Määruse tegemise aeg ja koht 23.02.2024, Tallinn Kohtuasja number
2-23-3407
Kohtuasi
X ja C avaldus kinnistule avalikult kasutatavalt teelt juurdepääsu määramiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 08.09.2023 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
AS Morrison Invest määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja I X (isikukood XXXXXXXXXXX) Avaldaja II C (isikukood XXXXXXXXXXX) Avaldajate lepingulised esindajad vandeadvokaadid Oleg Matvejev ja Merilin Ojasaar Puudutatud isik I AS Morrison Invest (registrikood 10378065), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Friedenthal Puudutatud isik II Viimsi vald (Viimsi Vallavalitsuse kaudu)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta AS Morrison Invest taotlus avalduse läbivaatamata jätmiseks rahuldamata.
2.Võtta vastu AS Morrison Invest ning X ja C määruskaebemenetluses esitatud tõendid.
3.Jätta Harju Maakohtu 08.09.2023 määrus muutmata.
Määruskaebusega seonduvad menetluskulud jätta AS Morrison Invest kanda.
6.X ja C taotlus menetluskulude hüvitamiseks rahuldada osaliselt. Määrata X ja C menetluskulude suuruseks 1837,50 eurot.
7.Välja mõista AS-lt Morrison Invest solidaarselt X ja C kasuks 1837,50 eurot. Kohtumääruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt AS-l Morrison Invest Xle ja Cle tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
2-23-3407 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (avaldaja I) ja C (avaldaja II, koos avaldajad) esitasid 02.03.2023 Harju Maakohtule avalduse kinnistule avalikult kasutatavalt teelt juurdepääsu määramiseks.
2.Avalduse kohaselt kuulub avaldajate ühisomandisse Harju maakonnas Viimsi vallas Haabneeme alevikus asuv Heldri tee 22 kinnistu (registriosa nr 745102, sihtotstarve elamumaa), millelt puudub juurdepääs avalikult kasutatavale teele. Kinnistul ei paikne ehitisi, v.a drenaaž, kinnistu ei ole liitunud ühegi tehnovõrguga, s.t kinnistul puuduvad kommunikatsioonid. Avaldajatel on kavatsus liituda tehnovõrkudega ja alustada maja ehitustöödega, mistõttu vajavad avaldajad oma kinnistule juurdepääsu nii jalgsi kui sõidukitega. Lähim avalikult kasutatav tee on munitsipaalomandis olev Hundi tee (registriosa nr 13135302, sihtotstarve transpordimaa). Selleks, et kinnistult jõuda avalikult kasutatava teeni, tuleb läbida AS-le Morrison Invest (puudutatud isik I) kuuluv Heldri tee L4 kinnistul paiknev eratee (registriosa nr 393402, sihtotstarve transpordimaa).
3.Avaldajatel ei ole õnnestunud puudutatud isikuga I juurdepääsutee asukoha ja kasutamise tingimustes kokkuleppele jõuda. Taotletava juurdepääsutee kasutamiseks on õigustatud nii avaldajad kinnistu omanikena kui ka kõik teised isikud, kes soovivad Heldri tee 22 kinnistule liikuda või sealt ära liikuda avaldajate kui omanike nõusuolekul.
4.Juurdepääsu hooldamise kulude kandmise kohustus peaks jääma avaldajate kanda proportsionaalselt kõigi teiste erateed kasutatavate kinnistute omanikega. Nimelt kasutavad Heldri tee L4 kinnistul paiknevat erateed lisaks Heldri tee 22 kinnistule veel ka hoonestatud kinnistud (registriosad nr 746202, 745202, 743502, 743702, 743902, 744202, 744702, 744902, 745402, 745902, 746502, 746402, 745302, kokku koos avaldajate kinnistuga 14 kinnistut).
5.Õiglane tasu juurdepääsu eest ja juurdepääsu kasutamise eest on 134 eurot aastas, milline on kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga ja tuleneb ka kohtueelsetest läbirääkimisest. Menetlusosalistel polnud kohtueelsetel läbirääkimistel vaidlust tasu suuruse üle. Puudutatud isik I kordas sama summat ka e-kirjavahetuses ning allkirjastas digitaalselt 31.05.2023 poolte kokkuleppe, mille kohaselt seab puudutatud isik avaldajate kasuks aastatasuga 134 eurot aastas reaalservituudi transpordikinnistu edasiseks kasutamiseks.
6.Heldri tee elanikud on kasutanud teed korrapäraselt ega ole seda rikkunud. Samuti ei ole puudutatud isik I tõendanud, et eratee teekatendit ja muldkeha oleks lõhutud, kinnistu oleks saanud tugevalt kahjustada või et elanikud on kasutanud erateed seadusevastaselt. Samuti on tõendamata, et kaalupiirang on erateele paigaldatud nii, et see on Heldri tee elanikele nähtav. Tõendatud ei ole ka kaalupiirangu paigaldamise kuupäev.
2-23-3407
7.Tee hooldamise osas selgitasid avaldajad, et lumelükkamist korraldab kogukond, kogudes raha ja tellides teenust ning muru niidab iga kinnistu omanik oma krundi piires ka tee äärest.
8.Avaldajad leiavad, et puudutatud isik I peab ise hooldama talle kuuluvat vaidlusalust avalikult kasutatavat erateed.
9.Avaldajad on õigustatud kasutama erateel raskeveokeid ilma piiranguteta. Veoste piiramine 3,5 tonniga on äärmiselt ebaproportsionaalne meede avaldajate suhtes. Avaldajate kinnistu sihtotstarve on elamumaa. Elamu ehitamine eeldab suuremahulisi ehitustöid, mille raames kasutatakse raskeveokeid ehitusmaterjali ja ehitusprahi vedamiseks. Avaldajatel on õigus elamu ehitamisega oluliselt tõsta neile kuuluva kinnistu väärtust. Puudutatud isikute seisukohad
10.Puudutatud isik I ei ole põhimõtteliselt vastu sellele, et avaldajad saavad juurdepääsu üle Heldri tee L4 kinnistu Hundi teele, kuid küsimus on juurdepääsu tingimustes.
10.1.Heldri elamurajooni elanikud, sh avaldajad, näivad arvavat, et puudutatud isikul I on võrdväärsed kohustused kohaliku omavalitsusega Heldri elanike heaolu tagamisel. Puudutatud isik I ise ei kasuta Heldri tee L4 kinnistut, seega puudub puudutatud isikul I endast lähtuv vajadus Heldri tee L4 kinnistut hooldada ja korras hoida. Heldri tee L4 kinnistut kasutavad Heldri elamurajooni elanikud, kes peaksid tee hooldamisega tegelema. Avaldajatel puudub alus nõuda, et puudutatud isik I avaldajate huvides Heldri tee L4 kinnistut hooldaks.
10.2.Puudutatud isikule I ei ole arusaadav, kuidas on avaldajad tuletanud aastase juurdepääsu tasu suuruse ning millistest komponentidest tulenevalt on avaldajad hinnanud, et 134 eurot on õiglane tasu nii juurdepääsu talumise kui ka avaldajate saadavate kasutuseeliste eest.
10.3.Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada ka kaalupiirangut. Heldri tee L4 kinnistu on tugevalt saanud kahjustada seetõttu, et vaatamata paigaldatud kaalupiirangu (3,5t) märgile, on elanikud lubanud ehitustranspordil jm raskeveokitel Heldri tee L4 kinnistut kasutada. See on teekatendit ja muldkeha lõhkunud ning kahjuks on seejärel elanikud leidnud, et tekkinud kahjustused tuleks parandada puudutatud isikul I omal kulul.
10.4.Puudutatud isik I esitas Heldri tee kandevõime aruande, mille kohaselt on tee kandevõime 3,5 tonni ja see ei ole mõeldud liiklemiseks raskeveokitele. Puudutatud isik I esitas tõendi, mille kohaselt on teekatendi (mustkatte) taastamise kulu 10 445,75 eurot (km-ta). Tänaval olevate aukude remondi maksumus on 7975 eurot (km-ta). Raskeveokite liiklemisel oleks vastav kulu iga-aastane. Maamaksu suuruseks määrati 2023. aastal 837,50 eurot.
10.5.Juurdepääsu tasu määramisel on oluline see, mille hoiavad avaldajad (ja teised asumi elanikud) kokku Heldri tee kasutamisega või millise hüve nad saavad puudutatud isiku I arvel (kasutuseelised). Seetõttu omab asjas tähtsust see, milline kulu tuleks kanda elanikel, kui nad peaksid ise juurdepääsu rajama sellisena, nagu see hetkel eksisteerib. Asjatundja arvamuse kohaselt on Heldri tee kui tänava (koos trassidega) rajamiskulu 638 943 eurot (km-ta).
11.Viimsi vald (puudutatud isik II) nõustub avaldajatega, et lähim avalikult kasutatav tee on munitsipaalomandis olev Hundi tee. Heldri tee L4 kinnistul paiknevat erateed kasutavad juurdepääsuks Hundi teele ka teised Heldri piirkonna kinnistute omanikud. Heldri tee ongi planeeritud ja rajatud Heldri elamurajooni kinnistutele juurdepääsuteeks vastavalt Viimsi Vallavolikogu 19.08.1998 otsusele. Viimsi vald algatas sundvõõrandamise menetluse
2-23-3407 21.09.2021 otsusega ning 01.04.2023 saatis puudutatud isikule I kirja kinnisasja omandamise menetlusest teavitamise ja lõpliku pakkumusega kinnisasja omandamiseks. Puudutatud isik I lükkas Viimsi valla pakkumuse tagasi ja esitas vastuväited, kuid omapoolset pakkumust ei teinud. Maakohtu määrus
12.Maakohus rahuldas 08.09.2023 määrusega avaldajate avalduse ja määras Heldri tee 22 kinnistule juurdepääsu avalikult kasutatavalt Hundi teelt mööda Heldri tee L4 kinnistut kulgevat teed järgmistel tingimustel: juurdepääsuteed võib kasutada igal ajal nii jalgsi kui sõiduvahendiga täismassiga kuni 3,5 tonni (kaalupiirang ei kehti lumetõrjetehnikale ja prügiveoautole), juurdepääs on tähtajatu ning Heldri tee 22 kinnisasja igakordne omanik tasub Heldri tee L4 kinnisasja igakordsele omanikule juurdepääsu talumise tasu 134 eurot aastas iga aasta 1. juuliks jooksva aasta eest. Menetluskulud jättis maakohus puudutatud isiku I kanda ja mõistis puudutatud isikult I avaldajate kasuks välja menetluskulude hüvitise 3214,79 eurot ja viivise.
13.Maakohus tuvastas, et avaldajate kinnistul puudub juurdepääs avalikult kasutatavale teele. Vaidlust ei ole, et avaldajate kasuks ei ole asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 alusel määratud juurdepääsuteed. Menetlusosalised vaidlesid juurdepääsutee kasutamise tingimuste üle.
14.Juurdepääsutee tuleb määrata avaldajate taotletud asukohas, s.o juurdepääsutee asukoht tuleb määrata mööda olemasolevat teed vastavalt määrusele lisatud plaanile. Maakohus võttis arvesse, et puudutatud isiku kinnistule, mis on otstarbelt transpordimaa ja planeeritud teenindama Heldri asumi kinnistuid, juurdepääsutee määramine riivab küll Heldri tee L4 kinnistu omaniku huve, kuid nimetatud asukohas on juurdepääs kõiki võimalusi kõrvutades optimaalseim valik ja õiguste riivet tuleb puudutatud isikul I taluda. Kinnistul on liiklemist võimaldav selleks otstarbeks ehitatud tee. Avaldajate kinnistult avalikule teele on juurdepääs alati olnud tagatud just Heldri tee L4 kinnistu kaudu. Tee on sõidukitega liiklemiseks sobilik ja seda on nimetatud eesmärgil pidevalt kasutatud. Olemasoleva tee kasutamiseks ei pea eemaldama haljastust ega rajatisi, avaldajad ei pea tegema olulisi kulutusi uue tee rajamiseks ja kasutusest ei võeta ära muuks otstarbeks vajalikku maad. Kuivõrd avaldajate soovitud viisil on juurdepääs ajalooliselt toiminud ning toimib ka täna, siis ei tähenda avalduse rahuldamine puudutatud isikule I olulist täiendavat riivet, vaid selle tulemusel jätkub senine elukorraldus.
15.Puudutatud isik I tõendas, et tee kandevõime ei võimaldada raskeveokite liiklemist, avaldajad vastupidist ei tõendanud. Seetõttu tuleb kaalupiirang määrata viisil, et teed võivad kasutada sõidukid täismassiga kuni 3,5 tonni, kuid piirang ei kehti lumetõrjetehnikale ja prügiveoautole, millele peab ligipääs olema tagatud sõltumata massist. Seaduse alusel on sõltumata massist tagatud ligipääs ka operatiivsõidukile. Maakohus selgitas, et ehitus- ja parandustööde tarbeks ei ole juurdepääsutee määramine vajalik, kuna võõra kinnisasja kasutamise õigus tuleneb sellises olukorras seadusest (AÕS § 147).
16.Juurdepääsutasu suuruse osas leidis maakohus, et olukorras, kus tee hooldamise ja parendamise on osaliselt väljakujunenud praktika alusel võtnud enda kanda teed tegelikkuses kasutavad kinnistute omanikud, oleks perpetuiteedi alusel juurdepääsutasu määramine väljakujunenud praktikaga vastuolus, kuivõrd see eeldaks, et tasu hõlmab puudutatud isikule I hüvitist ka tee hooldamise eest. Puudutatud isikule I ei saa panna kohustust tee hooldamiseks.
17.Maakohus pidas tasu suuruse üle otsustamisel väga kaalukaks avaldajate ja puudutatud isiku I vahelisi kohtueelseid läbirääkimisi ning asjaolu, et puudutatud isik I pidas mais 2023
2-23-3407 põhjendatud ja mõistlikuks aastaseks reaalservituudi tasus 134 eurot. Maakohus arvestas, et selle tasu pakkumisel olid puudutatud isikule I teada kõik samad faktilised asjaolud, mis käesolevas asjas, mistõttu saab suurema tasu nõudmist kohtumenetluses pidada oma õiguste pahatahtlikuks kasutamiseks.
18.Maakohus määras tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 233 alusel juurdepääsutasu suuruse osas, mis ei hõlma tee hooldamise kulusid, ehk osas, mis katab kaotatud kasutuseelised ja maamaksu. Senises kohtupraktikas on juurdepääsutasu jäänud vahemikku 50–100 eurot aastas.
19.Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel puudutatud isiku I kanda, kuna puudutatud isik I vaidles avaldusele vastu ja kohus lahendas vaidlusküsimuse avaldajate kasuks. Määruskaebus
20.Puudutatud isik I esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada juurdepääsu talumise tasu suuruse, menetluskulude jaotuse ja kulude suuruse kindlaksmääramise osas, ning teha uue määruse, millega määrata, et Heldri tee 22 kinnisasja igakordne omanik tasub Heldri tee L4 kinnisasja igakordsele omanikule juurdepääsu talumise tasu 552 eurot 30 päeva jooksul määruse jõustumisest ja seejärel 315 eurot aastas iga aasta
1.juuliks jooksva aasta eest, menetluskulud jätta solidaarselt avaldajate kanda või alternatiivselt menetlusosaliste endi kanda.
21.Puudutatud isik I ei ole andnud põhjust avaldajatele kohtusse pöördumiseks ega teinud mistahes takistusi avaldajatele Heldri tee kasutamiseks.
22.Maakohus jättis arvestamata juurdepääsu tasu suuruse määramisel oluliste asjaolude ja puudutatud isiku I huvidega ning rikkus tõendite hindamisel menetlusõiguse normi (TsMS § 232 lg 1). Määrus on osas, mis puudutab juurdepääsu tasu suurust, põhjendamata ja olulise kaalutlusveaga.
22.1.Maakohus tugines puudutatud isiku I ja avaldaja I 31.05.2022 kokkuleppe p-le 4, kuid ei arvestanud sellega, et kokkulepe oli terviklik dokument ja hõlmas kokkuleppeid ka servituudi ala kasutamise kohta suurema täismassiga kui 3,5 tonni sõidukite liiklemise kohta. Pooled olid kokku leppinud, et tasu sellise kasutuse ja tee seisundi hindamise eest sisaldub kommunikatsioonidega liitumise tasus (kokkuleppe p 2 alapunktid 6 ja 7), milleks oli kokku 55 715 eurot. Nimetatud summa sisaldas suurel määral võrguliitumisi, kuid üheks komponendiks oli ka Heldri tee kasutamise tasu suurema massiga sõidukitega kui 3,5 tonni. Lisaks sellele sisaldusid 31.05.2022 kokkuleppes mitmed teised poolte kokkulepped Heldri tee ala kasutamise kohta, mistõttu ei saa vaadelda kokkulepet 134 euro suuruse juurdepääsu tasu kohta isoleeritult.
22.2.Maakohus jättis tähelepanuta, et kohtueelne kokkulepe 134-eurose juurdepääsu tasu kohta eeldas, et mõlemad lepingu pooled täidavad 31.05.2022 kokkulepet. Puudub vaidlus, et avaldajad ei soovinud 31.05.2022 kokkulepet täita ja avaldaja I taganes kokkuleppest.
22.3.Maakohus ei selgitanud jälgitavalt, kuidas jõudis järeldusele, et avaldajate saadavad kasutuseelised ja neile langev osa maamaksust moodustab kokku 134 eurot.
2-23-3407
22.4.Arusaamatuks jääb, miks jättis maakohus juurdepääsu tasu suuruse arvestamisel tähelepanuta puudutatud isiku I esitatud hinnapakkumised Heldri tee ühekordse ja iga-aastase seisundi taastamise ja hoidmise kulude kohta. Seejuures maakohus määras, et Heldri teed võivad kasutada massipiiranguta prügiveo- ja lumekoristussõidukid. Lisaks esitas puudutatud isik I eriteadmistega isiku hinnangu Heldri tee kandevõime kohta, mis veenvalt tõendas, et tee kandevõime kõikides osades on maksimaalselt 3,5 tonni, kuid maakohus jättis tasu määramisel kahju hüvitamise komponendiga arvestamata.
22.5.Maakohus jättis arvestamata, et teekatendi (mustkatte) taastamise ühekordne kulu on 10 445,75 eurot (km-ta), tänaval olevate aukude parandamise iga-aastane kulu on 7975 eurot (km-ta) ja maamaks 837,50 eurot aastas. Lisaks tõi puudutatud isik I esile, et eksperdi hinnangul oleks Heldri tee rajamise maksumus 638 943 eurot (km-ta), millega puudutatud isik I põhjendas juurdepääsu tasu kasutuseelise komponenti. Puudutatud isik I arvestab tee taastamise ja seisundi hoidmise kulude jaotamisel 44 elamukrundiga. Õiglane ja AÕS § 156 lg-ga 1 kooskõlas olev juurdepääsu talumise tasu esimese makse suurus on 552 eurot (maamaksu ja kasutuseeliste komponent 134 eurot + teekatendi regulaarse seisundi hoidmise kulu 181 eurot + teekatendi taastamise kulu 237 eurot) ning järgnevatel aastatel 315 eurot aastas (134 + 181).
23.Maakohus rikkus menetluskulude jagamisel TsMS § 172 lg 1. Puudub alus menetluskulude jätmiseks puudutatud isiku I kanda. TsMS § 172 lg 1 esimese lause kohaselt tuleb hagita asjas reeglina jätta menetluskulud isiku kanda, kelle huvides lahend tehakse. Asjas ei toimunud sisulist vaidlust juurdepääsu asukoha üle ja asi lahendati avaldajate huvides. Seega tulnuks jätta menetluskulud avaldajate kanda. Maakohus ei arvestanud menetluskulude jaotamisel sellega, et juurdepääsu asukoha üle vaidlust ei toimunud, kaalupiirangule vaidlesid vastu avaldajad, kuid maakohus sellega siiski osaliselt arvestas ning hoolduskohustuse jaotuse osas jäi avaldus rahuldamata, s.t kolmest küsimusest kaks lahendas maakohus puudutatud isiku I kasuks. Äärmisel juhul võib menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda. Menetluse edasine käik
24.Avaldajad palusid jätta määruskaebuse rahuldamata.
25.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
26.Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks või muutmiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.
27.Puudutatud isik I esitas 09.01.2024 ringkonnakohtule taotluse avalduse läbivaatamata jätmiseks, kuna Viimsi Vallavolikogu 14.11.2023 otsusega nr 48 otsustati sundvõõrandada puudutatud isikule I kuuluv Heldri tee L4 kinnistu Viimsi vallale. Ringkonnakohus, tutvunud puudutatud isiku I taotluse, avaldajate ja puudutatud isiku II seisukoha ning juurdepääsutee kinnistu kinnistusraamatu andmetega, leiab, et avalduse läbivaatamata jätmine ei ole põhjendatud. TsMS § 423 lg 2 p 2 kohaldamine on võimalik siis, kui esitatud avaldus on õiguslikult perspektiivitu, s.t et avalduses esitatud asjaolude tõesuse korral ei oleks avaldust võimalik rahuldada. Puudutatud isik I väidab taotluses, et ta on Viimsi Vallavolikogu
2-23-3407 14.11.2023 otsuse vaidlustanud tervikuna, kuid leiab, et sundvõõrandamise otsus on kehtiv, kuivõrd haldusakti vaidlustamine ei kõrvalda selle kehtivust. Vaatamata eeltoodule on ringkonnakohtu hinnangul võimalik avaldus läbi vaadata, kuna kinnistusraamatus on Heldri tee L4 kinnistu omanikuna kantud puudutatud isik I. Vaidlusaluse kinnistu sundvõõrandamise menetlus algatati Viimsi Vallavolikogu 21.09.2021 otsusega nr 46 (dtl 77) ja sundvõõrandamise õiguspärasus selgub halduskohtumenetluse käigus. Seetõttu ei ole alust järeldada, et avalduse alus oleks käesoleva määruse tegemise ajaks ära langenud ja avaldus oleks perspektiivitu.
28.Puudutatud isik I ja avaldajad esitasid määruskaebemenetluses tõendite taotlused (dtl-d 245–254 ja 271–341). Ringkonnakohus võtab esitatud tõendid TsMS § 662 lg 3 alusel asja materjalide juurde.
29.Määruskaebuses vaidlustab puudutatud isik I maakohtu määruse juurdepääsutee tasu ja menetluskulude jaotuse osas. TsMS § 651 lg 1 ja § 659 järgi kontrollib ringkonnakohus määruskaebuse põhjal maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.
30.Kuigi puudutatud isik I ei vaidlustanud määrust osas, millega tuvastati puudutatud isiku I kohustus anda nõusolek kinnistusraamatusse kande tegemiseks ja asendati tema nõusolek, on puudutatud isik I määruskaebuses seisukohal, et ta ei ole andnud põhjust avaldajatele kohtusse pöördumiseks. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Vastuseks puudutatud isiku I seisukohale selgitab ringkonnakohus, et avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõude rahuldamise eeldusteks on AÕS § 156 lg 1 järgi juurdepääsu taotleja kinnisasjalt avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega (RKTKm 04.03.2020, 2-1712857, p 15; RKTKm 13.02.2019, 2-14-23161, p 17.1). AÕS § 156 lg 1 alusel kohtusse pöördumine ja selle normi kohaldamine on võimalik ka olukordades, kus avaldajat pole takistatud avalikult kasutatavale teele pääsemisel, kuid keeldutud on tavaõiguse alusel kehtivat juurdepääsukorda õiguslikult korrektselt ja kokkuleppel või kohtu määratava asjakohase tasu eest vormistamast (RKTKm 28.05.2014, 3-2-1-46-14, p 14). Puudub vaidlus, et kohtuväliselt ei saanud avaldajad ja puudutatud isik I juurdepääsu küsimuses kokkuleppele.
31.Puudutatud isik I leiab määruskaebuses, et maakohtu määratud juurdepääsutasu 134 eurot aastas ei ole piisav, kuna see ei kata teekatendi taastamise ja kasutuskõlbuliku seisundi hoidmise kulu.
32.Ringkonnakohtu hinnangul vastab maakohtu määrus juurdepääsutasu määramisel TsMS § 465 lg 2 nõuetele, mh nähtuvad maakohtu määrusest põhjendused, mille alusel kohus järeldusteni jõudis. Määruskaebuses viidatud menetlusnormide rikkumist, sh oluliste asjaolude arvestamata jätmist ega tõendite ebaõiget hindamist, ringkonnakohus ei tuvastanud. Ringkonnakohus ei sekku maakohtu kaalutlusotsusesse, kuna see tehti kooskõlas materiaal- ja menetlusõigusega. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks maakohtu määruse põhjendusi korrata (TsMS § 659 ja § 654 lg 6). Vastuseks määruskaebusele toob ringkonnakohus esile kohtupraktika juurdepääsutasu küsimuses ja vastab lühidalt puudutatud isiku I väidetele.
32.1.AÕS § 156 lg 1 järgi on juurdepääsuga koormatava kinnisasja omanikul õigus saada tasu, mis hõlmab hüvitist maamaksu, juurdepääsutee korrashoiu kulude (juhul kui juurdepääsutee korrashoiu kohustus lasub juurdepääsuteed taluma kohustatud kinnisasja omanikul) ning omandiõiguse riive eest, mis peab vastama juurdepääsutee kasutamisest saadavale kasutuseelisele (RKTKm 20.12.2023, 2-19-6901, p 14; RKTKm 01.06.2022, 2-19-20416,
2-23-3407 p-d 15.3 ja 15.4 ning nendes viidatud kohtulahendid). Maakohus leidis, et praeguses asjas ei saa puudutatud isikule I panna kohustust tee hooldamiseks ning puudutatud isik I ei ole selles osas maakohtu määrust vaidlustanud. Seega langeb praegusel juhul juurdepääsutee korrashoiu kulude tasu komponent ära.
32.2.Juurdepääsu tasu on võimalik arvutada valemi järgi, mis võtab arvesse seda, kui palju juurdepääsutee talumise kohustus kinnisasja väärtust vähendab (koormatava kinnisasja väärtuse vähenemine ehk koormatistest vaba ja koormatud kinnisasja väärtuse vahe, RKTKm 01.06.2022, 2-19-20416, p 15.5 toodud valem). Kui juurdepääsutasu määratakse kindlaks koormatava kinnisasja väärtuse vähenemist arvesse võttes, siis eelduslikult hõlmab see ka hüvitist kaotatud kasutuseeliste, kinnisasja korrashoiu kulude ja maamaksu eest (RKTKm 01.06.2022, 2-19-20416, p-d 15.5 ja 15.6). Maakohus selgitas 27.10.2022 määruses menetlusosalistele eeltoodud Riigikohtu praktikat, kuid viidatud valemi alusel väljaarvutatava juurdepääsutasu leidmiseks menetlusosalised kohtule andmeid ei esitanud. Puudutatud isik I möönab määruskaebuses, et Riigikohtu poolt juurdepääsu asjades antud juhised kasutuseeliste määramiseks ei ole tema hinnangul praeguses asjas rakendatavad.
32.3.Riigikohus on selgitanud, et omandiõiguse riive tuleb hüvitada kasutuseelise alusel, mitte lähtuda juurdepääsutee alla jääva maatüki turuväärtusest (RKTKm 20.12.2023, 2-19-6901, p 15). Kasutuseelise hüvitamise eesmärk on tagada kinnisasja omanikule samasugune seisund, milles ta oleks olnud, kui ta oleks saanud juurdepääsualust maatükki juurdepääsuta ise kasutada, sh kasutada tee alla jäävat maad mõnel muul otstarbel. Silmas tuleb pidada konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste maatükkide kasutusõiguse väärtust (RKTKm 16.06.2016, 3-2-1-180-15, p 39). Juurdepääsutasu suuruse määramisel tuleb arvestada ka juurdepääsu taotleja huve, talle hüvitise maksmisega kaasnevat koormist ja juurdepääsu taotlemise asjaolusid (RKTKm 16.06.2016, 3-2-1-180-15, p 40).
32.4.Eeltoodud kohtupraktikast tulenevalt on juurdepääsutasu eesmärk hüvitada juurdepääsutee talumise kohustusega koormatava kinnisasja omanikule tema omandi kitsendamine. Kokkuvõtlikult saab leida, et koormatud kinnisasja omaniku jaoks võib juurdepääsutee talumise kohustusega seotud negatiivne tagajärg vastavalt asjaoludele olla kas koormatava kinnisasja mõne osa kasutuseeliste kaotus, kogu koormatava kinnisasja väärtuse vähenemine, saamata jääv tulu või juurdepääsutee korrashoiu kohustuse korral korrashoiuks vajalikud kulutused (RKTKm 13.12.2023, 2-18-12098, p 14; RKTKm 01.06.2022, 2-19-20416, p 15.4). Asja materjalidest ei nähtu, et taotletav juurdepääs vähendaks puudutatud isiku I kinnistu väärtust, puudutatud isik I kaotaks kasutuseelise või tal jääks saamata tulu.
32.5.Kohus saab juurdepääsutee talumise tasu suuruse määramisel tugineda ka TsMS §-le 233, kui menetlusosaliste kohtu ette toodud juurdepääsuteega koormatava kinnisasja omaniku suhtes negatiivset mõju avaldavate juurdepääsuteest lähtuvate asjaolude korral ei ole võimalik kinnisasja väärtuse vähenemist kindlaks teha või oleks see seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega (RKTKm 01.06.2022, 2-19-20416, p 15.6). Ringkonnakohtu hinnangul on praegusel juhul tegemist sellise olukorraga, mistõttu sai maakohus otsustada juurdepääsutee talumise tasu suuruse üle siseveendumuse alusel.
32.6.Maakohus võttis juurdepääsutee tasu suuruse üle otsustamisel arvesse menetlusosaliste kohtueelseid läbirääkimisi ja kohtupraktikat. Maakohtu määratud juurdepääsutasu katab kasutuseelise (omandiõiguse riive) ja maamaksu ega hõlma juurdepääsutasutee hooldamise kulu, kuivõrd puudutatud isik I teed ei hoolda ja maakohus teda selleks ka ei kohustanud. Maakohus arvestas põhjendatult muu hulgas ka puudutatud isiku I ja avaldaja I 31.05.2022
2-23-3407 kokkuleppe p 4, milles olid kokkuleppe pooled kaalunud juurdepääsutasuna 134 eurot aastas. Eeltoodud kokkulepet võib arvestada menetlusosaliste kohtueelsete läbirääkimistena tasu osas. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb tasu määramisel olulise asjaoluna arvesse võtta, et asjaoludest nähtuvalt puudutatud isik I juurdepääsuteed ei kasuta ja kinnistu sihtotstarvet arvestades seda muul otstarbel kasutada ei saaks. Vaidlusalusel juurdepääsu alal ei ole muud kasutusotstarvet peale transpordimaa. Puudutatud isikule I kuuluv kinnistu on tervikuna elamurajooni sisene tänav, mis on planeeritud elamurajooni elanikele kasutamiseks. Seega ei täida juurdepääsutasu omandiõiguse riive komponent praeguses asjas tavapärast kasutuseelise hüvitamise eesmärki (vt käesoleva määruse p 32.3). Tuleb arvestada, et maakohus piiras raskeveokite juurdepääsu, nagu puudutatud isik I taotles, ja kaalupiirang ei kehti üksnes lumetõrjetehnikale ja prügiveoautole. Eelduslikult vajavad kinnistute omanikud elamurajoonis tavapäraseid teenuseid, sh prügiveoteenust ja lumekoristust. Ringkonnakohus märgib, et raskemad sõidukid ei kasuta teed seega igapäevaselt. Lumekoristus on hooajaline ja prügivedu toimub elamurajoonides eeldatavasti maksimaalselt 4 korda kuus. Sellist mahtu ei saa pidada ebamõistlikult suureks ja puudutatud isikut I liigselt koormavaks. Ringkonnakohus märgib, et avaldajate naaberkinnistutele on jõustunud kohtulahendi alusel tagatud juurdepääs aastatasuga 133,96 eurot (dtl 380) ning seejuures ei ole piiratud üle 3,5-tonniste sõidukite juurdepääsu (dtl 18). Seega ei põhjenda praeguses asjas avaldajate huvides prügiveo ja lumekoristuse teenust pakkuvate sõidukite lubamine suurema tasu määramist. Esitatud avalduses soovisid avaldajad juurdepääsu ilma sõidukite kaalupiiranguta, kuid maakohtu määrust osas, milles piirati juurdepääsu kasutavate sõidukite kaalu 3,5 tonniga, vaidlustatud ei ole.
32.7.Puudutatud isik I põhjendab suuremat tasu ka sellega, et teekatendit on vaja taastada ja iga-aastaselt parandada. Seetõttu on puudutatud isik I nõudnud ka ühekordse maksena täiendavat tee parandamise kulu, paludes määrata esimesel aastal määratav tasu selle võrra suurem seoses sellega, et senise tee kasutamise tulemusel on teekate lõhutud. Puudutatud isik I ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks umbes 20 aastat tagasi väljaehitatud elamurajoonisisest teed seni iga-aastaselt hooldanud või parandanud ja sellega seonduvalt regulaarselt kulusid kandnud. Arvestades, et puudutatud isik I ise teed ei kasuta ja seni ei ole olnud tema huvi koormatud kinnistu parendamisse märkimisväärne, ei oleks põhjendatud puudutatud isiku I võetud pakkumiste alusel arvestada juurdepääsutasu hulka võimalikku iga-aastast tee parandamise kulu tulevikus. Seejuures märgib ringkonnakohus, et kui lähtuda sellest, et tee omanikule ei saa panna tee hooldamise kohustust, ei saa juurdepääsu asjas eeldada, et tee omanik kohustub teed parandama. Teekatendi (mustkatte) taastamise ühekordset kulu, mis väidetavalt on tekkinud senise tee kasutamise tulemusel, ei ole ringkonnakohtu hinnangul esile toodud asjaoludel õiglane juurdepääsutasu osana arvestada. Avaldajatel on seni puudunud juurdepääs enda kinnistule üle puudutatud isiku I kinnistu, mistõttu ei ole põhjendatud nõuda neilt ka ühekordset hüvitist teekatendi taastamise eest. Juba tekkinud kahjude hüvitamist saab nõuda isikult, kes konkreetsel juhul kahju tekitamise eest vastutab (AÕS § 147).
33.Eeltoodust tulenevalt on mõistlik ja põhjendatud maakohtu määratud juurdepääsu tasu suurus 134 eurot, sh juurdepääsutee aluse maa maamaksu suurus 60 eurot (837,50/14) ja hüvitis omandiõiguse riive eest 74 eurot, arvestades muu hulgas seda, et juurdepääsutee määramine ei riiva puudutatud isiku I õigusi intensiivselt ja tasu ei sisalda tee korrashoiukulu. Maakohus ei pidanud tasu määrates seda detailsemalt põhjendama ega tasu summat täpsemalt matemaatiliselt komponentidest moodustama. Ringkonnakohtu hinnangul on juurdepääsu kasutamise tasu 134 eurot aastas mõistliku suurusega, arvestades muu hulgas ka seda, et tegemist on elamurajooni sisese teega ja avaldajate naabritele on juba aastaid tagasi võimaldatud sama teed pidi juurdepääs, sh elamurajooni teenindavatele prügiveoks ja
2-23-3407 lumetõrjeks vajalike sõidukitele, ning avaldajaid ei ole põhjendatud kohelda naaberkinnistute omanikest erinevalt.
34.Kolleegium lisab, et praeguses asjas tuvastatud asjaolude alusel kindlaksmääratud juurdepääsuõigus ei välista tulevikus mh juurdepääsu kasutamise intensiivsuse muutumise tõttu AÕS § 156 alusel kohtusse pöördumist, et muuta juurdepääsu, selle tingimusi või tasu või lõpetada juurdepääsuõigus (RKTKm 04.03.2020, 2-17-12857, p 17.4). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
35.Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel puudutatud isiku I kanda. Puudutatud isiku I hinnangul rikkus maakohus menetluskulude jaotamisel TsMS § 172 lg 1 ja kohtupraktikat.
36.TsMS § 172 lg 1 teine lause annab hagita menetluses mitme menetlusosalise osalemisel kohtule ulatusliku kaalutlusõiguse otsustada menetluskulude mõne menetlusosalise kanda jätmise, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Viidatud sätte kohaldamine on kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (RKTKm 13.05.2020, 2-16-5794, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus menetluskulude jaotamisel diskretsiooni piire ületanud ning puudub alus muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Avaldajad pöördusid AÕS § 156 alusel põhjendatult kohtusse, sest puudutatud isik I on juurdepääsu vormistamisele vastu vaielnud (RKTKm 28.05.2014, 3-2-1-46-14, p 14, vt ka käesoleva määruse p 30). Maakohus määras juurdepääsutasu avaldajate taotletud suuruses. Asjaolu, et maakohus määras juurdepääsutee kaalupiiranguga, ei ole ringkonnakohtu hinnangul menetluskulude jaotuse kontekstis sedavõrd määrava tähtsusega, mis põhjendaks menetluskulud jätmist avaldajate kanda. Menetluskulude suuruse kindlaksmääramise osas ei ole puudutatud isik I määruskaebuses põhjendusi esitanud.
37.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse esitaja (puudutatud isiku I) kanda.
38.Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 174 lg 1 esimese lause järgi menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kui maakohus määrab menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus TsMS § 174 lg 3 alusel kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
39.Avaldajad esitasid 23.01.2023 tervikliku menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on avaldajad kandnud määruskaebuse menetlemisega seonduvaid menetluskulusid esindajatasuna 2492,88 eurot (käibemaksuga). Avaldajate lepingulised esindajad on avaldajate esindamisel kulutanud 12,13 tundi. Menetlusdokumentidest nähtuvalt on määruskaebuse menetlemisel esindanud avaldajaid ainult vandeadvokaat Oleg Matvejev, kuid menetluskulude nimekirjas on märgitud, et vandeadvokaat Merilin Ojasaar on 15.03.2023 (õige kuupäev eelduslikult 15.01.2024) kulutanud 15 minutit kohtunõude analüüsile ja nõupidamiseks vandeadvokaat Oleg Matvejeviga. Arvestades, et määruskaebusele vastuse koostamiseks tuli esindajal tutvuda maakohtu määruse ja määruskaebusega ning avaldajate vastuse sisust ja mahust lähtudes, saab perioodil 12.10.2023–31.10.2023 toimingute tegemiseks pidada põhjendatuks ajakulu kokku
2-23-3407 4,9 tundi, sh määruskaebusele vastuse koostamise ajakulu 4 tundi ja muude toimingute ajakulu 0,9 tundi. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud avaldajatele hüvitada ajakulu kohtu 02.01.2024 määrusega tutvumise eest, kuna ringkonnakohus andis 02.01.2024 kirjaga puudutatud isikule I tähtaja avaldajate esitatud tõendite osas seisukoha esitamiseks. Põhjendatud ja vajalik on menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu 0,33 tundi. 15.01.2024–16.01.2024 (menetluskulude nimekirjas ilmselt ekslikult 15.01.2024 asemel märgitud 15.03.2023) menetlustoimingute ajakulu on põhjendatud ja vajalik 0,93 tunni ulatuses. Advokaatide omavahelist nõupidamist (15.01.2024, menetluskulude nimekirjas märgitud ilmselt ekslikult 15.03.2023) ega vestlust kliendiga 16.01.2024 ei pea ringkonnakohus antud juhul põhjendatuks vastaspoolel hüvitada. Ringkonnakohus peab põhjendatuks ja vajalikuks perioodil 22.01.2023–23.01.2024 tehtud menetlustoimingute ajakulu kokku 2,78 tundi. Seega on kokku ajakulu põhjendatud ja vajalik 8,94 tundi, millest 2023. aastal 4,9 tundi ja 2024. aastal 4,04 tundi. Kõik vajalikud toimingud on teinud vandeadvokaat Oleg Matvejev. Avaldajate lepingulise esindaja tunnitasu 170 eurot (käibemaksuta) võib pidada põhjendatud ja vajalikuks. Seega kuulub hüvitamisele 1837,50 eurot (4,9x170 20%-lise käibemaksuga = 999,60 eurot; 4,04x170 22%-lise käibemaksuga = 837,90 eurot).
40.Avaldajad on esitanud TsMS § 177 lg-le 4 vastava taotluse, mille ringkonnakohus rahuldab ja hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates käesoleva lahendi jõustumisest välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
41.TsMS § 178 lg 1 esimese lause järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 järgi võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.