X hagi Itella Estonia OÜ (endised ärinimed Transval Baltic OÜ ja Humanlink Estonia OÜ) vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitise ning viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22.06.2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Itella Estonia OÜ apellatsioonkaebus X vastuapellatsioonkaebus
Kaebuse hind
Itella Estonia OÜ apellatsioonkaebusel 7332,15 eurot X vastuapellatsioonkaebusel 9173,33 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Aleksei Vassiljev Kostja Itella Estonia OÜ (endised ärinimed Transval Baltic OÜ ja Humanlink Estonia OÜ, registrikood 10891224), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Kaia Kuusler ja Liisi Kents
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Keelduda X poolt 20.11.2023 esitatud tõendite vastuvõtmisest. Jätta Harju Maakohtu 22.06.2022 otsus muutmata. Itella Estonia OÜ apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. X vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud jätta poolte endi kanda.
2-20-5129 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
1.X (hageja) esitas 27.08.2020 (täpsustatud 07.07.2021) Harju Maakohtule hagi Itella Estonia OÜ (kostja) vastu, milles palus välja mõista varalise ja mittevaralise kahju hüvitise ning viivise seaduses sätestatud määras alates 27.08.2020 kuni põhinõude rahuldamiseni.
2.Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt sõlmisid pooled 22.08.2018 töölepingu. Kuigi dokument kannab pealkirja „käsundusleping nr 1812/2018“ oli tegemist töölepinguga, sest hageja tegi kostjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Kostja maksis hagejale töö eest tasu. Hageja täitis tööülesandeid renditöötajana kasutajaettevõtetes, nt Rimi Eesti Food AS, Maxima Eesti OÜ jne. Hageja töö sisuks oli kaua säiliva kauba riiulitele paigutamine vastavalt kostja kontseptsioonile. Lisaks täitis hageja vahetuse vanema ülesandeid. Kauplustes kauba ladustamiseks ja transportimiseks kasutas hageja kostja nõudmisel selleks ettenähtud rullikuid.
3.Hageja täitis 07.12.2019 ülesandeid Ülemiste Rimi kaupluses. Hageja oli vedamas rullikuga kaupa müügisaalist lattu, kui saali ja lao vahelisel uksel kiilusid rulliku rattad järsult kinni, mille tulemusena läks rullik koos kaubaga ümber ja kukkus hageja peale. Hageja toimetati haiglasse, kus tal tuvastati parema sääreluu murd ja tehti operatsioon. Pärast operatsiooni pöördus hageja korduvalt arstide poole kaebustega valu kohta põlve piirkonnas. Hageja tervis ei ole senini taastunud ja hageja jätkab raviga.
4.Eelviidatud juhtum on hinnatav tööõnnetusena, mis põhjustas hagejale raske kehavigastuse. Hageja hinnangul on kostja rikkunud kohustust tagada töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavaid töötingimusi. Tööülesannete täitmisel kasutas hageja kostja nõudmisel rullikut, mis ei olnud korras ja seega ei sobinud see tööülesannete täitmiseks. Tööõnnetuse tagajärjel pidi hageja kandma kulusid ravile, taksole ja õigusabile kokku 499,83 eurot, millise summa palub hageja kostjalt välja mõista.
5.Hageja on alates 07.12.2019 viibinud töövõimetuslehel, mistõttu ei saanud ta sissetulekut teenida. Kui hageja oleks jätkanud tööd kostja juures, oleks ta saanud perioodil 08.12.2019– 27.08.2020 töötasu 5822,50 eurot. Hagejal on õigus arvestada saamata jäänud töötasu tööõnnetusele eelnenud oktoobris ja novembris 2019 kostja poolt makstud töötasu alusel. Kui arvestada viidatud summast maha hagejale makstud ajutine töövõimetuse hüvitis, vähenes hageja sissetulek 4005,28 euro võrra, millise summa palub hageja kostjalt välja mõista.
6.Kostja rikkus ka järgmiseid kohustusi: teatada raskest tööõnnetusest viivitamata Tööinspektsioonile, uurida tööõnnetust, koostada ja esitada Tööinspektsioonile ja hagejale
2-20-5129 raport tööõnnetuse uurimise tulemuste kohta. Nimetatud kohustuste rikkumise tõttu puudusid Eesti Haigekassal andmed tööõnnetuse kohta, mistõttu maksis Eesti Haigekassa hagejale perioodil detsember 2019–juuni 2020 hüvitist 70% hageja keskmisest tulust kokku 1817,22 eurot (neto). Kui kostja oleks viidatud kohustused täitnud, oleks Haigekassa maksnud hagejale hüvitist 100% hageja keskmisest tulust kokku 2596,03 eurot. Kostja kohustuse rikkumise tõttu tekkis hagejal kahju 778,81 eurot (2596,03–1817,22), millise summa palub hageja kostjalt välja mõista.
7.Alates tööõnnetusest on hageja kogu aeg kannatanud suurt valu ja ta on pidanud valuvaigisteid võtma. Hageja on pika aja jooksul pidanud taluma ebamugavusi. Tööõnnetus on põhjustanud olukorra, kus hageja liikumine on raskendatud. Hageja on kaotanud töökoha, mistõttu ei saanud ta maksta üürikorteri eest ja oli sunnitud korterist välja kolima. Enne traumat oli hageja sotsiaalselt aktiivne inimene, kuid õnnetusjuhtumi tõttu oli hageja sunnitud oma tavapärasest elutegevusest loobuma. Hageja on kaotanud sõpru ja sattunud sotsiaalsesse isolatsiooni. Arvestades eeltoodud asjaolusid kogumis palus hageja välja mõista kostjalt mittevaralise kahju hüvitis 10 000 eurot. Kostja vastuväited
8.Kostja palus jätta hagi rahuldamata.
9.Poolte vahel puudus töösuhe. Pooled sõlmisid 22.08.2018 käsunduslepingu, mistõttu ei pidanud kostja järgima töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Isegi juhul, kui kvalifitseerida pooltevahelist suhet töösuhtena, ei ole kostja töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid rikkunud. Kostja on läbiviidud infotunnil tutvustanud hagejale rullikute ja muude töövahendite kasutamise põhimõtteid. Hageja ei ole tõendanud, et tema poolt kasutatud rullik ei olnud korras. Tõendamata on, et rataste kinni kiilumine, mille tagajärjel väidetavalt õnnetus juhtus, oleks tingitud rulliku tehnilistest puudustest. Tööinspektsioon on juhtumit uurides asunud seisukohale, et tööõnnetuse on põhjustanud töötaja ettevaatamatus või kiirustamine.
10.Varalise kahju hüvitamise nõue ei ole suuremas osas põhjendatud. Hagejal oli võimalus kasutada tasuta ravi ja ühistransporti. Hageja õigusabikulud ei ole seotud õnnetusega. Põhjendatud kulu valuvaigistitele ja arstivisiitidele on maksimaalselt 50 eurot. Hageja saamata jäänud tulu arvestus ei ole asjakohane. Meelevaldne on eeldus, et hageja sissetulek oleks olnud terve töövõimetuslehe perioodil samal tasemel kui oktoobris ja novembris 2019. Hageja on 2019 jooksul saanud kostjalt väga erinevas ulatuses tasu vastavalt teenust osutatud tundide arvule. Poolte vahel puudub kokkulepe, et hageja oleks soovinud igakuise teenuse osutamist jätkata sama koormusega nagu oktoobris ja novembris 2019 ning et kostja oleks talle vastavat mahtu pakkunud. Hageja saamata jäänud tulu võis olla mitte suurem kui 778,96 eurot.
11.Mittevaralise kahju hüvitise summa on ebamõistlikult suur. Kohtupraktikast nähtuvalt on luumurruga lõppenud õnnetuste puhul mõistetud mittevaralise kahju hüvitiseks keskmiselt 338,11–500 eurot. Põhjendatud mittevaralise kahju hüvitis võiks olla maksimaalselt 400 eurot. Maakohtu otsus
12.Maakohus rahuldas 22.06.2022 otsusega hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja varalise kahju hüvitise 2789,50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 405,76 eurot ja viivise põhinõudelt (2789,50 eurot) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 22.06.2022 kuni põhinõude täitmiseni ning mittevaralise kahju hüvitise 4000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 581,83 eurot ja viivise põhinõudelt (4000 eurot)
2-20-5129 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 22.06.2022 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
13.Maakohus leidis, et asjas kogutud materjalidest nähtuvalt sõlmisid pooled töölepingu. Kuigi leping oli pealkirjastatud „Käsunduslepinguna“, ei pruugi dokumendi pealkiri õigesti pooltevahelise õigussuhte liiki kajastada. Erinevalt käsunduslepingust, kus käsundisaaja on oma tegevuse määramisel vaba ja ta määrab ise oma töö tegemise aja, koha ja viisi, pidi hageja lepingus kokkulepitud ülesannete täitmisel juhinduma kostja kehtestatud reeglitest ja täitma kostja korraldusi, mis on iseloomulik töösuhtele (TLS § 1 lg 1). Tasu maksmine kord kuus on iseloomulik töösuhtele (TLS § 5 lg 1 p 5, § 33 lg 1). Kokkulepe bruto töötasu maksmise kohta näitab, et tasust arvestatakse maha maksud, mis on iseloomulik töösuhtele (TLS § 29 lg 3). Pooltevahelise suhte kvalifitseerimisel võttis kohus arvesse, et töötamise registrisse oli tehtud kanne, mille järgi töötab hageja kostja juures alates 01.10.2019 töölepingu alusel. Veebruaris 2020 asusid pooled arutama seda, et Tööinspektsiooni juhisest tulenevalt tuleks pooltevahelised suhted vormistada töösuhtena ning kostja edastas 07.02.2020 hagejale 01.10.2019 kuupäeva kandva töölepingu projekti. Kuigi pooled ei jõudnud kostja poolt hagejale edastatud töölepingut allkirjastada, sai töölepingu projekti arvestada pooltevahelise suhte kvalifitseerimisel. Kanne töötamise registris ja lepingu projekt näitab, et poolte endi arvamuse kohaselt vastas nende suhe töösuhtele.
14.Poolte vahel puudus vaidlus, et 07.12.2019 juhtus hagejaga õnnetus ajal, kui ta täitis tööülesandeid Ülemiste Rimi poes. Hagejaga 07.12.2019 toimunud vahejuhtum on hinnatav tööõnnetusena kuni 29.07.2020 kehtinud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS2019) § 22 lg 1 esimese lause mõttes. Hageja esitatud 09.12.2018 teatisega on tõendatud, et tööõnnetuse tagajärjel tekkis hagejal raske kehavigastus. Seoses tööõnnetusega heidab hageja kostjale ette TLS § 28 lg 2 p 6 rikkumist.
15.Kostja ja Rimi Eesti Food AS vahel sõlmitud koostöölepingust tulenevalt ja juhindudes TTOS2019 § 12 lg 31 esimesest lausest (kui töökohal töötavad samal ajal vähemalt kahe tööandja töötajad ja puudub tööandja, kes korraldab töid, sõlmivad tööandjad kirjaliku kokkuleppe töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse ning tööandjate vastutuse kohta) lasus kostjal kohustus tagada töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavad töötingimused.
16.Hageja heidab kostjale ette eelkõige seda, et hageja poolt tööülesannete täitmiseks kasutatud töövahend ehk kaubarullik ei sobinud tööülesannete täitmiseks ja see oli ohtlik. Kohus leidis, et olukorras, kus kostja ja Rimi Eesti Food AS vahel sõlmitud koostöölepingu järgi vastutas kostja töötervishoiu- ja tööohutuse seaduse nõuete täitmise eest ning kus kostja nõudis töötajalt töövahendite (sh rullikute) kasutamist ka juhul, kui need kuulusid poele, lasus kostjal kohustus tagada, et töövahendid (sh rullikud) vastavad seaduses, mh TTOS2019 § 5 lg-tes 1 ja 2, sätestatud nõuetele.
17.Hageja väide rataste kinni kiilumise kohta jäi kohtu hinnangul tõendamata. Rulliku kukkumise põhjus (rataste kinni kiilumine) tulenes ainult hageja seletusest. Kohtule ei esitatud erapooletu isiku arvamust selle kohta, et tööõnnetus oleks toimunud hageja viidatud põhjusel. Hageja selgitas 02.05.2022 istungil vande all, et kui ta oli vedamas kaupa rullikuga, takerdus see ja ei sõitnud enam. Hageja ise ei näinud rulliku rattaid liikumise hetkel. Järelikult ei saa tõsikindlalt väita, et rataste kinni kiilumine põhjustas rulliku kukkumise hageja peale.
18.Hageja 02.05.2022 istungil vande all antud ütlustega oli tõendatud, et rullikute tehniline seisund oli üsna halb, need olid logudikud ja juba enne tööõnnetust ei sõitnud rullikud hästi. Hageja ütlustega oli tõendatud ka see, et hageja viis rullikuga kaupa nii, nagu kostja juhend ette
2-20-5129 nägi: hageja tõmbas rullikut enda järel. Hageja ütlused tõendasid, et müügisaali ja lao tõstukukse vahelisel alal, mis oli lao poole kaldu, rullik takerdus, inertsist läks see ümber ja kukkus hageja peale. Hageja seletusega oli tõendatud, et põranda kallaku peal, kus õnnetus juhtus, oli hageja tavapärasest ettevaatlikum. 18.12.2020 tööõnnetuse uurimiskokkuvõttega oli tõendatud, et poe lao- ja müügisaali vahel oli tõstukuks, mis avaneb alt ülesse. Kohtu hinnangul oli kostja ülesandeks tagada sobiv rullik, millega oleks hagejal võimalik ohutult kaupa vedada ka uksest, mille all asuva müügisaali põrandakate on laosaali põrandast ca 1 cm kõrgem, kuid tänu metallist ribale on üleminek sujuv. Kostja, võimaldades hagejal halvas tehnilises seisus oleva ja halvasti sõitva rulliku kasutamist, rikkus TTOS2019 § 5 lg 1, sest töövahendi kasutamine ohustas hagejat. Lisaks rikkus kostja TTOS2019 § 5 lg 2, kuna ta ei taganud, et töövahend sobib tööülesande täitmiseks. Kuna kostja ei taganud töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmist igas tööga seotud olukorras, rikkus ta ka TTOS2019 § 12 lg 1 esimest lauset. Viidatud normide eiramise tõttu rikkus kostja oma tegevusega ka TLS § 28 lg 2 p 6.
19.Kostja väide, et hageja ülesandeks ei olnud kampaaniatoodete lattu või saali transportimine, ei välista kostja vastutust töötervishoiu ja tööohutuse nõuete rikkumise eest. Asjaolu, et 18.12.2020 tööõnnetuse uurimiskokkuvõtte järgi võis tööõnnetuse põhjuseks olla töötaja ettevaatamatus ja kiirustamine ning see, et töötaja ei pööranud tähelepanu rullikul valesti laotud toodetele, ei välista kostja rikkumist. Uurimiskokkuvõttest nähtuvalt ei arvestanud tööinspektor-uurija seda, et rullikud olid tehniliselt halvas korras ja ei sõitnud hästi. Kostja viide uurimiskokkuvõttes sisalduvale väitele, et tooted rullikul olid valesti laotud, ei ole oluline, sest kostja ei ole selle asjaoluga oma vastuväidet sidunud. Kohus selgitas 26.05.2021 istungil, et kui kostja leiab, et hagejal tekkinud kahju on põhjustanud ka hageja rikkumine, võib seda kahju juures arvestada VÕS §-st 139 või §-st 140 tulenevalt. Kohus selgitas, et kui kostja soovib viidatud sätetele tugineda, tuleb tal tuua kohtu ette nende normide kohaldamise eelduseks olevad asjaolud. Kostja ei avaldanud, et ta sooviks tugineda hageja võimalikule rikkumisele, sh väidetava toodete ebaõigele paigaldamisele rullikul.
20.Kahjuhüvitist sissetuleku vähenemise eest sai hageja nõuda kostjalt perioodil, kui hageja viibis töövõimetuslehel ehk 08.12.2019–06.08.2020. Kohus selgitas, et ei saa määrata kindlaks hüvitist perioodi eest 07.08.2020–27.08.2020, kuna hageja ei olnud sel ajal töövõimetuslehel ega tõendanud täielikku töövõimetust. Kohtupraktika järgi väheneb tervisekahjustuse saanud töötaja võime saada sissetulekut eelduslikult samas ulatuses tema töövõime kaotuse ulatusega. Hageja esitatud 10.09.2020 Töötukassa otsusest ei selgu, kui suures ulatuses on tema töövõime vähenenud tööõnnetuse tagajärjel, mistõttu ei ole võimalik hinnata, kui suures ulatuses on hageja töövõime vähenemise ja eelduslikult ka sissetuleku languse põhjustanud hagejaga juhtunud tööõnnetus.
21.Erinevalt kostjast asus maakohus seisukohale, et hüvitise arvestamisel ei saa kasutada Eesti Haigekassa poolt hagejale makstud ajutise töövõimetuse hüvitise arvutamise põhimõtteid. Maakohtu hinnangul sai kahjuhüvitise arvutamisel kasutada „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajale tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra“ (ajutine kord) põhimõtteid. Ajutise korra p 11 esimese lause järgi võetakse kahju hüvise arvutamisel aluseks töövigastusele või töövõimetuse tekkimisele eelnenud 12 kalendrikuu keskmine kuusissetulek. Kohus ei nõustunud hagejaga, et hüvitis tuleks arvestada tööõnnetusele eelnenud kahe kuu jooksul hagejale makstud tasu alusel.
22.Kahju hüvitise arvestamisel võttis maakohus aluseks hageja töövigastusele eelnenud 12 kalendrikuu jooksul (s.t november 2018–november 2019) kostja poolt makstud tasu. Kohus arvestas hüvitist neto summas, mistõttu arvestas MTA 10.06.2020 tõendis välja toodud
2-20-5129 brutosummadest maha tasutud maksud. Hageja neto sissetulek viidatud perioodil oli 6273,60 eurot, mis teeb hageja keskmiseks igakuiseks sissetulekuks 522,70 eurot. Kui tööõnnetust ei oleks juhtunud, oleks hageja alates detsembrist 2019 kuni 06.08.2020 saanud tasu kokku 4312,27 eurot. Koondtasust 4312,27 eurot tuleb arvestada maha kostja poolt hagejale perioodil 01.12.2019–07.12.2019 makstud tasu 158,42 eurot. Seega oli hageja sissetulek perioodil 08.12.2019–06.08.2020 tööõnnetuse tagajärjel vähenenud kokku 4153,85 euro võrra.
23.Hagejal tekkinud kahju (vähenenud sissetulek) ja kostja kohustuse rikkumise vahel oli põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Kui kostja ei oleks rikkunud temal lasunud kohustust tagada töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavaid töötingimusi, ei oleks hagejaga tööõnnetust juhtunud ja hageja sissetulek ei oleks vähenenud.
24.Hagejal on õigus nõuda kostjalt hüvitist kostja kohustuse rikkumise tõttu toimunud tööõnnetuse tagajärjel vähenenud sissetuleku katteks. Hageja hüvitisest (4153,85 eurot) tuleb VÕS § 127 lg 5 alusel arvata maha Eesti Haigekassa poolt hagejale makstud ajutise töövõimetuse hüvitis 1817,22 eurot (neto). Seega oli hagejal õigus nõuda kostjalt hüvitist vähenenud sissetuleku katteks 2336,63 eurot. Hageja nõude õiguslik alus on VÕS § 115 lg 1 koosmõjul TLS § 28 lg 2 p-ga 6 ning TTO2019 § 5 lg-tega 1 ja 2 ja § 12 lg 1 esimese lausega, VÕS § 127 lg-d 1–4, § 128 lg-d 1-2 ja § 130 lg 1.
25.Hüvitise nõuet seoses ravikuludega pidas maakohus põhjendatuks osaliselt. Hageja ei tõendanud, et BENU apteegis 08.04.2020 ja 09.04.2020 kantud kulud 10 eurot ja 5,96 eurot on seotud tööõnnetusega. Hageja ülejäänud kulud kokku 392,67 eurot on tõendatud hageja 02.05.2022 istungil antud ütlustega. Hageja pidi arsti nõudel käima taastusravil ja füsioteraapias, hageja pidi ostma ravimeid (valuvaigisteid) ja abivahendi (põlveortoos), hageja pidi käima arstide juures ja tasuma visiiditasu. Hageja ütlustega oli tõendatud, et tasuta teenused (näiteks taastusravi ja füsioteraapia) ei olnud kättesaadavad.
26.Maakohus luges hageja ütlustega tõendatuks, et hageja taksokulud 60,20 eurot on tingitud tööõnnetusest. Kuivõrd hageja ei tohtinud liikuda, pidi ta sõitma taksoga taastusravile ja füsioteraapiasse.
27.Hageja õigusabikulude hüvitamise nõude jättis maakohus rahuldamata. Hageja selgitusest nähtus, et õigusabikulud ei ole seotud töölepingust tuleneva kostja kohustuse rikkumisega.
28.Hagejal tekkinud kahju (ravi- ja taksokulud) ja kostja kohustuse rikkumise vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Kui kostja ei oleks rikkunud temal lasunud kohustust tagada töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavaid töötingimusi, ei oleks hagejaga tööõnnetust juhtunud ja hageja ei oleks ravi- ja taksokulusid (452,87 eurot) kandnud. Hageja nõude rahuldamise õiguslik alus on VÕS § 115 lg 1 koosmõjul TLS § 28 lg 2 p-ga 6 ning TTO2019 § 5 lg-tega 1 ja 2 ja § 12 lg 1 esimese lausega, VÕS § 127 lg-d 1–4, § 128 lg-d 1-2 ja § 130 lg 1.
29.Maakohus tuvastas, et kostja ei teatanud viivitamata Tööinspektsioonile hagejaga juhtunud raskest tööõnnetusest (TTOS2019 § 22 lg 2), millega rikkus TTOS2019 § 22 lg-t 4. Kostja ei ole vahetult pärast tööõnnetust seda uurinud ega koostanud raporti tööõnnetuse uurimise tulemuste kohta ega edastanud raportit Töötukassale, millega rikkus TTOS2019 § 22 lg 1 esimest lauset ja sama sätte lg 4 teist ja kolmandat lauset. Viidatud normide eiramise tõttu rikkus kostja ka TLS § 28 lg 2 p-i 6.
30.Kostja kohustuste rikkumise tõttu määras Haigekassa 15.01.2020 korraldusega hagejale hüvitist 100% asemel 70% keskmisest tulust, sest Tööinspektsiooni töökeskkonna andmekogu
2-20-5129 ei sisaldanud andmeid, mis kinnitaksid hagejaga juhtunud tööõnnetust. Hageja kandis vähem makstud ajutise töövõimetuse hüvitise näol kahju 778,81 eurot. Hagejal tekkinud kahju (vähemmakstud ajutise töövõimetuse hüvitis) ja kostja kohustuste rikkumise vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Hageja nõude rahuldamise õiguslik alus on VÕS § 115 lg 1 koosmõjul TLS § 28 lg 2 p-ga 6 ning TTO2019 § 22 lg-ga 4, § 22 lg 1 esimese lausega ja sama sätte lg 4 teise ja kolmanda lausega, VÕS § 127 lg-d 1–4, § 128 lg-d 1-2 ja § 130 lg 1.
31.Hageja vähenenud sissetuleku hüvitisest (2336,63 eurot) tuleb VÕS § 127 lg 5 alusel arvestada maha kostjalt väljamõistetav vähemmakstud ajutise töövõimetuse hüvitis 778,81 eurot. Hageja ei saanuks samaaegselt viibida töövõimetuslehel, saades ajutise töövõimetuse hüvitist, ning teenida töötasu. Seetõttu mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja hüvitise vähenenud sissetuleku katteks 1557,82 eurot.
32.Seoses hageja mittevaralise kahju hüvitise nõudega selgitas maakohus, et kostja rikutud kohustus (tagada tööülesannete täitmiseks sobiv ja ohutu töövahend) oli suunatud mittevaralise huvi järgmisele ja kostja pidi aru saama, et kui ta rikub viidatud kohustust, võib hagejal tekkida kehavigastus, millega kaasnevad füüsiline ja hingeline valu ning kannatused (VÕS § 134 lg 1). Kostja rikutud sätete eesmärgiks oli kaitsta hagejat mittevaralise kahju tekkimise eest (VÕS § 127 lg 2). Hagejal tekkinud kahju on põhjuslikus seoses kostja rikkumisega (VÕS § 127 lg 4). Ülejäänud kostja rikutud kohustused (teatada raskest tööõnnetusest viivitamata Tööinspektsioonile, uurida tööõnnetust, koostada raport tööõnnetuse uurimise tulemuste kohta, edastada raport Tööinspektsioonile) ei ole suunatud mittevaralise huvi järgmisele (VÕS § 134 lg 1), mistõttu ei arvestanud maakohus nende rikkumistega mittevaralise kahju hüvitise määramisel.
33.Maakohus asus seisukohale, et kostjalt tuleb mõista hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 4000 eurot, arvestades hüvitise määramisel järgmiseid asjaolusid: - rulliku kukkumine põhjustas hagejale sääreluu murru, mis on hinnatav raske kehavigastusena. Hagejal opereeriti parema sääreluu lateraalse kondüüli murdu. Pärast operatsiooni oli hageja perioodil jaanuar–juuli 2020 korduvalt pöördunud arsti poole põlvevalu pärast, hagejal oli valus jalale toetuda. Viidatud asjaoludest nähtub, et tööõnnetuse tagajärjel pidi hageja pika perioodi jooksul taluma valu ja ebamugavust; - juba enne hagejaga juhtunud tööõnnetust oli kostja teadlik sellest, et rullikud on logudikud ja ei ole seetõttu sobivad ja ohutud tööülesannete täitmiseks. Kostjal oli võimalus rullikuid parandada ja vältida tööõnnetust; - hageja selgitas, et kehavigastus on põhjustanud hageja elukorralduse muutumise. Vähenenud liikuvuse tõttu on hageja muutunud sotsiaalselt vähem aktiivseks ja ta ei saa meelepäraste harrastustega tegeleda; - kostja ei vabandanud hageja ees ega pakkunud talle abi tööõnnetuste tagajärgede ületamiseks; - kohtupraktika järgi on kohtute poolte väljamõistetud keskmine mittevaralise kahju hüvitise suurus kehavigastuse tekitamise või tervise kahjustamise korral olnud 2437 eurot. Kostja apellatsioonkaebus
34.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus hagi rahuldas, ja teha uue otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2-20-5129
35.Maakohus hindas ebaõigesti poolte tahet sõlmida käsundusleping. Töö- ning käsunduslepingu eristamisel tuleb muuhulgas hinnata, millise tõlgenduse annavad lepingule pooled ise (TLS § 1 lg 4). Ainuüksi töölepingu projekti koostamist ei saa lugeda töösuhet kinnitavaks asjaoluks, hindamata sealjuures ka hageja valmisolekut leping sõlmida. Arvestades, et hageja ei soovinud pärast õigusnõustajaga konsulteerimist töölepingut allkirjastada ega töölepingu tingimuste üle läbirääkimisi pidada, ei soovinud hageja töölepingut sõlmida.
36.Maakohus hindas ebaõigesti ja vastuoluliselt õnnetuse põhjustele viitavaid tõendeid. Rullikute halb tehniline seisukord ei ole tõendatud. Hageja tõendas rullikute mittevastavust üksnes hageja enda koostatud e-kirjaga ja vande all antud ütlustega. Töövahendite mittevastavust ei saa tõendatuks lugeda, tuginedes vaid üldsõnalisele väitele („rullikud on logudikud“), mille ümberlükkamiseks on kostjal sisuliselt võimatu selle ebamäärasuse ja üldsõnalisuse tõttu omapoolseid tõendeid esitada. Hageja subjektiivne hinnang, et mingi seadeldis on päevi näinud, ei saa tõendada õnnetusjuhtumi põhjust.
37.Maakohus leidis seejuures vastuoluliselt, et hageja väide rataste kinnikiilumise kohta jäi tõendamata, kuna rulliku kukkumise põhjus (rataste kinnikiilumine) tuleneb ainult hageja seletusest ning kohtule ei esitatud erapooletu isiku arvamust selle kohta, et tööõnnetus oleks toimunud hageja viidatud põhjusel. Vastuoluline on kohtu seisukoht, mille järgi ei ole rulliku rataste kinnikiilumine tõendatud, kuid on tõendatud rulliku takerdumine müügisaali ja lao vahelisel alal.
38.Kostjale etteheidetava rikkumise ja õnnetuse põhjuslik seos ei ole tõendatud. Rullikute halb tehniline seisukord võib põhjustada õnnetuse juhul, kui rullikute rattad kiiluvad kinni, rullikud lagunevad, mõni osa tuleb lahti vms. Midagi sellist hageja ütluste järgi ei juhtunud. Hageja väide rataste kinnikiilumise kohta jäi tõendamata. Selle, et rattad oleksid kinni kiilunud või takerdunud, välistab ka rulliku liikumise loogika. Esitatud tõendite pinnalt ei ole võimalik järeldada, et õnnetus juhtus rullikutel esinevate tehniliste puuduste tõttu.
39.Maakohus hindas ebaõigesti Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõtet ja muid õnnetuse võimalikke põhjuseid. Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõtte kohaselt juhtus õnnetus kaupade vale raskuskeskme tõttu. Maakohus seevastu leidis, et valesti laotud tooted ei välista kostja rikkumist. Maakohus jättis Tööinspektsiooni seisukoha põhjendamatult arvestamata ja luges õnnetuse põhjused tõendatuks üksnes hageja poolt vande all antud üldsõnaliste ja umbmääraste ütlustega.
40.Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja viide uurimiskokkuvõttes sisalduvale väitele, et tooted rullikul olid valesti laotud, ei ole praegu oluline, sest kostja ei ole selle asjaoluga mingit oma vastuväidet sidunud. Kostja sidus antud asjaoluga vastuväited väidetavale kohustuse rikkumisele kostja poolt ning kostja vastutusele ning näitas, et õnnetusel on töövahendite puudusest palju tõenäolisemaid põhjuseid. Asjaoluga, et kaup rullikul oli valesti laotud, selgitab kõige tõenäolisemaid õnnetuse põhjuseid.
41.Õige ei ole maakohtu seisukoht, nagu peaks kostja siduma valesti laotud kauba vastuväite VÕS 139 lg 1 kohaldamisega. Eeltoodud sätte kohaldamine eeldab, et kostja on kohustust rikkunud, kahjuhüvitise väljamõistmine on põhjendatud ning hageja on lisaks kostjale kahju eest vastutav. VÕS § 139 lg 1 kohaldamine ei ole asjakohane.
2-20-5129 Hageja vastuapellatsioonkaebus
42.Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldamata jäeti, ja teha uue otsuse, millega hagi täielikult rahuldada.
43.Maakohus eksis varalise ja mittevaralise kahju suuruse määramisel, vähendades põhjendamatult väljamõistmisele kuuluvaid kahjuhüvitiste summasid.
44.Hageja ei nõustu sellega, et hageja saab nõuda kostjalt hüvitist sissetuleku vähenemise eest üksnes perioodil, kui hageja viibis töövõimetuslehel ehk 08.12.2019–06.08.2020. Hagejal on õigus nõuda kostjalt hüvitist vähemalt perioodi eest 07.08.2020–27.08.2020, sest Eesti Töötukassa tuvastas 10.09.2020 otsusega, et hagejal oli perioodil 23.06.2020–22.06.2021 osaline töövõime. Lisaks on Eesti Töötukassa 15.06.2021 otsusega hageja töövõime vähenemise periood määratud 23.06.2021–22.06.2022. Otsusest ei nähtu, miks asus maakohus seisukohale, et perioodi eest, mil hagejal on tuvastatud osaline töövõimetus, puudub tal õigus saada hüvitis. Lisaks selgitas hageja istungil vande all, et arstid tegid otsuse, et tervisekahjustus on eluaegne.
45.Maakohtu kahju arvestamise metoodika ei ole kooskõlas kahju hüvitamise eesmärgiga. Esiteks ei või TLS § 29 lg 6 järgi töötajale maksta Vabariigi Valitsuse kehtestatud alammäärast madalamat töötasu. Seega tuleb lähtuda eeldusest, et hageja sissetulek tulevikus moodustaks vähemalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud alammääraga võrdne rahasumma. Teiseks soovis kostja, et hageja töötaks edaspidi Juhkentali Rimis ja Ülemiste Rimis, mistõttu poleks hageja töötasu tulevikus vähenenud ja oleks 2019 oktoobri ja novembri kuude eest saadud töötasude suurustega sarnane, s.o vastavalt 706,02 eurot (neto) ja 662,52 eurot (neto). Tervisekahjustust saamata oleks hageja saanud edaspidi sissetulekut vähemalt sarnases ulatuses. Seega mõistis maakohus kostjalt välja sissetulekute vähenemisest tekkinud kahju 1510,23 euro võrra vähem.
46.Hageja ei ole nõus maakohtu seisukohaga, et hageja õigusabikulud 31 eurot ei ole tööõnnetusega seotud. Kui tööõnnetust ei oleks toimunud, puuduks hagejal vajadus pöörduda õigusabi saamiseks Eesti Õigusbüroo Hugo OÜ poole.
47.Hagis nõutud mittevaraline hüvitis 10 000 eurot on õiglane. Maakohus juhindus põhjendamatult kohtute poolte väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suuruse keskmisest arvust. Maakohus jättis arvestamata, et kohtupraktika analüüsil võetakse aluseks juhtumid, mille raskus ei ole võrreldav käesoleva õnnetusjuhtumiga. Hüvitise õiglase suuruse leidmisel oleks kohus pidanud juhinduma analoogsetest juhtumitest, mitte võtma mehaaniliselt aluseks väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suuruste keskmist arvu.
48.Seoses raskete kehavigastuste tekitamisega väljamõistetavad mittevaralise kahju hüvitise suurused on oluliselt kõrgemad kui väljamõistetud hüvitis. Lisaks tuleb kohtul arvestada kostja vastutust raskendavaid asjaolusid, mh raskest tööõnnetusest viivitamata Tööinspektsioonile teatamata jätmist ning tööõnnetuse asjaolude uurimise kohustuse rikkumist, samuti seda, et kostja ei ole toimunu eest hagejalt vabandust palunud, hagejale kaastunnet ja kahetsust toimunust avaldanud, samuti, et kostja ei ole pakkunud hagejale viimasele tekitatud kahju vabatahtlikult hüvitada või muul viisil tööõnnetuse negatiivseid tagajärgi heastada. Vastustajate seisukohad
49.Vastustajad vaidlevad teineteise kaebustele vastu, paluvad jätta need rahuldamata ja menetluskulud vastaspoole kanda.
2-20-5129
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
50.Ringkonnakohus leiab, et kaebuste väited ei anna alust maakohtu otsust tühistada ja TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja kaebused rahuldamata.
51.Esmalt lahendab ringkonnakohus hageja poolt 20.11.2023 esitatud tõendite vastuvõtmise küsimuse. Hageja esitas ringkonnakohtule uute tõenditena hageja ambulatoorse epikriisi väljavõtte seisuga 09.03.2023 ja kostja töökuulutused. Hageja selgitas, et epikriisist nähtub, et hageja terviserike on püsiv ja töökuulutused tõendavad, et kostja pole oma tegevust lõpetanud ja otsib aktiivselt töötajaid. Ringkonnakohtu arvates ei ole hageja esitatud tõendid asjakohased (TsMS § 238 lg 1 esimene lause), kuna vaidluse all ei ole hageja tervisekahjustuse ulatus märtsis 2023 ja see, kas kostja jätkab tegevust. Eeltoodu tõttu ei võta ringkonnakohus esitatud tõendeid vastu. Kuna tõendid on esitatud elektrooniliselt, siis nende tagastamist ei toimu.
52.TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuste läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus vaidluse lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Maakohus on läbi viinud nõuetekohase eelmenetluse ja pooltel ei olnud arusaamatusi tõendamiskoormuse ega õiguse kohaldamisega seonduvalt. Samuti on maakohus kohaldanud õigesti materiaalõigust. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, mistõttu neid käesolevas otsuses TsMS § 654 lg 6 järgi ei korrata. Pooled on apellatsioon- ja vastuapellatsioonkaebuses korranud maakohtus esitatud väiteid, mida maakohus on vaidlustatud otsuses põhjalikult käsitanud. Järgnevalt vastab ringkonnakohus poolte kaebuste väidetele.
53.TLS § 1 lg 1 sätestab, et töölepingu alusel teeb füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu. TLS § 1 lg 2 kohaselt, kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse, et tegemist on töölepinguga. Vaidlust ei ole, et kostja maksis hagejale töö tegemise eest tasu. Poolte vahel 28.08.2018 sõlmitud tähtajatu leping kandis pealkirja „Käsundusleping nr 1812/2018“ ja lepingus oli kokku lepitud, et hageja ülesandeks oli kauba riiulitele paigaldamine lepingus loetletud kauplustes vastavalt kostja kontseptsioonile. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et poolte vahel oli sõlmitud tööleping. Maakohus on oma järeldust piisavalt põhjendanud ja kostja vastuväited ei anna alust teha maakohtust erinevat järeldust. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja allus kostjale, kes andis talle tööülesanded, määras nende täitmise aja ja koha, tagas vajalikud tingimused tööülesannete täitmiseks ja kellel oli õigus kontrollida hageja poolt tööülesannete täitmist. Samuti andis kostja hagejale tööülesannete täitmiseks vajalikke vahendeid. Hagejal ei olnud õigust määrata, kus ja millal ta tööülesandeid täidab. Seda, et poolte vahel oli käsundusleping, pidi TLS § 1 lg 2 järgi tõendama kostja. Kostja oma väiteid tõendanud ei ole. Sellest, et hageja ei kirjutanud talle oktoobris 2019 saadetud töölepingu projektile alla, ei saa teha kostja poolt soovitud järeldust, et poolte vahel ei olnud töösuhet. Pigem saab sellest järeldada, et ka kostja on ise käsitanud pooltevahelist suhet töösuhtena. Kostja on töötamise registrisse teinud kande, mille kohaselt hageja töötab kostja juures töölepingu alusel. Ka sellest nähtub kostja hinnang pooltevahelisele suhtele.
54.Maakohus on hüvitise nõude lahendamisel õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme (VÕS § 115 lg 1, § 127, § 128 ja § 130). Maakohus tuvastas, et hagejale on tekkinud kahju kostja poolt töölepingu kohustuste rikkumise tõttu ning kostja rikkumise ja hagejale tekkinud
2-20-5129 kahju vahel on põhjuslik seos. Samuti tuvastas maakohus, et kahju ärahoidmine oli kostja poolt rikutud kohustuse eesmärgiks ja kostja pidi rikkumise tagajärjena nägema ette hagejale kahju tekkimist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ja kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust teha maakohtust erinevat järeldust.
55.Poolte vahel puudus vaidlus, et hagejaga juhtus 07.12.2019 õnnetus ajal, kui ta täitis Ülemiste Rimi kaupluses tööülesandeid. Maakohus on õigesti tuvastanud, et tegemist oli tööõnnetusega TTOS2019 § 22 lg 1 mõttes. Vaidlust ei ole, et hagejal tekkis õnnetuse tagajärjel raske kehavigastus. TLS § 28 lg 2 p 6 sätestab, et tööandja on kohustatud tagama töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavad töötingimused. Kostja ja Rimi Eesti Food OÜ vahelise koostöölepingu p 1.1.4. järgi lasus vastutus töötajate töötervishoiu ja tööohutuse eest kostjal. Maakohus on eeltoodu õigesti tuvastanud ja kostja ei ole sellekohaseid järeldusi apellatsioonkaebuses selgesõnaliselt vaidlustanud.
56.Maakohus tuvastas, et hageja töövahendiks olnud rullik oli halvas tehnilises seisukorras ja ei sobinud tööülesannete täitmiseks. Rullik takerdus müügisaali ja lao vahelisel alal ja kukkus koos kaubaga hagejale peale. Kostja kohustus oli tagada hagejale töö tegemiseks tehniliselt korras rullikud. Kostja väitis apellatsioonkaebuses, et maakohus hindas ebaõigesti ja vastuoluliselt õnnetuse põhjuste kohta esitatud tõendeid, jättes mh arvestamata Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõttes toodud järeldused. Ringkonnakohus kostja väidetega ei nõustu.
57.Õnnetuse põhjuste kohta andis vande all seletuse hageja. Hageja selgitas usutavalt, et rullikutega oli probleeme ka enne temaga juhtunud õnnetust, kuna need ei töötanud korralikult, ning et ta oli eelnevalt kostjat sellest teavitanud. Samuti kirjeldas hageja, kuidas õnnetus juhtus. See, et rullikutega oli Ülemiste Rimis probleeme, tuleneb lisaks hageja seletusele ka hageja ja kostja 27.10.2019 e-kirjavahetusest. Hageja on kostjale teatanud, et rullikuid ei saa komplekteerida (I kd, tl 100). Kostja ei ole esitanud selle kohta, et rullikud töötasid korralikult, tõendeid. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et võimalik ei ole tõendada rullikute korrasolekut õnnetuse toimumise ajal. Arvestades, et hageja töökohal Ülemiste Rimis kasutasid rullikuid kauba müügisaali transportimisel mitu töötajat ning kostjal ja Rimil oli kohustus tagada korras töövahendid, siis ei ole tegemist asjaoluga, mida kostja ei saaks tõendada.
58.Kostja väitel on maakohus ebaõigesti hinnanud Tööinspektsiooni 18.12.2020 uurimiskokkuvõtet nr 3-6/10606-11. Ringkonnakohus kostja väitega ei nõustu. Maakohus on hinnanud uurimiskokkuvõtet TsMS § 232 lg 1 järgi koosmõjus teiste kohtule esitatud tõenditega, sh ka hageja vande alla antud seletusega, ja tuvastanud õigesti asjaolud. Ringkonnakohus märgib, et Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõte on koostatud aasta pärast õnnetust. Kostja tööõnnetuse raport (I kd, tl 204) on samuti koostatud oluliselt hiljem, s.o 14.08.2020, mistõttu õnnetuse tekkepõhjuse tuvastamine võis olla nende dokumentide koostamise ajaks raskendatud, kuna sündmusest oli möödunud mitu kuud ja tunnistajaks olnud inimesed võisid olla selleks ajaks juhtunu üksikasjad unustanud. Kostja väitis, et oluline on see, et Tööinspektsioon kontrollis rullikuid ja ei tuvastanud, et nende tehniline seisukord oleks olnud halb. Kuigi Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõttest ei nähtu, millal kontrolliti Ülemiste Rimis rullikute seisukorda, järeldub esitatud tõenditest, et see ei toimunud koheselt pärast hagejaga toimunud õnnetust. Esmase tööõnnetuse põhjuste uurimise peab TTOS2019 24 lg 4 teise lause järgi läbi viima tööandja ja koostama raporti, mis tuleb esitada mh Tööinspektsioonile. Kuna kostja on vastava raporti koostanud alles 14.08.2020, siis ei olnud Tööinspektsioonil eelnevalt andmeid, et tuvastada tööõnnetuse põhjusi. Ringkonnakohus märgib, et kostja raportis on esile toodud, et õnnetuse põhjuseks oli puudulik väljaõpe ja juhendamine, s.o tööandja rikkumine.
2-20-5129
59.Kuna maakohus tuvastas, et kostja rikkus TLS § 28 lg 2 p-s 6 ja TTOS2019 § 5 lg-s 2 sätestatud kohustust tagada töötajale tööohutuse nõuetele vastavad töötingimused ja kohane töövahend, s.t kostja rikkus pooltevahelise töölepingu tingimusi, ning hagejale on selle tulemusena tekkinud kahju, siis on kostja rikkumise ja hagejale tekkinud kahju vahel põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Kostja ei ole tõendanud, et ta ei vastuta lepingu rikkumise eest.
60.VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 1sätestab, et hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või mittevaraline ja lg 2 järgi on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. VÕS § 130 lg 1 sätestab, et isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju.
61.Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust osas, milles maakohus rahuldas osaliselt hageja nõude saamata jäänud tulu hüvitamiseks. Hageja väitel vähenes tema sissetulek 4005,28 euro võrra. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2336,63 eurot, millest 1557,82 eurot oli saamata töötasu ja 778,81 eurot saamata töövõimetuse hüvitis.
62.Hageja palus välja mõista hüvitise perioodi 08.12.2019–27.08.2020 eest. Maakohus leidis, et hageja saab nõuda hüvitist aja eest kuni 06.08.2020, kuna ta pole tõendanud, et ta oleks viibinud kauem töövõimetuslehel. Hageja on maakohtu järelduse vastuapellatsioonkaebuses vaidlustanud, leides, et maakohus on aja, mille eest on hagejal õigus nõuda kostjalt hüvitist, ebaõigesti tuvastanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud, millises osas oli tema töövõime perioodil 07.08.2020–27.08.2020 vähenenud. Eesti Töötukassa on küll 10.09.2020 otsusega tuvastanud, et perioodil 23.06.2020–22.06.2021 oli hagejal osaline töövõime, kuid eelviidatud dokumendist ei selgu, millises ulatuses täpselt on hageja töövõime tööõnnetuse tagajärjel vähenenud.
63.Saamata jäänud sissetuleku eest hüvitise suuruse kindlakstegemiseks tuli maakohtul tuvastada, kui suur oleks eelduslikult olnud hageja töötasu perioodil, kui ta oli töövõimetu. Ringkonnakohus ei nõustu hageja käsitusega, et saamata palga arvutamise aluseks tuleks võtta oktoobri ja novembri 2019 töötasu. Maakohus lähtus keskmise tasu arvutamisel ajutise korra põhimõtetest (Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määrusega nr 172 kinnitatud "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutine kord", mis kehtis kuni 01.07.2002). Riigikohus on selgitanud, et kohtul on ka pärast 01.07.2002 tööülesannete täitmisel saadud tervisekahju hüvitise väljamõistmisel õigus arvestada ajutise korra põhimõtetega, mis ei ole vastuolus kahju hüvitamise põhimõtetega ning on VÕS § 127 ja § 130 rakendamisel kohaldatavad. Eelkõige on võimalik kahjuhüvitise arvutamise metoodikana kasutada ajutise korra sätteid, mis näevad ette hüvitatava kahju suuruse kindlaksmääramise (RKTKo 20.04.2016, 3-2-1-15-16, p 26; 29.04.2015, 3-2-1-17-15, p 15). Hageja ei ole toonud esile asjaolusid, et ajutise korra järgi arvutatud hageja saamata jäänud töötasu oleks vastuolus kahju hüvitamise põhimõtetega. Sellest, et hageja palk oli oktoobris ja novembris 2019 mõnevõrra suurem kui eelnevatel kuudel, sellist järeldust teha ei saa. Hageja väited selle kohta, et ta oleks töötamise jätkamisel saanud kindlasti kõrgemat palka, on oletuslikud.
2-20-5129
64.Hageja vastuapellatsioonkaebuse väitel oleks pidanud maakohus saamata jäänud töötasu arvutamisel lähtuma miinimumpalgast, kuna seadusest tulenevalt oli kostja kohustatud hagejale tasuma miinimumtasu. Ringkonnakohus apellandiga ei nõustu, kuna esitatud tõenditest nähtuvalt töötas hageja osalise tööajaga. Hageja on esitanud tööajatabelid, millest järeldub, et hageja ei töötanud täistööajaga (I kd, tl 190–198). Tööandja poolt 01.10.2019 hagejale saadetud töölepingu projektist nähtub samuti, et hagejaga sooviti sõlmida osakoormusega tööleping, mille kohaselt oli hageja tööaeg 30 tundi nädalas (I kd, tl 101–103). Kostja poolt töötamise registrisse tehtud kandes on märgitud hageja tööaja määraks 0,75 (I kd, tl 104).
65.Maakohus tuvastas, et tööõnnetusele eelnenud 12 kuu keskmine hageja kuupalk oli 522,70 eurot ja perioodi eest 07.12.2019–06.08.2020 oli hageja õigustatud saama tasu 4312,27 eurot. Saamata jäänud tasu arvutamiseks tuleb 4312,27 eurost lahutada sellel ajavahemikul kostja poolt tasutud 158,42 eurot ja saamata jäänud tasuks jääb 4153,85 eurot. Vaidlust ei ole, et Eesti Haigekassa on tasunud hagejale perioodil 07.12.2019–06.08.2020 ajutise töövõimetuse hüvitist 1817,22 eurot, mis on hageja sissetulekuks ja selle võrra tuleb saamata jäänud tulu hüvitist vähendada. Eeltoodut arvestades oli hageja kaotatud sissetulek 2336,63 eurot.
66.07.07.2021 hagi täiendustes tõi hageja esile, et kostja rikkus TTOS2019 § 22 lg-st 4 tulenevat kohustust teatada raskest tööõnnetusest viivitamatult Tööinspektsioonile ja § 24 lg-st 4 tulenevat kohustust uurida tööõnnetust, koostada raport ja esitada see Tööinspektsioonile, mistõttu puudusid Eesti Haigekassal tööõnnetuse kohta andmed ja hagejale maksti ravikindlustuse (RaKS) seadus § 54 lg 1 p-s 1 ettenähtud töövõimetushüvitist 70% keskmisest tulust. Kui kostja ei oleks oma kohustust rikkunud, oleks hagejale makstud RaKS § 54 lg 1 p 6 järgi töövõimetustoetust 100% keskmisest tulust, s.o 2596,03 eurot. Saamata jäänud haigushüvitise suurus oli 778,81 eurot. Hageja palus nimetatud summa kostjalt välja mõista ja maakohus rahuldas nimetatud nõude, kuid lahutas nõutud summa hageja saamata jäänud tulust, kuna hageja oleks selle summa võrra alusetult rikastunud ja mõistis välja hagejale saamata jäänud tuluna hüvitise 1557,82 eurot (2336,63–788,81). Kokku kuulub väljamõistmisele 2336,63 eurot, mille vähendamiseks ega suurendamiseks kaebuste põhjendused alust ei anna.
67.Hageja esitas nõude varalise kahju 499,83 euro hüvitamiseks. Kahju oli hagejale tekkinud tasuliste meditsiiniteenuste, taksosõidu, õigusabi ja valuvaigistite eest tasumisel. Maakohus rahuldas nõude osaliselt summas 452,87 eurot.
68.Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis osaliselt välja mõistmata kulud ravimitele kokku 15,96 eurot ja õigusabile 31 eurot. Kostja on palunud jätta hagi rahuldamata, kuid varalise kahju hüvitise suuruse osas konkreetseid väiteid apellatsioonkaebuses esitatud ei ole. Eeltoodu tõttu kontrollib ringkonnakohus varalise kahju hüvitise suurust hageja väidetest lähtudes. Hageja on ostnud BENU Apteegist 08.04.2020 ja 09.04.2020 kampriõli ja med sidet. Vande all antud seletuses ei osanud hageja täpsustada, kas ostetud asjad olid talle vajalikud seoses saadud vigastusega. Vastuapellatsioonkaebuses ei ole hageja esitanud väiteid, et maakohtu otsuses tehtud järeldus oleks vale, mistõttu ei näe ka ringkonnakohus põhjust maakohtu otsust 15,96 euro välja mõistmata jätmise osas tühistada. Õigusabi kulu 31 eurot on tasutud 07.02.2020 ja 09.04.2020 Eesti Õigusbüroo Hugo OÜ-le. Hagiavalduses on hageja esile toonud, et õigusabi oli vajalik tööõnnetuse tagajärjel tekkinud õigusküsimuse lahendamiseks. Maakohtus vande all antud seletuses on hageja aga selgitanud, et õigusabi vajas ta seoses kostja poolt talle saadetud töölepingu projektiga. Seega on hageja ise selgitanud, et õigusabi ei olnud seoses kostja lepingurikkumisega ja maakohus on selles osas jätnud nõude õigesti rahuldamata.
2-20-5129
69.Seega on maakohus õigesti varalise kahju hüvitisena kostjalt hageja kasuks välja mõistnud 2789,50 eurot (1557,82+452,87+778,81). Hageja nõudis hüvitiselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise väljamõistmist, millise nõude on maakohus õigesti rahuldanud ja maakohtu otsuse tegemise seisuga välja mõistnud 405,76 eurot. Alates kohtuotsuse tegemisest on välja mõistetud viivis TsMS § 367 alusel kuni võla tasumiseni.
70.Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et maakohus on ebaõigesti viidanud VÕS §-dele 139 ja 140 ning leidnud, et kahju hüvitise vähendamiseks aluseid ei ole. Ringkonnakohus selgitab, et kui kohus tuvastab, et kostja tööandjana on rikkunud oma kohustusi ja selle tõttu on hagejale tekkinud kahju, siis on kohtul võimalik kahju hüvitist eelviidatud sätete järgi vähendada, kuid see eeldab, et vastavad asjaolud, mis selleks alust annavad, oleksid kohtu ette toodud. Käesolevas asjas ei näe ringkonnakohus alust, et vähendada väljamõistetavat varalise kahju hüvitist.
71.Pooled on vaidlustanud maakohtu poolt mittevaralise kahju hüvitise 4000 eurot väljamõistmise. Hageja arvates oleks tulnud nõue rahuldada, kuna kohtupraktikas on raske kehavigastuste korral välja mõistetud oluliselt suuremaid hüvitisi. Kostja on palunud jätta hagi rahuldamata, kuid mittevaralise kahju hüvitise suurust ei ole kostja selgesõnaliselt vaidlustanud.
72.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist jälgitavalt põhjendanud, hinnates sealjuures nii hagejale tekkinud traumat ja selle tagajärgi hageja füüsilisele ja psüühilisele heaolule kui ka kostja käitumist tööõnnetuse asjaolude tuvastamisel, ning lähtunud hüvitise suuruse määramisel kohtupraktikast. Hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust rahuldada nõuet suuremas määras kui 4000 eurot. See, et hageja loetletud kohtuasjades on välja mõistetud suuremad mittevaralise kahju hüvitised, ei anna alust järeldada, et käesolevas asjas tuvastatud asjaoludel peaks olema hüvitis suurem. Mittevaralise kahju hüvitise määramine on kohtu diskretsiooniotsustus ja vaidlustatud otsuses on maakohtu järelduse kujunemine jälgitav ja hüvitise suurus on seostatud tuvastatud asjaoludega. Samuti on õigesti välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitiselt viivis. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
73.Maakohus jättis vaidlustatud otsuses TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud poolte kanda. Hagi rahuldati ca 50% ulatuses, mis annab aluse menetluskulude jaotamiseks viisil, kus need jäävad poolte enda kanda. Kuigi kostja pakkus hagejale kompromissi, mille kohaselt oleks ta tasunud hagejale 7000 eurot, on maakohus leidnud, et menetluskulusid ei ole õiglane jätta TsMS § 163 lg 2 järgi hageja kanda. Kohus lähtus menetluskulude jaotamisel mh ka poolte varalisest olukorrast ja hagi aluseks olevatest asjaoludest, s.t, et tegemist on töötaja hagiga tööõnnetuse tõttu tekkinud kahju hüvitamiseks. Ringkonnakohus märgib, et TsMS § 163 lg 2 annab kohtule võimaluse jätta menetluskulud selle poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud, kuid kohus peab kaaluma sellisel moel menetluskulusid jagades ka seda, et menetluskulude jaotus ei oleks ebaõiglane.
74.Seoses apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb ringkonnakohtu menetluskulud jätta poolte endi kanda. Rahaliselt menetluskulude suurust kindlaks ei määrata. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati, peale edasi kaevates. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.