Tööõigus

7,20 eurot ja hüvitis kasutamata puhkuse eest 3701,87 eurot. Hageja palus tuvastada, et lepingu erakorraline ülesütlemine kostja poolt 31.03.2022 on tühine, lõpetada tööleping alates 31.03.2022 ja mõista kostjalt välja hageja kasuks töölepingu seaduse (TLS) § 109 lg 1 teise lause kohane hüvitis, suurendades seda kohtu õiglase äranägemise järgi vähemalt 12 kuu keskmise töötasuni, st 22 476,01 euroni (bruto). Kui kohus leiab, et töölepingu ülesütlemine ei ole tühine, mõista kostjalt välja hüvitis vähem ette teatatud aja eest 2842,51 eurot. Kui kohus leiab, et poolte vahel puudub töölepinguline suhe, palus hageja tuvastada, et lepingu erakorraline ülesütlemine kostja poolt 31.03.2022 on õigusvastane ning mõista kostjalt hageja kasuks välja tasu 2022. a märtsikuu eest 970,89 eurot (bruto)/848,75 eurot (neto), sõidukompensatsioon 7,20 eurot ja kahju saamata jäänud tulu näol/hüvitis vähem ette teatatud aja eest 1963,47 eurot (bruto)/1529,40 eurot (neto). Samuti palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja viivise väljamõistetavate tasude ja hüvitiste väljamaksmisega viivitamise eest võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 08.11.2016 töövõtulepingu nr 57, mille järgi kohustus hageja täitma rehabilitatsioonimeeskonnas füsioterapeudi ülesandeid ning osutama tasuliselt füsioterapeudi teenust, lähtudes füsioterapeudi tööjuhendist. Hageja tutvus kostja tööjuhendiga ning kinnitas oma allkirjaga, et on tööülesannetega tutvunud ja kohustub neid täitma. 02.01.2017 sõlmisid pooled uue tähtajalise töövõtulepingu nr 66, hageja kohustused jäid samaks. 12.07.2017 sõlmisid pooled töövõtulepingu nr 66 lisa, millega muudeti töövõtulepingu p-i 5. 25.01.2018 sõlmisid pooled tähtajalise käsunduslepingu nr 1/25.01.2018, mille juurde kuuluv teenuse kirjeldus on peaaegu identne tööjuhendiga. 12.–13.02.2018 toimunud arenguvestlusel arutati hageja kui kostja töötaja poolt ajavahemikus 01.01.2017 kuni 31.01.2018 tehtud töö tulemusi. Seejärel pidasid pooled läbirääkimisi lepinguliigi üle (kas tööleping või käsundusleping). 02.07.2018 sõlmisid pooled tähtajatu käsunduslepingu nr 7/2.07.2018. 31.03.2022 edastas kostja hagejale käsunduslepingu nr 7/2.07.2018 ülesütlemise teate, tuginedes konkurentsipiirangu kokkuleppe rikkumisele hageja poolt. Pooltel ei õnnestunud tekkinud vaidlust läbirääkimiste teel lahendada. Hageja leiab, et poolte vahel on algusest peale sõlmitud tööleping. Hageja tegi tööd isiklikult ja igakuiselt, kostja koostatud graafiku alusel, kostja ruumides ja kostja töövahendeid kasutades, allus kostja juhistele ja kontrollile. Kostja pidas hagejaga arenguvestlusi ning andis hagejale täiendavaid ülesandeid, nt kirjutada tasuta artikleid kostja kodulehele. Kostja esitles kodulehel hagejat kui oma töötajat. Töölepingule viitab ka perioodiline, st igakuine tasu. Konkurentsipiirangu kokkulepe on tühine, kuna see ei vasta töölepingu seaduse nõuetele. Kokkulepe ei ole hagejale äratuntavalt piiritletud. Kostjal puudub tootmis- või ärisaladus, mida hageja saaks ära kasutada. Hagejal on võimatu tekitada kostjale olulist kahju seetõttu, et tal on ligipääs kostja klientidele, sest 98% klientidest suunab teenustele riigiasutus. Hageja ei ole kostja konkurent, kuna Allik OÜ osutab teenuseid eranditult erateenusena. Hageja ei ole ka konkurentsipiirangut rikkunud. Hagejal ei ole keelatud pakkuda füsioterapeudi teenuseid. Lepingust tuleneb hagejale keeld tegutseda rehabilitatsioonivaldkonnas. Hageja ei tegutse ega saa tegutseda rehabilitatsioonivaldkonnas vajaliku tegevusloa puudumise tõttu.

Käsunduslepingu ülesütlemine on kehtiv. Konkurentsipiirang oli määratletud selliselt, et hageja ei tegele eraettevõtlusega tegevusvaldkonnas, mis sarnaneb kostja tegevusvaldkonnale. Hageja asus Allik OÜ kaudu osutama füsioterapeudi teenuseid, mida osutab ka kostja. Hagejal ei ole kostja vastu käsunduslepingust tulenevaid nõudeid. Tehtud töö eest tasu maksmise nõue on lõppenud tasaarvestusega, mis sisaldus lepingu ülesütlemisavalduses. Kahju hüvitamise nõuet hagejal ei ole, sest kostja ei ole lepingut rikkunud.

MAAKOHTU LAHEND

väljaselgitamisega. Ka töövahendid hankis peamiselt kostja. Töö tegemine hõlmas hageja kaasamist ettevõtte tegevusse. Kostja kodulehel oli hageja meeskonnaliikmete nimekirjas, millega loodi kolmandatele isikutele arusaamine, et tegemist on kostja töötajaga. Sellele viitab ka kostja 25.11.2020 pöördumine hageja kui meeskonnaliikme poole ja kostja ootus, et hageja panustaks ettevõtte kodulehel avaldatavate artiklite koostamisse. Hageja tegi tööd isiklikult ja kostja kasuks, töö oli kestev ja jätkuv ning kostja maksis hagejale töö eest perioodilist tasu. Eeltooduga on tuvastatud, et poolte vahel oli tähtajatu töösuhe, kuna see tuleneb lepingu sisust ning poolte õigustest ja kohustustest, mitte sellest, kuidas leping on pealkirjastatud ja kuidas pooled seda nimetavad. Kostja väide, mille järgi hageja oli teadlik, et poolte vahel olid töövõtu- ja käsunduslepingud, ning hageja soovis töölepingu asemel sõlmida töövõtu- või käsunduslepingut, ei ole põhjendatud. Meilivahetus mais 2018 tõendab, et hageja soovis jätkuvalt töölepingu vormistamist ning kostja edastas talle kolm alternatiivi, millest üks oli töölepingu sõlmimine miinimumtasuga 500 eurot kuus (arvestusega 6,5 eurot/tund) ja sellest summast üle 6,5 eurot/tund, maksimaalselt 160 tundi kuus, teine käsundileping boonusega ning kolmas käsundileping boonuseta. Pakutud töölepingu sõlmimisel ei oleks hageja töökorralduses ega -ülesannetes midagi muutunud, mis kinnitab, et pooltel oli töösuhe. Ainsaks muutuseks olnuks tasu, mis töölepingu sõlmimisel oleks vähenenud, sest kostjast tulenevatel põhjustel ei olnud hageja töömaht kuus 160 tundi. Kohtu hinnangul soovis hageja teha tööd vähemalt normaaltundide piires, ka ületunnid olnuks aktsepteeritavad. Arenguvestlusest nähtub, et hageja arvates oli tal liiga vähe kliente ja ta tahtis kliente teenindada pikemate pausideta klientide vahel. Käsunduslepingu sõlmimine olukorras, kus tulnuks sõlmida tööleping, jättis töötaja ilma nii töölepingu seaduses kui ka muudes seadustes ette nähtud õigustest ja hüvedest. Seega on tegemist ilmselgelt töötajat kahjustava kokkuleppega, mis on TLS § 2 alusel tühine, ning lisaks ka hea usu põhimõtte rikkumisega, sest töötajat on survestatud tasu suurusega nö käsunduslepingut jätkama. Konkurentsipiirang on TLS § 23 lg 4 alusel tühine. Kostjal puudus vajadus konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmimiseks ning kokkulepe ei vasta TLS § 23 lg-te 2 ja 3 tingimustele. See ei ole hagejale äratuntavalt piiritletud. Lepingu p 9.3 kohaselt „Käsundisaaja ei konkureeri Lepingu kehtivuse ajal ja 1 (üks) aasta pärast Lepingu lõppemist Käsundiandjaga Eesti Vabariigis, see tähendab, et Käsundisaaja ei tegele eraettevõtlusega rehabilitatsiooni valdkonnas, mis sarnaneb Käsundiandja tegevusvaldkonnale, välja arvatud juhul, kui Osapooled lepivad selles eraldi kirjalikult kokku.“ Hageja on välja toonud, et kostja osutab eelkõige sotsiaalse ja tööalase rehabilitatsiooni teenuseid, st teenindab isikuid, kelle on kostja juurde suunanud mõni muu asutus ning mida rahastab sotsiaalkindlustusamet või töötukassa. Seega on kostja tegevusvaldkond sotsiaalne/tööalane rehabilitatsioon. Allik OÜ osutab teenuseid erateenusena, mistõttu ei saa hageja olla kostja konkurent. Erateenusena kasutavad kliendid kostja teenuseid äärmiselt vähe, mistõttu isegi kui hagejal oleks võimalik sellised kliendid n-ö üle meelitada, ei tekiks sellest kostjale olulist kahju. Lisaks on tervishoiuteenuse valdkonnas tavaline, et spetsialistid osutavad teenuseid erinevate ettevõtete juures. Kuna konkurentsipiirang on tühine, on kostja poolt töölepingu ülesütlemine 31.03.2022 vastavalt TLS §-le 104 tühine. TLS § 107 lg 1 järgi tuleb lugeda, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Hageja on taotlenud lepingu lõpetamist 31. märtsist 2022. TLS § 97 lg 2 p 3 kohaselt pidi tööandja erakorralisest ülesütlemisest ette teatama vähemalt 60 kalendripäeva. Kostja ütles töölepingu üles etteteatamistähtaega järgimata. Kui ülesütlemine oleks kehtiv, oleks tööleping lõppenud 31.05.2022. Kohus lõpetas TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu alates 31.05.2022. TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis hõlmab erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud varaline kahju (saamata jäänud tulu), tulevikus tekkiv varaline kahju (saamata jääv tulu) ning tekkinud mittevaraline kahju (RKTKo 3-2-1-79-13, p 32.3). Hageja

keskmine kuutasu on 1444,46 eurot (neto). Kohus leidis, et põhjendatud on kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel välja mõista 6 kuu hüvitis, s.o 11 238 eurot (bruto). Kohus arvestas hüvitise suuruse määramisel sellega, et käsunduslepingute sõlmimisega on kostja välistanud hagejal võimaluse saada haigushüvitist ja puhkusetasu, ning asjaoluga, et tööandja ütles töölepingu üles päeva pealt, kuigi oleks pidanud lepingu lõpetamisest ette teatama 60 kalendripäeva. Kostja on jätnud hagejale tasumata 1⁄2 2022. a märtsikuu tasust põhjendusel, et kostjal on hageja vastu leppetrahvinõue. Kuna hageja ei ole selleks TLS § 78 lg 1 kohaselt nõusolekut andnud, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 2022. a märtsi saamata jäänud töötasu 848,75 eurot (neto) ehk 970,89 eurot (bruto) ja sõidukompensatsioon 7,20 eurot. Lepingu lõpetamise seisuga oli hagejal kasutamata põhipuhkust 56 päeva. Hageja keskmine kalendripäeva tasu on 50,98 eurot, mistõttu mõistis kohus TLS § 71 alusel kostjalt välja hageja kasuks puhkusehüvitise 2854,88 eurot (neto), s.o 3701,87 eurot (bruto). Kuna kohus luges, et tööleping on lõppenud 31.05.2022, muutusid kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks 01.06.2022, millisest ajast alates mõistis kohus kostjalt välja ka viivise. Arvestades, et hageja tuvastusnõue rahuldati tervikuna ja hüvitisenõue osaliselt, on põhjendatud jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel menetluskuludest 70% kostja ja 30% hageja kanda. Hageja palus mõista kostjalt välja menetluskulud 3474,20 eurot, sh riigilõiv 455 eurot ja esindajakulu 3019,20 eurot (ajakulu 26 tundi 16 minutit). Arvestades tsiviilasja sisu ja mahtu, pidas kohus põhjendatuks hageja menetluskulusid summas 3335 eurot, sh riigilõiv 445 eurot ja esindajakulu 2880 eurot (tunnitasu 120 eurot (lisandub käibemaks), ajakulu 20 tundi), millest kostja peab hüvitama 70%, s.o 2334,50 eurot.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

Kohus tuvastas ebaõigesti asjaolud, millele tuginedes kvalifitseeris kohus lepingu töölepinguna. Kostja sai kliente hageja juurde suunata üksnes aegadele, mis olid hageja poolt Google kalendris sobivatena märgitud. Seega hageja otsustas, millal ta teenuseid osutab ja millal mitte. Ükski säte ei näinud hagejale ette kohaloleku ja kättesaadavuse kohustust. Hageja oli kohal siis, kui toimus teenuse osutamine. Rehabilitatsiooniteenuse koha valik sõltub teenuse sisust ja selle üle otsustas hageja – nt esines juhtumeid, kus hageja osutas teenust pargis. Ettevõtja saab käsitleda oma meeskonna liikmetena ka isikuid, kes ei ole ettevõtja töötajad (sh juhatuse liikmed, välised konsultandid, muud lepingupartnerid). Koolitusvajaduse väljaselgitamine ja koolituste pakkumine ei ole asjaolud, mis on omased üksnes töölepingule, seda esineb sageli nii töövõtusuhtes, käsunduslepingusuhtes, teenuste osutamise lepingutes ja mujal. Kohtu järeldused on rajatud hageja väidetele ja asjaoludele, mis võivad olla iseloomulikud töösuhtele, jättes tähelepanuta, kas need asjaolud võivad olla omased ka muudele lepingulistele suhetele. Kostja väited ja asjaolud, mis toetavad töösuhte puudumist, on jäetud arvestamata; 2) alternatiivselt on kohus töölepingu seaduse norme ebaõigesti kohaldanud. Kohtu otsus, et hüvitamisele kuulub 56 päeva kasutamata puhkust, ei ole kooskõlas TLS § 68 lg-ga 6 ja §-ga 71. Hüvitamisele kuulub vaid aegumata põhipuhkus. Seega saab arvesse võtta 2021. ja 2022. a kasutamata puhkust, 2021. aastal maksimaalselt 28 päeva ja 2022. aastal 12 päeva; 3) ei ole käsunduslepingu nr 7 p 9.3 vastuolus TLS § 23 lg-tega 2, 3 ega tühine. Samuti on ekslik seisukoht, et Allik OÜ ei ole kostja konkurent. Ka nn erateenused kuuluvad kostja teenuste hulka. Hageja reklaamis Allik OÜ teenuseid kui rehabilitatsiooniteenuseid ajal, mil ta osutas samasuguseid teenuseid kostjaga sõlmitud käsunduslepingu alusel. Hageja tegutses käsunduslepingu nr 7 kehtivusajal ilmselgelt eraettevõtjana rehabilitatsiooni valdkonnas, mis sarnanes kostja tegevusvaldkonnale, ehk rikkus käsunduslepingu nr 7 p 9.3 kohustust. Asjaolu, kuidas teenuste eest tasuti, ei oma tegevusvaldkonna piiritlemisel tähtsust – oluline on teenuste olemus. Kuivõrd lepingu p 9.3 oli kehtiv, ei ole selle rikkumisele tuginev ülesütlemine tühine; 4) kui kvalifitseerida lepingu ülesütlemine töölepingu ebaseaduslikuks lõpetamiseks, puudub alus kostjalt hüvitise väljamõistmiseks suuremas summas kui kolme kuu keskmine töötasu. Kohtuotsuse põhjendustest ei nähtu, et kohus oleks arvestanud kehtinud TLS § 109 lg 1 teises lauses ettenähtud asjaoludega, st kohus ei ole arvestanud kostja huve ega töölepingu ülesütlemise asjaolusid. Tegemist oli hageja soovil käsunduslepinguna vormistatud lepinguga. Sellest tulenevalt ei pidanud kostja hageja poolt lepingu tingimuste rikkumise tõttu lepingu ülesütlemisel lähtuma eeldusest, et ülesütlemisele kohaldub töölepingu ülesütlemise kord. TLS § 109 lg 1 teise lause kohaldamist ei saa põhjendada asjaoluga, et kostja teatas ülesütlemisest ette vähem, kui seadus nõudis. Sellise rikkumise eest sätestab hüvitise TLS § 100 lg 5. Põhjendus, et käsunduslepingute sõlmimisega on kostja välistanud hagejal võimaluse saada haigushüvitist ja puhkusetasu, ei ole samuti kohane, sest tegemist ei ole lepingu ülesütlemise asjaoludega, kohus mõistis kostjalt välja hüvitise kasutamata puhkuse eest ning kohtuotsusest ei selgu, millele on rajatud seisukoht haigushüvitise saamata jäämisest. TLS § 109 lg 1 teise lause kohaldamisel tuleks hüvitist vähendada, mitte suurendada; 5) ei ole kohus käsitlenud kostja menetluskulusid, kuigi menetluskulude jaotuse kohaselt pidid need 30% ulatuses hageja poolt hüvitamisele kuuluma.

võimalda teha töötaja kahjuks kokkuleppeid. Lepingulise suhte kvalifitseerimisel tuleb lähtuda suhte sisust. Kui suhe vastab töölepingule, tuleb suhe kvalifitseerida töölepingulise suhtena ka siis, pooled on endale teadaolevalt sõlminud teistsuguse lepingu. Kohus on õigesti analüüsinud hageja õiguste ja kohustuse sisu ning on seejuures hinnanud kõiki tõendeid ja poolte väited. Kostja maksis hagejale perioodilist tasu ning määras töö tegemise aja ja koha. Kostja otsustada oli, millist teenust hageja konkreetsel ajal osutab. Graafikuga töö puhul on tavaline, et tööandja arvestab töötaja soovidega. Kostja pani kliente ka ajale, kus hageja oli märkinud, et ta ei soovi tööd teha. Teenuse osutamine toimus kostja määratud kohtades (kostja tegutsemiskoha füsioteraapia kabinetis või Aura Veekeskuses ja Arena basseinis, kuhu kostja tagas hagejale sissepääsu). Mõnel üksikul korral võis hageja teenust osutada ka pargis, kuid sel juhul oli see kostjaga kooskõlastatud. Hageja oli seotud tööandja kontrolli ja juhistega. Kostja vaatas pealt, kuidas hageja teenust osutab, pidas arenguvestlusi, kohustas hagejat kirjutama artikleid ja osalema pildistamisel. Hagejat esitleti selliselt, mis jättis mõistlikule isikule mulje, et tegemist on ettevõtte töötajaga. Koolitusvajaduse väljaselgitamine ja töötaja koolitamine on puhtalt töölepingulisele suhtele omane asjaolu. Poolte vahel kehtisid ka mitmed suulised töölepingule iseloomulikud kokkulepped – nt lubas kostja hagejal võtta aastas 28 kalendripäeva puhkust. Käsundus- või töövõtulepingu puhul ei saa tööandja ette näha, mitu päeva käsundisaaja või töövõtja puhkab. Kohus on õigesti tuvastanud, et pakutud töölepingu sõlmimisel oleks ainukeseks muutuseks olnud töötasu suurus. Põhipuhkust ja lapsehoolduspuhkust lubas kostja hagejale suuliselt iga lepinguliigi puhul ning on e-kirjas suuliste kokkulepete kehtivust kinnitanud. Väide, et kostja pakkus töölepingut ka töötasuga 8 eurot tunnis, ei ole oluline. Hagejale oli oluline ka ületundide tegemise võimalus, mida kostja töölepingu puhul ei oleks aktsepteerinud, mistõttu oleks hageja sissetulek oluliselt vähenenud. Eeltoodus väljenduski tööandjapoolne survestamine; 2) ei vaielnud kostja maakohtus kasutamata puhkusepäevade arvule ja puhkusetasu suurusele vastu. Tegemist on uue argumendiga, mis on esitatud hilinenult ning tuleks jätta tähelepanuta; 3) on konkurentsipiirang tühine ja lisaks ei ole hageja konkurentsipiirangut rikkunud. Hageja ei oma rehabilitatsiooniteenuse osutamise luba, mistõttu ei saa ta rehabilitatsiooniteenust pakkuda ega olla ka kostja konkurent. Kostja klientideks olid peamiselt avalikest vahenditest rahastatud kliendid, Allik OÜ pakkus teenuseid eranditult eraklientidele, kes rahastasid oma teenuseid ise. Ka seetõttu ei saanud Allik OÜ kostjale konkurentsi pakkuda; 4) on määratud hüvitis õiglane. Kostja ei esitanud maakohtus ühtegi argumenti selle kohta, et kohus ei peaks hüvitist suurendama. Tegemist on uute asjaoludega, mis on esitatud hilinenult.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Apellatsioonkaebus kuulub eelnimetatud osas rahuldamisele.

Asja materjalidest nähtub veel see, et töösuhte ajal 02.12.2021 asutas hageja äriühingu Allik OÜ Füsioteraapia@Massaaž (vt tl 40 pöördel, 134, 135). Nimetatud tõenditest nähtuvalt on hageja kinnitanud, et ta teeb klassikalist ja ravimassaaži. Samas on hageja esitanud maakohtule töötukassa tõendid (tl 103, 106), milledest nähtuvalt on tal tuvastatud osaline töövõime 24.03.2020-23.03.2023. Hagiavalduses on hageja hüvitise suuruse põhjendamiseks tuginenud ka sellele, et kostja on koormanud teda tööga üle, mistõttu on tal tekkinud probleeme tervisega. Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja asutas 02.12.2021 äriühingu ning osutab selle kaudu klassikalist ja ravimassaaži, siis ei ole usutav hageja väide, et tema terviseprobleemid on tingitud ülekoormusest kostja juures töötades. Riigikohtu üldkogu 14.05.2014 otsuse p-s 32.3 on rõhutatud, et TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis hõlmab erinevaid kahju liike, sh saamata jääv tulu ning tekkinud mittevaraline kahju. Hagiavalduses ei ole hageja tuginenud sellele, et töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise tõttu jäi tal saamata tulu või et talle oleks tekkinud mittevaraline kahju. Asja materjalidest nähtub see, et kuni töölepingu ülesütlemiseni 31.03.2022 (s.o ca 4 kuu jooksul) oli tal võimalus teha tööd ka endale kuuluvad äriühingus. Ülaltoodu kinnitab, et maakohus on TLS § 109 lg 1 teist lauset ebaõigesti kohaldanud ning seetõttu mõistnud kostjalt hageja kasuks põhjendamatult välja hüvitise kuue kuu keskmise töötasu ulatuses. Kuna puuduvad TLS § 109 lg 1 teises lauses sätestatud asjaolud, mõistab ringkonnakohus kostjalt hagejale välja hüvitise TLS § 109 lg 1 esimese lause alusel kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Hageja on hagiavalduses kinnitanud, et tema keskmine kuutöötasu on 1444,46 eurot (neto) ning seega on hüvitise suuruseks 4333,29 eurot (neto).

töölepinguks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Vaidluse korral tuleb tööandjal tõendada, et tegu on muu võlaõigusliku lepinguga, mitte töölepinguga. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid TsMS § 232 lg-s 1 ettenähtud nõudeid järgides ning põhjendatult kummutanud kostja peamise vastuväite poolte vahel töölepingulise suhte puudumise kohta (kohtuotsuse p-d 7 ja 8). Seejuures on maakohus tuginenud asjakohasele Riigikohtu praktikale. Vastupidiselt kostja apellatsioonkaebuses esitatud väidetele leiab ringkonnakohus, et maakohus ei ole menetlusnorme rikkunud ega materiaalõigust valesti kohaldanud. Asja materjalidest nähtuvalt oli poolte vahel sõlmitud järgmised lepingud: 08.11.2016 töövõtuleping nr 57; 02.01.2017 töövõtuleping nr 66; 25.01.2018 käsundusleping nr 1 ja 02.07.2018 käsundusleping nr 7. Lepingulise suhte olemuse tuvastamiseks võrdles maakohus nende lepingute iseloomustavaid tunnuseid kogumis, tõlgendada neid kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega ning tuvastas õigesti peamise, st et hageja allus kostja juhtimisele ja kontrollile ning ta ei olnud töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev. Sellised töölepingule omased tunnused on kokku lepitud kõikides eelnimetatud lepingutes. Ringkonnakohus viitab siinkohal eraldi ajaliselt viimase, s.o 02.07.2018 sõlmitud lepingu p-des 5.1.1-5.1.3 nimetatud kostja õigustele, mille kohaselt on kostjal õigus saada mõistliku aja jooksul hagejalt informatsiooni teenuse osutamise käigu kohta, anda hagejale lepingu täitmise käigus täiendavaid juhiseid teenuse osutamise kohta ning kontrollida teenuse osutamise käiku. Seevastu oli hagejal vastavalt lepingu p-le 6.1.3 õigus määrata kindlaks teenuse osutamise kord ja viis, kuid arvestades seejuures kostja juhiseid. Maakohus on õigesti tuvastanud ka selle, et õigussuhte kvalifitseerimisel ei saa lähtuda üksnes kirjalikult vormistatud lepingu pealkirjast või selles kasutatud terminitest (maakohtu otsuse p 9). Eeltoodut tõendab ilmekalt kostja 19.06.2018 e-kiri hagejale (tl 119), milles on kostja kinnitanud, et kuigi lepingu nimi võib olla käsundus, on see tõlgendatav töölepinguna. Asja materjalidest nähtub veel see, et hageja väljendas kostjale mitmel korral (sh arenguvestlusel), et tema sooviks on vormistada leping töölepinguna. Seetõttu on põhjendamatu ja tõenditega vastuolus kostja apellatsioonkaebuses esitatud väide, et hageja tegelik tahe oligi käsunduslepingu sõlmimine.

Seega ei ole lepingu p-s 9.3 sätestatud piirang (rehabilitatsiooni valdkond) äratuntavalt piiritletud ega vasta seetõttu TLS § 23 lg 3 nõuetele. Vastuseks kostja 26.05.2023 seisukohale märgib ringkonnakohus, et tühist lepingu punkti ei saa rikkuda ning seetõttu ei saa lepingu p 9.3 väidetavat rikkumist kostja poolt TLS § 109 lg 1 järgi hüvitise suuruse määramisel arvestada.

/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest

/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.