(Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik Indrek Soots ja kohtunik Mati Maksing
Määruse tegemise aeg ja koht 11.12.2025, Tallinn Kohtuasja number
2-25-16923
Kohtuasi
Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku taotlus U.X-i paigutamiseks tema tahtest olenemata psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12.10.2025 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
U.X-i määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja (vastustaja): Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399, aadress Sütiste tee 19, 13419 Tallinn) Psühhiaatriahaiglasse paigutatav isik (määruskaebuse esitaja): U.X (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti Kohalik omavalitsus: Tallinna linn Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu (aadress Vabaduse väljak 7, Tallinn)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Harju Maakohtu 12.10.2025 määrus jätta muutmata. U.X-i määruskaebus jätta rahuldamata. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda. Määrus toimetada kätte menetlusosalistele (sh määruskaebuse esitajale isiklikult).
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest.
2-25-16923 Määruse peale võib esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu perekonnaliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku (avaldaja) valvearst esitas Harju Maakohtule 09.10.2025 taotluse U.X-i (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse rakendamise korras tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks ja ühtlasi selle pikendamiseks kuni neljakümne päevani arvestades tahtest olenematu ravi otsusest.
2.Esitatud taotlusest, sellele lisatud arstide arvamusest nähtub, et puudutatud isik hospitaliseeriti valvearsti poolt tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega 08.10.2025 kell
18.53.Raviarstid põhjendavad, et puudutatud isik on korduvalt viibinud statsionaarsel ravil SA PERH Psühhiaatriakliinikus, tal on diagnoositud skisoafektiivne häire. Viimati viibis ta ravil 25.08.–01.11.2024, kui oli enesele ise kutsunud kiirabi, kuna tekkis konflikt naabritega. Konflikti käigus oli patsient saanud naabrilt löögi rusikaga näkku. Naabrid olid kõnelenud kiirabile, et patsient hakkas käituma viimasel ajal ebaadekvaatselt, pani naabri keldrisse luku taha, liikus noaga koridoris. Patsient oli kerges joobes ja viidi kainenema, misjärel toodi psühhiaatriakliiniku valvetuppa, kus oli teadvusel, isikus, ajas, kohas orienteeritud. Olukorda hindas luululiselt. Rääkis süüdistavalt naabritest, kes tahavad teda ära tappa. Valvearst hospitaliseeris patsiendi tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi korras 25.08.2024 kell 21.32 ning seda pikendati kohtu loal 40 päevaks ja hiljem kuni 3 kuuks.
3.Käesolevalt toodi puudutatud isik psühhiaatriakliiniku valvetuppa 08.10.2025 kiirabi ja politsei poolt. Kiirabikutse olid teinud naabrid, kuna patsient oli muutunud agressiivseks, oli visanud naabrit erinevate asjadega (joogipurk, muld, kivid) ja oli ähvardanud ära tappa. Kiirabiga oli patsient esmalt olnud naljatlev ja süüdistas naabrit enda suhtes tehtud tapmisähvarduses. Patsient oli valjuhäälne, ärritatud, süüdistas naabreid uputuste korraldamises. Naaber kirjeldas kiirabile, et puudutatud isik oli viimastel päevadel olnud verbaalselt agressiivne ja ähvardas kõiki tappa, oli tänaval lapsi taga ajanud, kes kartsid teda. Majas terroriseeris naabreid, käis ustele põhjuseta koputamas. Valvetoas oli puudutatud isik valjuhäälne, isikuandmeid teadis, olukorras oli desorienteeritud. Mõttekäik oli kiirenenud ja hüplik, paranoiliste avaldustega naabrite suhtes. Emotsionaalselt oli düsfooriline, verbaalselt ähvardav naabrite suhtes, sõjakas, impulsiivse ja ettearvamatu käitumisega. Patsient oli ähvardav ja politsei juuresolekul personali suhtes. Valvearst alustas ravi tahtest olenematu otsuse alusel 08.10.2025 kell 18.53. Patsient muutus valvetoas ähvardavaks, agiteerituks, karjus ja keeldus ravimitest ja koostööst, mistõttu vajas ohjeldusmeetmete rakendamist. Käesolevalt 09.10.2025 kell 09.30 on patsient ärkvel, teadvusel, kõneleb valjuhäälselt ja nõudlikult, on jätkuvalt süüdistav naabrite suhtes, kriitikat oma eelneva koduse käitumise osas 2
2-25-16923 ei ole. Emotsionaalselt on puudutatud isik düsfooriline, agiteeritud, ärritub ja muutub rahutuks, kurjaks, hakkab rabelema. Haigustaju puudub, avaldab, et käis depoosüstidel, kuid suukaudseid ravimeid oli võtnud vahetevahel, mistõttu ravimeid pole nõus võtma, on saanud süstetena, mistõttu ohjeldamine on jätkunud. Püsivalt esinevad paranoilised luulumõtted naabrite suhtes. Haiguskriitika puudub, ravisoostumus ja koostöö on puudulikud, haiglaravi vajalikuks ei pea, nõuab kohest väljakirjutamist. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire segatüüpi skisoafektiivne häire (F25.2, RHK10 järgi). Tema reaalsustaju on häirunud, tema käitumine lähtub psühhootilistest ajenditest, ta on impulsiivne ja ettearvamatu ning seetõttu võib ohustada ennast ja ümbritsevaid. Oma raskest psüühikahäirest lähtuvalt pole ta käesolevalt võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Patsiendi seisundit ja senist ravikogemust hinnates pole tõenäoline seisundi paranemine 4-päevase ravi järgselt, mistõttu taotles avaldaja kohtult luba tema ravi jätkamiseks, sealhulgas rahustava ja psühhoosivastase ravi manustamiseks haiglatingimustes kuni 40 päeva vältel alates tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusest. Menetluse edasine käik
4.Harju Maakohus määras 09.10.2025 määrusega puudutatud isikule esindaja, kelleks advokatuur nimetas RÕS § 18 lg 1 kohaselt vandeadvokaat Mariann Tusti. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas taotlust, kuna inimene on selgelt segaduses, olukord korduvalt pisiasjade tõttu agressiivne ja on sellises seisundis teistele ohtlik.
5.Ärakuulamisel õiguskaitse esmasel rakendamisel avaldas dr Tolk, et puudutatud isiku seisund ega ravivajadus haigla tingimustes ei ole võrreldes kohtule saadetud kirjaliku arsti arvamusega muutunud. Diagnoosimine ja ravi võtab aega vähemalt 40 päeva – seisund sedavõrd raske ja varasem ravikogemus näitab, et kiiremini ei parane. Haiglas on vajalik esmalt diagnoosi kinnitamine uuringutega ja seejärel ravi määramine, ravi haigla tingimustes patsiendi seisundi jälgimisega ning seisundi paranemine enne, kui isik on valmis koju minema.
6.Puudutatud isik ise avaldas ärakuulamisel: „Dr T käsib mul ämbrite viisi vett juua, aga mul on hoopis vaja vee väljutajat. Ma olen ise mingil määral arst ja oskan ennast ravida. Süstiga ma olen nõus. Olansapiinidega ega uinutitega nõus ei ole. Mina vajan väga vähe und – 3 tundi. Sellest mulle piisab. Eelmine naine mul kolis kodust välja selle pärast, et mina magasin ainult 3 tundi. Siis ta sõitis autoga majast veidi eemale ja magas autos. Küsisin, et kas sa oled tänavalits, et tänaval magad. Naabrid on mul sellised, et kes tuleks panna hullumajja ja kes vangi. Ma tahan, et nemad pandaks vangi. Muud häda mul polegi. Minuga on ebaõiglaselt käitutud. Mina olin aknal. Q viskas koerakaka kotiga tavalisse prügisse, aga oleks ju pidanud panema bioprügisse. Ma karjusin talle aknast, et pangu biojäätmetesse. Varem on ka olnud juhtum, kus ta paneb plekkpurke olmejäätmetesse selle asemel. Üks tore naaber on ka, aga tema liitus ka nendega, tahtis mind boršiga ära mürgitada. Öösel peale selle söömist oli mul meeletult halb olla.
7.Harju Maakohus rakendas 10.10.2025 määrusega esialgset õiguskaitset ja lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 4 ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o. alates 08.10.2025 kell 18.53 kuni 12.10.2025 kell
18.53.Kohus andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt rahustava ja psühhoosivastase ravi manustamiseks haiglatingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
3
2-25-16923
8.Avaldaja andis Harju Maakohtule 11.10.2025 teada, et valvearsti hinnangul esineb puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu haiglaravi jätkamise vajadus. Maakohtu määrus ja põhjendused
9.Harju Maakohus pikendas 12.10.2025 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema 08.10.2025 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lugeda lõpetatuks 17.11.2025 kell 18.53 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtest olenematu ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt rahustava ja psühhoosivastase ravi manustamiseks haiglatingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Menetluskulud jättis kohus riigi kanda.
10.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tugines kohus PsAS § 11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja 2, TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5, kohtule esitatud avaldusele ja sellele lisatud psühhiaatrite arvamusele, asjas rakendatud esialgse õiguskaitse kohaldamise eelselt raviarsti, puudutatud isiku enda ja temale määratud esindaja ärakuulamisel avaldatule, samuti peale esialgse õiguskaitse kohaldamist (4 päeva) 11.10.2025 kohtule edastatud täiendavale arvamusele, milles dr V avaldas, et peale esialgse õiguskaitse kohaldamist ei ole patsiendi seisund muutunud. Patsiendil puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Muude isikute ärakuulamist ei pidanud kohus vajalikuks, sest arvestades isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele.
11.Puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (segatüüpi skisoafektiivne häire (F25.2, RHK-10 järgi)). Isiku käitumine on täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ümbritsevatele. Ärakuulamisel kohus veendus, et isiku käitumine on psüühilisest haigestumisest mõjutatud, isik ei mõtle selgelt ning ei mõista ravivajadust. Isik on ilmselgelt segasusseisundis ja ei suuda enda eest mistahes adekvaatseid otsuseid teha. Tema reaalsustaju on häirunud, tema käitumine lähtub psühhootilistest ajenditest, ta on impulsiivne ja ettearvamatu ning seetõttu võib ohustada ennast ja ümbritsevaid. On korduvalt käitunud oma naabrite suhtes agressiivselt (mida möönis ka kuulamisel) ja on alust eeldada, et see võib korduda. Samuti võib oma käitumisega esile kutsuda enda vastast vägivalda. Pidev magamatus (ütles, et magab harilikult 3 tundi) suurendab ohtlikkust veelgi, sest krooniliselt üleväsinud inimene ei käitu adekvaatselt. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes.
12.Eeltoodust tulenevalt oli kohus seisukohal, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida ja haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu nii isikut ennast kui teda ümbritsevaid isikuid. Kohus leidis arsti arvamusele, isiku ja arsti ärakuulamisele tuginedes, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Tulenevalt oma seisundist on isik psühhiaatrite hinnangul võimetu otsustama ravi vajaduse üle. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Samuti ei ole kodustes tingimustes tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine. Ise isik end haigeks ei pea ja
4
2-25-16923 ravimeid arsti määratud skeemi järgi tarvitama ei soostu. Tahtest olenematult saab aga isikut ravida ainult haigla tingimustes.
13.Arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, on kohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Arstide arvamuse kohaselt vajab patsient enda seisundi raskusest tulenevalt ravi vähemalt 40 päeva. Kohus leidis, et käesolevat seisundit arvesse võttes vajab isik pikaajalist hospitaliseerimist ja seega maksimumtähtaja kohaldamist. Kohus oli seisukohal, et kuivõrd asjas kogutud tõendite põhjal ei ole toiminud isiku seisundi paranemist 4 päeva jooksul ja arstide hinnangul vajab ta ravi vähemalt 40 päeva, tuleb pikendada rakendatud esialgset õiguskaitset 40 päevani. Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist ning kohus leidis, et tuleb anda luba isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Määruskaebus
14.Puudutatud isikule määratud esindaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja puudutatud isiku viivitamatut vabastamist kinnisest asutusest.
15.Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei nõustu puudutatud isik maakohtu määrusega. U.X ei vaidlusta endal psüühikahäire olemasolu, kuid eitab kategooriliselt ohtlikkust endale või teistele. Tema haiglasse sattumise põhjuseks on alati Q. Q on sündinud 2.septembril, seega lõvi tähtkujus ja kujutab ennast ka elus lõvina ette. Ta on pannud maja ette lõvikujugi. Q tahab ise kõiki ühistu asju otsustada ja seepärast on U.X talle pinnuks silmas. Q aitab U.X-i vaenamisel üks poolakas, kes on C mees ja kes elab U.X-iga samas trepikojas. Tema provotseerib ka tihti tülisid. Viimati selgitas U.X talle, mismoodi tuleb käidelda õllepurki, aga poolakas ikkagi tahtlikult tegi teisiti. Sageli tekivad arusaamatused jäätmekäitlusest, kui U.X neile selgitab, kuidas tuleb prügiga ümber käia. Siis juhtubki nii, et Q kutsub politsei ja kiirabi ja poolakas toetab Qi juttu. U.X-i hinnangul pole täidetud ravile paigutamiseks vajalik ohtlikkuse kriteerium. Menetlusosaliste seisukohad
16.Avaldaja oli seisukohal, et kahe kaaskirjana lisatud arstide arvamuste ja kohtuistungil antud raviarsti arvamuse näol on täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatu, mille kohaselt U.X määrati statsionaarsele ravile tema tahtest olenemata. Kuna patsiendil puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks ning püsis oht iseendale ja ümbritsevatele, siis esitati 11.10.2025 kohtule arsti arvamus ravi pikendamise vajaduse kohta.
17.Kohalik omavalitsus leidis, et määrus on põhjendatud ning määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Määruskaebuse esitaja osas on põhjendatult pikendatud tahtest olenemata psühhiaatrilist ravi 40 päevaks alates tema kinnisesse asutusse paigutamisest, s.o alates 08.10.2025 kell 18.53. Menetluse edasine käik
18.Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
5
2-25-16923
19.Avaldaja andis Harju Maakohtule 13.11.2025 teada, et puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemisega on lõpetatud tema tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi psühhiaatriakliinikus.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
20.Ringkonnakohus selgitab esmalt, et kuigi tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi on puudutatud isiku suhtes pärast tema määruskaebuse esitamist lõpetatud, mistõttu ei ole avalduse uuesti lahendamine enam võimalik, saab ringkonnakohus kontrollida vaidlustatud Harju Maakohtu määruse seaduslikkust.
21.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna kohtumääruse tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja TsMS §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega ja tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-test 5 ning 6 käesolevas lahendis neid ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
22.PsAS § 17 lg 1 kohaselt on psühhiaatrilise sundravi eesmärgiks psüühikahäire ravi, psüühikahäirest tuleneva ohtlikkuse vähendamine ning isiku toimetuleku taastamine iseseisvaks toimetulekuks ühiskonnas. Kinnisesse asutusse paigutamise menetlus on suunatud eelkõige isiku enda tervise kaitsmisele (vt RKTKm, 12.11.2021, 2-21-5865, p 14.2.).
23.Ringkonnakohus on kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid kogumis hinnates maakohtu määruse seaduslikkust kontrollides seisukohal, et psühhiaatriahaiglasse paigutatud puudutatud isiku suhtes on esialgse õiguskaitse pikendamisel olnud täidetud kõik TsMS 534 lg 5 teises lauses ja PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused ning maakohtule ei ole materiaalõiguse väär kohaldamine ega menetlusõiguse normide rikkumine ette heidetavad.
24.TsMS § 534 lg 5 teise lause kohaselt võib pärast isiku enda ärakuulamist esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ongi avaldaja 11.10.2025 esitanud maakohtule täiendava arvamuse, milles valvearst dr V avaldab, et peale esialgse õiguskaitse kohaldamist ei ole puudutatud isiku seisund muutunud, tal puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele (dtl 34).
25.Ringkonnakohus osundab, et tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi osas seisukoha võtmisel hindama. Ringkonnakohtul puudub alus siinses asjas esitatud psühhiaatrite arvamustes kahelda. Kuigi puudutatud isik väidab määruskaebuses, et ohtlikkuse kriteerium ei olnud tema ravile paigutamisel täidetud, ringkonnakohtule see asja materjalidest tuvastatav ei ole. Nõustuda saab maakohtu järeldustega puudutatud isiku ohtlikkuse kohta nii iseendale kui ümbritsevatele. Ringkonnakohtu hinnangul on puudutatud isik ka ise enda ärakuulamisel avaldatuga oma ohtlikkust kinnitanud. Puudutatud isik ei ole oma ravivajadust mõistnud, on avaldanud, et oskab end ise ravida ega ole nõus ravimitega, mida raviarstid temale vajalikuks peavad. Puudutatud isik ei ole mõistnud ka püsiva unetusega kaasnevaid tagajärgi, pidades 6
2-25-16923 kolmetunnist ööund enesele piisavaks. Puudutatud isik on naabrite suhtes olnud jätkuvalt agressiivselt meelestatud, leides, et nad peaksid olemas kas vangis või hullumajas. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt nt RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1), tuvastas maakohus ringkonnakohtu hinnangul õigesti, et puudutatud isiku ohtlikkus on lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline.
26.Ringkonnakohus on ka seisukohal, et olukorras, kus puudutatud isik ei mõistnud enda ravivajadust, ei olnud võimalik puudutatud isikule osutada psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes tahtest olenematut ravi kohaldades. Ka Riigikohus on rõhutanud, et muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (vt RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Kuna puudutatud isiku käitumine ja seisukohad ärakuulamisel andsid alust kahelda, et puudutatud isik iseseisvalt ravimeid võtaks, oli õige ka see maakohtu järeldus, et puuduliku haiguskriitika tõttu ei ole võimalik puudutatud isiku ravi väljaspool haiglat.
27.Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et puudutatud isik ei vaidlusta endal psüühikahäire olemasolu, olid maakohtu määruse tegemise ajal puudutatud isiku suhtes kohaldatud esialgse õiguskaitse pikendamiseks vajalikud seaduses sätestatud eeldused ringkonnakohtu hinnangul täidetud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine, edasikaebeõigus
28.TsMS § 172 lg 3 tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud riigi kanda. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja tasutaotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega.
29.TsMS §-st 543 ja § 178 lg-st 1 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.