Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. I.

Kohtuotsuse kirjeldav osa

võõrandamine A M. Leping sõlmiti kostja tungival nõudmisel – vastasel juhul ei oleks ta olnud nõus abielu poolte kokkuleppel lahutama. Xxx kinnistu müüdi 23.12.2020 ning müügist saadud raha 310 000 eurot jagati hageja ja kostja vahel võrdsetes osades. Hageja leiab, et 13.11.2012 lepingu punkti 5.1 täitmine (elatise maksmine üks kord kuus keskmise brutokuupalga suuruses) on vastuolus hea usu põhimõttega. Nõude sissenõudmine hagejalt on vastuolus hea usu põhimõttega, sest hageja on täitnud 13.11.2012 lepingu punktis 5.3.3 nimetatud eeldusele vähemalt samaväärse eelduse. Äriühing X X + (Venemaa äriregistri kood xxx) likvideeriti 2017.a. Selle osa väärtuseks oli 2012.a ligikaudu 70 000 eurot. Äriühing likvideeriti majanduslikel põhjustel. Hageja võõrandas 2020.a poeg A M palju väärtuslikuma ainuosaluse O V sümboolse hinnaga 10 000 eurot. O V põhiliseks tegevussuunaks on mitmesuguste vedelike hoidmiseks mõeldud mahutite tootmine ja müük. O V klientide hulka kuuluvad paljud tuntud ettevõtted. O V kvartaalne käive on aastatel 2019-2021 jäänud vahemikku 92 000-335 000 eurot. O V ainuosaluse väärtus on oluliselt kõrgem kui 70 000 eurot. Selle väärtus on vähemalt 150 000 eurot. O V osaluse võõrandamine A M tuleks võrdsustada X X + osaluse võõrandamisega. Hagejal ei ole enam võimalik võõrandada A M likvideeritud äriühingu X X + osalust. Seetõttu on ära langenud 13.11.2012 lepingu punktis kokku lepitu alus lepingu lõpetamiseks. Puuduvad põhjendused, miks peaks kostja tundma huvi selle vastu, et A M võõrandatakse just X X + osalus. Kui kostja sooviks oli, et hageja annaks A M üle piisavalt väärtusliku osalise, sai eesmärk täidetud O V osaluse võõrandamisega. Täitedokumendist tuleneva nõude maksmapanek on hagejale kahju tekitav ja põhjendamatu. O V osaluse võõrandamine poolte ühisele pojale A M 10 000 euro eest on rahalise hüvitise mõttes samaväärne 2017.a likvideeritud X X + osa väärtusega. X X + vara väärtus oli ligikaudu 70 000 eurot ja O V väärtus on samaväärne. Kostja ei ole tõendanud O V vara teistsugust väärtus lepingu sõlmimise ajal. Pooled saavad lähtuda ja juhinduda oma õiguste ja kohustuste määratlemisel lepingus kajastatud tingimustest ja nende aluselt toimunud lepingu täitmisest, mitte kostja hilisematest väidetest. Hageja on endale lepinguga võetud kohustuse täitnud. Hageja täitus O V osa A M võõrandamisega 13.11.2012 lepingu punktis 5.3.3 nimetatud kohustuse korrektselt. Elatise lepingu põhieesmärk on selle toiminguga täidetud. Kostja on kinnitanud, et O V on toimunud osakapitali suurendamine. O V osaluse maksumus 2021.a märtsi seisuga on 240 000 eurot. Pooled saavad erinevalt aru 13.11.2012 lepingu punktis 5.3.3 võõrandamise sisust. Kostja arvab, et pooled pidasid silmas ainult tasuta võõrandamist. Hageja hinnangul hõlmab lepingus kasutatud väljend nii tasuta kui tasulisi võõrandamise viise. Kostja ei ole tõendanud, et lepingut tuleks tõlgendada selliselt, et hõlmatud on ainult tasuta võõrandamine. Puuduvad mõistlikud põhjendused, miks kostja peaks 13.11.2012 lepingu punkti 5.3.3 mõttes leidma, et hageja poolt lepinguga võetud kohustus on täitmata ja A M peaks olema võõrandatud just X X + osalus. Kui kostja sooviks oli, et hageja loovutaks A M piisavalt väärtusliku äriühingu osaluse, siis eesmärk on täidetud hageja poolt O V osaluse võõrandamisega. O V viimaste aastate majandusnäitajad tõendavad lepingu täitmist VÕS § 6 lg 1 kontekstis. Ettevõtte 2021.a majandusnäitajad viitavad selgelt sellele, et O V on majandustegevuses jätkusuutlik ja toimiv äriühing ning kostja vastupidised väited on vastuolus teadaolevate ja tõendatud asjaoludega. Äriühingu 2021.a puhaskasum oli 152 055 eurot. 13.11.2012 lepingu punkti 5 jätkuv kohaldamine viib kostja õiguste kuritarvitamiseni ja sellega tekitatakse hagejale õigustamatult kahju. Kostja soov saada hagejalt elu lõpuni igakuist elatist keskmise brutokuupalga ulatuses ei saa olla poolte õiguste tasakaalu mõttes eelistatud hageja ootusele ning heale usule, et ta on O V osa võõrandamisega poolte ühisele pojale 10 000 euro eest täitnud oma kohustuse 13.11.2012 lepingu punkti 5.3.3 mõttes. Tegemist on rahalise hüvitise mõttes samaväärse 2017.a likvideeritud X X + osa väärtusega summas 70 000 eurot. VÕS § 6 lg 2 eesmärk on käesolevas vaidluses piirata 13.11.2012 lepingu punktis 5.1.3 kokkulepitud elatisraha suurust. Hageja on pensionär alatest 2022.a suvest ning töötu, mistõttu ei ole enam põhjendatud ja hea usu põhimõttega kooskõlas, et ta peaks maksma kostjale jätkuvalt igakuiselt elatist 13.11.2012 lepingu punktis 5.1.3 alusel summas, mis on võrdne Statistikaameti poolt avaldatava kvartali keskmise brutokuupalga suurusega. Hageja satuks majanduslikult olukorda, kus ta peaks kandma oluliselt suuremaid kohustusi kui on tema sissetulek ja elamisstandard. Järelikult esinevad alused tunnistada kostja igakuise elatise nõude suuruse vastuolus olevaks hea usu põhimõttega. X X ettevõtte üleminekut ei ole toimunud. Likvideeritud ühingu kontor oli ruumis nr xxx ja olemasoleval ühingul on kontor ruumis nr xxx. Samuti muutus ka tootmistsehhi aadress: varem asus ta S asumis xxx. Seega on tegemist kahe erineva ruumiga. Kostja ei ole tõendanud ettevõtte ülemineku aluseks olevaid 3 (14)

asjaolusid. Uuele äriühingule ei ole üle läinud olulises ulatuses likvideeritud ettevõtte vara. Üksnes asjaolu, et üleantava ettevõtte ning selle omandaja osutatavad teenused on sarnased, ei võimalda veel üheselt järeldada majandusüksuse üleminekut üksteisele järgnevate ettevõtjate vahel. 2003.aastal on registreeritud äriühing X X + registrikoodiga xxx on likvideeritud 2017.a. Uus äriühing X X + registrikoodiga, xxx asutati 2015.a ja ta tegutseb käesoleva ajani. Ajavahemik uue ühingu asutamise ja vana ühingu lõpetamise vahel on märkimisväärselt pikk selleks, et käsitleda uue äriühingu tegevust ettevõtte ülemineku põhimõttel. Venemaal asuva uue ettevõtte tegevussuunad, tootmisüksused, kontorid ja meeskonnad on erinevad võrreldes likvideeritud äriühinguga. Vana ettevõtte meeskond ei olnud piisavalt tugev ning suuteline raskemate ja keerulisemate ülesannetega. Muutus oluliselt ka toodete nomenklatuur. Likvideeritud äriühingu veebilehekülg on kustutatud ja 2015.a asutatud äriühingu veebilehekülg loodi 2019.a. Uuel äriühingul on erinevad kliendid ja tehnoloogiameetodid. Likvideeritud äriühing töötas kahjumiga. Vana äriühing likvideeriti kriitilise negatiivse majandusseisundi seisundi tõttu. Neid asjaolusid kogumis hinnates ei ole ettevõtte üleminekut toimunud. Hageja on lepingu kehtivalt üles öelnud. Asjaolud on võrreldes lepingu sõlmimise ajaga oluliselt muutunud. Hageja ütles lepingu üles 23.04.2021 ülesütlemisavaldusega, milles tõi esile, et hageja varaline seisund on võrreldes lepingu sõlmimise ajaga märkimisväärselt muutunud. Kui 2012.a kuulusid hagejale osalused äriühingutes X X + (Venemaa registrikood xxx) ning O V, siis 2020. aasta lõpuks olid asjaolud märkimisväärselt muutunud. X X + oli likvideeritud ning O V osalus võõrandatud poolte ühisele lapsele A M. Seega on äritegevusest tulenevad rahavood hagejal täielikult lõppenud. Hageja töösuhe O V lõppes 01.06.2021. Hageja ainsaks sissetulekuks on pension, mille suurus on Sotsiaalkindlustusameti 28.06.2022 otsuse alusel 498,49 eurot kuus. Hageja vanust, halba tervislikku seisundit ja üldist riigis valitsevat majanduslikku olukorda arvestades on uue tasuva töökoha leidmine välistatud. Seega on hageja sissetulekud võrreldes 2012.a mitmekordselt ja oluliselt vähenenud. Samal ajal on kasvanud hageja poolt kostjale tasutava elatise suurus. 2012. aastal oli keskmine brutokuupalk 887 eurot, 2022.a septembris ulatus see 1701 euroni. Isegi kui kostja väide hagejale kuuluvast enam kui poole miljoni euro väärtusest varast oleks tõene, ammenduksid elatise maksmise kohustuse edasisel täitmisel hageja varad täielikult hiljemalt umbes 2035.a. Hageja oleks vaesunud, kuid kostja oleks samas hageja arvelt rikastunud ligikaudu 350 000 euro võrra. Hageja ainsaks sissetulekuks jääks pension, kuid eelduslikult tuleks ka pensioni arvelt elatist edasi maksta vähemalt ulatuses, mis ületab elatusmiinimumi ja ülejäänud osas tekiks hagejal kostja ees igakuiselt kasvav võlgnevus. Hagejalt ei saa mingil juhul eeldada, et ta jätkaks endise abikaasa rikastamist kuni enda täieliku vaesumiseni. Hageja vananemine ja sellest tingitud töövõime oluline vähenemine, pensionile minek on objektiivsed asjaolud, mis ei ole isiku poolt tahtlikult suunatud või käsitletavad raske hooletusena. Hagejal ei ole käimasoleva kohtumenetluse jooksul õnnestunud võõrandada talle kuuluvaid kinnistuid. Kui hageja ei saaks pensioni, siis oleks elatise maksmine kostjale takistatud, sest hageja pangakontodel ei ole piisavalt rahalisi vahendeid. Kinnistute võõrandamine läbi kohtutäituri nõuab palju aega ning on täiendavaid kulutusi hõlmav. Hageja sissetulekute väga olulise vähenemise tõttu tekib olukord, mil hagejal lõpevad varsti igasugused võimalused tasuda igakuist elatist. Hageja majanduslik olukord on võrreldes lepingu sõlmimisega märkimisväärselt halvenenud. Viimati sai hageja tööandjalt tasu juunis 2021. Hagejale tehti väljamakseid Eesti Töötukassa poolt 2021.a juulist 2022.a veebruarini. Hageja ainus töötamise registreering lõppes 31.05.2021. Hageja põhjendas ülesütlemisavaldust sellega, et kostja ei ole abivajav isik PKS § 73 lg 1 tähenduses, keda hageja peaks ülal pidama. Kostja varaline seisund võimaldab tal täies ulatuses ise enda eest hoolitseda. Kostja saab igakuist vanaduspensioni ning lisaks kuuluvad talle kaks 54 m2 suurust hüpoteegivaba korteriomandit Tallinnas, millest kummagi väärtus on vähemalt 120 000 eurot. Seega puudub kostjal vajadus täiendavaks toetuseks hageja poolt makstava elatise näol. Kostja nõue elatise jätkuvaks tasumiseks saab teenida üksnes endise abikaasa arvelt rikastumise eesmärki, mitte PKS § 73 lg 1 kohase abivajaduse rahuldamist. Elatise jätkuv tasumine paneks hageja olukorda, kus ta oleks ise vähemkindlustatud isikuks võrreldes kostjaga. Leping on heade kommetega vastane. Hageja tuleb elatise maksmise kohustusest vabastada ka lähtuvalt PKS § 76 lg 1 p-st 5. Tegemist vaid ühepoolselt, st hagejat kohustava lepinguga, mille kohaselt kohustub üks pool (hageja) täitma teise poole (kostja) ees kuni elu lõpuni järjest suuremaid rahalisi kohustusi, muutudes lõppkokkuvõttes ise täiesti varatuks. Seega on tegemist lepinguga, milles vastastikuste kohustuste väärtus ebamõistlikult tasakaalust väljas – kostjal polegi kohustusi. Lepingu täitmine paneb ülalpidaja majanduslikult 4 (14)

halvemasse olukorda võrreldes ülalpeetavaga. Kostjapoolne survestamine lepingu sõlmimiseks on käsitletav TsÜS § 86 lg 2 järgse tühisuse eelduselemendina, see on sõltuvussuhe. Hageja oli kostjast sõltuvuses, sest kostja ei nõustunud abielu poolte kokkuleppel lahutama, kui hageja ei nõustu talle elatist maksma. Lepingu tühisuse hindamisel ei saa kasutada kinkelepingu analoogiat. Lepinguga kaasnev majanduslik kahju hagejale võib lõppkokkuvõttes kujuneda ebamõistlikult suureks ning muuta hageja täiesti varatuks. Hageja hinnangul on tehing äärmiselt ebaõiglane. Puudub mistahes mõistlik ja õiglusel põhinev põhjendus, miks ainult pensioni saav lahutatud abikaasa peab maksma teisele endaga hästi toimetulevale igakuiselt keskmise kuupalga suurust elatist, mis ületab kordades elatusmiinimumi ja ka nt alaealistele lastele makstava seadusjärgse elatise suurust. Seda enam olukorras, kus ühise abielu kestel kogutud ühisvara on poolte vahel õiglaselt jaotatud. Isegi krediidilepingute puhul kohustub laenuandja hoolikalt kontrollima, kas laenusaaja on võimeline laenu teenindama ning kas tema igakuise tagasimaksekohustuse suurus jääb alla 30-40% netosissetulekust. Laenu väljastamist, mis on laenusaajale äärmiselt koormav ning mille puhul on algusest peale selge, et laenusaaja ei suuda seda tagasi maksta, peetakse hea usu põhimõtte vastaseks. Käesoleval juhul ei ole tegemist isegi laenuga (vastastikuse lepinguga), vaid alusetu raha maksmise kohustusega, kus kohustuste kogumaht on prognoosimatu ning mille täitmise eest ei ole hageja saanud ühtegi vastuteenet, v.a abielu lahutamine, milline õigus tuleneb seadusest ja ei saa olla sõltuvuses elatise maksmise kohustusest. Elatise maksmine on äärmiselt ebaõiglane ka PKS § 76 lg 1 p 5 alusel. Kohus võib äärmise ebaõigluse vältimiseks ja kõiki asjaolusid kaaludes lahutatud abikaasa ülalpidamiskohustusest vabastada, kui selleks on kaalukas põhjus. Hageja ei nõustu kohtu käsitlusega, et pooltevaheline leping ei ole täitedokument. Hageja palub tunnistada lubamatuks sundtäitmine poolte vahel sõlmitud endiste abikaasade ühisvara jagamise kokkuleppe, elatise maksmise kokkuleppe ja asjaõiguslepingute, mis on tõestatud 13.11.2012.a Tallinna notari X X poolt ning mis on registreeritud notari ametitegevuse raamatu numbri 2324 all, punkti 5 alusel alates 22.06.2021.

hageja viivise tasumise kohustust elatise maksega viivitamise korral. Hageja ei ole lepingus toodud elatise maksmise kokkulepet kehtivalt üles öelnud (ülesütlemise eeldused ei ole täidetud). Pooled on lepingus elatise maksmise lõppemise alustes kokku leppinud, mistõttu VÕS § 196 lg 1 regulatsioon kohaldamisele ei kuulu. Käesoleval juhul ei esine ka mistahes VÕS § 196 lg-s 1 toodud eeldust elatise maksmise kokkuleppe ülesütlemiseks. Nimelt on lepingu erakorraline ülesütlemine võimalik vaid mõjuva põhjuse olemasolul, hageja ei ole aga tõendanud, et lepingu ülesütlemiseks esines mõjuv põhjus. Hagejal on piisavalt vara ja rahalisi vahendeid, et kostjale elatist tasuda. Lepingu erakorralist ülesütlemist põhjendas hageja ülesütlemisavalduses esiteks sellega, et väidetavalt on tema majanduslik seis võrreldes lepingu sõlmimise ajaga (2012. aasta) oluliselt muutunud ega võimalda kostjale enam elatist tasuda. Oma halba majanduslikku olukorda põhjendas hageja järgmiste asjaoludega: (i) Xxx kinnistu müügist saadud raha eest peab hageja tasuma võlgu; (ii) ettevõtte X X + on likvideeritud; (iii) ettevõtte V OÜ on võõrandatud; ning (iv) hageja ainsaks varaks on töötasu suurusega 1350 eurot kuus. Hagis märkis, hageja töösuhe V OÜ-s on lõppenud ning tema ainsaks sissetulekuks on käesoleval ajal pension, mille suurus varieerib igakuiselt ja jääb vahemikku 670-960 eurot. Hageja väitel on ka tema tervis halvenenud (võrreldes lepingu sõlmimise ajaga ehk 2012. aastaga). Hageja eeltoodud väited seoses tema majandusliku võimetusega kostjale elatist tasuda on ebaõiged, otsitud ning täielikult tõendamata. Puudub vaidlus selles, et Xxx kinnistu müüdi 23.12.2020 ning müügist saadud raha 310 000 eurot jagati hageja ja kostja vahel võrdsetes osades. Seega sai hageja kinnistu müügist 155 000 eurot. Kuigi hageja on väitnud, et ta pidi antud summa eest tasuma võlgu, pole hageja oma väite kinnituseks ainsatki tõendit esitanud. Seega on hageja väide paljasõnaline ning kinnistu müügist saadud 155 000 eurot tuleb arvestada hageja vara koosseisu kuuluvaks. Hageja on enda vara võõrandanud, kui see ei anna alust elatise maksmise kokkuleppe ülesütlemiseks ega oma kohustuste täitmisest keeldumiseks. Vara tasulise võõrandamise korral saadakse ka vastusooritus kuivõrd ostja tasub müüjale vara ostuhinna. Seega ei anna ainuüksi vara tasulise võõrandamise fakt hagejale alust väita, et tema majanduslik seis on vara võõrandamise tulemusena halvenenud. Samuti ei kinnita hageja väide, mille kohaselt on X X + likvideeritud, tema halba majanduslikku seisundit. Teatavasti jagatakse likvideerimisel äriühingule kuuluv vara osanike vahel. Tegemist oli eduka äriühinguga, mille likvideerimisel pidi hageja omandama märkimisväärses ulatuses vara. Lisaks kinnitavad avalikult kättesaadavad andmed, et tegelikkuses ei ole X X + oma majandustegevust lõpetanud, vaid hageja osalusega samanimeline ühing tegutseb edasi (uue registrikoodi all). 18.06.2015 ehk enne X X + (registrikood xxx) likvideerimist asutas hageja uue samanimelise ettevõtte registrikoodiga xxx. Asjaolusid arvestades on toimunud ettevõtte üleminek VÕS-i tähenduses. Hageja asutas samanimelise ühingu, mis tegutses pärast X X + likvideerimist ja tegutseb jätkuvalt edasi. Küsimus on selles, kas likvideeritud äriühing tegutseb sisuliselt edasi. Hageja likvideeris X X + üksnes õigusnäivuse loomiseks, et ta saaks väita, et tal ei ole võimalik lepingus toodud registrikoodiga ühingut poolte ühisele pojale A M enam objektiivsetel põhjustel võimalik üle anda. Elurendise andja majandusliku olukorra halvenemine ei anna alust elurendiselepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. See, et hageja varaline seis võib ajas muutuda või et hageja jääb pensionile, oli hageja jaoks lepingu sõlmimisel ettenähtav. Hageja peab tõendama, et hageja ei oleks lepingu täitmise korral võimeline ennast mõistlikult ülal pidama. Ühtegi sellekohast tõendit hageja aga esitanud ei ole. Hageja on ise menetluses väitnud, et temale kuulub enam kui poole miljoni euro väärtuses kinnisvara. Hagejale kuulusid ülesütlemisavalduse esitamise ajal neli kinnisasja. Arvestades kinnisvarahindade tõusu, siis on eelduslikult tõusnud käesolevaks ajaks ka hageja omanduses olevate kinnistute väärtus. Lisaks kinnisvarale on hageja saanud Randvere tee kinnistu müügist 155 000 eurot. Arvestades, et hageja sai 2020. aasta lõpus toimunud kinnistu müügist 155 000 eurot, siis ei ole eluliselt usutav, et hagejal on Eestis üks arvelduskonto, kus on arvel 308-310 eurot. Samuti kuulub hagejale äriühing X X + registrikoodiga xxx, mille kaudu on hageja jätkanud likvideeritud X X + majandustegevust. Seega on hageja varaline seis väga hea, kuivõrd hagejale kuulub vara, mille väärtuseks on märkimisväärselt üle poole miljoni euro. Hageja väited selle kohta, et hageja on oma vara võõrandanud, ei oma asja lahendamisel tähtsust, sest oma vara teadliku võõrandamisega ei saa vabaneda lepinguga võetud kohustuste täitmisest. Äriregistrist nähtuvalt kuulus hageja ka enne kohtuasja algatamist OÜ E juhatusse ja osanikeringi. Hageja taandus OÜ E osanikeringist ja juhatusest vahetult enne käesoleva kohtuasja algust. Samuti koondati hageja viimase pojale kuuluvast V OÜ-st vahetult enne käesoleva kohtuasja algust. Hageja poolt välja 6 (14)

toodud ettekäänded elatise maksmise kokkuleppe ülesütlemiseks olid hagejale teada ja ettenähtavad juba lepingu sõlmimisel. Arvestades hageja varalist seisundit on ka täiesti kohatud hageja väited sellest nagu tooks elatise maksmine kaasa hageja vaesumise 2035. aastaks. Seda, et elatise maksmine toob kaasa hageja vara vähenemise, pidi hageja ette nägema juba lepingu sõlmimisel. Tegemist ei ole sellise asjaoluga mida hageja ei võinud ette näha elatise maksmise kokkuleppe sõlmimisel ega seega ka mõjuva põhjusega, mis võiks hagejale anda õiguse VÕS § 196 lg 1 alusel lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Hageja saab lepingu ülesütlemisel tugineda vaid ülesütlemise ajal eksisteerivatele asjaoludele, mitte hüpoteetiliselt tulevikus võib-olla aset leidvatele sündmustele. Ülesütlemise alus peab esinema ülesütlemisavalduse esitamise ajal, mistõttu ei saanud hageja 23.04.2021 öelda lepingut üles põhjustel, mis võivad teoreetiliselt ilmneda aastal 2035. Asjakohatud on hageja viited perekonnaseadusele ja sellega seonduvalt kostja majanduslikule olukorrale. Hageja on avaldanud, et tal ei ole kohustust kostjale elatist tasuda, kuna kostja ei ole abivajav abikaasa perekonnaseaduse (PKS) § 73 lg 1 tähenduses. Hageja kohustus tasuda kostjale elatist tuleneb poolte vahel 13.11.2012.a sõlmitud elatise maksmise kokkuleppest, mitte perekonnaseadusest. Kokkuleppel puudub mistahes seos perekonnaseaduses sätestatud lahutatud abivajava abikaasa ülalpidamise regulatsiooniga. Kuna poolte vahel sõlmitud leping ei allu PKS § 73 lg 1 regulatsioonile, ei oma käesolevas asjas vähimatki tähtsust, kas kostja on võimeline ennast ise üleval pidama või mitte. Hageja peab endale lepinguga võetud kohustusi täitma kostja majanduslikust olukorrast sõltumata. Hageja ei ole tõendanud, et tal pole end lepingu täitmise korral võimalik mõistlikult ülal pidada. Kohus on menetluses pooltele selgitanud, et analoogia korras võiks kohaldamisele tulla võlaõigusseaduse (VÕS) § 267 p 2 (rendise andja võimatus end ülal pidada). Hageja ei ole tõendanud, et tal ei ole võimalik lepingu täitmise korral end mõistlikult ülal pidada. See, et hageja varaline seisund on väidetavalt halvenenud, ei anna alust vabastada hagejat lepinguga võetud kohustuse täitmisest. Hageja on oma majandusliku seisu halvenemist põhistanud muuhulgas asjaoluga, et X X + on likvideeritud, kuid antud väite on kostja ümber lükanud. Arvestades ka üldisest majanduskeskkonnast tingitud kinnisvarahindade tõustu, on hageja varaline seis aastatega hoopis paranenud, mitte vastupidi. Samuti jääb kostjale arusaamatuks, kuidas sai hageja majanduslik seis kasvõi teoreetiliselt lepingu sõlmimise järgselt olulisel halveneda, võttes arvesse, et hageja on suurema osa oma kinnisvarast omandanud just pärast lepingu sõlmimist. Isegi kui hageja väited tema majandusliku seisundi halvenemisest vastaksid tõele, on hageja sellises olukorras iseenda tegevuse tõttu. Lepinguga võetud elatise maksmise kohustus ei ole mittetäielik (kõlbeline) kohustus VÕS § 4 lg 1 tähenduses. Hageja suhtes toimuv sundtäitmine ei ole hea usu põhimõttega vastuolus. Hea usu põhimõtte vastasus seisneb hageja väitel selles, et ta on enda väitel täitnud lepingu p-s 5.3.3 toodud eeldusega vähemalt samaväärse eelduse. Viidatud lepingupunkti kohaselt vabaneb hageja elatise maksmise kohustusest kui ta võõrandab poolte ühisele pojale A M osa äriühingus X X +. Hageja on välja toonud, et tegelikkuses võõrandas ta A M 2020. aastal palju väärtuslikuma ainuosaluse V OÜ-s sümboolse hinnaga 10 000 eurot. Hageja väitel on ta sellega täitnud lepingus p-s 5.3.3 toodud eeldusega samaväärse eelduse, mistõttu on hageja hinnangul sundtäitmine hea usu põhimõttega vastuolus. Kostja antud väidetega ei nõustu ning vaidleb neile vastu. Ühtegi lepingu p-s 5.3 märgitud sündmust ei ole aset leidnud ning V OÜ osa võõrandamine ei ole lepingus toodud elatise maksmise kokkuleppe lõppemise aluseks. Vastavalt lepingu p-le 5.3.3 on elatise maksmise kokkuleppe lõppemise üheks aluseks ettevõtte X X + võõrandamine poolte ühisele pojale A M. Lepingu p-s 5.3.3 mainitud ettevõtet X X + ei ole hageja A M võõrandanud. Sõltumata sellest kas hageja on andnud A M üle lepingu p-s 5.3.3 märgitud hüvega samaväärse hüve või mitte, siis ei saa see olla ega ka ole elatise maksmise kokkuleppe lõppemise aluseks. VÕS § 186 p 1 kohaselt lõpeb võlasuhe kohase täitmisega. Elatise maksmise kokkuleppe lõppemise alused on ammendavalt reguleeritud lepingu p-s 5.3 ning puudub vaidlus selles, et ühtegi lepingu p-s 5.3 märgitud sündmustest ei ole aset leidnud. Y + ei ole likvideeritud, vaid tegutseb sisuliselt edasi. Likvideeritud ettevõtte vara on seega viidud uude asutatud ettevõttesse, sealjuures on ettevõttes säilinud likvideeritud ettevõtte identiteet. Järelikult on toimunud ettevõtte üleminek VÕS § 180 tähenduses, mitte ettevõtte likvideerimine. Hageja on ise käitunud vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja vabatahtlikult likvideeris lepingus toodud äriühingu ja asutas selle asemel uue (sisuliselt hakkas lepingus nimetatud X X + tegutsema uue keha alt). Samal ajal väidab hageja, et tal ei ole võimalik enam lepingus nimetatud ettevõtet objektiivselt üle anda (kuivõrd see on likvideeritud), kuid ta on V OÜ võõrandamise näol sisuliselt täitnud lepingu p-s 5.3.3 toodud eelduse. Hoopis hageja enda 7 (14)

käitumine on hea usu põhimõttega vastuolus ning on alust arvata, et hageja likvideeris lepingus nimetatud X X + üksnes õigusnäivuse loomiseks ja kostja ees lepinguga võetud kohustuste täitmisest kõrvalehoidmiseks. Hageja ei ole lepingu p-s 5.3.3 toodud kohustust täitnud ning kostja ei ole andnud nõusolekut täitmise asendamiseks. Lepingu p-s 5.3.3 sätestatud teo asendamiseks (et hageja võiks X X + osa tasuta üleandmise asendada mõne muu teoga, antud juhul siis V OÜ osa tasulise võõrandamisega) ei ole kostja nõusolekut andnud. Hageja ei ole kostjale kordagi teatanud, et ta soovib lepingu p-s 5.3.3 toodud kohustuse täitmist asendada. Alles pärast seda kui hagejal tekkis lepingust tulenevalt elatise maksmise kohustus asus ta väitma, et on täitnud lepingu p-s 5.3.3 toodud eeldusega samaväärse eelduse. Olukorras, kus seadus näeb selgelt ette, et kohustuse täitmise asendamine on lubatud vaid teise poole nõusolekul, ei saa ainuüksi seetõttu käsitleda hageja poolt V OÜ osa võõrandamist kui kohustuse täitmise asendamist hageja poolt ega väita, et tulenevalt V OÜ osa võõrandamisest on sundtäitmine hea usu põhimõttega vastuolus. Hageja oli lepingu sõlmimisel nõus leppima kokku elatise maksmise kohustuse lõppemises üksnes juhul kui hageja võõrandab poolte ühisele pojale X X+ osa (ja mitte mingi muu vara). Kostja ei saanudki OÜ V osa võõrandamist kuidagi vaidlustada, sest V OÜ osa võõrandas hageja poolte ühisele pojale (mitte kostjale). Hageja ei ole enne V OÜ osa A M võõrandamist kostjale teatanud, et ta soovib lepingu p-s 5.3.3 toodud kohustuse täitmise asendamist (veelgi vähem selleks kostja nõusolekut küsinud) ning kostja ei ole lepingu p-s 5.3.3 toodud kohustuse täitmise asendamiseks ka oma nõusolekut andnud. V OÜ osa võõrandamisega ei ole hageja andnud A. M üle samaväärset hüve. V OÜ-l oli osa müümise hetke seisuga vara 282 843,83 euro väärtuses ning kohustusi 285 440,72 euro väärtuses. Järelikult oli ettevõttel müügilepingu sõlmimise hetkel kohustusi 2596,89 euro võrra rohkem, kui vara. Samuti oli müügi hetkel aruandeaasta kahjum -17 721,46 eurot. Olukorras, kus ettevõttel on kohustusi rohkem kui vara, ei ole võimalik väita, et tegemist on eduka ettevõttega, ammugi mitte ei saa väita, et V OÜ osa väärtus oli võrdväärne 70 000 euroga. Hageja ei võõrandanud V OÜ osa A M tasuta, vaid müüs selle 10 000 euro eest. Poolte vahel sõlmitud lepingu p-s 5.3.3 märgitud „võõrandamise“ all pidasid pooled silmas tasuta võõrandamist, mitte vara müümist. V OÜ arveldusarved ei tõenda ettevõte head majandusliku seisu, nagu hageja on püüdnud väita, vaid konto väljavõtted viitavad hoopis asjaolule, et V OÜ vajas oma majandustegevuseks halva majandusliku olukorra tõttu täiendavat kapitali, mille ettevõte sai nii osakapitali suurendamisega kui ka lühiajaliselt võetud laenudega. Leping ei ole tühine (heade kommetega vastuolus). Poolte vahel sõlmitud VÕS-i elurendise lepingu regulatsioonile vastav leping on seadusega reguleeritud ning selle järgi ongi elurendise maksjal vaid kohustused ja elurendise saajal vaid õigused. Hageja viited õiguste ja kohustuste tasakaalule on asjakohatud kuna seadusega on ette nähtud veel lepingu liike, kus ühel lepingupoolel on ainult või ennekõike vaid kohustused ja teisel õigused. Hageja loogika järgi oleksid sellisel juhul tühised ka kõik kinkelepingud, kus kinkija annab oma vara tasuta ära, kuid selle eest midagi vastu ei saa. Hageja lepingu erakorralise ülesütlemise avaldus on tagajärjetu, kuivõrd lepingus toodud elatise maksmise kokkuleppe ülesütlemise materiaalsed eeldused ei olnud täidetud. Hagejal puudus mõjuv põhjus lepingu ülesütlemiseks. Sealjuures on kõik hageja väited, millega hageja ülesütlemisavaldust põhistas, jäänud menetluses täielikult tõendamata. Hageja ei ole tõendanud oma väidet selle kohta, et hageja majanduslik seis on pärast lepingu sõlmimist halvenenud. Samuti on oluline rõhutada, et isegi kui hageja majanduslik seis oleks tõepoolest halvenenud, ei annaks ka see asjaolu elurendise lepingu olemust arvestades ning poolte õigustatud huve kaaludes alust lepingus toodud elatise maksmise kokkuleppe ülesütlemiseks. Hageja pidi tõendama, et hageja ei oleks lepingu täitmise jätkamise korral võimeline ennast mõistlikult ülal pidama, seda hageja aga tõendanud ei ole ning võttes arvesse hageja vara väärtust ülesütlemisavalduse esitamise ajal, ei saa olla mingit kahtlust selles, et hagejal on vara enda ülevalpidamiseks enam kui küll. II.

Kohtuotsuse põhjendav osa

kokkulepete sõnastus on tõendatud notariaalaktiga (dtl 18-24). Pooled ei vaidle selle üle, et poolte ühisomandis olnud kinnisasi asukohaga Xxx, Tallinn müüdi 23.12.2020. Kuivõrd pooled asjaolu üle ei vaidle, ei vaja asjaolu eraldi tõendamist (TsMS § 231 lg 2 ja 238 lg 1 p 1). Pooled ei vaidle selle üle, et hagejal puudub kostja suhtes lahutatud abikaasa ülalpidamiskohustus. Kohtu hinnangul ei vaja seetõttu asjaolud, millest nähtub õigussuhte olemasolu või puudumine, eraldi tõendamist (TsMS § 231 lg 2 ja 238 lg 1 p 1).

notariaalselt tõestatud kokkulepe, millega võlgnik on andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele. Notariaalakti punkt 5.2 sisaldab järgmist kokkulepet: „5.2. R M ja I M on kokku leppinud, et R M kohustub alluma kohesele sundtäitmisele lepingust tulenevate I M nõuete täitmiseks“ (dtl 21, p 5.2). Kohtu hinnangul on pooled leppinud kokku, et hageja annab nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele. Kohtu ülesanne on poolte taotlustest sõltumata kontrollida tehingu kehtivust, millest tuleneva õigussuhte olemasolu või puudumise üle pooled vaidlevad. Kohus leiab, et TMS § 2 lg 1 p 181 järgi saab täitedokumendiks olla notariaalselt tõestatud kohesele sundtäitmisele allumise kokkulepe, mis on sõlmitud seaduse alusel tekkinud elatise nõude kohta. Perekonnaseadus näeb ette lahutatud abikaasa ülalpidamiskohustuse (PKS §§ 72-79) ning põlvnemisest tuleneva ülalpidamiskohustuse (PKS §§ 96-110). Lahutatud abikaasa ülalpidamiskohustuse notariaalse lepinguga reguleerimise võimalus on seadusega sõnaselgelt sätestatud (PKS § 78 lg 1). Põlvnemisest tuleneva ülalpidamiskohustuse kohta kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppe sõlmimist on jaatatud kohtupraktikas (vt nt RKTKo 3-2-1-111-16 p 24.2, RKTKo 2-19-9679 p 11). Nii lahutatud abikaasa kui ka põlvnemisest tuleneva ülalpidamiskohustuse osas kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppe sõlmimise eelduseks on seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse olemasolu, mitte ülalpidamiskohustuse tekkimine poolte kokkuleppe alusel. Elurendiselepingu sõlmimisel võtab elurendise andja endale lepinguga kohustuse elurendist maksta. VÕS § 568 lg 1 järgi on elurendiseleping võlaõiguslik leping, mis paneb elurendise andjale kohustuse maksta elurendise saajale perioodiliselt teatud rahasumma või andma üle muid liigitunnustega piiritletud esemeid ega seo kohustuse olemasolu elurendise saaja vanuse või abivajadusega. Elurendiseleping loob raha või muude liigitunnustega piiritletud esemete üleandmise kohustuse, mis ei erine muud liiki võlaõiguslike lepingute alusel tekkivatest raha või muude liigitunnustega piiritletud esemete üleandmise kohustustest. VÕS § 568 lg 1 ei sätesta elurendise andja kohustust maksta elurendise saajale elatist perekonnaseaduse ja TMS § 2 lg 1 p 181 mõistes. Eeltoodust tulenevalt ei ole elurendise andjal ja elurendise saajal võimalik sõlmida TMS § 2 lg 1 p 181 nimetatud kokkulepet elurendiselepingust tuleneva elurendise andja kohustuse kohta maksta elurendise saajale elurendist. Lepingupooltel on võimalik sõlmida TMS § 2 lg 1 p 1-s 18 nimetatud kokkulepe, mille kohaselt on võlgnik pärast nõude sissenõutavaks muutumist andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele. Notariaalaktist nähtuvalt ei ole kokkulepe sõlmitud pärast nõude sissnõutavaks muutumist, mistõttu ei saa lugeda pooltevahelist lepingut täitedokumendiks TMS § 2 lg 1 p 18 järgi. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 sätestab, et seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Kohus on seisukohal, et TMS § 2 lg 1 punktid 18 ja 181 sisaldavad keeldu sõlmida kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppeid nõuete kohta, mida ei ole punktides 18 ja 181 märgitud. Pooled on sõlminud kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppe rahalise nõude kohta, mis ei ole sissenõutavaks muutunud ja mis ei ole elatise tasumise nõue perekonnaseaduse mõistes. TMS § 2 lg 1 sätestab täitedokumentide ammendava loetelu. Seega on TMS § 2 lg 1 punktides 18 ja 181 sisalduvate keeldude eesmärk tuua kaasa keeldu rikkuvate kokkulepete tühisus, et pooled ei saaks kokkuleppel luua uusi täitedokumentide liike. Kohus leiab eeltoodut arvestades, et notariaalakti punktis 5.2 sisalduv poolte kokkulepe, mille kohaselt hageja kohustub alluma kohesele sundtäitmisele lepingust tulenevate kostja nõuete täitmiseks, on TMS § 2 lg 1 p-dest 18 ja 181 ja TsÜS §-st 87 tulenevalt tühine. Kohus leiab, et kokkulepet ei muuda kehtivaks täitedokumendiks see, kui lepingupooled kasutavad mõiste „elurendis“ asemel mõisteid „elatis“ või „elatusraha“. Samuti ei muuda kokkulepet kehtivaks täitedokumendiks see, kui mõlemad pooled on elurendiselepingust tulenevat elurendise maksmise 10 (14)

nõuet ekslikult elatisenõudeks, mille osas on võimalik TMS § 2 lg 1 p 181 järgi kokku leppida kohesele sundtäitmisele allumises.

11 (14)

majandusliku seisundi muutumine võrreldes lepingu sõlmimise ajaga hagejale õigust lepingu ülesütlemiseks VÕS § 97 lg 2 järgi.

/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Ventsli kohtunik

14 (14)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.