Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve Uudelt
Määruse tegemise aeg ja koht 12.03.2024, Tallinn Kohtuasja number
2-23-17391
Kohtuasi
Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti taotlus X psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks kuni kolmeks kuuks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 16.01.2024 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja: Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Puudutatud isik: X (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX)
RESOLUTSIOON
1.Jätta X määruskaebus rahuldamata.
2.Jätta Harju Maakohtu 16.01.2024 määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta ja täiendada maakohtu määruse põhjendusi.
3.Jätta määruskaebuse menetlemise kulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse ärakirja kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
1.SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla (SA PERH) esitas 12.12.2023 Harju Maakohtule avalduse X (puudutatud isik) suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks.
2.Harju Maakohus rakendas 13.12.2023 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendas seda 15.12.2023 määrusega neljakümne päevani ning lubas kohaldada isiku suhtes tema tahtest olenemata psühhiaatrilist ravi kuni 20.01.2024.
3.Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet (avaldaja) esitas 09.01.2024 Harju Maakohtule taotluse, milles palus luba puudutatud isiku tahtevastase ravi jätkamiseks tulenevalt SA PERH psühhiaatriakliiniku 08.01.2024 esitatud taotlusest ning psühhiaatrite arvamusest isiku psüühilise seisundi kohta. Esitatud taotluse kohaselt vajab puudutatud isik tahtest olenematut vältimatut haiglaravi veel orienteeruvalt kuni kolmeks kuuks.
4.Avaldaja taotlusele lisatud psühhiaatrite OD ja KK ning arst-resident psühhiaatria erialal JO 08.01.2024 arvamusest nähtub, et puudutatud isik viibib SA PERH psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil teist korda elus. Varasemast on teada, et puudutatud isikul ilmnesid käitumishäired noorukieas, ta liitus noorukite kambaga, tarvitas rohkelt alkoholi ja kanepit, puudus koolist, kuid omandas siiski kutsehariduse. Pärast seda ei asunud isik ametlikult tööle, vaid elatus omasõnul „ärist“ ning jätkas samal ajal kanepi ja alkoholi tarbimist. Isikul ilmnesid käitumismuutused, ta hakkas omaette rääkima, midagi ei mäletanud, rääkis veidraid jutte kosmosest, Putinist ja deemonitest ning hulgus sihitult ringi.
4.1.2015. aasta suvel toodi puudutatud isik ema initsiatiivil kiirabiga SA PERH psühhiaatriakliinikusse, kuna tema käitumises ilmnesid murettekitavad muutused – isik rääkis segaselt, oli äraolev ja sihitu. Vastuvõtul oli puudutatud isik äraoleva olekuga, tal esinesid meelepetted ning sisulist kontakti temaga ei olnud võimalik saavutada. Isik ei mõistnud haiglasse toomise põhjuseid ega ravivajadust. Seetõttu hospitaliseeriti puudutatud isik valvearsti poolt tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega, mida kohus pikendas 40 päevaks. Hospitaliseerimise järgselt üritas puudutatud isik osakonnast korduvalt põgeneda ning avaldas aktiivselt psühhootilisi elamusi. Kontakt puudutatud isikuga oli pigem pinnapealne. Puudutatud isikul diagnoositi äge skisofreeniataoline psühhootiline häire (F23.2). Raviga puudutatud isiku seisund stabiliseerus ning psühhootilisi elamusi isik enam ei avaldanud. Paranes ka ravikoostöö ning haiguskriitika, mistõttu lubati isik 14.08.2015 kodusele ravile. Järgnevalt puudutatud isik ambulatoorsele vastuvõtule ei pöördunud ning toetusravi ei kasutanud. 2015. aastal kolis puudutatud isik elama Bulgaariasse, kus ta viibis mitmel korral kohalikus psühhiaatriahaiglas ravil. Puudutatud isik kolis Eestisse tagasi 2023. aasta augustis. Sellest ajast elab puudutatud isik ema juures ega tööta.
4.2.Käesolevalt toodi puudutatud isik psühhiaatriakliinikusse SA PERH pulmonoloogia osakonnast, kus ta viibis ravil pneumoonia tõttu. Puudutatud isik oli rahutu, sihitu, ebaadekvaatse käitumisega ja agiteeritud. Pulmonoloogia osakonnas eitas puudutatud isik, et tal oleks pneumoonia, keeldus ravimitest, nõudis koju laskmist, helistas 2 korda päästeametisse ja näris läbi infusiooniliinid. Püsiva rahutuse tõttu vajas isik korduvalt mehhaanilist fikseerimist ja pidevat rahustava ravi manustamist. Somaatilise seisundi stabiliseerumisel suunati puudutatud isik edasi psühhiaatriakliinikusse. Puudutatud isik on muutunud ema sõnul kodus viimastel kuudel rahutuks, sihituks, agressiivseks nii verbaalselt kui ka füüsiliselt. Isik ründas
2-23-17391 ja tõukas ema ning lõi õde. Omaste sõnul kuritarvitab puudutatud isik pidevalt narkootilisi aineid. Valvetoas oli isik pinges, agiteeritud ning desorienteeritud ajas ja olukorras. Puudutatud isik eitas pneumooniat, varasemate uuringute läbimist ning avaldas, et tegemist on temavastase vandenõuga. Isiku mõttekäik oli hajus, sihipärasust kaotav ja laialivalguv. Isik avaldas võimekus- ja tähendusluulu (on Tallinna imperaator, kirjutab IT-programmi usu ja kapitalismi teemal), eitas meelepetteid, keeldus haiglaravist ja abist. Valvearst hospitaliseeris puudutatud isiku psühhoosi ägenemise tõttu isiku tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi korras 11.12.2023 kell 16.39.
4.3.Senise haiglaraviga ei ole puudutatud isiku terviseseisund piisaval määral paranenud. Isik on düsfooriline, süüdistav ning rahulolematu haiglaravi olemusega. Puudutatud isik on kõrgenenud enesehinnanguga ja üleoleva suhtumisega. Isik nõuab kojulaskmist ning eitab ravivajadust. Isiku mõttekäik on endiselt laialivalguv ning ta esitab absurdseid avaldusi oma toimetuleku kohta. Puudutatud isik avaldab jätkuvalt suurus-, mõjutus- ja tähendusluulumõtteid. Isik avaldab, et ta mõjutab inimeste elu ja maailmas toimuvat, saab ette prognoosida tulevikku (avaldab, et sellel aastal läheb maailm rahalistest ühikutest üle sotsiaalsete punktide süsteemile). Puudutatud isik on siiani veendunud, et ta tegeleb suurte äridega ning omab neis võtmerolli. Haiguskriitika on puudulik, isik on siiani veendunud nii psühhiaatrilise häire kui ka läbipõetud kopsupõletiku puudumises. Isik avaldab kindlameelset, et plaanib ravimite tarvitamise haiglaravi järgselt lõpetada, mistõttu on statsionaarse ravi lõppedes oht, et seisund halveneb kiiresti. Isik õigustab oma agressiivset käitumist, tema tahteaktiivsus on maniakaalsest afektist mõjutatud, ta on olnud vägivaldne, impulsiivne ja ettearvamatu. Käeoleva haiglaravi jooksul tuli piirata puudutatud isiku telefoni kasutamisaega, kuna isik helistas pidevalt oma emale, terroriseeris teda ning nõudis, et ema võtaks ta koju tagasi. Lähedastelt saadud teabe kohaselt on isiku ema ja õde siiani hirmul puudutatud isiku käitumise pärast ning kardavad korduvat agressiooni nende suunas.
4.4.Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire: maniakaalne skisoafektiivne häire (F25.0). Psühhootilistest elamustest lähtuvalt on isik korduvalt käitunud ettearvamatult ja ebaadekvaatselt, olles ohtlik nii iseendale kui ümbritsevatele. Isik on olnud ründav ja vägivaldne omaste suhtes. Isiku seisundit ja varasemat ravikogemust hinnates ei ole tõenäoline selle paranemine 40-päevase haiglaravi järgselt sedavõrd, et oleks tagatud isiku enda ja teda ümbritsevate inimeste turvalisus mittekontrollitud keskkonnas.
4.5.Eelnevast lähtuvalt on psühhiaatrite hinnangul vajalik isiku tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi jätkamine ja temale psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva ning rahustava ravi manustamine haiglatingimustes kuni kolme kuu vältel alates tahtest olenematu ravi otsusest.
5.16.01.2024 kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti nr 7.1-3/16 (ekspert KT) kohaselt esineb puudutatud isikul vaimuhaigus – maniakaalne skisoafektiivne häire (F25.0), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Ravita jäämisel on tõenäoline, et isik asub vabaduses viibides ründama teisi isikuid või provotseerib endavastast vägivalda. Eksperdi hinnangul on väga tõenäoline, et isik asetab end vabaduses viibides enda elule ja tervisele ohtlikku olukorda. Käesolevalt ei ole võimalik isiku suhtes kohaldada peale haiglaravi muud psühhiaatrilist abi. Puudutatud isik vajab tahtest olenematut ravi orienteeruvalt kolmeks kuuks. Seejärel tuleks tema seisundit uuesti hinnata.
2-23-17391 Maakohtu määrus ja põhjendused
6.Harju Maakohtu 16.01.2024 määrusega rahuldati avaldus puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks kuni kolmeks kuuks. Isik paigutati SA PERH psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematule ravile kuni 11.03.2024 või mõne varasema kuupäevani, kui raviasutus teeb otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus andis SA PERH psühhiaatriakliinikule loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
7.Maakohus viitas TsMS § 534 lg-le 5, § 533 lg 1 p-le 1 ja psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1 ning märkis, et käesoleval juhul on täidetud eeldused puudutatud isiku paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse talle haiglaravi kohaldamiseks kuni kolmeks kuuks.
8.16.01.2024 kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktist nr 7.1-3/16 (ekspert KT) nähtub, et puudutatud isikul esineb vaimuhaigus – maniakaalne skisoafektiivne häire (F25.0), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida.
9.Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Isiku ärakuulamisel veendus kohus, et isiku käitumine on psüühilisest haigestumisest mõjutatud, isik ei mõtle selgelt ning ei mõista ravivajadust. 16.01.2024 kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti nr 7.1-3/16 kohaselt on ravita jäämisel tõenäoline, et isik asub vabaduses viibides ründama teisi isikuid või provotseerib endavastast vägivalda. Samuti on väga tõenäoline, et isik asetab end vabaduses viibides enda elule ja tervisele ohtlikku olukorda. Isiku ärakuulamisele ja teistele asjas kogutud tõenditele tuginedes nõustus kohus ekspertiisi seisukohtadega. Kohus leidis, et puudutatud isik kujutab ohtu iseendale eeskätt põhjusel, et tegutseb psüühikahäire ajel ebaadekvaatselt. Samuti on puudutatud isik kohtu arvates iseendale ohtlik seetõttu, et ta ei tunnista ravivajadust. Arsti hinnangul ei parane puudutatud isiku seisund ravita jäämisel.
10.Puudutatud isik püsib haiglaravita jäädes ohtlikuna nii iseenda kui ka teiste elule, tervisele ja julgeolekule. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole mõeldav tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes – isik ei suuda korraldada enda elu hetkel isegi elementaarsel määral. Isik vajab ravi haigla tingimustes, kuivõrd kodus ei ole tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine. Arstide arvamusest nähtuvalt puudub isikul haiguskriitika oma psüühilise seisundi suhtes. Eeltoodust tulenevalt ei ole isiku ravi kodustes tingimustes (ka lähedaste koostöö puhul) võimalik teostada. Eeltoodust tulenevalt vajab isik ravi haiglas. Ka 16.01.2024 kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti nr 7.1-3/16 kohaselt ei ole käesolevalt võimalik isiku suhtes kohaldada peale haiglaravi muud psühhiaatrilist abi. Eksperdi prognoosi kohaselt vajab puudutatud isik tahtest olenematu ravi kohaldamist orienteeruvalt kolmeks kuuks.
11.Kohus kuulas puudutatud isiku ära 13.12.2023 psühhiaatriahaiglas esialgse õiguskaitse rakendamisel. Kohus ei pidanud vajalikuks isikut uuesti ära kuulata, kuivõrd isik ei ole ekspertiisist nähtuvalt võimeline enda seisundit ise adekvaatselt hindama. Kohus ei pidanud vajalikuks kohaliku omavalitsuse arvamuse suulist ärakuulamist, kuivõrd kohalik omavalitsus on oma seisukohad kohtule avaldanud kirjalikes menetlusdokumentides. Muude isikute ärakuulamist ei pidanud kohus vajalikuks, sest arvestades puudutatud isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele.
2-23-17391
12.Tuginedes eksperdi arvamusele, isiku ärakuulamisele ja arsti algsest arvamusest saadud teabele isiku varasema tervisliku seisundi ja käitumise kohta, leidis kohus, et põhjendatud on puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse paigutamine 3 kuuks. Määruskaebus
13.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada. Puudutatud isiku hinnangul ei ole tema puhul täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatu. Puudutatud isik on veendumusel, et ta on täiesti terve ja tema ohtlikkus ei ole tõendatud. Puudutatud isikul ei esine psüühikahäiret ning talle väljastati isegi Bulgaarias sellekohane tõend. Puudutatud isik ei vaja ravi, ta ei ole vägivaldne ega ohtlik.
14.Haigla personal avaldas puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindajale, et puudutatud isik on sekeldav, püüab kõiki õpetada, ravida, tegeleb väidetavalt pidevalt suurte äridega, konsulteerib ja ravib isikuid meili ja telefoni teel. Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik
15.Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata. Puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire. Psühhootilistest elamustest lähtuvalt on isik käitunud korduvalt ettearvamatult ja ebaadekvaatselt, olles ohtlik nii iseendale kui ümbritsevatele. Isik on olnud ründav ja vägivaldne omaste suhtes. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika.
16.SA PERH määruskaebusega ei nõustunud. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire (maniakaalne skisoafektiivne häire, F25.0), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut. Psühhootilistest elamustest lähtuvalt on isik korduvalt käitunud ettearvamatult ja ebaadekvaatselt, olles ohtlik nii iseendale kui ümbritsevatele. Isik on olnud ründav ja vägivaldne omaste suhtes. Isik õigustab oma agressiivset käitumist, tema tahteaktiivsus on maniakaalsest afektist mõjutatud, ta on olnud vägivaldne, impulsiivne ja ettearvamatu. Käesoleval juhul ei ole tõenäoline isiku turvaline toimetulek kodustes tingimustes. Isik ei ole võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Isik avaldab kindlameelselt, et psühhiaatrilist ravi ta ei vaja ning plaanib ravimite tarvitamise haiglaravi järgselt lõpetada, mistõttu on kõrge oht, et statsionaarse ravi lõppedes halveneb isiku seisund kiiresti. Puudutatud isik vajab meeleolu stabiliseeriva ja psühhoosivastase ravi manustamist haiglatingimustes ning toetavat teraapiat tema ravisoostumuse parandamiseks, et oleks tagatud isiku turvaline toimetulek haiglavälistes tingimustes.
17.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
18.19.02.2024 teavitas SA PERH, et seoses puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemisega on lõpetatud tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi psühhiaatriakliinikus 16.02.2024.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
19.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p-i 21 alusel koosmõjus §ga 659 jätta rahuldamata ning vaidlustatud maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid maakohtu määruse põhjendusi tuleb muuta ja täiendada.
2-23-17391
20.Ringkonnakohus märgib esmalt, et kohus saab TsMS § 543 lg 3 alusel ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi, et avaldust ei saa uuesti lahendada (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 19). Seega ei takista määruskaebuse lahendamist asjaolu, et 16.02.2024 lõpetati puudutatud isiku tahtest olenematu psühhiaatriline ravi psühhiaatriakliinikus.
21.TsMS § 533 lg 1 p 1 järgi paigutatakse psüühiliselt haige isik tema tahteta või tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse isiku elukohajärgse valla- või linnavalitsuse avalduse alusel. Avalduse isiku paigutamiseks kinnisesse asutusse vaatab kohus TsMS § 475 lg 1 p 6 alusel läbi hagita menetluses. TsMS § 477 lg 5 järgi ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Kohus peab TsMS § 477 lg 7 kohaselt kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Need põhimõtted kehtivad hagita asja lahendamisel nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluses (TsMS § 639 lg 1). Seetõttu ei ole ringkonnakohus seotud määruskaebuse väidetega ja peab kontrollima puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamise eeldusi ja seaduslikkust, sh menetlusgarantiide tagamist, ka vaidlustamata ulatuses.
22.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus menetlusgarantiide tagamist maakohtus ning täpsustab maakohtu määruse põhjendusi puudutatud isiku ja teiste isikute ärakuulamata jätmise osas, kuna maakohus ei ole kohaldatavatele õiguslikele alustele viidanud.
22.1.Maakohus on vaidlustatud määruses märkinud, et kohus kuulas puudutatud isiku ära 13.12.2023 psühhiaatriahaiglas esialgse õiguskaitse rakendamisel ning kohus ei pea vajalikuks isikut uuesti ära kuulata, kuivõrd isik ei ole ekspertiisiaktist nähtuvalt võimeline enda seisundit ise adekvaatselt hindama. Ringkonnakohus täpsustab, et TsMS § 536 lg 1 esimese ja teise lause kohaselt peab kohus enne isiku kinnisesse asutusse paigutamist isiku isiklikult ära kuulama ja selgitama talle menetluse kulgu. Vajaduse korral kuulab kohus isiku ära isiku jaoks tavalises keskkonnas. Sellest reeglist näeb ette erandi TsMS § 536 lg 1 kolmas lause, mis sätestab, et muus osas kohaldatakse TsMS-s piiratud teovõimega täisealisele isikule eestkostja seadmise menetluses isikute ärakuulamise kohta sätestatut (TsMS § 524). Käesolevas olukorras kuulub TsMS § 536 lg 1 Riigikohtu suuniste kohaselt kohaldamisele koosmõjus TsMS § 5391 lg-ga 2. TsMS § 5391 lg 2 järgi ei ole isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamise menetluses ja isiku korduva kinnisesse asutusse paigutamise menetluses vajalik puudutatud isiku ärakuulamine, kui eelmisest ärakuulamisest ei ole möödunud rohkem kui üks aasta ning isiku tervislik seisund ei ole seda kajastavate dokumentide järgi muutunud. Riigikohus on sedastanud, et olukorras, kus isik on paigutatud kinnisesse asutusse esialgse õiguskaitse korras, on isiku kinnisesse asutusse paigutamine käsitatav samaväärsena tema korduva kinnisesse asutusse paigutamisena või kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamisena TsMS § 5391 tähenduses. Kui isik on esialgse õiguskaitse kohaldamisel või kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamisel isiklikult ära kuulatud, ei ole vaja teda kinnisesse asutusse paigutamisel ära kuulata, kui ärakuulamisest on möödunud vähem kui üks aasta (vt RKTKm 03.02.2020, 2-19-6222, p 16; RKTKm 18.03.2015, 3-2-1-5-15, p 13). Sel alusel oli ka käesoleval juhul põhjendatud puudutatud isiku ärakuulamata jätmine, kuna tema eelmisest ärakuulamisest oli möödas vaid veidi üle ühe kuu.
22.2.TsMS § 536 lg 2 järgi peab kohus ära kuulama mh ka valla- või linnavalitsuse, kinnise asutuse, kus isik viibib, juhi või tema määratud ametiisiku ning isiku abikaasa ja muude isikuga koos elavate pereliikmete arvamuse. Isiku ärakuulamiseks ei pea kohus TsMS § 477 lg 4 järgi korraldama kohtuistungit ja see ei pea toimuma teiste menetlusosaliste juuresolekul, sh võib
2-23-17391 kohus isiku ära kuulata telefonitsi või lugeda ärakuulamiseks piisavaks isiku kirjaliku või elektrooniliselt esitatud seisukoha, kui kohtu arvates on sel viisil võimalik isikult saadavaid andmeid ja seisukohta piisavalt hinnata. Isiku ärakuulamine ja sellega seonduvad olulised asjaolud tuleb märkida menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 536 lg 21 kohaselt ei pea eelnimetatud isikuid ära kuulama, kui isik, kelle kinnisesse asutusse paigutamist menetletakse, on nende ärakuulamisele vastu; need isikud ise loobuvad endi ärakuulamisest; nende isikute ärakuulamine ei aita ilmselt kaasa asja lahendamisele; kohtul ei ole õnnestunud neid isikuid leida või nendega kontakti saada sõltumata mõistlikest pingutustest. TsMS § 536 lg 22 kohaselt tuleb isiku enda ja teiste isikute ära kuulamata jätmist määruses põhjendada.
22.3.Kuivõrd avaldajaks on kohalik omavalitsus, siis linnavalitsuse (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet) arvamus on kohtul olemas. Samuti on olemas kinnise asutuse arvamus, kuivõrd Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti avaldusele on lisatud 08.01.2024 psühhiaatrite arvamus. Muude isikute, st eelkõige puudutatud isiku ema ja õe arvamust ei pidanud maakohus vajalikuks, leides, et puudutatud isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid arvestades ei aita nende ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele. Seega tugines maakohus TsMS § 536 lg 21 p-s 3 sätestatud erandile. Ringkonnakohus on põhimõtteliselt nõus, et käesoleval juhul võis maakohus jätta puudutatud isiku perekonnaliikmed ära kuulamata, kuna nende ärakuulamine ei oleks tuvastatud asjaoludel – kinnisesse asutusse paigutamise eelduste täidetus (TsMS § 533 lg 1 p 1; PsAS § 11 lg 1) – aidanud kaasa asja lahendamisele.
23.Edasi käsitleb ringkonnakohus puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise sisulist õiguspärasust. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi tema tahtest olenemata ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
24.Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused tahtest olenematu ravi kohaldamiseks kolmeks kuuks, sh vajadusel tahtevastaselt ravimite manustamiseks. Maakohus on aga PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eelduste kontrollimisel rikkunud TsMS § 667 lg-s 1 sätestatud põhjendamiskohustust ning seetõttu muudab ja täiendab ringkonnakohus maakohtu määruse põhjendusi osas, mis puudutab isiku ohtlikkust.
25.Asja materjalidest nähtuvalt viibis puudutatud isik esmakordselt statsionaarsel ravil SA PERH psühhiaatriakliinikus perioodil 14.07.2015 – 14.08.2015, mil isikul diagnoositi äge skisofreeniataoline psühhootiline häire (F23.2). Käesolevalt on puudutatud isik hospitaliseeritud tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega 11.12.2023 kell 16.39. Psühhiaatrite OD ja KK ning arst-resident psühhiaatria erialal JO 08.01.2024 arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire: maniakaalne skisoafektiivne häire (F25.0). Puudutatud isiku haiguskriitika on puudulik, ta avaldab suurus-, mõjutus- ja tähendusluulumõtteid ning tema mõttekäik on laialivalguv. Ka käesoleva tsiviilasja raames läbi viidud kohtupsühhiaatriaekspertiisi akti kohaselt esineb puudutatud isikul maniakaalne skisoafektiivne häire (F25.0), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Arvestades eeltoodut, on tsiviilasja materjalidest nähtuvalt täidetud PsAS § 11 lg 1 p-st 1 tulenev tingimus, s.o puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida.
2-23-17391
26.Riigikohus on selgitanud, et isiku tegelik ohtlikkus tuleb konkreetselt tuvastada. Eelkõige saab isiku ohtlikkus väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt ning et ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (st isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Ka eksperdiarvamuses ei või piirduda üldise konstateeringuga isiku ohtlikkuse kohta, iseäranis iseendale, vaid tuleb põhjendada, milles võib ohtlikkus väljenduda. Samas ei ole eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse kohta kohtule siduv (vt RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-15513, p 39.2 ja seal viidatud kohtupraktika).
26.1.Maakohus leidis, et puudutatud isik kujutab ohtu eelkõige iseendale, sest isik ei tunnista ravivajadust ja ravita jäämisel isiku seisund ei parane ning lisaks on psühhoosist tingitud ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise tõttu suur tõenäosus, et isik asetab end vabaduses viibides enda elule ja tervisele ohtlikku olukorda. Selliselt ei ole maakohus ringkonnakohtu hinnangul konkreetselt tuvastanud, milles võib isiku ohtlikkus väljenduda. Isiku ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena. Riigikohus on selgitanud, et ohtlikkuse jaatamiseks ei piisa üksnes asjaolust, et isik ei nõustu raviga vabatahtlikult. Ka ainuüksi see, et inimene ei suuda iseseisvalt oma elu korraldada ega võta iseseisvalt ravimeid, ei tähenda tingimata tema ohtlikkust iseendale või teistele (vt RKTKm 12.02.2018, 2-15-3662, p 14.1 koos seal sisalduvate viidetega). Ringkonnakohus jätab seega maakohtu need põhjendused määrusest välja. Ringkonnakohus täiendab maakohtu määruse põhjendusi järgnevaga.
26.2.Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul väljendub isiku ohtlikkus eelkõige füüsilises ohus teda ümbritsevate inimeste elule ja tervisele. Asja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isik 11.12.2023 hospitaliseerimise eelselt olnud füüsiliselt vägivaldne – puudutatud isik on rünnanud ja tõuganud ema ning löönud õde. Puudutatud isiku ema ja õde on siiani hirmul puudutatud isiku käitumise pärast ning kardavad korduvat agressiooni nende suunas. 08.01.2024 psühhiaatrite arvamuse kohaselt õigustab puudutatud isik oma agressiivset käitumist ning tema tahteaktiivsus on mõjutatud maniakaalsest afektist. Hospitaliseerimise järgselt on puudutatud isik pidevalt helistanud oma emale, terroriseerinud teda ning nõudnud, et ema võtaks ta koju tagasi. Ka käesoleva tsiviilasja raames läbi viidud kohtupsühhiaatriaekspertiisi akti kohaselt on ravita jäämisel tõenäoline, et isik asub vabaduses viibides ründama teisi isikuid. Eelnevatel asjaoludel (sh põhjusel, et isik õigustab oma agressiivset käitumist) on ringkonnakohtu hinnangul isiku ohtlikkus teiste elule ja tervisele lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline ning täidetud on PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud kriteerium.
27.Asja materjalidest nähtub, et puudutatud isik on viibinud statsionaarsel ravil SA PERH psühhiaatriakliinikus varem perioodil 14.07.2015 – 14.08.2015. Pärast haiglast vabanemist puudutatud isik ambulatoorsele vastuvõtule ei pöördunud ning toetusravi ei kasutanud. Ka käesolevalt haiglaravil viibides on puudutatud isik avaldanud, et ta plaanib ravimite tarvitamise haiglaravi järgselt lõpetada. SA PERH on avaldanud, et sellisel juhul on oht, et statsionaarse ravi lõppedes halveneb isiku seisund kiiresti. Arvestades, et puudutatud isik ei saa aru ravivajadusest, isikul puudub haiguskriitika, isik on kinnitanud, et ta plaanib ravimite tarvitamise haiglaravi järgselt lõpetada ning ravita jäämisel esineb oht puudutatud isikut ümbritsevate isikute elule ja tervisele, ei ole ringkonnakohtu hinnangul muu psühhiaatriline abi küllaldane ega võimalik ning täidetud on ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus.
2-23-17391
28.Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus asus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isik tuleb tema tahte vastaselt paigutada kuni kolmeks kuuks SA PERH psühhiaatriakliinikusse haiglaravi kohaldamiseks. Seetõttu jääb määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid muudetud ja täiendatud on maakohtu määruse põhjendusi.
29.Määruskaebuse menetlemisest tingitud menetluskulud jäävad riigi kanda (TsMS § 172 lg 3 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Maris Kuurberg Indrek Soots Neve Uudelt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.