AN hagi Balt Credit OÜ vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 008/2022/1026
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27.09.2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Balt Credit OÜ apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
6000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja AN (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad vandeadvokaat Tambet Toomela ja vandeadvokaat Kaarel Berg Kostja Balt Credit OÜ (registrikood 12806553), lepinguline esindaja vandeadvokaat Viktor Särgava
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Balt Credit OÜ 09.11.2023 vastuväide kohtu tegevusele rahuldamata.
2.Jätta Harju Maakohtu 27.09.2022 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta ja täiendada otsuse põhjendusi.
3.Jätta rahuldamata Balt Credit OÜ apellatsioonkaebus.
4.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Balt Credit OÜ kanda.
5.Määrata AN ringkonnakohtu menetluskulude rahaline suurus kindlaks summas 4897,44 eurot.
6.Mõista Balt Credit OÜ-lt AN kasuks välja menetluskulud 4897,44 eurot. Balt Credit OÜ-l tuleb väljamõistetud menetluskuludelt tasuda ANle alates otsuse jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
2-22-9533 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AN (hageja) esitas 29.06.2022 Harju Maakohtule Balt Credit OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 008/2022/1026 lubamatuks. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt esitas kostja 24.05.2022 hageja suhtes täitmisavalduse ning kohtutäitur Mati Kadak algatas täiteasja nr 008/2022/1026. Täitedokumendiks on 28.11.2017 sõlmitud notariaalne hüpoteegi seadmise ja asjaõigusleping, millega seati kostja kasuks hüpoteek summas 100 000 eurot hagejale kuuluvale korteriomandile asukohaga Puhangu tn 59– 6, Tallinn, registriosa nr 9420001. Täitmisteate kohaselt tuleb hagejal tasuda 102 196 eurot koos täituri tasuga. Notariaalse lepingu p 3.2.1 kohaselt on seatud hüpoteegiga tagatud kõik kostja kui hüpoteegipidaja nõuded Paekivi OÜ (uus ärinimi Limestone Games OÜ; põhivõlgnik) vastu, mis tulenevad kostja ja põhivõlgniku vahel 25.09.2017 sõlmitud laenulepingust nr 4-17. Hageja on seisukohal, et laenulepingust tulenev kohustus on täidetud, mistõttu tuleb sundtäitmine tunnistada lubamatuks.
3.Põhivõlgnik kanti äriregistrisse 12.10.2016 ärinime Paekivi OÜ all ning asutamisest kuni 18.10.2017 oli põhivõlgniku ainuosanik hageja. Põhivõlgniku põhitegevusala on arvutimängude tootmine ning ainus projekt kuni 2019. aastani oli mäng nimega „Aeon Must Die!“, mille kontseptsiooni autor oli hageja. Selleks, et mängu arendamiseks rohkem tööjõudu värvata, kaasas hageja teised osanikud. Alates 18.10.2017 on põhivõlgnikul viis osanikku: lisaks hagejale ka YT (endine nimi JL), OT, Balt Invest OÜ ja OÜ Estatis Invest. Osanik Balt Invest OÜ on otseselt seotud kostjaga – nende mõlema ainuosanik, juhatuse liige ja tegelik kasusaaja on MV. Peagi pärast uute osanike kaasamist valiti hageja asemel põhivõlgniku juhatuse liikmeks YT. Selleks, et „Aeon Must Die!“ projektiga edasi minna ja töötajatele töötasusid maksta, sõlmis põhivõlgnik vahetult enne osanikeringi laiendamise vormistamist kostjaga 25.09.2017 laenulepingu, mille laenulimiit oli 200 000 eurot, laenu kasutusse võtmise lõpptähtpäev 15.02.2019, lepingu kestus 18 kuud ehk kuni 25.03.2018 ja viimase tagasimakse tasumise tähtpäev 15.03.2019. Laenulepingu p 1.6 kohaselt seati laenulepingu kohase täitmise tagamiseks kostja kasuks esimese järjekoha hüpoteek summas 100 000 eurot hagejale kuuluvale korteriomandile. Laenulepingu p 1.8 kohaselt käendasid laenulepingut hageja, OT ja JL. 13.10.2017 sõlmisid pooled käenduslepingu, millega hageja käendas kostja ees põhivõlgniku laenulepingust tulenevaid kohustusi maksimaalselt 200 000 euro ulatuses.
2-22-9533
4.Täitmisavaldusega koos on esitatud laenulepingu lisa nr 1, mille kuupäevaks on märgitud 31.12.2018. Laenulepingu lisa kohaselt leppisid pooled kokku, et laenu summat suurendatakse kuni 300 000 euroni, laenu limiidi kasutusse võtmise lõpptähtpäev pikeneb kuni 31.12.2021 ja laenulepingu kestus on 36 kuud. Hageja leiab, et laenulepingu lisa on sõlmitud tagantjärele ning mitte 31.12.2018. Laenulepingu lisas on märgitud põhivõlgniku asukohaks Villardi 22, Tallinn, kuid 31.12.2018 seisuga oli põhivõlgniku äriregistrisse kantud asukoht Puhangu tn 59–6, Tallinn ja tegelikult asusid põhivõlgniku ruumid aadressil Rüütli tn 4, Tallinn. Varasema laenulepingu kestvuse 18 kuud asemele märgiti 36 kuud, mis tähendab, et laenulepingu kestvus pikenes 18 kuu võrra. Laenuleping sõlmiti 25.09.2017. Seega pärast väidetava laenulepingu lisa sõlmimist oleks laenuleping pidanud kestma kuni 25.09.2020, kuid laenulepingu lisa kohaselt pikenes laenu limiidi kasutusse võtmise lõpptähtpäev kuni 31.12.2021. See tähendab, et laenulepingu lisa kohaselt oleks saanud laenulimiiti välja võtta kauem kui on laenulepingu kestvus. Laenulepingu lisaga ei muudetud viimase tagasimakse tasumise tähtpäeva, milleks jäi 15.03.2019. Hagejale teadaolevalt ei sõlmitud laenulepingule ühtegi lisa.
5.18.10.2017 kanti põhivõlgniku uued osanikud äriregistrisse ning peagi pärast uute osanike lisandumist kutsuti hageja juhatuse liikme kohalt tagasi ja juhatuse ainsaks liikmeks valiti JL. 2018. aastal märkas hageja, et YT ei tegutse põhivõlgniku huvides – varjab infot teiste osanike eest, kaldub kõrvale maksude maksmisest, maksab ümbrikupalka, tekitab talumatut töökeskkonda, mistõttu spetsialistid tihti vahetuvad. Põhivõlgnikus tegid otsuseid osanik ja juhatuse liige YT koos tema poolt kaasatud investorite/osanikega Balt Invest OÜ ja OÜ Estatis Invest esindajatega. Hageja korduvate järelpärimiste ja kriitika tõttu halvenesid poolte omavahelised suhted pöördumatult ning hageja töötajana ja mitu teist põhivõlgniku töötajat esitasid 2020. aasta juunis töölepingu ülesütlemisavaldused. 2021. aastal tehti hagejale ettepanek tema osa väljaostmiseks, millega hageja ei saanud nõustuda, sest pakutud hind ei vastanud osaluse tegelikule väärtusele.
6.Kostja nõue ei kajastu põhivõlgniku majandusaasta aruannetes. Põhivõlgniku esimene majandusaasta aruanne kirjeldas perioodi 12.10.2016–28.02.2018. Selle aruande kohaselt oli põhivõlgnikul pikaajaline laenukohustus 90 500 eurot. Ei ole võimalik välistada, et see kajastab laenulepingust tulenevat võlgnevust põhivõlgniku vastu. Perioodi 01.03.2018–28.02.2019 aruande kohaselt oli põhivõlgnikul pikaajaline laenukohustus summas 246 000 eurot, intressimääraga 12%, lõpptähtajaga 15.03.2024. Laenulepingu kestus aga oli 18 kuud ehk kuni 15.02.2019 ja viimase tagasimaksmise tasumise kuupäev 15.03.2019. Seega on aruandes kajastatud muud pikaajalist laenu. Perioodi 01.03.2019–29.02.2020 aruande kohaselt oli põhivõlgnikul 29.02.2020 seisuga pikaajaline laenukohustus 75 000 eurot, intressimääraga 12%, lõpptähtaeg 15.03.2024. Perioodi 01.03.2020–28.02.2021 aruande kohaselt oli põhivõlgnikul 28.02.2021 seisuga pikaajaline laenukohustus summas 174 000 eurot, intressimääraga 12%, lõpptähtaeg 15.03.2024. Põhivõlgniku majandusaasta aruannetest saab järeldada, et laenulepingust tulenev võlgnevus oli tagasi makstud, sest laenulepingust tulenev võlgnevus oli potentsiaalselt kajastatud ainult perioodi 12.10.2016–28.02.2018 aruandes, selleks hetkeks välja antud krediidisummas. Järgnevatel perioodidel on kajastatud võlgnevust, mille lõpptähtaeg oli 15.03.2024. Võlgnevuse aluseks oleva laenulepingu kestvuse lõpp aga oli 15.02.2019 ja viimase tagasimakse tasumise tähtpäev 15.03.2019. See kinnitab, et järgnevatel perioodidel täitmisavalduse alusena kirjeldatud laenulepingust tulenevat nõuet enam ei eksisteerinud.
7.Kostja nõue põhivõlgniku vastu on aegunud. Laenulepingu p 1.7 kohaselt oli laenu viimase tagasimakse tasumise tähtpäev 15.03.2019, mis tähendab, et kostja nõue, mille tagatiseks on seatud hüpoteek hagejale kuuluvale korterile, aegus 15.03.2022. Täitmisavaldusele on lisatud põhivõlgniku poolt kostjale 31.12.2021 antud saldokinnitus, millega põhivõlgnik kinnitab, et
2-22-9533 võlgnevus kostja ees on 239 844,33 eurot. Olukord, kus kostja koostöös põhivõlgnikuga tekitab saldokinnituse nõudele, mis tegelikult on tasutud ja tasutud võlgnevust hakatakse täitmisavalduse esitamise kaudu ja käenduslepingu alusel välja nõudma ainult ühelt käendajalt, kellel soovitakse tegelikult kätte saada tema osalust põhivõlgnikus, on igal juhul hea usu põhimõtte vastane tegevus ja saldokinnitust ei saa seetõttu lugeda nõude tunnustamiseks. Kostjal ei ole võimalik nõuda hagejale kuuluva korteriomandi kui tagatise arvelt aegunud kõrvalnõuete tasumist.
8.28.11.2017 sõlmitud notariaalse hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu p 3.2.1 on heade kommete vastane ja tühine osas, mille kohaselt tagab hageja varale seatud hüpoteek ka laenulepingu võimalikest muutmiskokkulepetest tulenevaid kohustusi ehk tulevikus tekkivaid kohustusi. Peale 28.12.2017 notariaalse lepingu sõlmimist tegid põhivõlgnikus otsuseid osanik ja juhatuse liige YT koos tema poolt kaasatud investorite/osanikega Balt Invest OÜ ja OÜ Estatis Invest esindajatega, kus hagejal puudus igasugune kontroll selle üle, kas ja kui palju laenatakse kostjalt täiendavaid rahalisi vahendeid, mis seotakse laenulepinguga, mida käendas ja tagas oma varaga hageja. Igal juhul on täitemenetluse algatamine hageja suhtes põhivõlgniku kohustuse täitmiseks hea usu põhimõtte vastane. Kostja vastuväited
9.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
10.Põhivõlgniku kohustus, mida hageja kinnistule seatud hüpoteek tagab ja mille sissenõudmiseks on täitemenetlus alustatud, ei ole täidetud ega aegunud.
11.Laenulepingu lisa 1 ei ole tagantjärele sõlmitud. Isegi kui see nii oleks, siis kostja nõuet see asjaolu põhivõlgniku vastu ei lõpetaks. Lisa nr 1 valmistas ette põhivõlgniku juhatuse liige YT. Kostja ei osanud selle allkirjastamisel põhivõlgniku aadressile tähelepanu pöörata.
12.Laenulepingu p 1.3 oli laenulimiidi kasutamise kuupäevaks 15.02.2019 ja p 1.7 kohaselt tagastamise kuupäevaks 15.03.2019. Seega laen tuli tagastada üks kuu pärast limiidi kasutamise kuupäeva lõppu. Lisas nr 1 on pikendatud laenulimiidi kasutamise kuupäeva kuni 31.12.2021, kuid ei ole muudetud tagastamise kuupäeva. Loogiline on tõlgendada, et tagastamistähtaeg saabus ka üks kuu pärast limiidi kasutamise tähtaega ehk 31.01.2022. Laenulepingu lisas nr 1 märgitud lepingu uueks tähtaja pikkuseks 36 kuud puhul on tegemist ebatäpsusega, mis on eelduslikult tingitud sellest, et lisa nr 1 vormistamisel hakati lõpptähtaega lugema alates 31.12.2018 ehk alates lisa nr 1 sõlmimisest, mitte laenulepingu sõlmimisest.
13.Võlausaldaja vaatevinklist ei oma tähtsust, kuidas laenuvõlgnik laenukohustust oma raamatupidamises kajastab. See ei tekita ega lõpeta võlasuhet. Kuigi nõue ei ole selle tunnustamise tõttu aegunud, siis vaatamata aegumisele on kostjal õigus nõuda hüpoteegi realiseerimist. Asjaolu, et kostja on pöördunud kohtutäituri poole ja kohtusse hageja kui solidaarvõlgniku vastu eesmärgiga oma raha tagasi saada, ei ole vastuolus hea usu põhimõttega.
14.Põhivõlgnikul on siiani kostja ees laenulepingust tulenevalt täitmata kohustused. Nõude olemasolu vähemalt summas 100 000 eurot tõendavad põhivõlgniku pangakontode väljavõtted. Neilt nähtub kostja poolt laenu andmine laenulepingu alusel suuremas summas kui tagastamised. Kokkuvõttes on kostja põhivõlgnikule kandnud laenulepingu alusel 367 400 eurot ja talle on tagasi makstud 223 009,66 eurot. Samas tuleb arvestada, et laenulepingu p 1.4 alusel oli põhivõlgnikul kohustus laenujäägilt tasuda intressi 12% aastas ja seega tema
2-22-9533 tagasimaksed on olulises osas tehtud intressi katteks. Seega põhivõlgnikul on kostja ees laenulepingu alusel siiani vähemalt 100 000 euro suurune võlakohustus.
15.Laenulepingust tuleneva võlgnevuse osas on kostja ees mitu solidaarvõlgniku, üheks neist on hageja. Kostjal on õigus valida kellelt ja mis järjekorras ta võlga sisse nõuab. Sealjuures kui nõuet tagab hüpoteek, siis arusaadavalt võlausaldaja poolt kõige hõlpsamaks viisiks võlg sisse nõuda on hüpoteek realiseerida.
16.Kuivõrd hüpoteegi tagatiskokkuleppe kohaselt tagab hüpoteek ka laenulepingu muutmiskokkuleppeid, siis ei ole hüpoteegi realiseerimise puhul oluline, millal täpselt laenulepingu lisa nr 1 sõlmiti, kas detsembris 2018 või millalgi hiljem. Maakohtu otsus ja põhjendused
17.Harju Maakohus rahuldas 27.09.2022 otsusega hagi ja tunnistas lubamatuks sundtäitmise täiteasjas nr 008/2022/1026. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja määras kindlaks hagejale hüvitatavate menetluskulude suuruse 4979 eurot. Harju Maakohtu 01.07.2022 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega peatati kohtutäitur Mati Kadaku poolt alustatud täitemenetluse täiteasjas nr 008/2022/1026, jättis maakohus jõusse kuni kohtuotsuse jõustumiseni.
18.Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. TMS § 221 lg 11 on sätestatud, et muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis TMS § 2 lg 1 p-des 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 279 lg 7 on sätestatud, et pantija, kes ei ole võlgnik, võib esitada pandiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja. Ta võib vastuväiteid esitada ka siis, kui võlgnik nõudele vastu ei vaidle. Riigikohus on selgitatud, et hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik võib esitada AÕS § 279 lg-s 7 sätestatud vastuväiteid ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga (RKTKo 12.12.2018, 2-17-9381, p 14).
19.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt esitas kostja 24.05.2022 hageja suhtes täitmisavalduse ning kohtutäitur Mati Kadak algatas hageja suhtes täiteasja nr 008/2022/1026. Täitedokumendiks on 28.11.2017 sõlmitud notariaalne hüpoteegi seadmise ja asjaõigusleping, millega seati kostja kasuks hüpoteek summas 100 000 eurot hagejale kuuluvale korteriomandile asukohaga Puhangu tn 59–6, Tallinn, registriosa nr 9420001. Täitmisteate kohaselt kuulub tasumisele 102 196 eurot koos täituri tasuga. Notariaalse lepingu p 3.2.1 kohaselt on seatud hüpoteegiga tagatud kõik kostja kui hüpoteegipidaja nõuded Paekivi OÜ (uus ärinimi Limestone Games OÜ, põhivõlgnik) vastu, mis tulenevad kostja ja põhivõlgniku vahel 25.09.2017 sõlmitud laenulepingust nr 4-17 ning selle võimalikest muutmiskokkulepetest. Hageja seadis laenulepingu täitmise tagamiseks kostja kasuks hüpoteegi korteriomandile ning lisaks andis isikliku käenduse maksimumsummas 200 000 eurot.
20.Maakohus leidis, et kostja väide, nagu taganuks hageja poolt seatud hüpoteek vaid konkreetselt ühest lepingust tulenevat kohustust, on eksitav. Kuigi laenulepingu lisa võib lugeda ka laenulepingu osaks, ei ole väidetava laenulepingu lisa sõlmimine ja selle alusel põhivõlgnikule väidetavate täiendavate kohustuste võtmine olnud hageja kontrolli all. Hageja huve võidakse ebaproportsionaalselt kahjustada ka selliste täiendavate võlakokkulepetega,
2-22-9533 millesse hagejat ei kaasata, kuid mille täitmata jätmise eest peab hageja hüpoteegipidajana vastutama. Sellises olukorras on kohtu hinnangul seda enam oluline, et kõikide hageja kontrollile mittealluvate täiendavate kohustuste võtmine oleks vormistatud täiesti selgelt ja arusaadavalt, tagamaks hageja huvi olla kindel kinnisasja vastutuse ulatuses. Käesoleval juhul on hageja kontrollile mittealluvate hüpoteegiga tagatavate kohustuste võtmine toimunud arusaamatult. Hageja poolt hüpoteegiga tagatava väidetava võla olemasolu ja suurus pole määratletud ja selged isegi kostja jaoks, kes on üritanud dokumendi vastuolusid kõrvaldada tõlgenduste ja oletustega. Kostja pole ümber lükanud hageja selgitust, et hagejale pole kunagi esitatud laenulepingu lisa allkirjastatud versiooni ning hagejale teadaolevalt ei sõlmitudki laenulepingule ühtegi lisa.
21.Põhivõlgniku perioodi 12.10.2016–28.02.2018 majandusaasta aruande kohaselt oli põhivõlgnikul pikaajaline laenukohustus 90 500 eurot. Ei ole võimalik välistada, et see kajastab laenulepingust tulenevat võlgnevust põhivõlgniku vastu. Perioodi 01.03.2018–28.02.2019 aruande kohaselt oli põhivõlgnikul pikaajaline laenukohustus summas 246 000 eurot, intressimääraga 12%, lõpptähtajaga 15.03.2024. Laenulepingu kestus aga oli 18 kuud ehk kuni 15.02.2019 ja viimase tagasimakse tasumise kuupäev 15.03.2019. Maakohus nõustus hagejaga, et aruandes on kajastatud muud pikaajalist laenu kui vaidlusalust laenulepingut. Laenu tagastamise lõpptähtaeg 15.03.2024 ei vasta ka kostja arusaamale laenulepingu lõpptähtajast, sest kostja hinnangul oli laenu tagastamise tähtaeg 31.01.2022. Perioodi 01.03.2019– 29.02.2020 aruande kohaselt oli põhivõlgnikul 29.02.2020 seisuga pikaajaline laenukohustus 75 000 eurot, intressimääraga 12%, lõpptähtaeg 15.03.2024. Perioodi 01.03.2020–28.02.2021 aruande kohaselt oli põhivõlgnikul 28.02.2021 seisuga pikaajaline laenukohustus summas 174 000 eurot, intressimääraga 12%, lõpptähtaeg 15.03.2024. Seega põhivõlgniku majandusaasta aruannetes ei kajastatud aruandeperioodil täitmisavalduse aluseks olevast laenulepingust tulenevat nõuet ning põhivõlgniku majandusaasta aruannetest saab järeldada, et laenulepingust tulenev võlgnevus oli tagasi makstud, sest laenulepingust tulenev võlgnevus oli potentsiaalselt kajastatud ainult perioodi 12.10.2016–28.02.2018 aruandes. Järgnevatel perioodidel on kajastatud võlgnevust, mille lõpptähtaeg oli 15.03.2024. Hageja väitel oli võlgnevuse aluseks oleva laenulepingu kestvuse lõpp 15.02.2019 ja viimase tagasimakse tähtpäev 15.03.2019 ning kostja leiab, et laenulepingu lisaga nr 1 on pikendatud laenulimiidi kasutamise kuupäeva kuni 31.12.2021 ja loogiline on tõlgendada, et tagastamistähtaeg saabus ka siin ühe kuu pärast limiidi kasutamise tähtaega ehk 31.01.2022. Seega sõltumata sellest, kumma poole tõlgendusest lähtuda, ei väida kumbki pool, et kostja nõude aluseks oleva laenulepingu lõpptähtaeg oleks olnud 15.03.2024. Seega luges maakohus tuvastatuks, et põhivõlgniku majandusaasta aruannetes ei ole viimasel kolmel aruandeperioodil kostja väidetava nõude aluseks olevat võlgnevust kajastatud. Maakohus ei pidanud eluliselt usutavaks, et raamatupidaja oma ala asjatundjana teeb kolmel aruandeperioodil järjest sama näpuvea, millel ei ole kuupäevaliselt mingit seost ei hageja ega kostja poolt väidetud laenulepingu lõppemise ajaga.
22.Maakohtule esitatud põhivõlgniku filtreeritud pangakonto väljavõttest nähtub, et laenu oli antud 218 000 eurot kuigi laenulepingu kohaselt oli laenulimiit 200 000 eurot (laenu kasutusse võtmise lõpptähtpäev 15.02.2019, lepingu kestus 18 kuud ehk kuni 25.03.2018 ja viimase tagasimakse tasumise tähtpäev 15.03.2019). Samuti nähtus põhivõlgniku pangakonto väljavõttest, et põhivõlgnik on laenusummade väljamaksmisele järgnevalt igakuiselt tasunud intressi. Seejuures intressimaksed suurenesid, kui suurenes põhivõlgnikule väljastatud laenusumma, ja intressimaksed vähenesid alates maikuust 2019 kui põhivõlgnik oli hakanud laenu põhiosa tagasi maksma. Pärast seda, kui põhivõlgnik tasus viimase laenutagastuse, mille tulemusena oli pangakontode vahendusel tagastatud laenu 171 000 eurot (11.09.2019 seisuga),
2-22-9533 jätkas põhivõlgnik intresside tasumist veel järgnevad kaheksa kuud. Viimane igakuine intressimakse toimus 11.05.2020 selgitusega „Intressid Aprill vastavalt lepingu 4-17“. Pärast intressimaksete lõppemist alates 11.05.2020 ei toimunud järgneva aasta jooksul põhivõlgniku pangakonto väljavõttes sisalduvate arveldusarvete kaudu ühtegi tehingut. Maakohus nõustus hagejaga, et ülaltoodud asjaolud viitavad sellele, et allesjäänud laenumakse osa võis põhivõlgnik tasuda kostjale sularahas või muu tehingu tulemusena. Arvestades, et viimane igakuine intressimakse toimus 2020. aasta aprilli eest, on võimalik, et laenu viimane osa tagastati 2020. aasta aprilli lõpus, mai alguses. Kui aasta hiljem pärast viimase intressimakse teostamist, alates 11.05.2021 hakkas kostja põhivõlgnikule tegema taas pea igakuiseid laenuväljamakseid, siis ei nähtu pangakonto väljavõttest, et väljastatud laenult oleks üldse tasutud intressi, kuid ometi toimusid üheksa kuu jooksul igakuised laenu väljastamised kogusummas ligi 150 000 eurot. Intressi on 2021. aastal tasutud üksnes tagasiulatuvalt 2020. aasta eest ning seda ümardatud summas 6000 eurot. Selliselt ei ole selge, millisel põhjusel oli põhivõlgnik tasunud tagantjärele suures summas intressi 2020. aasta eest, kuid polnud intressi tasunud intressi 2021. aastal väljastatud laenu eest. Juhul, kui laenu oleks antud ka 2021. aastal laenulepingu nr 4-17 alusel, siis oleks sellelt laenu tulnud tasuda intressi. Vastuolude tõttu pangakonto väljavõttes on põhjendatud järeldada, et kostja andis põhivõlgnikule 2021. aastal uuesti laenu ainult seepärast, et eelmine laenusumma oli täies ulatuses tasutud ja tegemist oli uue laenulepingu alusel väljastatud laenuga.
23.Kuna põhivõlgniku pangakonto väljavõttest nähtuvalt 2021. aastal (kui kostja hakkas taas põhivõlgnikule laenu väljastama) tasus põhivõlgnik kostjale 3000 eurot lepingu tasu ja varasemalt oli põhivõlgnik kostjale juba lepingu tasu 3000 eurot 2017. aasta sügisel (kui algasid esimesed laenulepingujärgsed laenu väljamaksed) tasunud, siis viitab see pigem sellele, et sõlmiti uus laenuleping, mitte ei jätkatud 25.09.2017 sõlmitud laenulepingut. Laenulepingu nr 4-17 p 16.2 kohaselt laenulepingu ning selle võimalike lisade muutmise tasu oleks aga olnud 1,5% laenusumma jäägilt enne osalist laenusumma tagastamist. Laenulepingu väidetava lisa kohaselt oli lisa sõlmimisel laenu põhivõlg 221 000 eurot ja 1,5% sellelt oleks olnud 3315 eurot. Põhivõlgniku pangakonto väljavõttelt ei nähtunud sellise summa ega sellise kirjeldusega ülekande tegemist ühelgi aastal. Kuigi laenu väljamaksete puhul oli ka 2021. aastal märgitud selgituseks „Laen vastavalt laenu lepingu 4-17“, siis pidas maakohus usutavaks, et algse laenulepingu nr 4-17 alusel väljastatud laen oli tagasi makstud.
24.Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, et tal oleks hageja vastu sissenõutav nõue ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia. Nõude olemasolu ei saa lugeda tõendatuks vaid põhivõlgniku pangakontode väljavõtetega, millest nähtub kostja poolt laenu andmine laenulepingu alusel suuremas summas kui tagastamised (kostja on põhivõlgnikule kandnud laenulepingu alusel 367 400 eurot ja talle on tagasi makstud 223 009,66 eurot), võttes arvesse asjaolu, et laenulepingu p 1.4 alusel oli põhivõlgnikul kohustus tasuda laenujäägilt intressi 12% aastas, mistõttu oleksid tagasimaksed tehtud olulises osas tehtud intressi katteks, ja seetõttu peaks arvamaa, et põhivõlgnikul on kostja ees laenulepingu alusel siiani vähemalt 100 000 eurot kehtiv võlakohustus. Sundtäidetava nõude olemasolu tõendamiskohustuse täitmiseks ei ole piisav võlgniku pangakonto laekumiste ja väljaminekute mehaaniline võrdlus.
25.Kostja poolt väidetud nõude suurus kõigub piirides vähemalt 100 000 eurot kuni 239 844,33 eurot. 31.12.2021 saldoteatise kohaselt on põhivõlgnik tunnistanud oma võlgnevust kostja ees summas 239 844,33 eurot, kuid pole selge, milliste väidetavate võlakohustusega seoses põhivõlgnik oma võlgnevust kostja ees tunnistanud on.. Kostja väidetava nõude ebamäärasuse juures ei ole võimalik väidetava nõude katteks hageja kinnistu arvelt sundtäitmist läbi viia, kui ei ole tõendatud võlgnevuse olemasolu ja selle suurus (täpne võlaaarvestus, mh kõrvalnõuete
2-22-9533 osas, et oleks võimalik kontrollida millisel alusel ja kuidas on arvestatud võlgnevus kujunenud).
26.Kuna maakohus pidas tuvastatud asjaolusid piisavaks, et hagi rahuldada, siis ei pidanud maakohus vajalikuks hinnata poolte väiteid selle kohta, kas hageja nõue põhivõlgniku vastu võiks olla aegunud või kas hüpoteegi seadmise aluseks olnud notariaalse lepingu p 3.2.1 on globaalse tagatiskokkuleppena tühine osas, mille kohaselt tagab hageja varale seatud hüpoteek ka laenulepingu võimalikest muutmiskokkulepetest tulenevaid kohustusi. Apellatsioonkaebus
27.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Harju Maakohtu 27.09.2022 otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
28.Maakohus on ebaõigesti leidnud, et asja lahendamiseks oleks tulnud tuvastada laenulepingust tulenev nõue täpselt. Kui hüpoteegi suurusega on täitemenetluses sissenõutav nõue ära piiritletud, siis ei ole oluline, kas kostja nõue on suurem kui 100 000 eurot. Juhul kui leiab tõendamist, et kostjal on põhivõlgniku vastu laenulepingu alusel vähemalt 100 000 euro suurune nõue, siis on sundtäitmine lubatud, sest kostjal on nõue vähemalt suuruses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia. Laenulepingust tulenevalt kostja nõue põhivõlgniku vastu vähemalt summas 100 000 eurot on tõendatud.
29.Kostja on arvelduskonto väljavõtete järgi põhivõlgnikule kandnud laenulepingu alusel 367 400 eurot ja talle on tagasi makstud 223 009,66 eurot. Samas tuleb arvestada, et laenulepingu p 1.4 alusel oli põhivõlgnikul kohustus laenujäägilt tasuda intressi 12% aastas ja seega tema tagasimaksed on olulises osas tehtud ka intressi katteks. Seega põhivõlgnikul on kostja ees laenulepingu alusel vähemalt 100 000 euro suurune kehtiv võlakohustus.
30.Maakohus selgitas, et põhivõlgniku 31.12.2021 saldoteatist tuleb lugeda deklaratiivseks võlatunnistuseks, kuid jättis selle väite otsuses menetlusnorme rikkudes tähelepanuta. Maakohtu otsuses ei ole esile toodud asjaolusid, mis saldoteatises kui võlatunnistuses võla olemasolu kummutaks. Ainuüksi seetõttu olnuks maakohtu poolt õige tuvastada, et kostjal on põhivõlgniku vastu laenulepingust tulenevalt nõue vähemalt summas 239 844,33 eurot ja seetõttu on 100 000 euro suurusega hüpoteegi realiseerimine täitemenetluses lubatav.
31.Maakohus jättis asja lahendamisel menetlusõigust rikkudes arvestamata põhivõlgniku juhatuse liikme 31.08.2022 e-kirjas antud kinnituse laenulepingu alusel siiani võla olemasolu kohta summas 241 344 eurot, mille aluseks võtmisel oleks maakohus tuvastanud laenulepingu alusel kehtiva võlakohustuse vähemalt 100 000 eurot.
32.Asja lahendamisel maakohus ei tuvastanud tõendite alusel mitte ühegi VÕS §-s 186 toodud alust laenulepingust tulenevate kohustuste lõppemise kohta. Selliselt jõudis maakohus kaudsete viidete ja oletuste alusel ebaõigele järeldusele, et kostjal laenulepingust tulenevalt nõuet põhivõlgniku vastu ei ole. Maakohus tuvastas laenunõude lõppemise, kuid ei osanud viidata ühelegi kokkuleppele või muudele tõenditele, millega on võlasuhe lõpetatud ja/või põhivõlgnikule antud laenud tagastatud.
33.Tagatiskokkulepe, kus hüpoteek tagab vaid ühest konkreetsest laenulepingust ja selle muutmiskokkulepetest tulenevaid kohustusi, ei ole globaalkokkulepe. Seadus ei sätesta, et kui hüpoteegiga on tagatud kolmanda isiku kohustused, siis peaks pärast hüpoteegi seadmist kolmanda isiku poolt täiendavate kohustuste võtmine toimuma kinnisasja omaniku kontrolli all ja talle arusaadavalt. Oluline on vaid see, kas pärast hüpoteegi seadmist võetud kohustus on
2-22-9533 tagatiskokkuleppega hõlmatud või mitte. Hageja on siiani põhivõlgniku osanik, mistõttu hüpoteek ei ole antud võõra isiku kohustuste tagamiseks.
34.Maakohus on alusetult lugenud 31.12.2018 sõlmitud laenulepingu lisa 1, millega suurendati laenu limiiti kuni 300 000 euroni ja pikendati laenu limiidi kasutusse võtmise tähtaega kuni 31.12.2021, ebausaldusväärseks tõendiks. Võlakohustuse olemasolu ei saa sõltuda sellest, kas üldse või kuidas võlgnik seda oma majandusaasta aruandes kajastab. Laenulepingust tulenevad kohustused ei teki ega lõppe põhivõlgniku majandusaasta aruannete alusel. Kostja nõuded olid põhivõlgniku majandusaasta aruannetes kajastatud, kuid vigadega. Maakohus on hageja esitatud arvelduskonto väljavõtete analüüsi pinnalt teinud ebaõige järelduse, et põhivõlgnik on laenulepingu alusel laenukohustused sularahas või muu tehingu tulemusena tagasi maksnud. Ebareeglipärane laenu teenindamine ei saa tõendada laenukohustuse lõppemist ega uue laenulepingu sõlmimist. Maakohtu seisukoht, et laen maksti tagasi sularahas või muu tehingu tulemusel ning uued laenud anti uue laenulepingu alusel, põhineb oletustel, mitte tõenditel. Selliste seisukohtade esitamisel jättis maakohus seisukoha võtmata põhivõlgniku 31.08.2022 e-kirjas kinnitatu osas, mille kohaselt seisuga 31.08.2022 on põhivõlgnikul laenulepingu alusel siiani võlgnevus summas 241 344,33 eurot. Laenulepingus ettenähtud pangamaksed tehti kõik selgitusega „leping 4-17“ ehk selge viitega laenulepingule, mistõttu kõik maksed tehti vaid ühe ja sama lepingu alusel.
35.Saldoteatisest, ning kostja 16.01.2022 nõudekirjast on selgelt nähtav üks ja sama põhivõlgniku laenulepingust ja selle lisast tuleneva põhivõlgnevuse summa 222 900 eurot, intressi võlgnevus summas 16 944,33 eurot ehk võlgnevus summas kokku 239 844,33 eurot. Arvestades, et kõik kolm dokumenti ühtivad põhivõlgniku põhivõlgnevuse ja intressi võlgnevuse osas, on alusetu maakohtu etteheide, nagu oleks ebaselge, millist võlgnevust on põhivõlgnik kostja ees tunnistanud. Vastustaja seisukoht
36.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub selle jätta rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
37.Kuna kostja on jätnud täitmata kohustuse esitada detailne võlaarvestus, siis tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine lubamatuks tunnistada.
38.Notariaalne leping, millega seati hüpoteek hagejale kuuluvale korteriomandile, on tühine osas, millega see tagas ka laenulepingu võimalikke muutmiskokkuleppeid. Tegemist on laiaulatusliku (globaalse) tagatiskokkuleppega. Hagejal puudus igasugune kontroll ja teadmine kas ja millises ulatuses sõlmitakse laenulepinguga seotud lisakokkuleppeid.
39.Täitemenetluse algatamine hageja suhtes põhivõlgniku kohustuse täitmiseks on hea usu põhimõtte vastane, sest täitemenetluse eesmärk oli hageja sihipärane kahjustamine ning sellise tegevusega kaotab kostja kui võlausaldaja seadusest ja tehingust tuleneva nõudeõiguse hageja vastu.
40.Kostja nõue, mille tagatiseks on seatud hüpoteek hagejal kuuluvale korteriomandile, aegus 15.03.2022.
2-22-9533
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
41.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, kuid muuta ja täiendada tuleb kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
42.Kõigepealt lahendab kolleegium kostja 09.11.2023 vastuväite kohtu tegevusele. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30.10.2023 määrusega vastu võtmata kostja poolt apellatsioonimenetluses esitatud tõendid. Kostja vastuväite kohaselt on kohus ebaõigesti jätnud tõendid vastu võtmata. Kostjal ei olnud võimalik tõendeid varem esitada, sest neid enne ei eksisteerinud. Kolleegiumi hinnangul tuleb vastuväide jätta rahuldamata (TsMS § 333 lg 1). Nimetatud tõendite vastuvõtmisest keeldumine oli põhjendatud vastavalt 30.10.2023 määruses esitatud argumentidele.
43.Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse, millega hagi rahuldati, täielikult, millest tulenevalt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust täies ulatuses (TsMS § 651 lg 1).
44.Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, välja arvatud osas, milles ringkonnakohus muudab ja täiendab maakohtu otsuse põhjendusi, siis ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi täies ulatuses korrata.
45.Pooled ei vaidle selle üle, et 28.11.2017 notariaalselt tõestatud hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingus leppisid pooled kokku hüpoteegi seadmises hagejale kuuluvale korteriomandile asukohaga Puhangu tn 59–6, Tallinn, registriosa nr 9420001, hüpoteegisummaga 100 000 eurot, millega on tagatud kõik kostja kui hüpoteegipidaja nõuded kolmanda isiku, s.o põhivõlgniku vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja põhivõlgniku vahel 25.09.2017 sõlmitud laenulepingust nr 4-17 ning selle võimalikest muutmiskokkulepetes (I kd, tl 12–16). Seega on tagatiskokkulepe, millega on määratatud, milline nõue on hüpoteegiga tagatud, tehtud seaduses sätestatud vormis (AÕS § 346 lg 2).
46.Pooled ei vaidle selle üle, et kostja 24.05.2022 täitmisavalduse ja poolte vahel 28.11.2017 sõlmitud notariaalse hüpoteegi seadmise ja asjaõigusleping alusel on algatatud täitemenetlus hageja suhtes (täiteasi nr 008/2022/1026) (I kd, tl 8–15). Täitmisavalduses nõudis kostja hagejale kuuluva korteriomandit koormava hüpoteegi hüpoteegisummaga 100 000 eurot realiseerimist hüpoteegiga tagatud nõude katteks.
47.Hageja kinnisasi on koormatud hüpoteegiga, hüpoteegisummaga 100 000 eurot, kostja kasuks. AÕS § 325 lg 1 annab hüpoteegipidajale õiguse rahuldada panditud kinnisasja arvel hüpoteegiga tagatud nõue. AÕS § 352 lg 1 kohaselt, kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta, on hüpoteegipidajal õigus nõuda sundtäitmist täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. TMS § 2 lg 1 p 19 kohaselt täidetakse täitemenetluse seadustiku alusel nõudeid, mis tulenevad notariaalselt tõestatud kokkuleppest, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Pooled ei vaielnud selle üle, et nad on kokku leppinud kinnisasja omaniku kohustuses alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks.
48.Hageja on esitanud kostja vastu hagi täiteasjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. TMS § 221 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Seejuures ei mõjuta sundtäitmise lubamatuks
2-22-9533 tunnistamise hagi rahuldamine täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Riigikohus on selgitanud, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine ja seda iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet (RKTKo 29.05.2012, 3-2-1-64-12, p 16). Seejuures on hagi võimalik rahuldada ka nii, et sundtäitmine tunnistatakse lubamatuks osaliselt (RKTKo 02.04.2014, 3-2-1-190-13, p 16).
49.TMS § 221 lg 11 on sätestatud, et muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis TMS § 2 lg 1 p-des 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. AÕS § 279 lg 7 on sätestatud, et pantija, kes ei ole võlgnik, võib esitada pandiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja. Ta võib vastuväiteid esitada ka siis, kui võlgnik nõudele vastu ei vaidle. Riigikohus on selgitanud, et hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik võib esitada AÕS § 279 lg-s 7 sätestatud vastuväiteid ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga (vt RKTKo 12.12.2018, 2-17-9381, p 14).
50.Kuigi hüpoteek AÕS § 325 lg 4 järgi tagatavat nõuet ei eelda, ei või hüpoteeki realiseerida tagatava nõudeta, st täitemenetluse võib korraldada üksnes ulatuses, milles hüpoteek tagab nõudeid, mille rahuldamist kinnisasja arvel võib hüpoteegipidaja nõuda (RKTKo 29.05.2012, 3-2-164-12, p 19). Hüpoteegiga tagatud nõuded määratakse hüpoteegipidaja ja kinnisasja omaniku kokkuleppel (tagatiskokkuleppe). Tagatiskokkulepe on võlaõiguslik kokkulepe. Täitemenetluses hüpoteegi realiseerimise eelduseks on mh tagatiskokkuleppe kehtivus ja tagatud nõude vähemalt osaliselt sissenõutavaks muutumine (RKTKo 29.05.2012, 3-2-164-12, p 19).
51.Praeguses kohtuasjas vaidlevad pooled eelkõige selle üle, kas poolte vahel sõlmitud 28.11.2017 tagatiskokkulepe tagab vaid hüpoteegipidaja ja põhivõlgniku vahel 25.09.2017 sõlmitud laenulepingust nr 4-17 tulenevaid kostja nõudeid põhivõlgniku vastu või ka sama laenulepingu 31.12.2018 muutmisest tulenevad nõudeid. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt puudub käesolevas asjas vajadus hinnata kas 28.11.2017 tagatiskokkulepe on tühine osas, mille kohaselt tagab hüpoteek ka laenulepingu võimalikest muutmiskokkulepetest tulenevaid nõudeid.
52.28.11.2017 notariaalselt tõestatud hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu p-de 3.2 ja 3.2.1 kohaselt on hüpoteegiga tagatud kõik hüpoteegipidaja nõuded põhivõlgniku vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja põhivõlgniku vahel 25.09.2017 sõlmitud laenulepingust nr 4-7 ning selle võimalikest muutmiskokkulepetest.
53.Kostja on nõudnud hüpoteegiga tagatud nõude, mis tuleneb 25.09.2017 sõlmitud laenulepingust nr 4-17 ja 31.12.2018 sõlmitud laenulepingu nr 4-17 muutmisest tulenevalt põhivõlgniku täitmata kohustuste tõttu, rahuldamist 100 000 euro ulatuses panditud kinnisasja arvelt. Hageja väidete kohaselt on 28.11.2017 tagatiskokkulepe heade kommetega vastuolus ja tühine osas, milles see tagab 25.09.2017 laenulepingu nr 4-17 võimalikest muutmiskokkulepetest tulenevaid kohustusi ehk tulevikus tekkivaid kohustusi. Hageja leiab, et leping on vastuolus heade kommetega seetõttu, et 1) hageja sõlmis tagatiskokkulepe olukorras, kus ta oli põhivõlgniku ainus juhatuse liige ning kostjalt rahastuse saamine oli hädavajalik, et jätkata põhivõlgniku majandustegevusega ehk arvutimängude arendamisega; 2) hagejal oli usk mängu edusse ning oli teada, et põhivõlgnik mujalt rahastust ei saa, mistõttu nõustus hageja kostja seatud tingimusega, et hageja varale kostja kasuks seatav hüpoteek tagab ka laenulepingu muutmiskokkulepetest tulenevaid ehk tulevikus tekkivaid põhivõlgniku kohustusi ning et
2-22-9533 kostjaga seotud isik saab põhivõlgniku osanikuks; 3) juba 28.12.2017 oli põhivõlgniku juhatuse liikmeks hageja asemele valitud JL (YT), kes ei tegutsenud põhivõlgniku huvides; 4) selliselt tekkis olukord, kus hagejal puudus kontroll selle üle, kas ja kui palju laenatakse kostjalt täiendavaid rahalisi vahendeid, mis seotakse laenulepinguga, mida tagas hageja oma varaga.
54.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 kohaselt on heade kommetega vastuolus olev tehing tühine. TsÜS § 86 lg 2 p 1 järgi on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakordsest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel.
55.Riigikohus on leidnud, et heade kommetega võib olla vastuolus ja tühine tagatiskokkulepe osas, mis ei määratle tagatavaid tulevikus tekkivaid nõudeid piisavalt või millega tagatakse kõikvõimalikke hüpoteegipidaja nõudeid kinnisasja omaniku või kolmanda isiku vastu ja piiratakse sellega ebamõistlikult kinnisasja omaniku majandusvabadust või edasist toimetulekut. Eriti küsitav on sellise tagatiskokkuleppe kehtivus, millega tagatakse kõikvõimalikke nõudeid kolmanda isiku (mitte pantija) vastu (RKTKo 29.05.2012, 3-2-16412, p 27). Kolleegiumi arvates on tagatiskokkuleppe puhul, mille kohaselt on hageja endale võtnud kohustuse tagada nõudeid kõikvõimalikest kostja ja põhivõlgniku vahel tulevikus sõlmitavatest laenulepingu muudatustest, kus on määratlemata missugused laenulepingu tingimusi võidakse muuta, tegemist kokkuleppega, mille puhul ei ole piisavalt määratletud tulevikus tekkivaid nõudeid. Samas ei ole põhjendatud leida olukorras, kus tulevased nõuded põhivõlgniku vastu on piiratud konkreetse laenulepingu ja hüpoteegisummaga, et hagejale poleks olnud tagatiskokkuleppe sõlmimisel ettenähtav, et hüpoteegiga on tagatud kõikidest konkreetsest laenulepingu muudatustest tulenevad nõuded. Antud juhul ei olnud tegemist muude hüpoteegipidaja nõuete tagamisega põhivõlgniku vastu, vaid konkreetsest laenulepingust tulenevate nõuete tagamisega. Hageja on põhjendanud, et tagatiskokkuleppe tingimused räägiti läbi ning hageja nõustus sellistel tingimustel tagatiskokkuleppe sõlmimisega. Hageja valmisolekust leida põhivõlgniku jaoks rahalisi vahendeid, usust mängu edusse, mille jaoks põhivõlgnik vajas raha ja sellest, et peale kostja ei olnud keegi põhivõlgnikule nõus raha laenama, ei ole võimalik järeldada, et tagatiskokkuleppe sõlmimist viisil, et kui sellega tagatakse ka laenulepingu muudatustest tulenevaid nõudeid, siis on selliselt ebamõistlikult piiratud hageja edasist toimetulekut ja see on hageja jaoks äärmiselt ebasoodne. Olukorras, kus samast laenulepingust tulenevad nõuded oleksid olnud ikka tagatud hüpoteegisummaga 100 000 eurot ning hageja jaoks muutus olukord alles 28.12.2017, kui tema asemele valiti põhivõlgniku juhatuse liikmeks teine isik, ei saa tagantjärgi arvata, et tagatiskokkulepe sõlmimise ajal oleks see olnud osas, millega on tagatud ka laenulepingu võimalikest muudatustest tulenevad nõuded, heade kommete vastane ja seetõttu tühine.
56.Riigikohus on leidnud, et isegi kui tagatiskokkulepe osas, mis ei määratle tagatavaid tulevikus tekkivaid nõudeid piisavalt, kehtib, võib sellele üllatuslik või ebaaus tuginemine tulevaste määratlemata kohustuste osas olla vastuolus hea usu põhimõttega ja keelatud tulenevalt VÕS §-st 6 ja TsÜS §-st 138 (RKTKo 29.05.2012, 3-2-164-12, p 31). TsÜS § 138 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et õiguste teostamisel tuleb toimida heas usus ning see ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Hea usu põhimõtte funktsiooniks on ka lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine (RKTKo 07.11.2007, 3-2-1-102-07, p 16). Lepingust või seadusest
2-22-9533 tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega.
57.Kolleegium peab hea usu põhimõtte vastaseks sissenõude pööramisel tugineda tagatiskokkuleppele osas, millega tagatakse võimalikke laenulepingu muudatustest tulenevaid nõudeid. Vaidlust ei olnud selle üle, et hageja ei olnud alates 28.12.2017 enam põhivõlgniku juhatuse liikmeks, mistõttu ta ei olnud enam isikuks, kes saanuks laenulepingu muutmise tingimustes kaasa rääkida. Kuigi hageja on endiselt põhivõlgniku osanik, siis ei ole vaidlust selle üle, et alates sellest ajast kui hageja ei ole enam põhivõlgniku juhatuse liige, on põhivõlgniku osanike vahelised, ja hageja kui põhivõlgniku osaniku ja põhivõlgniku vahelised suhted äärmiselt konfliktsed. Sellises konfliktses olukorras laenulepingu muutmisel, kus hageja ei saa mõjutada ei põhivõlgniku kohustuste täitmist ega uute kohustuste võtmist, kuid hageja kinnisasja koormav hüpoteek peab tagama põhivõlgniku uusi võetud ja täitmata kohustusi kostja ees, ei saa järeldada heas usus käitumist hageja suhtes. Muutunud olukorras, kus hageja ei ole enam põhivõlgniku juhatuses ning hagejal puudus teadmine põhivõlgniku tegemistest, kas ja kui palju raha laenatakse kostjalt ning et see seotakse juba olemasoleva laenulepinguga selle muudatuste kaudu, ei saa selles osas tagatiskokkuleppe täitmise nõuet laenulepingu muudatustest tulenevalt põhivõlgniku nõuete tagamiseks hüpoteegiga, pidada hea usu põhimõttega kooskõlas olevaks.
58.Lähtudes eeltoodust ei saa kostja tugineda tagatiskokkuleppele osas, millega on hageja kinnisasja koormava hüpoteegiga, hüpoteegisummaga 100 000 eurot, tagatud põhivõlgniku nõuded kostja ees võimalikest laenulepingu muudatustest tulenevalt. Seega ei pea hageja vastutama põhivõlgniku täitmata kohustuste eest, mis tulenevad 31.12.2018 sõlmitud laenulepingu nr 4-17 muutmisest tulenevalt, s.o lisast 1. Seetõttu puudub vajadus hinnata poolte väiteid ja tõendeid laenulepingu nr 4-17 lisast 1 tulenevate nõuete kohta.
59.Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle kas hageja saab aegumisele tugineda. Maakohus jättis ebaõigesti hindamata poolte väited selle kohta kas hageja saab tugineda aegumisele.
60.TsÜS § 1451 lg 1 sätestab, et pandiga tagatud nõude aegumine ei võta pandipidajalt õigust põhivõla nõude rahuldamisele panditud eseme arvel. Seadusandja on sätestanud erandi pandipidaja õigusele pandiga tagatud põhinõude rahuldamisele isegi siis, kui põhinõue on aegunud. Kostjal oli TsÜS § 1451 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda laenulepingust tuleneva põhivõlgniku täitmata põhinõude rahuldamist ka juhul, kui see oleks aegunud. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et kostja on oma seadusest tulenevat õigust teostades käitunud hageja suhtes hea usu põhimõtte vastaselt. Põhivõlgniku poolt nõude tunnustamisest ei ole sõltunud kostja õigus nõuda hüpoteegiga tagatud 25.09.2017 laenulepingust nr 4-17 põhivõlgniku täitmata põhinõude rahuldamist panditud kinnisasja arvelt.
61.Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, missugune on põhivõlgniku täitmata kohustus, s.o põhinõue, mille täitmist kostja hageja kinnisasjale seatud hüpoteegi arvelt saab nõuda.
62.Kolleegium ei nõustu kostjaga, et käesolevas sundtäitmise asjas poleks maakohus pidanud kindlaks tegema kostja nõuet põhivõlgniku vastu, ja tuvastama vaid, et kostjal on põhivõlgniku vastu vähemalt 100 000 euro suurune nõue. Täitemenetluses võlgnikuna (sh kinnisasja omanikuna) osalev isik saab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga panna maksma kõik oma vastuväited täitedokumendi järgsele võlale. Riigikohtu seisukohtade kohaselt tuleb sellise hagi alusel kindlaks teha mh see, kui suur on tagatud võlg, millised on kõrvalnõuded ning kas ja millal muutus võlg sissenõutavaks. Kõrvalnõuete suurus tuleb selgeks teha ka siis, kui need
2-22-9533 ületavad koos põhinõudega hüpoteegisummat, kuna eelkõige tulemi arvel viivise väär tasutuks lugemine võib mõjutada hilisemat jääkvõlga, taotleda võib ka viivise alandamist (RKTKo 02.04.2014, 3-2-1-190-13, p 16). Riigikohus on leidnud, et hageja peab lepingu alusel toimuva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitades üksnes põhistama (tegema usutavaks), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust korraldada, ning kui kostja ei suuda tõendamiskoormust täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks (RKTKo 02.04.2014, 3-2-1-190-13, p 17).
63.Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja on teinud usutavaks, et kostjal ei pruugi põhivõlgniku vastu nõuet olla. Maakohus on tuvastanud põhivõlgniku majandusaasta aruannetele ja põhivõlgniku filtreeritud arvelduskonto väljavõtetele ja neis olevatele ebaselgustele ning vastuoludele tuginedes, et hageja on teinud usutavaks, et kostjal ei pruugi põhivõlgniku vastu nõuet olla. Kostja arvab ekslikult, et põhivõlgniku majandusaasta aruannete väidetavate vigade tõttu on seatud sõltuvusse käesoleva asja lahendus. Maakohus ei ole põhivõlgniku majandusaasta aruannetele ja põhivõlgniku filtreeritud arvelduskonto väljavõtetele tuginedes tuvastanud, et põhivõlgnik poleks nõuetekohaselt täitnud 25.09.2017 laenulepingust nr 4-17 tulenevaid kohustusi. Maakohtu otsuse kohaselt ei ole kostja tõendanud, et tal oleks põhivõlgniku vastu sissenõutav nõue ulatuses, mille ta saaks rahuldada hageja kinnisasja arvel. Kuna kostjal on kohustus tõendada, kui suur on tagatud põhinõue, siis ei saa maakohtule ette heita, et hageja esitatud asjaoludel ei ole maakohus pidanud kostja väiteid temal olemasoleva nõude kohta ka veenvateks. Seetõttu ei ole asjakohane kostja väide nagu maakohus oleks jätnud tuvastamata, mille alusel on kostja ja põhivõlgniku vaheline laenuleping lõppenud. Asjaolu, et kostja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei tähenda, et maakohus on teinud järeldused menetlusõiguse norme oluliselt rikkudes.
64.Kolleegiumi arvates ei ole võimalik põhivõlgniku arvelduskonto väljavõtetest järeldada põhivõlgniku täitmata kohustust vähemalt summas 100 000 eurot. Olukorras, kus hageja on teinud usutavaks, et kostjal ei pruugi olla põhivõlgniku vastu nõuet, ei piisa põhivõlgniku arvelduskonto väljavõtetest ega põhivõlgniku 31.12.2021 kinnitusest selle kohta, et põhivõlgnik võlgneb kostjale 239 844 eurot, tõendamaks, et kostjal on vähemalt 100 000 euro suurune põhinõue põhivõlgniku vastu. Asjaolust, et põhivõlgnik kinnitab võlgnevuse olemasolu, mille kohaselt ta võlgneb kostjale laenu põhiosa 222 900 eurot ja intresse 16 944,33 eurot, s.o kokku 239 844,33 eurot, ei nähtu kuidas on põhivõlgniku võlgnevus kostja ees kujunenud. Olukorras, kus kostja väidab, et kui põhivõlgnik on kostjalt saanud arvelduskonto väljavõtete järgi laenu 367 400 eurot ja kostjale on tagasi makstud 223 009,66 eurot, ei tõenda samuti, et igal juhul võlgneb põhivõlgnik kostjale 100 000 eurot isegi kui laenuintresse mitte arvestada ja see summa on hageja ja kostja vahelise tagatiskokkuleppe kohaselt hüpoteegiga tagatud. Samas möönab kostja, et põhivõlgniku tagasimakseid on tehtud ka intressi katteks. Maakohus on jätnud tähelepanuta kostja esitatud põhivõlgniku 31.08.2022 e-kirja, kuid selle hindamata jätmine ei ole selline rikkumine, mis oleks viinud ebaõige lahendini. Ringkonnakohus saab rikkumise kõrvaldada ja hindab ise tõendit. Põhivõlgniku 31.08.2022 e-kirjas antud kinnitusega ei saa lugeda samuti tõendatuks, et 31.08.2022 seisuga võlgneb põhivõlgnik kostjale 241 344,33 eurot, mistõttu on sellest kostja nõue võlgniku vastu 100 000 euro ulatuses hüpoteegiga tagatud (I kd, tl 167–168). Nagu kolleegium eespool tuvastas, siis hea usu põhimõttest tulenevalt ei saaks kostja hagejalt nõuda rohkem kui 25.09.2017 laenulepingu nr 4-17 alusel põhivõlgnikule laenatud 200 000 euro tagastamise kohustuse täitmise tagamist. Kolleegium selgitab, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude alusel, lähtudes nõudest (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7). Kõik asja lahendamiseks olulised asjaolud peavad TsMS § 363 lg 1 p 2 ja § 394 lg 2 p 3 järgi esile tooma pooled. Praegusel juhul esindasid pooli vandeadvokaadid ja pooltele oli selge
2-22-9533 tõendamisele kuuluvate asjaolude ring. Pooled ei vaielnud nõude õigusliku aluse üle ning tulenevalt menetlusdokumentidest oli kostjale teada, mis asjaolud tuleb kohtu ette tuua selleks, et vastuväited võiksid tingida hagi rahuldamata jätmise.
65.Kostja esitas 09.11.2023 ringkonnkohtule oma nõudearvestused põhivõlgniku vastu, kuid ka kostja esitatud arvestustest ja maakohtule esitatud tõenditest ei ole võimalik igasuguste vastuoludeta järeldada, et kostjal on põhivõlgniku vastu 25.09.2017 laenulepingu nr 4-17 alusel siiani põhivõlgniku poolt täitmata nõue summas 100 000 eurot. Kostja ei olnud kuni 09.11.2023 nõuearvestuse esitamiseni väitnud, et ta on nõudnud põhivõlgnikult viiviste tasumist või et põhivõlgnik oleks tasunud kostjale viiviste katteks 86 199,36 eurot. Samas kostja esitatud nõudearvestusest nähtub, et kostja on arvestanud põhivõlgnikule viiviseid 842 082,84 eurot ja põhivõlgnik oleks justkui viiviste katteks tasunud 86 199,36 eurot. Kostja oma väiteid viivise nõudmise kohta ja viivise tasumise kohta tõendanud ei ole. Seega ei ole põhjendatud arvata, et põhivõlgniku poolt nõudearvestuse kohaselt tasutud 86 199,36 eurot oleks kostjal üldse õigus arvestada viiviste, mitte põhivõlgnevuse katteks. VÕS § 88 lg 8 näeb küll ette, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks, kuid kostja esitatud asjaolud ei võimalda järeldada, et põhivõlgnikul oli kohustus tasuda viivist. Igal juhul ei ole ainult kostja ühele nõudearvestusele tuginedes põhjendatud arvata, et põhivõlgnikul oli kohustus tasuda viivist, kui kostja pole viivise nõuet esitanudki. Kuna kostja on menetluses väitnud, et on arvestanud põhivõlgniku tagasimakseid intressi ja põhiosa tagasimakseteks, siis ei saa kostja väidete alusel apellatsioonimenetluses hakata põhivõlgniku tasutud summasid hakata ümber arvestama viivise katteks, et põhistada kostjal olevat nõuet põhivõlgniku vastu. Lähtudes eeltoodust ei ole põhjendatud arvata, et põhivõlgnik on kostjale tasunud viiviseid summas 86 199,36 eurot ning see summa tuleb arvata põhiosa makseteks.
66.Kuna 25.09.2017 laenulepingu nr 4-17 alusel andis kostja põhivõlgnikule laenu kuni 200 000 eurot, ja seda ei vaidlusta ka kostja, siis ei pea hageja vastutama laenusummade tagastamise eest, mis ületavad laenulepingus kokku lepitud laenulimiiti. Seetõttu on kostja nõudearvestus ajavahemikul 25.09.2017–15.03.2019 koostatud ebaõigel eeldusel, et laenusumma oli 246 000 eurot, sest laenulepingu alusel oli maksimaalseks laenusummaks 200 000 eurot. Laenulepingu p 1.4 kohaselt oli laenu intressimääraks 12% aastas ning vaidlust ei ole selle üle, et põhivõlgnik on 25.09.2017 laenulepingu nr 4-17 alusel intressi tasumise kohustuse täitnud. Kuna kostja nõudearvestuse kohaselt oli 08.11.2018 seisuga, kus laenu oli väljastatud maksimaalses laenusummas 200 000 eurot, intressijääk 559,53 eurot ning sel hetkel oli laenu tagastamise lõpuni (15.03.2019) jäänud 127 päeva, siis pidi kogu ülejäänud intressisumma olema 200 000 x 0,12 x 127 / 365 = 8350,68 eurot. Nõudearvestusest lähtuvalt tasuti intresse aga kuni 11.03.2019 kokku summas 8646,25 eurot. Seega intressi jääk pärast 11.09.2019 makset oli 263,96 eurot (8646,25 – (8350,68+559,53)). Lahutades sellele 08.04.2019 makse summas 1290,39 eurot, on ülejääk 1026,43 (1290,39 – 263,96), mis ei saanud olla intressimakse ja tuleb seetõttu arvata põhiosa makseteks.
67.Seega on kostja põhivõlgnikule andnud laenu 200 000 eurot ja sellest on põhivõlgniku poolt kostjale tagastatud 15.03.2019 seisuga 103 498,57 eurot ning põhivõlgnik on lisaks tasunud 86 199,36 eurot ja 1026,43 eurot, mida on põhjendatud arvata samuti põhivõlgnevuse katteks. Selliselt on põhivõlgnik kostjale tasunud kokku 190 724,36 eurot. Kostja esitatud teise nõudearvestuse alusel on põhivõlgnik kostjale sama laenulepingu alusel tagastanud põhivõlgenvuse katteks alates 15.03.2019 veel 67 501,43 eurot (171 000 – 103 498,57). Seega on kostja nõudearvestustest võimalik järeldada, et põhivõlgnik on kostjale 25.09.2017 laenulepingu nr 4-17 alusel tagastanud kokku 258 225,79 eurot (190 724,36 + 67 501,43).
2-22-9533
68.Lähtudes eeltoodust ei ole praegusel juhul kostja esitatud nõudearvestuste ja tõendite pinnalt võimalik jõuda vastuoludeta järeldusele, et põhivõlgnikul on 25.09.2017 laenulepingust nr 4-17 täitmata põhikohustusi, mis on hageja ja kostja vahelise tagatiskokkuleppe järgi tagatud hüpoteegiga ja mida saaks rahuldada hageja kinnisasja arvel. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
69.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsuse resolutsioon jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks.
70.TsMS § 171 lg 1 järgi kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Seega jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kostja kanda.
71.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, milles kulud tekkisid. Kuna maakohus on menetluskulud rahaliselt kindlaks määranud, teeb seda TsMS § 174 lg 3 alusel ka ringkonnakohus.
72.Hageja palus 12.11.2023 menetluskulude nimekirja kohaselt kostjalt välja mõista lepingulise esindaja kulud õigusteenuse osutamise eest 22,98 tunni eest summas 4897,44 eurot (käibemaksuga). Kostja hageja menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud.
73.Ringkonnakohtu hinnangul on hageja menetluskulude nimekirjas välja toodud ajakulu vajalik ja põhjendatud, arvestades menetlustoimingute ja -dokumentide sisu ja mahtu ning tsiviilasja keerukust. Hagejale osutatud õigusteenuse tunnitasu 160 eurot ja 190 eurot, millele lisandub käibemaks, ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Kuna hageja ei ole käibemaksukohustuslane, kes saaks käibemaksu tagasi arvestada, tuleb hagejalt mõista välja menetluskulu koos käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10) Seega mõistab ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja 4897,44 eurot. Hageja taotlusel tuleb kostjalt välja mõista TsMS § 177 lg 4 alusel viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt.
74.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.