Egon Linde hagi Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks või alternatiivselt Tartu Maakohtu
30.oktoobri 2018. a määrusega tsiviilasjas nr 2-18-4690 tunnustatud kostja nõude aegumise tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 14. novembri 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Egon Linde apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant) Egon Linde (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Helena Noot Kostja (vastustaja) Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu), lepinguline esindaja Rauno Õismaa
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1(11)
1.Jätta Tartu Maakohtu 14. novembri 2022. a otsuse resolutsioon muutmata, täiendades otsuse põhjendusi.
Jätta poolte apellatsiooniastme menetluskulud Egon Linde kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Egon Linde (hageja) esitas 10. detsembril 2021 Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) (kostja) vastu hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, milles palus tunnistada: 1) põhiseadusega vastuolus olevaks selliste õigusnormide andmata jätmine, mis ei kehtesta pankrotimenetluses tunnustatud maksunõuete aegumisele maksukorralduse seaduse (MKS) §-ga 132 analoogset nõude aegumise regulatsiooni, ning 2) lubamatuks Tartu Maakohtu 30. oktoobri 2018. a määrusega tsiviilasjas nr 2-18-4690 tunnustatud kostja nõude summas 608 724 eurot 90 senti sundtäitmine alates nõude aegumisest. Hageja palus juhul, kui kohus leiab, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eeldused ei ole täidetud, tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks selliste õigusnormide andmata jätmine, mis ei kehtesta pankrotimenetluses tunnustatud maksunõuete aegumisele MKS §-ga 132 analoogset nõude aegumise regulatsiooni, ning tuvastada Tartu Maakohtu
30.oktoobri 2018. a määrusega tsiviilasjas nr 2-18-4690 tunnustatud kostja nõude 608 724 eurot 90 senti aegumine. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt tegi kostja 26. juunil 2013 hageja suhtes vastutusotsuse nr 13-7/266-11 (vastutusotsus), millega kohustas hagejat tasuma EQ Ehitab OÜ (pankrotis) poolt tasumata maksusumma 611 830 eurot 29 senti. Hageja vaidlustas vastutusotsuse seaduses sätestatud korras, kuid edutult. Kostja esitas 27. veebruaril 2014 kohtutäiturile täitmisavaldused, millega algatati vastutusotsuse täitmiseks täitemenetlused. Kostja esitas 27. märtsil 2018 pankrotiavalduse hageja pankroti väljakuulutamiseks. Tartu Maakohus tegi 30. oktoobril 2018 määruse, millega lõpetati hageja pankrotimenetlus raugemise tõttu. Maakohtu 30. oktoobri 2018. a määruse resolutsioonis on märgitud, et kostja nõue, mille ulatuses kostja ei ole raha saanud, on 608 724 eurot 90 senti. Maakohtu
30.oktoobri 2018. a määrus on jõustunud. 2(11)
Kostja ei ole maakohtu 30. oktoobri 2018. a määrusest tuleneva nõude sundtäitmiseks kohtutäituri poole veel pöördunud. See aga ei välista sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine ei ole välistatud enne täitemenetluse alustamist, kui täitemenetluse alustamist võib lähitulevikus eeldada. SEB Pank AS pöördus maakohtu 30. oktoobri 2018. a määrusest tuleneva nõude täitmiseks kohtutäituri poole. Võib eeldada, et kostja teeb lähitulevikus sama. Kostjal on kohustus maksuvõlad sisse nõuda. Täitedokumendist tuleneva nõude sundtäitmise aegumine on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluseks. Kui kohus leiab, et kostja nõude sundtäitmine ei ole veel aegunud, tuleb sundtäitmine tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 369 tulenevalt tunnistada lubamatuks ajast, mil nõude sundtäitmine on aegunud. Kui aga kohus peaks leidma, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise eeldused ei ole täidetud, esitab hageja alternatiivselt tuvastusnõude. Pankrotimenetluses tunnustatud maksunõuded on sisuliselt aegumatud. See on füüsilisest isikust maksuvõlgnikele äärmiselt koormav. Hagejale tehti vastutusotsus 26. juunil 2013. Vastutusotsus esitati 27. veebruaril 2014 täiturile täitmiseks. Täitemenetluses oleks nõue aegunud viie aasta jooksul ehk 2019. a lõpus. Hageja pankrot kuulutati välja
11.juulil 2018. Sellega katkes MKS § 132 lg 5 p-st 2 tulenevalt aegumine. MKS § 128 lg 1 kohaselt rahuldatakse maksukohustuslase pankroti väljakuulutamise korral maksuvõlad pankrotiseaduses sätestatud korras. Riigikohtu praktika kohaselt tuleks pankrotimenetluses maksunõudele kohaldada tsiviilseadustiku üldosa seaduse aegumise sätteid. Pärast pankrotimenetluse raugemist on kostjal pankrotiseaduse (PankrS) §-st 168 tulenevalt tunnustatud maksunõuet võimalik sisse nõuda alternatiivselt nii MKS § 132 kui ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 157 lg-s 3 sätestatud aegumistähtaegu arvestades. Kuna TsÜS § 157 lg 3 kohaselt aegub pankrotimenetluses tunnustatud nõue 10 aasta jooksul pankrotimenetluse lõppemisest, võib kostja viivitada täitmisavalduse esitamisega kuni 22. novembrini 2028. Täitmisavalduse esitamisel aegumine katkeb ja algab TsÜS § 159 lg 1 alusel uuesti. See tähendab, et nõuet saaks enne aegumist täita kuni 2038. a lõpuni. Aegumise vältimiseks saaks kostja PankrS § 10 lg 2 p-le 2 tuginedes esitada hageja suhtes uue pankrotiavalduse, mistõttu algaks menetlus uuesti. Kehtiv regulatsioon ei ole piisavalt määratletud ega selge, et keskmine inimene saaks aru pankrotimenetluses tunnustatud maksuvõla aegumisest. Maksuvõlgade pankrotieelne, pankrotimenetluse aegne ja pankrotimenetluse järgne aegumistähtaja kulgemise, peatumise ja katkemise regulatsioon on seaduste vahel jaotatud. Sätestatud ei ole, millal milline seadus kohaldub. See on vastuolus õigusselguse põhimõttega. Maksunõuete aegumise regulatsioon soodustab ebaproportsionaalselt kostjat. Kostjal on võrreldes teiste võlausaldajatega suuremad võimalused võlgu sisse nõuda, sh valida, millisel õiguslikul alusel ja kuidas seda teha. Maksuhaldur saab erinevalt teistest võlausaldajatest ise teha võla sisse nõudmiseks täitetoiminguid enne kohtutäituri poole pöördumist (MKS § 130). Kostjat ei peaks aegumise regulatsiooni kaudu täiendavalt soodustama. Maksunõuete sundtäitmise tähtaja piiramine ei paneks maksuhaldurit võrreldes teiste võlausaldajatega halvemasse olukorda. Regulatsiooni puudumine, mis sätestaks maksunõude sundtäitmise aegumistähtaja absoluutse ülempiiri, on vastuolus põhiseadusega. MKS § 132 ei piira sundtäitmise katkemiste arvu ega sätesta maksuvõla sundtäitmise absoluutset ülempiiri. Seetõttu on MKS § 132 järgi võimalik, et erinevad sundtäitmise aegumist katkestavad asjaolud pikendavad maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaega oluliselt üle viieaastase aegumistähtaja. Maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaja ülempiiri puudumine on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-s 10 sätestatud õigusselguse ja õigusrahu põhimõtetega. Ülempiiri puudumine jätab maksukohustuslase maksuvõla sundtäitmise 3(11)
aegumistähtaja osas teadmatusse ja ebakindlusesse. Maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaja ülempiiri puudumine rikub PS §-s 14 sätestatud õigust menetlusele ja korraldusele. Maksumenetlus peab olema seaduses reguleeritud vajaliku detailsusega. Maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaja ülempiiri seaduses sätestamata jätmine on vastuolus PS § 13 lg-s 2 sätestatud õigusega seaduse kaitsele riigivõimu omavoli eest. Kehtiv regulatsioon võimaldab maksuhalduril maksuvõla aegumistähtaega erinevate toimingutega katkestada ja seeläbi aegumistähtaega määramatuseni pikendada. Maksuhalduri poolt maksuvõla sissenõudmise puhul on tegemist sunni teostamisega, mistõttu ei ole maksuhaldur ja eraõiguslikust isikust võlausaldaja maksukohustuslase pankrotimenetluses ega selle järgselt võrdses olukorras. Maksunõuete sundtäitmise aegumistähtaja regulatsioonist peab selgelt tulenema, millise ajaperioodi jooksul on riigil õigus isiku suhtes sundi rakendada. Eraõiguslikust isikust võlausaldajal ei pruugi olla soovi ega vahendeid lõputult täitetoiminguid algatada ja võlgnevust sisse nõuda. Riigi ressurss on aga piiramatu. Maksuhaldur saab soovi korral pärast pankrotimenetluse lõppu anda uue korralduse maksuvõla tasumiseks ja seejärel kohaldada MKS §-s 130 sätestatud täitetoiminguid kohtutäituri poole pöördumata. Sealjuures saab maksuhaldur teha seda korduvalt, st esitada uue täitmisavalduse, seejärel pankrotiavalduse ning pankroti raugemisel teha uue korralduse maksuvõla tasumiseks ja rakendada uuesti täitetoiminguid. Pankrotimenetluses tunnustatud maksunõude täitmise võimaldamine TsÜS § 157 lg 3 alusel on vastuolus põhiseadusega. See kahjustab oluliselt maksukohustuslase olukorda. TsÜS § 157 lg 3 kohaldamine ei ole võrdse kohtlemise tagamiseks põhjendatud, kuna maksuhaldur ja eraõiguslikust isikust võlausaldaja ei ole maksukohustuslase pankrotimenetluses võrdsed. Viieaastase aegumistähtaja sätestamine MKS §-s 132 kinnitab seadusandja tahet kehtestada maksunõuete, sh pankrotimenetluses esitatavate maksunõuete sundtäitmise suhtes viieaastane aegumistähtaeg. Õigus mõistliku pikkusega sissenõudmisajale tuleneb ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg-st 1. EIÕK art 6 lg 1 kohaldub kõikidele menetlusstaadiumitele, sh täitemenetlusele. Maksunõuete sissenõudmine on täitemenetlus, olenemata sellest, kas seda viib läbi maksuhaldur, kohtutäitur või pankrotihaldur. Maksunõuete sissenõudmine peab toimuma mõistliku aja jooksul. Kehtiv regulatsioon, mis lubab pankrotimenetluses tunnustatud maksunõudeid erinevalt täitemenetluses täidetavatest nõuetest sisuliselt lõpmatult täita, on ebamõistlikult pikk EIÕK art 6 lg 1 tähenduses ja seega EIÕK artikliga 6 vastuolus.
Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata.
Hageja ei toonud välja asjaolusid, millest tulenevalt saaks eeldada, et kostja algatab hageja suhtes lähitulevikus täitemenetluse. Asjaolust, et teine võlausaldaja esitas hageja vastu täitmisavalduse, ei saa eeldada, et kostja teeb sama. Kõikidel võlausaldajatel on pankrotimenetluse lõppedes võimalik kohtulahendiga tunnustatud nõuet täita 10 aastat. Maksuhaldur on pankrotimenetluse lõppedes teiste võlausaldajatega võrdses olukorras. Kui aga maksuhaldurile TsÜS-is sätestatud aegumise regulatsioon ei kehtiks, oleks maksuhaldur teiste võlausaldajatega võrreldes ebavõrdses seisus. Nimelt saaks sellisel juhul maksuhaldur nõuet MKS-i alusel täita vaid viis aastat. Maksuhalduri õigus täita oma nõuet sarnaselt teistele võlausaldajatele TsÜS-i regulatsiooni järgi ei ole maksuhaldurit ebaproportsionaalselt soodustav või keskmisele inimesele arusaamatu. Kuna MKS-ist tulenev tähtaeg ei ole pikem TsÜS-is sätestatud tähtajast, ei saa sellise sätte järgi nõude täitmine võlgniku olukorda halvendada. Võlgniku pankrotimenetluse korral TsÜS-i sundtäitmise aegumise sätete kohaldamine ei ole vastuolus õigusselguse põhimõttega. Siinjuures tuleb arvestada, et pankrotimenetluse näol on tegemist tsiviilmenetlusega, mida reguleerib peamiselt pankrotiseadus. Asjaolu, et 4(11)
maksuhaldurile kehtivad pankrotimenetluses tunnustatud nõude sundtäitmisel teiste võlausaldajatega sarnased tingimused, on võlgnikule pigem arusaadavam. Maksuhalduri õigus valida pärast pankrotimenetluse lõppu maksunõude sissenõudmise aluseks sarnaselt teistele võlausaldajatele TsÜS § 157 lg 3, ei ole vastuolus õigusselguse ja õigusrahu põhimõtetega ega kahjusta maksukohustuslase õigust seaduse kaitsele riigivõimu omavoli eest. Õiguslikult ebaselge olukorraga ega riigivõimu omavoliga ei saa olla tegemist olukorras, kus riik teeb otsuse, mille tegemise õigus tuleneb seadusest. Maksunõude täitmine TsÜS § 157 lg 3 alusel täidab võrdse kohtlemise põhimõtet ega ole vastuolus põhiseadusega. Põhiseadusega ei ole vastuolus selliste õigusnormide andmata jätmine, mis ei kehtesta pankrotimenetluses tunnustatud maksunõuete aegumisele MKS §-ga 132 analoogset nõude aegumise regulatsiooni. Kuivõrd hageja suhtes lõppes pankrotimenetlus 2018. aastal, hakkas nõude sundtäitmise uus aegumistähtaeg kulgema 1. jaanuaril 2019. Nõude sundtäitmine aegub hageja suhtes MKS-i alusel kõige varem 1. jaanuaril 2024 ning TsÜS-i alusel alles 1. jaanuaril 2029. Kostja nõue hageja vastu ei ole aegunud. Aegumine peatub TsÜS § 160 kohaselt õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus jättis 14. novembri 2022. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hagi esitamine ei ole välistatud. SEB Pank AS-i tegevusest ei saa teha järeldusi kostja tegevuse kohta. Kostja on samas kohustatud maksuvõlad sisse nõudma. Maksunõude täitmine TsÜS § 157 lg 3 alusel on võrdse kohtlemise põhimõttega kooskõlas ega ole seetõttu põhiseadusega vastuolus. Maksuhalduri võimalus täita pärast pankrotimenetluse lõppu pankrotimenetluses tunnustatud maksunõuet alternatiivselt nii TsÜS § 157 lg 3 kui ka MKS § 132 alusel ei kahjusta teiste võlausaldajate huve ega ole ebaproportsionaalselt maksuhaldurit soodustav. Kui maksuhalduril oleks võimalik oma nõuet täita üksnes viis aastat, asetaks see maksuhalduri teiste võlausaldajatega võrreldes ebavõrdsesse olukorda. Maksuhalduri valikud pikema aegumistähtaja osas on võrdsed teiste võlausaldajatega. Tegemist ei ole õigusliku määratlematusega, mis oleks vastuolus õigusselguse ja õigusrahu põhimõtetega ning kahjustaks maksukohustuslase õigust seaduse kaitsele riigivõimu omavoli eest ning õigust korraldusele ja menetlusele. Regulatsioon ei ole PS §-ga 10 ega § 13 lg-ga 2 vastuolus. PankrS § 44 lg 1 näeb ette, et pärast pankroti väljakuulutamist võivad pankrotivõlausaldajad esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras. PankrS § 168 näeb ette, et ulatuses, milles võlausaldaja pankrotimenetluses tunnustatud nõue on jäänud pankrotimenetluses rahuldamata, on kohtu määrus täitedokumendiks. Pankroti väljakuulutamisel muutub maksunõue olemuselt pankrotimenetluse nõudeks, millele kohaldatakse koos teiste nõuetega pankrotimenetluse sätteid, sõltumata sellest, kas nõuded on tekkinud eraõiguslikust või avalik-õiguslikust suhtest. Sissenõudmistoimingute aegumise regulatsioon ei ole pankrotimenetluse lõppedes sellisena keskmisele inimesele eelduslikult arusaamatu. Olukord, kus füüsilisest isikust maksuvõlgnikele on täitemenetluses toimuv sundtäitmine koormav ja võimaliku ettenähtamatu aegumistähtaja ülempiiriga, ei ole põhiseadusega vastuolus. Maksuvõla olemus ei tingi erineva regulatsiooni otstarbekohasust või möödapääsmatust. Kui seadusandja peab tsiviilkäibe paremaks tagamiseks või muul põhjusel vajalikuks eristada maksuvõla sundtäitmisega seonduvat teistest võlausaldajatest, on see õiguspoliitiliselt põhjendatav. Vastuolu PS §-s 10 sätestatud õigusselguse ja 5(11)
õigusrahu põhimõtetega ei ole tuvastatav, kehtiv regulatsioon ei soodusta maksuhaldurit ebaproportsionaalselt. Põhiseadusega ei ole vastuolus selliste õigusnormide andmata jätmine, mis ei kehtesta pankrotimenetluses tunnustatud maksunõuete aegumisele MKS §-ga 132 analoogset nõude aegumise regulatsiooni. Ei ole alust jaatada kostja poolt hageja teistsuguse kohtlemise põhjendatust võrreldes teiste võlausaldajatega. Regulatsioon ei ole EIÕK art 6 lg-ga 1 vastuolus. Hageja väide pankrotimenetluses tunnustatud maksunõuete sisuliselt lõpmatu täitmise kohta ei ole hagi rahuldamist tingiv ka seetõttu, et maksuhalduri poolt avalduste esitamine põhineb reaalselt iga juhtumi eraldi hindamisel ja tegelikkuses lõpmatut täitmist ei toimu. Hageja põhinõuded jäävad seega rahuldamata. Hageja alternatiivsed nõuded jäävad rahuldamata samadel põhjustel, mis põhinõuegi.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus, teha uus otsus, millega hagi rahuldada, ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kehtiv regulatsioon lubab maksuhalduril maksunõudeid sisuliselt lõpmatult täita ja valida, millist aegumistähtaega maksuhaldur parasjagu kohaldada soovib. Maksuhalduril on PankrS §-st 168 tulenevalt tunnustatud maksunõuet võimalik sisse nõuda alternatiivselt nii MKS § 132 kui ka TsÜS § 157 lg-s 3 sätestatud aegumistähtaegu arvestades. Kuivõrd TsÜS § 157 lg 3 kohaselt aegub pankrotimenetluses tunnustatud nõue kümne aasta jooksul pankrotimenetluse lõppemisest, siis võib kostja viivitada täitmisavalduse esitamisega kuni
22.novembrini 2028. Täitmisavalduse esitamisel aegumine katkeb ja algab TsÜS § 159 lg 1 alusel uuesti. See tähendab, et kostja saaks nõuet enne aegumist täita kuni 2038. a lõpuni. Kostja saaks aegumise vältimiseks PankrS § 10 lg 2 p-le 2 tuginedes esitada hageja suhtes uue pankrotiavalduse, mistõttu algaks menetlus uuesti. Maksuhaldur saab alternatiivselt MKS §-le 132 tuginedes anda võlgnikule korralduse tasuda maksuvõlg ja täita seda MKS-s sätestatud aegumistähtaegu arvestades. Olukorras, kus õigusnormid võimaldavad maksuhalduril maksunõudeid lõputult täita, ei muuda kostja kinnitus, et ta tegelikult ei tee seda, õigusnorme põhiseaduspäraseks. Kohus järeldas üksnes kostja kinnituse alusel, et lõputut täitmist ei toimu, ja jättis analüüsimata hageja selgitused, mille kohaselt on maksuhalduril võimalik isiku suhtes lõputult sundi kohaldada. Praegune regulatsioon on maksuhaldurit ebaproportsionaalselt soodustav. Maksuhalduri nõudeid tuleb eristada teiste eraõiguslike võlausaldajate nõuetest, kuna maksuhaldur ei ole nendega võrdses positsioonis. Maksuhaldur rakendab maksuvõlgade sissenõudmisel isikute suhtes sundi ja tal on seetõttu võrreldes teiste võlausaldajatega oluliselt suuremad võimalused võlgu sisse nõuda. Maksuhaldur ei pea erinevalt teistest võlausaldajatest pöörduma kohe kohtutäituri poole maksunõude osas sissenõudmistoimingute teostamiseks. Maksuhalduri poolt kohtutäiturile täitmisavalduse esitamisel ei kohaldata täitmisteate kättetoimetamise ja vabatahtliku täitmise regulatsiooni. Maksunõuded on igal juhul pankrotimenetluse raugemisel PankrS § 168 tähenduses tunnustatud nõuded. Maksuhaldur saab valida, millisel õiguslikul alusel ja millises formaadis võlgu sisse nõuda. Maakohus ei analüüsinud sisuliselt kehtiva regulatsiooni vastuolu põhiseadusega. Praegune regulatsioon rikub maksukohustuslase põhiseaduslikke õigusi (§ 19, § 28, § 31 ja 32) ning on vastuolus PS §-ga 10 (õigusselguse ja õigusrahu põhimõtted), § 13 lg-ga 2 (õigus seaduse kaitsele riigivõimu omavoli eest), §-ga 14 (õigus menetlusele ja korraldusele) koosmõjus §-ga 113 ning EIÕK § 6 lg-ga 1. Sissenõudmistoimingute aegumise regulatsioon pankrotimenetluse ajal ja lõppedes ei ole keskmisele inimesele arusaadav. Maksuvõlgade pankrotieelne, pankrotimenetluse aegne ja pankrotimenetluse järgne aegumistähtaja kulgemise, peatumise ja katkemise 6(11)
regulatsioon on mitmete seaduste vahel jaotatud. Sätestatud ei ole, millal milline seadus kohaldub. See ei ole piisavalt selge, määratletud ega proportsionaalne. Aegumistähtaja ülempiiri puudumine ja TsÜS § 157 lg 3 alusel maksunõude täitmise võimaldamine on vastuolus põhiseadusega. MKS § 132 ei piira sundtäitmise katkemiste arvu ega sätesta maksuvõla sundtäitmise absoluutset ülempiiri. Ülempiiri puudumine võimaldab maksuhalduril maksuvõla aegumistähtaega erinevate toimingutega katkestada ja seeläbi aegumistähtaega määramatuseni pikendada. Määramatus võimaldab omavoli. Ülempiiri puudumine jätab maksukohustuslase maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaja osas teadmatusse ega kaitse maksukohustuslast ega anna talle võimalust näha ette riigi käitumist. Ülempiiri puudumine on vastuolus ka õigusselguse ja õigusrahu põhimõtetega (PS § 10), õigusega menetlusele ja korraldusele (PS § 14) koosmõjus maksupõhiõigusega (PS § 113) ning EIÕK § 6 lg-ga 1. Kuna MKS ei sätesta maksuhaldurile tingimusi, millal millist sissenõudmisviisi kasutada, on vastava regulatsiooni puudumine vastuolus PS §-ga 10 ning PS § 13 lg-ga 2 ja §-ga 14. Hagi oleks tulnud seega rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda.
Kostja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
Pankrotimenetluses tunnustatud maksunõuete sissenõudmine on võrdväärne teiste nõuete sissenõudmisega. Pankrotimenetluse lõppedes on igal võlausaldajal võimalik oma nõuet kümme aastat täita. See tagab kõikide nõuete sissenõudmisele ühtse ajalise ülempiiri. Kui maksuhalduril oleks võimalik oma nõuet täita üksnes MKS-i alusel viis aastat, oleks see olulisel määral teisi võlausaldajaid soodustav. Põhjendatud on seega, et maksunõude sundtäitmise aegumisele kehtivad teiste võlausaldajatega samad põhimõtteid. Maksuhalduril on võimalik valida, kas ta lähtub sissenõudmisel sarnaselt teistele võlausaldajatele kümne aastasest perioodist või kohaldab lühemat perioodi, mis on võlgnikule soodsam. Valiku võimalus ei kahjusta teiste võlausaldajate huve ega soodusta maksuhaldurit, kuivõrd MKS § 132 ei võimalda TsÜS-ist pikemat sissenõudmisperioodi. Regulatsioon ei ole keskmisele inimesele arusaamatu. Praegusel juhul saab võlgnik kõikide nõuete puhul lähtuda ühtsest sissenõudmise perioodist. Hageja soovitud olukorras muutuks regulatsioon keerulisemaks, sest erinevate võlgade sissenõudmine toimuks erinevate perioodide jooksul. Kehtiv regulatsioon võimaldab maksuhalduril täitmis- ja pankrotiavalduste esitamisega oma nõuet sisuliselt lõputult täita. Samas ei saa sellest järeldada, et maksuhaldur seda teeb. Sundtäitmise aegumise katkemise sätted kehtivad kõigile võlausaldajatele. Maksuhaldur ei erine teistest võlausaldajatest. Hageja pankrotimenetluses tunnustatud maksunõudele on kohaldatud viieaastast aegumistähtaega. Maksuhaldur ei püüa iga hinna eest maksunõudeid lõpmatuseni täita. Võla sissenõudmise korral hinnatakse toimingute tegemist iga juhtumi puhul eraldi. Asjaolu, et maksuhaldur omab maksunõuete sissenõudmisel laiemaid võimalusi, ei puuduta käesolevat vaidlust. Aegumise küsimuses ei ole kohane võrrelda kõiki maksuhalduri ja eraõigusliku võlausaldaja õigusi, kohustusi ja võimalusi nõuete sissenõudmisel. See, et maksuhalduril on riiklike nõuete sissenõudmisel teatud täitetoimingute tegemise õigus, ei tähenda, et pankrotimenetluses tunnustatud maksunõuete sissenõudmine peaks teiste nõuetega võrreldes varem aeguma. Pankrotimenetluses loetakse kaitsmiseta tunnustatuks üksnes need maksuhalduri nõuded, mille aluseks on jõustunud kohtuotsus või haldusakt (PankrS § 1003 lg 4). Eelviidatud sätte alusel loetakse kaitsmiseta tunnustatuks kõikide võlausaldajate nõuded. Kuna maakohus jättis hagi põhjendatult rahuldamata, on menetluskulude jaotus õige. 7(11)
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks, kuid kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb täiendada otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
7.Maakohus on senisele kohtupraktikale tuginedes õigesti leidnud, et maksukohustuslase suhtes pankroti väljakuulutamisel muutub maksunõue oma olemuselt pankrotimenetluse nõudeks, millele kohaldatakse pankrotimenetluse sätteid, sõltumata sellest, kas nõuded on tekkinud eraõiguslikust või avalik-õiguslikust suhtest (vt Riigikohtu erikogu 10. oktoobri 2018. a määrus kohtuasjas nr 2-17-12525, p 17.3 koos selles viidatud kohtupraktikaga; Riigikohtu halduskolleegiumi 18. aprilli 2016. a otsus kohtuasjas nr 3-31-4-16, p 12 koos selles viidatud kohtupraktikaga). Pankrotimenetluses tunnustatud maksunõude täitmise aegumistähtaeg TsÜS § 157 lg 3 järgi on seega kümme aastat pankrotimenetluse lõppemisest arvates. Pankrotimenetluse raugemise määrus (PankrS § 158 lg 4) tsiviilasjas nr 2-18-4690 jõustus 22. novembril 2018. Seega ei ole kostja nõude täitmine igal juhul aegunud.
8.Samuti leidis maakohus ringkonnakohtu hinnangul õigesti, et TsÜS § 157 lg-s 3 sätestatud aegumistähtaeg võib TsÜS § 159 lg 1 alusel katkeda (ja uuesti alata) täitedokumendi esimest korda täitmiseks esitamisega (TsÜS § 159 lg-s 1 sätestatud tähtajad saabuvad sama paragrahvi lõikest 2 tulenevalt siiski üksnes eeldusel, et täitedokument võetakse täitmiseks). Ringkonnakohus rõhutab, et kehtiva TsÜS § 159 lg 1 järgi katkeb aegumine üksnes täitedokumendi esimest korda täitmiseks esitamisega. Sellega on välistatud võimalus, et sissenõudja saaks täitedokumendi täitmiselt tagasi võtmise ja uuesti esitamisega täitmise aegumise ebamõistlikult pikaks venitada. Selline oli ka seadusandja eesmärk TsÜS § 159 kehtiva redaktsiooni kehtestamisel (Riigikogu XIV koosseis. Täitemenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse 315 SE seletuskiri, lk-d 12–13). Eelmärgitut arvestades ei ole põhjendatud hageja käsitlus, nagu ei tuleneks TsÜS § 157 lg-st 3 (koosmõjus § 159 sätetega) pankrotimenetluses tunnustatud nõuete (sh maksunõuete) täitmise aegumise ülempiiri. Sisuliselt aeguvad sellised nõuded kümne aasta jooksul täitmisavalduse esitamisest või kui täitmisavaldust ei esitata, siis kümne aasta jooksul pankrotimenetluse lõpetamisest arvates.
9.Iseenesest ei ole TsÜS § 157 lg 3 ja § 159 lg 1 koosmõjus välistatud, et sissenõudja esitab pankrotimenetluses tunnustatud (kuid täitmata jäänud) nõude esimest korda täitmiseks nt aegumistähtaja üheksandal aastal, millest algaks siis uus 10-aastane aegumistähtaeg. Samas ei ole alust arvata, et enda nõude (sund)täitmisest huvitatud sissenõudja täitmisavalduse esitamisega niivõrd pikka aega viivitaks. Erinevalt hagejast leiab ringkonnakohus, et ka Maksu- ja Tolliamet (MTA) soovib maksunõudeid võimalikult efektiivselt sisse nõuda. Lisaks laieneb sama aegumise katkemise regulatsioon muudele pankrotimenetluses tunnustatud nõuetele, sh eraõiguslikust suhtest tulenevatele nõuetele. Ringkonnakohus ei leia, et täitedokumendist tulenevate maksunõuete aegumise regulatsioon peaks olema riigi kui sissenõudja jaoks võrreldes teiste võlausaldajatega ebasoodsam (vt ka põhjenduste p 11.2).
10.Hageja on menetluses läbivalt väitnud, et pankrotimenetluses tunnustatud maksunõuded on sisuliselt aegumatud. Maakohus ei ole hageja selle väite osas ringkonnakohtu hinnangul otsuses selget seisukohta võtnud. Otsusest ei nähtu, kas pankrotimenetluses tunnustatud maksunõuded ei ole maakohtu arvates aegumatud või need siiski on sisuliselt aegumatud, kuid selline olukord ei ole maksuhaldurit ebaproportsionaalselt soodustav. Ringkonnakohus ei nõustu hageja väitega, et 8(11)
pankrotimenetluses tunnustatud maksunõuded on sisuliselt aegumatud ning täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.
10.1.Senist kohtupraktikat arvestades on maksuhalduril pärast pankrotimenetluse lõppu pankrotimenetluses tunnustatud maksunõuet võimalik täita alternatiivselt nii TsÜS § 157 lg 3 kui ka MKS § 132 alusel (vt Riigikohtu erikogu 10. oktoobri 2018. a määrus kohtuasjas nr 2-17-12525, p 17.3 koos selles viidatud kohtupraktikaga).
10.2.Täitedokumendist tulenevate maksunõuete aegumise katkemise kohta on MKS § 132 lg-tes 5–7 ette nähtud erikord. MKS § 132 lg 5 p 1 kohaselt katkeb sundtäitmise aegumistähtaeg kohtutäiturile maksuvõla sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamisel. Uue sundtäitmise aegumistähtaja kulgemist hakatakse MKS § 132 lg 6 järgi arvestama tähtaja katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Sundtäitmise aegumistähtaja katkemine kehtib MKS § 132 lg 7 alusel ainult selle summa kohta, millega on seotud tähtaja katkemise põhjustanud asjaolu. Lisaks võib MKS § 132 lg-s 8 sätestatust järeldada, et paragrahvi eelmistes lõigetes aegumistähtajana nimetatu on tegelikult õigust lõpetav tähtaeg.
10.3.Ringakonnakohus siiski ei näe võimalust, et MKS § 132 alusel arvestatud tähtaeg maksunõude sundtäitmiseks võiks kujuneda TsÜS § 157 lg-s 3 sätestatud tähtajast pikemaks. Vastutusotsuse alusel sissenõutava maksusumma sundtäitmise aegumistähtaeg on MKS § 132 lg 2 järgi viis aastat ning selle tähtaja algust arvestatakse vastutusotsuse kättetoimetamise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Aegumistähtaeg võib TMS § 132 lg-s 5 sätestatud alustel küll katkeda, kuid ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud tõlgendada seadust selliselt, et ka TMS § 132 lg 5 p 1 alusel katkeb tähtaeg üksnes täitedokumendi esmakordselt täitmiseks esitamisel. Sellist tõlgendust toetab ringkonnakohtu arvates seadusandja üldine soov TsÜS § 159 lg 1 redaktsiooni muutmisel alates 1. aprillist 2021. Sellise tõlgenduse kaudu on tagatud, et maksukohustuslasele saabub tema maksuvõlgade ja nende sissenõutavuse osas ettenähtava aja jooksul õigusrahu ning ei toimu eesmärgipäratut maksuvõlgade sundtäitmist.
11.Vastusena hageja ringkonnakohus järgmist.
apellatsioonkaebuse
ülalkäsitlemata
väidetele
märgib
11.1.Hageja käsitluse kohaselt saab maksuhaldur pärast pankrotimenetluse lõppu anda uue korralduse maksuvõla tasumiseks ja seejärel kohaldada MKS §-s 130 sätestatud täitetoiminguid kohtutäituri poole pöördumata. Sealjuures saab maksuhaldur teha seda hageja arvates korduvalt, st esitada uue täitmisavalduse, seejärel pankrotiavalduse ning pankroti raugemisel teha uue korralduse maksuvõla tasumiseks ja teha uuesti täitetoiminguid. Ringkonnakohus ei nõustu hageja käsitlusega, nagu saaks MTA esitada (PankrS § 10 lg 2 p-le 2 tuginedes) hageja suhtes uue pankrotiavalduse, mistõttu algaks aegumine uuesti. Hageja 26. juunil 2013 tehtud vastutusotsuse alusel või selle aluseks olevatel asjaoludel uue pankrotiavalduse esitamine ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik. See oleks vastuolus PankrS § 44 lg-s 1 sätestatuga, mille kohaselt saavad võlausaldajad pärast pankroti väljakuulutamist esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras. Hageja viidatud PankrS § 10 lg 2 p-s 2 on silmas peetud enne pankrotimenetlust toimunud täitemenetlusi. Nagu eespool märgitud, muutub maksunõue pankroti väljakuulutamisel olemuselt pankrotimenetluse nõudeks, millele kohaldatakse pankrotimenetluse sätteid. Hageja väited uue korralduse ja selle alusel uue täitmisavalduse esitamise kohta on oletuslikud. Hageja ei ole väitnud, et MTA oleks hageja suhtes sellisel viisil toiminud. MTA sellised toimingud ei nähtu ka asja materjalidest. Lisaks oleks MTA poolt EQ Ehitab 9(11)
OÜ-le (kustutatud 11. septembril 2020) esitatud maksunõue suure tõenäosusega praeguseks aegunud (MKS § 98 lg-d 1–3), mis välistaks (uue) vastutusotsuse tegemise (MKS § 96 lg 5). Vastutusotsuse tegemise välistaks ka maksuvõla sissenõudmise aegumine (MKS § 96 lg 6 p 2).
11.2.Hageja hinnangul ei ole maakohus ka piisaval määral arvestanud sellega, et MTA ei ole teiste eraõiguslike võlausaldajatega samas positsioonis, kuna MTA-l on võrreldes teiste võlausaldajatega oluliselt suuremad võimalused nõuda sisse maksuvõlad, sh rakendada maksuvõlgnike suhtes sissenõudmistoimingutega sundi. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna need MTA eelised võla sissenõudmisel (teiste võlausaldajate ees) alust kohelda MTA-d pankrotimenetluses tunnustatud nõude täitmise aegumise seisukohalt teistest võlausaldajatest ebasoodsamalt. Pankrotimenetluses loetakse PankrS § 1003 lg 4 p 1 või p 5 alusel maksuhalduri nõuded küll kaitsmiseta tunnustatuks, eeldusel, et nõude aluseks on jõustunud kohtuotsus või haldusakt. Samas loetakse PankrS § 1003 lg 4 alusel kaitsmiseta tunnustatuks ka mitmetest teistest täitedokumentidest tulenevad võlausaldajate nõuded.
11.3.Eelmärgitut arvestades on maakohus põhjendatult leidnud, et hageja viidatud regulatsiooni puudumine ei ole põhiseadusega vastuolus, mh on pankrotimenetluses tunnustatud nõude täitmise aegumistähtaega puudutav regulatsioon keskmisele inimesele arusaadav ning tema maksuvõlgade sissenõutavuse osas ettenähtav. Ringkonnakohus möönab, et TsÜS § 157 lg 3 ja § 159 lg 1 koosmõjust tulenevad järelmid, kus TsÜS § 157 lg-s 3 sätestatud tähtaeg katkeb TsÜS § 159 lg 1 järgi PankrS § 168 nimetatud pankrotimenetluse lõpetamise määruste kui täitedokumentide esimest korda täitmiseks andmisega ning pankrotimenetluses tunnustatud nõuet võib olla seetõttu võimalik sundtäita pea kahekümne aasta jooksul pankrotimenetluse lõppemisest, võivad olla füüsilisest isikust võlgniku jaoks ebamõistlikult koormavad, mistõttu võiks seadusandja kaaluda asjakohase regulatsiooni muutmist. Teisalt tuleb arvestada, et hagejal olnuks võimalik taotleda enda pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamist pankrotimenetluse ajal kehtinud PankrS §-de 169 jj alusel, mis võinuks TsÜS § 157 lg-st 3 tulenevaid tagajärgi tema jaoks oluliselt leevendada. Kohustustest vabastamise esmase eeldusena tulnuks hagejal esitada kohtule vastavasisuline avaldus. 30. oktoobri 2018. a kohtumäärusest nähtuvalt hageja sellist avaldust pankrotimenetluses ei esitanud (tl 18 pöördel). Kohtul ei ole alust kaaluda TsÜS § 159 lg 1 põhiseaduspärasust pankrotimenetluse lõpetamise määrusest tulenevate nõuete osas ka põhjusel, et see norm ei ole ringkonnakohtu arvates asjassepuutuv. PS § 15 lg 1 ja § 152 lg 2 ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 esimese lause järgi on kohtu algatatava konkreetse normikontrolli lubatavuse eelduseks kontrollimiseks esitatud sätte asjassepuutuvus. Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (alates Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsusest asjas nr 3-4-1-10-00, p 10). Otsustava tähtsusega on säte siis, kui kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (esimest korda Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsuses asjas nr 34-1-5-02, p 15). Hetkel ei ole kostja 30. oktoobri 2018. a kohtumääruse sundtäitmiseks kohtutäituri poole pöördunud ning kuna viidatud kohtumäärus jõustus 22. novembril 2018, lõppeks TsÜS § 157 lg 3 kohane 10-aastane aegumistähtaeg alles 22. novembril 2028 (TsÜS § 136 lg 2). Hageja väited MTA edasise tegevuse kohta on üksnes hüpoteetilised. Seega TsÜS § 159 lg 1 praeguses asjas kohaldamisele ei kuulu ning sättel ei ole otsustavat tähtsust.
10(11)
12.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.
13.Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud. Seetõttu ei määra ka ringkonnakohus TsMS § 174 lg 4 kohaselt kindlaks apellatsiooniastme menetluskulusid. TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi määrab menetluskulud kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) Üllar Roostoja
(allkirjastatud digitaalselt) Margit Vutt
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.