vaidles hagile vastu ning palus selle jätta rahuldamata, esitades järgmised vastuväited: - kostja tasus töötajale lähetuse eest ja töötasu alates 10.09.2019 kokku 5153,85 eurot, lisaks sai töötaja töötasu Soome tööandjatelt; - poolte töösuhe lõppes 04.02.2020, kui tööandja edastas vastavasisulise teavituse politsei- ja piirivalveametile (PPA), olles eelnevalt hoiatanud töötajat töösuhte lõpetamisega; - tööandja maksis hagejale puhkuserahad välja koos 2019. aasta septembrikuu töötasuga; - kostja maksis töötajale päevaraha 13.10.2019 300 eurot ja 15.11.2019 1230 eurot; - töötajal puudus õigus päevaraha saamiseks, sest ta ei teinud tööd. Hagejal puudub õigus nõuda töölepinguseaduse (TLS) § 100 lg 4 alusel hüvitist, sest tööandja ütles töölepingu üles esimesena. Alternatiivselt, kui töötaja ütles töölepingu kehtivalt üles, siis tuleb
2(13)
hüvitise summat vähendada 0-ni, sest töösuhte lõpetamise tingis töötaja poolne pahatahtlik käitumine ning tööandjale sihilik kahju tekitamine.
3.Tööandja vastuhagi nõue ja selle aluseks olevad asjaolud Tööandja esitas 30.09.2020 Harju Maakohtule hagi töötaja vastu kahjuhüvitise ja viivise saamiseks. Tööandja tugines peamiselt järgmistele asjaoludele: - tööandjal ei olnud töötajale tema ebaprofessionaalsuse tõttu tööd pakkuda; - töötaja palus töösuhet mitte lõpetada, vaid saata ta Soome renditöölisena; - 10.09.2019 sõlmis tööandja renditöölepingu F Oy-ga; - tööandja muretses töötajale septembrikuu jooksul töötamiseks vajalikud dokumendid, mille eest tasus 391,60 eurot; - 28.10.2019 kell 9:00 pidi toimuma töötervishoiuarsti kontroll, kuhu töötaja ei ilmunud, kuid tööandja maksis selle eest 316 eurot; - ajavahemikul 10.09.–17.12.2019 Soomes töötamisel ei olnud töötaja kättesaadav ja vahetas omavoliliselt pidevalt töökohti, mistõttu osutus renditöölepingute sõlmimine võimatuks; - tööandjale ei laekunud raha renditööjõu kasutamise eest; - hiljem selgus, et töötaja võttis kõik raha sularahana tööandja nimel vastu; - 04.02.2020.a edastas tööandja PPA-le taotluse töötamise lühiajaline registreeringu lõpetamiseks alates 01.01.2020; - töötaja müüs maha tööandja Makita raadio väärtusega 250 eurot, trelli väärtusega 150 eurot, aku väärtusega 100 eurot ja lammutatud objektilt kõrvaldatud vara väärtusega 1500 eurot; - tööandja on töötajale tasunud alusetult lähetuse eest ja töötasuna kokku 4405,82 eurot, riiklikke makse kokku 1252,66 + 1616,39 = 2869,05 eurot; - töötaja tekitas tööandjale varalist kahju kokku 9982,47 eurot. Tööandja loobub 1500 euro nõudmisest, kuna kahju ei ole võimalik tõendada. Töötaja vastuväited ja põhjendused
4.Töötaja tööandja nõuet ei tunnistanud ja esitas sellele järgmised vastuväited: - kahju ei ole tekkinud; - tööandja ei ole töötajat hoiatanud töölepingu rikkumise korral; - tööandja ja C vahel ei olnud lepingut; - tööandja ei teavitanud töötajat arsti vastuvõtule ilmumise ajast ja kohustusest; - vara omandiõigust ja väärtust ei ole kostja tõendanud; - töötaja on professionaalne ehitaja ja tema autos asuvad alati erinevad isiklikud tööriistad ja töövahendid. Maakohtu otsus ja põhjendused
5.Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks ajavahemiku 10.09.2019– 18.12.2019 eest välja töötasu 2480,45 eurot (bruto), kasutamata puhkuse hüvitise 256,24 eurot (bruto), lähetuse päevaraha 838 eurot ja TLS § 100 lg 4 järgse hüvitise 62,38 eurot (bruto). Hageja vastuhagi jäi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud jäid kostja kanda.
5.1.Töösuhte tuvastamise nõude osas leidis kohus, et töölepingu sõlmimise, ülesütlemise alus ja aeg tuleb asjaoluna tuvastada hüvitisnõude rahuldamise eeldusena. Kuna hageja ei toonud esile tuvastushuvi eraldi tuvastusnõude lahendamiseks, jäi tuvastusnõue rahuldamata.
3(13)
5.2.Seoses töölepingu sõlmimisega ja tööandja poolt ülesütlemisega tuvastas maakohus järgmised asjaolud: - pooled sõlmisid 15.07.2019 tähtajatu töölepingu; - hageja asus tööle ehitustöölise ametikohal tööajaga 40 h nädalas ja töötasuga 1310 eurot kuus, töötamise kohaks oli Eesti Vabariik; - hagejale oli Eestis lühiajalise töötamise registreering, mille alusel oli hagejal õigus töötada ajavahemikul 15.07.2019–30.06.2020; - 04.02.2020 PPA-le edastatud teatises palus tööandja tunnistada selle registreeringu kehtetuks alates 01.01.2020 seoses töö puudumisega.
5.3.Tõendamist ei leidnud, et tööandja hoiatas töötajat rikkumiste korral töölepingu ülesütlemisega. Maakohus viitas TLS § 95 lg-s 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 esimeses lauses sätestatule ja järeldas tuvastatud asjaoludest, et tööandja ei esitanud ülesütlemisavaldust töölepingu lõpetamiseks alates 04.02.2020. PPA-le esitatud teatist ei saanud lugeda töölepingu ülesütlemise tahteavalduseks.
5.4.Seoses töötaja töölepingu ülesütlemisega tuvastas maakohus järgmised asjaolud: - töötaja esitas tööandjale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse 12.02.2020 TLS § 91 lg 2 p 2 alusel seoses õigeaegselt välja maksmata töötasuga 10.09–18.12.2019 eest 2739,79 eurot (bruto) ja komandeeringu tasuga Soomes töötamise ajal; - tööandja sai e-kirja teel saadetud ülesütlemise avalduse kätte; - tööandja ei vaidlustanud töötaja ülesütlemisavaldust TLS § 105 lg 1 sätestatud korras ja tähtajal.
5.5.Nimetatust järeldas maakohus, et töösuhe kestis ajavahemikul 16.07.2019–12.02.2020. Tulenevalt TLS § 105 lg-s 2 sätestatust on töötaja töölepingu ülesütlemine algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud avalduses märgitud tähtpäeval.
5.6.Seoses töötaja töötasu nõudega tuvastas maakohus poolte omaksvõtu ja dokumentaalsete tõendite alusel (maksuametile esitatud deklareeritud töötasu TSD vorm, tööleping, kassa väljamineku orderid, pangakonto väljavõte, C kinnitus, telefonikõnede salvestised) ja isikuliste tõendite (projektijuhist tunnistaja ütlused, hageja vande all antud seletused) alusel järgmised asjaolud: - alates 10.09.2019 asus töötaja poolte kokkuleppel töötama Soomes; -18.12.2019 jäi hageja haiguslehele; - töötaja teenis ajavahemikul 10.09.2019–18.12.2019 4452 eurot (bruto), millest 10.–30.09.2019 eest 935,70 eurot (bruto), 2019 oktoobri ja novembri eest mõlemas kuus 1310 eurot ja 01.18.12.2019 eest 896,30 eurot (bruto); - tööandja maksis töötajale töötasu oktoobrikuu 2019 eest 1200 eurot (neto).
5.7.Maakohus järeldas tõenditest, et töötaja ei keeldunud töö tegemisest ega põhjustanud olukorda, kus tööandjal polnud talle tööd anda. Maakohus viitas TLS § 28 lg 2 p-des 1 ja 2, § 29 lg-s 3 ja §-s 35 sätestatule ja järeldas tuvastatud asjaoludest, et töötajal jääi saamata töötasu 2987,55 eurot (bruto). Kuivõrd töövaidluskomisjon (TVK) mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja sama ajavahemiku eest töötasu 2480,45 eurot ja töötaja selles osas hagiga kohtusse ei pöördunud, tuli lähtuda TVK otsuse resolutsioonist.
4(13)
5.8.TVK rahuldas töötaja nõude väljateenitud 7,67 kasutamata puhkusepäeva eest 256,24 eurot (bruto) ja TVK otsuse vaidlustas kostja. Maakohus tuvastas seoses puhkusetasu nõudega järgmised asjaolud: - töötajal oli hüvitamata puhkust 7,67 päeva; - ühe kalendripäeva keskmine tasu 44,52 eurot (bruto); - 7,67 päeva eest on hagejal õigus saada seega puhkusehüvitist 341,47 eurot (bruto). Maakohus viitas TLS § 68 lg-s 1, §-s 71 ja § 84 lg-s 1 sätestatule. Kuna töötaja esitas nõude 256,24 eurot (bruto) saamiseks, lähtus kohus sellest nõudest ja rahuldas töötaja nõude nimetatud ulatuses.
5.9.Seoses töötaja lähetusrahade nõudega tuvastas maakohus poolte omaksvõtuga ja dokumentaalsete tõendite (pangakonto väljavõte) alusel järgmised asjaolud: - töötajal oli Soome lähetatuna õigus päevaraha saada, kuna tema töökoht oli Eestis; - töötaja sõitis 10.09.2020 Soome tööle ja tema lähetus ei katkenud ajavahemikul 10.09.2019– 18.12.2019; - töötaja jäi 18.12.2020 haiguslehele ega läinud peale eelviidatud kuupäeva tööle ega viibinud ka kostja poolt saadetuna lähetuses; - vaidlusaluses ajavahemikus on 100 päeva ja töötaja arvestuslik nõue oleks 2237; - tööandja tasus 15.11.2019 töötajale päevarahadena 1230 eurot. Maakohus viitas TLS § 40 lg-tes 2 ja 3 ning Vabariigi Valitsuse määruse „Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord“ §-s 3 sätestatule. Viimase kohaselt on välislähetuse päevaraha alammäär 22,37 eurot päevas. Kohus lähtus TsMS § 439 ja TvLS § 59 lg 11 alusel hageja esitatud nõudest 2068 eurot. Kuna tööandja tasus osaliselt päevaraha, kuulub töötaja nõue rahuldamisele 2068 – 1230 = 838 euro ulatuses.
5.10.Seoses töötaja TLS § 100 lg 4 alusel esitatud hüvitise nõudega märkis maakohus järgmist. Tööandja vaidlustas TVK otsuse osas, millega mõisteti tööandjalt töötaja kasuks välja vastav hüvitis 62,38 eurot (töötaja eeldatava keskmise tööpäevatasu ulatuses). Sellest tulenevalt ei saanud maakohus hüvitist suuremas määras välja mõista (TvLS § 59 lg 11).
5.11.Kokkuvõttes rahuldas maakohus töötaja hagi osaliselt ja mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja saamata töötasu Soomes töötamise ajavahemiku 10.09.2019–18.12.2019 eest 2480,45 eurot (bruto); kasutamata puhkuse hüvitise 256,24 eurot (bruto), lähetuse päevaraha 838 eurot ja TLS § 100 lg 4 järgse hüvitise 62,38 eurot (bruto).
5.12.Seoses tööandja vastuhagis esitatud varalise kahju nõudega tuvastas maakohus dokumentaalsete (Viberi vestlus, V vastus) ja isikuliste (tunnistaja R ütlused, hageja vande all antud seletus) tõendite alusel järgmised asjaolud: - tööandja ei andnud töötajale korraldusi seoses töötervishoiuarsti juurde ilmumisega Soomes ega muid korraldusi või juhiseid, mida töötaja eiras; - tööandja ei delegeerinud ka oma sellekohast pädevust Soome lepingupartneritele; - töötaja lepinguliseks ülesandeks ei olnud koguda kostja lepingupartneritelt raha ja see kostjale edastada. Tõendamist ei leidnud, et kostjale oleks kuulunud Makita raadio väärtusega 250 eurot, trell väärtusega 150 eurot ja aku väärtusega 100 eurot.
5(13)
Maakohus viitas TLS § 74 lg-s 2 sätestatule. Kuna tõendamata on töötaja poolt tööandjale kahju tekitamine, puudub vajadus hinnata muid kahju hüvitamise eeldusi. Kokkuvõttes jäi vastuhagi rahuldamata. Menetluskulud jäid TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Maakohus määras hageja hüvitatavate menetluskulude suuruseks 1850 eurot ja mõistis kostjalt selle summa hageja kasuks välja. Apellatsioonkaebus
6.Tööandja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus rahuldas hageja hagi ja jättis rahuldamata tööandja vastuhagi kahjuhüvitise 8482,47 euro nõudes. Menetluskulud palub tööandja jätta töötaja kanda.
6.1.Maakohus võttis ebaõigesti otsuses arvesse töötaja 31.05.2023 hilinenult esitatud uusi väiteid sisaldava menetlusdokumendi koos lõplike seisukohtade ja menetluskulude nimekirjaga. Töötaja tugines uuele asjaolule, et kostja kassaorderite metaandmete kohaselt on need loodud 13.05.2020 ja muudetud 30.09.2020. Kohus arvestas väiteid, kuna leidis otsuses, et kassaorderitega ei ole tõendatud hagejale sularahas töötasu maksmine. Maakohus oleks pidanud tööandjale selgitama, et ta peaks sularahas makstud töötasude hagejale üleandmist täiendavalt tõendama.
6.2.Tööandja kordab maakohtus esitatud väiteid, et tööleping lõppes tööandja poolse ülesütlemisega. Kostja hoiatas korduvalt hagejat Viberi vestlustes tööviisa lõpetamisega, kui hageja ei anna üle kostjale kuuluvaid summasid, mille Soome tööandjad oli hagejale üle andnud. Võõrkeelses vestluses tööviisa lõpetamine tähendas selle kontekstis töölepingu ülesütlemist. Hoiatamine ja tööandja poolt töölepingu ülesütlemisest teadlik olemine on tõendanud tunnistaja Ri ütlustega. Isegi kui tööandja ülesütlemisavaldus ei olnud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, on hageja väited selle mittetoimumise kohta pahatahtlikud (VÕS § 6).
6.3.Kostja jääb seisukoha juurde, et hagejale on makstud töötasu, puhkuse hüvitis ja lähetuse päevarahad ja seda tõendavad kassaorderid ja tunnistaja R ütlused. Sularahas maksmise osas jättis maakohus põhjendamatult arvesse võtmata C kinnituse ja temaga toimunud telefonikõnede salvestise. Kinnitus ei ole madala usaldusväärsusega tõend. Kohus leidis menetluses, et mõistlikum oleks kasutada pigem kirjalikke kinnitusi kui tunnistajate ülekuulamist. Kohus jättis korduvalt kostja tunnistaja ülekuulamise taotluse käiguta ja rahuldamata. Kostjal ei jäänud muud üle, kui loobuda lõpuks C tunnistajana ülekuulamise taotlusest ja lahendada asi kirjaliku kinnituse küsimisega. Kõnesalvestise alguses tutvustas C end Cna, seetõttu puudus kohtul mõistlik põhjus tema isikus kahelda. Tõendeid kogumis hinnates ilmneb, et C pidas silmas just hagejale makstud töötasu. Lisaks on C seda kinnitanud ka kinnituses peale telefonivestluste toimumist. Kohus ei selgitanud tööandjale, et kinnitus ja salvestused on tõenditena ebausaldusväärsed tõendid. Clt saadud raha tööandjale ülekandmise kohustusest oli töötaja teadlik, mida kinnitavad poolte vestlused Viberis. Hageja ei tõendanud, et Viberi vestluses on juttu hageja muudest võlgnevustest tööandja ees. Lähetuse päevarahade osas leidis kohus, et 13.10.2019 tehtud makse selgitusest ei nähtu, et see on tehtud lähetuse päevaraha tasumiseks (selgituseks on märgitud BANFIHH). Kostja selgitab, et 6(13)
kopeeris viidatud makse selgitusse ekslikult S-BANK PLC osalise SWIFT-koodi (SBANFIHH) ja makse oli mõeldud lähetuse päevarahana. Kostjal ei olnud peale töölepinguliste suhete mingeid muid põhjuseid hagejale ülekannete tegemiseks ja hageja ei ole seda ka väitnud.
6.4.Tööandja kordab maakohtus esitatud seisukohti TLS § 100 lg 4 järgse hüvitise vähendamise alustest. Töötaja käitus hageja pahatahtlikult, omastades tema raha, öeldes lepingu üles olukorras, kus tööandja oli seda juba teinud; tellides kostja kohta Delfist kostjat halvustava artikli.
6.5.Tööandja tõendas töötajale tervishoiuarsti juurde ilmumiseks korralduse andmist tunnistaja Ri ütlustega. Isegi kui kostja ei teavitanud hagejat sellele ilmumise ajast, oli töötajal kohustus vastaval objektil viibida.
6.6.Kohus tugines elulisele usutavusele ja jättis hindamata tunnistaja Ri ja hageja enda vande all antud ütlustest järelduva, et töötaja varjas tööandja eest mittetöötamist, lahkus omavoliliselt objektilt ja ei teavitanud sellest kostjat. Poolte vahel oli kokkulepe, et töötaja otsib ise endale uue koha töötamiseks. Töötaja kasutas tööandjat selleks, et tal oleks välismaalasena võimalus Eestis või Soomes töötada. Hageja ei andnud Soome ettevõtetelt sularahas saadud renditöötasu kostjale üle ja nõuab sama töötasu teist korda. Töötaja ei ole väitnud, et Viberi vestlustes oleks räägitud muudest võlgadest.
6.7.Kohus on ekslikult leidnud, et V poolt antud vastused on ebakonkreetsed ja umbmäärased, isikule esitatud küsimused on olnud suunavad. Tõendi ebausaldusväärsusele tähelepanu juhtimata jätmisega on kohus rikkunud selgitamiskohustust.
6.8.Töötaja esitas menetluskulude nimekirja hilinemisega ning menetlusdokument tulnuks jätta tähelepanuta (analoogia korras on kohaldatavad RKHKo 16.06.2010, nr 3-3-1-36-10, p 32 seisukohad). Samuti ei ole põhjendatud töötaja esindajate ajakulu, millega seoses esitab apellant kaebuses konkreetsed väited. Esindaja I kulu tuleks üldse jätta arvesse võtmata ebaselgete ja mittevajalike seisukohtade tõttu. Esindaja II põhjendatud ajakulu saaks olla maksimaalselt 5 h.
6.9.Tööandja taotleb, et kohus võtaks asja juurde poolte vahel perioodil september–detsember 2019 toimunud Viberi sõnumivahetuse. Vastus apellatsioonkaebusele
7.Töötaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ja menetluskulud tööandja kanda. Vastusega esitab töötaja ekraani kuvatõmmise.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks puudub alus (TsMS § 657 lg 1 p 1). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega, järgib neid ja ei korda. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Maakohus ei ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. TsMS § 331 lg 1 alusel võttis kohus menetlusdokumendi vastu, kuid ei ole otsuse tegemisel tuginenud kassaorderite metaandmetele ehk sellele, et kassaorderid on genereeritud ja muudetud peale poolte töösuhte lõpetamist. Tööandja sai võimaluse seisukohtadele vastata ja tegi ka seda metaandmete osas.
7(13)
Maakohus leidis põhjendatult, et allkirjastamata kassaorderid ei tõenda raha tasumist töötajale. Kostja ei ole ka apellatsioonkaebusega esitanud tõendeid, mis tõendaksid kassaorderitel märgitud summade tasumist töötajale. Ekslik on kostja seisukoht, et maakohus oleks pidanud selgitama vandeadvokaadist esindajale, milliseid tõendeid tulnuks tal esitada oma väite tõendamiseks.
10.Tunnistaja Ri ütluste kohaselt tegi ta hagejale hoiatuse töösuhte lõpetamise osas, helistas ja kirjutas Viberis suhtluskeskkonnas. Ri ütlused hoiatuste tegemise kohta on sedavõrd üldised, et nendest ei ole võimalik järeldada, millal ja millega seoses hoiatused tehti. Kuna tõendamist ei leidnud Soome tööandja poolt töötajale tuhandetes eurodes sularaha maksmine, ei pidanud töötaja ka tööandjale midagi tagastama ja selliste hoiatuste tegemisel ei oleks olnud tagajärgi.
11.Kuigi maakohus ei ole poolte venekeelsete Viberi vestluste keelekasutust seoses „viisa kinnipanemise“ väljendiga hinnanud, ei muuda see maakohtu otsust ebaõigeks. Maakohus on vastanud tööandja väitele ja leidnud põhjendatult, et töölepingu ülesütlemine eeldab kirjalikku taasesitatavat vormi ja selget tahteavaldust (TLS § 95 lg 1 ja TsÜS § 69 lg 1 esimene lause).
12.Maksu- ja tolliameti (MTA) väljavõte (I kd, tl 209) ei tõenda töölepingu ülesütlemist. Töösuhte lõpetamine töötamise registris on kostja ja riigi vaheline õigustoiming. Isegi kui vastav teade jõuab automaatselt töötajani, eeldab töölepingu ülesütlemine tööandja kostjale suunatud tahteavaldust. Teatele kui võimalikule ülesütlemisavaldusele õigusliku hinnangu on andmine kohtu pädevuses. Töötaja õige või väär arusaamine MTA teatest ei muuda töötajat pahatahtlikuks ja asjas ei kohaldu VÕS § 6 lg-tes 1 ja 2 sätestatu.
13.Maakohus on põhjendatult leidnud, et kostja esitatud tõendid ei tõenda töötasu ega puhkusetasu maksmist. Maakohus viitas õigesti, et kassaorderid olid allkirjastamata ja töödejuhataja R rääkis seda, mida oli kolmandatelt isikutelt kuulnud.
13.1.Tunnistaja R andis maakohtus ütlusi (I kd, tl 276 ja pöördel), mille kohaselt „Ta [töötaja] kohtus minuga, andsin talle raha. Mäletan ühte korda, 09.01 Rakvere PPA-s, tulime sealt välja, siis andsin raha. Siis oli veel sadamas, Soomes korteris, aga täpselt ma ei mäleta. /.../ Soome tööandjad ütlesid, et nad andsid talle mitu tuhat eurot, 3000 eurot iga kuu /.../.“ Ütlused on üldised ja neist pole võimalik teha järeldusi, mille eest, millal ja milline rahasumma töötajale üle anti. Lisaks tugineb tunnistaja kolmandate isikute väidetele. Ütlused ei riimu tunnistaja enda ütlustega, mille kohaselt töötajaga ei oldud F Oy-s rahul, sest ta ei osanud tööd teha ja temaga lõpetati seal töösuhe. Eelnevalt on tunnistaja samas kinnitanud, et arvab, et töötaja töötas siiski terve aja F Oy-s. Samuti räägib tunnistaja eelnevalt, et Soomes ei ole niisama lihtne töökohta vahetada ja dokumendid peavad olema korrektsed. Tunnistaja ütlused töötajale makstud igakuisest 3000-eurosest töötasust pikema ajavahemiku jooksul ei riimu teiste tõenditega.
13.2.Tunnistaja ütlustes väidetut oleks suures osas saanud kirjalike tõenditega tõendada, aga kostja ei ole seda teinud. Näiteks mainib tunnistaja trahvi maksmist töötervishoiuarsti visiidile mitteilmumise eest, kuid sellekohaseid tõendeid esitatud ei ole. Tunnistaja räägib, et Soomes mustalt töötada ei saa ja kõik peab olema „vormistatud“, aga mingeid kirjalikke tõendeid selliste „vormistamiste“ kohta ei ole esitatud. Seega maakohtu tõendite analüüs nende elulise usutavuse aspektist on õige.
8(13)
14.Maakohus ei tuginenud põhjendatult C kirjalikule seletusele ning C ja Ri telefonivestluse salvestisele.
14.1.Maakohus leidis, et C kirjaliku kinnituse näol on tegemist on madala usaldusväärsusega tõendiga (kostja loobus C tunnistajana ülekuulamisest), kinnitus on vastuolus hageja vande all antud seletusega ja kinnitusest ei tulene, et raha oleks antud töötasuna. Ringkonnakohus mõistab maakohtu otsust viisil, et C kirjalikku kinnitust ei jäetud kui ebausaldusväärset tõendit kõrvale (TsMS § 238 lg 5 mõttes), vaid maakohus hindas seda koosmõjus teiste tõenditega. Hindamise tulemusena jõudis kohus seisukohale, et see oli vastuolus hageja vande all antud ütlustega ja see ei tõendanud kostja väidetud asjaolusid.
14.2.Maakohus on siinsel juhul õigesti leidnud, et kirjalik kinnitus on nõrgema tõendusväärtusega tõend kui isiku tunnistajana ülekuulamine. C tunnistajana ülekuulamisel olnuks pooltel ja kohtul võimalik tunnistajale täpsustavaid küsimusi esitada, samuti kõrvaldada vastuolusid tema vestluses Riga. Erinevalt kirjalikust suhtlusest ei lähe tunnistaja ülekuulamisel kaduma olulised nüansid, millele vahetu suhtluse puhul oskaksid pooled ja kohus tähelepanu pöörata. Tööandja pidi C seletuse esitamisel seetõttu arvestama, et sellise tõendi esitamine tähendab madalama usaldusväärsusega tõendusteabe jõudmist kohtuni. Põhjendamatu on maakohtule tehtud etteheide, et maakohus suunas kostjat esitama pigem kirjalikke seletusi, sest jättis tunnistaja taotlused mitmel korral käiguta. Maakohus on menetlust asjakohaselt juhtinud ja puudustega esitatud tunnistaja ülekuulamise taotlusi ei pidanud maakohus rahuldama.
14.3.Salvestist pidas maakohus ebausaldusväärseks tõendiks, kuna ei olnud teada, mis asjaoludel salvestis loodi ja kes on seal kõnelevad isikud. Lisaks leidis maakohus, et tasu maksmist töötajale peab tõendama tööandja, mitte kolmandad isikud. Ringkonnakohus mõistab maakohtu otsuse põhjendusi viisil, et maakohus on seadnud ühelt poolt tõendi usaldusväärsuse kahtluse alla ja teisalt leidnud, et tegemist pole asjakohase tõendiga. Asjakohane tõend oleks mitte kolmandalt isikult kuuldu, vaid tööandja tõend tasu maksmise kohta. Põhjendatud on iseenesest apellatsioonkaebuse väide, et telefonivestluse osalised tutvustavad end selle alguses ja sellest tulenevalt puudub mõistlik põhjus kahelda, et rääkija on C. Isegi kui tõend oleks loodud siinse asja kohtumenetluse tarbeks, ei saa järeldada tõendi ebausaldusväärsust. Samas ei muuda see maakohtu otsust ebaõigeks.
14.4.Oma seletuses (I kd, tl 248) kinnitab C, et hageja tegi ehitustöid ajavahemikul 01.11– 30.11.2019 ja talle anti selle eest 4620 eurot kostjale üleandmiseks. Samuti kinnitab C, et kostja ja K Oy vahel oli suuline kokkulepe, kuid ei täpsusta, milles suuliselt kokku lepiti.
14.5.Salvestisest kuuldub, et Cle helistab tunnistajana ülekuulatud R ja küsib hageja Soomes töötamise kohta. C räägib, et hageja töötas lühiajaliselt, ei tulnud tööga (müüriladumisega) toime ja ta ei mäleta, palju ta hagejale maksis, aga kindlasti on ta kõik ära maksnud. Peale Ri suunavaid küsimusi hakkab C rääkima mitte sadadest, vaid tuhandetest eurodest ja Ri otsese suunava küsimuse peale, et kas töötaja sai temalt poolteist tuhat eurot, nõustub C selle summaga. Oma kirjalikus kinnituses räägib C pikemast perioodist, ei avalda rahulolematust töötaja ebaprofessionaalsuse osas ja avaldab, et töötaja tegi ehitustöid 01.11–30.11.2019, mille eest talle anti tööandjale üleandmiseks 4620 eurot.
14.6.Salvestises C poolt öeldu ei riimu C kinnitusega. Nimetatud tõenditest saab järeldada, et tööandja arvamus töötajale makstud töötasust põhineb kolmanda isiku vastuolulistel kinnitustel. Salvestis on vastuolus hageja vande all antud seletusega (I kd, tl 271 pöördel), mille kohaselt ta töötas C juures 2–10 päeva, ametlikult teda tööle ei vormistatud ja C ei maksnud talle 4000 eurot sularahas, selliseid summasid seal keegi ei teeniks. Seega riimuvad töötaja ja C ütlused osas, mille kohaselt töötas hageja C juures. Tööandja väiteid hagejale makstud summade kohta ei saa lugeda 9(13)
C kinnitusega ja helisalvestisega kui dokumentaalsete tõenditega tõendatuks, sest need on vastuolus nii omavahel kui hageja vande all antud seletusega.
14.7.Isegi kui lugeda 4620 eurot mitte töötasuks, vaid tööandja varaks, ei saa samal põhjusel rahuldada ka hageja 14.02.2023 alternatiivset nõuet 4620 euro ulatuses (TLS § 74 või VÕS § 1027 alusel), kuna hageja ei ole tõendanud endale kahju tekkimist või seda, et töötaja on tema arvelt midagi alusetult saanud.
15.Kolleegium nõustub maakohtu põhjendusega, et poolte sõnumirakenduses Viber toimunud vestlustest (I kd, tl 73–82) ei selgu, millist võlga ja mille alusel hageja seal kinnitab.
15.1.Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, et muid võlgu töötajal ei olnud. Töötaja vande all antud seletuste kohaselt (I kd, tl 272) helistas talle R [R] ja ütles, et maksab töötaja eest kuus 700 eurot makse ja arvestab selle töötaja võlgnevuseks tööandja ees. Kuigi hageja kinnitas, et ta maksab selle võla ära, tegi ta seda selleks, et tööandja teda ei tülitaks ja raha tal selliste summade maksmiseks ei olnud.
15.2.Viberi vestlustes räägib tööandja enda töötaja eest makstud summadest 4 kuu eest (september–detsember iga kuu 700 eurot), trahvist, avansist ja abist sugulastele, aga mitte töötasust. Seega ei tõenda Viberi vestlused, milles töötaja kinnitas oma võlgnevust tööandja eest, et nendes on juttu C tööandjale makstud sularahast. Millise igakuise tasuga 700 eurot, ettemaksuga või sugulaste abiga tegemist oli, pole tööandja menetluses selgitanud ega nende summade tagastamist ka nõudnud. Apellatsioonkaebuses on kostja asunud väitma, et 700 eurot tasuti korteri üürina.
16.Põhjendamatud on maakohtule tehtud etteheited 13.10.2019 tehtud maksekorralduste kohta. Maakohus leidis põhjendatult, et selgitusega „BANFIHH“ tehtud makse ei tõenda lähetuse päevaraha tasumist. Kostja apellatsioonkaebuses antud kinnitus, et makse oli mõeldud päevarahana, on kostja seletus ja ei ole asjas tõendiks. Hageja ei ole võtnud selgesõnaliselt omaks kostja väidet päevaraha tasumise kohta, mistõttu ei ole väide tõendatud.
17.Maakohus on täitnud põhjendamiskohustust töötajale TLS § 100 lg 4 järgse hüvitise väljamõistmisel. Kuna tõendamist ei leidnud töötaja pahatahtlik käitumine ja tööandja raha omastamine, puudus alus TLS § 100 lg 4 järgse hüvitise vähendamiseks. Delfi artiklit ei ole kostja esitanud ega sellega seonduvaid asjaolusid lähemalt selgitanud, seetõttu ei olnud maakohtul ja ei ole ka ringkonnakohtul võimalik hinnata kostja väiteid teda halvustava artikli tellimise kohta.
18.Ri ütlustest (tl 276) ja hageja vande all antud seletusest ei saa teha järeldust, et töötaja varjas tööandja eest oma tööl mittekäimist, lahkus omavoliliselt objektilt ja ei teavitanud sellest kostjat. Samuti ei tulene tunnistaja ütlustest, et poolte kokkuleppe kohaselt pidi hageja endale ise otsima uue koha töötamiseks. Ri ütlused on üldist laadi ja vastuolulised.
18.1.Ühelt poolt väidab tunnistaja, et töötaja oli ebaprofessionaalne ja F Oy lõpetas temaga töösuhte, kuna ta ei osanud tööd teha ja tema tööl oli väga madal kvaliteet; teisalt väidab tunnistaja, et Soome klient oli töötaja proovitööga rahul. Ühelt poolt väidab tunnistaja, et töötaja töötas mitteametlikult mujal, F lõpetas töötajaga töösuhted; teisalt, et ta töötas terve aja Fes, aga mustalt ja C lubas raha tunnistajale anda.
18.2.Tunnistaja ja C telefonivestluse salvestisest ei järeldu, et C oleks lubanud raha töötaja kaudu tööandjale anda ja tunnistaja isegi sellisele lubadusele ei viita. Tunnistaja Ri ütlustest ei tulene,
10(13)
millisel objektil pidi töötaja seoses töötervishoiuarsti visiidiga viibima ja millal ning kuidas sellest teavitati. Kirjalikke tõendeid meditsiinilise ülevaatuse tellimise või selle eest tasumise või trahvi maksmise kohta, nagu tunnistaja oma ütlustes väidab, esitatud ei ole.
18.3.Hageja ütluste kohaselt (I kd, tl 271–272) allkirjastas ta lepingu F Oy-ga, kuid tööd sellel firmal talle pakkuda ei olnud. Ta ootas Soomes paar nädalat tööd, saadeti seejärel üksinda tööle mingile objektile, anti mõned tööriistad. Hageja töötas seal müürsepana, töö ei olnud organiseeritud. Ta informeeris sellest ka R [R], paludes viimasel Uga [U] ühendust võtta. Lõpuks läks töötaja töö organiseerimatuse tõttu objektilt ära ühiselamusse, mis kuulus Ule. Viimane nõudis seal elamise eest 200 eurot kuus. Hageja selgitas Saidile, et tal ei ole töö puudumise tõttu raha maksta, misjärel Said saatis teda kord ühele, kord teisele objektile paariks päevaks, aga kindlat tööd hagejal ei olnud. Saidilt laenas hageja 100-150 eurot söögi ostmiseks.
18.4.Hageja vande all antud seletustest järeldub, et temaga lepingu sõlminud F Oy teda organiseeritult tööle ei rakendanud ja hageja otsis abi Saidi nimeliselt ettevõtjalt, kes talle juhutöid pakkus. Töötajal kindlat töökohta Soomes ei olnud. Seetõttu on tööandja üldised etteheited töötajale seoses omavoliliselt objektilt lahkumisega põhjendamatud.
19.Maakohus leidis põhjendatult, et V kinnituskiri ei tõenda tööandja varalise kahju nõude suurust ega põhjendatust ehk seda, et vastuhagis märgitud vara kuulus tööandjale ja see on ilma õigusliku aluseta töötaja käes. Tegemist pole mitteebausaldusväärse tõendiga (TsMS § 238 lg 5 mõttes), vaid see tõend ei tõenda tööandja väiteid ja selle tõendi alusel pole võimalik tuvastada tööandjale töötaja poolt väidetavalt tekitatud kahju ja selle suurust. Kuna tõend ei ole ebausaldusväärne, ei rikkunud maakohus menetlusõigust sellele eelmenetluses viitamata jätmisel.
20.TsMS §-st 66 ja § 331 lg-st 1 tulenevalt võib kohus menetleda hilinenult esitatud avaldust, taotlust, tõendit või vastuväidet üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Maakohus on teinud diskretsiooniotsuse, mille kohaselt esines TsMS § 331 lg-st 1 tulenev alus hilinemisega esitatud menetluskulude taotlusega arvestamiseks ja selle hindamiseks. Hageja hilinemine ei takistanud praegusel juhul kostjal taotlusele vastuväidete esitamist. Analoogia kohaldamine apellatsioonkaebuses viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi lahendis märgitud halduskohtumenetluse seadustiku § 93 lg-s 1 sätestatuga ei ole põhjendatud olukorras, kus TsMS reguleerib taotluste hilinenult esitamisega tekkinud olukorda. Kuigi kostja on vaidlustanud ka menetluskulude jaotuse, ei sisaldu apellatsioonkaebuses sellekohaseid väiteid. Nimetatust järeldab ringkonnakohus, et kostja on pidanud silmas, et maakohtu otsuse tühistamisel tuleks maakohtu menetluskulud jätta hageja kanda. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, puudub alus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks.
21.Apellatsioonkaebuse etteheited seoses hageja hüvitatavate menetluskulude kindlaksmääramisega on põhjendamatud. Maakohus on kohaselt hinnanud hageja esindajate tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust, samuti arvestanud kohtuvaidluse asjaoludega, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga. Maakohtu diskretsioon on jälgitav, diskretsiooni piire ei ole ületatud ja ringkonnakohtul puudub alus sellesse sekkumiseks. Kostja hinnang, et hageja esimene esindaja ei andnud menetlusele midagi juurde, pigem takistas seda, on subjektiivne. Asja materjalidest nähtub, et kohus pidi mõlema poole taotlusi täpsustama ja selgitavaid kirju ning määrusi koostama (mh tööandjale 10.05.2022 ja 21.02.2023).
11(13)
22.Kostja on apellatsioonkaebuses palunud asja juurde võtta septembris–detsembris 2019 toimunud poolte Viberi vestlused, soovides nendega tõendada, et töötajale jagus Soomes tööd, kuna ta soovis lisaks endale veel kahe tuttava töölevõtmist; töötaja palus tööandjalt abi endale korteri üürimisega vormistamisel, mille üür oli 700 eurot, mistõttu oli töötajal piisavalt raha Soomes töötades; pooled suhtlesid pidevalt kogu sügis-talvise perioodi omavahel ja kostja ei jätnud töötajat üksi, tundmata huvi tema tegemiste vastu; töötaja ei teavitanud tööandjat mingitest Soomes esinevatest probleemidest või töö puudumisest.
22.1.Kostja põhistab tõendite hilinenud esinemist asjaoluga, et vestlustest tehtud kuvatõmmiseid säilitati katkisel tahvelarvutil, mille sisule ei olnud kostjal maakohtu menetluse ajal ligipääsu.
22.2.Hageja vaidleb uute asjaolude ja tõendite vastuvõtmisele vastu. Kostja ei ole tõendanud kuvatõmmiste katkisel tahvelarvutil säilimist ja nendele ligipääsu puudumist.
22.3.Ringkonnakohus leiab, et uute asjaolude ja tõenditega arvestamiseks puudub alus (TsMS § 652 lg 4). Asjaolust või tõendist teadasaamist või selle kättesaadavaks muutumist tuleb hinnata mh lähtudes sellest, kas kostja oleks saanud vastavast asjaolust või tõendist ka varem teada või selle endale kättesaadavaks muuta või mitte. Katkise tahvelarvuti parandamine seal leiduva informatsiooni kättesaamiseks on kostja mõju all, st selle oleks kostja saanud parandada ja tõendid sellega kättesaadavaks muuta ka maakohtu menetluses. Seega ei ole tööandja esitanud uute asjaolude ja tõendite vastuvõtmiseks kohaseid põhjendusi ja ringkonnakohus nendega ei arvesta. Tõendid tuleb toimikust eemaldada, kuid nende elektroonilise edastamise tõttu need füüsiliselt tagastamisele ei kuulu.
23.Hageja on esitanud vastusega apellatsioonkaebusele kuvatõmmise arvuti ekraanist, millega soovib tõendada 30.05.2023 menetlusdokumendi saatmist. Tõend ei oma asja lahendamisel tähendust (TsMS 238 lg 1 p 1). Puudub vaidlus, et hageja saatis oma menetlusdokumendi e-kirjaga 30.05.2023 kell 23:59 kohtule. Menetlusdokumendi tähtaegsuse puhul arvestatakse aega, millal see kohtu infosüsteemi salvestati, mitte millal see kohtule saadeti. Lisaks ei oma menetlusdokumendi hilisem esitamine vaidluse lahendamisel sisulist tähendust (vt siinse otsuse pd 9 ja 20).
24.Kokkuvõttes jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja seoses sellega jäävad ringkonnakohtu menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
25.Ringkonnakohus määrab järgnevalt kindlaks hageja apellatsioonimenetluses hüvitatavate menetluskulude suuruse (TsMS § 174 lg 1 alusel).
25.1.Hageja menetluskulude hüvitamise taotluse kohaselt on esindaja osutanud õigusteenust 4 h tunnitasuga 150 eurot (sisaldab käibemaksu). Hagejale osutatud õigusabiteenuse sisuks on olnud kohtuotsuse ja apellatsioonkaebuse analüüs 2h ja vastuse koostamine apellatsioonkaebusele 2 h.
25.2.Kostja vaidles vastu hageja juristist esindaja tunnihinnale, leides, et see vastab pigem advokaadi tunnihinnale. Samuti leidis kostja, et kohtuotsuse analüüs ning vastuse koostamine sellele ei saanud võtta rohkem kui kaks tundi.
25.3.Arvestades maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebuse, samuti hageja vastuse sisu ja mahtu, on nendega tutvumise ja koostamise ajakulu kokku 4 h vajalik ja põhjendatud. Kostja lepingulise esindaja tunnitasumäär 125 eurot (millele lisandub käibemaks) on arvestades siinse asja keskmise
12(13)
keerukusega mõistlik ja põhjendatud, jäädes turuhinna piiresse. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 600 eurot.
26.TsMS § 178 lg-te 1 ja 2 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati ja juhul, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.