Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Gea Lepik
Otsuse tegemise aeg ja koht
26.04.2024, Tallinn
Kohtuasja number
2-20-142
Kohtuasi
X hagi Osaühingu EBS Campus vastu tahteavaldust ja toiminguid tegema kohustamiseks, tahteavalduste asendamiseks ning mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28.02.2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Osaühingu EBS Campus apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
7000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) X, üldõigusjärglane Y (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Kukk Kostja (apellant) Osaühing EBS Campus (registrikood 10934100), lepinguline esindaja vandeadvokaat Katrin Sarap
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Osaühingu EBS Campus menetluse lõpetamise taotlus rahuldamata.
2.Jätta Y haginõude p-de 1 ja 2 (hagiavalduse taotluse p-de 3 ja 4) läbi vaatamata jätmise taotlus rahuldamata.
3.Võtta vastu Osaühingu EBS Campus 07.11.2022 menetlusdokumendile lisatud tööõnnetuse raport.
2-20-142 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 06.01.2020 Harju Maakohtule Osaühingu EBS Campus (kostja) vastu hagi, milles palus kohustada kostjat tuvastama, et hagejaga 30.01.2017 toimunud õnnetus oli tööõnnetus, ning asendada kostja tahteavaldus kohtulahendiga. Samuti palus hageja kohustada kostjat esitama Tööinspektsioonile ja kannatanule või tema huvide kaitsjale kolme tööpäeva jooksul pärast tööõnnetuse uurimise lõpetamist tööõnnetuse raporti ning registreerima tööõnnetuse ja säilitama tööõnnetuse uurimise käigus kogutud andmed vastavalt töötervishoiu ja tööohutuse seaduses sätestatud tähtajale ning asendada kostja vastav tahteavaldus kohtulahendiga. Lisaks palus hageja mõista kostjalt enda kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise kohtu määratud suuruses. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 22. augustil 2014 töölepingu nr 67/2014 (tööleping), mille p 1.1 järgi asus hageja kostja juures tööle kojamees-santehnikuna. Hageja tööülesandeks oli mh lume koristamine käsisaha ja lumetraktoriga. 30. jaanuaril 2017 lükkas hageja töökohustusi täites traktoriga lund, mille käigus tuli traktori rattal kett maha. Hageja sõitis traktoriga garaaži, tõstis traktori üles ja pani traktori alla kanistri. Kui kett oli tagasi kohale pandud, tõstis hageja traktori üles, võttis kanistri ära ja kukkus selili. Kostja ei olnud hagejat tööalaselt juhendanud ega taganud kaitseriietust. Perearst koostas 05.04.2017 tööõnnetuse teatise, mille kohaselt tõstis hageja 30.01.2017 kell 9.00–9.30 tööl olles lumetraktorit ja kukkus kanistri peale, tekkis tugev valu ja seljast käis raks läbi. Hageja suunati ravitaktika planeerimiseks eriarsti vastuvõtule, diagnoosiks oli S22 roiete, rinnaku ja lülisamba rinnaosa murd. Hagejal tekkis pikaajaline töövõimetus. Sotsiaalkindlustusamet (SKA) tuvastas 30.11.2020 hagejal raske puude. Tööõnnetuse tagajärjel halvenes oluliselt hageja tervis ning langes elukvaliteet. Vigastuse tõttu tekkisid lülisamba muutused, valud, väsimus ja tasakaaluhäired, enesega toimetulek ja enese eest hoolitsemine on raskendatud. OÜ Meie Tervis teatise alusel fikseeris Tööinspektsioon (TI) õnnetuse. Kostja viis TI teatise alusel läbi uurimise ja koostas 07.04.2017 akti nr 122, milles jõudis järeldusele, et tegemist ei olnud tööõnnetusega. Hageja esitas 17.04.2017 TI-le avalduse, kuid 17.05.2017 vastuse kohaselt ei pidanud TI omapoolse uurimise algatamist vajalikuks. Hageja esitas 19.06.2017
2-20-142 Tallinna Halduskohtule kaebuse TI vastuse vaidlustamiseks. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 15.11.2018 otsusega TI vastuse ja kohustas TI-d hageja taotlust uuesti lahendama. TI lõpetas 13.12.2019 otsusega uurimise, leides, et tegemist ei ole tööõnnetusega. Hageja esitas otsuse peale Tallinna Halduskohtule 20.12.2019 kaebuse. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata, kuid Tallinna Ringkonnakohus tühistas 31.08.2021 otsusega halduskohtu otsuse ning kohustas TI-d hageja 17.04.2017 avaldust uuesti läbi vaatama, lähtudes ringkonnakohtu otsuses tuvastatud asjaoludest. TI koostas 20.12.2021 tööõnnetuse uurimise kokkuvõtte, milles tuvastas, et kostja territooriumil toimus 30.01.2017 ajavahemikul 9.03–9.11 hagejaga traktori tõstmisel õnnetus, mis on käsitatav tööõnnetusena. Paralleelselt halduskohtumenetlusega esitas hageja 08.08.2017 Harju Maakohtule kostja vastu hagi, milles palus tuvastada, et temaga 30. jaanuaril 2017 toimunud õnnetusjuhtum oli tööõnnetus töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 22 lg 1 mõttes. Harju Maakohus rahuldas 06.09.2018 otsusega tsiviilasjas nr 2-17-11858 hagi. Tallinna Ringkonnakohus jättis 22.01.2019 otsusega maakohtu resolutsiooni muutmata. Riigikohus tühistas 02.10.2019 otsusega maa- ja ringkonnakohtu otsuse ning jättis hagi läbi vaatamata, sest hageja ei saa tuvastada kohtus faktilisi asjaolusid (saab esitada tööandja vastu hagi, kohustamaks tööandjat tegema tööõnnetusega seotud töövõimehüvitise saamiseks vajalikud toimingud, paludes tahteavaldused ühtlasi asendada kohtulahendiga). Seega on maa- ja ringkonnakohus tuvastanud, et hagejaga juhtus tööõnnetus, ning Riigikohus ei ole seda ümber lükanud.
1.2.Kostja on TTOS § 24 lg 3 järgi kohustatud tööõnnetuse registreerima ja tegema uurimistulemused TI-le ja kannatanule teatavaks, sh esitama TI-le uurimise raporti, samuti säilitama uurimise käigus kogutud andmed. Tööandjat tuleb kohustada tuvastama tööõnnetus ja tööandja vastav tahteavaldus tuleb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 järgi kohtuotsusega asendada.
1.3.Kuna kostja ei taganud hagejale turvalist töökeskkonda ja rikkus sellega TTOS § 5 lg-t 1, ning kostja rikkumise tõttu tekkis hagejale kehavigastus, peab kostja hüvitama hagejale tekkinud kahju. Hagejale tekkis mittevaraline kahju: füüsiline ja hingeline valu ning kannatused. Hagejal tekkis tervisekahjustus ning pikaajalised valud. Hageja tarbib arsti ettekirjutusel pikaajaliselt valuvaigisteid ning tema liikumine ja igapäevane toimetulek on suures ulatuses raskendatud. Traumast toibumise järel ei olnud hageja enam suuteline tegema tööd. Hageja palub hüvitada mittevaralise kahju kohtu õiglasel äranägemisel, arvestades hageja kannatuste ning kostja rikkumise ulatust. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2.1.Kostja vastuväidete kohaselt ei toimunud 30.01.2017 hagejaga kostja juures töötades tööõnnetust. Hagejaga väidetavalt 30.01.2017 kell 9.00–9.30 kostja territooriumil juhtunud õnnetust ei näinud keegi pealt. Hageja selgitused ja esitatud tõendid ei ole usaldusväärsed. Hageja selgitus traktori ülestõstmise ja keti peale panemise kohta ei ole eluliselt usutav ega loogiline. Õnnetuse juhtumine hageja väidetud kujul ei ole võimalik. Traktor kaalus 230 kg ning seda ei ole võimalik ühe käega üles tõsta, et sinna teise käega kanister alla panna. Keti kinnitamiseks ei ole vaja traktorit tõsta, kette saab vahetada traktorit edasi-tagasi liigutades.
2-20-142 Ei ole eluliselt usutav, et hagejal diagnoositud lülisamba rinnaosa murd tekkis kostja territooriumil, seda oleksid pidanud teised isikud märkama. Kostja töötajad Q ja C, keda hageja teavitas 30.01.2017 sellest, et tõstis lumesahka ja tegi seljale haiget, ei täheldanud hageja kõnnakus pärast juhtunut midagi ebatavalist. Hageja pöördus perearsti poole alles 06.02.2017 ning ei teavitanud siis perearsti tööõnnetusest. Kuigi hageja väitel suhtles ta 31.01.2017 perearstiga telefoni teel, annab see kinnitust, et hageja vigastused ei saanud olla nii tõsised, nagu hageja väidab. Hageja ei pöördunud erakorralise meditsiini osakonda. Hageja oli suuteline ise pärast õnnetust autoga koju sõitma. Ei ole teada, mis juhtus hagejaga pärast kostja territooriumilt lahkumist ja enne perearsti külastamist 06.02.2017. Hageja selgitused ja tõendid õnnetuse juhtumise aja osas on vastuolulised. Hagejaga ei saanud toimuda õnnetust enne kl 8.44, sest sel kellaajal ostis hageja ESPAK AS-is graniitliiva. Hageja ei saanud sel päeval mitmendat korda lund lükata, sest Riigi Ilmateenistuse andmetel oli sademete hulk 30.01.2017 ajavahemikul kell 0.00–10.00 0–0,6 mm. Hageja selgitused on muutlikud.
2.2.Juhul, kui selline sündmus võis aset leida, tegutses hageja omaalgatuslikult. Hageja igasugust tegevust ei saa pidada tööõnnetuseks. Hageja töökohustuseks ei olnud töövahendite remont, sh traktori hooldus ja tehniline korrashoid. Kostja tellis hooldusteenust Expomarket OÜ-st. Hageja omaalgatuslik tegevus ei olnud kostjaga kooskõlastatud. Hageja ei teavitanud kostjat sellest, et kett tuli maha ja see tuleb uuesti peale panna. Hageja pidi töölepingu seaduse (TLS) § 15 lg 2 p 5 järgi hoiduma tegudest, mis kahjustavad tema elu ja tervist. Hageja oli tutvunud töökorralduse reeglitega, mille kohaselt oli hagejal kohustus teavitada tööandjat õnnetusest ja töötakistusest. Hageja allus tegevdirektorile W, ning ei teavitanud viimast töövõimetuse tekkimisest ega kestusest. Hagejale tutvustati töösisekorraeeskirju, mille juurde kuulusid ka ohutusjuhend. Ohutusjuhend ja traktori kasutusjuhend asusid garaažis.
2.3.Kostja ei saanud uurida hagejaga väidetavalt juhtunud tööõnnetust. Kostja sai juhtunust teada alles kaks kuud hiljem (2017 aprillis), sest hageja ei teavitanud kohe kostja tegevjuhti tööõnnetusest. Ka TI sai juhtunust teada alles 05.04.2017 ning leidis õigesti, et faktiliselt ei ole võimalik tööõnnetust tuvastada. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus rahuldas 28.03.2022 otsusega (maakohtu lahendile ekslikult märgitud määrus) hagi, sh kohustas kostjat tuvastama, et hagejaga juhtus tööõnnetus, ja asendas kostja tahteavalduse kohtulahendiga, kohustas kostjat esitama TI-le ja hagejale tööõnnetuse raporti ja asendas kostja tahteavalduse kohtulahendiga ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 5000 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust.
3.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:
2-20-142 -
-
-
-
-
kostja ostis 2012 traktori ja seda kasutati alates 2012; traktorit kasutati üksnes talvise perioodil lumekoristustöödel; hageja ja kostja sõlmisid 2014 tähtajatu töölepingu, mille p 1.1 järgi asus hageja kostja juures tööle kojamees-santehnikuna Tallinnas Lauteri 3 asuval territooriumil ning mille p 1.2 järgi pidi hagejale tööülesandeid andma ja nende täitmist kontrollima majandusabi või tegevdirektor, mh oli hageja ülesandeks talvel lume koristamine käsisahaga ja lumetraktoriga; traktor oli hageja töövahend; 30.01.2017 juhtus hagejaga kostja garaažis, kus kostja hoidis lumetraktorit, traktori rattaketi paigaldamisel õnnetus; hageja kukkus ja lamas valu tõttu mõned minutid maas; hagejale avati 31.01.2017 töövõimetusleht, mida on korduvalt pikendatud vähemalt kuni 31.08.2017; hagejale väljastati 23.02.2017 MRT uuringu saatekiri lülisamba uuringu läbiviimiseks, mille kohaselt olid hagejal valud kolm nädalat; hagejal on tuvastatud lülisamba nimmeosa luumurd ja luuturse ning lülisamba rinnaosa lülimurd; hageja on pöördunud 2017 mais arsti poole, kurtes kestvat valu paremas õlas, millele ta õnnetuse tagajärjel kukkus; hageja on saanud perioodilist taastusravi, valuravi ja lokaalset süstevaluravi; SKA määras 30.11.2020 otsusega hagejale raske puude; kostja jõudis 07.04.2017 aktis nr 122 järeldusele, et hagejaga ei juhtunud tööõnnetust; hageja esitas 17.04.2017 TI-le avalduse kostja rikkumise kohta; TI ei pidanud 17.05.2017 omapoolse uurimise algatamist vajalikuks; hageja esitas 19.06.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse kostja akti nr 122 ja TI vastuse vaidlustamiseks; Tallinna Halduskohus jättis 31.07.2018 otsusega kaebuse rahuldamata; Tallinna Ringkonnakohus tühistas 15.11.2018 otsusega TI vastuse ja kohustas TI-d hageja taotlust uuesti lahendama; hageja esitas 08.08.2017 Harju Maakohtule kostja vastu hagi, milles palus tuvastada, et temaga 30. jaanuaril 2017 toimunud õnnetusjuhtum oli tööõnnetus; Harju Maakohus rahuldas 06.09.2018 otsusega hagi; Tallinna Ringkonnakohus jättis 22.01.2019 otsusega maakohtu otsuse muutmata. Riigikohus tühistas 02.10.2019 otsusega maa- ja ringkonnakohtu otsuse ning jättis hagi läbi vaatamata; TI koostas 20.12.2021 tööõnnetuse uurimise kokkuvõtte, milles jõudis järeldusele, et hagejaga 30.01.2017 toimunud õnnetust tuleb pidada tööõnnetuseks.
3.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb hageja esitatud kohustamisnõue ja tahteavalduste asendamise nõue TTOS § 24 lg 3 ja TsÜS § 68 lg 5 alusel rahuldada, sest 30.01.2017 leidis hagejaga aset tööõnnetus TTOS § 22 lg 1 tähenduses. Hagejaga juhtus 30.01.2017 hommikul kostja territooriumil (kostja garaažis) õnnetus, mille tagajärjel tekkis hagejal tervisekahjustus. Kuigi tööõnnetuse toimumist ei tõenda tsiviilasjas nr 2-17-11858 tehtud maa- ja ringkonnakohtu otsus, sest Riigikohus tühistas nimetatud otsused, kinnitavad tööõnnetuse toimumist koosmõjus asjas esitatud tõendid (tööõnnetuse uurimiskokkuvõte, töövõimetuslehed, MRT uuring, hageja kohtuistungil antud seletused, hageja kirjalikud selgitused TI-le, ambulatoorne epikriis, e-kiri Meie Tervis OÜ-le, saatekiri, majandusabi Q seletuskiri, valvelaua administraatori C seletuskiri, 30.01.2017 ilmastikutingimuste ülevaade; ambulatoorne epikriis; Perearstikeskuse tõend, vande all antud seletused tsiviilasjas nr 2-17-11858; tööõnnetuse teatis, tunnistaja Q ütlused tsiviilasjas nr 2-17-11858). Õnnetus juhtus põhjusel, et hagejale ei olnud tutvustatud õigeid ja ohutuid töövõtteid, hageja oli jäetud koolitamata ja instrueerimata. Õnnetus toimus hageja töökohas tööajal, tegemist oli vähemalt tööandja huvides tegutsemise ajal toimunud õnnetusega. Kostja ei ole vastupidist tõendanud.
2-20-142
3.3.Kostja kui tööandja tegevusetuse tõttu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista mittevaralise kahju hüvitis 5000 eurot.
3.3.1.Tööandjal on lepingust ja seadusest tulenev otsene kohustus tagada ohutud töötingimused ja kaitsta töötaja tervist töökohustuste täitmisel. Tööandja tegevusetuse tõttu tervisekahjustuse saanud töötaja kahju hüvitamise nõude võib võlaõigusseaduse (VÕS) § 1044 lg 3 järgi rahuldada VÕS § 115 lg 1 alusel lepingu rikkumisele tuginedes või VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 alusel tööandja õigusvastasele teole tuginedes. Kohus peab kontrollima haginõuet mõlemal alusel. Kohus lahendab hageja nõude deliktiõiguse alusel, sest töölepingust tuleneva kohustuse rikkumise kaitse-eesmärk ei ole tervisekahju ärahoidmine. Tööõnnetuse tagajärjel tervise kahjustamise ärahoidmise otsene kohustust puudus, tegemist on lepingulise kõrvalkohustusega. Töölepingust ei tulene kostjale lepingulise kohustuse eesmärgina kaitsta hagejat mittevaralise kahju eest. Töölepingu puhul ei ole üldjuhul kohustus suunatud mittevaralise huvi järgmisele VÕS § 134 lg 1 tähenduses.
3.3.2.Kostja on käitunud õigusvastaselt, sest jättis tööandjana tööohutuse pikemat aega tagamata (tegevusetus), rikkudes TTOS § 4 lg-tes 2, 41 ja 44, § 5 lg-tes 1-2, § 6 lg-s 2, § 9 lg-s 1, § 121 lg 2 p-des 12–14 , § 13 lg 1 p-des 1–3, 5, 51, 6, 62 ja lg-s 8 sätestatut. TTOS sisu ja eesmärgist tuleneb, et tööandja peab tagama alati töötaja töökohustuste täitmisel vajalikus ulatuses järelevalve ja juhendamise ning tagama töötajale ja ümbritsevale keskkonnale ohutud töövõtted. Kostja töökorralduse reeglite p 6.4 ja 11.2 järgi oli töötaja kohustatud võimaluse korral erikorralduseta kõrvaldama töö takistused. Seega oleks kostja pidanud piiritlema ja selgitama (nt riskianalüüsi tutvustamisel) hagejale, milliseid töid on lubatud hagejal töökorraldusreeglite alusel teha ja millised tööd väljuvad hageja töökohustustest (milliseid teevad hooldus-spetsialistid (TTOS § 13 lg 1)). Kuigi hageja tööülesandeks oli traktoriga lume koristamine ja traktor oli hageja töövahend, ei ole kostja tõendanud, et ta tutvustas hagejale allkirja vastu traktori ohutut kasutamist ja hageja oleks saanud vastava väljaõppe. Samuti ei ole kostja tutvustanud hagejale riskianalüüsi. Sellega rikkus kostja töötervishoiu ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe korra § 8 lg-t 1. Hageja kasutas rattaketi pingutamiseks valesid töövõtteid, mis ei olnud hagejale ega ümbritsevatele isikutele ohutud, ning kostja jättis tagamata hageja kasutusse antud töövahendi ohutu ja nõuetekohase kasutamise TTOS § 13 lg 1 p-de 3 ja 61 tähenduses. Rattaketi paigaldamine on traktori tavapärane ekspluateerimine, millega saab põhimõtteliselt hakkama igaüks, kes kasutab õigeid ja ohutuid töövõtteid ning on läbinud vastava juhendamise või koolituse. Rattaketi paigaldamiseks ei ole üldjuhul vaja pöörduda hooldusesse. Lumeketi vahetus ei ole hooldustöö, mida peab tegema tingimata vastav spetsialist. On üldteada, et sõidukite lumeketi vahetusega saab vastava juhendamise läbinud isik üldjuhul ise hakkama, sh teel olles. Sõiduvahendi lumeketid paigaldatakse mistahes sõidukitele peale sõitmise teel, sõidukit üles tõstmata. Seega oli rattaketi paigaldustöö iseenesest lubatud töö hagejale ega vajanud väljaõppe läbimise korral eriteadmistega hooldusspetsialisti oskusi. Traktori tõstmine ja keti traadiga pingutamine olid aga selgelt valed töövõtted. Arvestades seda, et hageja paigaldas ka varem (2016) samu töövõtteid kasutades rattale kettide pingutustraadid, on kostja olnud pikemat aega passiivne tööohutuse tagamisel. Kuna kostja ei teostanud hageja üle nõuetekohaselt järelevalvet, kasutas hageja 2017 uuesti valesid töövõtteid. Kostja jättis hageja vastavalt juhendamata, koolitamata ja sisuliselt järelevalveta. Kostja ei ole tõendanud, et hageja läbis enne traktoriga tööle asumist mistahes väljaõppe, juhendamise või koolituse. Seda ei asenda hagejale kättesaadav traktori kasutusjuhend. Lisaks ei sisalda traktori
2-20-142 kasutusjuhend vajalikku teavet traktori kasutamise kohta talvistes tingimustes. Sellist juhendamist ei asenda ka muud asutuse sisesed hagejale tutvustatud dokumendid (töösisekorra eeskirjad, ametijuhendid, tööleping vms). Arvestades seda, et alates hageja tööle asumisest 2014 kuni õnnetuse juhtumiseni 2017 oli hageja vähemalt neli talve traktoriga lund koristanud, oli selgelt möödas hagejale juhendamise ja koolituse andmiseks vajalik mõistlik aeg.
3.3.3.Tööõnnetuse tagajärjel tekkis hagejale kohene tervisekahjustus (hageja kukkus ja lebas maas) ning hiljem progresseerunud tervisekahjustus (hageja oli pikka aega töövõimetu ning talle määrati raske puue). Hageja on esitanud piisavalt tõendeid oma tervise seisundi kohta, sh meditsiiniliste eriteadmistega isikute koostatud dokumendid. Esitatud tõendid kogumis kinnitavad tervisekahjustuse tekkimist ja iseloomu. Kuna hageja kaastöötajatel ei ole meditsiinialaseid teadmisi, tuleb nende hinnang hageja terviseseisundi kohta vahetult pärast õnnetust jätta tähelepanuta. Tööõnnetuse käigus tekkinud tervisekahjustuse lõplik raskus võib selguda hiljem ning hageja tervisekahjustus süvenes ajaga. See, et raviarst või meditsiiniasutus edastas tööõnnetuse teate hiljem, ei tähenda, et tegemist ei saa olla tööõnnetusega. Neli kuud tööõnnetuse toimumisest ei ole tööõnnetuse teate koostamiseks ebamõistlikult pikk aeg. Lisaks on ka TI hiljem tuvastanud, et tegemist oli tööõnnetusega. Hagejal on tervisekahjustuse tõttu pikaajaliselt füüsiline valu. Arvestades lülisamba elutähtsaid funktsioone ja juhtunut, on hageja kestvad valud seotud lülisamba vigastusega. Valu tugevust saab hinnata selle kestuse ja pideva meditsiinilise sekkumise vajadusega. Hageja on saanud erinvat valuravi. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks enne tööõnnetust valuravimeid tarvitanud. Hageja on kannatanud hingelist valu, mis on seda liiki õnnetusjuhtumiga kaasnev tavapärane seisund. Hageja oli pensioniealine, kuid tundi vajadus jätkata iga päev töö tegemist. Hagejal esinesid usutavalt hingelised kannatused, kui ta ei saanud täita kokkulepitud töökohustusi olukorras, kus tal oli valmisolek ja tahe seda teha, kuid terviseseisund seda tööõnnetuse tõttu ei võimaldanud. Sellega on halvenenud hageja elukvaliteet. Hageja liikumine on õnnetuse järel raskendatud ning tema töövõimetus ei võimalda tal jätkata töötamist ning hankida täiendavat sissetulekut, mis mõjutab tema elukvaliteeti.
3.3.4.Kui kostja ei oleks rikkunud oma kohustusi, ei oleks hagejale tervise kahju ilmselt tekkinud. Hagejat juhendades ja koolitades oleks saanud hagejaga juhtunud õnnetust vältida. Kui hageja oleks saanud kostjalt vastava väljaõppe (hagejat oleks juhendatud) rattakettide vahetamise ja vajadusel pingutamise kohta, ei oleks hageja pidanud tegema seda tööd ohtlikul ebakohasel viisil ning hagejale ei oleks saanud tekkida tervisekahju. Kui hagejal oleks olnud eelnevad teadmised, kuidas kette õigesti paigaldada ja pingutada või kelle poole vajadusel pöörduda, oleks saanud õnnetust ja hagejale tekkinud tervisekahjustust vältida. Kuna kostja ei ole suunanud hagejalt aastatel 2014–2017 kordagi tervisekontrolli, on kostja rikkunud TTÜS § 13 lg 1 p 62 ja pannud end ise olukorda, kus ta ei saa esitada tõendatud väiteid hageja tervisliku seisundi kohta enne õnnetuse juhtumist, et kummutada õnnetuse ja tervisekahjustuste põhjuslikku seost.
3.3.5.Kostja ei ole tõendanud, et tema tegevusetus oli vabandatav ja ta ei ole selles süüdi.
2-20-142
3.3.6.Arvestades tööõnnetuse tagajärjel hagejale tekkinud tervisekahjustuse raskust ja sellega kaasnenud füüsilist ning hingelist valu, aga ka hageja pikaajalist töövõimetust ja rasket puuet, samuti kostja rikkumisi ja käitumist pärast tööõnnetust (passiivne ja tõrjuv hoiak juhtunu asjaolude väljaselgitamisel, eitav suhtumine tööõnnetuse toimumisse, kaamerapildi säilitamata jätmine, mõistliku abi ja hüvitise hagejale pakkumata jätmine ning sellega hoolimatu suhtumine hagejasse), tavapäraselt sarnastes asjades määratud hüvitiste suurust (9000 eurot) ning hageja enda osa tööõnnetuses (tarbetu riski võtmine), on hagejale tervisekahjustusega põhjustatud mittevaralise kahju mõistlik hüvitis VÕS § 134 lg 2 tähenduses on 5000 eurot.
3.4.Hagi rahuldamise tõttu jäävad (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
menetluskulud
tsiviilkohtumenetluse seadustiku
Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on maakohtu otsus põhjendamata, maakohus on arvestanud otsust tehes üksnes töötaja tõendamata väited ning jätnud kostja väited ja tõendid põhjendamatult arvestamata. Selliselt ei ole maakohus olnud objektiivne ega kohelnud pooli võrdselt.
4.2.Maakohus järeldas vääralt, et hagejaga toimus 30.01.2017 tööõnnetus. Maakohus leidis vääralt, et pooled ei vaidle selle üle, et tööõnnetus toimus, kuigi kostja on sellele kogu menetluse vältel vastu vaielnud. Hoolimata sellest, et hageja ei ole tõendanud, et 30.01.2017 toimus kostja territooriumil tööõnnetus, leidis maakohus, et see on eluliselt usutav ja tõendatud. TI uurimiskokkuvõte ei tõenda, et hagejaga juhtus tööõnnetus. TI tugineb valedele faktiväidetele ega ole hinnanud tõendeid kogumis ja objektiivselt. TI ja maakohus jätsid arvestamata, et töötaja on oma ütlusi hiljem muutnud. Ka ülejäänud tõendid ei kinnita tööõnnetuse toimumist. Maakohus jättis hindamata kostja esitatud ilmastikuolude kohta esitatud tõendi, mille kohaselt ei olnud 30.01.2017 lund, mida lükata. Maakohus ei ole põhjendanud, kuidas oli raske puude tekkimine seotud tööõnnetusega. Asjakohatu on maakohtu viide valvekaamera salvestiste esitamata jätmise kohta olukorras, kus kostja väitel ei olnud kostjal 2017 toimivat videovalvet. Sellega näitab maakohus kostja suhtes negatiivset suhtumist. Kostja esitas selgitused ja tõendid, mis kinnitavad, et tööõnnetust ei saanud juhtuda.
4.3.Maakohus leidis vääralt, et hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue on 5000 euro ulatuses põhjendatud. Hageja ei ole tõendanud, et temaga juhtus tööõnnetus, samuti on tõendamata tervisekahjustuse ja õnnetuse vaheline põhjuslik seos. Kuna tööõnnetus on tõendamata, ei ole asjakohased maakohtu etteheited kostjale TTOS rikkumise kohta.
2-20-142 Kuna maakohtul ei ole meditsiinialaseid eriteadmisi, ei saanud maakohus järeldada, et tööõnnetusega tekkinud tervisekahjustuse lõplik raskus võib selguda hiljem. Kostja ei vaidle vastu hageja tervisekahjustuse kohta esitatud tõenditele, kuid leiab, et hageja ei ole tõendanud, kus ja millal ta need tervisekahjustused sai. Samuti ei olnud maakohtul erialaseid teadmisi, et järeldada lülisambaga seonduvat. Maakohus asus hageja poolele, kui järeldas, et hagejal võis arusaamine tööõnnetusest tekkida hiljem. Maakohus järeldas meelevaldselt, et pooltel ei ole vaidlust selle üle, et vaatamata pensionieale, oli hageja huvitatud töö tegemist pärast õnnetust. Maakohus andis kostja käitumisele pärast õnnetuse juhtumist põhjendamatult negatiivse hinnangu, väljendades poolehoidu hagejale. Kostja ei saanud õigeaegselt juhtunut uurida, sest hageja ei teatanud tööõnnetusest. Kuna kostja ei näinud õnnetust pealt, on tal selle toimumisega keeruline nõustuda. Kostja ei ole tahtlikult valvekaamera salvestist hävitanud.
4.4.Maakohus jättis menetluskulusid jaotades arvestamata, et pooled pidasid kompromissiläbirääkimisi, mille käigus pakkus kostja hagejale 4000 eurot, kuid hageja sooviv saada 22 000 eurot. Seega rahuldas maakohus hagi sarnaselt hageja pakutule ning pidi jaotama menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel. Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Hageja tõi mh esile, et maakohtu järeldused tööõnnetuse toimumise kohta on kooskõlas TI 21.02.2021 uurimiskokkuvõttega, mis on kehtiv õiguspärane haldusakt, samuti Tallinna Ringkonnakohtu otsusega haldusasjas nr 3-19-2394. Menetluse edasine käik
6.Hageja lepinguline esindaja teatas 27.10.2022 kohtule hageja surmast.
7.Kostja esitas 07.11.2022 taotluse menetluse lõpetamiseks, sest vaieldavad õigussuhted ei võimalda õigusjärglust, või peatamiseks kuni menetluse jätkamiseni hageja üldõigusjärglase poolt.
8.Tallinna Ringkonnakohus leidis 12.12.2022 määruses, et menetluse lõpetamiseks ei ole alust ning peatas menetluse kuni menetluse jätkamiseni hageja üldõigusjärglase või muu menetluse jätkamiseks õigustatud isiku poolt.
9.Tallinna Ringkonnakohus uuendas 25.01.2023 asja menetluse ja asendas hageja tema üldõigusjärglasega (Y).
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi. Kostja menetluse lõpetamise taotlus tuleb jätta rahuldamata.
2-20-142
11.Esmalt märgib kolleegium, et pärast hageja surma esitatud kostja menetluse lõpetamise taotluse rahuldamiseks ei ole alust, samuti ei ole alust jätta hagi osaliselt tagasivõtmise tõttu läbi vaatamata, mistõttu kontrollib ringkonnakohus apellatsioonikaebuse väidete alusel sisuliselt maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust.
11.1.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praegusel juhul alust lõpetada hageja surma tõttu TsMS § 428 lg 1 p 5 alusel menetlust. Kohus peab TsMS § 428 lg 1 p 5 järgi lõpetama menetluse otsust tegemata, kui asjas pooleks oleva füüsilise isiku surma korral ei võimalda vaieldav õigussuhe õigusjärglust. Hinnates seda, kas vaidlusalune õigussuhe võimaldab õigusjärglust, tuleb arvestada, et isiku surma korral läheb surnud isiku vara (pärand) pärimisseaduse (PärS) § 1 lg 1, § 3 lg 1 ja § 4 lg 1 järgi üle pärija(te)le. Seejuures ei lähe PärS § 2 II lause ja § 130 lg 1 järgi pärija(te)le pärandina üle vaid need pärandaja õigused ja kohustused, mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna või oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga. Pärimine tähendab seega üldõigusjärglust, st pärijale ei lähe üle mitte ainult üksik õigus või kohustus, vaid õigussuhete kogum tervikuna, ning pärija astub pärandaja asemel eelduslikult kõikidesse õigussuhetesse, milles viimane enne surma osales. Seetõttu tuleb kohtumenetluses lähtuda pigem eeldusest, et poole surm ei ole menetluse lõpetamise aluseks (vt TsMS II komm (2017), § 428, p 3.4.1.e). Hageja, kes suri 23. oktoobril 2022, on siinses asjas kostja vastu esitatud hagis esitanud kolm nõuet, millest esimesed kaks on suunatud sellele, et kostja teeks tööõnnetusega seotud töövõimetuse hüvitise saamiseks vajalikud toimingud, ning kolmas kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitise saamisele. Arvestades seda, et hageja esimesed kaks nõuet on lõppastmes suunatud töövõimetuse hüvitise saamisele, mis on varaline nõue ja seega eelduslikult päritav (seadus selle päritavust ei välista), ning pärijale läheb üle õigussuhete kogum tervikuna, saab päritavaks pidada ka töövõimetuse hüvitise saamiseks vajalike toimingute tegemisele suunatud nõudeid. Lisaks tuleneb nii Riigikohtu praktikast kui ka õiguskirjandusest, et mittevaralise kahju nõue, sh kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud mittevaralise kahju nõue, on päritav (vt nt RKTKo 09.04.2008, 3-2-1-19-08, p 15; VÕS I komm (2016), § 164, p 4.2.1.d). Ringkonnakohus märgib lisaks, et väidetav tööõnnetus toimus ja väidetav tervisekahjustus tekkis hageja eluajal, mis tähendab, et ka töövõimetuse hüvitise ja mittevaralise kahju hüvitise saamise õigus tekkis hageja eluajal ning surnud isiku üldõigusjärglastel on pärast hüvitisi saama õigustatud isiku surma õigus jätkata tema rahaliste nõuete maksmapanekut, sh kohustada vajadusel teisi isikuid teatud toiminguid tegema, kui see on vajalik.
11.2.Samuti ei ole ringkonnakohtul alust jätta hagi kahe esimese nõude (kohustamisnõuete) osas läbi vaatamata. Kuigi hageja esitas ringkonnakohtule hagi tagasivõtmise avalduse ja kohus võib hagi tagasivõtmise tõttu jätta TsMS § 423 lg 1 p 2 alusel hagi läbi vaatamata, ei saa ringkonnakohus hageja taotlust rahuldada, sest kostja ei andnud selleks nõusolekut. TsMS § 424 lg 1 järgi võib hagi kostja nõusolekuta tagasi võtta kuni eelmenetluse lõpuni ning pärast seda üksnes kostja nõusolekul.
11.3.Ülaltoodut arvestades kontrollib ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse alusel sisuliselt maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust.
12.Kolleegiumi hinnangul asus maakohus lõppjäreldusena õigesti seisukohale, et hagejaga juhtus 30.01.2017 tööõnnetus, ning kohustas sellest tulenevalt põhjendatult kostjat tegema
2-20-142 TTOS § 24 lg-s 3 sätestatud toiminguid, kuid selles osas tuleb osaliselt muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
12.1.Ringkonnakohus märgib, et tööõnnetus on TTOS § 22 lg 1 järgi töötaja tervisekahjustus või surm, mis toimus tööandja antud tööülesannet täites või muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval vaheajal või muul tööandja huvides tegutsemise ajal, seejuures ei käsitata tööõnnetusena tervisekahjustust või surma, mis toimus loetletud juhtudel, kuid mis ei ole põhjuslikus seoses töötaja töö või töökeskkonnaga. Seega saab tööõnnetuseks pidada eelkõige töötaja tööülesannete täitmisel, aga põhimõtteliselt ka igasugusel muul tööandja huvides tegutsemisel toimunud õnnetusjuhtumit, mille tagajärjel saab töötaja tervisekahjustuse või sureb, kui see on põhjuslikus seoses töö või töökeskkonnaga. Tööandja peab TTOS § 24 lg 1 järgi uurima kõiki juhtunud tööõnnetusi, sh selgitama välja tööõnnetuse asjaolud ja põhjused ning määrama abinõud samalaadse juhtumi kordumise vältimiseks. Seejuures peab tööandja TTOS § 24 lg 3 järgi registreerima kõik tööõnnetused ja tegema sellekohased andmed, sh uurimise tulemused, teatavaks mh kannatanule ja töökeskkonnaspetsialistile ning koostama TTOS § 24 lg 41 kohaselt tööõnnetuse uurimise raporti ja esitama selle TI-le.
12.2.Ringkonnakohtu hinnangul on hageja tõendanud, et temaga juhtus 30.01.2017 tööõnnetus, st ta sai tööülesandeid täites või vähemalt tööandja huvides tegutsedes tervisekahjustuse. Hageja on esitanud tõendid, mis kinnitavad, et erinevad institutsioonid on varem valdavas osas samade tõendite alusel leidnud, et hagejaga toimus 30.01.2017 kostja territooriumil tööõnnetus. Hageja esitas tööõnnetuse toimumise asjaolude kinnituseks Tallinna Ringkonnakohtu 31.08.2021 jõustunud otsuse haldusasjas nr 3-19-2394 (I kd, tl 180–185), millega ringkonnakohus kohustas TI-d hageja 17.04.2017 avaldust uuesti läbi vaatama, lähtudes ringkonnakohtu otsuses tuvastatud asjaoludest. Mh leidis ringkonnakohus, et asjas kogutud tõendeid arvestades ei ole alust seada kahtluse alla 30.01.2017 õnnetuse toimumist, hagejale on tekkinud tervisekahjustus (lülisamba murd) ning on usutav, et see tekkis õnnetuse tagajärjel, mitte töövõimetuslehe ajal (tervisekahjutus on põhjuslikus seoses õnnetusega). Samuti esitas hageja TI 20.12.2021 tööõnnetuse uurimiskokkuvõtte koos lisadega (II kd, tl 3–135 pöördel), milles TI tuvastas, et 30.01.2017 ajavahemikus 9.03–9.11 kostja territooriumil (A. Lauteri 3) hagejaga traktori tõstmisel aset leidnud õnnetusjuhtum on tööõnnetus TTOS § 22 lg 1 tähenduses. Nii ringkonnakohtu ülal viidatud otsuses kui ka TI tööõnnetuse uurimiskokkuvõttes tuvastatud asjaolud kinnitavad selgelt, et hagejaga juhtus 30.01.2017 tööõnnetus. Samale järeldusele on tsiviilasjas nr 2-17-11858 tööõnnetuse tuvastamiseks esitatud hagi lahendades jõudnud ka Harju Maakohus (I kd, tl 17–19 pöördel) ja Tallinna Ringkonnakohus (I kd, tl 20–24 pöördel). Olgugi, et Riigikohus tühistas nimetatud otsused ja jättis hagi läbi vaatamata hageja nõude õigusliku perspektiivituse tõttu, on ka selles asjas kohtud valdavalt samade tõendite alusel tuvastanud, et 30.01.2017 toimus kostja territooriumil hagejaga õnnetus, mille käigus sai hageja tervisekahjustuse ning mida saab pidada tööõnnetuseks TTOS § 22 lg 1 tähenduses. Arvestades seda, et erinevad kohtud ja TI on valdavalt samade tõendite ja asjaolude alusel jõudnud järeldusele, et hagejaga juhtus tööõnnetus, ei ole ringkonnakohtul alust arvata, et maakohtu samasisuline järeldus oleks vale. Asjaolu, et kostja ei nõustu TI ja varem kohtute tuvastatud asjaolude ja tehtud järeldustega, ega ka siinses asjas maakohtu tehtud järeldusega, ei anna alust maakohtu otsust tühistada.
2-20-142
12.3.Kostja apellatsioonkaebuses maakohtule tehtud etteheited on küll osaliselt õiged, kuid ei anna alust asuda ülaltoodust erinevale seisukohale.
12.3.1.Kostja ei ole vaidlustanud hagejal väidetud tervisekahjustuse tekkimist. Kostja ei nõustu maakohtu otsusega osas, milles maakohus leidis, et hageja sai tervisekahjustuse kostja juures 30.01.2017 tööülesandeid täites. Kostja on seadnud maakohtus selgelt kahtluse alla asjaolu, et hagejaga juhtus tema juures õnnetus. Seega on maakohus otsuses ekslikult märkinud, et pooled ei vaidle selle üle, et 30.01.2017 toimus kostja territooriumil hagejaga õnnetus. Samas on maakohus siiski hageja esitatud tõendite alusel tuvastanud nimetatud asjaolu, mistõttu ei mõjuta see eksimus maakohtu järeldust tööõnnetuse toimumise kohta.
12.3.2.Maakohtu otsuses viidatud tõendeid arvestades ei ole ringkonnakohtul alust arvata, et maakohus oleks tõendeid hinnates eksinud TsMS § 232 lg-s 1 sätestatu vastu ja tuvastanud vääralt tööõnnetuse. Maakohus ei ole küll kõiki kostja vastuväiteid analüüsinud ja neile vastanud, kuid see ei anna alust maakohtu otsust tühistada. Ringkonnakohus parandab maakohtu eksimuse. Hageja väitel sai ta tervisekahjustuse 30. jaanuari 2017. a hommikul, kui ta lume lükkamise jätkamiseks traktorile lumeketti paigaldades kukkus. Hageja väiteid juhtunu kohta kinnitavad otseselt hageja 17.04.2017 avaldus TI-le (I kd, tl 85–85 pöördel), hageja tsiviilasjas nr 2-1711858 vande all antud seletus (I kd, tl 112–113 pöördel) ja hageja TI-le 31.10.2019 antud seletus. Arvestades seda, et hageja oli juhtunu ajal üksi, on mõistetav, et hagejal ei ole rohkem otseseid tõendeid juhtunu täpsete asjaolude kohta. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine hageja selgitustes selliseid erinevusi, mis annaksid alust pidada hageja seletust ebausaldusväärseks. Seda, et hagejaga juhtus 31.10.2017 tööl õnnetus, kinnitavad ka kostja majandusabi Q ja valvelaua administraatori C seletuskirjad ning haldusasjas nr 3-19-2394 tunnistajana antud ütlused (I kd, tl 101–102; I kd, tl 120–126). C seletuskirja ja ütluste kohaselt oli Y 30.01.2017 valvelauas tööl ning kella 8–9 vahel tuli hageja ja rääkis, et tõstis lumesahka ja tegi seljale haiget. Q seletuskirja ja ütluste kohaselt helistas hageja talle 30.01.2017 hommikul kella 8–9 vahel ja ütles, et oli lumesaha rattaketti parandades oma seljale haiget teinud ja läheb ära koju; samuti helistas hageja 31.01.2017 hommikul ja ütles, et ta ei saa tööle tulla, kuna selg teeb haiget, ja lubas arstile minna. Eeltooduga haakub hageja digiloos 31.01.2017 tehtud kanne telefoni teel kontakti võtmise kohta ning kirjeldatu, et hageja on eelmisel päeval vigastanud selga, hetkel voodirežiimil, võtab valuvaigisteid ja arsti juurde tulla ei saa; samuti 10.03.2017 kanne, et hagejal on MRT uuringuga diagnoositud roiete murd lülisamba osas, mida kinnitab hageja haiguslugu (I kd, tl 108–19 pöördel). Seda, et hagejaga juhtus õnnetus, mille tagajärjel tekkis tervisekahjustus, 30.01.2017, mitte hiljem, kinnitab ka asjaolu, et hageja võttis alates 31.01.2017 töövõimetuslehe (I kd, tl 93). Seega on hageja tõendanud, et temaga juhtus 30.01.2017 tööl õnnetus, mille tagajärjel tekkis tal tervisekahjustus (roiete murd lülisamba osas). Ringkonnakohtul ei ole alust arvata, et hagejaga juhtus õnnetus pärast töölt lahkumist. See, et kostja töötajad ei märganud hageja puhul vigastuse ilminguid, ei tähenda, et hageja oleks saanud vigastuse hiljem kusagil mujal. Kostja ei ole toonud esile selliseid asjaolusid, mis annaks selliseks järelduseks alust. Seda ei saa järeldada ka asjaolust, et hageja pöördus perearsti poole, mitte erakorralise meditsiini osakonda. Sellest, et hageja ei pidanud õnnetuse juhtumise järel selle tagajärgi tõsiseks ja piirdus perearsti juhendamisel koduse raviga, ei saa järeldada, et hagejal ei oleks tekkinud 30.01.2017 hiljem tuvastatud vigastusi. Ka see, et hageja sõitis ise autoga koju, ei tähenda seda, et õnnetust ei oleks juhtunud.
2-20-142 Kuigi kostja väitel ei olnud 30.01.2017 sellist lund, mida lükata, ei kummuta ka kostja need väited hagejaga juhtunut. Ilmastikuolude kohta esitasid tõendid nii kostja (I kd tl 163–168 pöördel) kui ka hageja (I kd, tl 103) ning tõendid kinnitavad, et 30.01.2017 hommikul sadas lund. Seega ei ole ringkonnakohtul alust arvata, et hagejal ei olnud vaja lund traktoriga lükata. Samuti ei kummuta hagejaga juhtunut kostja väited selle kohta, et hageja ei saanud end vigastada kella 8–9 vahel, sest ta ostis kauplusest ESPAK kell 8.44 graniitliiva. Nimetatud asjaolu on kostja küll tõendanud (II kd, tl 143–143 pöördel), kuid sellest ei saa järeldada, et hagejaga ei juhtunud 30.01.2017 hommikul õnnetust. Arvestades seda, et nii hageja kui ka kostja töötajad ütlesid, et kostja lahkus töölt kell 8–9 vahel, kuid kostja parkla- ja ukseprogrammi logi (II kd, tl 120–120 pöördel) kohaselt saabus hageja 9.03 ja lahkus kostja pärast kella üheksat, ei välista kell 8.44 ehituspoes graniitliiva ostmine pärast seda õnnetuse juhtumist. Ka see, et kostja väitel ei olnud hagejal vaja ja ta ei oleks suutnud tõsta traktorit, ei kummuta tööõnnetuse juhtumist. Kostja ei ole nimetatud asjaolu tõendanud. Kuigi F, kes asus kostja asemel kojamehena tööle, avaldas tunnistajana, et traktor oli raske, ei olnud ta ise füüsiliselt proovinud seda tõsta (I kd, tl 114).
12.4.Ülaltoodut arvestades asus maakohus õigesti seisukohale, et hagejaga juhtus 30.01.2017 tööõnnetus. Arvestades seda, et kostja ei nõustunud TI uurimiskokkuvõttega ning esitas TI korraldusel viimasele küll tööõnnetuse raporti, kuid märkis selles jätkuvalt, et tööõnnetust ei ole toimunud (II kd, tl 138; III kd, tl 27–28 pöördel), ei ole kostja täitnud TTOS § 24 lg-tes 3 ja 41 sätestatud kohustusi nõuetekohaselt. Seda arvestades rahuldas maakohus põhjendatult hageja kohustamisnõuded ja asendas kostja tahteavaldused kohtuotsusega.
13.Maakohus ei ole eksinud ka kostjalt hageja kasuks mittevaralise kahju hüvitist välja mõistes. Selles osas nõustub ringkonnakohus maakohtuga, kordamata maakohtu otsuse põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium täiendavalt järgmist.
13.1.Kolleegium märgib, et teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab VÕS § 1043 alusel kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele, seejuures on kahju tekitamine mh VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi õigusvastane, kui kannatanule tekitati tervisekahjustus või kehavigastus. Seejuures tuleb isiku tervise kahjustamise korral maksta isikule mittevaralise kahju hüvitamiseks VÕS § 134 lg 2 järgi mõistlik rahasumma, arvestades VÕS § 134 lg 5 järgi rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist.
13.2.Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et kostja jättis täitmata talle seadusest tulenevad ülesanded, et tagada hagejale ohutud töötingimused, ning kostja rikkumise tõttu juhtus hagejaga õnnetus, sest hagejale ei olnud tutvustatud õigeid töövõtteid. Maakohus leidis õigesti ka seda, et kostja rikkumise ja hagejaga juhtunud õnnetuse vahel oli põhjuslik seos. Samuti järeldas maakohus õigesti, et õnnetuse tõttu tekkis hagejal tervisekahjustus. Kuigi kostja seab maakohtu tuvastatud põhjusliku seose kahtluse alla, ei ole kostja toonud esile ja tõendanud asjaolusid, mis kummutaksid hageja väiteid ja digiloo põhjal tehtavat järeldust, et hageja sai õnnetuse tagajärjel tervisekahjustuse (lülisamba rinnaosa murd). Samuti kinnitab perearsti tõend (I kd, tl 110) ja hilisem ambulatoorne epikriis (I kd, tl 91–91 pöördel), et hageja kaebused olid jätkuvalt alles 2017 novembris ja 2019 hoolimata sellest, et hageja sai valu- ja taastusravi. Õige on kostja väide, et hagejale määratud raske puue ei pruugi olla (vähemalt kogu ulatuses) tööõnnetuse tagajärg ning maakohus ei ole puude määramise aluseks olevat tõendit hinnanud. SKA 30.11.2020 otsusest (I kd, tl 127–128) nähtub, et puude määramise aluseks oli
2-20-142 raske puude raskusastmele vastav liikumisfunktsiooni kõrvalekalle, sh põhjustasid raske liikumispiirangu mh lülisamba muutused. Seega kinnitab SKA otsus, et tööõnnetuse tagajärjel tekkinud tervisekahjustus oli hagejal jätkuvalt alles ja põhjustas koosmõjus muude hageja terviseprobleemidega hagejale raske liikumispiirangu. Arvestades hageja terviseseisundi kohta esitatud tõendeid kogumis, on selge, et hagejale tekkis tööõnnetuse tagajärjel kestev tervisekahjustus, mis mõjutas oluliselt tema elukvaliteeti ja igapäevatoimingutega hakkamasaamist. Seda arvestades ei ole valed maakohtu järeldused selle kohta, et hageja tervis halvenes jätkuvalt saadud vigastuse tõttu. Ringkonnakohtu hinnangul mõjustasid seda hageja vanust arvestades kahtlemata ka muud asjaolud, kuid ühe asjaoluna kindlasti ka tööõnnetusega saadud tervisekahjustus.
13.3.Maakohus ei ole eksinud hagejale mittevaralise kahju hüvitise suurust määrates, sh võttis maakohus asjakohaselt arvesse kõiki asjaolusid, mis mõjutavad kahjuhüvitise suurust, sh hageja kaotatud töövõimet olukorras, kus hagejal oli olemas töötahe hoolimata oma vanusest, ning kostja käitumist õnnetuse järel. Maakohus on küll paljasõnaliselt viidanud sellele, et kostja on jätnud õnnetuse salvestised kohtule tõendina esitamata, raskendades sellega asjaolude väljaselgitamist, kuid see ei muuda vääraks maakohtu lõppjäreldust. Samuti on maakohtu hinnang kostja käitumisele olnud objektiivne. Arvestades seda, et kostja ei tunnistanud vahetult õnnetuse juhtumise järel, mitme kohtumenetluse raames ega ka TI korraldusel hagejaga juhtunut ja/või pidas hagejat ennast süüdlaseks, arvestas maakohus põhjendatult hüvitise suurust määrates mh kostja suhtumist ja käitumist.
14.Ülaltoodut arvestades rahuldas maakohus põhjendatult hagi. Samuti ei ole maakohus eksinud menetluskulude jaotust määrates. Kuigi pooled pidasid kompromissiläbirääkimisi ja kostja pakkus hagejale kompromissina 4000 eurot, millega hageja ei nõustunud, ei ole maakohus eksinud, kui jaotas menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel vastavalt vaidluse lahendamise tulemusele, ega jätnud menetluskulusid osaliselt või täielikult TsMS § 163 lg 2 alusel hageja kanda. TsMS § 163 lg 2 järgi võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Tegemist on kohtu kaalutlusõiguse ning kohus ei pea selle alusel menetluskulusid jaotama. Arvestades vaidluse asjaolusid, ei oleks siinses asjas õiglane jätta kulusid osaliselt või täielikult hageja kanda sõltumata sellest, et hageja ei nõustunud kostja kompromissiettepanekuga.
15.Neil kaalutlustel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata.
16.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Arvestades seda, et maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.