1.Leia Tagel (hageja) esitas 28. juunil 2021 Tartu Maakohtule hagi OÜ Ökotasakaal (kostja) vastu kinnisasjalt tulenevat kahjulikku mõjutust kõrvaldama kohustamiseks. Hagiavalduse kohaselt kuulub hagejale Põlva maakonnas Kanepi vallas Lauri külas asuv kinnisasi LINTVA HINDRIK III, kinnistu registriosa numbriga 193238 (hageja kinnisasi) ning kostjale selle naaberkinnisasi Pisniku, kinnistu registriosa numbriga 2649438 (kostja kinnisasi). Kinnisasju läbib looduslik uhtorg, mille vesi voolab hageja kinnisasjalt kostja kinnisasjal tiiki, seejärel kostja naaberkinnisasjal (Käsi kinnistu) tiiki ning edasi jälle uhtorgu, mille kaudu suubub vesi Ahja jõkke.
2-21-10188 Kostja on 2006. ja 2015. aastal tõstnud oma kinnisasja tiigi veetaseme kunstlikult liigkõrgeks (asetanud vee äravoolutorud ca 110 cm kõrgemale Käsi tiigi veetasemest). Selle tulemusena on tekkinud vee tagasijooks hageja kinnisasjale, kus on tekkinud üleujutus ca 600–800 m2 suurusel alal. Eksperdiarvamusega on tõendatud, et kostja kinnisasja tiigi paisutus on hageja kinnisasjal esineva üleujutuse ja vähemalt osaliselt ka liigniiskuse tekketeguriks ning seda on lihtne kõrvaldada kahe muudatusega. Lähtuvalt eksperdiarvamusest oli hageja lõplikuks nõudeks, et kohus kohustaks kostjat kõrvaldama kostja kinnisasjalt lähtuva kahjuliku mõjutuse hageja kinnisasjale, s.o üleujutuse või liigniiskuse, järgmiste tegevustega: 1) alandama hageja kinnisasja tiigi Käsi tiigi poolsete vee äravoolutorude asetust 0,82 meetri võrra selliselt, et kogu kostja kinnisasjal asuva tiigi veetase langeks tasemele 116,04 meetrit merepinnast, kusjuures väljalasketorud peavad olema terved ja vastupidavast materjalist; 2) süvendama hageja kinnisasjalt kostja kinnisasja tiiki kulgevat kraavi selliselt, et selle põhi ei oleks kogu kostja kinnisasjal asuva kraavilõigu ulatuses kõrgemal kui 116,04 meetrit merepinnast.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja kinnisasjal esinev liigniiskus põhjustatud kostja tegevusest, s.o kostja kinnisasja tiigi vee äravoolutorude tõstmisest. Kostja kinnisasjale on tiik rajatud 1995. aastal ning seda on 2006. ja 2014. aastal korrastatud, mille käigus tiigi veetaset ei muudetud. Hageja kinnisasja looduslikult madal ala oli liigniiske juba 1960. aastatel ning seal ei ole toimunud põllumajandus- ega muud majandustegevust. Kuna tegemist on ajaloolise loodusliku mõjutusega, siis on hagejal selle talumise kohustus ning kostjalt ei saa liigniiskuse kõrvaldamist mõistlikult eeldada.
3.Tartu Maakohus rahuldas 10. mai 2023. a otsusega hagi ning kohustas kostjat kõrvaldama tema kinnisasjalt lähtuva kahjuliku mõjutuse hageja kinnisasjale, s.o üleujutuse või liigniiskuse tekkimise, hageja taotletud tegevustega. Maakohus jättis eksperdikulud 1534 eurot 56 senti hageja kanda ja kõik muud menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 4540 eurot 44 senti ja riigituludesse eksperdikulud 369 eurot 12 senti. Maakohus lahendas nõude asjaõigusseaduse (AÕS) § 89 järgi. Kohtu hinnangul saab hüdrotehnika inseneri Raul Tihase 17. oktoobri 2022. a eksperdiarvamusest järeldada, et kostja kinnisasja tiigist tuleneb hageja kinnisasjale kahjulik mõjutus. Eksperdiarvamus tõendab, et hageja kinnisasjalt on vee äravool takistatud, sest kostja kinnisasja tiigi veetase on kunstlikult paisutatud liiga kõrgeks, mis suurvee ajal põhjustab hageja kinnisasjal üleujutusi ja suuremat liigniiskust. Asjas esitatud tõendid kinnitavad, et kostja kinnisasja tiigi 2015. a korrastustööde tagajärjel suurenes hageja kinnisasja liigniiske ala. Eksperdiarvamusega on tõendatud, et selle põhjuseks on kostja kinnisasja tiigi vee äravoolutorude liiga kõrgele paigutamine. Vee äravoolu takistus kostja kinnisasjal ja sellest põhjustatud suurem liigniiske ala hageja kinnisasjal vähendab hageja võimalust oma kinnisasja sihtotstarbeliselt kasutada. Kohus leidis, et kostja ei ole põhistanud selliste asjaolude esinemist, mille põhjal saaks järeldada, et hageja peab kahjulikku mõjutust taluma. Veeseaduse § 117 lg-te 1 ja 2 järgi ei pea hageja kostja kinnisasja tiigist tulenevat üleujutust ja liigniiskust taluma ning on õigustatud nõudma kostjalt kahjulikku mõju vähendavate meetmete kasutuselevõtmist. Eksperdiarvamuse kohaselt on hageja taotletud tegevused kostja kinnisasjalt hageja kinnisasjale tuleneva kahjuliku mõjutuse kõrvaldamiseks tulemuslikud ja teostatavad.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 2(5)
2-21-10188 Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei saa hageja nõuda oma maa parendamist kostja kulul. Hageja maa on ajalooliselt liigniiske selle pinnareljeefi (sulglohu) tõttu, mistõttu ei saa kostja tegevus 2015. a olla liigniiskuse põhjustajaks. Väidetav kahjulik mõjutus hageja kinnisasjal, s.o üleujutus või liigniiskus, ei ole kostja tegevuse või tegevusetuse tagajärg ning vastupidist ei ole asjas tõendatud. Ainuüksi see, et kostjat on lisaks tiigi veetaseme alandamisele kohustatud kaevama sügavamaks ka mõlema naabri maal asuv kraav, tõendab, et kostja tiigi veetaseme tõstmine ei saa olla liigniiskuse tekkepõhjuseks. Põhjendamatu on kohustada kostjat kraavi süvendama, kuna hageja ei ole väitnud ega kohus tuvastanud, et kostja oleks kraavi üldse kunagi täitnud.
5.Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus jättis 6. novembri 2023. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus täpsustas üksnes maakohtu otsuse resolutsiooni p 2.1, jättes sealt välja lauseosa „ja vastupidavast materjalist“. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega, pidamata vajalikuks neid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 järgi korrata. Menetluskulud ringkonnakohtus jäid kostja kanda. Maakohus on jõudnud põhjendatud järeldusele, et hageja kinnisasja osalise üleujutamise on põhjustanud kostja ning tegemist on hageja omandiõiguse rikkumisega. Maakohus ei ole nimetatud järeldusele jõudmisel menetlusõiguse norme rikkunud. Asjas esitatud tõendid kinnitavad, et hageja kinnisasja üleujutamine ei ole tingitud ajaloolisest looduslikust mõjutusest, vaid kostja tegevusest. Maakohus leidis õigesti, et hagejal puudub kohustus sellist omandiõiguse rikkumist taluda, mistõttu on tal AÕS §-st 89 tulenevalt õigus nõuda kostjalt rikkumise kõrvaldamist. Veetaseme alandamine ei ole kostja suhtes liiga koormav, kuna kostja pidi oma kinnisasja tiigi paisutamisel arvestama selle võimalike tagajärgedega. Veetaseme alandamise ulatus on sõltuvuses kostja enda eelnevast tegevusest.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes kohtute otsused tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asi tagasi maakohtusse uueks läbivaatamiseks. Kaebuse kohaselt jätsid kohtud tähelepanuta, et liigniiskus hageja maal on tingitud pinnareljeefist, mitte kostja tegevusest. Vastavat järeldust kinnitavad asjas esitatud tõendid, sh eksperdiarvamus. Ringkonnakohus on jätnud ka arvestamata kostja väitega, et teda on kohtuotsusega kohustatud süvendama kraavi, mille põhja ta ei ole tõstnud. Seda, et kostja täitis kraavi 2015. aastal enda kinnisasja tiigi korrastamistööde käigus, väitis hageja esimest korda alles ringkonnakohtu istungil. Kohus on kostja vastuväidete puudumisest eeldanud ekslikult, et ta on selle väite omaks võtnud. Lisaks on kohtud sisustanud valesti negatoornõude eelduseks olevat talumiskohustust. Kostja hinnangul on hagejal talumiskohustus, sest vaidlusalune ala on ajalooliselt liigniiske, negatiivne mõjutus ei ole aastaringne ehk esineb üksnes suurvee ajal, vaidlusalune ala asub hageja majast eemal ega mõjuta tema igapäevaelu, kostja kinnisasja tiigil on kostja ja kohaliku kogukonna jaoks oluline tähtsus ning hageja keeldus kostja pakkumisest vahetada vaidlusalune liigniiske maa kostja kuiva maa vastu.
8.Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata.
3(5)
2-21-10188
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
10.Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas kostja on oma kinnisasjal asuva tiigi paisutamisega põhjustanud hageja kinnisasjal kahjuliku mõjutuse liigniiskuse ja üleujutusega. Kuivõrd hageja peab oma õiguste rikkumiseks kinnisasja valduse kaotusega mitteseotud rikkumist, leidsid kohtud põhjendatult, et hageja kahjuliku mõjutuse kõrvaldamise nõue tuleb lahendada AÕS § 89 alusel. Küll aga leiab kolleegium, et kohtud on oluliselt rikkunud kohtulahendi põhjendamise kohustust (TsMS § 442 lg 8), kuna kohtute põhjendustest ei nähtu selgelt ja arusaadavalt, kas kostja on hageja omandiõigust rikkunud. Kohtute põhjendused osas, kas hageja kinnisasjal esinev kahjulik mõjutus (liigniiskus ja üleujutus) on kostjale etteheidetava teo (tiigi paisutamise) tagajärjeks, on kohati vastuolulised.
11.Maakohus on kokkuvõtvalt asunud seisukohale, et hageja kinnisasjal esinev kahjulik mõjutus on põhjustatud kostja kinnisasjal asuva tiigi vee äravoolutorude liiga kõrgele paigutamisest, mistõttu tekib vee tagasivool hageja kinnisasjale. Samas on maakohus eksperdiarvamusele tuginedes leidnud, et ainuüksi äravoolutorude allapoole paigutamisest kahjuliku mõjutuse kõrvaldamiseks ei piisa, vaid sellele lisaks on vaja süvendada tiiki suubuvat kraavi. Seega on maakohus tuvastanud, et hageja kinnisasjal esinev kahjulik mõjutus on põhjustatud kahe faktori koostoimest: 1) kostja kinnisasjal asuva tiigi vee äravoolutorude paigutusest ja 2) tiiki suubuva kraavi sügavusest.
12.Kohtud on tuvastanud ja pooled ei vaidle selle üle, et kostja kinnisasjal asuv tiik on inimtekkeline. Seega saab tiigi vee äravoolutorude paigutus kui inimtegevuse tagajärg olla kostjale hageja omandiõiguse rikkumisena etteheidetav. Küll aga ei ole kohtud nõuetekohaselt tuvastanud, et kostja on tõstnud tiiki suubuva kraavi põhja.
12.1.Seda, et kostja on tiiki suubuvat kraavi täitnud, on väitnud üksnes hageja ning ringkonnakohtu otsuse põhjendustest võib järeldada, nagu oleks kostja selle asjaolu omaks võtnud (vt ringkonnakohtu otsuse p 9). Kolleegium on korduvalt selgitanud, et TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p‐s 3 sätestatut, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poolte seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt nt RKTKo 26.04.2023, 2-21-13163/53, p 11). Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2023. a istungi protokollist ei nähtu, et kohus oleks omaksvõttu nõuetekohaselt tuvastanud. Vastupidiselt ringkonnakohtu otsuses märgitule nähtub ringkonnakohtu istungi protokollist kostja selgesõnaline väide, et kumbki pool ei ole kraavi põhja tõstnud (ajamärge 00:07:58).
12.2.Tõele ei vasta aga kassatsioonkaebuse väide, nagu oleks hageja kraavi põhja tõstmise väite esitanud esimest korda alles apellatsioonimenetluses. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja juba maakohtu istungil väitnud, et kostja on kraavi täitnud (II kd, tl 69). Kostja on samal istungil väitnud, et ta ei ole kraavi põhja tõstnud (II kd, tl 76).
13.Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul välja selgitada, kas kostja kinnisasja tiiki suubuva kraavi sügavus on tingitud mõnest kostja teost. Kui selgub, et kraavi sügavus on kujunenud selliseks kostja tegevusest sõltumatult, siis ei saa ka kostjat pidada selles osas hageja omandiõigust rikkunuks ega kohustada teda AÕS § 89 alusel kraavi süvendama. Looduslik mõjutus on selline, mida omanik
4(5)
2-21-10188 peab taluma selle loodusliku olemuse tõttu, ja selle vastu saab ta kaitsta ennast õiguskorra piires ise (vt ka RKTKo 13.12.2004, 3-2-1-141-04, p 18).
14.Muu hulgas tuleb ringkonnakohtul pöörata tähelepanu sellele, et kui kraavi sügavus on selliseks kujunenud looduslikult, st kostja tegevusest sõltumatult, siis ei pruugi ka kostja kinnisasjal asuva tiigi vee äravoolutorude paigutus olla kostjale hageja omandiõiguse rikkumisena etteheidetav. Maakohus on tuvastanud, et hageja kinnisasjal esinev kahjulik mõjutus võib olla põhjustatud kostja kinnisasjal asuva tiigi vee äravoolutorude paigutuse ja tiiki suubuva kraavi sügavuse koostoimest (vt käesoleva otsuse p 11). Juhul kui kõnealuse kraavi sügavus on kujunenud looduslikult, siis ei saa ka tiigi paisutamine olla täielikult kahjuliku mõjutuse põhjuseks. Sel juhul saaks kostjale olla omandiõiguse rikkumisena etteheidetav üksnes tiigi vee äravoolutorude tõstmine kõrgemale piirist, mis juba kraavi sügavusest tingitud liigniiskust ja üleujutust hageja kinnisasjal suurendab.
15.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu ei pea kolleegium menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt vajalikuks vastata kassatsioonkaebuse ülejäänud väidetele.
16.Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.