Täitmine › Kaebused kohtutäituri otsuste peale

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

põhitasu otsuse, mille tegemisel tuleb arvestada Tartu Maakohtu 6. jaanuari 2022. a määruses ja Tartu Ringkonnakohtu 30. märtsi 2022. a määruse tsiviilasjas nr 2-21-12793 punktis 10 antud juhiseid. Kohtutäitur tegi 20. septembril 2022 uue kohtutäituri tasu otsuse. Avaldaja esitas 29. septembril 2022 kohtutäituri 20. septembri 2022. a tasu otsuse peale kohtutäiturile kaebuse, kuna kohtutäitur ei lähtunud selle tegemisel kohtute juhistest. Kohtutäitur jättis 25. novembri 2022. a otsusega avaldaja kaebuse rahuldamata. Avaldaja leiab, et kohtutäitur rikkus otsuse tegemisel täitemenetluse seadustiku (TMS) § 217 lõikeid 3 ja 31. Kohtutäitur ei või võtta tasu 18. septembri 2009. a kohtutäituri tasu otsuse alusel, vaid peab tegema uue kohtutäituri tasu otsuse, kuna sissenõudja nõue täideti suuremas ulatuses täitemenetluse väliselt. Kohtutäituri 20. septembri 2022. a uus tasu otsus ei vasta kohtutäituri seaduse (KTS) § 35 lõikes 1 sätestatud nõuetele ega Tartu Maakohtu 9. septembri 2022. a määruses antud juhistele. Kohtutäitur peab tegema KTS § 41 lg 2 ja § 32 lg 5 alusel uue õiguspärase kohtutäituri tasu otsuse. Kohtutäitur peab koostama kohtutäituri tasu otsuse vastavalt kehtivale seadusele. Nõude suurus, mis tuleb võtta tasu määramisel aluseks, on 18 504 eurot 88 senti, mitte 18 802 eurot 30 senti. Kohtutäituri 20. septembri 2022. otsuses on tasu arvutuskäik arusaamatu ega ole õiguspärane. Täitemenetluse alustamise tasu on arvestatud kaks korda. Täitetoimingute nimekirjas ei ole peale arestimise akti ühtegi toimingut, mille eest saab küsida lisatasu. Täitekulude arvestus ei ole selge. Kohtutäituri tasu arvestamiseks kasutatud valem ei ole õige. Kohtutäitur saab võtta tasu seaduses sätestatud korras ega saa tasu osas kokkuleppeid sõlmida. Kohtutäitur peab tegema õiguspärase tasuotsuse, et avaldaja saaks aru, millisel alusel on tasu võetud, ning enammakstud tasu koos viivistega tagasi nõuda.

Kohtutäitur palus jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda.

Kohtutäituri 20. septembri 2022. a kohtutäituri tasu otsus on selgitav. Selle alusel ei nõuta avaldajalt raha ega teostata täitetoiminguid. Avaldaja suhtes ei teostata täitetoiminguid alates 2019. aastast. Kohtutäituri põhitasu osas tehti avaldajale 9. detsembril 2019 tagasikanne 924 eurot 52 senti. Täitemenetlus on avaldaja kaebuste tõttu lõpetamata.

MAAKOHTU LAHEND

Tartu Maakohus rahuldas 15. mai 2023. a määrusega avaldaja kaebuse ning tühistas kohtutäituri 25. novembri 2022. a otsuse täiteasjas nr 170/2009/3718, millega kohtutäitur jättis rahuldamata avaldaja 29. septembri 2022. a kaebuse kohtutäituri 20. septembri 2022. a kohtutäituri tasu otsuse peale täiteasjas nr 170/2009/3718, ja kohtutäituri 20. septembri 2022. a kohtutäituri tasu otsuse täiteasjas nr 170/2009/3718 (maakohtu määruse resolutsiooni punktid 1 – 3). Maakohus kohustas kohtutäiturit tegema täiteasjas nr 170/2009/3718 uue kohtutäituri (põhi)tasu kindlaksmääramise otsuse, mille tegemisel peab kohtutäitur võtma arvesse maakohtu määruse põhjendava osa punktides 10 kuni 13 antud juhiseid (maakohtu määruse resolutsiooni p 4). Maakohus jättis menetluskulud kohtutäituri kanda ning mõistis kohtutäiturilt avaldaja kasuks välja menetluskulu 15 eurot.

Kohtutäitur koostas Tartu Maakohtu 9. septembri 2022. a määrusest tsiviilasjas nr 2-22-8740 lähtuvalt 20. septembril 2022 uue kohtutäituri tasu otsuse täiteasjas nr 170/2009/3718.

Kohtutäituri 20. septembri 2022. a otsus ei ole KTS § 32 lg 5 ja § 41 lg 2 nõuetega ega ka tsiviilasjas nr 2-21-12793 Tartu Maakohtu 6. jaanuari 2022. a määruses ja Tartu Ringkonnakohtu 30. märtsi 2022. a määruse punktis 10 antud juhistega kooskõlas. Kohtutäitur ei määranud põhitasu KTS § 32 lg 5 järgi õiguspäraselt. Kohtutäitur tõi välja, et täitmisele esitatud algse nõude suurus oli kokku 18 802 eurot 4 senti. Sellest õnnestus täitemenetluses kohtutäituri ametikonto vahendusel täita 334 eurot 89 senti. Ülejäänud osas täideti nõue täitemenetluse väliselt. Algselt (18. septembri 2009. a kohtutäituri tasu otsusega) määratud kohtutäituri põhitasu suurus koos käibemaksuga oli 2087 eurot 3 senti. Võttes aluseks KTS § 32 lg 5 sõnastuse ning arvestades, et sõna "võrdeline" grammatiline tähendus teisisõnu on "proportsionaalne", tuleb KTS § 32 lg 5 järgi tasu arvutamisel lähtuda täitemenetluses sissenõutud summa ja kogu nõude summa proportsioonist. See tähendab, et kui 334 eurot 89 senti moodustab 18 802 eurost 4 sendist 1,78%, siis KTS § 32 lg 5 alusel arvutatud kohtutäituri põhitasu moodustaks 1,78% algsest kohtutäituri põhitasu suurusest (s.o 2087 euro 3 sendi suuruse põhitasu korral 37 eurot 15 senti). Kohtutäitur poolt põhitasu arvutamisel kasutatud valemi seos KTS § 32 lg 5 nõuetega on arusaamatu. Kohtutäitur ei võtnud KTS § 32 lg 5 järgse põhitasu arvutamisel arvesse, et sissenõudja korrigeeris täitmisele esitatud maksuvõla suurust. Kui kohtutäitur leiab, et KTS § 32 lg 5 järgi põhitasu arvutamisel ei ole põhjendatud lähtuda korrigeeritud 18 504 euro 88 sendi suurusest kogunõudest, peab kohtutäitur vastavat seisukohta kohtutäituri tasu otsuses põhjendama. Kui kohtutäitur otsustab ka KTS § 32 lg 5 järgse põhitasu arvutamisel lähtuda korrigeeritud 18 504 euro 88 sendi suurusest kogunõudest, tuleb uus protsentuaalne proportsioon leida korrigeeritud kogunõude summa alusel. Kohtutäituri arvestuse kohaselt on täitemenetluse alustamise tasu 7 eurot 67 senti, täitekulud 9 eurot 59 senti ja kohtutäituri põhitasu 22 eurot 65 senti. Kohtutäituri tasu otsusest jääb selgusetuks, mille eest ja mille alusel arvestas kohtutäitur täitekulu 9 eurot 59 senti ja millise arvutuskäigu alusel arvestas kohtutäitur põhitasu suuruseks 22 eurot 65 senti. Kui lähtuda kohtutäituri väitest, et avaldaja on pärast enamtasutu tagastamist maksnud täitekulude katteks 10 eurot 1 sent, on arusaamatu, kuidas sai kohtutäitur lugeda avaldaja kohustused täidetuks. Kohtutäitur peab kohtutäituri põhitasu KTS § 32 lg 5 järgi uuesti määrama ning sealjuures arvestama maakohtu määruse põhjenduste punktiga 10. Kohtutäituril tuleb otsuses lisaks selgelt välja tuua, kas on alus avaldajalt täiendava summa väljamõistmiseks või talle tagasikande tegemiseks, lähtudes avaldaja poolt täitemenetluses täitekulude katteks tasutud summa suurusest ja kohtutäituri tehtava uue kohtutäituri tasu otsuse kogusummast. Täitemenetluse väliselt täidetud summa osas tuleb kohtutäituri tasu määrata KTS § 41 lg 2 alusel. Kohtutäituril ei ole õigus määrata täitemenetluse alustamise tasu topelt. Kohtutäitur peab valima, kas ta nõuab täitemenetluse tasu avaldajalt või sissenõudjalt. Kui kohtutäitur otsustab täitemenetluse alustamise tasu nõuda KTS § 41 lg 2 alusel sissenõudjalt, peab ta tegema vastava mahaarvamise avaldaja kanda jäävatelt täitekuludelt. Kohtutäituril tuleb võtta põhjendatud seisukoht, kas ta lähtub nii KTS § 32 lg 5 kui ka § 41 lg 2 alusel määratava põhitasu arvutamisel algsest 18 802 euro 4 sendi suurusest kogunõudest või selle asemel hoopis korrigeeritud 18 504 euro 88 sendi suurusest kogunõudest. Kohtutäitur peab tegema vastavad korrektuurid mõlema õigusnormi alusel määratava kohtutäituri põhitasu suurusele. Kohtutäituri tasu otsusest ei ole aru saada, mille alusel nõudis kohtutäitur sissenõudjalt täitmisele esitatud ebakorrektse nõude vahest tuleneva kohtutäituri tasu 27 eurot 49 senti. Olukorras, kus algne täitmisele antud kogunõue on sissenõudja korrigeerimise tulemusel vähenenud, oleks KTS § 41 lg 2 sõnastuse kontekstis loogiline, kui ka sellelt arvutatav

põhitasu väheneb, mitte ei suurene. Kui kohtutäituri vastaval lisatasunõudel on õiguslik ja loogiliselt arvutatav alus, tuleb see uues tasuotsuses selgelt välja tuua. Kohtutäitur peab määrama KTS § 41 lg 2 järgi arvutatavad kohtutäituri tasud uuesti ning arvestama sealjuures maakohtu määruse põhjenduste punktidega 12.4 – 12.6.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

Kohtutäitur esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määrus osas, milles maakohus kohustas kohtutäiturit tegema täiteasjas nr 170/2009/3718 uue kohtutäituri (põhi)tasu kindlaksmääramise otsuse ning võtma otsuse tegemisel arvesse maakohtu määruse põhjendava osa punkte 10 kuni 13 (maakohtu määruse resolutsiooni p 4).

Maakohtu määrus on vaidlustatud osas Tartu Ringkonnakohtu 21. oktoobri 2019. a määrusega tsiviilasjas nr 2-17-19183 vastuolus. Maakohtu määrus on vale osas, milles käsitletakse täitemenetluse alustamise tasu ja täitekulude sissenõudmist. Täiteasjas 170/2009/3718 on vaidlus kestnud alates 2015. aastast üksnes kohtutäituri põhitasu sissenõudmise osas. Tartu Ringkonnakohus määras 21. oktoobri 2019. a määrusega tsiviilasjas nr 2-17-19183, et kohtutäitur peab kohtutäituri tasu saamiseks ja selle sundtäitmiseks tegema uue kohtutäituri tasu otsuse. Kohtutäitur tagastas ringkonnakohtu määruse jõustumise järel avaldajale eelnevalt sissenõutud kohtutäituri tasu. Kohtutäitur ei soovi alates ringkonnakohtu määruse jõustumisest tasu saada ega seda sundtäita. Kohtutäitur tegi kohtutäituri tasu otsuse, kuid samas märkis, et avaldajal ei ole kohtutäituri tasu maksmise kohustust. Uue kohtutäituri põhitasu otsuse tegemine ei ole täiteasjas nr 170/2009/3718 vajalik.

Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle menetlusse võtmata.

Maakohtu määrus on õiguspärane. Lõplik tasude suurus sõltub kohtutäituri tasu otsusest. Kohtutäituril tuleb teha õiguspärane kohtutäituri tasu otsus. Täitemenetlus ei lõppe enne.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 667 lg 2, § 659 ja § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus kohustas kohtutäiturit uue kohtutäituri tasu otsuse tegemisel võtma arvesse maakohtu määruse põhjendava osa punktides 10 kuni 13 antud juhiseid. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega kohustab kohtutäiturit uue kohtutäituri tasu otsuse tegemisel võtma arvesse ringkonnakohtu määruse põhjendava osa punktis 12 antud juhiseid. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 659 ja § 651 lg 1 järgi määruskaebuse menetlemisel maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kohtutäitur vaidlustab maakohtu määruse osas, milles maakohus kohustas kohtutäiturit tegema täiteasjas nr 170/2009/3718 uue kohtutäituri (põhi)tasu kindlaksmääramise otsuse ning võtma otsuse tegemisel arvesse maakohtu määruse põhjendava osa punkte 10 kuni 13 (s.o maakohtu määruse resolutsiooni p 4). Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust seega

üksnes maakohtu määruse resolutsiooni p 4 osas. Maakohtu määrus on TsMS § 466 lg 3 järgi resolutsiooni punktide 1– 3 ja 5 – 6 osas jõustunud.

Ringkonnakohus võtab TsMS § 667 lg 3 alusel asja materjalide juurde Tartu Ringkonnakohtu 21. oktoobri 2019. a määruse tsiviilasjas nr 2-17-19183, Tartu Maakohtu 6. jaanuari 2022. a ja Tartu Ringkonnakohtu 30. märtsi 2022. a määruse tsiviilasjas nr 2-21-12793 ja Tartu Maakohtu 9. septembri 2022. a määruse tsiviilasjas nr 2-22-8740.

Menetlusosalised viitavad nimetatud kohtulahenditele. Kohtulahendid on tehtud menetlusosaliste vahelises vaidluses. Nende sisu ei saa seega olla menetlusosalisele üllatuslik.

Ringkonnakohus esitab TsMS § 654 lg 22 ja § 659 järgi määruse resolutsiooni juures määruse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

Ringkonnakohus ei nõustu kohtutäituriga, et maakohtul ei olnud õigust kohustada kohtutäiturit tegema uut kohtutäituri tasu otsust, kuna täiteasjas nr 170/2009/3718 ei ole vajalik uue kohtutäituri põhitasu otsuse tegemine.

Kohtutäituri ametitoiming on KTS § 28 lg 1 järgi tasuline. Kohtutäituril on KTS § 28 lg 2 esimese lause järgi õigus võtta tasu ametitoimingu eest ja nõuda sellega seotud kulude hüvitamist ainult kohtutäituri seaduses sätestatud juhtudel, ulatuses ja korras. Kohtutäituril on KTS § 28 lg 2 teise lause järgi keelatud sõlmida kokkuleppeid kohtutäituri seaduses sätestatud tasumäärade või tasu võtmise korra muutmiseks. Kohtutäitur ei saa KTS § 28 lõikest 2 tulenevalt seega otsustada, et ta ei nõua ametitoimingute eest kohtutäituri seaduses sätestatud tasu (vt Riigikohtu 16. detsembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15, p 20) ega tee tasu sissenõudmiseks KTS § 31 lg 1 järgset kohtutäituri tasu otsust. Kui kohtutäitur on ametitoiminguid teinud, on kohtutäituril KTS § 28 lõigetest 1 ja 2 ja § 31 lõikest 1 tulenevalt kohustus teha kohtutäituri tasu otsus, millest oleks kooskõlas KTS § 31 lg 2 punktidega 1 ja 4 selgelt aru saada kes, kui palju ja millisel õiguslikul alusel on kohustatud tasu maksma. Kohtutäituri põhitasu otsus tehakse täitemenetluse alguses, rahalise nõude korral lähtuvalt sissenõudja nõude suurusest (KTS § 35). Põhitasu lõplik suurus sõltub sellest, millises ulatuses õnnestub täitmisele esitatud rahaline nõue täita, millal see õnnestub täita ja kas täitmine toimub otseselt kohtutäituri tegevuse tulemusel (nt vara müümine) või n-ö väljaspool täitemenetlust (võlgnik maksab võla otse sissenõudjale vms). Kui sundtäitmisele esitatud rahaline nõue õnnestub kohtutäituri tegevuse tulemusel täita osaliselt, tuleb arvestada KTS § 32 lõikes 5 sätestatuga, mille kohaselt on kohtutäituril sel juhul õigus saada põhitasu üksnes summas, mis on võrdeline sissenõutud summaga. Kui sundtäitmisele esitatud nõue täidetakse n-ö väljaspool täitemenetlust, arvutatakse kohtutäituri tasu KTS § 41 lg-s 2 sätestatud alusel ja tingimustel. Vajaduse korral tuleb kohaldada mõlemat sätet, määrates kohtutäituri tegevuse tulemusel sissenõutud nõude osalt tasu KTS § 32 lg 5 järgi ning väljaspool täitemenetlust tasutud osalt KTS § 41 lg 2 alusel. Nõude osalisel või väljaspool täitemenetlust rahuldamise korral tuleb kohtutäituril seega teha uus põhitasu otsus (vt Riigikohtu 16. detsembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15, p 11). Asja materjalidest nähtuvalt täideti täiteasjas nr 170/2009/3718 kohtutäituri vahendusel üksnes väikse osa nõudest. Suurem osa nõudest täideti täitemenetluse väliselt. Sissenõudja vähendas osaliselt ka sissenõutavat nõuet. Kohtutäituril tuleb seega teha täiteasjas nr 170/2009/3718 uus kohtutäituri põhitasu otsus, milles oleks nende asjaoludega arvestatud. Tartu Ringkonnakohus kohustas juba 21. oktoobri 2019. a määrusega tsiviilasjas nr 2-1719183 kohtutäiturit tegema uue kohtutäituri tasu otsuse. Vahepeal on kohtutäitur teinud

kohtutäituri tasu otsuseid, kuid kõik on kohtute poolt tühistatud ning kohtud on kohustanud kohtutäiturit tegema uue kohtutäituri tasu otsuse. Viimati tühistas Tartu Maakohus 9. septembri 2022. a määrusega tsiviilasjas nr 2-22-8740 kohtutäituri põhitasu kindlaksmääramise otsuse ja kohustas kohtutäiturit tegema uue kohtutäituri põhitasu kindlaksmääramise otsuse. Tartu Maakohtu 9. septembri 2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-228740 on jõustunud. Kohtutäituril on seega ka jõustunud kohtulahendist tulenev kohustus teha uus kohtutäituri põhitasu kindlaksmääramise otsus. Kohtutäituri 20. septembri 2022. a kohtutäituri tasu otsuse kohaselt on avaldajalt nõutud täitemenetluses kohtutäituri ametialase konto vahendusel sissenõudja nõude katteks sisse 334 eurot 89 senti ja täitekulude katteks 934 eurot 53 senti. Otsusest nähtub, et avaldajale tagastati

KTS2001 § 22 lg 1 nägi ette, et kohtutäituri tasu koosneb muuhulgas täitemenetluse alustamise tasust, mis muutub KTS2001 23 lg 1 järgi rahalise nõude täitmise korral sissenõutavaks täitmisteate võlgnikule kättetoimetamisega. Täitemenetluse alustamise tasu suurus tulenes KTS2001 §-s 2511. Täitemenetluse alustamise tasu maksma kohustatud isikuks oli KTS2001 § 221 lg 1 järgi võlgnik. Samas võis sama sätte teise lause järgi olla selleks seaduses sätestatud juhtudel ka sissenõudja või muu isik. KTS2001 ei näinud ette, et olukorras, kus sissenõudja loobub osaliselt nõude täitmisest või nõue täidetakse pärast vabatahtliku täitmise tähtaega osaliselt täitemenetluse väliselt, peaks täitemenetluse alustamise tasu maksma võlgniku asemel sissenõudja (vt KTS2001 § 23 lg 3 ja §-st 2518). Kohtutäituri 20. septembri 2022. a otsuses välja toodud täitetoimingute loetelust nähtub, et kohtutäitur tegi täitetoiminguid nii KTS2001 kui ka KTS2010 kehtivuse ajal ning et sissenõudja kinnitas 2. juunil 2014, et tema nõue tasuti 24. mail 2014 (tl 8). Avaldaja ei vaidle sellele vastu (tl 4 pöördel). Sissenõudja nõude osaline täitemenetluse väline tasumine toimus seega pärast vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja lõppu ja kohtutäituri poolt täitetoimingute tegemist ning KTS2010 jõustumist 1. jaanuaril 2010, kuid siiski enne KTS2010 § 41 lg 3 jõustumist. Sissenõudja nõude täitemenetluse välisest täitmisest kohtutäiturile teatamise ajal kehtis KTS2010 § 41 lg 2. Seda normi saab, arvestades TsMS §-s 6 sätestatud üldpõhimõtet, mille järgi tehakse tsiviilasja menetlustoiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi, praegusel juhul täitemenetluse alustamise tasu ja kohtutäituri põhitasu määramisel kohaldada. KTS2010 § 41 lg 2 kohaldub, kui vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaeg on möödunud ja kohtutäitur on teinud võla sissenõudmiseks täitetoiminguid ning nõue rahuldatakse sel teel, et võlgnik või kolmas isik maksab võla otse sissenõudjale või sissenõudja esitab täitemenetluse lõpetamise avalduse enne nõude täielikku rahuldamist muul põhjusel kui võla tasumine. KTS2010 § 41 lg 2 kohaldamiseks võla tasumisel väljaspool täitemenetlust ei ole vajalik sissenõudja avaldus täitemenetluse lõpetamiseks. Piisab sissenõudja teatest võla tasumise kohta (vt Riigikohtu 15. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-16, p-d 12 – 14; 16. detsembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15, p 13). Riigikohus leidis aga 1. juuni 2016. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-36-16 ja 15. juuni 2016. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-32-16, et KTS2010 § 41 lg 2 sõnastuse kohaselt on selle normi eelduste täidetuse korral kohtutäituri tasu maksmise kohustatud subjekt sissenõudja, kuigi sissenõudjale sellise kohustuse panek ei ole vähemalt üldjuhul täitemenetluse ning kohtutäituri tasu maksmise üldise loogikaga kooskõlas. Täitemenetlus viiakse läbi seetõttu, et võlgnik jättis oma kohustused vabatahtlikult täitmata ning seetõttu peaks võlgnik ka maksma täitemenetluse kulud. Riigikohus piiras 1. ja 15. juuni 2016. a määrustes KTS2010 § 41 lg 2 alusel menetluskulude sissenõudja kanda jätmist erandjuhtudega, s.o olukordadega, kus kohtutäitur on enne oma tasunõude rahuldamist võlgniku vara aresti alt vabastanud ning kohtutäituril puudub muu võimalus oma tasunõuet võlgniku vara arvel rahuldada (täitedokumendiks on asjaõiguslik dokument, nt TMS § 2 lg 1 p-s 19 nimetatud dokument, mille korral ei ole täitemenetluse võlgnik kohustatud tasuma raha, vaid peab taluma oma vara müümist teise isiku võla katteks) või kus tegemist ei ole võla otsemaksmisega (sh nt kompromissi alusel osamaksetega), vaid sissenõudja esitab muul põhjusel täitemenetluse lõpetamise avalduse. Kui sundtäitmisel on aga muu täitedokument, mille järgi on võlgnik kohustatud tasuma raha, või kui kohtutäitur ei ole vara aresti alt vabastanud, on kohtutäituril võimalik oma tasunõude täitmiseks pöörata sissenõue võlgniku varale ning seega ei ole alust kohustada vähendatud põhitasu maksma sissenõudjat. Riigikohtu 1. juuni 2016. a määruse punktist 20 saab siiski järeldada, et olukorras, kus Riigikohtu poolt nimetatud erandid puuduvad, saab sissenõudjat kohustada KTS2010 § 41 lg 2 alusel kohtutäituri tasu maksma, kui

sissenõudja on sellega nõus. Riigikohtu lahendites käsitleti küll kohtutäituri põhitasu sissenõudja kanda jätmist, kuid ringkonnakohtu hinnangul saab sama põhimõtet rakendada ka täitemenetluse alustamise tasu korral. Asja materjalidest nähtub, et kohtutäitur tegi pärast vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja möödumist täitetoiminguid (tl 7 pöördel), sissenõudja nõue täideti osaliselt täitemenetluse vahendusel (10 pöördel), sissenõudja loobus osast nõudest (11) ja osa nõudest täideti täitemenetluse väliselt (tl 8). KTS2010 § 41 lg 2 eeldused on seega täidetud. Täitedokumendiks oli Maksu- ja Tolliameti 22. juuli 2008. a haldusakt nr 13-2,1/8843. Täideti rahalist nõuet (tl-d 2, 7). KTS2010 § 41 lg 2 alusel kohtutäituri tasu sissenõudja kanda jätmist õigustavad erandeid ei ole, v.a ulatuses, milles sissenõudja loobus enda nõude täitmisest. Kuna sissenõudja poolt nõude täitmisest loobumine moodustas marginaalse osa sissenõudja kogunõudest, ei ole KTS2010 § 41 lg 2 alusel täitemenetluse alustamise tasu sissenõudja kanda jätmise eeldused täidetud. Samas, kuna sissenõudja oli vabatahtlikult nõus täitemenetluse alustamise tasu maksma, ei ole selle KTS2010 § 41 lg 2 alusel sissenõudja kanda jätmine välistatud. Ringkonnakohus nõustub siiski maakohtuga, et täitemenetluse alustamise tasu ei saa sisse nõuda kaks korda, s.o nii avaldajalt kui ka sissenõudjalt. Sellist võimalust ei näe ette KTS2001 ega KTS2010. Täitemenetluse alustamise tasu on ette nähtud täitemenetluse alustamisega seotud toimingute kulude katteks. Asjaolu, et sissenõudja loobus osaliselt nõude täitmisest ja see täideti osaliselt täitemenetluse väliselt, ei too kaasa uusi täitemenetluse alustamisega seotud toiminguid ega seega ka õigust võtta uuesti täitemenetluse alustamise tasu. Ringkonnakohus leiab eeltoodust tulenevalt, et täitemenetluse alustamise tasu maksma kohustatud isikuks saab määrata KTS2010 § 41 lg 2 alusel sissenõudja. Täitemenetluse alustamise tasu saab siiski nõuda täitemenetluse alustamisega seotud toimingute tegemise ajal kehtinud KTS2001 sätestatud tasumäärade alusel. Kuna täitemenetluse alustamise tasu ei saa kaks korda nõuda, peab kohtutäitur juhul, kui ta on avaldajalt sisse nõudnud täitemenetluse alustamise tasu, otsustama selle tagastamise üle avaldajale.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et KTS2010 § 32 lg 5 alusel kohtutäituri põhitasu arvutamisel saab lähtuda täitemenetluses sisse nõutud summa ja kogu nõude summa proportsioonist. Ringkonnakohus leiab, et KTS2010 § 32 lg 5 järgse proportsiooni arvutamisel on oluline just sissenõudja kogunõue, kuivõrd nimetatud sättes ega ka KTS2010 § 41 lõikes 2 ei ole eristatud, mis põhjusel jäi nõue täitemenetluses sisse nõudmata (s.o kas sissenõudja nõudest loobumise või nõude täitemenetluse välise täitmise tõttu). KTS2010 § 32 lg 5 alusel arvutatud kohtutäituri põhitasu tuleb seega leida järgmiselt: täitemenetluses sisse nõutud summa jagatud sissenõudja kogunõudega võrdub KTS2010 § 32 lg 5 järgne kohtutäituri põhitasu jagatud sissenõudja kogunõudelt arvestatud kohtutäituri põhitasuga. KTS2010 § 32 lg 5 järgne kohtutäituri põhitasu tuleb leida seega järgmise valemi abil: täitemenetluses sisse nõutud summa × sissenõudja kogunõudelt arvestatud kohtutäituri põhitasu suurus ÷ sissenõudja kogunõudega (vt ka Riigikohtu 16. detsembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-21-108-15, p 17). Kui täitemenetluses sisse nõutud summa on 334 eurot 89 senti ja sissenõudja kogunõudelt 18 802 eurolt 4 sendilt arvestatud kohtutäituri põhitasu suurus 1739 eurot 19 senti (käibemaksuta), on KTS2010 § 32 lg 5 järgne kohtutäituri põhitasu 30 eurot 98 senti [(334,89 × 1739,19) ÷ 18 802,04]. Sellele lisandub KTS2001 § 242 ja KTS2010 § 32 lg 3 järgi käibemaks. Ringkonnakohus ei nõustu kohtutäituri ega maakohtuga, et KTS2010 § 41 lg 2 järgse kohtutäituri põhitasu arvestamisel saab lähtuda kas sissenõudja algsest kogunõudest (18 802 eurot 4 senti) või sissenõudja poolt täitemenetluse käigus korrigeeritud kogunõudest (18 504 eurot 88 senti). KTS2010 § 41 lg 2 ei võimalda lähtuda kummastki. KTS2010 § 41 lg 2 näeb ette, et sissenõudja maksab pool menetluse põhitasust, arvestatuna sissenõudmata jäänud summalt. KTS2010 § 41 lg 2 alusel tuleb kohtutäituri põhitasu arvutada seega nii, et sissenõudja kogunõudest lahutada täitemenetluses sisse nõutud summa, selle põhjal leida kohtutäituri põhitasu ning jagada see kahega. KTS2010 § 41 lg 2 ei erista põhitasu suuruse määramise juures, mis põhjusel jäi nõue täitemenetluses sisse nõudmata (s.o kas sissenõudja loobumise või nõude täitemenetluse välise täitmise tõttu) (vt Riigikohtu 7. juuni 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3‐2‐1‐51‐17, p 18). Sellest tulenevalt tuleb lähtuda sissenõudja kogunõudest, mitte sissenõudja poolt täitemenetluse käigus vähendatud nõudest, ja sellest lahutada täitemenetluses sisse nõutud summa. Näiteks juhul, kui sissenõudja kogunõue on 18 802 eurot 4 senti, kohtutäituri ametikonto vahendusel täideti nõue 334 euro 89 sendi ulatuses, tuleb KTS2010 § 41 lg 2 järgne põhitasu arvutada summalt 18 467 eurot 15 senti (18 802,04 - 334,89), s.o 288 948 krooni 11 senti. Tegemist on rahalise nõude täitmisega. Põhitasu tuleb KTS2001 § 23 lg 1 ja 2 järgi määrata enne täitmisteate võlgnikule kättetoimetamist ja see muutub sissenõutavaks täitmisteate võlgnikule kättetoimetamisega. Täitemenetlus alustati 17. septembril 2009 ja täitmisteade toimetati avaldajale kätte 22. septembril 2009. Põhitasu määra arvestamisel tuleb KTS2010 § 107 ja KTS2001 § 59 lg 24 alusel lähtuda seega nimetatud ajal kehtinud kohtutäituri põhitasu määrast. Riigikohus tunnistas 25. jaanuari 2018. a üldkogu otsusega asjas nr 2-15-17249/49 KTS2010 § 35 lg-d 2 ja 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks edasiulatuvalt arvates otsuse resolutsiooni vastava punkti jõustumisest. Riigikohus tunnistas 1. veebruari 2018. a otsusega asjas nr 5-17-11/10 kohtutäituri tasu seaduse § 35 lg 2 punkti 15 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks otsuse jõustumisest arvates edasiulatuvalt. Riigikohtu otsused kohtutäituri tasude põhiseadusega vastuolevaks tunnistamise kohta ei ole seega kohalduvad tagasiulatuvalt ega muuda seega eeltoodud järeldust, et põhitasu määr tuleb määrata täitemenetluse alustamise ajal kehtinud seaduse alusel.

Täitemenetluse ajal kehtinud KTS2001 § 2512 lg 2 p 7 redaktsiooni järgi oli põhitasu 288 948 krooni 11 senti suuruselt nõudelt 26 727 krooni 70 senti (9,25% nõude summast), s.o 1708 eurot 21 senti. Pool sellest on 854 eurot 11 senti (käibemaksuta). Sellele lisandub KTS 2001 § 242 ja KTS2010 § 32 lg 3 järgi käibemaks. Ringkonnakohus leidis ülal, et KTS2010 § 41 lg 2 alusel kohtutäituri tasu sissenõudja kanda jätmist õigustavad erandeid ei ole, v.a ulatuses, milles sissenõudja loobus enda nõude täitmisest. Samas arvestades, et sissenõudja on olnud vabatahtlikult nõus tasuma kohtutäituri põhitasu katteks KTS2010 § 41 lg 2 järgselt tasumisele kuuluva kohtutäituri põhitasu, s.o 854 eurot 11 senti + käibemaks, on võimalik jätta KTS2010 § 41 lg 2 alusel arvutatud kohtutäituri põhitasu sissenõudja kanda. Sissenõudja tasus kohtutäituri põhitasu katteks kokku 1071 eurot 1 sent (tl 11), s.o suurema summa kui ta oli selleks KTS2010 § 41 lg 2 järgi kohustatud. Kohtutäituril tuleb uue kohtutäituri tasu otsuse tegemiseks välja selgitada, kas sissenõudja soovis kohtutäituri põhitasu maksmisega täita üksnes KTS2010 § 41 lg 2 järgset kohustust või soovis sissenõudja täita avaldaja eest avaldajale KTS2010 § 32 lõikest 5 tuleneva kohtutäituri põhitasu maksmise kohustust. Kohtutäituril tuleb lähtuvalt sissenõudja vastusest tagastada sissenõudjale KTS2010 § 41 lg 2 alusel tasumisele kuluva täitemenetluse alustamise tasu ja kohtutäituri põhitasu ületav summa või arvestada see avaldaja KTS2010 § 32 lõikest 5 tuleneva kohtutäituri põhitasu maksmise kohustuse katteks. Viimati nimetatud juhul, kui avaldaja KTS2010 § 32 lõikest 5 tuleneva kohtutäituri põhitasu maksmise kohustuse saab sissenõudja poolt makstu arvel lugeda osaliselt või täielikult täidetuks, ei ole kohtutäituril võimalik tasutuks loetud nõude eest avaldajalt raha võtta.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.