Pankrotiõigus › Pankrotimenetluse järelevalve

TsiviilasiJõustunudTartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 29.05.2023

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number: 2-21-7742/316
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Pankrotiõigus › Pankrotimenetluse järelevalve
Menetlusliik: Hagita menetlus
Kuulutamise aeg: 29.05.2023
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 14 803

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margit Vutt, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja

Määruse tegemise aeg ja koht

29. mai 2023, Tartu

Tsiviilasja number

2-21-7742

Tsiviilasi

Oliver Kruuda pankrotimenetlus Võlausaldajate nimekirja kinnitamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 12. augusti 2022 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Oliver Kruuda määruskaebus UP Varud OÜ (pankrotis) määruskaebus Consegna OÜ määruskaebus

pankrotihalduri

Sirje

Taela

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus ja kohtuistung 14. märts 2023

Menetlusosalised ja nende esindajad

Määruskaebuse esitajad: Oliver Kruuda (ik: XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela UP Varud OÜ (pankrotis) (rk: 12408232) pankrotihaldur Sirje Tael, esindaja Kerli Leetsaar Consegna OÜ (rk: 14162717), esindaja vandeadvokaat Tarvo Lindma Vastustajad: AS LHV Pank (rk: 10539549), esindajad vandeadvokaat Liis Könn ja advokaat Grete-Kai Teeäär Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu), esindaja Ülle Ilves

aktsiaselts Rubla (pankrotis) (rk: 10046724) pankrotihaldur Martin Pärn Flinty OÜ (rk: 11202155), esindajad vandeadvokaat Liis Könn ja advokaat Grete-Kai Teeäär DeliveryDone OÜ (rk: 14960347, Aktsionär OÜ õigusjärglane), esindaja advokaat Sven Lass

OSAÜHING

BEST IDEA (rk: 10955220), esindaja vandeadvokaat Paul Varul Pankrotihaldur: Andres Tootsman

RESOLUTSIOON

Sarnased lahendid

Pankrotiõigus

III Consegna, Aktsionär ja võlgnik on esitanud vastuväite AS LHV Pank (LHV) nõudele täies ulatuses, s.o pärast võlausaldajapoolset nõude vähendamist summas 912 703,22 eurot. Nõudeavalduse kohaselt on LHV võlgniku vastu nõue summas 1 366 688,22 eurot, sh 990 000 eurot põhinõue ja 376 688,22 eurot viivis. 08.04.2022 vähendas LHV nõuet ning palus nõude tunnustada summas 912 703,22 eurot, sh 536 015 eurot käenduslepingust tulenev põhinõue ja 376 688,22 eurot kõrvalnõuded, kuna 21.12.2021 tehti LHV-le Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) (KMA) pankrotimenetluses väljamakse 700 000 eurot. Väljamakse kattis KMA kõrvalnõuded 246 015 eurot ja laenusumma 453 985 euro ulatuses. Katmata põhinõudeks jäi 536 015 eurot. Nõudeavalduse järgi andis LHV KMA-le 05.09.2013 laenulepingu alusel laenu 990 000 eurot. LHV ja võlgnik sõlmisid 10.10.2013 käenduslepingu, mille kohaselt vastutab võlgnik käendajana kõikide laenulepingust tulenevate KMA kohustuste täitmise eest solidaarselt KMA-ga. Käenduse summa on 990 000 eurot. Laenu tagastamise tähtpäev saabus 05.10.2016. 30.12.2016 esitas LHV võlgnikule nõude tasuda laenulepingust tulenev võlgnevus hiljemalt 16.01.2017. Võlg on tasumata. 14.02.2018 kuulutati välja KMA pankrot. LHV laenulepingust tulenev nõue on KMA pankrotimenetluses tunnustatud summas 1 236 015 eurot. Kohus leidis, et LHV nõue tuleb II rahuldamisjärgus tunnustada summas 826 824,26 eurot, millest 536 015 eurot on põhinõue ja 290 809,26 eurot viivis (II rahuldamisjärgus). Kohus ei nõustunud Aktsionär ja võlgniku vastuväitega, et käendusleping on vastuolus heade kommetega ja tühine, sest käendaja vastutuse maksimumsumma on suur. Riigikohus on leidnud (2-14-21710, p 48), et käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte. LHV sõlmis võlgnikuga käenduslepingu 10.10.2013. Äripäeva rikaste TOP 2013 kohaselt hinnati võlgniku varade väärtuseks 2013. aastal ligi 35 000 000 eurot. Käenduslepingu sõlmimisel oli võlgnik TERE aktsiaseltsi (TERE) juhatuse esimees, omas kinnistuid Tallinnas, Pärnus, Valgamaal ja Keilas ning oli äriühingute osanik ja juhatuse liige. Kohus nõustus LHV seisukohaga, et käenduse maksimumsumma ei ole käendaja isikut ja varalist olukorda arvesse võttes selline, et seda ei olnud võimalik tasuda käendaja olemasoleva vara arvel. Asjaolu, et võlgniku majanduslik olukord on halvenenud, ei muuda käenduslepingut tühiseks. LHV nõue on tunnustatud põhivõlgniku pankrotimenetluses summas 1 236 015 eurot, sh põhinõue 990 000 eurot ja viivis 246 015 eurot. Kohus ei tuvastanud, et laenu andmisel oleks rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Põhivõlgniku pankrotimenetluses on tasutud kuni KMA pankroti väljakuulutamiseni arvestatud viivis ja põhinõudest 453 985 eurot. Seega on tasumata põhinõue 536 015 eurot. Käenduslepingus märgitud piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu, st need saab võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas (RKTKo 3-2-1-136-12, p 15). Kohus luges käenduskohustuse sissenõutavaks muutumise ajaks 30.03.2017, mil võlgnik võttis tsiviilasjas nr 2-17-2814 AET-i kaudu vastu Harju Maakohtusse esitatud hagi käenduslepingu täitmiseks. Võlgnikult saab viivist nõuda põhivõlalt alates põhivõlgniku pankroti väljakuulutamisest 14.02.2018 kuni võlgniku pankroti väljakuulutamiseni 19.10.2021. Seadusjärgne viivis 8% aastas on väiksem kui laenulepingu p-s 8 ettenähtud viivis ega ole ebamõistlikult suur. Viivis selle perioodi eest on 290 809,26 eurot. Viivise mittearvestamine põhjusel, et tsiviilasjas nr 2-19-13597 oli menetlus peatatud, ei ole õigustatud. Menetlus peatati eesmärgiga oodata ära lahend teises tsiviilasjas, milles ei olnud pooleks võlgnik. Tegemist oli menetluslikult objektiivse asjaoluga, mis samas ei takistanud võlgnikku oma kohustust täitmast. Vastuväited, et võlausaldaja nõue on tasaarvestatud tsiviilasjades nr 2-17-2814 ja 2-19-13587 tehtud tasaarvestusavaldustega, ei ole põhjendatud. Tsiviilasi nr 2-17-2814 lõppes hagi läbivaatamata jätmisega, mis tähendab, et menetluses toimunul puudub õiguslik tagajärg.

Tsiviilasjas nr 2-19-13587 tehtud tasaarvestusavaldusele on võlausaldaja esitanud vastuväite, et võlgnikul ei ole LHV vastu nõuet, mida tasaarvestada. Kuna tasaarvestusele on esitatud vastuväide, ei ole tasaarvestust toimunud (võlaõigusseaduse (VÕS) § 200 lg 4). Kohus ei nõustunud ka võlgniku vastuväitega, et LHV eesmärk nõuet esitades on teadlikult kahju tekitada võlgnikule ja selline käitumine on hea usu põhimõtte rikkumine. Kohus nõustus LHV vastuväidetega võlgniku tasaarvestusavaldusele, milles võlgnik palus tasaarvestada LHV nõue tema kahju hüvitamise nõudega summas 1 033 920,20 eurot. Asjaolu, et LHV on esitanud nõudeid kolmandate isikute (Advokaadibüroo LEXTAL OÜ (Lextal) ja Veli Kraavi kutsekindlustuse andja) vastu, ei anna võlgnikule alust esitada tasaarvestusavaldust praeguses asjas. Võlgnik ei ole viidatud vaidluse pool ning talle kui käendajale ei teki sellest kahju hüvitamise nõude esitamise õigust. Ka hüpoteetilise kahju hüvitamise nõude esitamine tulenevalt põhivõlgniku kinnisvara väärtuse vähenemisest ei anna võlgnikule alust kahju hüvitamise nõude esitamiseks, ammugi on praeguseks hetkeks selline nõue üksnes kujutletav. Kohus luges, et Consegna ei ole LHV nõudele vastuväidet esitatud, kuna 26.03.2022 vastuväitest ei nähtu selle sisu, st millises ulatuses ja alusel vastuväide esitatakse. IV Consegna, Aktsionär, võlgnik ja pankrotihaldur esitasid vastuväite UP Varud OÜ (pankrotis) pankrotihalduri S. Taela (UP Varud) nõudele täies ulatuses, s.o summas 1 751 932,48 eurot. UP Varud esitas 05.11.2021 nõudeavalduse summas 1 751 932,48 eurot viitega, et nõude täpsemad alused on kirjas tsiviilasjas nr 2-17-9653 Harju Maakohtule 21.06.2017 ja 20.01.2021 esitatud hagiavaldustes ja nende lisades. Kohus leidis, et nõudeavalduse on esitanud aktsepteeritav võlausaldaja, kuna nõudeavalduses on võlausaldajana märgitud UP Varud OÜ (pankrotis) pankrotihaldur S. Tael. Kohus, olles uurinud võlausaldaja esitatud nõuet, sh tsiviilasjas nr 2-17-9653 esitatud hagiavaldust koos lisadega ja hagiavalduse tervikteksti koos lisadega, võlgniku ja võlausaldajate vastuväiteid, oli seisukohal, et nõue jääb tunnustamata. Nõude esitamise võimalused edaspidi ei ole pankrotiseaduse järgi välistatud. Nõudeavalduse aluseks oli asjaolu, et võlgnik tekitas UP Varudele ÄS § 1671 lg 1 alusel kahju 1 751 932,48 eurot. Õiguskirjanduses (Ühinguõigus I. Kapitaliühingud. Juura 2015. tl 268), aga ka Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-181-15 (p 26) on toodud ÄS § 1671 lg 1 kohaldamise objektiivne teokoosseis: 1) isikul on oluline mõju osaühingu üle; 2) rikkuja kasutab seda olulist mõju ära tahtlikult, et mõjutada juhatuse liiget tegutsema osaühingut kahjustavalt; 3) osaühingule on tekkinud kahju; 4) põhjuslik seos mõju ärakasutamise ning juhatuse liikme tegevuse tagajärjel kahju tekkimise vahel; 5) mõjutamine on õigusvastane. Teo subjektiivne külg hõlmab mõjutaja otsest tahtlust mõjutada juhtorgani liiget ühingule kahjulikult käituma, st mõjutaja tegutsemises on osaühingu kahjustamise eesmärk. Kohus küsitles võlausaldaja esindajat nende ajaolude tuvastamiseks 06.07.2022 kohtuistungil. Kohus tegi võlausaldajale ettepaneku selgitada, millised olid konkreetsed teod, milles seisnes võlgniku mõjutamistegevus, millist liiki oli avaldatav mõju ja kuidas jõudis võlgniku tahe juhtorgani liikmeni. Kohus jättis rahuldamata võlausaldaja taotluse krediidiasutustest info nõudmiseks OÜ SP Rally Project, OSAÜHINGU PRO FIKSUM, Car Rent Group OÜ, A. Pärna, OÜ Vostok Oil, AS Wipestrex Grupp, TERE ja J. Uibo kohta. Võlgniku pangakontode abil on võimalik piisavalt hinnata tema osalust ja kasu saamist või mittesaamist viidatud tehingutest. V OSAÜHING BEST IDEA (BEST IDEA) ja pankrotihaldur on esitanud vastuväite Consegna nõudele täies ulatuses, s.o summas 24 545 562,56 eurot.

Nõudeavalduse kohaselt tuleneb nõue 23.03.2017 võlgniku ja Consegna vahel sõlmitud käenduslepingust, millega võlgnik käendas aktsiaseltsi Rubla (Rubla) kohustust Consegna ees. Vastutuse piirmääraks oli 24 541 509 eurot. Kuivõrd Rubla kohustust ei täitnud, esitas Consegna võlgniku vastu hagi Tartu Maakohtule. Tartu Maakohus mõistis 22.01.2021 otsusega tsiviilasjas nr 2-20-15749 võlgnikult Consegna kasuks käenduslepingu alusel välja 24 541 509 eurot, menetluskulud 3855 eurot ja viivise menetluskuludelt VÕS § 11 lg-s 1 sätestatud määras arvates kohtuotsuse jõustumisest. Kohtuotsus jõustus 25.02.2021. Consegna palus oma nõude lugeda PankrS § 1003 lg 4 p 1 alusel kaitsmiseta tunnustatuks. Kohus jättis Consegna nõude tunnustamata. Kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-20-15749 on tagaseljaotsus, mille puhul eeldatakse, et kostja on hagis esitatud faktilised väited omaks võtnud. Sisulist kontrolli asjaolude üle ei ole toimunud. Sellise kohtulahendi üle on võimalik vaidlusi pidada nii kaja esitades kui ka hagi esitamisega selle sundtäitmist vaidlustades. Pankrotihaldur E. Ahas on esitanud tagaseljaotsuse kohta tagasivõitmise hagi, mis on Tartu Maakohtu 02.12.2021 määrusega tsiviilasjas nr 2-21-17683 võetud menetlusse. Maakohus leidis, et Consegna nõue ei ole veenev. Käendusleping on 23.03.2017 sõlmitud pärast seda, kui Consegna omandas 07.03.2017 AS-lt Maag Grupp tasuta garantii ja garantiist tulenevad nõuded aktsiaseltsi Rubla (likvideerimisel) vastu. Rubla oli garantiiandja laenulepingust tulenevatele nõuetele, laenuleping oli sõlmitud 10.10.2008 esialgses summas 45 600 000 eurot. Olukorras, kus Rubla (likvideerimisel) likvideerija oli O. Kruuda, käendajaks asus O. Kruuda ja garantiinõude enam kui 45 000 000 euro ulatuses Rubla vastu omandas Consegna, kelle juhatuse liige on Karl Kruuda, on tegemist tehingutega seotud isikute vahel. Ka 14.10.2019 tagaseljaotsuse tegemisel tsiviilasjas nr 2-19-13411 ei vaielnud Rubla (likvideerimisel, likvideerija O. Kruuda) vastu nõudele rohkem kui 30 891 000 eurot. See jätab mulje tehingute tegemisest ja tagaseljaotsuste tekitamisest seotud isikute vahel eesmärgiga saavutada kontroll pankrotimenetluse üle. Consegna nõue on võlgniku pankrotimenetluses suurim, millega võlgnikuga seotud isik omandaks kontrolli kogu pankrotimenetluse üle. Seetõttu on põhjendatud lähtuda Saksa pankrotiõiguses kehtivast põhimõttest, et nõuete tähtsusest tulenevalt on nõuete kohtulik kontroll vältimatu. Nõude enam kui 45 miljonit eurot omandamine tasuta Consegna poolt likvideerimisel oleva Rubla vastu osutab, et ka omandajale oli ilmselge nõude väärtusetus. Seejärel on võlgnik võtnud käenduskohustuse piirmääraga 24 541 509 eurot väärtusetu nõude käendamiseks. Selliselt sõlmitud tehingud annavad selge märgi, et kohustused on võetud nõude kunstliku ehk näiliku loomise eesmärgil. Võlgnik on esitanud vastuväited võlausaldajate (nt LHV ja Flinty) nõuetele, et sellises summas käenduslepingu sõlmimine on vastuolus heade kommetega ja tühine, kuna paneb käendaja enam kui eluaeg kestvasse laenuorjusesse. Sellist teadmist omades on võlgnik 23.03.2017 käenduslepingu sõlminud teadmisega, et tegemist on kohustuse võtmisega, millel ei ole tagajärgi. Võlgniku pankrotimenetlus on algatatud Tartu Maakohtus BEST IDEA nõude alusel, see nõue kostjate, sh võlgniku vastu esitati Harju Maakohtusse aastal 2015 ning kohus rahuldas nõude enam kui 14 miljoni euro ulatuses. Seetõttu on usutav, et aastal 2017 loovutuslepingut (Rubla likvideerijana) sõlmides ja seejärel käenduslepingut sõlmides osales võlgnik näilike nõuete loomisel. VI Aktsionär ja võlgnik esitasid vastuväite Flinty 2. nõudele täies ulatuses, s.o summas 20 668,72 eurot. Nõudeavalduse kohaselt loovutas BEST IDEA 27.01.2021 Flintyle tsiviilasjas nr 2-15-13527 jõustunud kohtuotsusest tuleneva nõude summas 170 000 eurot, millest on tasaarvestatud 150 469,64 eurot. Võlgniku põhivõlg 19.10.2021 seisuga on 19 530,36 eurot ja viivis kuni võlgniku pankroti väljakuulutamiseni 1138,36 eurot, kokku 20 668,72 eurot.

Kohus leidis, et vastuväited tuleb jätta rahuldamata ning kohus tunnustab Flinty nõuet summas 20 668,72 eurot, sh põhinõue 19 530,36 eurot ja viivis (kuni 19.10.2021) 1138,36 eurot. Nõude lugemine kaitsmiseta tunnustatuks ei ole õigustatud. Loovutamise protsessis muutub võlausaldaja isik ning see asjaolu on vajanud kontrollimist. Tallinna Ringkonnakohus mõistis 30.04.2020 otsusega tsiviilasjas nr 2-15-13527 võlgnikult ja Rublalt (pankrotis) solidaarselt välja BEST IDEA kasuks põhinõude 8 513 401 eurot, intressi 5 682 115 eurot ja viivise 790 076 eurot. Kohtuotsus jõustus 21.09.2020. Sellises sõnastuses jõustunud kohtuotsus tähendab, et alates jõustumisest on BEST IDEAL kokku summas 14 985 592 eurot nõuded solidaarvõlgnike vastu. Kohtuotsuse tegemise aluseks olnud osakohustused („aluskohustused“) ei oma edasiselt tähendust ning kohtulahend on lõplikult fikseerinud võlgniku rahalise kohustuse võlausaldaja ees kogusummana. Vastuväited teemal, et nõude loovutamisel ei ole näidatud, millisest aluskohustusest tulenev nõue on loovutatud, ei ole kooskõlas ei kohtuotsuse resolutsioonile (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 5 teine lause) ega nõude loovutamisele esitatavate tingimustega. BEST IDEA on loovutanud kohtuotsusest tuleneva põhinõude summas 170 000 eurot Flintyle. Selle kohta on allkirjastatud 28.01.2021 teade nõude loovutamise kohta. Teade on adresseeritud võlgnikule ja Rublale ning saadetud neile 08.02.2021. Teade on saadetud nii võlgniku kui ka tema lepingulise esindaja Marko Kaevando e-posti aadressile, mille puhul tuleb kättesaamist eeldada. Tsiviilasja nr 2-21-2595 e-toimikust nähtub, et M. Kaevando on võtnud teate vastu 03.05.2021. Seega on nõude loovutamise kohta välja antud dokument ja esitatud see võlgnikule, mistõttu nõude loovutamisest teatamine on toimunud VÕS § 170 järgi ning on kehtiv. Nõude loovutamine on käsutustehing, mille suhtes ei näe seadus ette vorminõudeid (VÕS § 164). Riigikohus on leidnud, et nõude loovutamise tehingule seadusest vorminõuet ei tulene, muu hulgas ei ole seda ette nähtud kohtulahendist tuleneva nõude loovutamise kehtivuse eeldusena. VII Aktsionär ja võlgnik esitasid vastuväite Rubla (pankrotis) nõudele täies ulatuses, s.o summas 650 eurot. Vastuväited, mille sisuks on, et nõuded tuleks tasaarvestada, ei anna alust jätta nõue tunnustamata. Rubla (pankrotis) nõue 650 eurot tuleb lugeda PankrS § 1003 lg 4 p 1 alusel tunnustatuks kaitsmiseta (II rahuldamisjärgus). Tsiviilasjas nr 2-20-17816 määrati 22.12.2021 määrusega (jõustus 07.01.2022) kindlaks Rubla pankrotihalduri Martin Pärna menetluskulud summas 650 eurot ja mõisteti võlgnikult välja 650 eurot pankrotihalduri M. Pärna kasuks. Ehkki võlgniku pankrotihalduri 24.03.2022 e-kirjas Rubla pankrotihaldurile sisaldub justkui ettepanek nõuete tasaarvestamiseks, on pankrotihaldur võlausaldajate lõpliku nimekirja dokumendis märkinud, et ta ei ole teinud ega allkirjastanud tasaarvestamise ettepanekut, kuid küsis teise poole seisukohta tasaarvestuse kohta tulevikus. Tasaarvestus toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Pankrotihalduri 24.03.2022 e-kiri ei ole allkirjastatud, mistõttu korrektseks tasaarvestusavalduseks seda lugeda ei saa. Kohus leidis, et arvestades nõuete tunnustamise lahendamise erisusega hagita menetluses ja asjaolu, et kohus rahuldas täielikult pankrotihalduri vastuväited võlausaldajate nõuetele, on õiglane jätta vastuväite saanud võlausaldajate menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel vastuväite saanud võlausaldajate endi kanda. MÄÄRUSKAEBUSTE ESITAJATE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED NING

alusel II rahuldamisjärgu nõuetena LHV nõuet 826 824,26 eurot, AS Rubla (pankrotis) nõuet 650 eurot, MTA nõuet 876 eurot ja Flinty 2. nõuet 20 688,72 eurot, ning tühistatud osas uue määruse tegemist, millega jätta nimetatud nõuded tunnustamata. Menetluskulud palub võlgnik jätta LHV, Flinty, Eesti Vabariigi ja Rubla (pankrotis) kanda. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kohus jätnud tähelepanuta, et LHV on 08.07.2022 väljastanud kohtule negatiivse konstitutiivse võlatunnistuse, milles on VÕS § 207 lg 2 alusel kinnitanud, et võlgniku ja LHV vahel ei ole olnud ega ole lepingulisi võlasuhteid (RKTKo 3-2-1-9-16, p-d 26–27); 2) on käendusleping vastuolus heade kommetega ja tühine (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1). Kohus on jätnud hindamata tõendid võlgniku sissetulekute kohta käenduslepingu sõlmimise eelselt, mis ei võimaldanud võlgnikul 2013. aastal sõlmida kehtivat käenduslepingut vastutuse maksimumsummaga 990 000 eurot. Tegemist on tarbijast käendajale äärmiselt ebamõistliku kohustusega, mille täitmine võlgniku eeldatava eluea jooksul ei olnud käenduslepingu sõlmimise ajal ega ole ka täna võimalik. MTA kinnituse järgi oli võlgniku keskmine aastane brutosissetulek 2010–2013 19 686 eurot (1640,50 eurot kuus). Maakohtu seisukohad on vastuolus Riigikohtu ja Tartu Ringkonnakohtu seisukohtadega tsiviilasjas nr 2-14-21710. Kohtumääruse rajamine võlgniku varalise seisundi hindamisel ajaleheartiklile andmeid üle kontrollimata, on selge menetlusnormide rikkumine. Võlgniku kinnistud olid hüpoteekidega koormatud ning nende realiseerimine ei oleks võimaldanud 990 000 euro tasumist. Asjaolu, et võlgnik oli mõne äriühingu osanik (MTÜ liige) ja juhatuse liige, ei võimalda väita, et ta oleks olnud võimeline 990 000 eurot tasuma. LHV ei kontrollinud enne käenduslepingu sõlmimist võlgniku majanduslikku seisundit; 3) ei ole käenduskohustus muutunud sissenõutavaks. LHV ei ole tõendanud, et ta oleks enne nõudeavalduse esitamist pankrotimenetluses või hagimenetluses enne hagiga kohtusse pöördumist toimetanud käenduslepingu p 2.1 kohase teate võlgnikule kätte. Kohtu seisukohad, mille järgi käenduskohustus muutus sissenõutavaks võlgniku vastu hagi esitamisel, on vastuolus Riigikohtu praktikaga (3-2-1-139-12, p 16); 4) on kohus kohaldanud VÕS § 200 lg-t 4 ebaõigesti ning jätnud lahendamata võlgniku tasaarvestuse vastuväited. Võlgnik on esitanud LHV-le kaks tasaarvestusavaldust (21.04.2017 ja 27.11.2019). Kui kostja on esitanud hageja nõudele vastuväite, et ta on hageja nõude tasaarvestanud oma nõudega, ning hageja väidab vastu, et tasaarvestus ei kehti, peab kohus hindama, kas kostja vastuväited välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku ning seega ka tasaarvestuse kehtivuse (RKTKo 3-2-1-129-11, p 9); 5) on kohus jätnud alusetult hea usu põhimõtte kohaldamata ja võlgniku 27.03.2022 tasaarvestusavalduse arvestamata. LHV eesmärk on võlgnikule teadlikult kahju tekitada. Kohus ei ole hinnanud tõendeid kogumis ega selgitanud välja kõiki faktilisi asjaolusid. Põhivõlgniku laenu tagatise müügi järel ületas põhivõlgniku rahaliste vahendite maht 1,6 miljonit eurot, mis oli piisav, et tasuda LHV nõue, mis tunnustati põhivõlgniku pankrotimenetluses I rahuldamisjärgu ehk pandiga tagatud nõudena summas 1 236 015 eurot. LHV kui põhivõlgniku suurima võlausaldaja raskelt hooletu suhtumise tulemusel tagatisvara realiseerimisest saadud vahendite kui laenulepingu esmase tagatise suhtes õnnestus põhivõlgniku endisel pankrotihalduril V. Kraavil omastada põhivõlgniku kontodelt 825 170,28 eurot. See on põhjustanud võlgnikule kahju vähemalt 825 170,28 eurot. LHV-le on jaotusettepaneku alusel 2021. a detsembris makstud 700 000 eurot. Võlgniku vastuväidete lisast 2 nähtub, et pärast 700 000 eurot jääb põhivõlgniku pankrotipesast välja maksmata 350 612,75 eurot. Ka käendajalt ei saa nõuda rohkem. LHV nõuab võlgnikult 912 703,22 eurot, millest 536 015 eurot on põhinõue ja 376 688,22 eurot kõrvalnõuded. Lisaks leiab LHV, et tal on samast laenust tulenev kahjunõue V. Kraavi ja Lextali vastu

814 070,28 eurot ning ilmselt on ta esitanud nõude ka V. Kraavi kutsekindlustuse andja vastu. 990 000-eurose laenu väljastamisest ei saa tekkida 2 426 773,50-eurost nõuet ilma, et ei tegeletaks liigkasuvõtmisega. Kõrvalnõuded ületavad 436 773,50 euro ulatuses põhinõuet. Kohtupraktikas ei peeta põhinõuet ületavaid kõrvalnõudeid põhjendatuks. LHV koos BEST IDEAGA on määranud V. Kraavile pankrotihalduri tasu 72 000 eurot (sh käibemaks), mis ületab seaduses sätestatud piirmäära. Võlgnikul on LHV vastu kahju hüvitamise nõue vähemalt samas summas, mis V. Kraavi õigusvastase tegevuse tõttu põhivõlgniku varast välja liikus, st 825 170,28 eurot. Esineb alus LHV vastu nõude ja tasaarvestusavalduse esitamiseks tulenevalt asjaolust, et LHV koos põhivõlgniku pankrotihalduriga on esitanud hagi Lextali vastu summas 814 070,28 eurot ning ilmselt on esitanud nõude ka V. Kraavi kutsekindlustuse andja vastu. Nõuete edukuse korral LHV rikastub alusetult juhul, kui võlgniku pankrotivarasse laekub raha. Võlgniku pankrotimenetlusest raha saamisel ei saa võlgnik realiseerida oma tagasinõudeõigust, põhivõlgniku pankrotimenetlus võib raugeda ja LHV esitatud hagide pooleks võlgnik ei ole. Pankrotihalduril lasub kohustus esitada LHV vastu vastunõue ja tasaarvestusavaldus ka tulenevalt põhivõlgniku vara väärtuse vähenemisest kiirmüügi tõttu. Pindi kinnisvara hindamisakti alusel oli kinnistu väärtus 1 709 000 eurot, pankrotimenetluses müüdi kinnistu 1 500 250 euro eest. Kinnistu väärtuse vähenemisest tekkinud kahju on 208 750 eurot. Kokku moodustaks võlgniku kahjunõue LHV vastu 1 033 920,20 eurot (825 170,28 + 208 750 eurot). Kui LHV alusetu nõue leiab tunnustamist, saab võlgnik vastavas ulatuses nõude tasaarvestada. Selguse huvides esitas võlgnik 27.03.2022 tasaarvestusavalduse. Käenduslepingust nähtuvalt käendati põhivõlgniku kohustust eelkõige seetõttu, et laenul oli ca 1,7 miljonit eurot väärt kinnisvaratagatis ja käendus oli tingimuslik – kuni kinnisvara eraldi kinnistuteks jagamiseni. Kinnisvara müügi hetkel oli võlausaldaja nõue pandi realiseerimisest saaduga kaetud. Võlgnik ei vastuta nõude tagatuse vähenemise eest, selle eest vastutab võlausaldaja, seda enam, et V. Kraavi kuriteo tulemusena omandas LHV tagatisvaraks olnud kinnisvara müügist saadud raha asemele nõude V. Kraavi ja Lextali vastu, mida LHV Harju maakohtus V. Kraavilt ja Lextalilt sisse nõuab. Võlausaldaja ei saa samaaegselt nõuda võlgnikult käenduskohustuse täitmist ning Lextalilt ja V. Kraavilt kahju hüvitamist. Kohus on jätnud alusetult kohaldamata VÕS § 145 lg 5; 6) puudub LHV-l põhinõude puudumise tõttu viivisenõue. Alternatiivselt on viivisenõue vastuolus hea usu põhimõttega. Hagimenetluse peatamine toimus LHV taotluse alusel ning see on toonud kaasa võlgnevuse sissenõudmise venimise ja viivise suurenemise. Käenduslepingus ei ole ka kokku lepitud viivisemäära ega seda, et tarbijast käendaja peaks viivisekohustusega arvestama. Lisaks tuleb arvestada, et põhivõlgnikul oli pärast tagatisvara müüki raha laenukohustuse täitmiseks ning LHV ise venitas vaidlustega oma nõude tunnustamist. Alternatiivselt tuleb viivist vähendada mõistliku suuruseni (RKTKo 3-2-1-28-17, p-d 12, 13), mis ei ületa 5000 eurot. Viivis 290 809,26 eurot on väga suur. LHV-le ei ole põhivõla tasumisega viivitamisest tekkinud sellises ulatuses kahju. LHV ei ole tõendanud, et viivitamine oleks mõjutanud tema majandustegevust. Viivisenõue on suunatud LHV rikastumisele võlgniku arvel. See ei ole viivise kui kahjuhüvitise eesmärk. Võlgniku majanduslik seisund ei võimalda nii suurt viivist maksta. LHV on äärmiselt kasumlik äriühing, millele viivise vähendamine ei too kaasa negatiivseid tagajärgi; 7) on kohus põhjendamatult lugenud kaitsmiseta tunnustatuks MTA nõude summas 876 eurot. Kuni võlgniku suhtes ei ole jõustunud süüdimõistvat kohtuotsust, ei ole võlgnikul tekkinud ka sundraha tasumise kohustust ja MTA-l puudub praegu nõue võlgniku vastu;

1) on võlgniku 31.08.2022 määruskaebus esitatud hilinenult. Määruskaebuse esitamise tähtaeg on 15 päeva arvates ajast, mil kohus määruse isikule edastas, kui kohus ei pea määrust isikule kätte toimetama (TsMS § 661 lg 2). PankrS 1003 lg-st 8 tulenevalt ei pea kohus määrust menetlusosalistele kätte toimetama, piisab saatmisest. Vastavalt Riigikohtu praktikale saab lugeda e-kirja kättesaaduks hiljemalt järgmisel päeval pärast e-kirja saabumist majandus- ja kutsetegevuses tegutseva saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse. Võlgnikule (majandus- ja kutsetegevuses tegutsevale esindajale) saadeti määrus 12.08.2022, millest tulenevalt oli määruskaebuse esitamise tähtaeg 29.08.2022. Võlgniku määruskaebus on ka õiguslikult perspektiivitu. PankrS § 104 lg-st 1 tulenevalt ei takista võlgniku vastuväide nõude tunnustamist, mistõttu puudub võlgnikul õigus nõuda kohtumääruse tühistamist osas, mis puudutab LHV nõude tunnustatud nõudena kajastamist võlausaldajate nimekirjas; 2) ei ole LHV nõudest loobunud ega andnud negatiivset võlatunnistust. TsÜS § 75 kohaselt tuleb tahteavaldust ja muud õigusliku tähendusega tegu tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele. On ilmselge, et LHV töötaja vastas 08.07.2022 e-kirjaga üksnes kohtu 07.07.2022 määruses esitatud küsimustele võlgniku arvelduskontode kohta. Sarnaselt sai e-kirjast aru kohus kui kirja adressaat. Kolmandad isikud ei saa anda selgitusele laiemat tähendust. LHV on 02.09.2022 täiendavalt selgitanud, et ei ole loobunud ega kavatse loobuda võlgnikuga sõlmitud käenduslepingust tulenevatest nõuetest; 3) ei ole käendusleping heade kommetega vastuolus. Käendussumma suurus ei mõjuta käenduslepingu kehtivust. Määruskaebuses esmakordselt esitatud väide, et võlgnikul puudus käenduslepingu sõlmimise ajal vara, mille arvelt kohustust täita, on esitatud hilinenult ning tuleb jätta tähelepanuta (TsMS § 633 lg 5). Lähtudes Riigikohtu seisukohtadest (2-14-21710, p-d 46, 49) ei ole käendusleping vastuolus heade kommetega, kui käendajal on käenduslepingu sõlmimise ajal kas piisav sissetulek või vara, mille arvel tasuda käendatav rahasumma. Võlgnikul oli käenduslepingu sõlmimise ajal vara, mille arvelt käendussumma tasuda: võlgniku varade väärtuseks hinnati 2013. aastal ligi 35 000 000 eurot. Võlgnik ei ole vastupidist tõendanud. Äripäeva 2013. a rikaste TOP artiklile tuginemine ei ole lubamatu. Väljaandes on selgitatud vara väärtuse arvutamise metoodikat. Võlgnikule kuuluva ettevõtte (TERE) väärtus oli 2013. aastal vähemalt 990 000 eurot. 10.10.2013 seisuga polnud võlgniku kinnistutele (12 kinnistut) seatud ühtegi kohtulikku hüpoteeki. Võlgnik ei ole tõendanud, et kinnistutel olnud hüpoteegid 2013. aastal reaalselt nõudeid tagasid. Kinnistu XXXXXXXX väärtus pidi olema üle 1 200 000 euro. Võlgnik oli käenduslepingu sõlmimisel KMA-ga seotud isik ja suurettevõtja, kes sõlmis käenduslepingu tulenevalt enda ärihuvidest KMA-s. Tegemist ei ole tarbijakäendusega. Käenduslepingu kehtivus ei sõltu Riigikohtu praktika järgi sellest, kas krediidiandja on kontrollinud käendaja krediidivõimekust; 4) on käenduskohustus muutunud sissenõutavaks. LHV on edastanud võlgnikule nõude e-posti teel 30.12.2016, tähitud kirjaga 20.01.2017 ning esitanud nõude ka tsiviilasjade nr 2-17-2814 ja 2-19-13587 raames. Kui lugeda nõude kättetoimetamise ajaks 30.03.2017, on nõue muutunud sissenõutavaks 14.04.2017. Kohus on ekslikult märkinud, et nõue muutus sissenõutavaks kättetoimetamisega samal päeval, kuid see ei oma nõude suuruse määratlemisel tähtsust, sest võlgnikult saab viivist nõuda alates põhivõlgniku pankroti väljakuulutamisest 14.02.2018; 5) ei ole võlgnik nõuet tasaarvestanud. Kuna tsiviilasi nr 2-17-2814 lõppes hagi läbivaatamata jätmisega, puudub menetluses tehtud protsessuaalsetel avaldustel õiguslik tagajärg, ning kuna LHV esitas tsiviilasjas nr 2-19-13587 tasaarvestusele põhjendatud vastuväite, ei ole tasaarvestust toimunud (VÕS § 200 lg 4); 6) ei ole LHV käitumine hea usu põhimõtte vastane. Käendaja vastutab põhivõlgniku kohustuse täitmise eest sõltumata sellest, mis asjaoludel põhivõlgniku kohustus täitmata jäi. LHV ei vastuta KMA pankrotivara vähenemise eest, mille on kaasa toonud KMA pankrotihalduri V. Kraavi rikkumised. LHV-l puudus kohustus teostada pankrotihalduri üle järelevalvet. KMA

vara ei ole vähenenud LHV tegevuse tulemusena. LHV ei ole tegelenud KMA vara raiskamisega, kui osales 22.11.2018 võlausaldajate üldkoosolekul, kus kiideti heaks pankrotihalduri tasu maksmine. Väljamakse KMA pankrotimenetluses kattis laenulepingu p 6.6 kohaselt KMA kõrvalnõuded 246 015 eurot ja laenusumma 453 985 euro ulatuses, katmata põhinõudeks jäi 536 015 eurot. Võlgniku vastu esitatud nõudele on lisandunud viivis, mis tuleneb käenduskohustuse täitmisega viivitamisest. Riigikohus on kinnitanud, et võlausaldajal on õigus nõuda käendajalt viivist, mis tuleneb käendajast sõltuva kohustuse täitmisega viivitamisest. Nõustuda ei saa väitega, et LHV omandas V. Kraavi kuriteo tulemusena tagatisvaraks olnud kinnisvara müügist saadud raha asemel nõude V. Kraavi ja Lextali vastu. Pankrotimenetluses tehakse võlausaldajatele väljamaksed rahas ning mistahes nõuded LHV-l pankrotimenetluses toimunu tõttu kolmandate isikute vastu tekkida võisid, ei saa need olla võrdsustatavad pankrotimenetluses tehtud väljamaksetega ega vähendada LHV nõuet võlgniku vastu. Võlgnikul ei ole LHV vastu nõuet. Isegi kui võlgnikul tekiks tulevikus mingisugune nõue LHV vastu, siis ei välista see LHV nõude tunnustamist hetkel võlgniku pankrotimenetluses. Võlgniku vastutus ei ole vähenenud VÕS § 145 lg 5 alusel. Tagatisvara väärtus ei ole vähenenud, vaid selle müügist saadud raha on varastatud. Samas isegi kui tagatisvara väärtust saaks pidada vähenenuks üksnes seetõttu, et müügist saadud varast ei jätkunud põhinõude rahuldamiseks, ei oleks vähenemine toimunud LHV tegevuse tulemusel; 7) ei muuda tsiviilasja nr 2-17-2814 menetlus viivise nõudmist põhjendamatuks. Kohus on arvestanud viivist alates 14.02.2018 ehk pärast seda, kui tsiviilasja nr 2-17-2814 menetlus oli lõppenud. Tsiviilasja nr 2-19-13597 menetluse peatamine oli tingitud võlgnikust. Kohus on nõustunud, et kuivõrd menetlus peatati eesmärgiga oodata ära lahend teises tsiviilasjas, on tegemist menetluslikult objektiivse asjaoluga, mis ei mõjuta LHV õigust viivist nõuda. Kui viivise määr ei ole käenduslepingus kokku lepitud, tuleneb kohaldada seadusjärgset määra; 8) puudub viivise vähendamiseks alus. Pankrotimenetluses kuulub kogu võlgniku vara võlausaldajate vahel jagamisele. Võlgniku seisukohalt ei ole tähtsust sellel, milliste võlausaldajate missugused kohustused pankrotimenetluses täidetud saavad. Viivsenõude esitamiseks ei pea olema tekkinud vastavas ulatuses kahju. Ainuüksi viimase 12 kuu inflatsioonimäära 25% arvestades on LHV-le tekkinud otsene varaline kahju 134 000 eurot, sest pank pole saanud raha kasutada. Kohustuse täitmisega on hilinetud enam kui viis aastat. Kohtupraktikas loetakse mõistlikuks viivist, mis ei ületa põhinõuet. Viivis moodustab ligi kolmandiku põhinõudest. Viivise vähendamine alla selle, mis on arvestatav seadusjärgse määra alusel, ei oleks kooskõlas seaduse eesmärgi ega vaidluse asjaoludega.

muude kokkulepete sisu. Nimetatud tõendite pinnalt ei saa välistada, et O. Kruuda ei saanud kasu kahju tekitamisest UP Varudele ja selle võlausaldajatele; 2) asjaolu, miks võlgnik ja UP Varude juhatuse liikmed asusid käituma UP Varudele kahjulikult, ei pea ega saagi olla nõude esitamisel üheselt tõendatud. Oluline on tõendada, et tekitatud on kahju ja et selle on tekitanud teatud isikute käitumine. Maakohtu viidatud õiguskirjandusest ega Riigikohtu lahenditest ei järeldu, et võlausaldaja oleks kohustatud täpselt tõendama, milline oli osaühingu kahjustamise eesmärk ja kahjustaja saadav kasu. ÄS § 1671 subjektiivsest küljest peab olema tõendatud teo toimepanija tahtlus mõjutada juhtorgani liiget ühingule kahjulikult käituma (RKTKo 3-2-1-181-15, p 32). Nimetatud asjaolud on tõendatud mh alljärgnevaga: - O. Kruuda otsustas nt nõudeavalduse p-des 18–21 kirjeldatud kreeditarvete esitamise UP Varudele, teades, et sellega tekib UP Varudele kahju; - O. Kruuda otsustas TERE, võlgniku ja võlgnikuga seotud isikute vahel „raharingide“ korraldamise. Nt saatis O. Kruuda 31.12.2013 TERE pearaamatupidajale e-kirja pealkirjaga: „Ülol on plaan, kuidas aasta lõpuga teeme“. Seejärel saatis TERE pearaamatupidaja 31.12.2013 e-kirja Allan Viirmale ja A. Pärnale, mille manuses oli laenuleping summas 550 000 eurot, millega OSAÜHING PRO FIKSUM (PRO FIKSUM) andis justkui laenu TERE-le 550 000 eurot. A. Pärn saatis 31.12.2013 e-kirja TERE pearaamatupidajale, mille manuses oli viidatud laenuleping PRO FIKSUMI juhataja allkirjaga. 31.12.2013 kandis TERE UP Varudele 550 000 eurot, mille UP Varud kohe PRO FIKSUMILE edasi kandis; - O. Kruuda on andnud 27.11.2014 korralduse „raharingide“ tegemiseks ja 04.12.2014 korralduse „ringi tegemiseks“. Lisaks on O. Kruuda teadlik ka 88 000 euro kandmisest UP Varudele ning selle tagasi nõudmisest TERE-le; - O. Kruuda maksis isiklikult TERE-le PRO FIKSUMI laenuintressi. Määruskaebuse esitaja on täiendavalt põhjendanud O. Kruuda seotust kahjulike tehingutega nõudeavalduse täpsustuse p-des 84–86 ja jääb kõige esitatu juurde. Asjaolu, et seadusandja muutis võlausaldajate nõuete tunnustamise vaidluse menetlemise formaati, ei tähenda seda, et kohus ei peaks analüüsima kõiki tõendeid kogumis või ei peaks koguma tõendeid, mille kogumist pooled on taotlenud, et oma nõuet tõendada. Võlausaldajaid ei saa panna halvemasse positsiooni võrrelduna nõude esitamisega hagimenetluses. Oluline on vaadelda nõudeavaldust kui tervikut ja seda, kuidas tegelikkuses raha ringles ning kes said tehingutest kahju ja kasu. Nõudeavalduses toodud tehingutel kolmandate isikutega puudus seos UP Varude igapäevategevusega, milleks oli piima kokkuost ja edasimüük. Tehingutel puudus majanduslik sisu, tehingud olid tehtud UP Varudele kahjulikel tingimustel (tsiviilasjas nr 2-16-13770 tuvastati isegi, et TERE ja UP Varude vahel sõlmitud nõude loovutamise leping oli näilik ja tühine) ning tehingute tulemusel jäi UP Varudel tasumata oma tegelikele võlausaldajatele ehk piima tarninud põllumajandusettevõtetele. UP Varudest kanti raha mitte UP Varude tegelikele võlausaldajatele, vaid kolmandatele isikutele kannetena, mis ei olnud seotud UP Varude põhitegevusega, võlgniku otsuste ja juhiste tõttu; 3) kordab määruskaebuse esitaja taotlust tõendite kogumiseks, s.o kohustada kõiki Eesti Vabariigis tegevusloa alusel tegutsevaid krediidiasutusi ja Eesti Vabariigis registreeritud välisriigi krediidiasutuste filiaale (Luminor Bank AS, Swedbank AS, Coop Pank AS, Danske Bank A/S Eesti filiaal, AS SEB Pank, Bigbank AS, Versobank AS, AS Tallinna Äripank, AS Citadele banka Eesti filiaal, AS LHV Pank, Svenska Handelsbanken AB Eesti filiaal, AS Inbank, TF Bank, OP Corporate Bank plc Eesti filiaal) esitama kohtule ja menetlusosalistele alljärgnev informatsioon: kas OÜ SP Rally Project, OSAÜHING PRO FIKSUM, Car Rent Group OÜ, A. Pärn, OÜ Vostok Oil, AS Wipestrex Grupp, TERE aktsiaselts ja J. Uibo on omanud Eesti Vabariigi krediidiasutustes arvelduskontot, kellel on olnud ajavahemikus

30.04.2013 toorpiima müügilepingu p-ga 4.1 õiguspäraselt väljastanud UP Varudele 30.06.2014 kreeditarve nr 4.1-3/137-3 ja 30.07.2014 arve nr 4.1-3/137-4. Läbirääkimiste tulemusena toorpiima hinna vähendamisega nõustumine ei ole etteheidetav TERE-le ega tema juhatuse liikmele, samuti puudub alus rääkida kahjust. TERE nimel pidas piimatarnijatega läbirääkimisi piima hinna üle tegevjuht Ülo Kivine, langetades ka otsuseid, kes millises summas kreeditarve saavad. TERE juhatuse liikmel O. Kruudal oli ÄS § 315 lg 1 alusel hoolsus- ja lojaalsuskohustus üksnes TERE suhtes. UP Varud on 31.12.2014 väljastanud TERE-le saldokinnituse kui negatiivse võlatunnistuse nõuete puudumise kohta; 5) on väär väide, et võlgnik otsustas TERE, võlgniku ja võlgnikuga seotud isikute vahel „raharingide“ korraldamise. See eirab isikute vahelisi õigussuhteid ega tõenda võlgniku ega TERE ÄS § 1671 lg 1 kohast olulist mõju UP Varude üle ega selle mõju ärakasutamist. Mingit 31.12.2013 „raharingi“ ei ole toimunud. TERE on tasunud UP Varude poolt 30.04.2013 toorpiima müügilepingu alusel väljastatud ettemaksuarve summas 570 000 eurot ning võtnud samal päeval PRO FIKSUMILT 31.12.2013 laenulepingu alusel 550 000 eurot laenu. Mõlemast lepingust tulenevad TERE kohustused on täidetud. Kust PRO FIKSUM võttis laenu andmiseks raha, võlgnik ei tea ega pidanudki teadma. Võlgniku teadlikkust mingist „raharingist“ ei nähtu ka e-kirjadest. Ühestki e-kirjast ei nähtu võlgniku juhiseid vms J. Uibole. Millegi teadmine ei sisusta ÄS § 1671 lg 1 objektiivse teokoosseisu mõttes olulist mõju, mõju ärakasutamist ega õigusvastast tegu. Võlausaldaja ei ole esitanud kahju hüvitamise nõuet võlgniku ega TERE vastu seoses nõudeavalduse lisades 13–14 ja 15–16 olevate e-kirjade ning neis kajastatud tehingutega, mistõttu puudub ka ÄS § 1671 lg 1 objektiivse teokoosseisu tunnuseks olev kahju. Küll aga tõendavad need tõendid, et TERE ja tõendites ära toodud äriühingute vahel olid lepingulised suhted, mille vaidlustamise õigust kolmandast isikust pankrotihalduril ei ole. Ka väide, et võlgnik maksis isiklikult TERE-le PRO FIKSUMI laenuintressi, ja viited nõudeavalduse p-dele 84–86 ei tõenda ÄS § 1671 lg 1 koosseisu realiseerimist. TERE ja UP Varude tehingud olid ühesuunalised – TERE kandis UP Varudele raha ostetud piima eest. Svetlana Svartsova-Shcherbakova ütlustest kriminaalasjas ei ole tuvastatav võlgniku oluline mõju UP Varude üle ja selle õigusvastane ärakasutamine; 6) jättis kohus õiguspäraselt taotletud tõendid kogumata, kuna need on asjakohatud. Lisaks on UP halduril taotletud kontoväljavõtted olemas Tartu Maakohtu menetluses olevast kriminaalasjast nr 1-19-7473, kuna UP haldur on kriminaalasjas kannatanu esindaja; 7) jääb võlgnik ka kõigi 27.03.2022 nõudeavaldusele esitatud vastuväidete juurde.

neid asjaolusid ei ole tõendatud). Oluline on, et isik peab ära kasutama oma mõju ja mõjutama osaühingu juhatuse liiget tegutsema osaühingule kahjulikult. Väide, et võlgnik oli TERE esindaja tehingutes, ei anna alust nõude esitamiseks võlgniku vastu. Kolmandate isikute ühine osalemine erinevate äriühingute juhtimises või tehingute tegemisel ei võimalda järeldada äriühingute seotust ja allumist TERE ja/või võlgniku kontrollile. UP haldur ei ole väidetava kahju tekitamist sidunud ühegi tõendiga, mis võimaldaks tuvastada kahju tekitamist võlgniku poolse mõjutamise tõttu. Väide, et võlgnik otsustas kreeditarve esitamise, on tõendamata, kuid võlgnikule kui TERE juhatuse liikmele ei saa see olla etteheidetav, sest võlgnikul oli hoolsuskohustus TERE ees. PRO FIKSUM ja TERE laenuleping on TERE poolt kohaselt täidetud. Asjaõigusseaduse § 6 kohaselt ei saa juriidilise isiku vara kuuluda kellelegi teisele peale selle juriidilise isiku, st kui TERE on oma rahalistest vahenditest kandnud PRO FIKSUMILE tagasi saadud laenu ja intressi, on võlasuhe täitmisega lõppenud ning sellest võlasuhtest ei saa tekkida kahju kolmandale isikule. Teooria „raharingist“ on vastuolus seaduse ja Riigikohtu praktikaga. Ka fakt, et võlgnik maksis laenuintressi, ei saa olla kahjustav tegevus. Võlgnik ei ole tehingutest kasu saanud. Kasu said isikud, kellele raha kanti ja kes pole seda tagastanud. Kõige suurema kasu sai TartEst OÜ, kellele nõuded loovutati ning kellelt UP haldur midagi õigeaegselt tagasi nõudma ei asunud. Samuti on esitatud UP halduri poolt vaidlustamata tõendid, et TERE on tasunud UP Varudele kogu ärimahust tuleneva nõude (rahaliste kannetega 7 719 957,77 eurot ja tasaarvestanud 386 773 eurot). PRO FIKSUMI laen on TERE poolt tagastatud, kreeditarve oli ärisituatsiooni arvestades põhjendatud ning UP Varude juhatus aktsepteeris seda. Hinda muudeti kõigi tarnijatega. Tasaarvestusi ei ole UP haldur vaidlustanud. Samuti ei ole UP haldur asunud näiliku nõude alusel tasutut TERE-lt tagasi võitma; 4) puudub vajadus koguda tõendeid, mis võlgniku ja tema tegevusega ei seondu. Asjaolu, kas ja kuidas A. Pärn ja J. Uibo oma äriühingute vahel raha liigutasid, ei puutu võlgnikusse ega saa tekitada kohustusi võlgnikule. Lisaks on UP halduril vastav teave olemas kriminaalmenetlusest.

väidetav õigus Saksa pankrotiõiguse kohaselt tuleneb. Jõustunud kohtulahendi esemeks oleva nõude üle ei saa enam vaidlusi pidada (TsMS § 457 lg 1). Määruse põhjendus, et võlgniku haldur on esitanud hagi nõuet rahuldava kohtuotsuse tagasivõitmiseks, on ebaõige. Kohtulahendit ei saa tagasi võita. Haldur on esitanud hagi võlgniku kohtumenetluses tehtud tahteavalduse tagasivõitmiseks ja kohtuotsuse sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Isegi kui hagi rahuldataks, ei langeks ära PankrS § 1003 lg 4 p 1 kohaldamise tingimus – jõustunud kohtulahendi olemasolu. Tartu Ringkonnakohus on leidnud (2-21-17273), et taolistel asjaoludel ei ole kohtuotsuse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagil õiguslikku perspektiivi. Ka Riigikohtu praktika (3-2-1-157-16) kohaselt ei oma nõude aluseks oleva tehingu tagasivõitmine nõude tunnustamisel õiguslikku tähendust. Tagasivõitmise tagajärgedega tegeletakse pärast nõuete tunnustamist; 2) on nõue sõltumata selle kohta tehtud jõustunud kohtuotsusest põhjendatud. Kohus peab nõude tunnustamisel hindama tõendeid ja välja selgitama asjaolud sama põhjalikkusega nagu nõude pankrotimenetluse väliselt hagina menetlemisel. Kohus on seda põhimõtet ignoreerinud. Määruse põhjendused, et nõue ei ole veenev ja asjaolud jätavad mulje eesmärgist saavutada kontroll pankrotimenetluse üle, ei võimalda jätta nõuet tunnustamata. Võlgniku pankrot kuulutati välja 19.10.2021. 23.03.2017 seisuga ei olnud kohtuotsust nõude kohta, mille alusel hiljem pankrot välja kuulutati. Consegna omandas käendusega tagatava nõude 07.03.2017. Kohus ei ole tuvastanud, miks ja milliseid vastuväiteid oleks võlgnik pidanud esitama Consegna hagile Rubla AS ja võlgniku vastu. Puudub ka õiguslik alus, mis lubaks jätta Consegna nõude tunnustamata põhjusel, et teine isik (võlgnik) on kohtu hinnangul midagi teinud valesti. Tehingut tegevate isikute seotus ei anna alust eeldada tehingu mittekehtivust või vaidlustamise aluste olemasolu. Praktikas ongi valdavalt käenduse andjaks lähedane või seotud isik. Consegna kui juriidiline isik on iseseisev õigussubjekt. Consegna juhatuse liikmel on hoolsuskohustus Consegna ees. Ka Riigikohus on leidnud, et lähikondsete vahel tehtavad tehingud on seaduslikud ja kehtivad. Rubla, võlgnik ja Consegna ei ole ka lähikondsed PankrS tähenduses, kus seadus defineerib, et füüsilise isiku lähikondsed on üksnes teised seaduses sätestatud füüsilised isikud. Lisaks ei oma PankrS tähenduses lähikondsus õiguslikku tähendust muudes küsimustes peale tagasivõitmise. Rubla AS ja võlgniku kohustuste näol on tegemist reaalsete laenunõuete tagamise kohustustega. Kokkulepe hinna kohta ei tõenda müüdava hüve väärtust. Puudub alus arvata, et enam kui 24 miljoni euro suurusest garantiikohustusest tulenevat nõudeõigusel, millega tagati vähemalt sama suurt laenukohustust, puudub väärtus. Isegi kui garantiist tulenev nõudeõigus Rubla vastu oli väärtusetu, ei muuda see olematuks garantiikohustust ega selle käendamiseks võetud kohustust. Nõude loovutamine (kui käsutustehing) ja käenduskohustuse võtmine ei saa olla näilikud. Consegna garantiist tuleneva nõudeõiguse kehtivus Rubla AS vastu on läbinud kohtuliku kontrolli ning Rubla AS pankrotimenetluses pankrotihalduri, võlausaldajate ja kohtu kontrolli. Kohus on leidnud, et käenduskohustuse võtmise eesmärk oligi Consegna nõude saamine. Seega nõue ja selle aluseks olevad tehingud vastavad poolte tahtele ja eesmärkidele. Asjassepuutumatud on põhjendused, et võlgnik on esitanud Flinty ja LHV nõuetele vastuväited, et selliste kohustuste võtmine on vastuolus heade kommetega. Ühe tehingu vastuoluga heade kommetega ei saa sisustada teise tehingu näilikkust. Hagita menetluses ei ole kohus pädev tuvastama tehingute tühisust ei näilikkuse ega heade kommetega vastuolu alusel. Hagimenetluse asendamine hagita menetluse ja lühikeste tähtaegadega sisaldab eeldust, et hagita menetluses ei ole võimalik sellise põhjalikkusega õigussuhteid tuvastada ning kohtu roll seisneb eelkõige vaidlustamata asjaoludest ja õigussuhete pinnal nõude olemasolu ja suuruse hindamises. Consegna nõude rahuldamise kohta tehtud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-20-15749 on tuvastatud nõude aluseks oleva käenduslepingu kehtivus. Tehingu kehtivuse küsimus ei saa tõusetuda nõuete tunnustamisel

Riigikohus on pidanud põhjendatuks Saksa õiguspraktika aluseks võtmist tõlgendamisel. Consegna viidatud kohtulahendid ei ole asjakohased; 2) on Consegna nõue näilik ja jäeti õiguspäraselt tunnustamata. Consegna nõuded nii võlgniku kui Rubla vastu on majandusliku sisuta, kunstlikud ning saavutatud võlgniku ja K. Kruuda eesmärgipärase tegevuse kaudu. BEST IDEA esitas ca 15-miljonilise nõudega hagi võlgniku ja Rubla AS vastu 2015. a teises pooles. Consegna on asutatud 2016. a lõpus ilmse eesmärgiga, et Consegna tekitada kunstlikud nõuded nii Rubla kui võlgniku vastu, kuna siis oli muutunud tõenäoliseks, et BEST IDEA nõue rahuldatakse, ning võlgnik oma poja K. Kruuda kaasabil hakkas valmistuma nii Rubla kui enda pankrotiks. O. Kruuda ja K. Kruuda üritavad O. Kruuda pankrotimenetluses korrata seda, mis Rubla pankrotimenetluses – saavutada näiliku nõudega, mille suhtes on õnnestunud saada tagaseljaotsus, suurima võlausaldajana kontroll pankrotimenetluse üle ning juhul, kui pankrotivarasse peaks tekkima raha, saaks suurema osa sellest endale Consegna. Rubla pankrotimenetluses jäi tagasivõitmise hagi raha ja huvi puudusel esitamata. Käenduse andmisele ei ole mingit seletust peale selle, et sooviti luua näilik nõue. Ei ole mõistlikku vastust küsimusele, miks peaks olukorras, kus Rubla on likvideerimisel ning kohtumenetluses on hagi, kus solidaarvõlgnikeks ja kaaskostjateks on nii võlgnik kui Rubla, võlgnik andma üle 24-miljonilise käenduse Consegna nõudele. Kohtumenetluses, kus käsitleti BEST IDEA nõuet võlgniku ja AS Rubla vastu, leidis võlgnik, et käendusleping, millest vabanemise perspektiiv on olematu, on vastuolus ühiskonna moraalinormidega. On mõeldamatu, et üle 24-miljonilist käenduslepingut sõlmides olnuks võlgnikul tegelik eesmärk Consegna tagatis anda. Käendusleping on sõlmitud 2017. a märtsis, samal perioodil on võlgnik võõrandanud suure osa oma varast. Consegna argumendid on vastuolus tagasivõitmise ja lähikondsete regulatsiooni sisuga. Juriidilised isikud tegutsevad läbi füüsiliste isikute. Ringkonnakohus on varasemas määruskaebemenetluses lugenud Consegna ja võlgniku lähikondseteks PankrS § 117 lg 3 tähenduses. Consegna 100% kasusaajaks on olnud võlgniku poeg K. Kruuda, kes on ka Consegna juhatuse liige. Hoolsuskohustusega ei saa õigustada näilike tehingute tegemist või näilikust tehingust tuleneva hagi esitamist kohtusse. Põhjendamatu on väide, et käenduskohustuse kehtetuse aluseid tuleks tõendada eraldiseisvalt. Kohus ei ole lähtunud pelgalt käenduskohustuse võtmise faktist, vaid on kirjeldanud sellega seonduvaid nõude näilikkust tõendavaid asjaolusid. Seadusemuudatus ei tähenda seda, et kohus ei saaks hinnata nõudeid sisuliselt. Seletuskirjas on selgitatud, et kohtunikule on sätestatud 30päevase kinnitamistähtaja järel võimalus tähtaega pikendada kuni 30 päeva, ning et selline vajadus võib esineda, kui nõuete üle toimuvad keerulised vaidlused. Võimalik on lähtuda hagimenetluse reeglitest, st menetlusosalised peavad ise tõendid esitama. Eksitav on Consegna väide, nagu oleks tsiviilasjas nr 2-20-15749 tuvastatud käenduslepingu kehtivus.

väljamakseid 87 283,20 eurot. Kokku on V. Kraavi tegevuse tulemusena vähenenud KMA pankrotivara 804 930,28 eurot (arvestades seejuures V. Kraavi poolt 130 325 euro tagastamist). LHV on esitanud Harju Maakohtusse hagi V. Kraavi kindlustusandja Salva Kindlustuse AS-i vastu 412 413,50 euro ja viivise väljamõistmiseks. LHV ja KMA pankrotihaldur I. Lepsoo on esitanud Harju Maakohtusse hagi Advokaadibüroo Lextal OÜ vastu 392 516,78 euro ja viivise väljamõistmiseks KMA pankrotihaldur I. Lepsoo kasuks ning 412 413,50 euro ja viivise väljamõistmiseks solidaarselt LHV ja KMA pankrotihaldur I. Lepsoo kasuks. Maakohus leidis, et eelnimetatud asjaoludele tuginemine ei anna alust jätta LHV nõuet 826 824,26 euro, sh põhinõude 536 015 euro ja viivise 290 809,26 euro, ulatuses tunnustamata. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohtu järeldus osaliselt põhjendatud. VÕS § 149 lg-test 1 ja 3 tuleneb, et lisaks põhivõlgnikule kuuluvatele vastuväidetele on käendajal õigus esitada talle endale kuuluvaid vastuväiteid, mis tulenevad tema vastu käenduslepingu alusel nõuet esitada sooviva võlausaldaja nõudest. Antud asjas on võlgnik esitanud vastuväite LHV nõudeavaldusele, milles on muu hulgas tuginenud KMA endise pankrotihalduri V. Kraavi poolt põhivõlgniku arveldusarvelt raha omastamisele. Tegemist on võlgniku pankrotimenetlusega ning tulenevalt VÕS § 149 lg-tes 1 ja 3 sätestatust saab käendajast võlgnik esitada menetluslikke vastuväiteid nõude maksmapanekule pankrotimenetluses. Ringkonnakohus märgib, et sellist seisukohta toetab ka AÕS § 279 lg 7, mis reguleerib pantija vastuväiteid. Võlgniku vastuväite kohaselt on LHV poolt nõudeavalduse esitamine summas 1 366 688,22 eurot (pärast nõude vähendamist summas 912 703,22 eurot) muuhulgas vastuolus TsÜS § 138 lg-tes 1 ja 2 sätestatud hea usu põhimõttega. Hea usu põhimõtte funktsiooniks on ka lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda konkreetsel halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulevat. Õiguste kuritarvitamine võib toimuda muu hulgas vastuolulise käitumisega. LHV nõue tunnustati KMA pankrotimenetluses summas 1 236 015 eurot ning LHV-le väljamakse tegemine üksnes 700 000 ulatuses põhjuseks oli KMA endise pankrotihalduri V. Kraavi poolt raha omastamine KMA arvelduskontolt. Nõudeavaldus võlgniku pankrotimenetluses tuli esitada hiljemalt 20.12.2021 ning LHV nõudeavalduse põhjendustest järeldub, et nõude suurus võlgnikust käendaja vastu oli tingitud nõude osalisest rahuldamisest KMA pankrotimenetluses. Samas on LHV 27.10.2021 esitanud hagi V. Kraavi kindlustusandja Salva Kindlustuse AS-i vastu 412 413,50 euro väljamõistmiseks ning LHV ja KMA (pankrotis) pankrotihaldur I. Lepsoo hagi Advokaadibüroo Lextal OÜ vastu kokku 804 930,28 euro väljamõistmiseks. Seega on nii vaidlusalune nõudeavaldus kui eelnimetatud hagid esitatud seoses KMA endise pankrotihalduri V. Kraavi toimepandud õigusrikkumistega. Seetõttu oleks hea usu põhimõtte vastane tunnustada võlgniku pankrotimenetluses LHV nõuet täies ulatuses enne kui selgub, millises ulatuses rahuldatakse LHV ning LHV ja KMA pankrotihaldur I. Lepsoo eelmärgitud hagid. Maakohtus ega vastuses määruskaebusele ei ole LHV selgitanud ka seda, miks on tema põhinõude suurus käendaja vastu 536 015 eurot, samas kui Harju Maakohtule esitatud hagidest nähtub V. Kraavi poolt tekitatud kahju (nõude rahuldamata osa) 412 413,50 eurot. Seega LHV nõudeavalduses esitatud põhinõue summas 536 015 eurot on käsitletav tingimusliku nõudena (TsÜS § 102 lg 2), kuna selle täpne suurus sõltub eelnimetatud jõustunud kohtuotsustest. Ringkonnakohus märgib siinkohal, et LHV ei ole esitanud vastuväidet määruskaebuse seisukohale, et kui KMA endine pankrotihaldur V. Kraavi ei oleks omastanud KMA pankrotivara, ei ole LHV eeldatavasti võlgniku vastu nõuet esitanud. LHV viivise nõue võlgniku vastu oli 376 688,22 eurot ja maakohus tunnustas sellest 290 809,26 eurot, s.o alates põhivõlgniku pankroti väljakuulutamisest 14.02.2018 kuni võlgniku pankroti väljakuulutamiseni 19.10.2021. Võlgniku vastuväited viivise vähendamiseks jättis maakohus tähelepanuta.

nõude PankrS § 1003 lg 4 p 1 alusel kaitsmiseta tunnustatuks, kuna see põhineb jõustunud kohtuotsusel. Asja materjalidest nähtub veel see, et Tartu Maakohus on võtnud 02.12.2021 menetlusse võlgniku pankrotihalduri hagi Consegna vastu (tsiviilasi nr 2-21-17683), milles palutakse tunnistada kehtetuks O. Kruuda hagile vastamata jätmine kui tahteavaldus tsiviilasjas nr 2-2015749 ning tunnistada lubamatuks tsiviilasjas nr 2-20-15749 tehtud Tartu Maakohtu 22.01.2021 otsuse sundtäitmine. Hagiavalduse täienduse kohaselt palus hageja tuvastada Consegna ja O. Kruuda vahel 23.03.2017 sõlmitud käenduslepingu tühisus või alternatiivselt tunnistada Consegna ja O. Kruuda vahel 23.03.2017 sõlmitud käendusleping kehtetuks. Nimetatud asjaolud olid maakohtule nõudeavalduse lahendamise ajal teada. Sellele vaatamata hindas pankrotiasja lahendanud maakohus asjaolusid, milliseid peab tuvastama maakohus tsiviilasjas nr 2-21-17683 ning asus seejärel seisukohale, et 23.03.2017 käenduslepingut sõlmides osales O. Kruuda näilike nõuete loomisel eesmärgiga saavutada kontroll pankrotimenetluse üle. Seetõttu jättis maakohus Consegna nõude tunnustamata. Ringkonnakohus maakohtuga ei nõustu ning leiab, et maakohus kohaldas valesti PankrS § 1003 lg 4 p-i 1. Nimetatud sätte kohaselt loetakse kaitsmiseta tunnustatuks jõustunud kohtulahendiga rahuldatud nõue. Vaidlusalune Consegna nõue põhineb Tartu Maakohtu 22.01.2021 jõustunud kohtuotsusel ning maakohtul puudus alus jätta Consegna 24 545 562,56 euro suurune nõue tunnustamata. Maakohtu määrus tuleb selles osas tühistada ning tunnustada Consegna nõuet PankrS § 1003 lg 4 p-s 1 sätestatud nõudena. Ringkonnakohus leiab, et kuna tsiviilasjas nr 2-21-17683 menetlus kestab, siis ei saa praeguses menetlusetapis hinnata O. Kruuda pankrotihalduri hagi perspektiivikust. Samas tuleb arvestada seda, et pankrotimenetlus on olemuselt kollektiivne menetlus, kus tuleb lähtuda võlausaldajate huvidest kui tervikust. Sellest järelduvalt märgib ringkonnakohus, et tsiviilasja nr 2-21-17683 menetluses on hagejal võimalus taotleda hagi tagamise korras O. Kruuda pankrotimenetluses Consegna-le väljamaksete tegemise peatamist, samuti hääleõiguse teostamise peatamist kuni nimetatud asjas tehtud lahendi jõustumiseni. UP Varud (pankrotis) pankrotihaldur S. Taela määruskaebus

28.1.Määruskaebuse esitaja ei ole tõendanud, et O. Kruudal oli oluline mõju võlgniku üle. Võlgnik ja TERE sõlmisid 30.04.2013 piima ostu-müügilepingu ning puudub vaidlus, et võlgnik tegeles üksnes TERE tarbeks toorpiima kokkuostmisega. Samas nähtub asja materjalidest, et võlgnik oli üks paljudest TERE lepingupartneritest ning ainuüks sellest, et võlgnik tegeles üksnes TERE tarbeks toorpiima kokkuostmisega, ei saa järeldada, et O. Kruudal oli oluline mõju võlgniku juhtorganite liikmete üle. Ringkonnakohus märgib siinkohal, et mõju ÄS § 1671 lg 1 tähenduses peab olema oluline ning just selle tõttu peab olema võimalik mõjutada võlgniku juhtorgani liiget tegutsema osaühingule kahjulikult. Nõudeavaldusest ei nähtu, miks peaks ühe olulise koostööpartneri kahjustavalt mõjutamine olema TERE huvides. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-181-15 p-s 28 rõhutanud lisaks, et üksnes mõju omamisest ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud rikkumise tuvastamiseks ei piisa. Isik peab selles sättes nimetatud mõju ka ära kasutama eesmärgiga panna osaühingu juhtorgani liige osaühingut kahjustavalt käituma. Mõju ärakasutamine ehk mõjutamine tähendab, et algatus ühingut kahjustavaks käitumiseks peab tulema mõjutajalt. Mõjutamine ÄS § 1671 lg 1 tähenduses on intensiivse sisuga eesmärgipärane tegevus, mille sihiks on panna juhtorgani liige käituma nii, nagu mõjutaja soovib. O. Kruuda vastuväidete kohaselt on ta tegutsenud juhatuse liikme üldise hoolsuskohustuse raames ning lähtunud TERE huvidest. Määruskaebuse esitaja ei ole O. Kruuda nimetatud seisukohta tõenditega ümber lükanud. Puuduvad tõendid, millest nähtuks üheselt ja selgelt O. Kruuda poolne selline mõju ärakasutamine, mille tõttu UP Varud juhtorgani liikmed rikkusid oma kohustusi ning just sellise mõjutamise tulemusena põhjustati UP Varudele kahju. Maakohtu 06.07.2022 istungi protokollist (protokolli lk 8) nähtuvalt ei ole ka UP Varud esindaja osanud selgitada, miks UP Varud juhatuse liikmed soovisid osaühingule kahju tekitada. Määrusekaebuse p-s 2.5 on UP Varud samuti kinnitanud, et asjaolu, miks UP Varud juhatuse liikmed hakkasid osaühingu suhtes kahjulikult käituma, ei peagi olema tõendatud. Eelmärgitust järelduvalt on määruskaebus esitaja ise seisukohal, et mõjutamisest tulenevat põhjuslikku seost ei ole võimalik kindlaks teha. Ringkonnakohus märgib siinkohal veel seda, et ÄS § 1671 lg 1 kohaldamise eelduseks on kahe poole, s.o mõjutaja ja mõjutajale alluja (juhtorgani liikme) õigusvastase käitumise tuvastamine. Praeguses asjas on menetlusosaliseks üksnes mõjutaja, s.o O. Kruuda, ning ka sellest tingituna on raskendatud võlgniku juhtorgani liikmete õigusvastase käitumise põhjustele hinnangu andmine.

28.3.Võlgniku ja TERE vahelise piima ostu-müügilepingu p 4.1 kohaselt oli piima baashinna aluseks Valio Eesti AS-i kehtiv sisseostu hind, millele lisandus 25 eurot tonni kohta, ning samas nähti ette, et lõplik hind lepitakse iga kuu eraldi kokku. Piima hinna korrigeerimise võimaluse sätestas samuti lepingu p 4.2. Nõudeavalduses sisalduv nõue 118 342,48 eurot põhineb sellel, et TERE saatis võlgnikule kaks kreeditarvet, s.o 30.06.2014 arve nr 4.1-3/137-3 ja 30.07.2014 arve nr 4.1-3/137-4, milles nähti ette piima hind EU 28 ning mille tulemusena vähendati TERE poolt perioodi 2014 jaanuaraprill tasumisele kuuluvaid summasid kokku 118 342,48 eurot. Nõudeavalduse kohaselt tekitati sellega võlgnikule kahju 118 342,48 eurot. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et piima hinna muutmise aluseks oli pooltevaheline leping ning puuduvad tõendid, et UP Varud juhatuse liikmed nõustusid hinna muutmisega O. Kruuda tahtliku mõjutamise tulemusel. Samuti ei ole määruskaebuse esitaja toonud esile, milles seisnes seejuures UP Varud juhatuse liikmete kohustuste rikkumine. Ainuüksi sellest, kes konkreetselt otsustas kreeditarvete saatmise, ei saa tuletada ÄS § 1671 lg-s 1 ettenähtud mõjutamise eelduste esinemist. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et TERE endise pearaamatupidaja S. Svartsova-Shcherbakova 07.09.2018 ülekuulamise protokolli kohaselt kasutati tarnijate puhul üldjuhul EU 28 hinda ning mõnedel tarnijatel kohaldati vahepeal Valio hinda. Samuti nähtub O. Kruuda 24.08.2022 vastusest määruskaebusele, et 2014. a kevadel pidas TERE toorpiima hindade muutmiseks läbirääkimisi mitte üksnes UP Varud OÜ-ga, vaid enamike tarnijatega (sh Epiko, Halinga OÜ, Kõpu PM OÜ, Peri POÜ, Põlva Agro, Saimre OÜ, Tõhela Agro, Vändra OÜ). Nimetatud asjaolule ei ole UP Varud (pankrotis) vastuväidet esitanud. Eeltoodud asjaolud tõendavad samuti, et võlgnikku koheldi sarnaselt teiste tarnijatega ning et tegemist ei ole mõjutamisega ÄS § 1671 lg 1 mõttes.

eurot selgitusega „ülekanne vastavalt laenulepingule.“ UP Varud pankrotihaldur on nõudeavalduses seisukohal, et kuna nimetatud tehingud väljuvad võlgniku tavapärase majandustegevuse raamest, siis on need õigusvastased. O. Kruuda vastuväidete kohaselt on UP Varud poolt SP Rally Project OÜ-le ja Osaühingule PRO FIKSUM tehtud ülekannete aluseks lepingud, mida on kinnitanud audiitor P. Parmaksonile võlgniku juhatuse liige J. Uibo (Osaühingu PRO FIKSUM võlgnevuse 601 000 eurot osas). Muid tõendeid, mis võimaldaksid hinnata nimetatud lepingute kehtivust, esitatud ei ole. Samuti puuduvad tõendid, mille alusel saab hinnata lepinguid, mille alusel SP Rally Project OÜ ja Osaühingu PRO FIKSUM kandsid TERE-le kokku 768 000 eurot (vastavalt 130 000 eurot, 550 000 eurot ja 88 000 eurot). Seetõttu on tõendamata UP Varud pankrotihalduri seisukoht, et eelnimetatud võlgniku tehingud väljusid UP Varud tavapärase majandustegevuse raamest. Lisaks rõhutab ringkonnakohus, et puuduvad tõendid (vt käesoleva määruse p-d 27.1 ja 27.2), mis kinnitaksid, et eelnimetatud tehingud on tehtud O. Kruuda mõjutamise tulemusel. Määruskaebuse p-des 2.6.2-2.6.5 nimetatud tõendid ja faktilised asjaolud tõendavad võlgniku ja tema lepingupartnerite vahelisi tehinguid, kuid mitte O. Kruuda tegutsemist võlgniku kahjustamise eesmärgil võlgniku juhtorgani liikmete mõjutamist. Nõudeavaldusest nähtub veel, et võlgnik on perioodil 31.12.2013-27.11.2015 kandnud 376 240 eurot Car Rent Group OÜ-le selgitusega „ülekanne vastavalt lepingule“, „ülekanne vastavalt laenulepingule“, „ülekanne vastavalt OÜ SP Rally Project Lepingule“ jms ning sellest on võlgnikule tagastatud 21 750 eurot. Kokku moodustab Car Rent Group OÜ võlgnevus 354 490 eurot. Perioodil 02.05.2013-29.08.2013 on võlgnik kandnud 128 000 eurot A. Pärna kontole selgitusega „ülekanne vastavalt lepingule“. Nimetatud summa on võlgnikule hüvitamata. Võlgnik on kandnud perioodil 21.10.2013-11.11.2013 27 000 eurot WIPESTREX GRUPP AS kontole selgitusega „vastavalt lepingule“ ning see summa on võlgnikule tagastamata. 19.01.2015 on võlgnik kandnud 39 000 eurot Vostok Oil OÜ kontole selgitusega „ Vastavalt kokkuleppele“ ning see summa on võlgnikule tagastamata. Määruskaebuses ega 04.04.2023 seisukohas ei ole UP Varud pankrotihaldur täpsustanud nimetatud tehingute seost ÄS § 1671 lg-s 1 ettenähtud eeldustega. Asja materjalide juures puuduvad ka tõendid, milledest nähtuks, kuidas on need tehingud seostatavad O. Kruuda käitumisega.

Pankrotiõigus › Pankrotimenetluse järelevalve

Lahendi andmed

Lahendi tekst

OSAÜHING

RESOLUTSIOON

Sarnased lahendid

OSAÜHING BEST IDEA

ASJAOLUD

MAAKOHTU LAHEND

OSAÜHING BEST IDEA

VASTUSTAJATE VASTUVÄITED

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

RESOLUTSIOON

OSAÜHING BEST IDEA