Ele Liiv (eesistuja), Karin Mölder ja Peeter Pällin
Otsuse tegemise aeg ja koht
30.06.2023, Tallinn
Tsiviilasja number
2-21-9989
Tsiviilasi
X hagi Y vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.01.2023 kohtuotsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Y 22.02.2023 apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja (vastustaja) X (isikukood XXXXXXXXXXX), esindajad ringkonnakohtus lepingulised esindajad vandeadvokaadid Aivar Pilv ja Oleg Matvejev Kostja (apellant) Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Eva Mägi ja Valeria Arsjuta Asja läbivaatamine
15.05.2023 kohtuistung
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja juurde X 29.05.2023 menetlusdokumendiga esitatud kohtutäituri 23.05.2023 ekiri täitemenetluse kulude suuruse kohta ja jätta asja juurde võtmata maksekorraldused.
2.Keelduda X nõude tuvastada, et poolte 13.11.2012 sõlmitud notariaalse lepingu punkt 5 (notar Alla Ševtšuk ametitegevuse raamatu nr 2324) ei ole täitedokument TMS § 2 lg-s 1 toodud loetelu tähenduses, menetlusse võtmisest.
3.Jätta maakohtu otsus muutmata, kuid täiendada ja muuta selle põhjendusi.
4.Rahuldada hagi osaliselt. Mõista Y-lt X kasuks välja 360 eurot ja viivis sellelt summalt alates 30.05.2023 VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras kuni põhinõude (360 eurot) täitmiseni.
1(12)
5.Jätta rahuldamata X nõue mõista Y-lt X kasuks välja 6851,07 eurot ja viivis sellelt summalt alates 30.05.2023 VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras.
6.Poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 4,99% ulatuses Y ja 95,01% ulatuses X kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 22.06.2021 Harju Maakohtule hagi Y (kostja) vastu sundtäitmise täiteasjas nr 024/2021/1547 lubamatuks tunnistamise nõudes. Kuna täitemenetlus lõpetati, täpsustas hageja 30.03.2022 nõuet ja palus tunnistada sundtäitmine hageja ja kostja vahel 13.11.2012 sõlmitud notariaalse lepingu (notar Alla Ševtšuk ametitegevuse raamatu nr 2324) punkti 5 alusel lubamatuks alates 22.06.2021. Hageja tugines peamiselt järgmistele asjaoludele: - poolte abielus kehtis varaühisuse varasuhe ja abielu lahutamisel 13.11.2012 sõlmisid pooled kostjapoolse survestamise mõjul mh elatise maksmise notariaalse kokkuleppe (kokkulepe); - kokkuleppe järgi, millega hageja allus kohesele sundtäitmisele, kohustus hageja tasuma kostjale eluaegset igakuist keskmise brutokuupalga suurust elatusraha alates pooltele ühisomandina kuuluva XXX kinnisasja (kinnisasi) müügilepingu sõlmimisest; - elatise maksmine pidi lõppema poolte vastava kokkuleppe, hageja surma või Q (Q) osa võõrandamise korral F-le (poolte poeg); - Q likvideeriti 2017, selle osa väärtuseks 2012 oli ca 70 000 eurot; - hageja müüs poolte pojale 2020 väärtuslikuma ainuosaluse Osaühingus W (edaspidi W) sümboolse hinnaga 10 000 eurot; - kinnisasi müüdi 23.12.2020 ning hagejal tekkis elatise maksmise kohustus 24.12.2020; - hageja majanduslik olukord on võrreldes kokkuleppe sõlmimise ajaga halvenenud, ta on pensionär, samas on kasvanud kostjale tasutava elatise suurus; - hageja ütles 23.04.2021 lepingu üles seoses oma finantsiliste võimaluste vähenemisega ning asjaoluga, et kostja ei ole abivajav isik; - 15.06.2021 algatas kostja kokkuleppe alusel hageja suhtes täitemenetluse nr 024/2021/1547; - nõude suuruseks on 4125 eurot, millele lisanduvad täituritasud; - hageja tasus aastatel 2012-2020 kinnisasjaga seotud poolte ühisvarasse kuuluvat hüpoteeklaenu ca 15 000 euro ulatuses, samuti elektri- ja gaasimakseid ja tal on kostja vastu nõue nimetud ulatuses.
2(12)
Arvestades kõiki asjaolusid ja poolte huve, ei saa hagejalt nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani ja täitemenetlus on lubamatu, kuna: - kostjal puudub seoses lepingu ülesütlemisega nõue; - hageja on võtnud lepinguga mittetäieliku kõlbelise kohustuse ja selle täitmist ei saa temalt nõuda; - sundtäitmine on hea usu põhimõtte vastane, sest hageja on täitnud kokkuleppe lõppemise eeldusele vähemalt samaväärse eelduse; - leping on tühine, kuna lepinguosaliste vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas; - hageja tasaarvestab enda nõude kostja vastu elatisnõudega. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus selle rahuldamata jätta. Kostja tugines peamiselt järgmistele asjaoludele: - pooled sõlmisid kokkuleppe järgmistel põhjustel: a) vastavalt ühisvara jagamise lepingule jäi kostja lahusvaraks korteriomand väärtusega 47 000 eurot; b) hagejale jäi äriühing Q väärtusega 70 000 eurot, mistõttu kaotas kostja võimaluse saada osanikuna dividende; c) hageja arvelduskontol olid abielu lahutamise ajal märkimisväärsed rahalised vahendid, mille eest kostja hüvitist ei saanud. - kokkulepe pole kehtivalt üles öeldud; - elatise nõue ei ole tasaarvestatav, kuid puudub ka tasaarvestatav nõue, sest kinnisasi jagati ühisvarana 2012, hageja peab ise tasuma võetud laenu; hageja tasus poolte kokkuleppel gaasi ja elektri eest, kõik ülejäänud kinnisasjaga seonduvad kulud kandis kostja; - hagejale kuulub enam kui poole miljoni euro väärtuses kinnisvara, ta on soetanud nii endale kui ka oma elukaaslasele hinnalised sõiduautod. Elatise maksmise kohustus ei ole mittetäielik kohustus, sundtäitmine ei ole hea usu põhimõttega vastuolus. Lepingut ei muuda heade kommetega vastuolus olevaks see, kui tulenevalt lepingu liigist on kohustused (tasuda elatist) vaid ühel lepingu poolel. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Maakohus rahuldas 30.01.2023 otsusega hagi ning tunnistas sundtäitmise lubamatuks hageja ja kostja vahel sõlmitud endiste abikaasade ühisvara jagamise kokkuleppe, elatise maksmise kokkuleppe ja asjaõiguslepingute, mis on tõestatud 13.11.2012 Tallinna notari Alla Ševtšuki poolt ning mis on registreeritud notari ametitegevuse raamatu numbri 2324 all, punkti 5 alusel alates 22.06.2021. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning otsustas määrata nende rahaline suurus kindlaks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
3.1.Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: - hageja ja kostja vahel on sõlmitud endiste abikaasade ühisvara jagamise kokkulepe, elatise maksmise kokkulepe ja asjaõiguslepingud, mis on tõestatud 13.11.2012 Tallinna notari Alla Ševtšuki poolt ning mis on registreeritud notari ametitegevuse raamatu numbri 2324 all; - poolte ühisomandis olnud kinnisasi asukohaga XXX, Tallinn müüdi 23.12.2020; - hagejal puudub kostja suhtes lahutatud abikaasa ülalpidamiskohustus; - notariaalakti p-st 5 nähtuvalt leppisid pooled kokku selles, et hageja kohustub kostjale maksma eluaegset igakuist elatusraha;
3(12)
- poolte kokkuleppest ei nähtu kostja vastusooritust elatusraha maksmise eest; - pooled on kokku leppinud elatise maksmise kohustuse lõppemise alustes, millest üheks on hageja surm.
3.2.Pooltevaheline leping vastab VÕS § 568 lg-s 1 sätestatud elurendiselepingu tunnustele, milleks on elurendise maksmine selle saaja eluaja jooksul, tema vastusoorituse tegemise kohustuse puudumine, elurendise andja surm elurendise maksmise kohustuse lõppemise alusena. Elurendiselepingu sätete kohaldamist ei välista see, et pooled on sidunud kohustuse sissenõutavaks muutumise eelduse poolte ühisomandisse kuuluva kinnisasja müügilepingu sõlmimisega. Samuti see, et pooled on kokku leppinud elatusraha maksmises igakuiselt, mitte ettemaksuna kolme kuu eest, nagu VÕS § 571 lg 1 ette näeb ega kohustuse lõppemise erinevates alustes kokku leppimine. Elurendiselepingu sätted, mis näevad ette elurendise maksmise kohustuse sissenõutavaks muutumise aja, täitmise korra ning kohustuse lõppemise, on dispositiivsed ning pooltel oli võimalik kokku leppida seaduses sätestatust erinevalt. Pooled on järginud seaduses sätestatud vorminõuet (VÕS § 570). Kuivõrd pooltevahelisele lepingule ei kohaldu perekonnaseaduses lahutatud abikaasa ülalpidamiskohustuse kohta sätestatu, ei ole hagejal võimalik lepingu ülesütlemist põhjendada kostja abivajaduse puudumisega (PKS § 73 lg 1). Samuti ei saa hageja taotleda kohtult enda vabastamist ülalpidamiskohustusest perekonnaseaduses sätestatud alustel (PKS § 76 lg 1 p 5).
3.3.Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 181 sätestab, et käesoleva seadustiku alusel täidetakse nõuded, mis tulenevad elatise nõude kohta notariaalselt tõestatud kokkulepetest, millega võlgnik on andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele. Praegusel juhul on hageja andnud notariaalakti punktis 5.2 nõusoleku kohesele sundtäitmisele allumiseks. TMS § 2 lg 1 p 181 järgi saab täitedokumendiks olla notariaalselt tõestatud kohesele sundtäitmisele allumise kokkulepe, mis on sõlmitud seaduse alusel tekkinud elatise nõude kohta. PKS näeb ette lahutatud abikaasa ülalpidamiskohustuse (PKS §§ 72-79) ning põlvnemisest tuleneva ülalpidamiskohustuse (PKS §§ 96-110). Lahutatud abikaasa ülalpidamiskohustuse notariaalse lepinguga reguleerimise võimalus on seadusega sätestatud (PKS § 78 lg 1). Nii lahutatud abikaasa kui ka põlvnemisest tuleneva ülalpidamiskohustuse osas kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppe sõlmimise eelduseks on seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse olemasolu, mitte ülalpidamiskohustuse tekkimine poolte kokkuleppe alusel. Elurendiselepingu sõlmimisel võtab elurendise andja endale lepinguga kohustuse elurendist maksta. VÕS § 568 lg 1 ei sätesta elurendise andja kohustust maksta elurendise saajale elatist perekonnaseaduse ja TMS § 2 lg 1 p 181 mõistes. Eeltoodust tulenevalt ei ole elurendise andjal ja elurendise saajal võimalik sõlmida TMS § 2 lg 1 p 181 nimetatud kokkulepet elurendiselepingust tuleneva elurendise andja kohustuse kohta maksta elurendise saajale elurendist. Lepingupooltel on võimalik sõlmida TMS § 2 lg 1 p 1-s 18 nimetatud kokkulepe, mille kohaselt on võlgnik pärast nõude sissenõutavaks muutumist andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele. Notariaalaktist nähtuvalt ei ole kokkulepe sõlmitud pärast nõude sissnõutavaks muutumist, mistõttu ei saa lugeda pooltevahelist lepingut täitedokumendiks TMS § 2 lg 1 p 18 järgi. TMS § 2 lg 1 punktid 18 ja 181 sisaldavad keeldu sõlmida kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppeid nõuete kohta, mida ei ole punktides 18 ja 181 märgitud. TMS § 2 lg 1 sätestab täitedokumentide ammendava loetelu. Seega on TMS § 2 lg 1 punktides 18 ja 181 sisalduvate keeldude eesmärk tuua kaasa keeldu rikkuvate kokkulepete tühisus, et pooled ei saaks kokkuleppel luua uusi täitedokumentide liike. Eeltoodust tulenevalt on notariaalakti punktis 5.2 sisalduv poolte
4(12)
kokkulepe kohesele tundtäitmisele allumise kohta TMS § 2 lg 1 p-dest 18 ja 181 ja TsÜS §-st 87 tulenevalt tühine. Kokkulepet ei muuda kehtivaks täitedokumendiks see, kui lepingupooled kasutavad mõiste „elurendis“ asemel mõisteid „elatis“ või „elatusraha“. Samuti ei muuda kokkulepet kehtivaks täitedokumendiks see, kui mõlemad pooled on elurendiselepingust tulenevat elurendise maksmise nõuet ekslikult elatisenõudeks, mille osas on võimalik TMS § 2 lg 1 p 181 järgi kokku leppida kohesele sundtäitmisele allumises.
3.4.W osa võõrandamisega poolte pojale ei lõppenud notariaalakti punkti 5.3.3 järgi elatusraha maksmise kohustus (p-d 1.2 ja 5.3.3). Kohustuse saab lugeda lõppenuks siis, kui poolte ühine tegelik tahe oli suunatud sellele, et hageja kohustus lõpeb ka W osa poolte pojale võõrandamise korral. Notariaalakti p-s 1 on loetletud lepingupoolte ühisvara, mille jagamises pooled on notariaalakti punktis 6 kokku leppinud. Jagatava vara hulka kuulub Q osa. Elatusraha maksmise kohustuse sissenõutavaks muutumise on pooled sidunud ühisvara hulka kuuluva kinnisasja müügilepingu sõlmimisega. Elatusraha maksmise kohustuse lõppemine on notariaalakti punkti 5.3.3 kohaselt Q osa, mis kuulus enne lepingu sõlmimist poolte ühisomandisse, võõrandamine poolte pojale. Notariaalaktis ei ole viidatud poolte muule ühisvarale ega hageja lahusvarale, mida jagatakse või mille käsutamisest on pandud sõltuma õiguslike tagajärgede saabumine. Eeltoodut arvestades ei nähtu notariaalaktist kui tervikust poolte ühine tegelik tahe, mille kohaselt on W osa poolte pojale võõrandamine elatise maksmise kohustuse lõppemise alus (VÕS § 29 lg 6). Kuna hageja lepingutõlgendus ei vasta notariaalaktis märgitule, on hageja koormis tõendada asjaolud, millest nähtub lepingus kirjapandust erinev poolte ühine tegelik tahe. Hageja ei esitanud tõendeid, mille kohaselt oli poolte ühiseks tegelikuks tahteks see, et W osa poolte pojale võõrandamine on elatise maksmise kohustuse lõppemise alus. Notariaalakti punktist 5.3.3 ei tulene hageja kohustust võõrandada Q osa poolte pojale. Sellist kohustust ei nähtu ka ülejäänud notariaalaktist. Q osa poolte pojale võõrandamine ei ole seega notariaalakti mõistes lepingu täitmine. Pooled ei ole tõendanud asjaolusid, et lisaks elurendise maksmise kohustusele sisaldas notariaalakt poolte kokkulepet osa võõrandamise kohta. Notariaalakti punktidest 5.3.2 ja 5.3.3 nähtuvad poolte kokkulepped äramuutvate tingimuste kohta TsÜS § 102 lg 3 mõistes, mille saabumisel elatusraha maksmise kohustus lõpeb. Kuna Q osa poolte pojale võõrandamine ei olnud hageja lepingujärgne kohustus kostja ees, ei kohaldu pooltevahelisele võlasuhtele VÕS § 89. Osa võõrandamine ei ole kohustuse täitmine kostjale, mistõttu ei ole võimalik kostjale kohustuse täitmise asendamine. Seetõttu puudub alus kontrollida, kas kostjal on hea usu põhimõttest tulenev kohustus anda hagejale nõusolek kohustuse täitmiseks muul viisil. Kostjale ei saa ette heita TsÜS § 104 lg 1 järgi äramuutva tingimuse saabumise takistamist. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud asjaolusid, millest nähtuvalt on kostja oma tegevuse või tegevusetusega takistanud hagejal Q osa poolte pojale võõrandamist.
3.5.Elurendise andja kannab lepingu liigist tulenevalt riisikot, et lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud võivad muutuda. Elurendise andja majanduslik seisund on objektiivne asjaolu. Hageja ei ole toonud välja asjaolusid, millest nähtub tema majandusliku seisundi sõltuvus asjaolust, millele tuginedes sai hageja eeldada enda majandusliku seisundi muutumatust enda või kostja eluaja kestel. Isiku majanduslik seisund sõltub üldjuhul erinevatest muutuvatest asjaoludest, sealhulgas näiteks isiku vanus, tervis, majanduslik keskkond jms. Hageja ei saanud lepingu sõlmimise ajal mõistlikult arvata, et tema majanduslikku seisundit mõjutavad asjaolud ning seega ka majanduslik seisund püsivad muutumatuna hageja või kostja eluaja kestel. Seetõttu ei anna hageja majandusliku seisundi muutumine võrreldes lepingu sõlmimise ajaga hagejale õigust lepingu ülesütlemiseks VÕS § 97 lg 2 järgi.
5(12)
3.6.Leping ei ole TsÜS § 86 lg 1 järgi tühine, sest elurendiseleping on oma sisult väärtusneutraalne, välja arvatud siis, kui kokkulepitud elurendise suurusest on ilmne, et elurendise andjal ei ole võimalik kohustust täita. Pooled ei ole leppinud elurendise suuruses kokku selliselt, et lepingu sõlmimise ajal oleks olnud ilmne kohustuse täitmise võimatus hageja jaoks. Leping ei sisaldanud lisatingimusi, mis oleksid eksinud ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Lepingupoolele üle jõu käiva kohustuse võtmine võib olla lepingu tühisuse aluseks TsÜS § 86 lg 2 järgi, kui kohustuse väärtus ei too kaasa lepingu tühisust TsÜS § 86 lg 1 järgi. Hageja ei ole tõendanud TsÜS § 86 lg 2 kohaldamise eeldust, milleks on hageja sõltuvussuhe kostjast. Tõendatud ei ole hageja väide, mille kohaselt oli lepingu sõlmimine vajalik kostjalt abielu lahutamise nõusoleku saamiseks. Notariaalakti punktist 2.1.1 nähtuvalt oli poolte abielu lepingu notariaalakti tõestamise ajaks lahutatud. Seetõttu puudus kostjal lepingu sõlmimise ajal võimalus keelduda abielu lahutamisest, kui hageja ei nõustu lepingut sõlmima. Eeltoodust tulenevalt ei ole leping TsÜS § 86 lg 2 järgi tühine.
3.7.Tulenevalt VÕS § 108 lg-st 1 ei ole kehtiva lepingu täitmise nõude esitamine iseenesest hea usu põhimõtte vastane ka siis, kui võlgnikul on raskused raha maksmise kohustuse täitmisel. Võlausaldaja käitumine võib olla hea usu põhimõttega vastuolus eelkõige siis, kui raha maksmise kohustuse täitmise nõudmise eesmärgiks ei ole kohustuse täitmine, vaid võlgniku kahjustamine. Hageja ei ole välja toonud ja tõendanud asjaolusid, millest nähtub kostja eesmärk hagejat kahjustada.
3.8.Kuivõrd tuvastamist on leidnud kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppe tühisus, tuleb hagiavaldus rahuldada, sest puudub täitedokument, mille alusel täitemenetlust läbi viia. Sundtäitmine tuleb lubamatuks tunnistada punkti 5 alusel alates 22.06.2021. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4.1.Maakohus leidis ebaõigesti, et lepingu p-s 5.2 sisalduv kokkulepe kohesele sundtäitmisele allumise kohta ei ole täitedokument TMS § 2 lg 1 p 181 tähenduses. Lepingus sisaldub pooltevaheline kokkulepe kohesele sundtäitmisele allumise kohta. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, justkui saaks TMS § 2 lg 1 p 181 kohast kohesele sundtäitmisele allumise kokkulepet sõlmida vaid juhul, kui elatise tasumise kohustus tuleneb seadusest. PKS § 78 lg 1 sätestab, et notariaalselt tõestatud kokkuleppega võivad abikaasad lahutusjärgse ülalpidamiskohustuse kindlaks määrata erinevalt käesolevas jaos sätestatust. Praegusel juhul määrasid pooled lepingus kindlaks ülalpidamiskohustuse ja elatise tasumise erinevalt PKS-s sätestatust selles mõttes, et lepingu sõlmimise hetkel hagejal ülalpidamiskohustus kostja ees puudus, kuid selles lepiti lepingus kokku. Puudub igasugune mõistlik selgitus, miks peaks olukorras, kus abikaasal on teise abikaasa ees ülalpidamiskohustus, kuid see lepitakse kokku erinevalt seaduses sätestatust erinema olukorrast, kus abikaasal puudub teise abikaasa ees ülalpidamiskohustus, kuid selles lepitakse kokku. TMS § 2 lg 1 p 181 tuleb koosmõjus PKS §-ga 78 tõlgendada selliselt, et kohesele sundtäitmisele allumise kokkulepet saab sõlmida ka juhul, kui kokku on lepitud elatise tasumise kohustuses olukorras, kus seadusest poolele ülalpidamiskohustust ei tulene. Isegi kui ringkonnakohtu hinnangul ei ole võimalik tõlgendada
6(12)
TMS § 2 lg 1 p 181 koosmõjus PKS §-ga 78 ülaltoodud viisil, siis on tegemist lüngaga seaduses, mis tuleks täita analoogia korras.
4.2.Maakohus leidis ebaõigesti, et lepingu p-s 5.2 sisalduv kokkulepe kohesele sundtäitmisele allumise kohta on tühine. Isegi juhul, kui poolte vahel sõlmitud kohesele sundtäitmisele allumise kokkulepe ei ole täitedokumendiks TMS § 2 lg 1 p 181 tähenduses, ei tooks see kaasa kokkuleppe tühisust TsÜS § 87 järgi. Kokkulepe saab viidatud sätte alusel olla tühine vaid juhul, kui see on vastuolus seadusest tuleneva keeluga, mille mõtteks on tuua kaasa tehingu tühisus. Maakohus on ebaõigesti järeldanud, et TMS § 2 lg 1 punktid 18 ja 181 sisaldavad keeldu sõlmida kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppeid nõuete kohta, mis ei vasta TMS § 2 lg 1 punktides 18 ja 181 sätestatud nõuetele, kuivõrd kohtu poolt viidatud keeldu TMS-i sätetest ei tulene. Samuti on maakohus ebaõigesti asunud seisukohale, et TMS § 2 lg 1 punktides 18 ja 181 sisalduvate keeldude eesmärk on tuua kaasa keeldu rikkuvate kokkulepete tühisus, et pooled ei saaks kokkuleppel luua uusi täitedokumentide liike. Kostja hinnangul on viidatud sätte eesmärgiks võimaldada kohtutäituril kontrollida, kas täitemenetluse alustamise formaalsed eeldused on täidetud. TMS § 2 kohaselt täidetakse käesoleva seadustiku alusel nõuded, mis tulenevad samas sättes loetletud täitedokumentidest. Täitedokumendi täitmise kohustatud subjektiks on kohtutäitur (TMS § 3 lg 1). Täitemenetluse alustamisel peab kohtutäitur kontrollima, kas täitedokument on täidetav TMS ettenähtud korras. Sealjuures peab kohtutäitur TMS § 23 lg 3 järgi kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele (täitemenetluse formaliseerituse printsiip). Tulenevalt eeltoodust on TMS § 2 eesmärgiks määratleda täitedokumentide loetelu selleks, et kohtutäitur saaks tuvastada, kas täitmiseks esitatud dokumendi alusel on võimalik alustada täitemenetlust või mitte ning kas täitedokument vastab seaduses sätestatud nõuetele või mitte. TMS normide eesmärgiks ei saa olla lepinguvabaduse piirangute kehtestamine või eraõiguslike kokkulepete kehtivuse reguleerimine. TMS ei näe ette keeldu sõlmida muid kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppeid kui need, mis on sätestatud TMS §-s 2 olevas loetelus. Samuti ei ole TMS §-i 2 mõtteks näha ette selliste sundtäitmisele allumise kokkulepe tühisust, mida seaduses loetletud pole. Isegi kui lähtuda eeldusest, et TMS §-st 2 on võimalik selline keeld siiski tuletada (millega kostja ei nõustu), ei ole antud keelu mõtteks tuua kaasa muude, kui TMS §-s 2 loetletud kohesele sundtäitmisele allumise kokkulepete tühisus.
4.3.Maakohus väljus hageja esitatud nõude piiridest, põhjendades hagi rahuldamist millegagi, millele hageja ei tuginenud ja tegi üllatusliku kohtulahendi. Hageja ei väitnud menetluses kordagi, et lepingu näol ei ole tegemist täitedokumendiga või et lepingu p-s 5.2 sisalduv sundtäitmisele allumise kokkulepe oleks tühine. Maakohus ei oleks tohtinud hagi rahuldada, kuivõrd TMS § 221 alusel esitatud hagi eelduseks on kehtiva täitedokumendi olemasolu, maakohtu hinnangul ei olnud aga poolte vahel sõlmitud kokkulepe täitedokument. Hagi rahuldamine on seda kummastavam, et kohtutäitur tegi 27.10.2021 otsuse, millega lõpetas täiteasjas nr 024/2021/1547 täitemenetluse. Kostja ei välista iseenesest sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist TsMS § 369 alusel enne täitemenetluse algatamist, kuid ka sel alusel esitava hagi esmaseks eelduseks on täitedokumendi olemasolu. Maakohtul võis tekkida täitemenetluse lõpetamist faktist tingituna õigus jätta hagi läbi vaatamata, kuid mingil juhul ei oleks tohtinud seda hagi rahuldada. Maakohus on vaidlustatud lahendis tunnistanud sundtäitmise lubamatuks alates täitemenetluse algatamisest ehk 22.06.2021, kuigi menetluse kestel täitemenetlus lõpetati. Selliselt on kohus
7(12)
rahuldanud hagi olemuslikult tagasiulatuvalt. Kostjale jääb arusaamatuks, mis õiguslikul alusel on kohus otsustanud pooltevahelist õigussuhet tagasiulatuvalt reguleerida. Maakohus saanuks rahuldada hagi üksnes juhul, kui hageja oleks esitanud kõigepealt TMS § 217 alusel kaebuse kohtutäiturile viimase tegevuse peale põhjendustega, et puudub kehtiv täitedokument ning seejärel (kui kohtutäitur oleks jätnud hageja vastava kaebuse rahuldamata) kaevanud edasi TMS § 218 alusel maakohtule. Hageja seda ei teinud, valides vale õiguskaitsevaheldi ja maakohus asus lahendis hageja vigu parandama. Kui hageja eesmärgiks oli vabaneda elatise tasumise kohustusest, siis oleks hagejal olnud ilmselt võimalik esitada tuvastushagi.
4.4.Maakohus jättis ebaõigesti menetluskulud kostja kanda. Kuna maakohtu otsus tuleb tühistada ning hagi jätta läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata, siis tuleb muuta ka menetluskulude jaotust. Alternatiivselt kui ringkonnakohus ei tühista maakohtu lahendit, tuleb menetluskulude jaotus tühistada olenemata sellest. Pooled vaidlesid kogu maakohtu menetluse üksnes selle üle, kas hagejal oli õigus elatise tasumise kokkulepe üles öelda või mitte ning kas kõnealune kokkulepe on kehtiv. Kostja vaidles kõikidele hageja nõude aluseks olevatele väidetele ja õiguslikele seisukohtadele vastu ning kohtulahendi põhjenduste kohaselt on kohus kõikide kostja vastuväidetega nõustunud. Taolises olukorras ei ole ühelgi juhul põhjendatud menetluskulude kostja kanda jätmine. Kuigi kohus rahuldas hagi, ei saavutanud hageja sellega oma eesmärki, milleks oli elatise maksmise kohustusest vabanemine. Seega äärmiselt ebaõiglane, et menetluskulud jäävad kostja kanda. Asjaolusid arvestades peaksid menetluskulud jääma hoopis hageja kanda või vähemalt poolte endi kanda. Vastus apellatsioonkaebusele ja edasine menetlus
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
6.29.05.2023 täpsustas hageja oma nõuet ja palus kostjalt välja mõista täitemenetluses alusetult saadud 6851,07 eurot, täitemenetluse kulude tasumisest tingitud kahjuhüvitis 360 eurot, viivis põhivõlgnevuselt alates täpsustatud nõuete esitamisele järgnevast päevast (s.o alates 30.05.2023) kuni põhinõude täitmiseni TsMS § 367 alusel, lugedes viivise määraks VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määra. Samuti tuvastada, et poolte vahel 13.11.2012 sõlmitud notariaalse lepingu punkt 5 (notar Alla Ševtšuk ametitegevuse raamatu nr 2324) ei ole täitedokument TMS § 2 lg-s 1 toodud loetelu tähenduses. Hageja on alusetu täitemenetluse tõttu tasunud kostjale ilma õigusliku aluseta 6851,07 eurot ning kandnud täitemenetluse kulusid 360 eurot, kokku 7211,07 eurot.
7.Kostja leidis oma 08.06.2023 vastuväidetes, et tegemist ei ole hageja nõude täpsustamisega, kuna avaldusest ei nähtu asjaolude muutumist. Hageja nõue oli algusest peale perspektiivitu. Kui hageja leidis, et täitedokumenti pole, pidanuks ta juba esialgses hagis esitama alusetu rikastumise nõude, samuti kaebama kohtutäituri tegevuse peale. Tuvastusnõude osas oleks hageja saanud kohe kostja vastu kohtusse pöörduda nõudega, et tuvastataks täitedokumendi puudumine. Samuti puudub hagejal täiendava tuvastusnõude esitamiseks õigustatud huvi. Muus osas kordab kostja varasemas menetluses esitatud väiteid, eelkõige, et kostja ei saanud täitemenetluses 6851,07 eurot õigusliku aluseta ja täitemenetluse algatamisega ei tekitanud kostja
8(12)
hagejale täitekulude näol kahju. Puudub teo õigusvastasus ning põhjuslik seos tekkinud kahju ja kostja õigusvastase teo vahel.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid osaliselt tuleb täiendada ja muuta selle põhjendusi. Ringkonnakohus ei võta menetlusse hageja nõuet tuvastada, et poolte 13.11.2012 sõlmitud notariaalse lepingu punkt 5 (notar Alla Ševtšuk ametitegevuse raamatu nr 2324) ei ole täitedokument TMS § 2 lg-s 1 toodud loetelu tähenduses. Ringkonnakohus jätab rahuldamata hageja täpsustatud nõude kostjalt 6851,07 euro ja sellelt arvestatava viivise saamiseks ja rahuldab hageja nõude kostja vastu kahjuhüvitise 360 euro ja sellelt arvestatava viivise saamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.
9.Maakohus tuvastas praeguse otsuse p-s 3.1 märgitud asjaolud, mille üle ei vaidle pooled apellatsioonimenetluses, ja mille ringkonnakohus võtab seetõttu aluseks asja lahendamisel.
10.Hagejal on iseenesest tuvastushuvi selle tuvastamiseks, kas kokkuleppe p 5 on sundtäidetav. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue esitatakse kujundushagis, siinses apellatsioonimenetluses täpsustatud nõue raha väljamõistmiseks on sooritushagi. Riigikohtu praktika kohaselt puudub hagejal vajadus esitada tuvastushagi juhul, kui tema õigusliku huvi aitab tagada ka samas menetluses esitatud sooritushagi, mille rahuldamise eelduseks on vastava õigussuhte tuvastamine (vt RKTKo 19.04.2011, nr 3-2-1-12-11, p 37; RKTKo 17.12.2012 nr 3-21-157-12, p 14). Seega ei ole hagi tuvastusnõudes esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, mistõttu tuleb keelduda hageja tuvastusnõude menetlusse võtmisest (TsMS § 371 lg 2p 2 alusel). Puudub alus arvata, et õigusselguse saavutamisel siinses kohtuasjas jätkaks kostja täitemenetluses kokkuleppe alusel nõuete esitamist.
11.Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja nõue oli algusest peale perspektiivitu ja hageja pidanuks valima teise õiguskaitsevahendi oma õiguste kaitseks. Isik, kes soovib vaidlustada seda, et kohtutäitur alustas täitemenetlust dokumendi alusel, mis ei ole täitedokument TMS § 2 järgi, peab esitama kaebuse kohtutäituri otsuse peale eelkõige TMS § 217 lg 1 alusel. Sellist vaidlust menetletakse hagita menetluses. Oma olemuselt on hageja soovitav tulemus (vabaneda ebaseaduslikust täitemenetlusest) võimalik saavutada ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamisega vaidlusaluses täiteasjas, mida menetletakse hagimenetluses. Nii täitemenetluse alustamise kohta tehtud kohtutäituri otsuse tühistamisel kui ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamisel tuleks täitemenetlus lõpetada. Kuna sisulise vaidlusasja lahendamine hagita menetluses on esmajoones otstarbekusest lähtuv seadusandja otsustus, ei ole hagita asja lahendamine hagimenetluses vähemalt üldjuhul selline menetlusõiguse normi rikkumine, mis annaks aluse ainuüksi sel põhjusel kohtulahend tühistada (vt RKTKo 20.04.2016, 3-2-1-142-15, p-d 16 ja 17). Praegusel juhul õigustab seda erandkorras asjaolu, et alles kohtumenetluses tuvastas maakohus, et tegemist ei ole täitedokumendiga, mille alusel sundtäitmist siinses nõudes alustada saaks. Kuigi hageja sellele ei tuginenud, oli see asja õige lahendamise eelduseks ja õiguse kohaldamise küsimus. Seetõttu ei saa seda maakohtule ette heita, et ta kontrollis, kas täitedokumendiks esitatud nõue oli sundtäidetav. Samuti ei teinud maakohus pooltele üllatuslikku otsust, sest arutas kohtuistungi protokollist nähtuvalt (II kd, tl 70 ja pöördel) pooltega 20.09.2022 kohtuistungil küsimust, kas vaidlusalune kokkulepe on täitedokument.
9(12)
12.Praeguse vaidluse eripäraks on asjaolu, et täitemenetlus lõppes maakohtu menetluse ajal nõude täitmisega. Seega oleks ringkonnakohus pidanud hageja nõude sellisel kujul jätma läbi vaatamata (TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel), sest lõpetatud täitemenetlust ei saa tunnistada lubamatuks ja sellisel kujul esitatud hagi ei saa rahuldada. Riigikohtu praktikast juhindudes selgitas ringkonnakohus hagejale, et tal on õigus nõuda esialgu nõutud eseme asemel asjaolude muutumise tõttu teist eset või muud hüvet, samuti andis talle tähtaja nõude täpsustamiseks (TsMS § 376 lg 4 p 3 mõttes). Tegemist ei ole hagi muutmisega, nagu kostja ekslikult leiab (vt RKTKm 15.06.2022, 2-20-9975, p-d 12, 12.2, 13, 14.1). Viidatud lahendis leidis Riigikohus, et olukorras, kus sissenõudja nõue on täitemenetluses vähemalt osaliselt täidetud ilma õigusliku aluseta (nt kui nõue oli lõppenud või nõude täitmine oli hea usu põhimõtte vastaselt lubamatu), võib võlgnikul olla sissenõudja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS § 1028 jj alusel või õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue VÕS § 1043 jj alusel. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude võib võlgnik esitada sissenõudja vastu, kui viimane on täitemenetluses saanud võlgniku arvel rahaliselt hinnatava hüve või õiguse ilma õigusliku aluseta. Võlgnikule hüvitatav kahju (vt VÕS § 127 lg 2 ja § 1045 lg 3) võib eeltoodud juhtudel seisneda selles, et ta kaotas täitemenetluses vara, mis oleks säilinud, kui sissenõudja oleks täitnud kohustuse esitada nõude lõppemise tõttu täitemenetluse lõpetamise avaldus (vt ka Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 18).
13.Hageja leiab 29.05.2023 täpsustatud avalduse p-s 9, et kostja nõude sundtäitmine oli lubamatu, kuna sundtäitmine toimus dokumendi alusel, mis ei ole täitedokumendiks TMS § 2 lg 1 p 181 järgi. Hageja ei tugine avalduses sellele, et sundtäitmine oli lubamatu, kuna ta oli kostja nõude tasaarvestanud oma nõudega kostja vastu ja kostja polnud täitemenetlust lõpetanud vms põhjusel.
14.Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, et lepingu p-s 5.2 sisalduv kokkulepe kohesele sundtäitmise allumise kohta ei ole täitedokument TMS § 2 lg 1 p 181 mõttes ja selle alusel ei saanuks täitemenetlust läbi viia. Kohaldamisele ei kuulu PKS § 78 lg-s 1 sätestatu, kuna tegemist ei ole abikaasa lahutusjärgse ülalpidamiskohustusega. Elurendis on sarnane kinkelepinguga, elatis eeldab aga abivajadust õigustatud isiku poolt. Seega pole tegemist sama õigussuhtega. Samuti ei ole tegemist lüngaga seaduses, mis tuleks täita analoogia korras. Mitte kõik notariaalsed lepingud ei ole täitedokumendiks ja seadusandja on TMS § 2 lg-t 1 alates seaduse vastuvõtmisest 1993. aastal mitme täitedokumendiks olevate notariaalsete lepingutega täiendanud. 2009 lõpus lisandus seadusesse mh elatise nõude kohta käiv notariaalselt tõestatud kokkulepe. Seadusandja põhjendas seda nõude piisava määratletusega ja kohtupoolse kontrolli mittevajalikkusega nõude ja selle suuruse tuvastamiseks (vt A. Alekand, „Quo vadis, notariaalne leping täitedokumendina, Juridica VI/2011, lk 458-466). Järelikult on seadusandja pidanud vajalikuks elurendise puhul kohtute kontrolli nõude olemasolu ja selle suuruse üle.
15.Vaidluse lahendamise seisukohalt pole oluline, kas kokkulepe, mille täitmine ei ole seaduse kohaselt lubatud, on tühine või ei saa sellise kokkuleppe täitmist nõuda. Õiguslik tagajärg on sama: sellist kohustust täitemenetluses täita ei saa. Sisuliselt on maakohus seda leidnudki. Õige on maakohtu seisukoht, et TMS § 2 lg 1 sätestab täitedokumentide ammendava loetelu ja selle p-des 18 ning 181 sätestatud keeldude eesmärk on tuua kaasa olukord, et pooled ei saaks kokkuleppel luua uusi täitedokumentide liike. TMS § 2 lg 1 eesmärgiks on teisisõnu see, et täitmisele ei esitataks nõudeid, mis ei tulene sundtäidetavatest täitedokumentidest. Sätte üheks eesmärgiks võib
10(12)
olla ka see, et selle alusel saab kohtutäitur kontrollida, kas täitemenetluse alustamise formaalsed eeldused on täidetud. Praeguse vaidluse eripäraks on asjaolu, et notariaalses kokkuleppes on „elurendise“ maksmise kohustuse asemel kasutatud vale sõnastust „elatis“. Seetõttu vastas kokkulepe formaalselt täitedokumendi nõuetele ja kohtutäitur võttis selle menetlusse.
16.Hageja täpsustatud nõude valguses ei oma tähendust, kas maakohus pidi hagi läbi vaatamata jätma või mis ajast võis nõude rahuldada. Viidatud Riigikohtu praktika kohaselt saab võlgnik olukorras, kus lubamatu sundtäitmisega tekitatakse võlgnikule kahju või kui sissenõudja selle tõttu alusetult rikastub, oma õigusi kaitsta rahalise hüvitise saamise hagi esitamisega ja sundtäitmise lubamatus on üks selle hagi rahuldamise eeldusi (viidatud Riigikohtu lahend p 17).
17.Kolleegium leiab, et hagejale ei ole tekitatud täitemenetluses 6851,07 euro nõudmisega kahju, samuti ei ole kostja hageja arvelt selles ulatuses alusetult rikastunud. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega, et kostja nõude aluseks saab olla VÕS § 568 lg 1 ja et poolte vahel on kehtiv elurendiseleping (maakohtu otsuse p-d 5 ja 6), leping ei ole kohustuse täitmisega lõppenud (p-d 10–12), hageja majandusliku seisundi muutumine võrreldes lepingu sõlmimise ajaga ei anna alust lepingu ülesütlemiseks VÕS § 97 lg 2 järgi (p 13), leping ei ole heade kommete vastasuse tõttu tühine (p 14) ja praegusel juhul ei ole hagejalt elurendise maksmise nõudmine hea usu põhimõttega vastuolus (p 15). Kui hageja täitis kostja kehtiva nõude täitemenetluses, ei tekkinud tal sellest tulenevalt kahju, samuti ei rikastunud kostja hageja arvel (VÕS § 1028 mõttes).
18.Iseenesest on õige hageja seisukoht, et kostja poolt täitemenetluse algatamine praeguse täitedokumendi alusel ei olnud põhjendatud. Kostja oleks poolte erimeelsuste korral pidanud oma nõude esitama kohtumenetluses täitedokumendi saamiseks. Samas oleks täitemenetluse algatamine olnud ebavajalik, kui hageja oleks oma kohustusi vabatahtlikult täitnud või esitanud tuvastusnõude kohustuse puudumise tuvastamiseks.
18.1.Hageja täitis täitemenetluses kostja nõude, täitemenetlus lõpetati hageja poolt nõude täitmise tõttu, kuid hageja peab kandma võlgnikuna ka täitemenetluse kulud (TMS § 38 lg 1). Hagi täpsustusele lisatud kohtutäituri 23.05.2023 kirjast (III kd, tl 121) nähtub, et täitemenetluse kuludena tuleb hagejal tasuda kohtutäiturile 360 eurot. Kuna tegemist on asjakohase tõendiga, mille esitamise vajadus tekkis hagejal tulenevalt apellatsioonimenetluses kohtu antud selgitustest ja kostja ei ole tõendi vastuvõtmisele vastu vaielnud, võtab ringkonnakohus tõendi asja juurde.
18.2.Kostja vastutab VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 ning § 1050 alusel. Hagejale hüvitatav kahju (vt VÕS § 127 lg 2 ja § 1045 lg 3) seisneb selles, et ta kaotas täitemenetluses täitemenetluse kuludena vara, mis oleks säilinud, kui sissenõudja ei oleks täitemenetlust ilma selleks vajaliku täitedokumendita algatanud. Kostja teo õigusvastasus seisneb põhjendamatu täitemenetluse algatamises ehk kostja rikkus seadusest tulenevat kohustust esitada täitmisele täitedokument. Tähendust ei oma vaidluse lahendamisel, kas kostja teadis, et kokkulepe ei ole täitedokument. Kostja pole süü puudumist hagejale kahju tekitamisel tõendanud. VÕS § 1045 lg 3 järgi on kannatanu suhtes toime pandud õigusvastase teoga tegemist üksnes sellise õigusnormi rikkumise korral, mille eesmärk on kaitsta kannatanut talle tekitatud kahju eest. Eelnevalt leidis ringkonnakohus, et TMS § 2 lg 1 eesmärgiks on välistada selliste nõuete täitmisele
11(12)
esitamine, mis ei tulene sundtäidetavatest täitedokumentidest. Kannatanu kaitsmine ja temal tekkinud kahju (täitemenetluse kulude) ärahoidmine oli seega kostja poolt rikutud sättest nähtuva kaitsenormi üheks eesmärgiks § 127 lg 2 mõttes. Piisab, kui kannatanu kahju ärahoidmine oli väidetava kaitsenormi üheks eesmärgiks.
18.3.Kostja viivisenõude rahuldamise aluseks on VÕS § 113 lg 1. Hageja on palunud mõista välja viivise põhinõudelt (360 eurot) alates täpsustatud nõude esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni, s.o alates 30.05.2023. Seoses põhinõude rahuldamisega 360 euro ulatuses kuulub rahuldamisele ka viivisenõue.
19.Hageja ülejäänud apellatsioonimenetluses esitatud tõendeid (maksekorraldused täitemenetluses tehtud ülekannete kohta täituri kontole ja sealt täituri poolt kostjale) ringkonnakohus asja juurde ei võta ja eemaldab need pabertoimikust (TsMS § 238 lg 1 p 1 alusel). Pooled ei vaidle, et täitemenetlus lõpetati põhjusel, et hageja tasus kostja poolt sissenõutava nõude 6851,07 euro ulatuses, seega puudub vajadus maksekorralduste esitamiseks.
20.Kolleegium leiab, et maakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse norme menetluskulude kostja kanda jätmisega hagi rahuldamisel. Ei esine asjaolusid, mille alusel saaks väita, et menetluskulude jätmine kostja kanda oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Seoses täpsustatud nõude osalise rahuldamisega muudab ringkonnakohus maakohtu menetluskulude jaotust. Hageja kanda jäävad menetluskulud, mis on seotud tuvastusnõude apellatsioonimenetluses esitamisega ja mille menetlusse võtmisest ringkonnakohus keeldub (TsMS § 168 lg 1). Hageja rahaline nõue rahuldatakse 4,99% ulatuses. Tuvastusõude osakaal menetluses on marginaalne, mistõttu jäävad menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 4,99% ulatuses kostja ja 95,01% ulatuses hageja kanda.
21.Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. TsMS § 178 lõike 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.