Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Margo Klaar ja Peeter Pällin
Otsuse tegemise aeg ja koht
27.10.2023, Tallinn
Kohtuasja number
2-21-5641
Kohtuasi
X hagi AS-i Y vastu töölepingu tühisuse tuvastamiseks, töölepingu lõpetamiseks ja hüvitiste nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 19.09.2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
AS Y apellatsioonkaebus X vastuapellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind Vastuapellatsioonkaebuse hind
9000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Roman Antonov Kostja AS Y (registrikood XXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Helvia Räägel
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
27 000 eurot
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 19.09.2022 otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta osaliselt lahendi põhjendusi.
2.Apellatsioon- ja vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta kummagi poole enda kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
2-21-5641 Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 01.09.2005 töölepingu. Hageja töötas täistöökohaga lukksepana, seejärel keevitusosakonna juhatajana. 2008. a lepingulisaga määrati hageja tootmisdirektori ametikohale. Kostja ütles 12.03.2021 töölepingu üles alates samast päevast. Ülesütlemise avalduse kohaselt oli hageja rikkunud töökohustusi, jättes tegemata Reneka ASiga lepingu sõlmimiseks vajalikud toimingud, saates otsese juhi nõusolekuta alluva kaugtööle, lubades alluvatel kasutada aegunud ja eesmärgipäratuid kiivreid ning jättes vormistamata ajutise töövõimetuse.
2.Hageja leiab, et ülesütlemine on tühine. Hageja täitis Reneka AS-i lepinguga seoses antud korraldusi. Hageja sai korralduse hakata lepinguga tegelema 20.12.2020 (pühapäeval). Samal ajal oli kostja töötajatel kollektiivpuhkus. Lepingu koostamist hakati korraldama hageja algatusel, sest varem oli olnud erinevates lepingutes sarnaseid probleeme, mida üritati tüüplepinguga vältida. Hageja andis kostjale ülevaate lepingu koostamise käigust suuliselt nagu direktor soovis. Lepinguga tegeleti juba enne 20.12.2020 korralduse andmist. Lepingu koostamiseks puudus konkreetne tähtaeg ja hageja väitel on 2,5 kuud mõistlik aeg ülesande täitmiseks muude tööülesannete kõrvalt.
3.Hageja saatis alluva kaugtööle objektiivsetel põhjustel ja kooskõlas sisereeglitega, alluv tegi ka kaugtööl tööd hästi. Kaugtöö põhjuseks oli alluva elukoht Lätis, kuhu reisimine Eestist oli covidi olukorras raskendatud ja võis tekitada probleeme. Hageja teavitas personalijuhti kaugtööle saatmisest. Personalijuht on direktori asetäitja personaliga seotud küsimustes. Ei ole usutav, et kostja ei teadnud töötaja asukohast. Kostja ei uurinud seda kordagi, seega võib järeldada, et teadis hageja alluva kaugtööst.
4.Hageja järgis tööohutusnõudeid. Kiivrite ja muude isikukaitsevahendite eest vastutas töökeskkonnavolinik C. Kiivrite plaaniline vahetamise aeg oli määratud 01.03.2021. Kiivrid olid eelnevalt plaaniliselt vahetatud ja vastasid nõuetele ülesütlemise ajal. 2020. a sügisel läbiviidud ohutuse auditi kohaselt olid kõik tööohutuse nõuded täidetud ja olulisi mittevastavusi ei tuvastatud. Kostja viidatud ametijuhend hageja suhtes ei kehtinud. Samuti ei olnud asjakohane enam 2005. a hageja torulukksepa ametikohaga seoses sõlmitud leping. Isegi kui hageja oleks rikkunud kohustusi ja kiivrid oleksid olnud aegunud, ei ole tegemist olulise rikkumisega, sest kiivreid on võimalik uuendada kiiresti, ostes poest uued.
5.Hageja jättis ajutise töövõimetuse vormistamata põhjendatult. Hageja oli covid-positiivne, kuid tema enesetunne oli hea ning töö vajas tegemist. Ainuke töötaja, kes oleks saanud hagejat asendada, oli puhkusel ning muul juhul oleks töö jäänud tegemata. Kostja tugineb covid-aegse töökorralduse osas e-kirjale, mida hagejale ei saadetud ja hageja ei saanud sellest lähtuda.
2-21-5641
6.Kostja poolt märgitud varasem 04.09.2019 hoiatus ei saa olla aluseks ülesütlemisele, sest sel puudub nii ajaline kui sisuline seos ülesütlemisega. Hageja eitas varasemate muude hoiatuste tegemist.
7.Hageja palub tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisuse, lõpetada leping alates 12.03.2021, mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 12 kuu keskmise töötasu ulatuses 36 000 eurot ja töölepingu ülesütlemise tähtaja järgimata jätmisest tulenev hüvitis 90 päeva eest 9000 eurot. Lisaks taotleb hageja tulemustasu 9036 eurot väljamõistmist. Hagejal oli õigus saada lisatasu 5% osakonna tulust, kui majandusaasta tulemused olid head. Nimetatu tuleneb töötajate motivatsioonisüsteemist. Kostja vastuväited
8.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja ei vaidlustanud töölepingu sõlmimist, hageja töötamist alates aastast 2008 tootmisdirektorina ning töölepingu ülesütlemist kostja poolt. Ülejäänud osas vaidleb kostja hagile vastu.
9.Hageja eiras pika perioodi jooksul kostja korraldusi ja rikkus töökohustusi, mistõttu ei olnud töösuhte jätkamine võimalik. Hüvitise väljamõistmine 12 kuu töötasu ulatuses on põhjendamatu. Tulemustasus ei olnud kokku lepitud. Kostja maksis kahel aastal preemiat, kuid sellest ei tekkinud tulemustasu nõudeõigust. Hageja esitatud motivatsioonisüsteem on üksnes hageja enda ettepanek.
10.Kostja andis hagejale 20.12.2020 korralduse, millega hageja hakkas tegelema alles 22.01.2021 ehk kuu hiljem. Hageja küsis alluvalt selle kohta, mille järel ei toimunud kuu aega jälle midagi. Hageja esitas lepinguprojekti alles 05.03.2021 ehk u 2,5 kuud pärast korralduse saamist, mis on ebamõistlikult pikk.
11.Kostja ei teadnud Q kaugtööle saatmisest ning tema ülesandeid ei olnud võimalik täita väljaspool töökohta, sest ta on hooldusinsener, kes peab juhtima meeskonda, kes remondib laevu. Hagejal oli kohustus kooskõlastada kaugtööle lubamine kostja juhatuse esimehega.
12.Hageja vastutas tööohutuse eest, sest oli tootmisdirektor. Ametinimetusest tuleneb, et vastutas kogu tootmisalase tegevuse, sh tööohutusnõuete eest. Kohustused on kirjas ka töölepingus ja ametijuhendis ning tulenevad kaudselt ka töökeskkonnaspetsialisti kohustuste ja õiguste dokumendist. Hageja vastutas töökeskkonnaspetsialistina ka töökeskkonnavolinike tegemata jäänud töö eest, sest pidi nende kohustuste täitmist kontrollima.
13.Kostja andis hagejale korralduse vormistada haigusleht ja mitte töötada ajal, kui ta oli covid-positiivne. Hageja eiras korraldust.
14.Kostja esitas 08.10.2019 hagejale ülesütlemise avalduse, kuid loobus sellest, sest hageja tunnistas rikkumisi ja lubas, et parandab suhtumist ja käitumist tööülesannete täitmisel. Kostja hoiatas hagejat korduvalt suuliselt. Kestvate rikkumiste tõttu esines alus lõpetada leping ülesütlemistähtaega järgimata.
Maakohtu otsus ja põhjendused
2-21-5641
15.Maakohus rahuldas hagiavalduse osaliselt, tuvastas töölepingu ülesütlemise tühisuse, lõpetas töölepingu alates 12.02.2021 töölepinguseaduse (TLS) § 107 lõike 1 alusel, rahuldas hüvitise 9000 eurot nõude TLS § 109 lõike 1 alusel ja mõistis hüvitise kostjalt välja, jättis rahuldamata hüvitise 27 000 + 9000 eurot ja tulemustasu 9036 eurot nõuded.
16.Kohus tuvastab asja lahendamiseks järgmised tähtsust omavad asjaolud. Pooled sõlmisid 01.09.2005 töölepingu, mille kohaselt töötas hageja täistöökohaga lukksepana (I kd tl 7). 01.11.2006 töölepingu muudatuse kohaselt asus hageja tööle keevitusosakonna juhatajana (I kd tl 8). 2008. a lepingulisaga määrati hageja tootmisdirektori ametikohale. Kostja ütles 12.03.2021 töölepingu erakorraliselt üles samast päevast (I kd tl 9–10, 127). Ülesütlemise avalduse kohaselt oli hageja rikkunud töökohustusi, jättes tegemata Reneka AS-iga lepingu sõlmimiseks vajalikud toimingud, saates otsese juhi nõusolekuta oma alluva kaugtööle, lubades alluvatel kasutada aegunud ja eesmärgipäratuid kiivreid ning jättes vormistamata ajutise töövõimetuse.
17.Kohus täitis 02.12.2021 määrusega selgituskohustuse ning selgitas vaidlusele kohalduvat õigust ja poolte tõendamiskoormist (I kd tl 161–164).
18.Töölepingu alusel teeb füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile ning tööandja maksab töötajale töö eest tasu (TLS § 1 lõige 1). Kohtu hinnangul vastab pooltevaheline suhe töölepingu tunnustele. Pooltel selles osas vaidlust ei ole.
19.Kohus analüüsib, kas töölepingu erakorraline ülesütlemine on kehtiv. Seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine on tühine (TLS § 104 lõige 1). Töölepingu ülesütlemise aluse esinemise peab esile tooma ja tõendama pool, kes tugineb ülesütlemise kehtivusele, st käesoleval juhul kostja. Tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui on hoiatusest hoolimata eiranud tööandja mõistlikke korraldusi või rikkunud töökohustusi (TLS § 88 lõike 1 punkt 6). Tööandja võib töölepingu töötaja kohustuse rikkumise või tema töövõime vähenemise tõttu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus (TLS § 88 lõige 3). Hoiatuse võib teha ka suuliselt. Eelnevat hoiatamist ei ole ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata (TLS § 88 lõige 3). Tööandja võib töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama (TLS § 88 lõige 4).
20.Töölepingu võib üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega (TLS § 95 lõige 1). Tööandja peab ülesütlemist põhjendama (TLS § 95 lõige 2). Vaidlust ei ole, et tööandja ülesütlemise avaldus nimetatud nõudeid täitis. Kostja esitas hagejale 12.03.2021 töölepingu erakorralise ülesütlemisavalduse, mille kohaselt ütles kostja hagejaga sõlmitud töölepingu TLS § 88 lõike 1 punkti 3 alusel üles (I kd tl 9–10). Vastavalt on ülesütlemise formaalsed eeldused täidetud.
21.Erakorralisest ülesütlemisest peab tööandja töötajale ette teatama vähemalt 90 kalendripäeva, kui töötaja töösuhe tööandja juures on kestnud 10 ja enam tööaastat (TLS § 97 lõike 2 punkt 4). Tööandja võib töölepingu üles öelda etteteatamistähtaega järgimata, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni (TLS § 97 lõige 3). Esitatud asjaoludel kostja etteteatamistähtaega ei järginud.
2-21-5641
22.Kohus kontrollib, kas esinesid töölepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused. Kostja tugines ülesütlemises TLS § 88 lõike 1 punktile 3. Kohus hindab ülesütlemise põhjendatust lähtuvalt ülesütlemise avalduses märgitust. Ülesütlemise avaldus on vastuoluline – avalduses on põhjendatud, et varasem hoiatamine ei ole vajalik, kuid samas on märgitud, et tööandja on töötajat korduvalt hoiatanud. Kohus selgitas, et kui tööandja tugineb varasematele hoiatustele, tuleb kostjal esitada varasemate hoiatuste kohta asjaolud, st millal ja missuguste rikkumiste eest hoiatusi tehti. Kui kostja on need asjaolud välja toonud, tuleb tal neid tõendada. Kui kostja ei tugine hoiatustele, tuleb tal põhjendada hageja rikkumiste erilist raskust või muud põhjust, mille tõttu ei saanud hoiatamist oodata. Kostja peab tõendama asjaolusid, mille alusel ta väidab, et etteteatamistähtaega ei olnud võimalik järgida. Kui kostja täidab tõendamiskoormise, tuleb hagejal tõendada oma vastuväiteid.
23.Kostja tõi pärast kohtu selgitusi esile, et töölepingu ülesütlemine oli põhjustatud siiski 12.03.2021 ülesütlemisavalduses konkreetselt esiletoodud põhjustest, mida kostja ettevõtte töö spetsiifikat ja hageja ametikoha tähtsust arvestades pidas niivõrd olulisteks, et eelnev hoiatamine ei olnud vajalik.
24.Kostja põhistas ülesütlemist lepingust tulenevate kohustuste rikkumisega ja tööandja korralduste eiramisega ning tõi välja neli rikkumist. Kohus analüüsib alljärgnevalt kostja poolt 12.03.2021 ülesütlemisavalduses välja toodud nelja rikkumist.
25.Z AS-iga sõlmitava lepingu osas vajalike toimingute tegemata jätmine. Kohus selgitas, et kostjal tuli välja tuua ja tõendada, missugused korraldused ja ülesande ta hagejale seoses Z ASiga sõlmitava lepinguga andis ning selgitada, missugused toimingud jättis hageja tegemata. Hageja pidi seejärel tõendama, et ta kostja poolt nõutud toimingud tegi.
26.Kostja on tõendanud, et andis hagejale kirjalikult 23.12.2020 korralduse tegeleda kostja koostööpartneri AS-ga Z sõlmitava lepinguga ja jõuda allkirjastamist vajava lepingu projektini (I kd tl 157–158). Vaidlus puudub, et hageja oli perioodil 18.12.2020–03.01.2021 kollektiivpuhkusel. Kostja juhatuse liikme F ütlustega on tõendatud, et korralduse leping sõlmida andis ta suuliselt palju varem, tähtaeg oli kaks nädalat (I kd tl 200 pöördel). Hageja väitis samuti, et korraldus anti palju varem. Vaidlus puudub, et tegelik korraldus anti enne kollektiivpuhkust suuliselt. Seega on tõendatud, et hagejale anti korraldus seoses Z AS-iga sõlmitava lepinguga ning lepingu sõlmimiseks ei jäänud ainult 5 päeva. Hageja poolt kohtule esitatud kirjavahetus ei tõenda, et hageja tegeles lepingu ettevalmistamisega (I kd tl 92–97). Hageja esitatud 22.01.2021 e-kiri tõendab, et Z lepingu tähtaeg oli 08.01.2021 (I kd tl 98 pöördel). Hageja edastas lepingu projekti 26.02.2021 AFle (I kd tl 99 pöördel), kelle ütlustega on tõendatud, et hageja ei saavutanud lepingu sõlmimist (I kd tl 200 pöördel). AF andis ütlusi ka selle kohta, et tähtaegu määrati mitu korda, aga neid lükati kogu aeg edasi, mitu asja ei olnud valmis. Tähtajad olid, neid lükati edasi ja siis hageja ei täitnud korraldust (I kd tl 201 pöördel). Hageja ei ole tõendanud, et jõudis allkirjastamiseks valmis oleva lepingu projektini. Seega jättis hageja nõutud toimingud tegemata ning tegemist oli hagejapoolse rikkumisega.
27.Kohus võtab seisukoha rikkumise osas saata Q kaugtööle otsese juhi loata. Kostjal tuli tõendada, et hagejal oli töökorraldusreeglite järgi kohustus otsese juhi luba küsida, st töökorraldusreeglite olemasolu ja nende tutvustamist hagejale. Seejärel pidi hageja tõendama, et tal oli töötaja kaugtööle saatmiseks luba olemas.
2-21-5641
28.Vaidlus puudub, et hageja ei kooskõlastanud jaanuaris 2021 Q kaugtööle lubamist kostja juhatuse esimehe AFga. AF andis 27.05.2022 kohtuistungil ütlusi selle kohta, et temale saadab kaugtööl olevatest töötajatest info üksuse juht; nõusoleku kaugtööks annab AF; nõusolekuta keegi kuskile ei lähe; W pidas arvestust info kohta, mida üksuste juhid AFle andsid (I kd tl 201). 19.02.2021 e-kirjaga on tõendatud, et kostja ei tunnusta Q kaugtööd alates 12. jaanuarist. Sama kirja kohaselt ei olnud hagejal õigust saata alluvaid AF loata kaugtööle ja sellisel juhul loetakse, et alluvad puuduvad töölt (I kd tl 103). Q oli hooldusinsener ja tal ei olnud võimalik kodus tööülesandeid täita. Seega ei olnud hagejal õigus omal algatusel Q kaugtööle lubada.
29.Hageja andis vande all ütlusi selle kohta, et tema pidi saatma kaugtööle saadetud inimeste kohta nimekirja kord nädalas Wle. Töötajate lubamise kohta kodukontorisse oli päevakord. W oli direktori asetäitja personaliküsimustes. Kui Wl oli vastuväiteid mõne töötja kodutööle lubamise osas, siis tema ka teatas vastavalt kostjale (I kd tl 200). AF ütlustega on tõendatud, et kaugtööle lubamise osas kehtis kostja juures alates pandeemia tekkimisest kord, et osakondade juhid kooskõlastasid oma töötajate kaugtööle lubamise AFga. Arvestades Q töökohustusi, siis ta ei tohtinud olla kaugtööl. Võib-olla tohtis ta seal olla kaks päeva, aga mitte rohkem. Ta pidi olema tootmisel. Juhatuse esimees sai oluliselt hiljem teada, et Q oli kaugtööl. Hiljem selgus, et Ql sündis laps ja ta tahtis jääda Riiga. Hagejale kui toomisjuhile pidi sellise korra kehtimine teada olema (I kd tl 200 pöördel).
30.Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et sellise korra kehtimine oli hagejale teada ehk tõendatud ei ole selliste töökorraldusreeglite hagejale tutvustamine. Seega on kohus seisukohal, et hagejale ei olnud töökorraldusreeglid teada. Samas pidi hageja aru saama, et Ql ei ole võimalik hooldusinsenerina kaugtööd teha. Vastavalt oli tegemist rikkumisega.
31.Aegunud kiivrite kasutamine ja kiivrite isikustamata jätmine. Hageja määrati 03.11.2014 käskkirjaga töökeskkonnaspetsialistiks (I kd tl 49). Nimetatu nähtub kohtule esitatud teatisest (I kd tl 50) Hageja kohustus vastutada tööohutusnõuete täitmise eest tulenes ametijuhendist (I kd tl 113, 159). Kohtule esitatud dokumendist Töökeskkonnaspetsialisti kohustused ja õigused nähtub, et tööohutusnõuete täitmise eest vastutas hageja (I kd tl 51). Töökeskkonnavolinikeks valiti H ja V (I kd tl 53). Tööandja ja töökeskkonnavoliniku vahelise kokkuleppe nr 03/202-4 kohaselt on voliniku ülesandeks jälgida ja kontrollida süstemaatiliselt, et töötajad oleksid varustatud otstarbe- ja nõuetekohaste isikukaitsevahenditega ja nad neid kasutaksid (I kd tl 54– 55). Isikukaitsevahendite tellimise tagab kesklao juhataja (I kd tl 56). Hageja on tõendanud, et kiivrite plaaniline vahetamise aeg pidi olema 01.03.2021 (I kd tl 132). Hageja on esitanud foto ühest kiivrist, mille kehtivus on kuni 03.2024 (I kd tl 133). Nimetatud foto ei tõenda, et kõik kiivrid olid nõuetekohased. Juhtkonnapoolse ülevaatuskoosoleku 2020 protokolli kohaselt on töötervishoiu ja tööohutus ja kontrollid protseduuri kohaselt läbi viidud. Ilmnenud puudused on likvideeritud, olulisi mittevastavusi ei ole (I kd tl 134–135). Üldkontrolli ja vastavuse hindamise akti 2020 kohaselt olulist laadi rikkumisi / eiramisi ehk mittevastamisi ei avastatud (I kd tl 136– 138).
32.Eelpool nimetatud tõendeid kogumis analüüsides leiab kohus, et hagejal oli kohustus vastutada tööohutusnõuete eest. Hageja on osaliselt tõendanud, et täitis kiivrite osas tööohutusnõudeid. Tõendamata on, et kiivrid olid isikustatud. Seega kiivrite osas esines osaline rikkumine isikustamata jätmise osas.
33.Kohus analüüsib kostja väidet, et haigena töötamine on vastuolus tööandja korraldusega vormistada haigusleht. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja oli haige, haiguslehte ei vormistanud ning töötas haigena. Nimetatu on tõendatud ka hageja ja personalijuhi
2-21-5641 kirjavahetusega (I kd tl 57 pöördel – 59). Kohtule esitatud e-kirjaga on tõendatud, et personalijuht saatis 13.11.2020 üksuste juhtidele e-kirja, millest nähtuvalt tuleb haiguse ajal vormistada perearsti abil töövõimetusleht. Kodukontoris töötamine eeldab tervet inimest, kes saab maksimaalselt tööle panustada (I kd tl 108 pöördel) Seega oli hagejale teada, et haigussümptomitega tuleb võtta töövõimetusleht. Kohtule esitatud e-kirjaga on tõendatud, et AF andis 19.02.2021 hagejale korralduse vormistada haigusleht (I kd tl 103). Hageja seda ei teinud ja teatas, et töötab edasi (I kd tl 102 pöördel). Kostja ei andnud nõusolekut, et hagejal on õigus haigena edasi töötada kodukontoris. Kohus on seisukohal, et hageja ei tohtinud kostja nõusolekuta jätta töövõimetuslehte võtmata ja otsustada ise, et töötab haigena kodukontoris. Hageja väitel ta sai tööülesanded tehtud ning samuti kostja ei ole väitnud, et midagi jäi tegemata, kuid hagejal ei olnud kostja luba kodukontoris töötada. Seega eiras hageja tööandja selget korraldust vormistada haiguse ajal haigusleht ning vastavalt oli tegemist hageja rikkumisega.
34.Eeltoodust tulenevalt on tõendatud rikkumiste esinemine. Töölepingu ülesütlemine toimus rikkumisi arvestades mõistliku aja jooksul.
35.Kohus on seisukohal, et töösuhte ülesütlemisest tuleb võimalusel hoiduda ning kasutada seda kõige viimase meetmena juhul, kui töösuhte jätkamine ei ole enam kuidagi võimalik. TLS § 88 lõige 3 sätestab üheselt, et hoiatus peab tööle vabastamisele eelnema. Kohtu hinnangul, kui hoiatus on asjakohane, saab töötaja sellest järeldused teha, kui mitte, saab tööandja töötaja suhtes õiguskaitsevahendeid kasutada. Ainuüksi asjaolu, et tööandjal on õigus tööleping erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa töösuhte jätkamist eeldada (TLS § 88 lõige 1), ei tähenda üldjuhul, et tööandja võib töölepingu üles öelda töötajat enne hoiatamata. Tööandja kohustus töötajat hoiatada tuleneb TLS § 88 lõigete 1 ja 3 koostoimest. Hoiatamise eesmärk on anda töötajale võimalus käitumist parandada, et töösuhe saaks jätkuda. Eelnevat hoiatamist ei ole TLS § 88 lõike 3 teise lause kohaselt vaja, kui töötaja ei saa rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Sellise rikkumisega on eelkõige hõlmatud võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 lõike 2 punktides 2–4 sätestatud asjaolud (VÕS § 196 lõige 2). TLS § 88 lõike 3 teine lause võimaldab jätta töötaja hoiatamata ka juhul, kui hoiatamisega ei ole võimalik saavutada eesmärki anda töötajale võimalus käitumist parandada. Seega, kui töötaja on käitunud viisil, mis põhjustas tööandja usalduse kaotuse tema vastu, tuleb asjaolude kohaselt hinnata, kas töötaja sai oodata, et tööandja teda enne töölepingu ülesütlemist hoiataks.
36.Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul esinesid küll rikkumised, kuid need ei olnud eriliselt rasked, et kostja oleks võinud jätta hageja hoiatamata. Kohtu hinnangul oli kõigi rikkumiste puhul hoiatamisega võimalik saavutada eesmärk anda hagejale võimalus käitumist parandada. Ükski rikkumine ei toonud kaasa raskeid tagajärgi ega tekitanud kostjale kahju. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et hageja on kostja juures töötanud alates 01.09.2005, alustades lukksepa ametikohalt ja lõpetades tootmisjuhi ametikohal. Eeltoodust tulenevalt puudus kostjal alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks hoiatamata, mistõttu ei olnud töölepingu ülesütlemine lubatav. Seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine on tühine (TLS § 104 lõige 1). Vastavalt on 12.03.2021 töölepingu erakorraline ülesütlemine tühine.
37.Kostja on esitanud taotluse lõpetada tööleping TLS § 107 lõike 2 alusel ajast, mil see oleks pidanud lõppema ülesütlemise kehtivuse korral. Eelnevalt tuvastas kohus, et lepingu ülesütlemine oli tühine. Kui töövaidluskomisjon või kohus tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine,
2-21-5641 loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud (TLS § 107 lõige 1). Sellisel juhul lõpetatakse tööleping töötaja taotlusel alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral (TLS § 107 lõige 2). Seega lõpetab kohus töölepingu hageja taotlusel seisuga 12.03.2021.
38.Hageja palub kohtul välja mõista kostjalt hüvitis 12 kuu keskmise töötasu ulatuses 36 000 eurot (12 x 3000 eurot). Hageja leiab, et nimetatud summa väljamõistmine on põhjendatud seetõttu, et ta töötas kostja juures alates 2005-ndast aastast ning oli väga motiveeritud panustama ettevõtte arengusse. Hageja ehitas üles kostja laevaremondiosakonna toimimise selliselt, et osakond oli süstemaatiliselt kasumis. Samuti oli hageja nõus tegelema töökeskkonna küsimustega.
39.Kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu TLS § 107 lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve (TLS § 109 lõige 1). Hüvitis hõlmab töötajale tekkinud varalist kahju saamata jäänud töötasu näol, tulevikus tekkivat kahju saamata jääva tulu näol ja võimalikku mittevaralist kahju. Kohtu hinnangul ei esine käesoleval juhul selliseid asjaolusid, mis annaksid alust muuta TLS § 107 lõikes 1 sätestatud hüvitise suurust. Asjaolud, et hageja töötas kostja juures aastast 2005 ja oli väga motiveeritud panustama ettevõtte arengusse, ei anna alust hüvitise suuruse muutmiseks. Kohus tuvastas, et esinesid mitmed rikkumised ning hageja eiras kostja korraldusi. Seega on kohus seisukohal, et kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses 9000 eurot (bruto). Kostja töötasu suuruse osas (3000 eurot bruto) vaidlus puudub.
40.Kohus analüüsib hageja tulemustasunõuet. Kui töötajal on lepingust tulenev õigus saada osa tööandja kasumist või käibest või muust majandustulemusest, eeldatakse, et töötaja osa arvestamisel võetakse aluseks tööandja vastava aasta kinnitatud majandusaasta aruanne (TLS § 30). Tööandja majandustulemusest maksmisele kuuluv osa tuleb töötajale maksta pärast osa kindlaksmääramist, kuid hiljemalt kuue kuu möödumisel tööandja majandusaasta aruande kinnitamisest (TLS § 33 lõige 3). Hageja peab tõendama tulemustasu kokkulepet ning tulemustasu kujunemise aluseks olevaid majandustulemusi.
41.Kohus on seisukohal, et hageja ei ole enda tõendamiskoormist täitnud ja tulemustasu kokkulepe on tõendamata. Hageja ei ole tõendanud, et tal on õigus saada töötasu laevaremondiosakonna aasta majandustulemustelt, so 5% osakonna brutotulust. Hageja on tõendanud, et talle maksti 31.12.2018 7712 eurot ja 20.12.2019 8483,20 eurot (I kd tl 73–74). Hageja hinnangul ei tule küll nimetatud kokkulepe töölepingust ja ülekande selgituses on preemia, kuid tegemist on töötasu osaga, mille saamise õigus tuleneb poolte kokkuleppest. Kohus on seisukohal, et nimetatud väljamaksete eesmärk oli maksta preemiat, mitte tulemustasu. Kohus nõustub kostjaga, et kuna kõik muud poolte kokkulepped sisalduvad töölepingus, peaks niivõrd oluline tingimus, nagu majandustulemustelt lisatasu maksmine, sisalduma samuti töölepingus. Sellist kokkulepet tööleping ei sisalda, seega kokkulepet ei sõlmitud. Hageja vastupidist tõendanud ei ole. Lisaks sellele tuleks majandustulemustelt arvestatav lisatasu arvestada kinnitatud majandusaasta aruande põhjal. Kostja majandusaasta lõppeb 31.12, seega ei saanud juba detsembris olla teada, missugused on kostja majandustulemused, kuna majandusaasta aruanne kinnitatakse alles järgmisel aastal (I kd tl 116). Seega jääb hageja nõue tulemustasu 9036 euro saamiseks rahuldamata.
42.Hageja esitas kostja vastu nõude TLS § 100 lõike 5 alusel hüvitise 9000 eurot väljamõistmiseks. Riigikohus on märkinud, et TLS § 100 lõige 5 kohaldub üksnes siis, kui
2-21-5641 töölepingu erakorraline ülesütlemine on kehtiv (Riigikohtu otsus nr 2-20-16369, punkt 15.4). Kohus tuvastas, et töölepingu ülesütlemine on tühine. Vastavalt ei ole täidetud TLS § 100 lõike 5 kohaldamise eeldused ning hüvitisnõue rahuldamisele ei kuulu.
43.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt.
44.Poolte väited ja esitatud tõendid, mida kohus hagiavalduses ei käsitlenud, ei oma kohtu lõpplahenduse osas tähtsust.
45.Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda (TsMS § 163 lõige 1). Kohus rahuldas hagi osaliselt. Kuigi kohus jättis hageja nõuded suuremas osas rahuldamata, ei ole põhjendatud ja õiglane jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Töötaja on töövaidluses nõrgem pool ning seetõttu on põhjendatud ja õiglane jätta menetluskulud täielikult poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus
46.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
47.Maakohus rikkus menetlusõiguse norme tõendite hindamisel. Töötaja rikkumised toimusid detsember 2020 kuni märts 2021 ja kuna rikkumised ning korralduste eiramised olid korduvad ning toimunud lühikese perioodi vältel, oli ilmne, et hageja ei suuda oma käitumist parandada ja kostja ütles töölepingu üles eelnevalt ette hoiatamata. Hageja oli ka varasemalt töölepingut rikkunud ja kostja oli hagejale esitanud ülesütlemise avalduse, kuid kuna hageja lubas käitumist parandada, töösuhe jätkus.
48.Maakohus tuvastas õigesti, et ülesütlemise avalduses toodud töölepingu rikkumised ja kostja korralduste eiramised on hageja toime pannud.
49.Maakohus leidis ebaõigesti, et ülesütlemine oli tühine. Maakohus jättis hindamata asjas esitatud tõendid ja kostja selgitused hageja varasema käitumise kohta. Hageja oli aastaid täitnud tööülesandeid valikuliselt ja eiranud tööandja mõistlikke korraldusi. 08.10.2019 ülesütlemisavaldus tõendab, et hageja ei ole võimeline oma käitumist ja suhtumist parandama ning 12.03.2021 ülesütlemise puhul ei olnud seega vajalik eelnev hoiatamine. Kostja juhatuse liige kinnitas 27.05.2022 kohtuistungil vande all, et hageja töösüsteem oligi selline, et ta ei täitnud oma ülesandeid ja lükkas asju edasi. Maakohus jättis tõendid hindamata.
50.Kostja ei nõustu, et rikkumised ei olnud eriliselt rasked ja ükski rikkumine ei toonud kaasa raskeid tagajärgi ega tekitanud kostjale kahju. Iga üksik rikkumine oleks võinud kaasa tuua kahju või raske tagajärje ning mõned rikkumised ka põhjustasid kostjale kahju. Kostja juhatuse liige selgitas vande all, et AS-ga Z lepingu sõlmimata jätmisest ja sõlmimisega viivitamisest tulenes kostjale suurte rahaliste kaotuste oht. Samuti on ilmne, et tööohutusnõuete täitmata jätmisest võinuks tuleneda rasked tagajärjed kostja töötajatele ja seeläbi kahju ka kostjale või kahju trahvide näol kostjale. Hageja lubas kostja töötaja kodutööle, kuid viimane ei saanud oma tööülesandeid nende eripära tõttu kodus täita. Seega lubas hageja töötaja põhimõtteliselt puhkusele, kuid kostja seda ei teadnud ja maksis Qle tavapärast töötasu. Sellega on hageja tekitanud kostjale kahju. Ka haiguslehe vormistamata jätmine tekitas kostjale kahju, kuna haigena ei suutnud hageja tegelikult oma tööülesandeid vajalikul määral ja töölepingule
2-21-5641 vastavalt täita, kuid kostja pidi õigusnormidest tulenevalt maksma hagejale töötasu tavalises määras.
51.Kostja ütles töölepingu rikkumiste koosmõjus üles, kuivõrd mõlemapoolseid huve järgides ei saanud eeldada, et kostja töölepingu täitmist jätkab. Kostjal oli kadunud usaldus hageja vastu. Hageja töötas vastutaval ametikohal, mis eeldas eriti täpset tööülesannete täitmist ja kostja seaduslike korralduste järgimist. Hageja juhtis tervet laevaremondiga tegelevat tootmisosakonda ja kostja on tootmisettevõte, mille tegevus laevaremonti puudutavas osas sõltub vaid sellest tootmisosakonnast.
52.Kostja ei saa lubada, et tema poolt kostja äriühingut lepingulistel läbirääkimistel esindama määratud töötaja viivitab läbirääkimistega, jätab täitmata tööohutusnõudeid puudutavad kohustused, lubab kostja töötajaid omavoliliselt puhkusele, jätab vormistamata haiguse ajal haiguslehe jne. Selline käitumine näitab, et hagejal ei olnud huvi täita töölepingust tulenevaid kohustusi kohaselt ja ta eiras täiesti teadlikult tööandja mõistlikke korraldusi. Kuigi kostja ei ole lõpetanud töölepingut usalduse kaotuse tõttu, on ilmne, et töötaja, kes pidevalt rikub töölepingut ja eirab tööandja korraldusi, põhjustab sellega ka usalduse kaotuse enda vastu.
53.Kostja leiab, et maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas on ebaõige ega tugine kehtivale õigusnormile. Hageja nõue oli 54 036 eurot. Kohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis välja 9000 eurot ning jättis 45 036 euro ulatuses rahuldamata. Seega jäi hagi rahuldamata 83% ulatuses. Käesolevas vaidluses ei kohaldu ka TsMS § 162 lõige 4. Töötajat ei saa kohtupraktikat ja TLS-i regulatsiooni arvestades pidada töösuhte nõrgemaks pooleks. Vastuapellatsioonkaebus
54.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ulatuses, milles kohus jättis hagi rahuldamata hüvitise nõudes TLS § 109 lõike 1 alusel 27 000 euro osas ja jättis hageja menetluskulud tema enda kanda. Samuti vaidlustab hageja osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Hageja palub teha selles osas uus otsus, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt palub hageja saata asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
55.Maakohus hindas tõendeid ebaõigesti ja jättis teatud tõenditega arvestamata. Kohus leidis, et hageja ei tõendanud, et jõudis allkirjastamiseks valmis oleva lepinguprojektini. Hageja juhib tähelepanu, et kostja muutis menetluse jooksul seisukohti lepinguga tegelemise korralduse andmise kohta (erinevad korralduste andmise kuupäevad; kord suuliselt, kord kirjalikult; erinevad lepingu valmimise tähtajad). Kohtu seisukoht, et kostja andis hagejale korralduse kirjalikult 23.12.2020, ei ole jälgitav. Kostja ei ole kirjalikult andnud ühtegi korraldust. Kostja lõpliku seisukoha kohaselt oli lepingu valmimise tähtaeg 08.01.2021, sama tuvastas maakohus. Nii kostja kui kohus hindasid hagiavalduse lisa 6 valesti. See tõendab üksnes, et hageja poolt oli alluvale antud ülesanne lepingu koostamise raames, mis pidi olema täidetud 08.01.2021. Tegemist ei olnud tervikliku lepingu valmimise tähtajaga. Ei ole eluliselt usutav, et tähtaeg oli 08.01.2021 ka põhjusel, et hageja viibis 18.12.2020-03.01.2021 kollektiivpuhkusel. Hageja selgitab, et tegeles lepingu ettevalmistamisega mitte isiklikult, vaid koostöös oma alluvate- ja koostööpartneriga. Hageja esitatud kirjavahetus (hagiavalduse lisad 5, 6, 7) tõendab, et hageja tegeles lepingu ettevalmistamisega. Kostja kinnitas 02.06.2021 hagivastuse punktis 2.2.2.2, et hageja täitis korralduse 05.03.2021.
56.Kohus leidis, et hageja pidi aru saama, et Ql ei ole võimalik hooldusinsenerina kaugtööd teha. Maakohus lähtus kostja direktori ütlustest. Hageja selgitab, et Q oli hageja alluv, tema ja
2-21-5641 Q koostöö oli igapäevane. Eeltoodust on võimalik järeldada, et hageja oli teadlik, mis tööd on Q võimeline tegema. Hageja edastas koos hagiavaldusega Q seletuskirja selle kohta, mis tööd ta tegi kaugtööl viibimise perioodil. Seletuskirjast nähtub, et Q poolt teostatud ülesanded ei eeldanud kohal viibimist. Kostja ei edastanud tõendeid, et Ql ei ole võimalik teha kaugtööd. Hageja saatis töötaja kaugtööle põhjusel, et isiku peamiseks elukohaks on Läti. Reisimine Eesti ja Läti vahel mõjuva põhjuseta pandeemia ajal võis kaasa tuua erinevaid probleeme.
57.Kohus leidis, et hageja osaliselt tõendas, et täitis kiivrite osas tööohutusnõudeid ja et tõendamata on, et kiivrid olid isikustatud. Hageja oli töökeskkonnaspetsialisti rollis muude tööülesannete kõrval, ja see ei tähenda, et ta pidi teostama järelevalvet absoluutselt kõige tööohutusnõuetega seonduva suhtes. Hageja korraldas tööohutusnõuete täitmist selliselt, et vastutusalad olid jaotatud. Kohus jättis arvestamata, et isikukaitsevahenditega seotud vastutus oli mitte hagejal, vaid töökeskkonnavolinikul Cl. Kohus ei põhjendanud, miks ta jättis eeltooduga arvestamata. Kui kohus oleks arvestanud hageja tõenditega, oleks kohus jõudnud järeldusele, et hageja ei pidanud vastutama kiivritega seonduva üle.
58.Hageja leiab, et antud ainsaks (formaalseks) rikkumiseks saab nimetada asjaolu, et ta ei vormistanud ajutist töövõimetust COVID-19 diagnoosi tõttu, vaid jätkas töö tegemist. Hageja leiab, et käesoleval ajahetkel võib väita, et COVID-19 diagnoos ei tähenda automaatselt, et inimene on haige. Hageja töötas vastutusrikkal ametikohal, mis eeldas suurt vastutust ja töö korraldamise oskust. Hageja lähtus ettevõtte huvidest, kuna sai aru, et tema ajutise töövõimetuse ajal koguneb palju tööd, mille tegemata jätmine võib mõjutada ettevõtte mainet ja edukust. COVID-19 diagnoosiga töötamise ajal on hageja toonud ettevõttele ainult kasu ning kahju ei ole tekkinud. Asendaja leidmine ei oleks lihtne ka põhjusel, et hagejale oli usaldatud konfidentsiaalne info, mille avaldamine teistele isikutele lubatud ei ole.
59.Hageja arvates ei ole õiglane, et kõik tema tehtud kulutused jäävad tema enda kanda, kuigi lahendi sisuline tulemus on üheselt hageja kasuks. Sellisel menetluskulude jaotusel ei ole kostjale distsiplineerivat mõju ja riivab hageja õiglustunnet. Vastustajate seisukohad
60.Pooled vaidlevad vastaspoole kaebusele vastu, paluvad jätta rahuldamata ja menetluskulud vastaspoole kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
61.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioon- ja vastuapellatsioonkaebuste väited ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks, kuid osaliselt tuleb muuta lahendi põhjendusi (TsMS § 657 lõike 1 punkt 21). Muutmata osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lõige 6). Ringkonnakohus jaotab apellatsioonimenetluse kulud.
62.TsMS § § 651 lõike 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Praeguses asjas ei ole kaevatud maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 6 peale osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata saamata jäänud tulemustasu 9036 euro nõudes ja hüvitise TLS § 100 lõike 5 alusel summas 9000 eurot nõudes. Selles osas on otsus TsMS § 456 lõike 1 alusel jõustunud. Samuti on jõustunud maakohtu otsuse resolutsiooni punkt 7, kuna selles
2-21-5641 sisalduv otsustus (kohtuistungi protokolli parandamine) ei ole edasi kaevatav. Ülejäänud osas on maakohtu otsus vaidlustatud.
63.Kaebuste lahendamine praeguses vaidluses sõltub eelkõige maakohtu poolt tõendite kogumi hindamise kontrolli tulemustest. TsMS § 653 kohaselt kui apellatsioonkaebuss vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust mõnel tõendil põhineva asjaolu osas, peab ringkonnakohus otsust selles osas muutes märkima põhjuse, miks tuleb tõendite teisiti hinnata. TsMS § 232 lõike 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte, arvestades mh poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. TsMS § 442 lõike 8 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas mh tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused; kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima; kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama.
64.12.03.2021 avaldusest nähtuvalt oli see esitatud TLS § 88 lõike 1 punkti 3 alusel. Seega ütles kostja tööandjana hageja kui töötajaga 01.09.2005 sõlmitud lepingu üles erakorraliselt töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, kui töötaja on hoiatusest hoolimata eiranud tööandja mõistlikke korraldusi või rikkunud töökohustusi. Sama sätte lõikest 3 tulenevalt võib tööandja töölepingu töötaja kohustuse rikkumise tõttu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus ning hoiatamist ei ole vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. TLS § 88 lõike 4 kohaselt võib tööandja töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või teada saama pidi.
65.Õiguskirjanduses (Töölepingu seadus. Selgitused töölepingu seaduse juurde, 2021, lk 173– 176, välja antud Sotsiaalministeeriumi poolt) on selgitatud, et TLS § 88 lõike 1 punkti 3 mõtteks on olukord, kus töötaja on korduvalt eiranud tööandja mõistlikke korraldusi või rikkunud töökohustusi ning tööandja on töötajat hoiatanud, et taolise käitumise jätkumine ei ole lubatud ja võib tuua kaasa lepingu ülesütlemise; TLS § 88 lõike 1 alusel saab tähtajatu töölepingu üles öelda § 97 lõikes 2 sätestatud etteteatamistähtaega järgides; etteteatamistähtaja võib jätta järgimata erandlikel juhtudel, kui tööandjalt ei saa mõistlikult nõuda lepingu jätkamist etteteatamistähtaja lõppemiseni (§ 97 lõige 3).
66.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kohtumenetluses tõendamist leidnud pooltevahelist töösuhet iseloomustavate eluliste asjaolude alusel ei ole põhjendatud nõustuda, et tööandjal oli seaduslik alus öelda leping üles töötajat eelnevalt hoiatamata. Kostja tugineb seejuures VÕS § 116 lõike 2 punktile 4, mille kohaselt on oluliseks lepingurikkumiseks mh olukord, kus kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine pool ei täida kohustusi ka edaspidi. Riigikohus on selgitanud, et töötaja hoiatamise eesmärgiks on anda talle võimalus käitumist parandada, et töösuhe saaks jätkuda ning hoiatuses peab selgelt avalduma tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg, s.o öelda leping üles, kui töötaja käitumist ei paranda (lahend nr 3-2-1-65-17 (punkt 18) ja selles viidatud varasem kohtupraktika); etteteatamistähtaja järgimata jätmine ja selle põhjendatuse hindamine on tööandja kaalutlusotsustus, mille tegemisel tuleb arvestada kõiki asjaolusid ja mõlema poole huve (lahend nr 3-2-1-70-16 (punkt 15) ja selle viidatud varasem kohtupraktika). Praeguses asjas tõi kostja maakohtus esile, et vaatamata ülesütlemisavalduses sisalduvale viitele varasemate hoiatuste kohta, pidas tööandja konkreetseid rikkumisi nii olulisteks, et eelnev hoiatus vajalik ei olnud. Seega lähtus maakohus asja lahendades asjakohaselt asjaolust, et kostja ei hoiatanud hagejat töölepingu võimalikust erakorralisest lõpetamisest juhul, kui ta oma käitumist ei paranda.
2-21-5641
67.Maakohus tuvastas, et esinesid töölepingu ülesütlemiseks vajalikud formaalsed ja materiaalsed eeldused, kuid rikkumised ei olnud eriliselt rasked, et kostja oleks võinud jätta hageja hoiatamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjäreldusega, kuid põhjendustega nõustumiseks tuleb vastuapellatsioonkaebuse alusel kontrollida põhjendusi rikkumiste tuvastamisel. Maakohus rikkus osaliselt TsMS § 232 lõiget 1 ja § 442 lõiget 8 ning tuvastas tõendite ebaõige hindamise või mõne tõendi hindamata jätmise tulemusena osaliselt ebaõigesti töölepingu ülesütlemisavaldus esiletoodud rikkumised.
68.Maakohus tuvastas, et: kostja tõendas, et andis hagejale kirjalikult 23.12.2020 korralduse tegeleda kostja koostööpartneri AS-ga Z sõlmitava lepinguga ja jõuda allkirjastamist vajava lepingu projektini (I kd tl 157–158); tegelik korraldus anti enne kollektiivpuhkust suuliselt; hageja oli perioodil 18.12.2020–03.01.2021 kollektiivpuhkusel; lepingu ettevalmistamiseks ei jäänud hagejale ainult viiv päeva; hageja ei tegelenud lepingu ettevalmistamisega (I kd tl 92– 97); lepingu ettevalmistamise tähtajaks oli 08.01.2021 (I kd tl 98 pöördel); hageja edastas projekti AFle 26.02.2021 (I kd, tl 99 pöördel); hageja ei saavutanud lepingu sõlmimist, tähtaegu määrati mitu korda, aga neid lükati kogu aeg edasi, mitu asja ei olnud valmis, hageja ei täitnud korraldust (I kd tl 200 pöördel, 201 pöördel); hageja ei tõendanud, et jõudis allkirjastamiseks valmis oleva lepingu projektini; seega jättis hageja nõutud toimingud tegemata ning tegemist oli hagejapoolse rikkumisega.
69.Hageja on kaebuses seisukohal, et maakohus hindas valesti tõendeid, kui tuvastas, et: hageja sai korralduse 23.12.2020 kirjalikult; lepingu valmimise tähtajaks pidi olema 08.01.2021; hageja ei tegelenud lepingu ettevalmistamisega ega jõudnud allkirjastamiseks valmis projektini. Kostja on vastuses kaebusele seisukohal, et leping sõlmiti kostja direktori tegevuse tulemusena ja et 22.02.2021 direktori telefonikõnest lepingupartnerile selgus, et üksnes hageja süül ei olnud kahe kuu jooksul ülesannet täidetud.
70.Ringkonnakohus nõustub hagejaga osaliselt ja muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Maakohus tuvastas, et hageja sai tööandjalt lepingu ettevalmistamiseks korralduse kirjalikult 23.12.2020, viidates seejuures kostja juhatuse liikme 03.03.2021 e-kirjale Wle (kostja personalijuhile; I kd tl 157–158). Kolleegium nõustub hagejaga, et sellest tõendist ei saa teha järeldusi, et korraldus oli antud nimetatud kuupäeval kirjalikult. E-kirjas juhatuse liige selgitab kostja personalijuhile, et andis korralduse 23.12.2020, kuid ei maini, et oleks teinud seda kirjalikult. Vastavasisulist dokumentaalset tõendit kohtule ei esitatud. Samas ei olnud maakohtus poolte vahel vaidlust, et korraldus oli kostja juhatuse liikme poolt antud hagejale juba varem suuliselt. Seega on tõendatud, et korraldus tegeleda alltöövõtjaga sõlmitud lepingu ülevaatamisega oli antud kostja poolt suuliselt ja juba enne 23.12.2020. Seega selles osas tuleb maakohtu põhjendusi muuta.
71.Küll aga on kolleegium lisaks seisukohal, et selleks, et lugeda kostja etteheide tööandja korralduse täitmata jätmises tõendatuks, peab tõendamist leidma töötajale korralduse täitmiseks antud tähtaja rikkumine ja / või korralduse täitmata jätmine. Maakohus viitas juhatuse liikme vande all antud seletuses väidetule, et lepingu ettevalmistamiseks oli antud kaks nädalat (I kd tl 201). Hageja seda õigeks väidet ei ole võtnud. Ringkonnakohus on seisukohal, et ainult tööandja juhatuse liikme väite alusel ei saa nimetatud asjaolu veenvalt tuvastatuks lugeda, kuna ühelt poolt ei ole vaidlust, et korraldus oli antud enne 23.12.2020, teisalt aga ei saa muudest (dokumentaalsetest) tõenditest järeldada, et juhatuse liige oleks enne 22.02.2021 tundnud lepinguprojekti vastu huvi. Seega eluliselt veenvalt ei ole tõendatud, et tähtajaks oli tööandja poolt määratud 08.01.2021 nagu tuvastas maakohus hageja ja tema alluvate vahelise ekirjavahetuse alusel. Hageja 22.01.2021 e-kirjast alluvatele (I kd tl 27, tõlge tl 98 pöördel) ei saa üheselt järeldada, et märgitud „Tähtaeg oli 08.01“ pidas kirjutaja silmas lepinguprojekti
2-21-5641 esitamise tähtaega juhatuse liikmele. Kohtumenetluses on ta seda eitanud. Viidatud e-kirjas aga ütles hageja alluvatele, et oli andnud eelmisel aastal neile ülesande määrata kindlaks koostöö tingimused Renecoga, et need lepingus ära näidata; kui ülesanne ei ole tehtud, palus teha seda hiljemalt 27.01. Puudub vaidlus, et ettevalmistatud lepinguprojekti koos omapoolsete ettepanekutega saatis ta juhatuse liikmele 05.03.2021. Juhatuse liikme 03.03.2021 e-kirjast personalijuhile nähtub, et 22.02.2021 helistas ta hageja juuresolekul lepingupartnerile ja lepiti kokku lepingu saamine (I kd tl 157 pöördel). 26.02.2021 hageja e-kirjast juhatuse liikmele (I kd tl 30, tõlge tl 99 pöördel) nähtub, et ta teatas lepingupartnerilt projekti saamisest ja sellest, et vaatab saadu üle ning edastab vajadusel kooskõlastamiseks hiljemalt 05.03.2021. Seega ei ole alust väita, et hageja lepinguprojektiga ei tegelenud. Samuti ei ole võimalik tsiviilkohtumenetluse jaoks piisava elulise usutavusega tuvastada, et kostja oleks andnud hagejale konkreetset tähtaega korralduse täitmiseks.
72.Kolleegium on seisukohal, et eelnevalt ei leidnud tõendamist, et hageja oleks jätnud tähtaegselt täitmata tööandja korralduse või oleks selle täitnud oluliselt tähtaega rikkudes ning tööandjal ei olnud alust käsitada konkreetset juhtumit kui alust töölepingu hoiatuseta erakorraliseks lõpetamiseks. Tööandja ei suutnud tõendada, et korraldus oli antud konkreetse tähtajaga ja isegi kui oli, ei ole tööandja tõendanud, et nõudis korduvalt enne 22.02.2021 korralduse täitmist ja sellele vaatamata jättis hageja korralduse täitmata. Hageja 22.01.2021 ekirjaga alluvatele ja vastusega 25.01.2021 ning e-kirjaga 26.02.2021 (I kd tl 27, 30; tõlge tl 98– 98 pöördel) on tõendatud, et hageja tegeles lepinguprojekti ettevalmistamisega nii enne kui peale 22.02.2021, kui juhatuse liige ise lepingupartnerile helistas. Asjaolu, et lepingupartner esitas omapoolse projekti peale kostja juhatuse liikmega vestlust, ei anna alust tööandjal väita, et hageja lepinguga ei tegelenud. Kostja ei ole ka esile toonud ega tõendanud, millised asjaolud said temale 22.02.2021 telefonikõnest teatavaks, mille alusel sai ta asuda seisuskohale, et ainult hageja süül oli lepingu sõlmimine kaks kuud veninud.
73.Seonduvalt Q kaugtööle saatmisega tuvastas maakohus, et: hageja ei kooskõlastanud jaanuaris 2021 Q kaugtööle lubamist AFga, kes andis ettevõttes nõusolekuid kaugtööks; W pidas arvestust kaugtööl ja kontoris töötajate kohta, kellest üksuste juhid AFle teada andsid; 19.02.2021 ei tunnustanud kostja Q kaugtööd alates 12.01; Q oli hooldusinsener ja tal ei olnud võimalik kodus tööülesandeid täita; hagejal ei olnud õigust omal algatusel Q kaugtööle lubada; hagejale ei olnud ettevõttes pandeemia ajaks kehtestatud korda tutvustatud; samas pidi hageja aru saama, et Ql ei ole võimalik hooldusinsenerina kaugtööd teha; seega oli tegemist töölepingu rikkumisega.
74.Hageja on kaebuses seisukohal, et kostja väide selle kohta, et hageja alluval ei olnud võimalik hooldusinsenerina teha kaugtööd, ei ole tõendatud. Maakohus lähtus asjaolu tuvastatuks lugemisel üksnes kostja juhatuse liikme vande all antud seletusest, aga hageja ja Q tegid igapäevaselt koostööd ja hageja teadis, mis tööd tema alluv teha saab. Maakohus jättis hindamata Q seletuskirja tööandjale selle kohta, milliseid töid ta kaugtööl olles tegi. Maakohus ei võtnud seisukohta hageja väite kohta, et ta ei saatnud töötajat kaugtööle niisama, vaid põhjusel, et isiku peamiseks elukohaks oli Läti ja reisimine pandeemia ajal võis tuua kaasa erinevaid probleeme. Kostja on vastuses kaebusele seisukohal, et töötajate kaugtööle saatmise kord oli hagejale teada ja korra kohaselt tuli kaugtööle saatmine kooskõlastada kostja direktoriga.
75.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga osaliselt. Asjakohane ei ole kostja väide, et hageja võttis maakohtu istungil vande all seletust andes omaks, et teadis ettevõttes kehtestatud korrast. Tsiviilasja materjalidets nähtuvalt peab kostja vastava korra all silmas korda, et iga töötaja puhul pidi osakonna juhataja sama kaugtööle lubamiseks kostja juhatuse liikme AF isikliku nõusoleku nagu juhatuse liige vande all seletas. Maakohtu istungi protokollist kostja poolt
2-21-5641 viidatud ajamärkide 00:07:33 ja 00:14:45 alt nähtuvalt seletas hageja, et „... koroona ajast 27.03.2020 oli määratud erakorraline teatamine, mis oli nii, et iga nädal osakonna juhatajad peavad ette näitama kõikide töötajate nimekirjad, autode nimekirjas, kes töötasid Tuukri 5 territooriumil ja samuti töötajad, kes olid asunud kaugtööle... See kord kehtis kuni minu töötamise lõpuni...; Minu kohustus oli teatada töötajatest, kes töötasid Tuukri 5 territooriumil või kodukontoris ... Kui Wl oli vastuväiteid mõne töötaja kodutööle lubamise osas, siis tema vastavalt juhile ka teatas... saatsin andmed Wle kirjalikult e-kirja teel.“ (protokoll I kd tl 199– 202). Seega teadis hageja korrast, mille kohaselt pidi tema osakonna juhatajana saatma igal nädalal personalijuhile kirjalikult andmed töötajate kohta, kes olid tööl kontoris ja kaugtööl ning vastuväidetest konkreetse töötaja kohta andis teada personalijuht. Hageja ei ole omaks võtnud, et korra kohaselt pidi osakonna juhataja iga töötaja kohta küsima enne kaugtööle lubamist juhatuse liikmelt isiklikult nõusoleku. Ka personalijuhi 31.07.2020 ja 15.01.2021 ekirjad, mis olid saadetud mh hagejale, ei räägita juhatuse liikme nõusolekust, vaid info andmisest personalijuhile (I kd tl 130 pöördel, 168 pöördel). Hageja 15.01.2021 e-kirjaga on tõendatud, et Q töötamisest kodukontoris oli personalijuhile teatatud (I kd tl 168). Kostja juhatuse liikme seletust dokumentaalsed tõendid ei kinnita. Seega isegi kui juhatuse liikme poolt oli mõeldud asi korraldada selliselt, et ta isiklikult otsustab iga töötaja kohta, kes tohib jääda kaugtööle ja kes mitte, ei ole tõendatud, et Q puhul oleks enne 19.02.2021 (s.o ajal, kui kaugtöö oli lõppenud) AF mittenõustumisest teatanud. Kas ja kuidas oli ettevõttes korraldatud personalijuhi ja juhatuse liikme vaheline infovahetus, ei oma praeguses vaidluses tähtsust.
76.Kolleegium nõustub hagejaga, et juhatuse liikme vande all antud seletus selle kohta, et Q ei saanud kaugtööl olles oma kõiki tööülesandeid täita, ei ole piisavalt veenvaks tõendiks, et tõendada seeläbi hageja poolt töölepingu rikkumist. Hageja on tõendanud Q 02.03.2021 seletuskirjaga, milliseid tööülesandeid ta kaugtöö ajal täitis (I kd tl 35–36, tõlge tl 100-100 pöördel). Kostja ei tõendanud selle töötaja tööülesandeid ega seda, millises ulatuses olid need 13.01–16.02.2021 kaugtööl viibides täitmata. Ei ole eluliselt usutav, et kui töötaja üle kuu aja ei täitnud tööülesandeid, siis tööandja sai sellest aru alles 02.03.2021. Nimetatut saab järeldada juhatuse liikme 02.03.2021 e-kirjast (I kd tl 35, tõlge lk 100).
77.Eeltoodust tulenevalt muudab ringkonnakohus maakohtu põhjendusi osas, milles kohus tuvastas hageja poolt töölepingu rikkumisena Q kaugtööle lubamise jaanuaris 2021. Nimetatud rikkumine tõendamist ei leidnud.
78.Seonduvalt ülesütlemisavalduses sisalduva tööohutusalase rikkumisega (aegunud kiivrite kasutamine, kiivrite isikustamata jätmine) tuvastas maakohus, et hagejal oli kohustus vastutada tööohutusnõuete eest; tõendanud on, et ta täitis kiivrite osas tööohutusnõudeid; tõendamata on, et kiivrid olid isikustatud. Seega kiivrite osas esines osaline rikkumine isikustamata jätmise osas. Hageja on kaebuses seisukohal, et tema korraldas töökeskkonnaspetsialistina tööohutusnõuete täitmise selliselt, et jaotas vastutusalad ära selliselt, et isikukaitsevahendite seonduv oli töökeskkonnavoliniku C vastutusel. Kostja on vastuses kaebusele seisukohal, et isegi kui hageja jaotas vastutusalad ära, siis lõppastmes vastutas ta siiski kõigi tööohutusnõuete täitmise eest oma osakonnas.
79.Ringkonnakohus nõustub tööohutusalase rikkumise ja tööandja korralduse jääda töövõimetuslehele tuvastamise osas maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lõige 6). Hageja väited kaebuses ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale, kui et tegemist oli vastavalt osaliselt või täielikult töölepingu rikkumistega.
80.Sõltumata eelnevast nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega osas, milles kohus asus seisukohale, et tuvastatud rikkumised ei olnud mahult ega sisult sellised, millised oleksid andnud heas usu tegutsevale tööandjale aluse lõpetada konkreetne töösuhe töötajat eelnevalt hoiatamata. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks maakohtu vastavaid põhjendusi korrata.
2-21-5641 Eelnevalt tuvastas kolleegium, et kaks väidetud rikkumistest, sh tööandja poolt olulisimaks peetud (kostja vastuse vastuapellatsioonkaebusele punkti 2.3.2 kolas lõik) töötaja kaugtööle lubamine, langesid aga üldse ära. Seega seda enam on põhjendatud maakohtu lõppjäreldus, et praeguses asjas ei olnud põhjendatud enam kui 15 aastat kestnud töösuhte tööandjapoolne lõpetamine töötajat eelnevalt hoiatamata. Kostja viide kaebuse punktis 2.2.2 töösuhte paindlikkuse põhimõttele ei ole praeguse vaidluse lahendamisel asjakohane. Õiguskirjanduses (Töölepingu seadus. Selgitused töölepingu seaduse juurde, 2021, lk 175, välja antud Sotsiaalministeeriumi poolt) on selgitatud, et tööõiguse ülesütlemiskaitse põhimõtete kohaselt tuleb töösuhte ülesütlemisest võimalusel hoiduda ja kasutada seda kõige viimase meetmena olukorras, kus suhte jätkamine ei ole enam kuidagi võimalik; tööandja peab tuginedes lojaalsuspõhimõttele teatud määral sallima ka sellist töötaja käitumist, mis ei ole tööandjale kõige meelepärasem; rikkumise esinemisel tuleb tööandjal sellele töötaja tähelepanu juhtida ja anda võimalus käitumise parandamiseks. Kui tööandjal oli hageja suhtes ammu usaldus kadunud nagu nähtub apellatsioonkaebuse punktist 2.3.5, siis TLS-i kohaselt käitudes oli võimalik töösuhe lõpetada usaldus kaotuse tõttu TLS § 88 lõike 1 punkti 5 alusel. Praeguses asjas usalduse kaotamisele viitamine ei ole asjakohane. Aastal 2019 oli tööandja juba korra otsustanud töösuhte lõpetada, kuid asjaoludest nähtuvalt seda siiski kokkuleppel jätkati. Ka säilitas hageja peale seda osakonna juhataja vastutava ametikoha ning töökohustuste rikkumisele viitavaid hoiatusi töötajale ei esitatud. Töötaja oli teinud ettevõttes 15 a jooksul karjääri, tõustes lukksepast osakonna juhatajaks, millest saab järeldada, et tööandja oli teda usaldanud ja tegemist oli oma asja tundva spetsialistiga.
81.Hageja on vastuapellatsioonkaebuses vaidlustanud TLS § 109 lõike 1 alusel esitatud hüvitise nõude maakohtu poolt osalise rahuldamata jätmise (hagetud 36 000 eurost mõistis maakohus välja 9000 eurot), leides, et töölepingu ülesütlemine oli tema suhtes ebaõiglane ja alused otsitud, mis tõttu ka hüvitis ainult kolme kuu eest on ebaõiglane.
82.Ringkonnakohus hagejaga ei nõustu. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega selles osas ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lõige 6). Maakohus leidis asjakohaselt, et käesoleval juhul ei esine selliseid asjaolusid, mis annaksid alust muuta TLS § 109 lõikes 1 sätestatud hüvitise suurust. Ka peale ringkonnakohtu poolt maakohtu põhjenduste osalist muutmist on siiski tõendatud, et hageja käitumises esines mitmeid rikkumisi. TLS § 109 lõike 1 kohaselt võib töövaidlusorgan muuta hüvitise suurust, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Praegusel juhul oli küll töötaja näol tegemist oma ala tundva spetsialistiga, kuid sellele vaatamata esines tema töös rikkumisi, mistõttu ka tööandja huve arvestades ei ole alust muuta seaduses ettenähtud hüvitise suurust.
83.Eelpool käsitamata poolte väited ja tõendid kaebuste lahendamisel tähtsust ei oma ja menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt kolleegium nendega praeguses lahendis ei tegele. Menetluskulude jaotus
84.Mõlemad pooled on vaidlustanud maakohtu poolt teostatud menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 163 lõike 1 alusel kummagi poole enda kanda. Viidatud säte kohaldub olukorras, kus hagi on osaliselt rahuldatud. Maakohus põhjendas otsustust selliselt, et kuigi kohus jättis hageja nõuded suuremas osas rahuldamata, ei ole põhjendatud ja õiglane jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega; töötaja on töövaidluses nõrgem pool ning seetõttu on põhjendatud ja õiglane jätta menetluskulud täielikult poolte endi kanda.
85.Kostja on seisukohal, et töötaja ei ole kehtivat seadusandlust silmas pidades enam ammu töösuhtes nõrgem pool. Hageja on seisukohal, et maakohus tegi lahendi hageja kasuks, mistõttu
2-21-5641 ei ole õiglane jätta hageja kulusid tema enda kanda; ka ei oleks sellisest jaotusest kostjale distsiplineerivat mõju.
86.Ringkonnakohus nõustub maakohtu jaotusega ja otsustuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lõige 6). Vastuseks kaebustele selgitab kolleegium, et kogumis ringkonnakohtu poolt muudetud põhjendustega jäi siiski töötaja hagi rahuldatuks osaliselt, st kaks tuvastusnõuet rahuldati, kuid rahalistest nõuetest jäi rahuldamata 83%, seega hinnanguliselt, arvestades tuvastusnõuete tähtsust asja lahendamisel, kuulus hagi rahuldamisele 50% ulatuses. Seega ei oma praeguses asjas olulist tähtsust, et seadusandja peab töötajat töösuhtes erilist kaitset vajavaks pooleks (vt Töölepingu seadus. Selgitused töölepingu seaduse juurde, 2021, lk 13). Töötaja pidi rahalisi nõudeid esitades arvestama, et nende rahuldamata jäämine mistahes osas mõjutab hagiavalduse rahuldamise lõpptulemust ja seeläbi menetluskulude jaotust. Menetluskulude jaotamine hagimenetluses lahendatavas kohtuvaidluses ei ole endise tööandja distsiplineerimise vahend, vaid konkreetse kohtumenetlusega vastaspoolele menetluskulude näol tekitatud kahju hüvitamine.
87.TsMS § 173 lõike 1 alusel peab ringkonnakohus jaotama apellatsioonimenetluse kulud. Praeguses asjas esitasid kaebused mõlemad pooled ja mõlemad kaebused jäid maakohtu otsuse resolutsiooni muuta taotletud osas rahuldamata. Seega jäävad mõlema poole apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lõike 1 alusel vastava poole enda kanda ja puudub vajadus määrata poolte kulusid rahaliselt kindlaks.
88.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lõige 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.