Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded ja põhjendused

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 15.07.2019 tähtajatu töölepingu nr xxxx, mille alusel asus hageja alates 16.07.2019 kostja juures tööle ehitustöölisena. Töötaja ütles 12.02.2020 töölepingu erakorraliselt üles TLS § 91 lg 2 p 1 alusel. Kostja pole hagejale kogu töötamise aja ajavahemikul 16.07.2019-18.12.2019 töötasu maksnud. Lisaks on hagejal õigus saada hüvitist kasutamata puhkuse eest ning õigus saada haigushüvitisi jne. Hageja töötas kostja poolt lähetatuna 94 päeva Soomes kostja objektil ajavahemikul 10.0918.12.2019, mille eest ei ole hageja töötasu saanud. Hageja palub tuvastada, et X ja Y OÜ vahel oli ajavahemikul 16.07.2019 kuni 12.02.2020 töösuhe. Välja mõista Y OÜ-lt X kasuks töötasu ajavahemiku 10.09.2019 kuni 18.12.2019 eest kokku brutosummas 2480,45 eurot, kasutamata puhkuse hüvitis brutosummas 256,24 eurot, lähetuse päevarahad ajavahemiku 10.09.2019 kuni 18.12.2019 eest summas 2 068 eurot, hüvitis TLS § 100 lg 4 alusel brutosummas 62,38 eurot ning töötasu ja päevaraha tasumisega viivitamise aja ees (alates 01.01.2020 kuni töötasu ja päevaraha täieliku tasumiseni) viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Hageja palub 14.02.2023 esitatud menetlusdokumendi kohaselt kostjalt hageja kasuks välja mõista töötasu ja päevaraha tasumisega viivitamise aja ees (alates 01.01.2020 kuni töötasu ja päevaraha täieliku tasumiseni) viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Hageja kinnitusel tööandja talle vaidlusaluse ajavahemiku eest töötasu ei maksnud. Eeltoodust tulenevalt oleks kostja töötasu tasumise kohustusest vabanemiseks pidanud tõendama nii asjaolu, et tal oli hagejale tööd pakkuda, kui ka seda, et hageja ei tulnud tööle. Kostja seda teinud ei ole. Hageja on vaidlusalusel perioodil 10.09.2019 – 18.12.2019 välja teeninud töötasu kokku brutosummas 4521,00 eurot (või 3886,60 neto), millest

"Töötegija rendileping" nähtuvalt rentis kostja hagejat Soome ettevõttele tööle alates 10.09.2020. Töölepingu punkti 2.4. järgi oli töötaja töötamise kohaks Eesti Vabariik, seega oli töötaja tööandja poolt Soome Vabariiki lähetatuna välislähetuses, mille eest tal on õigus päevaraha saada. Hageja viibis lähetuses 100 päeva (10.09 – 18.12.2019). Selle aja eest pidi kostja maksma päevaraha summas 100 x 22,37 = 2237 eurot neto. Töövaidluskomisjon mõistis välja lähetuse päevaraha summas 2068 eurot, so. 169 eurot vähem. Töösuhe kestis alates 16.07.2019 kuni 12.02.2020, kuid alates 18.12.2019 oli hageja haiguslehel. Alates 16.07.2019 kuni 18.12.2019 (so. 4 kuud) teenis hageja välja 11,89 puhkuse päeva. Hageja töötasu pidi seaduse (VMS) kohaselt moodustama vähemalt 1310 eurot kuus, so. 43,06 eurot päevas. Seega pidi hageja saama 11,89 puhkuse päeva eest hüvitist summas 511,98 eurot bruto. Töövaidluskomisjon mõistis välja kasutamata puhkuse hüvitist brutosummas 256,24 eurot. Välja mõistmata jäi hüvitis summas 511,98 – 256,24 = 255,74 eurot. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda ning välja mõista esindajakulu summas 3800 eurot.

Kostja vastuväited ja põhjendused

oleks tööandja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Töötaja hüvitise nõue on pahatahtlik ning alusetu. Kostja palub menetluskulud jätta hageja kanda ning välja mõista kostjalt riigilõiv summas 670 eurot ja esindajakulu summas 8 503,78 eurot. Samuti palub kostja välja mõista menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Y OÜ nõuded ja põhjendused

Töötaja vaidlustab tööandja kahjunõude ja leiab, et see kahjunõue on ebaõige ja põhineb fabritseeritud tõenditel ja on vastuolus TSÜS § 138 lg 2 sätestatud hea usu põhimõttega. Tööandja ei ole kasutanud oma õigust väidetavalt rikkumise korras töötajat hoiatada edasise rikkumise jätkumisel tööleping lõpetada ega ole seda ka teinud. Kostja väidab, et hageja olevat omastanud T. J. poolt väidetavalt makstud raha. Kuid ühtegi tõendit selle kohta, et kostja ja T. J. vahel oleks olnud mingi leping ei ole kostja esitanud. Kostja väidab, et kahju tekkis hageja poolt arsti vastuvõtule mitteilmumise tõttu, kuid ühtegi tõendit selle kohta, et hageja oleks olnud teavitatud vastuvõtule ilmumise kohustusest ja vastuvõtuks määratud ajast ei ole kostja esitanud. Kostja väidab, et hageja oleva mingi vara varastanud, kuid selle vara kostjal olemasolu ja kostja omandiõigust ei ole kostja tõendanud. Kostja poolt esitatud kolmanda isiku kinnitus selle kohta, et hageja autos oli mingi tööriist ei tõenda kostja omandiõigust sellele tööriistale ega tööriista nimekirja/kogust. Hageja on professionaalne ehitaja ja tema autos asuvad alati erinevad isiklikud tööriistad ja töövahendid. Väidetavalt kadunud vara väärtus on samuti tõendamata (uute esemete väärtus ei tõenda kasutatud esemete väärtust).

Kohtu seisukoht ja põhjendused

Kohus andis 18.04.2023 istungil pooltele tähtaja esitada kirjalikud teesid ning menetluskulud 30.05.2023 (dtl 675). Kohus selgitab, et võtab arvesse ka hageja poolt 30.05.2023 kl 23:59:57 saadetud menetlusdokumenti, kuigi see kohtu infosüsteemi salvestati 31.05.2023 kuupäevaga ja esmalt esitati ilma esindaja allkirjata.

TsMS § 336 lg 2 järgi loetakse elektrooniline dokument kohtule esitatuks, kui see on salvestatud kohtudokumentide vastuvõtmiseks ettenähtud andmebaasi. TsMS § 336 lg 2 alusel võib kohus menetlusosalise elektronpostiga esitatud avalduse või muu menetlusdokumendi lugeda piisavaks ka juhul, kui see ei vasta käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatud nõuetele, eelkõige digitaalallkirjaga varustamise nõudele, kui kohtul ei ole kahtlust saatja isikus ja dokumendi saatmises, eriti kui samalt elektronposti aadressilt on kohtule sama asja menetluses sama menetlusosalise poolt varem esitatud digitaalallkirjaga dokumente või kui kohus on nõustunud, et talle võib avaldusi või muid dokumente esitada ka sellisel viisil. Nimetatud sätte alusel saab kohus arvestada ka ilma digiallkirjata esitatud dokumenti. Pealegi kõrvaldas hageja lepinguline esindaja koheselt ka selle puuduse (TsMS § 3401 mõttes), esitades sama ka digiallkirjaga.

Antud juhul oli tegemist kohtu poolt määratud tähtajaga. Kohtute infosüsteemi salvestati hageja esitatud menetlusdokument järgmise kuupäevaga, mis tähendab, et formaalselt oli tegemist hilinenult esitatud dokumendiga. TsMS § 331 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või käesoleva seadustiku §-s 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Antud juhul leiab kohus, et selle dokumendi menetlemine ei põhjusta asja lahendamise viibimist. Kostjal oli võimalik sellele vastata 02.06.2023, millist võimalust kostja ka kasutas.

Kohus lahendab esmalt hagi ja seejärel vastuhagi.

Esimese nõudena palub hageja tuvastada töösuhted poolte vahel tööle asumise ajast 16.07.2019 kuni 12.02.2020.

Kuivõrd kohus peab hageja nõuete (kostjalt välja mõista saamata jäänud töötasu, puhkusehüvitise, lähetustasu ja ülesütlemise hüvitis (sooritusnõue)) lahendamiseks võtma seisukoha poolte vahel töösuhte olemasolu või puudumise kohta, siis ei saa kohtu hinnangul olla iseseisvaks hagi esemeks hageja nõue tuvastada hageja ja kostja vahel töösuhe ajavahemikus 16.07.2019 kuni 12.02.2020. Töölepingu sõlmimise, ülesütlemise alus ja aeg tuleb asjaoluna tuvastada hüvitisnõude rahuldamise eeldusena. Hageja ei ole esile toonud, milles seisneb tuvastushuvi eraldi tuvastusnõude lahendamiseks. Seega leiab kohus, et hagejal pole õiguslikku huvi sellise tuvastusnõude esitamiseks ja selle nõude osas tuleb hagiavaldus jätta rahuldamata.

Kohus asja lahendamise raames aga tuvastab põhjendavas osas, et perioodil 16.07.2019 kuni 12.02.2020 oli poolte vahel töösuhe.

Töösuhte alguse osas pooltel vaidlus sisuliselt puudub. Kostja on 24.11.2020 menetlusdokumendi punktis 2.10 kinnitanud, et pooltevaheline töösuhe algas 16.07.2019. a – poolte vahel puudub nimetatud asjaolus vaidlus. Kohus tuvastab poolte poolt vaidlustamata asjaoluna, et hageja (kui töötaja) ja kostja (kui tööandja) vahel sõlmiti 15.07.2019 tööleping nr xxxx (vt hageja esitatud dtl 134-136 ja kostja esitatud dtl 230-232). Töölepingu punkti 1.2 kohaselt oli see sõlmitud määramata ajaks töötamisega alates 16.07.2019 (p 1.2); punkti 2.1 alusel töötab töötaja ehitustöölise ametikohal; leping punkti 3.1 järgi oli kokku lepitud täielik tööaeg 40 tundi nädalas. Töölepingu punkti 4.1 järgi oli töötasuks 1310 eurot kuus brutotasuna. TLS § 1 lg 1 järgi teeb töölepingu alusel füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile ning tööandja maksab töötajale töö eest tasu. Hagejale oli ka vormistatud Eestis lühiajalise töötamise registreering, mille järgi oli hagejal õigus töötada Eestis ajavahemikul 15.07.2019 kuni 30.06.2020.

Poolte vahel on vaidlus selles, millal töösuhe lõppes ja mis alusel.

Tööandja hinnangul lõppes poolte vahel töösuhe alates 04.02.2020, mil tööandja edastas PPA-le teatise, et töötamise lühiajaline registreering tuleb tühistada alates 01.01.2020 (dtl 218). Nimetatud teatises palub kostja seoses ehitustööde puudumisega alates 01.01.2020 tunnistada kehtetuks hageja lühiajalise töötamise registreerimise kinnitus. TLS § 95 lg 1 esimese lause kohaselt võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. Vorminõuet rikkudes tehtud või tingimuslik ülesütlemisavaldus on tühine. Kuna töölepingu ülesütlemise õigust teostatakse ühe poole tahteavaldusega, st tegemist on töösuhet lõpetava kujundusõigusega, piisab lepingu lõppemiseks tahte väljendamisest, mis muutub kehtivaks kättesaamisega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 esimene lause). Töölepingu ülesütlemise avaldusest peab nähtuma lepingut üles öelda sooviva poole tahe vabastada pooled lepinguliste kohustuste edasisest täitmisest (vt nt Riigikohtu 7. detsembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11, p 17). Kostja ei ole asjas esitanud TLS § 95 lg 1 kohast ülesütlemisavaldust hagejaga sõlmitud töölepingu lõpetamiseks. 04.02.2020 avaldusega soovitakse tööleping

lõpetada seoses töö puudumisega, mitte hagejapoolsete väidetavate rikkumistega. Pealegi soovitakse seda teha tagantjärgi kuupäevaga, mis ei ole lubatav. Tööandja väitel ta hoiatas töötajat, et kui ta ei tasu ära võlgnetavaid summasid (enammakstud töötasu, päevarahad, maksud jms), siis ta lõpetab töösuhte. Kostja esitas kuvatõmmised sõnumirakenduse Viber vestlusest hagejaga (dtl 343-352). Kohtu hinnangul ei nähtu nendest kostja konkreetset ja tingimusteta tahteavaldust hagejaga töösuhte lõpetamiseks. Üksnes hoiatusest või ähvardusest lõpetada tööviisa (ehk töötamise lühiajaline registreerin) ei tulene tagajärjena töölepingu ülesütlemist. Kostja ei ole ka tõendanud, et hageja pidi tööviisa lõpetamise hoiatusest tegelikult aru saama kui töölepingu lõpetamise hoiatusest. Tunnistajana üle kuulatud kostja projektijuht A. S. (dtl 672-673) ei ütlustega ei ole samuti tõendatud kostja väited töölepingu ülesütlemisest. Ta küll kinnitas, et tööandja saatis teate PPA-le, et lõpetada töösuhted hagejaga. Samas ei nähtu tunnistaja ütlustest, kas ja millal ja mis alusel ta hagejale konkreetselt teatas töölepingu ülesütlemisest. Tunnistaja ei osanud öelda õigusnormi, mille alusel ütles töölepingu hagejaga üles. Seega ei ole kostja tõendanud, et ta ütles hagejaga töölepingu üles 04.02.2020. Samuti ei ole kostja tõendanud, et hageja sai või pidi aru saama sellest, et kostja on temaga töölepingu üles öelnud. Hageja andis vande all ütlused (dtl 665-667), et kostja ei hoiatanud teda, et lõpetab temaga töölepingu ning keegi ei teavitanud teda ei elektrooniliselt ega kuidagi teist moodi, et leping temaga lõpetatakse.

Hageja esitas kostjale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse 12.02.2020 (dtl 139-140). Avalduse kohaselt ütles hageja kostjaga töölepingu üles TLS § 91 lg 2 p 2 alusel seoses õigeaegselt välja maksmata töötasu perioodi 10.09 kuni 18.12.2019 eest summas 2739,79 eurot (bruto) ja komandeeringu tasuga seoses töötamisega Soomes. Kostja tööandjana kinnitas töövaidluskomisjoni istungil, et sai hageja poolt e-kirja teel saadetud ülesütlemise avalduse kätte (dtl 179, p 14). Kohtumenetluses ei ole kostja seda fakti samuti eitanud. Kostja on 24.11.2020 menetlusdokumendi punktis 2.14 esitanud alternatiivse käsitlusena, et kui kohus leiab, et tööandja poolne ülesütlemine ei ole piisavalt tõendatud, nõustub tööandja asjaoluga, et töösuhe lõppes töötaja soovil 12.02.2020, kuid ei nõustu töötaja poolse erakorralise ülesütlemise sisuga. Kohus eelnevalt tuvastas, et tööandjapoolne töölepingu ülesütlemine tõendatud ei ole. Seega tuvastab kohus, et töösuhe kestis alates 16.07.2019 kuni 12.02.2020, mil töötaja selle erakorraliselt üles ütles.

Tööandja ei ole vaidlustanud töötajapoolset ülesütlemisavaldust TLS § 105 lg 1 sätestatud korras ja tähtajal. TLS § 105 lg 2 sätestab, et kui hagi või avaldust ei esitata tähtaja jooksul või kui hagi või avalduse esitamise tähtaega ei ennistata, on ülesütlemine algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval. Kuna tööandja ei tõendanud, et ta oleks enne töötajat töölepingu ülesütlemiseks tahteavalduse teinud, ei oma siinkohal tähtsust tööandja selgitus, et vaidlustamata jätmine oli tingitud sellest, et tema arvates oli tööleping juba 04.02.2020 lõppenud.

Hageja on esitanud nõude mõista kostjalt välja töötasu ajavahemiku 10.09.2019 kuni 18.12.2019 eest kokku brutosummas 2480,45 eurot.

Kohus eelnevalt tuvastas, et poolte vahel oli töösuhe 16.07.2019 kuni 12.02.2020.

Töölepingu punkti 4.1 järgi oli töötasuks 1310 eurot kuus brutotasuna täistööaja eest (p 3.1), töötamise kohaga Eesti Vabariik (dtl 230). Pooled ei vaidle selle üle, et alates 10.09.2019 asus hageja poolte kokkuleppel töötama Soomes (dtl 234-235). Pooled ei vaidle selle üle, et kostja jäi 18.12.2019 haiguslehele.

TLS § 1 lg 1 kohaselt teeb töölepingu alusel füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandjale) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu. TLS § 5 kohaselt lepivad pooled töölepingu tingimustes kokku lepingu sõlmimisel ning need tingimused on mõlemale poolele täitmiseks kohustuslikud. TLS § 5 lg 1 p 5 kohaselt on töötasu tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule. TLS § 28 lg 2 p 2 kohaselt on tööandja kohustatud maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Töötajat tuleb töövaidlustes käsitleda nõrgema poolena. Töötaja kui töösuhte nõrgema poole seisundi tasakaalustamiseks on kohtul töövaidluse lahendamisel kõrgendatud selgitamiskohustus ning töötajal on võrreldes tööandjaga osal juhtudel väiksem tõendamiskoormus (vt Riigikohtu 06.12.2021 otsus asjas nr 2-20-5834, p 16; otsus asjas nr 3-2-1-24-13, p 15). Olukorras, kus töötaja väitel pole talle kogu töötasu makstud, on tööandjal kohustus tõendada töötajal saadaolevad ja talle tegelikult makstud summade suurus.

Kohtule on esitatud Maksu- ja Tolliameti TSD vorm töötaja kohta deklareeritud töötasu maksude kohta (töötaja poolt TVK menetluses dtl 138, ja kostja poolt vastuhagiga dtl 224). Kohus lähtub nõude arvestamisel siiski töölepingu punktis 4.1 kokkulepitud töötasust 1310 eurot brutotasuna kuus. Hageja ei ole esitanud arvestust, mille järgi ta lähtuks TSD vormil näidatud saamata brutotasudest ega sellist nõuet esitanud. Kohus ei või nõude piire ületada ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud (TsMS § 439).

TLS § 29 lg 3 järgi arvestatakse kokkulepitud töötasust maha töötaja maksukohustus ehk töötasust kinnipeetavad seaduses ettenähtud maksud ja maksed. Hageja on vaidlusalusel perioodil 10.09.2019-18.12.2019 teeninud kokku brutosummas 4452 eurot, millest 10.30.09.2019 eest brutosummas 935,70 eurot (1310 : 21 tööpäeva septembris x 15 töötatud päeva), 2019 oktoobri ja novembri eest mõlemas kuus brutosummas 1310 eurot ja 01.18.12.2019 eest brutosummas 896,30 eurot (1310 : 19 tööpäeva detsembris x 13 töötatud päeva).

Hageja kinnitusel kostja talle vaidlusaluse ajavahemiku eest töötasu ei maksnud. Kostja väitel (vt dtl 339-340, kostja 24.11.2020 vastus, p 2.15) on ta hagejale töötasu maksnud. Kuna töötasu mittemaksmise fakt on negatiivne asjaolu, kostjal tööandjana on kohustus dokumenteerida töösuhtes toimunud ning hageja töötajana on eelduslikult nõrgemas positsioonis, siis on kostja kohustatud tõendama väljamakstud tasud ja nende suuruse. Kohus järgnevalt hindab kostja 24.11.2020 vastuse punktis 2.15 esitatud väiteid ja tõendeid töötasu maksmise kohta.

Kostja väitel maksti hagejale töötasu septembrikuu 2019 eest 747,76 eurot, seejuures tõendina on viidatud kostja kassa väljamineku orderile (dtl 221). See kassa väljaminekuorder on allkirjastamata. Kohus leiab, et sellega ei ole tõendatud kostja poolt hagejale mingi tasu maksmine.

Kostja väitel maksti hagejale töötasu oktoobrikuu 2019 eest 1200 eurot netos, seejuures tõendina on viidatud kostja pangakonto väljavõttele (dtl 222), millelt nähtub 15.11.20219 2430 euro tasumine hagejale selgitusega „Tootasu okt,(1200) ja komandeer,(1230)“. Hageja ei ole kostja seda tõendit tasumise kohta

omapoolselt ümber lükanud. Kohus leiab, et sellega tõendatud kostja poolt hagejale töötasuna 1200 euro (neto) maksmine.

Kostja väitel maksti hagejale töötasu novembrikuu 2019 eest 1030,96 eurot, seejuures tõendina on viidatud kostja kassa väljamineku orderile (dtl 220). See kassa väljaminekuorder on allkirjastamata. Kohus leiab, et sellega ei ole tõendatud kostja poolt hagejale mingi tasu maksmine.

Kostja väitel maksti hagejale töötasu detsembrikuu 2019 eest 644,86 eurot, seejuures tõendina on viidatud kostja kassa väljamineku orderile (dtl 223). See kassa väljaminekuorder on allkirjastamata. Kohus leiab, et sellega ei ole tõendatud kostja poolt hagejale mingi tasu maksmine.

Hageja väitel sai hageja töötasu otse teistelt tööandjatelt sularahas mitmete tuhandete eurode väärtuses. Samas ei ole nimetatud asjaolu kohtumenetluses tunnistajate ütlustega ega muul moel tõendamist leidnud. Hageja eitas seda ning kostja projektijuhist tunnistaja oskas rääkida vaid kolmandatelt isikutelt kuuldut. Sellise ebamäärase tunnistuse põhjal ei ole võimalik kohtul tõsikindlalt asuda seisukohale, et hageja on mingeid muid rahasid saanud töötasuna kolmandatelt isikutelt.

Kostja esitatud K Oy juhatuse liikme T. J. kinnitus (dtl 618) ei tõenda samuti, et hageja oleks saanud töötasu kolmandate isikute käest. Sellest kinnitusest saaks tuvastada, et hagejale anti üle 4620 eurot kostjale edasiandmiseks. Esmalt märgib kohus, et tegemist on madala usaldusväärsusega tõendiga, kuna kirjaliku dokumendi puhul pole kohtul ega hagejal olnud võimalik selle välja andnud isikut küsitleda tunnistajana ega selgitada välja sellise sularaha üleandmise kõiki asjaolusid. Kostja loobus T. J. tunnistajana ülekuulamise taotlusest. Hageja on vande all eitanud T. J.lt sellise summa saamist (dtl 666 alumine lõik). Samuti ei ole kinnituses kirjas see, et tegemist oleks hagejale mõeldud töötasuga. Kinnituses on viidatud, et kostja ja K Oy vahel oli sõlmitud mingi suuline kokkulepe mille raames ilmselt selline tasumine toimus. Mingite summade üleandmine hagejale (isegi, kui see oleks tõendatud) ei vabasta kostjat töölepinguliselt kohustusest maksta hagejale kokkulepitud töötasu. Kohtule ei ole usaldusväärsed ka kostja poolt esitatud telefonikõnede salvestused (dtl 214-215) hagejale rahade üleandmise kohta kolmandate isikute poolt, kuna kohtul puuduv võimalus kontrollida, kas salvestusel kõnelevad isikud on need, kes nad väidavad, et nad on ning millistel asjaoludel nad selle salvestise lõid. Lisaks eelnevale on töötasu maksmise kohustus kostjal, mitte kolmandatel isikutel.

TLS § 28 lg 2 punktide 1 ja 2 järgi peab tööandja eelkõige kindlustama töötaja kokkulepitud tööga ning maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Seega, kui pooled on sõlminud töölepingu, peab tööandja tagama töötajale töö töölepingus kokku lepitud mahus ning kui tööandja seda ei tee, siis peab tööandja vaatamata tööga mittekindlustamisele ikkagi tasuma töötajale keskmist töötasu (TLS § 35). Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks keeldunud tööd tegemast või et hageja oleks põhjustanud olukorra, kus kostjal pole talle tööd anda.

Seega kokkuvõtvalt tuvastab kohus, et hagejal oli nimetatud perioodil õigus saada kostjalt töötasu 4452 eurot (bruto). Kostja tõendas hagejale 1200 euro netos tasumise, mis 2019. aastal moodustas brutotasuna 1464,45 eurot (https://www.kalkulaator.ee/et/palgakalkulaator) ning mis tuleb hageja nõutud summast maha arvestada. Seega on hagejal kostjalt saamata töötasu 2987,55 eurot (bruto). Seega kuulub hageja nõue osaliselt rahuldamisele.

Töövaidluskomisjoni otsusega mõisteti kostjalt välja töötasu ajavahemiku 10.09.2019 kuni 18.12.2019 eest kokku brutosummas 2480,45 eurot.

Kostja esitas 16.06.2020 taotluse töövaidlusasjas nr xxxx esitatud hageja avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras hagina (dtl 4) vastavalt TvLS § 58 lg 4 „osas, millega komisjon avaldaja nõude osaliselt rahuldas (resolutsiooni punktides 1-6)“. Seega vaidlustas kostja TVK otsuse osas, millega mõisteti Y OÜ-lt Xi kasuks välja töötasu brutosummas 2480,45 eurot (TVK otsuse resolutsiooni p 3).

Hageja ise TvLS § 58 lg 3 alusel ei esitanud kohtusse hagi töövaidlusasja lahendamiseks TVK-s rahuldamata jäetud osas. TvLS § 59 lg 11 sätestab, et töövaidluskomisjoni otsuse osalise vaidlustamise korral jõustub otsus osas, mida kohtus ei vaidlustatud. Kohus on töövaidlusasja lahendamisel seotud töövaidluskomisjoni otsuse resolutsiooniga selle vaidlustamata osas.

Eeltoodu alusel lähtub kohus sellest, et hagejale on kostjalt välja mõistetud töötasu ajavahemiku 10.09.2019 kuni 18.12.2019 eest kokku brutosummas 2480,45 eurot. Kohus ei saa hüvitist suuremas määras välja mõista.

Hageja esitas töövaidluskomisjonile nõude välja mõista kasutamata põhipuhkuse hüvitise ajavahemiku 10.09.2019 kuni 18.12.2019 jooksul välja teenitud 7,67 kasutamata puhkusepäeva eest brutosummas 256,24 eurot. Selle nõude töövaidluskomisjon ka rahuldas.

Kohus eelnevalt tuvastas, et kostja ei ole tõendanud hagejale mistahes summade tasumist septembris 2019. Samuti jääb arusaamatuks kostja seisukoht, et hageja puhkas septembris 2019. Kostja ei ole selle kohta mingeid tõendeid ega arvutusi esitanud. Ka kostja tunnistaja A. S. ei rääkinud tunnistust andes midagi hageja poolt septembris 2019 Soomes puhkusel viibimisest. Kuna tööandja on kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas töölepingu lõppemisel (TLS § 71 lg 1), siis peaks kostja nõudest vabanemiseks tõendama, et ta on seda alates 12.02.2020 teinud. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks tasunud hagejale alates veebruarist 2020 mingeid summasid.

Hageja palub kostjalt välja mõista lähetuse päevarahad Soomes töötatud 94 päeva eest perioodil 10.09.2019 kuni 18.12.2019 summas 2068 eurot.

Hageja palub kostjalt välja mõista hüvitise TLS § 100 lg 4 alusel hageja kolme kuu keskmise töötasu suuruses summas, s.o. brutosummas 3930 eurot.

Seega kokkuvõtvalt rahuldab kohus hageja nõuded osaliselt järgmiselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks järgmised summad: 1) saamata töötasu ajavahemiku 10.09.2019 kuni 18.12.2019 eest brutosummas 2480,45 eurot. 2) kasutamata puhkuse hüvitis brutosummas 256,24 eurot. 3) perioodi 10.09.2019 kuni 18.12.2019 Soomes töötamise eest lähetuse päevaraha summas 838 eurot. 4) hüvitis TLS § 100 lg 4 alusel brutosummas 62,38 eurot.

Järgnevalt lahendab kohus kostja vastuhagi. Kostja on palunud hagejalt välja mõista kahju, mis on tekkinud seoses: 1) töötervishoiu arsti teenusega summas 391,60 eurot. 2) töötervishoiuarsti kontrolliga summas 316 eurot. 3) tasutud lähetuse eest ja töötasuga kokku summas 4405,82 eurot ning tasutud riiklikud maksud kokku summas 2869,05 eurot. 4) kahju summas 500 eurot (Makita raadio väärtuses 250 eurot, trell väärtusega 150 eurot, aku väärtusega 100 eurot).

5) kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); 6) rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4; vt ka Riigikohtu 25. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-15, p 15).

töötaja on renditöölepingu alusel Soome tööandjatelt õigusliku aluseta omastanud Soome tööandjate väljamaksed, mis olid mõeldud tööandjale edastamiseks (dtl 613, p 2.5). Kuna kostja tasus enda sõnul hagejale töötasu ja lähetusraha, siis seega on töötaja tööandja väitel töötasu ja lähetuse väljamakseid saanud topelt (nii tööandjalt kui Soome tööandjatelt) ning seetõttu tööandja arvelt alusetult rikastunud. Seega sisuliselt seisneb kostja etteheide hagejale selles, et (A) hageja ei edastanud kostjale kolmandate isikute (kostja lepingupartnerite) poolt talle edastatud rahasid või (B) kostja ei saanud kolmandate isikutelt (kostja lepingupartneritelt) raha selle eest, et hageja nende juures pidi töötama, kuid tegelikult ei töötanud, ning samal ajal kostja maksis hagejale palka ja päevarahasid (vt ka 22.02.2023 istungi protokoll, dtl 649 jj).

Töölepingu punkti 2.1 järgi oli hageja ehitustööline ülesannetega hoonete remont, korrashoid, siseviimistlus ja ehitustööd (dtl 134, punkt 2.2). Tööülesandeid andis ning nende täitmist kontrollis vahetult juhatuse liige või tema poolt volitatud projektijuht (dtl 134, punkt 2.2). Soomes pidi hageja asuma tööle ehitusel (dtl 142).

Vande all andis hageja 18.04.2023 istungil järgmiseid ütluseid seoses tööga Soomes ja selle korraldusega (dtl 665-666): „Esialgu pidin Soomes minema müürsepaks. Ei mäleta ettevõtet, F minu mäletamist mööda, midagi sellist. Mina leidsin selle ettevõtte Soomes. Ma ei sanud F ära minna mujale tööle, kuna tööandja sõlmis lepingu S., mina jäin sinna tööle. Lepingu sõlmis A., kes oli tööandja esindaja. Lepingu sisu ei mäleta. Mina allkirjastasin samuti selle lepingu F, jäin sinna Soome, A. sõitis ära. Mina ootasin nädal-kaks, tööd ei olnud, elasin ühiselamus, läksin S. juurde, ta ütles, et praegu tööd ei ole, oota. Seda ütles mulle see Soome ettevõtte esindaja. Mina olin arvel ettevõttes Y OÜ, aga kui tulime Soome, siis oli sõlmitud leping tööandjaga, et mina hakkan Soomes tööle ja töötan müürsepana. Aga müürsepa tööd hetkel ei olnud, viibisin seal nädal-kaks tööta, kaks nädalat kindlasti, siis tulin S. juurde ja küsisin, millal ma tööle saan, ma olen ettevõttes ikkagi arvel. Tema saatis mind kord sinna, kaks-kolm päeva teises kohas ja kõik, pisitööd. Pärast kahte nädalat läksin tööle objektile, töötasin seal müürsepana, olin üksinda, saadeti mingile objektile aga seal kedagi ei olnud. Mulle anti ülesanne, anti mõningad tööriistad, käru, aga objektil kedagi ei ole, keegi midagi ei tea, hakkasin siis ühte tööd tegema, mulle öeldi, et pean seda tegema. Siis helistasin A., ütlesin, et selline mure, et võta ühendust S., et kasvõi abilist on vaja, sest olen üksinda seal. Lõppkokkuvõttes läksin objektilt ära, sest töö ei olnud organiseeritud ja olin sunnitud sealt lahkuma. Läksin ühiselamusse tagasi. Ma elasin Soomes ühiselamus. S. oli seal kõige tähtsam inimene ja ühiselamu oli tema oma, kuu lõpus oli vaja maksta talle 200 eurot. Ta tuli minu juurde, ütles, et 200 eurot on vaja maksta, ma ütlesin, et kuidas maksan kui tööd ja raha pole, kust ma võtan selle. Siis ta saatis mind ühele objektile, töötasin seal ühe päeva, teises kohas ühe päeva, konkreetset tööd kui sellist ei olnud. Oktoober-november 2019 S. saatis mind kord ühte kohta tööle, ma ei suuda selgitada, kus täpsemalt ma objektil olin. S. tuli tuppa, ütles, et kaks inimest on ühte kohta vaja ja kaks teise kohta. Detsembris 2019 ma ei mäleta, kus töötasin, täpselt ei mäleta, ei hakka ütlema. T. J. juures töötasin kaks-kolm päeva, sest käis objekti omanik ja ütles, et mitteametlikult siin ei tohi töötada, kõik töötavad ametlikult ja kõik. Mina kaks päeva töötan, kaks päeva ei tööta. Ma rääkisin A., et ta räägiks T., et nad vormistaks mind ametlikult. Nad ei vormistanud. F töötasin ametlikult. Kui tulin alguses S.

juurde, siis ta ütles, et praegu tööd ei ole. Mul oli paariline, kellega elasime ühiselamus ühes toas, pidin millegi eest ühiselamu eest maksma. Töötasin S. juures, ta viis mind poodi, aga ütlesin, et mul pole raha toitu osta, siis tema ostis. Helistasin A., ta ütles, et maksab minu eest makse ja kõik.“

Tunnistaja A. S. andis 18.04.2023 istungil järgmiseid ütluseid seoses tööga Soomes ja selle korraldusega (dtl 672-673): „Soomes läks ta esmalt F tööle, selle leidis X, ütles, et head tuttavad ja hakkame nendega koostööd tegema, ütlesin, et hea küll, teeme lepingu, tegime. Xil ei olnud õigus Soomes töökohta vahetada, seal on keeruline sellega, lepingud peavad olema ja niisama vahetada ei saa töökohta. Tal oli vaja Soomes töötamiseks tööluba, käisime asutuses registreerimas, et meil on alltöövõtuleping, siis pidi olema registreerimine Soomes, meditsiiniline ülevaatus. Mina tegelesin tema paberitega Soomes. Ta hakkas välja mõtlema asju, tegelikult ta töötas mitteametlikult mujal. Mulle tehti trahvi, kuna meditsiiniasutuse esindaja käis ilma asjata objektil. Ma arvan, et X töötas terve aja F, aga kes teab, kellega ta suhtles seal. F pidi tasuma Y OÜ-le, aga ei teinud seda, kuna nad ütlesid, et X ei oska tööd teha ja lõpetasid töösuhte. Sain teada paari nädala pärast peale tema seal tööle asumist, et nad lõpetasid Xiga suhted. Põhjuseks oli, et X ei oska tööd teha, väga madal kvaliteet. Käisime seal augusti lõpus, et vaadata kvaliteeti, palusin Xil teha proovitöö, Soome klient oli sellega rahul. Tagant järgi mõtlesin, et see oli Xi plaan, et saada mustalt palka ja Y OÜ-le mitte maksta. Suhtlesin Xiga, kui sain teada, et ta ei tööta enam F, ta ütles, et seal on halvad tingimused ja ta ei teeni nii palju raha, kui tahtis, ütles, et leiab uue koha heade tingimustega. Nädala pärast suhtlesime teiste tuttavatega, pidevalt X ütles, et tuleb uus objekt ja uued tingimused, ütlesin, et hea küll, teeme lepingu, aga sellega lõppes kõik. Peaaegu oli T. J.ga leping, aga mõne aja pärast ütles, et Xit pole vaja, töö sai otsa. T. J. lubas raha mulle anda, aga Xi kaudu, ta andis raha Xile. Mind ei olnud, andis sularaha. X teadis, et peab raha edasi andma, meil on Viberi vestlus selle kohta. Y OÜ maksis Xile töötasusid ja lähetusrahasid. 2019 ja 2020 maksti ka sularahas midagi Xile, allkirja ta vastu ei andnud. Ta kohtus minuga, andsin talle raha. 2019 sügisel tuli mõttesse küll tööleping lõpetada, aga nii palju raha oli seal juba, oli ka tuttavad tal. Mõtlesin, et kui lõpetan praegu, jään üldse ilma rahata, ta rääkis, et raha tuleb, tal on objektid, lootsin, et tulemus tuleb. Töötasu ja lähetusrahasid maksin 2019. aastal edasi, sest range seadus on, X töötas seal, tarkvara on selline Soomes, vaadatakse, kas töötab seal firmas või ei. Soomes võtab asjaajamine kaua aega. Pidin maksma seaduse järgi. 2020 jaanuarisveebruaris suhtlesin Xiga, et kus on raha. Kui ta läks haiguslehele, teadsin, et on raske midagi ette võtta. Hakkasin suhtlema, et ta tagastaks raha. Soome tööandjad ütlesid, et nad andsid talle mitu tuhat eurot, 3000 eurot kuus iga kuu, aga X ütles, et anti toiduainete jaoks. F on Y OÜ-le võlgu, ma ei oska öelda, kui palju, ma ei saanud F töid akteerida. Y OÜ ei ole esitanud F arveid. T. J. on juriidiliselt võlgu Y OÜ-le, aga ma ei saa seda akteerida ega faktiliselt nõuda, sest ta räägib, et maksis Xile. Y OÜ ja F oli kokku lepitud tunnitasu, T. J.ga ei olnud.“

Seega ei tulene kostja tunnistaja ütlustest, et ta oleks andnud hagejale konkreetseid juhiseid tööülesannete täitmiseks. Samuti ei ole kostja tõendanud, et ta oleks oma pädevuse tööandjana hagejale korraldusi anda edasi delegeerinud Soome lepingupartneritele ehk nö hageja Soome tööandjatele. Kostja ei ole ka tõendanud, et isikud, kellele hageja nö rendile anti, andsid hagejale tööalaseid korraldus, milles need seisnesid ja et hageja neid ei täitnud. Pigem teeb kohus hageja ja kostja tunnistaja ütluste põhjal üldise järelduse, et kostja jättis tööülesannete hagejale andmise korralduse reguleerimata. Samuti ei selgu kostja tunnistajate ütlustest, millised olid kostja ja Soome lepingupartnerite kokkulepped seoses hageja poolt

Soomes töötamisega ning et hageja oli neist kokkulepetest teadlik ja kohustus neid kostjaga sõlmitud töölepingu alusel järgima.

Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et hageja kohe Soome saabumisel lahkus kokkulepitud objektidelt ning et kostja sellele vaatamata midagi seoses hageja töölepinguga ette ei võtnud, kuna sellest ei teadnud. Töölepingu rikkumise avastamisel võiks eeldada, et tööandja reageerib sellele koheselt, paludes rikkumine lõpetada, ning selle jätkumisel ütleks töölepingu üles töötajapoolsete rikkumiste tõttu. Samuti ei ole usutav, et kostja Soome lepingupartnerid annavad hagejale (kui ehituse lihttöölisele) igakuiselt kostjale edastamiseks tuhandeid eurosid, kuid vaatamata sellele, et see raha kunagi kostjani ei jõua, ühtegi juriidilist sammu kuude kaupa ette ei võeta ega konkreetseid pretensioone kostja kellelegi ei esita. Antud juhul töötas hageja väidetavalt kostja Soome lepingupartnerite juures vähemalt kolm kuud, kostja ei saanud selle eest mingit raha, kuid sellele vaatamata kostja selle kohta hagejale (ega oma lepingupartneritele) mingeid pretensioone ei esitanud.

Samuti ei ole kostja tõendanud, et hageja töölepinguliseks ülesandeks oli koguda kostja lepingupartneritelt mingit raha ja see kostjale edastada. Kohus eelnevalt ka tuvastas, et kostja Soome lepingupartnerite poolt (sh T. J. poolt 4620 euro) hagejale sularahas mingite summade üleandmine on täielikult tõendamata. Kostja ei ole esitanud ühtegi dokumentaalset tõendit, millest nähtuks hageja poolt sularaha saamine. Seega ei ole ka tõendatud, et hageja rikkus oma töölepingulist kohustust anda need summad kostjale üle. Pooltevaheline sõnumirakenduse Viber vestlustest ei selgu, millist võlga ja mille alusel hageja seal justkui kinnitab.

Kuna kahju hüvitamise koosseisu esimene element ka selle nõude osas on tõendamata, puudub kohtul vajadus kostja seda nõuet edasi analüüsida ja nõue tuleb selles osas jätta rahuldamata.

Kõige eelpooltoodu alusel asub kohus kokkuvõtlikult seisukohale, et hagi rahuldatakse osaliselt ning vastuhagi jääb rahuldamata.

Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.

Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

Kooskõlas TsMS § 174 lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.

/allkirjastatud digitaalselt/ Janek Väli Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.