Tööõigus

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Eelnev menetlus 1.Venipak

Eesti OÜ (edaspidi hageja) esitas 29.09.2021.a töövaidluskomisjonile avalduse N.L-i vastu, milles palus: 1) tuvastada ülesütlemise avalduse tühisus; 2) lõpetada poolte vaheline tööleping alates 31.08.2021.a TLS § 107 lg 2 alusel; 3) välja mõista töötajalt kahjuhüvitis summas 1464 eurot; 4) välja mõista töötajalt enam tasutud puhkusehüvitis summas 249,70 eurot.

2.N.L (edaspidi kostja) esitas 18.10.2021.a vastunõude, milles palus: 1) välja mõista tööandjalt

juuni 2021.a eest vähemmakstud töötasu netosummas 445,37 eurot; 2) välja mõista tööandjalt juuli 2021.a eest vähemmakstud töötasu netosummas 751,57 eurot; 3) välja mõista tööandjalt augusti 2021.a eest vähemmakstud töötasu; 4) välja mõista tööandjalt vähemmakstud puhkusetasu 58,22 eurot; 5) välja mõista tööandjalt töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitis kolme kuu keskmise palga ulatuses netosummas 3979,79 eurot; 6) välja mõista viivised alates 31.08.2021.a kuni töövaidluskomisjoni otsuse tegemiseni. 3.Töövaidluskomisjoni

16.11.2021.a otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/1625/21 rahuldati avaldused osaliselt. Otsusega tuvastati ülesütlemise avalduse tühisus, lõpetati tööleping alates 31.08.2021.a, mõisteti välja töötajalt tööandja kasuks enam tasutud puhkusehüvitis summas 196,56 eurot, mõisteti välja tööandjalt töötaja kasuks juuni 2021.a eest vähemmakstud töötasu netosummas 445,37 eurot, juuli 2021.a eest vähemmakstud töötasu netosummas 751,57 eurot ning augusti eest vähem makstud töötasu lähtuvalt lisatasu kokkuleppest, mõisteti välja tööandjalt töötaja kasuks vähemmakstud puhkusetasu netosummas 58,22 eurot ja viivised vähemmakstud puhkusetasult ning vähemmakstud juuli, juuni ja augusti 2021.a töötasult.

4.N.L esitas 30.12.2021.a Harju Maakohtule avalduse töövaidluskomisjonile esitatud avalduse

läbivaatamiseks hagimenetluses ja hagi Venipak Eesti OÜ vastu.

Venipak Eesti OÜ esitas Harju Maakohtule 03.02.2022.a hagiavalduse N.L vastu.

Hageja nõuded ja põhjendused

Valemit on ka varasemalt juhatuse poolt ühepoolselt korduvalt muudetud ja kostja on seda aktsepteerinud. Hageja selgitas metoodika muutust korduvalt koosolekutel, samuti on teavitused olnud e-maili teel. Hageja ei ole maksnud vähem töötasu. Kostja lisatasu vähenes, sest ta jättis kaks arvet inkassole võla sissenõudmiseks edastamata. Kostja oli sellisest korraldusest teadlik. Tööruumi muutmisest oli kostja samuti teadlik. Kostja ei andnud hagejale võimalust ka olukorra lahendamiseks. Hageja taotleb ülesütlemise avalduse tühisuse tuvastamist ning töölepingu lõpetamist alates 31.08.2021.a TLS § 107 lg 2 alusel. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda ja välja mõista menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja vastuväited ja põhjendused hagiavaldusele

Hageja palub kohtul summad välja mõista brutosummana. Kuna netotasu oleneb sellest, kas töötaja on töösuhte jooksul soovinud rakendada tulumaksuvaba miinimumi, kas tema tasult on kinni peetud ka kogumispensioni makse, siis ei ole võimalik pärast töösuhte lõppu keskmist netosummat arvutada ümber töösuhte jooksul tasutud keskmiseks brutosummaks. Hageja on seisukohal, et viivisenõuded ei ole põhjendatud ning hüvitise osas muutub nõue sissenõutavaks alles kohtuotsuse jõustumisest. Kohtu seisukoht ja põhjendused

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus on pooltele nõuete ja vastuväidete tõendamise kohustust ja muuhulgas viidatud sätet selgitanud 18.02.2022.a kohtumääruses (dtl 330-332).

Kuna mõlemad pooled on esitanud üksteise vastu nõuded, siis käsitleb kohus esmalt hageja hagi ning seejärel annab hinnangu kostja nõuetele.

Pooled ei vaidle, et kostja asus hageja juures tööle 04.01.2019.a kontohaldurina ning hiljem suurkliendihaldurina töötasuga 1200 eurot (neto).

Vaidlustamata asjaolude kohaselt on kostja hagejale edastanud 31.08.2021.a kell 9:03 ekirjaga erakorralise ülesütlemise avalduse (dtl 61-62). Avalduses palub kostja töösuhte lõpetamist alates 30.08.2021.a TLS § 91 lg 2 alusel tulenevalt tööandja alljärgnevatest rikkumistest: 1) tööandja on ühepoolselt muutnud makstavat töötasu ning arvutamise metoodikat ilma poolte kirjaliku kokkuleppeta, 2) puhkusel viibimise ajal on kostjale eraldatud töökoht asendatud töökohaga müügitiimi- või koosolekute ruumis.

Töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 1 järgi võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda mõjuval põhjusel, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist. TLS § 91 lg 2 kohaselt Töötaja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu, eelkõige kui: 1) tööandja on kohelnud töötajat ebaväärikalt või ähvardanud sellega või lubanud seda teha kaastöötajatel või kolmandatel isikutel; 2) tööandja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega; 3) töö jätkamine on seotud reaalse ohuga töötaja elule, tervisele, kõlbelisusele või heale nimele.

Pooled on erimeelt selles, kas kostjal oli õigus öelda tööleping erakorraliselt üles TLS § 91 lg 2 alusel.

Töölepingu ülesütlemise õigust teostatakse ühe poole tahteavaldusega, st tegemist on töösuhet lõpetava kujundusõigusega, seega piisab töölepingu lõppemiseks tahte väljendamisest. Töölepingu ülesütlemise avaldus muutub kehtivaks vastaspoole poolt

kättesaamisega. TLS § 87 sätestab, et töölepingu võib erakorraliselt üles öelda üksnes töölepinguseaduses ettenähtud mõjuval põhjusel, järgides töölepinguseaduses ettenähtud etteteatamistähtaegu. TLS § 95 lg 1 ja 2 kohaselt võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. Vorminõuet rikkudes tehtud või tingimuslik ülesütlemisavaldus on tühine. Tööandja peab ülesütlemist põhjendama. Töötaja peab põhjendama erakorralist ülesütlemist. Ülesütlemist peab põhjendama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Vastavalt TLS § 104 lg 1 on seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine tühine.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on viidatud töölepingu ülesütlemise avalduse kätte saanud, seega on nõuded töölepingu ülesütlemise avaldusele täidetud ning on täidetud töölepingu lõpetamise formaalne eeldus.

Pooled on erimeelt selles, kas tööleping on kehtivalt üles öeldud. Hageja on seisukohal, et kuivõrd kostja on töölepingu ülesöelnud tagasiulatuvalt, siis on see tühine, samuti on avaldus sisuliselt alusetu. Kostja sellega ei nõustu.

Riigikohus on 02.05.2019.a kohtuotsuse kohtuasjas nr 2-17-6057 punktis 15.2 selgitanud, et ainuüksi asjaolu, et hageja sai kostja töölepingu ülesütlemise avalduse kui tahteavalduse kätte pärast avaldusse märgitud töölepingu lõpetamise kuupäeva, ei tähenda, et tööleping oleks üles öeldud tagasiulatuvalt. TsÜS § 69 lg-te 1 ja 2 kohaselt muutub tahteavaldus kättesaamisega kehtivaks. Kolleegium leiab, et ülesütlemisavalduse kättesaamine mõjutab töölepingu lõppemise aega (vt käesoleva otsuse p 16), kuid ei anna alust lugeda ülesütlemist tagasiulatuvaks.

Kuivõrd vaidlust ei ole, et hageja sai töölepingu ülesütlemise avalduse kätte 31.08.2021.a, siis on asja kohtulikul arutamisel leidnud tõendamist, et tööleping on üles öeldud kostja poolt 31.08.2021.a ning sellest alates on tööleping poolte vahel lõppenud.

Järgnevalt kontrollib kohus, kas on täidetud töölepingu ülesütlemise materiaalne eeldus, st kas töötajal oli alust leping üles öelda TLS § 91 lg 2 alusel. Hageja väidetel on töölepingu ülesütlemine õigusvastane ning alusetu. Hageja ei ole töölepingut oluliselt rikkunud. Kostja ei ole hagejat eelnevalt hoiatanud kooskõlas VÕS § 196 lg 2. Kostja käitumine on vastuolus VÕS § 6 ja § 7 tuleneva hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Kostja hageja käsitlusega ei nõustu.

Riigikohus on 11.02.2022.a kohtuotsuse kohtuasjas nr 2-19-2497 punktis 17 selgitanud, et pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas töötajal oli õigus öelda tööleping erakorraliselt üles TLS § 91 lg 2 p 2 alusel, kuna tööandja viivitas oluliselt töötasu maksmisega. Ringkonnakohus leidis, et töötaja pidi tööandjat enne töölepingu ülesütlemist hoiatama VÕS § 196 lg 2 järgi. Samuti leidis ringkonnakohus, et töötaja ei käitunud töölepingut erakorraliselt üles öeldes heas usus TsÜS § 138 lg 1 ja VÕS § 6 järgi. Kolleegium ei nõustu nende järeldustega.

Riigikohus on viidatud 11.02.2022.a kohtuotsuse punktis 18 selgitanud, et kolleegiumi seisukoha järgi võib töötaja öelda töölepingu VÕS § 196 ning TLS § 87 ja § 91 lg 1 alusel mõjuval põhjusel üles, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlema poole huvi arvestades ei või lepingu jätkamist mõistlikult nõuda, mh nt tööandja olulise rikkumise korral. Lepingurikkumised, mida saab esmajoones pidada oluliseks, on sätestatud VÕS § 116 lg 2 ning need kohalduvad VÕS § 1 lg 1 järgi ka töölepingu rikkumise korral. Lisaks sisaldab TLS § 91 lg 2 näitliku loetelu tööandja kohustuste olulistest rikkumistest, mis võivad olla töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks. Muu hulgas on töötajal õigus öelda tööleping erakorraliselt üles, kui tööandja on rikkunud oluliselt töötasu maksmise kohustust, s.o jätnud töötasu maksmata, viivitanud töötasu maksmisega või maksnud kokkulepitust väiksemat töötasu (TLS § 91 lg 2 p 2) (vt Riigikohtu 9. veebruari 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-9129/80, p-d 26-27).

Antud juhtumil on töölepingu ülesütlemise alusteks vähemmakstud töötasu, töötasu ühepoolne muutmine ning tööruumi muutus. Seega on ülesütlemise aluseks olevad asjaolud sellised, mida saab pidada oluliseks töölepingu rikkumiseks.

Kuigi poolte vahel pole allkirjastatud töölepingut sõlmitud, siis on hageja edastanud kostjale töölepingu, millise punkt 3.1 järgi on töötaja bruto töötasu 1464,47 eurot kuus (dtl 50-53). Kuivõrd kostja on asunud hageja juures tööle, siis saab järeldada, et pooled on sellise töötasu suurusega kokku leppinud.

Töölepingu punkt 3.2 järgi on sõltuvalt töötaja töö tulemuslikkusest tööandjal õigus maksta töötajale preemiat või lisatasu vastavalt tööandja juhatuse otsusele. Kokkulepe lisatasu maksmiseks nähtub ka tööleasumisele eelnevast poolte e-kirjavahetusest, millise kohaselt on hageja lubanud kostjale 1200 eurot pluss boonused: 1) 0,2 % kogu kostja ja Ci igakuisest käibest. Näiteks novembris oli see 220 000 eurot. Siis see on nagu igakuine fikseeritud boonus, umbes 400 eurot, 2) lisamüük 15 %, hinnatõus 30 %, kaotatud kliendid – 15% (kuus peaksid minimaalselt saama 1600 eurot neto, kui ei ole kaotanud kliente). Osundatust nähtub, et hageja on kostjale lubanud igakuiselt boonuseid (dtl 47). Seega tuleneb viidatust, et pooled on leppinud kokku lisatasu igakuises maksmises. Ka kohtule esitatud kostja koondpalgalehtedest nähtub, et preemia osa väljamaksetes on igakuine ning töötasu oluline osa (dtl 462-467).

Hagejale edastatud erakorralise ülesütlemise avalduse kohaselt on töölepingu ülesütlemine ajendatud tööandja ühepoolsest töötasu arvutamise metoodika muutusest. Ka ei ole metoodika muutumist kostjale selgitatud ega tutvustatud. Sellest tulenevalt on juulikuu 2021.a töötasu väljamakstud summas 1571,40 eurot, kuid kostja arvates peaks see olema 2219 eurot. Samuti on laekumata juunikuu 2021.a töötasu summas 524 eurot, millist summat ei ole lisatud juulikuu 2021.a summale. Lisaks on kostja avalduses välja toonud, et puhkusel olles, on hageja müügitiimi juht teavitanud kostjat sellest, et tema töökoht viiakse üle müügitiimi – või koosolekute ruumi (dtl 61-62).

Vastuseks ülesütlemise avaldusele on hageja üksnes kostjale märkinud, et tule ning anna tööteemad üle ja tagasta tööandja vara, siis saame töölepingu lõpetamisega edasi minna. Seega ei ole hageja tunnistanud vähemmakstud töötasu maksmist ega ole soovinud asuda selles osas kostjaga läbirääkimistesse. Samuti ei ole hageja vaielnud vastu töölepingu lõpetamisele.

Ka kohtuistungil tunnistajana ütlusi andnud S.I kinnitas, et boonuse arvestamise metoodikat muudeti, kuid otsene juht ei osanud seda selgitada, suuremat koolitust ei toimunud (dtl 542-544).

Kohus nõustub hagejaga selles, et ainuüksi asjaolu, et hageja on kostja töökoha ümber paigutanud ei saa olla aluseks töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, kuid koostoimes töötasu vähemas määras maksmisega on see täiendavaks teguriks, mis ei võimaldanud kostjal töölepingu täitmist jätkata. Töölepingu ülesütlemise peamine põhjus on väljamakstava töötasu vähenemine ilma poolte vastava kokkuleppeta.

Sellest tulenevalt nõustub kohus kostjaga, et antud juhul oli kostja õigustatud ütlema töölepingu hagejaga erakorraliselt üles tulenevalt asjaolust, et hageja on maksnud kostjale väiksemat töötasu. Antud juhtumi asjaolusid arvesse võttes ei saanud kostjalt mõistlikult eeldada töölepingu jätkamist kooskõlas TLS § 91 lg 1. Seega on kostja töölepingu erakorraline ülesütlemine kehtiv ning hageja nõue ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel lõpetamiseks jääb rahuldamata.

Kuivõrd kohus on eelnevalt tuvastanud töölepingu ülesütlemise kostja poolt kehtivaks, siis mõistab kohus hagejalt kostja kasuks välja hüvitise kooskõlas TLS § 100 lg 4.

TLS § 100 lg 4 kohaselt kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et

tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Hüvitisele ei kohaldata võlaõigusseaduse 7. peatükis sätestatut. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid. Hüvitise suurust ei ole lubatud vähendada riigi poolt isikule makstavate hüvitiste ja toetuste võrra.

Kostja palub hagejalt välja mõista kolme kuu keskmise töötasu suurusele vastav hüvitis brutosummas 13 947,57 eurot (dtl 460).

Hageja vaidleb kostja hüvitise nõudele vastu ning on seisukohal, et kostja saab nõuda hagejalt üksnes töövaidluskomisjonile esitatud nõude s.o 3979,79 euro suuruses summas hüvitist. Hageja on seisukohal, et kohtus ei saa hüvitise nõude summat suurendada. Kostja vaidleb nõude suurendamisele vastu aegumise tõttu. Kohus hageja käsitlusega ei nõustu.

Riigikohus on 28.05.2008.a kohtumääruse kohtuasjas 3-2-1-48-08 punktis 14 selgitanud, et eelkõige võib hageja töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel muuta kohtumenetluses hagi mitteolulises osas viisil, mida ei saa lugeda hagi muutmiseks TsMS § 376 lg 1 mõttes. TsMS § 376 lg 5 järgi ei loeta hagi muutmiseks esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist, ilma et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid; hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist; samuti esialgselt nõutud eseme asemel hilisema asjaolude muutuse tõttu teise eseme või muu hüve nõudmist. Kuigi TsMS § 376 lg 5 p 2 järgi ei loeta hagi muutmiseks nõude suurendamist ega laiendamist, on kolleegiumi arvates selle sätte mõtteks lubada siiski üksnes ebaolulisi muudatusi nõude suuruse ja hagi aluseks olevate asjaolude osas. Nõude olulise suurendamise ja laiendamise korral on tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 lg 1 mõttes. Siiski võib hageja kuni asjas tehtud otsuse jõustumiseni TsMS § 376 lg 7 järgi muuta kõrvalnõudena esitatud intressi-, viivise- ja leppetrahvi nõuet või loodus- või õigusviljanõuet või vähendada põhinõuet, samuti nõuda esialgses nõudes nimetatud eseme asemel eset asendavat hüvitist rahas ka hagiavaldusele vastavas vormis avaldust esitamata, muu hulgas suuliselt kohtuistungil.

Viidatud Riigikohtu kohtuasja 3-2-1-48-08 määruse punktis 15 on selgitatud, et õige ei ole siiski alama astme kohtute seisukoht, et kohus ei saa üldse menetleda neid hageja nõudeid, mida töövaidluskomisjon ei menetlenud. Ringkonnakohus leidis õigesti, et ITVS § 4 lg 2 järgi võib töövaidlust algatav isik pöörduda individuaalse töövaidluse lahendamiseks kas töövaidluskomisjoni või kohtusse, st isikul on õigus valida, kumma töövaidlust lahendava organi poole ta pöördub. Asudes seisukohale, et hageja saab esitada kohtule iseseisva hagi tööandja vastu, jättis kohus tähelepanuta, et hageja on need nõuded kohtule juba 5. jaanuari ja 7. märtsi 2007. a avaldustes esitanud. Kõik hageja esitatud uued asjaolud ja nõuded on käsitatavad iseseisva hagiavaldusena. Kuna hageja esitas maakohtule töösuhtest tulenevad nõuded, ei saanud maakohus keelduda TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel nende menetlusse võtmisest. TsMS § 371 lg 1 p 1 järgi ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui kohus ei ole pädev asja lahendama. ITVS § 4 lg 1 järgi lahendavad individuaalseid töövaidlusi töövaidluskomisjon ja kohus. Seega oli maakohus pädev hagiavaldust lahendama ega saanud hagiavalduse menetlemisest keelduda.

TLS § 31 järgi töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks on neli kuud arvates ajast, kui isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest.

Antud juhtumil on tööleping lõpetatud 31.08.2021.a. Kostja on töövaidluskomisjoni poole pöördunud 18.10.2021.a ning hagiavaldusega kohtusse pöördunud 30.12.2021.a (dtl 2). Mõlemal juhul jääb nõude esitamine TLS § 31 sätestatud tähtaja raamidesse ning kostja on läbivalt taotlenud kolme kuu keskmise palga ulatuses hüvitise väljamõistmist. Samuti on korduvalt palutud hagejalt andmefailide väljanõudmist, et nõuet täpsustada, sest vastav info on üksnes hagejal (dtl 10-11).

Kostja on vastavalt kohtu selgitustele nõuet täpsustanud 05.08.2022.a, 26.10.2022.a, 19.12.2022.a ja 27.03.2023.a. Kohus leiab, et kohtul puuduvad antud juhul alused kostja hüvitise kolme kuu keskmise töötasu ulatuses mittemenetlemiseks, kuivõrd nõue on esitatud kooskõlas seadusega.

Kostja on välja toonud, et tema keskmine töötasu on 4649,19 eurot (dtl 454). Hageja ei ole sellele vastuväiteid esitanud, hageja esindaja on 04.04.2023.a kohtuistungil avaldanud, et summa arvutuse kohta pretensioone tal ei ole (dtl 522-523). Seega juhindub kohus kostja keskmise töötasu suuruse osas kohtule esitatust.

Hageja vaidleb hüvitise suurusele vastu ning palub hüvitist vähendada 1000 eurole (dtl 357). Hageja palub arvestada asjaolu, et ta on kostjale pidevalt kompromissi pakkunud, millest kostja on keeldunud. Kostjale on tööle asumisel kokkulepitud põhitasu igakuiselt makstud. Lisatasu arvutamise valemit on muudetud alates 30.06.2021.a ning seda on töötajale korduvalt selgitatud. Tööandjal on õigus lisatasu ühepoolselt muuta.

Kohus leiab, et käesoleval juhul, ei esine selliseid asjaolusid, mis annaks põhjust hüvitise vähendamiseks. Hageja ei ole välja toonud selleks mõjuvaid põhjuseid. Kohus leiab, et kuivõrd hageja rikkus oluliselt töölepingut (kokkulepitud töötasu mittemaksmine, töölepingu ühepoolne muutmine) ning kostjal oli õigus see erakorraliselt üles öelda, siis on kõiki asjaolusid arvestades õiglane välja mõista hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kuna hagejal ei ole kostja keskmise töötasu ega hüvitise arvutamise osas vastuväiteid, siis tuleb hagejalt kostjale välja mõista hüvitis brutosummas 13 947,57 eurot (3 x 4649,19).

Kostja leiab, et talle on augustikuu 2021.a eest tasutud vähem töötasu summas 322,30 eurot. Hageja vaidleb nimetatud nõudele vastu, kuivõrd kostjale on augustikuu 2021.a töötasu summas 1398,73 eurot väljamakstud vana boonussüsteemi alusel. Kostja viibis puhkusel 09.08.2021.a kuni 29.08.2021.a ning puhkusetasu maksti töötajale välja juulis 2021.a.

TLS § 28 lg 2 p 2 on tööandja eelkõige kohustatud maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. TLS § 29 lg 4 järgi, kui lisaks töötasule on kokku lepitud, et tööandja annab töötajale muid hüvesid, on töötajal õigus neid nõuda. TLS § 12 järgi saab töölepingut muuta ainult poolte kokkuleppel.

Kuigi pooled ei ole fikseerinud lisatasu maksmise tingimusi kirjalikult, saab lisatasu maksmise osas lähtuda sellest, millistel tingimustel on kostja hageja juures tööle asunud. Kohtule esitatud 03.01.2019.a hageja e-kirjast kostjale tuleneb, et kostjale on pakutud töötasu 1200 eurot (neto) pluss boonused: 1) 0,2 % kogu kostja ja Ci igakuisest käibest. Näiteks novembris oli see 220 000 eurot. Siis see on nagu igakuine fikseeritud boonus, umbes 400 eurot, 2) lisamüük 15 %, hinnatõus 30 %, kaotatud kliendid – 15% (kuus peaksid minimaalselt saama 1600 eurot neto, kui ei ole kaotanud kliente. Seega on kostja hageja juures tööle asumisel eeltoodust lähtunud. Nagu nähtub kohtule esitatud palgalehtedest on pooled sellest kokkuleppest kinni pidanud kuni juuni 2021.a.

Kohtu ette ei ole toodud poolte kokkulepet töötasu ja/või lisatasu muutmiseks. Vastupidi, kostja poolt hagejale 09.08.2021.a saadetud e-kirja kohaselt on kostja juhtinud hageja tähelepanu sellele, et fikseeritud boonuse protsenti 0,2 on ekslikult muudetud 1,5 peale. Ka 11.08.2021.a on kostja e-kirjas hagejale avaldanud, et ei nõustu ühepoolselt palka puudutavate otsuste tegemisega. Seega tuleb töötasu ning lisatasude maksmises juhinduda pooltevahelisest kokkuleppest.

Hageja põhjendab augustikuu 2021.a lisatasu vähemas määras tasumist sellega, et kostja on jätnud arvestamata lahkunud klientide osa ja 30 päeva üle tähtaja maksmata arvetega tegelemise numbri. Samas nõustub kohus kostjaga selles, et hageja pole tõendanud, et

väidetav võlgnevus hagejale on jätkuvalt tasumata. Ka on kostja välja toonud, et hageja viitamine n.ö kahele kadunud kliendile ei ole antud juhtumil põhjendatud, kuivõrd tegemist pole hageja klientidega, vaid hageja partneritega, kes aeg-ajalt korraldavad enda saadetiste edastamise hageja kaudu, mistõttu pole õige käsitleda neid kadunud klientidena, et sel alusel teha kostja lisatasus mahaarvamisi. Hageja antud asjaolusid tõenditega ümber lükanud ei ole (kuigi üksnes hageja omab vastavat infot ning kostjal puudub sellele juurdepääs), mistõttu tuleb rahuldada kostja nõue vähemmaksutud augustikuu 2021.a töötasu väljamõistmiseks brutosummas 322,30 eurot.

Kostja nõuab hagejalt ka viiviseid VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja vaidleb viivise nõudele vastu ning leiab, et kuivõrd põhinõue on alusetu, ei kuulu rahuldamisele ka viivise nõue. Lisaks on hageja seisukohal, et hüvitise osas muutub nõue sissenõutavaks alles kohtuotsuse jõustumisest.

VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega hagis esitada selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

Kuivõrd kohus rahuldab kostja nõuded, tuleb ka viivise nõue rahuldada, sest hageja on viivitanud töötasu ning hüvitise maksmisega. Kostja viivise vähendamist ei taotlenud. Õige pole hageja arvamus, et viivised tuleb hüvitise osas välja mõista alates kohtuotsuse jõutumisest, kuivõrd alles siis muutub nõue sissenõutavaks.

Tööleping on poolte vahel lõppenud 31.08.2021.a. Seega muutusid kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks 31.08.2021.a TLS § 84 lg 1 alusel. Kostja on 30.08.2021.a ülesütlemise avalduses palunud välja maksta vähemmakstud töötasu ning hüvitis töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses TLS § 100 lg 4 alusel. Hageja seda teinud ei ole. Samas peab kohus põhjendatuks kostja viivise nõuet korrigeerida ning sellest tulenevalt tuleb augustikuu 2021.a vähemmakstud töötasult summalt 332,30 eurot ning hüvitiselt summalt 13 947,57 eurot viivist arvestada alates 01.09.2021.a. kuni nende täieliku tasumiseni.

Kõige eelpooltoodu alusel asub kohus kokkuvõtlikult seisukohale, et hageja hagi põhjendatud ei ole ning rahuldamisele ei kuulu. Kostja hagi on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Tööleping tuleb lugeda poolte vahel lõppenuks alates 31.08.2021.a. Hagejalt kuulub kostja kasuks väljamõistmisele hüvitis TLS § 100 lg 4 alusel brutosummas 13 947,57 eurot, mis vastab kostja kolme kuu keskmisele töötasu suurusele (3 x 4649,19). Samuti tuleb rahuldada kostja nõue augustikuu 2021.a vähemmakstud töötasu väljamõistmiseks brutosummas 322,30 eurot. Ka tuleb rahuldada kostja nõue viivise VÕS § 113 lg 1 teises lasuses sätestatud määras väljamõistmiseks alates 01.09.2021.a kuni nõuete täieliku tasumiseni.

Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.

Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

ja 18 182,16 eurot. Menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine

Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 21.10.2024. a otsusega nr 2-2120390

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.