Eesistuja Vahur-Peeter Liin, liikmed Kaupo Paal ja Kalev Saare
Kohtuasi
Flinty OÜ hagi Oliver Kruuda pankrotihalduri Mark Uska vastu kohustuste täitmise tuvastamiseks ja kohtulike hüpoteekide Flinty OÜ nimele kandmiseks vajalikke tahteavaldusi andma kohustamiseks Flinty OÜ hagi Osaühingu KENTEX FINANCE EESTI (likvideerimisel) vastu kohustuste täitmise tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 30. mai 2025. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Oliver Kruuda pankrotihalduri Mark Uska määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Flinty OÜ, lepingulised esindajad vandeadvokaadid Liis Könn ja Grete-Kai Teeäär Kostja Oliver Kruuda pankrotihaldur Mark Uska
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RIIGIKOHUS MÄÄRAB
1.Jätta Tartu Ringkonnakohtu 30. mai 2025. a määruse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-21-2595 muutmata, täiendades määruse põhjendusi.
2.Jätta Oliver Kruuda pankrotihalduri Mark Uska määruskaebus rahuldamata.
1.Flinty OÜ (hageja) esitas 17. veebruaril 2021 Tartu Maakohtule Oliver Kruuda (võlgnik) ja Osaühingu KENTEX FINANCE EESTI (likvideerimisel) (kostja II) vastu hagi, milles palus tuvastada, et hageja on täitnud Tallinna Ringkonnakohtu 26. novembri 2020. a otsusest tsiviilasjas nr 2-19-3061 tuleneva rahalise kohustuse võlgniku ees. Samuti palus hageja tuvastada, et võlgnikul on kohustus anda nõusolek neljale kinnisasjale võlgniku kasuks seatud kohtulike hüpoteekide hageja nimele kandmiseks ja hageja hüpoteegipidajana asendamiseks, ning asendada vastava nõusoleku kohtuotsusega. Tartu Maakohus kuulutas 19. oktoobril 2021 välja võlgniku pankroti ning 10. augustil
2-21-2595 2022 astus võlgniku asemel menetlusse tema pankrotihaldur Andres Tootsman. 9. septembril 2024 nimetati võlgniku pankrotihalduriks Mark Uska (kostja I).
2.Tartu Maakohus rahuldas 7. juuli 2023. a otsusega hagi ning jättis menetluskulud võrdsetes osades kostjate kanda. Tartu Ringkonnakohus tühistas 4. märtsi 2024. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt ning tegi tühistatud osas uue otsuse ja muutis menetluskulude jaotust, jättes hageja menetluskulud mõlemas kohtuastmes võrdsetes osades kostjate kanda, kostja I menetluskulud mõlemas kohtuastmes 20% ulatuses hageja kanda ja 80% ulatuses kostja I enda kanda ning kostja II menetluskulud mõlemas kohtuastmes tema enda kanda. Otsus jõustus 29. aprillil 2024.
3.Otsuse jõustumisele järgnenud menetluskulude kindlaksmääramise menetluses hageja esitatud menetluskulude nimekirjade järgi olid tema menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kokku 14 335 eurot 40 senti. Kostja I menetluskulude nimekirjade järgi olid tema menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kokku 11 722 eurot.
4.Tartu Maakohus rahuldas 18. septembri 2024. a määrusega hageja ja kostja I menetluskulude kindlaksmääramise avaldused osaliselt. Maakohus määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 11 896 eurot 70 senti ja mõistis kummaltki kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 5948 eurot 35 senti. Maakohus määras kostja I menetluskulude rahaliseks suuruseks 9802 eurot 93 senti ja mõistis hagejalt kostja I kasuks välja menetluskulude hüvitise 1960 eurot 59 senti. Maakohus tegi hageja ja kostja I menetluskulude osas tasaarvestuse ning pärast tasaarvestust mõistis kostjalt I hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 3987 eurot 76 senti. Maakohus jäi 7. juuli 2023. a otsuses avaldatud seisukoha juurde, et menetluskulude väljamõistmisel ei tule arvestada pankrotiseaduse (PankrS) § 431 lg-ga 1, sest kuigi menetlus on pankrotivaraga kaudselt seotud, ei ole see käsitatav pankrotimenetlusega seotud kohtumenetlusena PankrS § 43 mõttes.
5.Kostja I esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada osas, milles see on vastuolus PankrS § 431 lg-ga 1.
6.Hageja vaidles määruskaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.
7.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja saatis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS § 663 lg 5) alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tartu Ringkonnakohus muutis 30. mai 2025. a määrusega osaliselt maakohtu määruse põhjendusi ja täpsustas maakohtu määruse resolutsiooni p-e 1, 3, 5, 6 ja 7, lugedes õigeks, et menetluskulud tuleb mõista välja vastavalt võlgniku pankrotivarast või varasse, mitte kostjalt I või tema kasuks. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et PankrS § 431 lg-t 1 tuleb arvestada menetluskulude jaotamisel ning kuivõrd TsMS § 178 lg 1 esimese lause järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati, ei saa menetluskulude kindlaksmääramisel enam PankrS § 431 lg 1 kohaldamisele tugineda. Maakohus lähtus õigesti sellest, et menetluskulud jäid kostja I kanda ja hüvitatakse PankrS § 148 lg 1 p 1 alusel 2(5)
2-21-2595 võlgniku pankrotivara arvel, ning mõistis õigesti kõik hüvitamisele kuuluvad menetluskulud kostjalt I hageja kasuks välja. Samas oli ebatäpne mõista menetluskulud välja konkreetselt pankrotihaldurilt või tema kasuks. Ringkonnakohus täpsustas selles osas maakohtu määruse resolutsiooni selliselt, et menetluskulud mõistetakse välja vastavalt võlgniku pankrotivarast või pankrotivarasse.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Kostja I esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistada osas, milles need on vastuolus PankrS § 431 lg-ga 1. Määruskaebuse kohaselt sätestab PankrS § 431 lg 1, mida tuleb kohaldada menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel, et pankrotivara arvel massikohustusena ei kaeta menetluskulusid, mis tekkisid enne halduri menetlusse astumist. Kohtud on seega mõistnud põhjendamatult kostjalt I PankrS § 148 lg 1 p-s 1 nimetatud massikohustusena välja hageja menetluskulud, mis tekkisid enne seda, kui kostja I astus menetlusse võlgniku asemel.
10.Hageja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Hageja palub kostjalt I välja mõista kassatsiooniastme menetluskuludena õigusabikulud 273 eurot (käibemaksuta) ja seadusjärgse viivise sellelt summalt kuni täitmiseni.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel muutmata ja määruskaebus rahuldamata, kuid täiendada tuleb ringkonnakohtu määruse põhjendusi.
12.Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 ja § 695 järgi ringkonnakohtu määrust üksnes osas, mille peale on kaevatud. Kostja I määruskaebuse kohaselt vaidlustab ta ringkonnakohtu määrust osas, milles see on vastuolus PankrS § 431 lg-ga 1. Selliselt ei ole kostja I selgelt märkinud, millises ulatuses ta ringkonnakohtu määrust vaidlustab ja missugust Riigikohtu lahendit ta taotleb. Arvestades määruskaebuse sisu ja asjaolu, et kostja I saab ringkonnakohtu määrust vaidlustada vaid teda puudutavas osas, on siiski arusaadav, et kostja I vaidlustab ringkonnakohtu määrust osas, milles võlgniku pankrotivarast on hageja kasuks välja mõistetud hageja menetluskulud, mis tekkisid enne seda, kui pankrotihaldur astus võlgniku asemel menetlusse, ning kostja I tahteks on, et vastavaid menetluskulusid ei kaetaks võlgniku pankrotivara arvel massikohustusena.
13.Kassatsiooniastmes tuleb lahendada õiguslik küsimus, kas halduri menetlusse astumisel tekkivaid menetluskulusid reguleerivat PankrS § 431 lg-t 1 saab ja tuleb kohaldada menetluskulude jaotamisel või menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel. Kolleegium jagab ringkonnakohtu seisukohta, et PankrS § 431 lg-t 1 tuleb kohaldada menetluskulude jaotamisel ning kui menetluskulude jaotust kindlaksmäärav kohtulahend on jõustunud, ei saa sätte kohaldamise tulemust menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel muuta.
14.PankrS § 431 lg 1 esimene lause sätestab, et menetluskulud, mis tekivad seoses halduri tegevusega menetlusse astumisel, hüvitatakse pankrotivara arvel PankrS § 148 lg 1 p 1 alusel, st massikohustusena. Enne halduri menetlusse astumist tekkinud menetluskulude hüvitamise nõude saab õigustatud menetlusosaline võlgniku vastu esitada pankrotivõlausaldajana, sealhulgas tingimusliku nõudena PankrS § 98 alusel (PankrS § 431 lg 1 teine ja kolmas lause).
3(5)
2-21-2595
15.Eeltoodud sätted reguleerivad koostoimes PankrS §-dega 146 ja 153 seda, millises järjekorras pankrotivara arvel väljamakseid tuleb teha. Seadus ei reguleeri aga sõnaselgelt küsimust, millises menetluse faasis tuleb kindlaks määrata, kas menetluskulude hüvitist saab nõuda massikohustuse või pankrotivõlana. Kuivõrd juhul, kui tegemist on massikohustusega, saab selle täitmist nõuda PankrS § 149 lg 1 esimese lause järgi üldkorras, tuleks eelnimetatud küsimus lahendada menetluses, milles kulud tekkisid. Kolleegium leiab, et olemuslikult on küsimus sellest, kas menetluskulud tuleb tasuda massikohustusena või mitte, sarnasem menetluskulude jaotuse küsimusega. Samuti aitab PankrS § 431 lg-ga 1 arvestamine menetluskulude jaotuse juures tagada menetlusosaliste jaoks ettenähtavuse menetluskulude lõpliku kandmise suhtes. Seega peab kohus juba menetluskulude jaotamisel omal algatusel arvestama sellega, et ühe menetlusosalise suhtes on menetluse ajal kuulutatud välja pankrot ning tema asemel on menetlusse astunud pankrotihaldur. Sellisel juhul peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi resolutsioonist selgelt nähtuma, mis ajani tekkinud menetluskulusid ei kaeta võlgniku pankrotivara arvel massikohustusena ja mille kohta saab seega võimaliku menetluskulude nõude võlgniku vastu esitada pankrotivõlausaldajana ning mis ajast tekkinud menetluskulud kaetakse võlgniku pankrotivara arvel massikohustusena. Seda saab vaidlustada kulude jaotust ettenägeva lahendi peale kaevates.
16.Kui kohus ei ole asjakohasel juhul menetluskulude jaotamisel PankrS § 431 lg-ga 1 arvestanud ja lahendi resolutsioonis selgelt märkinud, et enne halduri menetlusse astumist tekkinud menetluskulusid ei kaeta pankrotivara arvel massikohustusena, tuleb lähtuda sellest, et pankrotivõlgniku või tema halduri kanda jäänud menetluskulud hüvitatakse tervikuna PankrS § 148 lg 1 p-s 1 nimetatud massikohustusena. Kui pankrotihaldur leiab, et menetluskulude hüvitamise nõue ei peaks olema massikohustus, tuleb tal seega ka eelviidatud olukorras vaidlustada lahend selles sisalduva kulude jaotuse osas. Ringkonnakohus on ka õigesti leidnud, et PankrS § 431 lg-ga 1 arvestamata jätmisele saab TsMS § 178 lg 1 esimesest lausest lähtuvalt tugineda vaid menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi peale edasi kaevates, seega ei ole kostjal I enam siinsel juhul võimalik PankrS § 431 lg-ga 1 arvestamata jätmisele tugineda.
17.Õiguse ühetaolise kohaldamise tagamiseks märgib kolleegium veel järgmist. Kohtul tuleb menetluskulude jaotamisel PankrS § 431 lõikega 1 arvestada alati, kui pankrotihaldur on PankrS § 541 lg 1 kolmanda lause alusel oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel menetlusse astunud, st sätte kohaldamisala ei piirdu vaid PankrS §-s 43 reguleeritud pankrotimenetlusega seotud kohtumenetlustega. Juhtudel, mil teistel menetlusosalistel tuleb PankrS §-le 431 tuginevat kulujaotust arvestades esitada võimalik menetluskulude nõue võlgniku vastu pankrotivõlausaldajana, määrab siiski menetluskulud kindlaks kohus TsMS-s ettenähtud erireegleid arvestades, st nõuet ei lahendata pankrotimenetluses. Kui menetluskulude nõude pankrotivõlausaldajana esitamise ajaks ei ole kohus veel menetluskulusid kindlaks määranud või menetluskulusid kindlaksmäärav kohtulahend ei ole jõustunud, tuleb võlausaldajal vastav nõue esitada tingimusliku nõudena PankrS § 98 alusel. Kui menetluskulusid kindlaksmäärav jõustunud kohtulahend on aga olemas, loetakse võlausaldaja vastav nõue pankrotimenetluses kaitsmiseta tunnustatuks PankrS § 1003 lg 4 p 1 alusel (vt analoogselt RKTKm 27.01.2014, 3-2-1-176-13, p-d 14 ja 15). Menetluskulude nõude esitamisel pankrotivõlausaldajana tuleb järgida ka PankrS § 93 lg-s 1 reguleeritud nõuetest teatamise tähtaega. Kui vastav tähtaeg on jäänud järgimata ning PankrS § 102 lg 1 neljandast lausest lähtudes ei ole enam võimalik taotleda ka selle ennistamist, saab menetluskulude nõude PankrS § 167 lg-t 1 arvestades realiseerida pärast pankrotimenetluse lõppemist.
4(5)
2-21-2595
18.Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud menetluskulusid TsMS § 178 lg 4 järgi ei hüvitata.
19.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tasutud riigilõiv TsMS § 150 lg 32 alusel arvata riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.