Määruse tegemise aeg ja koht 12.01.2024, Tallinn Kohtuasja number
2-23-17391
Kohtuasi
Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku taotlus X paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 13.12.2023 ja 15.12.2023 määrused
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Sihtasutus psühhiaatriakliinik
Põhja-Eesti
Regionaalhaigla
Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 13.12.2023 ja 15.12.2023 määrused muutmata.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Määruskaebuse läbivaatamisega seotud menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse ärakirja kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluse võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
1.Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku valvearst (avaldaja, psühhiaatriakliinik) esitas 12.12.2023 Harju Maakohtule taotluse X (puudutatud isik, patsient) suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks.
2.Taotluse kohaselt rakendati psühhiaatriakliinikus puudutatud isiku suhtes alates 11.12.2023 kell 16.39 tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule.
2.1.Esitatud taotlusest ja sellele lisatud arstide arvamusest nähtub, et patsient viibib psühhiaatriakliinikus ravil teist korda. Varasemast on teada, et patsiendil tekkisid käitumishäired noorukieast, liitus noorukite kambaga, kasutas rohkelt alkoholi, kanepit, puudus koolist, kuid omandas siiski kutsehariduse. Ametlikult tööle ei asunud, elatus oma sõnul „ärist“, jätkas kanepi ja alkoholi kasutamist. Ilmnesid käitumismuutused: rääkis omaette, midagi ei mäletanud, rääkis veidraid jutte kosmosest, Putinist, deemonitest ning hulkus sihitult ringi. Eelmisel korral toodi patsient psühhiaatriakliinikusse kiirabiga ema initsiatiivil, kuna ilmnesid käitumismuutused. Vastuvõtul oli äraoleva olekuga, esinesid meelepetted, sisukohast kontakti patsiendiga ei saadud, ei mõistnud haiglasse toomise asjaolusid ega ravivajadust, mistõttu hospitaliseeriti valvearsti poolt tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega, mida kohtu poolt pikendati kuni 40 päevaks. Hospitaliseerimise järgselt üritas osakonnast korduvalt põgeneda. Avaldas aktiivselt psühhootilisi elamusi. Kontakt patsiendiga oli pigem pinnapealne. Raviga seisund stabiliseerus. Psühhootilisi elamusi enam ei avaldanud, paranes ravikoostöö ja haiguskriitika ning patsient kirjutati 14.08.2015 kodusele ravile. Patsiendil diagnoositi äge skisofreeniataoline psühhootiline häire (F23.2). Järgnevalt patsient ambulatoorsele vastuvõtule ei pöördunud ja ravimeid ei kasutanud.
2.2.11.12.2023 toodi patsient psühhiaatriakliinikusse SA PERH Pulmonoloogia osakonnast, kus viibis ravil pneumoonia tõttu. Patsient oli olnud rahutu, sihitu, inadekvaatse käitumisega ja agiteeritud, mistõttu ta suunati seisundi stabiliseerumisel psühhiaatriakliinikusse. Anamneesist selgub, et patsient oli muutunud ema sõnul kodus viimastel kuudel rahutuks, sihituks, agressiivseks nii verbaalselt kui füüsiliselt, ründas ja tõukas ema ning lõi õde. Omaste sõnul on patsient pidev narkoainete kuritarvitaja. Valvetoas oli patsient pinges, agiteeritud, desorienteeritud ajas ja olukorras. Tema mõttekäik oli sihipärasust kaotav, laialivalguv, avaldas võimekus ja tähendusluulu (on Tallinna imperaator, kirjutab IT programmi usu ja kapitalismi teemal), eitas meelepetteid, keeldus haiglaravist ja abist. Patsiendi psüühiline seisund ei ole pärast tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi alustamist oluliselt muutunud. Ta on agiteeritud ja ärev ning konfliktne. Tema mõttekäik on kiirenenud, laialivalguv, raskesti mõistetav ning absurdsete avaldustega oma elust ja toimetulekust. Ta avaldab, et kontrollib maailmas toimuvat, saab infot FB piltide alusel, loob seoseid ja juhib bitcoinide maailmas tehinguid. On veendunud, et tegeleb suurte äridega. Avaldustes on veidrad suurus- ja tähendusluulumõtted, afekt on maniakaalne. Patsiendi tahteaktiivsus on psühhoosist lähtuvalt tõusnud, ta on olnud vägivaldne, impulsiivne ja ettearvamatu.
2.3.Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire ägeda skisofreeniataolise psühhoosi (F23.2 RHK-10 järgi) näol. Tema käitumine on luulumõtetest ja kõrgenenud meeleolust mõjutatult rahutu, impulsiivne, sihitu ja ettearvamatu. Patsient on olnud ründav ja vägivaldne omaste suhtes. Patsiendil puudub kriitika oma seisundi raskuse osas ja ta pole võimeline mõistma ravi vajadust ega kontrollima oma käitumist. Patsiendi psüühilist seisundit ja senist ravikogemust hinnates pole tõenäoline paranemine ja patsiendi ohutu toimetulek kodustes tingimustes 4päevase haiglaravi järgselt.
2-23-17391
3.Ärakuulamisel õiguskaitse esmasel rakendamisel avaldas dr T, et patsiendi seisund ega ravivajadus haigla tingimustes ei ole võrreldes kohtule saadetud kirjaliku arsti arvamusega muutunud. Diagnoosimine ja ravi võtab aega vähemalt 40 päeva. Haiglas on vajalik esmalt diagnoosi kinnitamine uuringutega ja seejärel ravi määramine ja ravi haigla tingimustes patsiendi seisundi jälgimisega.
4.Ärakuulamisel avaldas puudutatud isik, et ta ei vaja mingit abi ja arstid peaksid ennast aitama. Puudutatud isik väitis, et ta elab omal kulul, ei ole agressiivne, varsti kolib ema juurest ära, teenib ise raha, aga ei pea töötama kuskil, et on konsultant ja inimesed käivad ise tema juures nõu saamas keemia ja alkeemiaga seoses, ta annab telefoni teel konsultatsioone. Puudutatud isik elas Bulgaarias, septembri alguses tuli Eestisse tagasi ja oli kodus, kui ema kutsus politsei, ta viidi politseijaoskonda. Seejärel läks puudutatud isik koju, kus olid ema ja õde. Puudutatud isik saatis ema ja õe poodi normaalseid puu- ja köögivilju ostma – nad söövad ikka nagu vanasti, ainult borshi ja kartulit-kastet. Ema kutsus uuesti politsei. Puudutatud isik selgitas, et teda raviti Bulgaarias korduvalt psühhiaatriahaiglas, oli 4 kuud ravil, misjärel anti paber, et ta on terve. Mingeid ravimeid talle ei kirjutatud, ostis olansapiini.
5.Puudutatud isikule määratud esindaja toetas tahtevastase ravi kohaldamist. Maakohtu määrus I
6.Maakohus rahuldas 13.12.2023 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ja lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 4 ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o 11.12.2023–15.12.2023. Lisaks andis kohus loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamist arsti poolt valitud viisil juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
7.Maakohus asus esialgse õiguskaitse kohaldamisel asja materjalide põhjal seisukohale, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida ja haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu nii ennast kui teda ümbritsevaid isikuid. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Tulenevalt oma seisundist on puudutatud isik psühhiaatrite hinnangul võimetu otsustama ravi vajaduse üle. Arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, oli kohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 5 alusel. Maakohtu määrus II
8.Maakohus rahuldas 15.12.2023 määrusega avaldaja avalduse ja pikendas Harju Maakohtu 13.12.2023 määrusega esialgse õiguskaitse korras puudutatud isiku suhtes kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega 40 päevani, s.o kuni 20.01.2024 kell 16.39.
9.Peale esialgse õiguskaitse kohaldamist 14.12.2023 kohtule edastatud täiendavas arvamuses asus arst arvamusele, et patsiendi seisund ei ole muutunud. Patsiendil puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.
10.Tuginedes PsAS § 11 lg-le 1 ja TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5 asus maakohus seisukohale, et eeldused esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi pikendamiseks tähtajaga kuni 40 päeva on täidetud.
2-23-17391
11.Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (äge skisofreeniataoline psühhoos, F23.2 RHK-10 järgi). Puudutatud isiku käitumine on täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ümbritsevatele. Puudutatud isiku käitumine on luulumõtetest ja kõrgenenud meeleolust mõjutatult rahutu, impulsiivne, sihitu ja ettearvamatu. Puudutatud isik on olnud ründav ja vägivaldne omaste suhtes. Puudutatud isikul puudub kriitika oma seisundi raskuse osas ja ta pole võimeline mõistma ravi vajadust ega kontrollima oma käitumist. Kohtu hinnangul kujutab patsient seega ohtu nii iseendale kui ümbritsevatele isikutele. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Eeltoodust tulenevalt asus maakohus seisukohale, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida ja haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu nii ennast kui teda ümbritsevaid isikuid. Maakohus leidis arsti arvamusele ning isiku ja arsti ärakuulamisele tuginedes, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Tulenevalt oma seisundist on isik psühhiaatrite hinnangul võimetu otsustama ravi vajaduse üle. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Samuti ei ole kodustes tingimustes tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine. Ise isik end haigeks ei pea ja ravimeid arsti määratud skeemi järgi tarvitama ei soostu.
12.Arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, oli maakohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Arstide arvamuse kohaselt vajab patsient enda seisundi raskusest tulenevalt ravi vähemalt 40 päeva. Maakohus leidis, et käesolevat seisundit arvesse võttes vajab isik pikaajalist hospitaliseerimist ja seega maksimumtähtaja kohaldamist. Kuivõrd asjas kogutud tõendite põhjal ei ole toiminud isiku seisundi paranemist 4 päeva jooksul ja arstide hinnangul vajab ta ravi vähemalt 40 päeva, pikendas maakohus rakendatud esialgset õiguskaitset 40 päevani. Määruskaebus
13.Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub maakohtu määrused tühistada.
14.Puudutatud isik on seisukohal, et maakohtu määrused ei ole seaduslikud ja tahtevastase ravi kohaldamine ega pikendamine ei ole põhjendatud, kuna ei ole täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused.
15.Puudutatud isiku hinnangul hoitakse teda haiglas vaid põhjusel, et ta ei tunnista oma kopsuhaigust, uuringuid ja ravi SA PERH Pulmonoloogia osakonnas. Puudutatud on veendunud, et röntgen tehti kellelegi teisele ja raviti samuti kedagi teist. Tegemist on eksitusega. Puudutatud isik ei vaja ravi. Arstid peaksid end ise aitama. Puudutatud isik on vaimselt täiesti terve, talle anti Bulgaarias selle kohta peale ravi isegi tõend. Samuti on puudutatud isik kindlal veendumusel, et tema ohtlikkus ei ole tõendatud, ta ei ole üldse agressiivne. Menetluse edasine käik
16.Avaldaja palub jätta määruskaebuse mõlema vaidlustatud määruse osas rahuldamata, sest täidetud on kõik tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamise tingimused.
17.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
2-23-17391
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
18.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrused on seaduslikud ja määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruste tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrused muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659).
19.Maakohus on kohaldanud esialgset õiguskaitset kuni neli päeva 13.12.2023 määrusega ja pikendanud psühhiaatriahaiglasse paigutamist 15.12.2023 määrusega kuni 40 päevani. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus nõuetekohaselt välja selgitanud PsAS § 11 lg 1 ja TsMS § 534 lg 5 kohaldamise eeldused. Puudutatud isik ei ole määruskaebuses välja toonud selliseid asjaolusid, millest tulenevalt võiks järeldada, et ta paigutati psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematu ravi kohaldamiseks põhjendamatult. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruste põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastusena puudutatud isiku määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
20.Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses välja toodud seisukohaga, et puudutatud isikul puudub raske psüühikahäire ja et ta ei olnud oma käitumisega ohtlik endale ega vaja seetõttu ravi. Puudutatud isiku haiglasse sattumisele eelnenud sündmusi on nii psühhiaatrid kui maakohus tõlgendanud õigesti. Puudutatud isikul diagnoositi raske psüühikahäire juba 2015 suvel ja tema enda kinnitusel vajas ta psühhiaatrilist ravi ka Bulgaarias elades. Asjas esitatud psühhiaatrite arvamused koosmõjus avalduse ning puudutatud isiku ja raviarsti poolt ärakuulamisel avaldatud asjaoludega kinnitavad, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire, millest tuleneb eelkõige teda ennast ohustav käitumine, seejuures puudub puudutatud isikul toimunu suhtes kriitika ning ta ei ole võimeline mõistma ravi vajadust.
21.Tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi osas seisukoha võtmisel hindama. Psühhiaatrite eriteadmistest lähtuv hinnang oli, et häire ei möödu 4 päevaga ja ravi pikendamise taotluse esitamisel oli ette näha, et patsiendi seisundist tuleneva haiglaravi vajadus ületab 4 päeva. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et arvestades teadmisi puudutatud isiku haiguse kohta ning puudutatud isiku senist haiguskulgu, ei ole raskest psüühikahäirest paranemine nelja ööpäeva vältel realistlik. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades. Seda ei lükka ümber puudutatud isiku enda hinnang oma tervise kohta. Puudutatud isiku käitumine enne psühhiaatriosakonda suunamist viitas selgelt puudutatud isiku ebaadekvaatse psühhootilise käitumise süvenemisele. Asjaolu, et teda juba raviti Bulgaarias, ei tähenda, et ta enam ravi ei vaja. Psühhoosi tõttu oli tema käitumine ebaadekvaatne ja ettearvamatu. Haiglaravita jätmisel ohustanuks puudutatud isik psüühikahäire tõttu enda elu ja tervist. Seejuures leidsid psühhiaatrid, et puudutatud isiku luulumõtetest ajendatud käitumine võis olla ohtlik ka teda ümbritsevatele, kuna ta oli agressiivne nii verbaalselt kui ka füüsiliselt oma lähedaste suhtes. Puudutatud isiku ohtlikkus oli maakohtu tuvastatud asjaolude põhjal lähitulevikus seega pigem kindel kui tõenäoline. Isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1).
22.Riigikohus on leidnud, et muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Olukorras, kus isik eitab jätkuvalt temal diagnoositud rasket psüühikahäiret ning ei mõista enda ravivajadust, ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik puudutatud isikule osutada psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes tahtest olenematut ravi kohaldades. Puudutatud isiku senine käitumine (ei usalda talle psühhiaatri poolt määratud ravi ega ka pulmonoloogia osakonnas tehtud uuringuid ja ravi) annab alust kahelda, et
2-23-17391 puudutatud isik iseseisvalt ravimeid võtaks. Seega on maakohtu järeldused põhjendatud ja need vastavad tsiviilasjas esitatud tõenditele.
23.TsMS § 534 lg 5 järgi võib esialgset õiguskaitset pikendada, kui see on vajalik psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Kuna psühhiaatri arvates vajas puudutatud isiku tervislik seisund esialgse õiguskaitse pikendamist, oli maakohtul selle alusel õigus esialgset õiguskaitset pikendada, hinnates, kas puudutatud isiku tervislik seisund seda vajab. Kuna maakohus leidis, et puudutatud isiku tervislik seisund ei olnud piisavalt paranenud ja endiselt olid täidetud tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused, võis maakohus TsMS § 534 lg 5 järgi esialgset õiguskaitset pikendada. Avaldaja on 09.01.2024 esitanud maakohtule taotluse tahtest olenematu ravi pikendamiseks kuni kolme kuuni, kuna senise haiglaraviga ei ole puudutatud isiku tervislik seisund piisaval määral paranenud. Eeltoodu kinnitab maakohtu määruste põhjendatust.
24.Tulenevalt eelmainitust on maakohus kolleegiumi hinnangul kõiki tõendeid koostoimes hinnanud ja asunud õiguspäraselt seisukohale, et täidetud olid PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused. Määruskaebus ei ole seega põhjendatud ja jääb rahuldamata.
25.Määruskaebusmenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.
26.Arvestades, et maakohus edastas puudutatud isikule määruse väljavõtte, mis sisaldas sissejuhatust ja resolutsiooni, peab ka ringkonnakohus põhjendatuks teha puudutatud isikule teatavaks kohtumääruse sissejuhatuse ja resolutsiooni (TsMS § 541 lg 1 teine lause).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.