Asjaõigus › Omandiasjad

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

kostja abielu lõppemisel nõustus hageja 1 seadma kostja kasuks isikliku kasutusõiguse sepipaja kasutamiseks, kuna üksnes nii oli võimalik varalised vaidlused kostjaga lõpetada. Hageja 1 lootis, et nii on võimalik kinnistul asuvat sepipada sihtotstarbeliselt „elus hoida“ ja käsitöötalul oleks võimalik tutvustada külastajatele kinnistul asuvat sepipada kui töötavat sepikoda. Hageja 1 ja kostja leppisid 3. juulil 2017 kokku seada kostja kasuks tähtajatu ja tasuta isiklik kasutusõigus kinnistul asuvale ehitisele (sepipada) ja sõlmisid selleks isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu. Hageja 2 ja kostja leppisid 3. juulil 2017 kokku seada kostja kasuks isiklik kasutusõigus kinnistul asuvale ehitisele (sepipada) tähtajaga kuni hoonestusõiguse lõppemiseni ja sõlmisid selleks isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu. Kuigi isiklike kasutusõiguste sisuks oli lubada kostjal teha sepatöid ning sepipada kasutada, ei ole kostja seal sepatöid teinud. Kostjal puudub lepingus kokkulepitud eesmärgipärane huvi isikliku kasutusõiguse vastu. Kostja ei ole kunagi kasutanud sepipada sihtotstarbeliselt (sepatööde tegemiseks). Alates isikliku kasutusõiguse seadmisest on kostja käinud sepipajas kui üldse, siis väga harva. Kostja kinnitas 2021. a juunis vastuses hageja 2 nõudekirjale, et kostja käis sepipajas 2021. a märtsi lõpus ja aprilli alguses ning valmistas seal neli nuga, seega ainult kaks korda nelja kuu jooksul. Pärast 2021. a kevadet ei ole kostja kordagi sepipajas käinud. Kostja on paaril korral väitnud, et tal puuduvad sepipaja kasutamiseks võtmed. Hageja 1 on kostjale alati selgitanud, et kui kostja annab enda tulekust teada (e-posti teel), siis hageja 1 avab ukse. Kostja pole enda tulekust teatanud. 2022. a novembris võttis politsei hagejaga 1 telefoni teel ühendust ja küsis sepipaja ligipääsu kohta. Hagejale 1 sai teatavaks, et kostja tegi politseile kaebuse sepipajale ligipääsu puudumise kohta. Politsei- ja Piirivalveameti vastusest hageja teabenõudele nähtub, et kostja soovis saada sepipajast oma asju, mitte ligipääsu sepipajas sepatööde tegemiseks. Sepipajas ei toimu mitte mingisugust tegevust, mida oleks võimalik nimetada sepatöödeks (isegi neil harvadel juhtudel, millal kostja sepipajas viibis). Ainuüksi nugade treimist või kostja nimetatud viisil nugade valmistamist ei saa pidada sepatööks. Hagejad tuginevad selles osas erinevate nuge valmistavate isikute ekspertarvamustele. Arvamuste kohaselt ei saa kostja tegevust seostada sepatööga, kuna selline töö ei vasta sepatöö kriteeriumitele. Kuna kostja ei ole kasutanud sepipada isikliku kasutusõiguse seadmise lepingus kokkulepitud kasutusotstarbele vastavalt, on isiklik kasutusõigus kaotanud kostja jaoks igasuguse tähtsuse. Kuna isikliku kasutusõiguse seadmise lepingus ei ole kokku lepitud sepipaja muudes kasutusvõimalustes, tuleb eeldada, et kostja huvi sepipaja kasutamise suhtes on lõppenud sepatööde mitte tegemisega. Kostja ei ole alates 2021. a kevadest kasutanud sepipada ka muul otstarbel. Kostja ei kasuta sepipada sihtotstarbeliselt ja ei viibi seal. Kostja ei hoia sepipada korras, see on segamini ning hooldamata. Isikliku kasutusõiguse lõpetamise nõue ei eelda õigustatud isikule hüvitise maksmist. Kui kohus leiab, et ilma hüvitiseta ei ole võimalik isiklikku kasutusõigust lõpetada, on hagejad nõus hüvitama kostjale selle väärtuse. Hagejad leiavad, et isikliku kasutusõiguse väärtust on võimalik analoogiat rakendades arvestada notari tasu seadust kohaldades.

Kostja ei nõustu, et isiklik kasutusõigus on kaotanud tema jaoks igasuguse tähtsuse. Kostja huvi sepikoja kasutamiseks ei ole vähenenud, kuid hageja on aastaid teinud talle takistusi enda lepinguliste õiguste realiseerimisel. Hagejate väide, et kostja ei ole sepikoda pärast isikliku kasutusõiguse seadmist otstarbekohaselt kasutanud, ei vasta tegelikkusele. Hageja poolt hagiavaldusele lisatud kohtueelne kirjavahetus on valikuline ja mitte täielik. Kogu esitatud kirjavahetuse sisu kinnitab üheselt, et kostja on olnud huvitatud sepikoja kasutamisest ja ta on selleks olnud nõus kokku leppima isegi eraldi kasutuskorras. Aastaid asus sepikoja võti hageja ja kostja kokkuleppel mõlemale teadaolevas kohas. Kirjavahetus tõendab üheselt, et hageja võttis võtme kokkulepitud asukohast ära, pannes kostja sellega olukorda, kus ta oli sunnitud igakordselt enda sepikoja kasutamise soovist ette teatama. Sageli oli kostjal enda õiguste realiseerimine sepikoja kasutamise näol takistatud asjaolust, et hageja oli selleks ajaks planeerinud sepikotta mõne teise ürituse. Isikliku kasutusõiguse väärtuse hindamisel on õige võtta aluseks kasutatava asja väärtus, mis on konkreetne kostja väljaminek, et saada enda kasutusse samaväärset sepikoda.

MAAKOHTU LAHEND

kinnistu (elamumaa) registriosa nr XXXXXXX omanik. Omandiõigus kinnistule tekkis 3. juuli 2017. a tehingust tulenevalt. Kinnistu koosneb kahest katastriüksusest, nr XXXXXXXXXXXXXX, asukohaga XXXXXX, Haljala vald ja nr XXXXXXXXXXXXX, asukohaga XXXXXX. Kinnistule on seatud tasuta hoonestusõigus tähtajaga 25 aastat hageja 2 kasuks (dtl 22-23). Rakvere notar Marika Saaveri juures 3. juulil 2017 sõlmitud isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ja asjaõiguslepinguga (notari ametitegevuse raamatu registri nr 721) leppisid hageja 1 ja kostja kokku tähtajatu ja tasuta isikliku kasutusõiguse seadmises kostja kasuks ehitisele (sepipajale), mis asub katastritunnusel XXXXXXXXXXXXXX. Sama notari juures samal päeval sõlmitud teise isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ja asjaõiguslepinguga leppisid hageja 2 ja hageja 1 ning kostja kui õigustatud isik tähtajatu ja tasuta isikliku kasutusõiguse seadmises õigustatud isiku kasuks ehitisele (sepipajale), mis paikneb katastritunnusel

XXXXXXXXXXXXXX.

Pooltel ei ole vaidlust kasutusõiguse seadmise lepingute sõlmimise üle. Hageja arvates on kostja kaotanud kasutusõiguse ja hageja taotleb kasutusõiguse lõpetamist asjaõigusseaduse (AÕS) § 212 lg 2 p 1 alusel. Mõlema lepingu punktides 3.1 toodud kokkleppe kohaselt seati õigustatud isiku kasuks kinnistule tähtajatu ja tasuta isiklik kasutusõigus ehitisele. Täiendavaid tingimusi lepingus kokku lepitud ei ole. Seega ei ole õiged hagejate väited, et kasutusõiguste sisuks oli lubada kostjal kinnistul teha üksnes sepatööd. Üldjuhul on sepipada mõeldud sepatööde tegemiseks, kuid pooled ei ole lepingutes piiranud kostja kasutusõigust üksnes sellega. AÕS § 214 lg 1 järgi on kasutusvaldajal õigus asja vallata ja kasutada. Kuna lepinguga ei ole piiratud, millisel ajal ning mitu korda kuus või nädalas ning millistel kellaegadel võis kostja kui õigustatud isik kasutusõigust realiseerida, siis kostjal on õigus kasutada ehitist igal ajal oma äranägemise järgi. Menetluses on selgunud, et hagejad ei ole kostjale sepipaja võtit andnud. Alguses asus võti kokkulepitud kohas, kuid hiljem võtit enam sinna ei jäetud ja kostjale tehti ettepanek kasutusõiguse realiseerimisest ette teatamiseks. Kuna kasutusõiguse seamise lepingud ei ole kostja kasutusõigust selliselt piiranud, siis kostja poolt sepipaja kasutamata jätmine on tingitud

mitte kostja soovimatusest, vaid enamasti hagejate kehtestatud piirangutest. Vastuseks hageja 2. juuni 2021. a nõudekirjale vastas kostja 9. juunil 2021, et ei nõustu hageja 2 väidetega pikema aja jooksul sepipaja kasutamata jätmise kohta. Kostja teatas, et käis kevadel ja valmistas neli nuga ja nugadele vutlarid. Samuti vastas kostja, et temal kui kasutusvaldajal puudub hagejaga 2 leping kuna hageja 2 ei ole seda suutnud teha 10 kalendrikuu jooksul. Kostja ei ole sepipajas midagi olulist ümber kujundanud. Kostja rõhutas, et niikaua kui sepipada kasutatakse peale sepatöö ka muudeks avalikeks üritusteks ja töötubadeks, oleks meelevaldne nõuda ainult kostjalt vajalike paranduste ja uuenduste tegemist. Kostja heitis hagejale 2 ette elektrikatkestusest teatamata jätmist. Kostja sõitis 8. mail 2021 Võsule, et sepipada koristada, kuid kohale tulles selgus, et sepikojas ei olnud elektrit. Kostja teatas, et hageja 2 viis ära katusel oleva redeli (dtl 41-45). Kohtuistungil kinnitas hageja 1 redeli äraviimist, kuid lubas selle vajadusel tagasi tuua (dtl 138). Maakohus luges sellega tuvastatuks, et kostja on nii kohtumenetluses kui ka menetluse väliselt toimunud kirjavahtuses teatanud, et tal on endiselt huvi kasutusvalduse vastu ja ta ei ole nõus kasutusvalduse lõpetamisega. Puudub mõistlik alus eeldada, et kasutusvaldaja loobub tema kasuks seatud tasuta kasutamisõigusest. AÕS § 212 lg 2 p 1 kohaselt võib kinnisasja omanik nõuda kasutusvalduse lõpetamist, kui kasutusvaldus on kaotanud kasutusvaldaja jaoks igasuguse tähtsuse. AÕS § 212 lg 2 p 1 kohaldamisel tuleb tuvastada, et asjaolud, millede tõttu kostjal kasutusvalduse seadmise ajal huvi esines, on ära langenud, ja et kasutusvaldajal vastava huvi tekkimist tulevikus ei saa enam mõistlikult eeldada. Maakohtu arvates ei ole hagejate väited, et nugade valmistamine ei ole sepatöö ning et kostja ei ole pärast 2021. aastat ka nuge valmistanud, kasutusvalduse jätkamise vastu huvi puudumist tõendavaks asjaoluks. Riigikohus on leidnud, et arvestades kasutusvalduse väga pikka aega ja selle seadmise asjaolusid, ei saa kasutusvaldaja tegevusetusest 3-4 aasta kestel järeldada, et kasutusvaldus on kasutusvaldaja jaoks kaotanud igasuguse tähtsuse(RKTKo 10.06.2008, 3-2-1-46-08, p 12). Maakohus leidis, et isegi kui kostja ilma mõistlike põhjusteta ei oleks kasutusõigust kasutanud, ei annaks see hagejatele õigust tähtajatu kasutusõiguse lõpetamiseks, mis hagi esitamise seisuga oli kestnud vähem kui 6 aastat.

Hagejad on leidnud, et kostja ei hoia sepipada korras. AÕS § 218 lg 1 tulenevalt on kasutusvaldaja kohustatud säilitama asja senise majandusliku otstarbe ning kasutama seda korrapäraselt ja heaperemehelikult. Ta ei või asja oluliselt muuta ega ümber kujundada. Poolte vahel ei ole kasutuskorda määratud ja kostja ei ole asja saanud kasutada vastavalt oma äranägemisele iseseisvalt, kostja väidete järgi hagejate seatavate takistuste ja nende poolt kinnistul korraldavate ürituste tõttu. Maakohtu arvates ei ole võimalik asuda seisukohale, et kostja on AÕS § 218 lg 1 sätestatud kohustust rikkunud. Hagejad saavad selle rikkumist kostjale ette heita, kui kostja ka ilma takistusteta sepipada ei korista ja ei taga selle tavapäraseks kasumiseks vajalikku korda. Maakohus leidis, et kostja lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud osaliselt ja mõistis hagejatelt välja menetluskulud 380 eurot.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

olemasolu pole tõendatud ega kokku lepitud pooltevahelises lepingus. Kohus on ka ise otsuses viidanud, et täiendavaid tingimusi peale sepapajale isikliku kasutusõiguse seadmise kokku lepitud ei ole (p-d 38, 42). Kohus ei viidanud, milliste asjaolude pinnalt on kohus tuvastanud, et kokkulepe võtme hoiustamise kohta on poolte vahel sõlmitud ja et seda kokkulepet on rikutud ja kasutusõigust takistatud. Hagejate hinnangul ei ole selliseid tõendeid asjas esitatud. Hagejad on soovinud kasutuskorda täpselt paika panna, et vältida arusaamatusi, sh seoses võtme hoiustamisega. Kostja ühtegi sisulist ettepanekut kasutuskorra sõlmimiseks hagejatele ei teinud. Kostjale ei olnud antud ainukasutusõigust. Sepipada on hagejate ja kostja kaasvalduses. Kostja on keeldunud kasutuskorra sõlmimisest 24.-25. mai 2020. a e-kirjavahetuses. Hagejad on toonud maakohtu menetluses esile, et on kokkulepitud ajal kostja jaoks sepikoja ukse avanud, kuid kostja ei ole kohale ilmunud. Menetluses on esitatud tõendid selle kohta, et hagejad võimaldasid kostjal sepatööde tegemiseks sepipada kasutada, kuid kostja ise pole kasutust soovinud. Kui kostja ei ole isegi kokkulepitud ajal kohale ilmunud, on välistatud võimalus, et hagejad teeks kostjale mingeid takistusi. Asjas pole esitatud tõendeid selle kohta, et sepipajas oleks toimunud ühtegi üritust. Sepipada asub kinnistul, kus hagejate korraldatavad üritused toimuvad, kuid sepipajas endas ühtegi üritust kasutusõiguse ajal korraldatud ei ole. Sepipada on mõõtmetelt liiga väike. Samuti on tõendamata takistus sepipaja katusel olnud redeli eemaldamise osas. Esiteks ei ole tegemist sepipaja päraldisega. Teiseks puudub nii maakohtu otsuses selgitus selle kohta, kuidas redeli puudumine võiks takistada kostjal sepipaja kasutusõiguse realiseerimist. Kõik eeltoodud asjaolud on kohus tuvastanud ainuüksi kostja 9. juuni 2021. a nõudekirja vastusest (otsuse p 39). Kostja pole esitanud väidete tõendamiseks ühtegi tõendit. Kostja ei ole kunagi kasutanud sepipada vastavalt kasutusotstarbele, s.o sepatööde tegemiseks. Alates isikliku kasutusõiguse seadmisest on kostja viibinud sepipajas loetud korrad. Ainsa väite „sepatööde“ tegemisest esitas kostja nelja noa valmistamise kohta 2021. aasta kevadel. Kostja ei ole seda väidet tõendanud. Isegi kui see vastab tõele, ei saa seda hageja esitatud erinevate nuge valmistavate isikute ekspertarvamuste kohaselt pidada sepatööks. Kostja ei ole esitanud arvamustele või ekspertide kirjeldatud kostja töömetoodikale põhjendatud vastuväiteid. Maakohus ei ole põhjendanud, miks maakohus ei arvestanud ekspertide arvamustega. Kostja pole esitanud ühtegi tõendit, millest võiks järelduda tema huvi kasutusõiguse säilimise vastu. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta üldse enam tegeleb isegi nugade valmistamisega (mis ei ole sepatöö). Olukorras kus hagejad soovivad hagejale 1 kuuluvat kinnistut eesmärgipäraselt kasutada, on selline kostja kasutusõiguse säilimine vastuolus kasutusõiguse seadmise eesmärkide ja instituudiga. Arvestades, et kostja kasuks on isiklik kasutusõigus seatud tähtajaga kuni hoonestusõiguse lõppemiseni ning hoonestusõigus kehtib sepipajal 25 aastat, on tegemist tähtajalise kasutusõigusega. Kohus on otsuses ekslikult tuvastanud, et tegemist on tähtajatu kasutusõigusega (otsuse p 38). Arvestades, et AÕS § 177 lg 2 kohaselt eeldatakse tähtajatute servituutide puhul 10 aasta jooksul servituudi kasutamata jätmisel huvi puudumist, on mõistlik vaidlusaluse tähtajalise kasutusõiguse puhul eeldada, et kostjal puudub huvi kasutusõiguse säilimise vastu olukorras, kus ta ei ole kasutusõigust vastavalt kasutusotstarbele ligikaudu 1/3 lepingu kestuse jooksul realiseerinud.

jagamisest ning lepingu sõlmimise ajal ei leidnud neist kumbki, et sepikoja kasutuskorras oleks vaja täpsemalt kokku leppida või et kostja kasutusõigus piirdub ainult sepatööde tegemisega. Kunagi varem ei arutatud ka seda, et kostja nugade valmistamine ei ole käsitletav sepatööna, ja et kõnealune asjaolu omaks isikliku kasutusõiguse seadmisel mingit õiguslikku tähendust. Enne kohtumenetlust poolte vahel peetud kirjavahetus tõendab, et hageja 1 tegi aja möödudes järjest rohkem takistusi kostja poolseks sepikoja kasutamiseks. Aastaid teadsid mõlemad, kus asub sepikoja võti ja omasid võimalust selle kasutamiseks. Siis otsustas hageja 1, et kostja peab hakkama temaga kooskõlastama sepikoja kasutamise aegu ja võttis võtme oma valdusesse. Sellele lisandusid etteheited sepikoja väidetava ebapiisava koristamise kohta jms. Kõik see kokku on käsitletav isikliku kasutusõiguse teostamise takistamisena. Täiesti alusetu ja asjasse mitte puutuv on apellatsioonkaebuses esitatud väide, et kostja ei ole sepikoda kunagi sihtotstarbel kasutanud, sest nugade valmistamine ei ole käsitletav sepatööna. Hageja 1 teadis nii abielu ajal kui peale lahutust, et kostja tegeles sepikojas peamiselt nugade valmistamisega ja soovib selle tegevusega jätkata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Hagejad on apellatsioonkaebuses õigesti tuginenud sellele, et isikliku kasutusõiguse seadmine eeldab õigustatud isiku kaitset väärivat huvi (vt RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-180-13, p 8), praeguses menetluses ei ole aga vaidluse all, kas isiklik kasutusõigus on seatud õiguspäraselt. AÕS § 212 lg 2 järgi võib kinnisasja omanik nõuda kasutusvalduse lõpetamist kolmel alternatiivsel juhul: 1) kasutusvaldus on kaotanud kasutusvaldaja jaoks igasuguse tähtsuse; 2) tema kahju on oluliselt suurem kasutusvaldaja kasust; 3) kasutusvaldaja ei anna kinnisasja omanikule tagatist. Isikliku kasutusõiguse seadmise võlaõiguslike lepingute p 3.1 sõnastuse kohaselt on kostja õigustatud kinnisasja osa (sellel asuvat ehitist, sepipada) kasutama. Hageja leiab apellatsioonkaebuses, et kostjal oli õigus kasutada ehitist vaid vastavalt selle kasutusotstarbele, milleks on sepatööd. Hagejad leiavad, et kostja ei ole sepipada kasutanud lepingus ettenähtud viisil, mistõttu nad soovivad kasutusõigust lõpetada. Seega tuginevad hagejad isikliku kasutusõiguse lõpetamise nõudes AÕS § 212 lg 2 p-le 1.

Ringkonnakohtu hinnangul on paljasõnalised hagejate väited, mille kohaselt sai isikliku kasutusõiguse seadmisel eeldada, et seda ei seatud pikemaks kui 18,6 aastaks. Hagejad põhjendavad oma seisukohta sellega, et kasutusõigus on seatud kostja kui füüsilise isiku kasuks, Eesti meeste oodatav eluiga oli Statistikaameti andmetel 2022. aastal 73,6 aastat (mis ei ole võrreldes 2017. aastaga oluliselt muutunud) ja arvesse tuleb võtta ka kostja tegelikku võimekust sepatöid teha. Selline hagejate käsitlus ei vasta poolte vahelistele notariaalsetele isikliku kasutusõiguse seadmise lepingutele ning hagejate tõlgenduse kohaselt ei saaks ringkonnakohtu hinnangul tsiviilkäibes tähtajatuid isiklikke servituute esineda. Maakohus ei ole eksinud leides, et poolte vahel kokku lepitud isiklik kasutusõigus on kinnisasja puhul tähtajatu, hoonestusõiguse puhul kehtib see kuni hoonestusõiguse lõppemiseni.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.