L. A. u hagi osaühingu Activitas vastu töötasu saamiseks
Tsiviilasja hind
29 334,40 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: L. A. (rk XXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja: advokaat K. S. (Advokaadibüroo Pallo&Partnerid, asukoht Raatuse 20, Tartu, e-post:XXX), Kostja: Osaühing Activitas (rk 11261301, asukoht: Vaksali tn 17a, 50410 Tartu, e-post: [email protected]), lepinguline esindaja: vandeadvokaat J. T. (Advokaadibüroo Tehver & Partnerid, asukoht Pirni 7, 10617 Tallinn, e-post:XXX)
Kohtuistungi toimumise aeg
14. detsember 2022
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Tuvastada, et osaühing Activitas töölepingu ülesütlemine L. A. uga on tühine.
3.Lõpetada L. A. u ja osaühing Activitas 8. novembril 2016 sõlmitud tööleping töölepingu seaduse § 107 lg 2 alusel alates 31. maist 2022.
4.Välja mõista osaühingult Activitas L. A. u kasuks saamata jäänud töötasu summas 970,89 eurot (brutos), sõidukompensatsioon 7,20 eurot, kasutamata puhkuse hüvitis 3701,87 eurot (brutos) ja TLS § 109 lg 1 alusel hüvitis 11 238 eurot (brutosumma, millelt tuleb kinni pidada seaduses sätestatud maksud ja maksed).
5.Välja mõista osaühingult Activitas L. A. u kasuks viivis kogusummalt (15917,96 eurot) alates 1. juunist 2022 kuni kohustuse täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
6.Jätta menetluskulud 70% ulatuses osaühingu Activitas ja 30% ulatuses L. A. u kanda.
7.Mõista osaühingult Activitas L. A. u kasuks välja menetluskulude katteks 2334,50 eurot.
8.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Otsus toimetada kätte menetlusosalistele. Apellatsioonkaebuse esitamine Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Selgitus menetlusabi taotlejale Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.L. A. (hageja) esitas 2. mail 2022 Tartu Maakohtule hagi osaühingu Activitas vastu töötasu väljamõistmiseks. Hageja palub tuvastada, et poolte vahel oli 8. novembril 2016 sõlmitud tähtajatu tööleping, mida pikendati erinevate täiendavate lepingutega ning mõista kostjalt välja saamata jäänud töötasu 970,89 eurot, sõidukompensatsioon 7,20 eurot ja hüvitis kasutamata puhkuse eest 3701,87 eurot. Hageja palub tuvastada, et lepingu erakorraline ülesütlemine kostja poolt 31. märtsil 2022 on tühine, lõpetada poolte vahel sõlmitud tööleping alates 31. märtsist 2022 ja mõista kostjalt hageja kasuks TLS § 109 lg 1 teise lause kohane hüvitis, suurendades seda kohtu õiglase äranägemise järgi vähemalt 12 kuu keskmise töötasuni, st 22 476,01 euroni (bruto). Kui kohus leiab, et töölepingu ülesütlemine ei ole tühine, palub hageja mõista kostjalt välja hüvitis vähem ette teatatud aja eest 2842,51 eurot. Kui kohus leiab, et poolte vahel puudub töölepinguline suhe, palub hageja tuvastada, et lepingu erakorraline ülesütlemine kostja poolt 31. märtsil 2022 on õigusvastane, ning mõista kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud tasu 2022. a märtsikuu eest 970,89 eurot (bruto) /848,75 eurot (neto) ning sõidukompensatsioon 7,20 eurot, samuti kahju saamata jäänud tulu näol/hüvitis vähem ette teatatud aja eest 1963,47 eurot (bruto)/1529,40 eurot (neto). Hageja palub väljamõistetavate tasude ja hüvitiste väljamaksmisega viivitamise eest mõista välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses hagi esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja palub menetluskuludelt välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses menetluskulude kindlaksmääramise ja jaotuse otsuse jõustumisest kuni kohustuse täieliku tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 8. novembril 2016 töölepingu nr 57, mille kohaselt kohustus hageja täitma rehabilitatsioonimeeskonnas füsioterapeudi rolli ning osutama tasuliselt füsioterapeudi teenust, lähtudes füsioterapeudi tööjuhendist. Hageja tutvus kostja tööjuhendiga ning kinnitas oma allkirjaga, et on tutvunud tööülesannetega ja
kohustub neid täitma. 2. jaanuaril 2017 sõlmisid pooled uue tähtajalise töövõtulepingu nr 66, hageja kohustused jäid samaks. 12. juulil 2017 sõlmisid pooled töövõtulepingu nr 66 lisa, millega muudeti töövõtulepingu p 5. 25. jaanuaril 2018 sõlmisid pooled tähtajalise käsunduslepingu nr 1/25.01.2018, mille juurde kuuluv teenuse kirjeldus on oma sisult peaaegu identne tööjuhendiga. 12.-13. veebruar 2018 toimus töötaja arenguvestlus, mille käigus arutati hageja kui töötaja poolt ajavahemikul 1. jaanuarist 2017 kuni
31.jaanuarini 2018 tehtud töö tulemusi. Seejärel pidasid pooled läbirääkimisi pooltevahelise lepinguliigi üle (kas tööleping või käsundusleping). 2. juulil 2018 sõlmisid pooled tähtajatu käsunduslepingu nr 7/2.07.2018. 31. märtsil 2022 edastas kostja hagejale käsunduslepingu nr 7/2.07.2018 ülesütlemise teate, tuginedes konkurentsipiirangu kokkuleppe rikkumisele hageja poolt. Hageja esitas 8. aprillil 2022 kostjale seisukoha lepingu ülesütlemisele ja kompromissettepaneku. Hageja leiab, et on sõlminud kostjaga töölepingu, konkurentsipiirangu kokkulepe ei ole kehtiv ning selle kehtivuse korral ei ole hageja konkurentsipiirangut rikkunud. Kostja hageja käsitlusega ei nõustunud ja esitas omapoolse kompromissettepaneku. Hageja tegi uue kompromissettepaneku, millega kostja samuti ei nõustunud. Hageja leiab, et poolte vahel on algusest peale olnud sõlmitud tööleping. Hageja teostas töid isiklikult ja igakuiselt, kostja koostatud graafiku alusel. Hageja allus töö teostamisel kostja juhistele ja kontrollile, tegi tööd kostja tööruumides ja kostja töövahendeid kasutades. Kostja pidas hagejaga arenguvestlusi. Kostja andis hagejale täiendavaid kohustusi, nt kohustus kirjutada tasuta artikleid kostja kodulehe jaoks. Kostja esitles kodulehel hagejat kui enda töötajat. Hageja sai nt töötamise aega väga vähe valida. Esines juhtumeid, kus kostja pani hagejale kliendi vaatamata sellele, et hageja oli graafikusse märkinud sellele ajale pausi. Töölepingule viitab perioodiline, st igakuine tasu. Tasu maksmine ei olnud seotud sellega, kas kliendile oli teenuse osutamine lõpetatud või mitte. Hageja leiab, et konkurentsipiirangu kokkulepe on tühine, kuna see ei vasta TLS nõuetele, eelkõige, kuna kostjal puudub tootmis- või ärisaladus, mida hageja saaks ära kasutada ja sel viisil kostjat kahjustada. Hagejal on võimatu tekitada kostjale olulist kahju seetõttu, et tal on ligipääs kostja klientidele, sest ca 98% klientidest suunab teenustele riigiasutus, erateenust kasutab väga vähe kliente. Samuti on tervishoiuteenuse valdkonnas tavaline, et spetsialistid osutavad teenuseid erinevate ettevõtjate juures. Konkurentsipiirangu kokkulepe on tühine ka seetõttu, et see ei ole hagejale äratuntavalt piiritletud. Hageja hinnangul ei ole hageja kostja konkurent, kuna Allik OÜ osutab teenuseid eranditult erateenusena. Kui kohus leiab, et konkurentsipiirangu kokkulepe ei ole tühine, siis on hageja seisukohal, et ta ei ole lepingulisi kohustusi rikkunud. Pooltevahelisest lepingust tuleneb hagejale keeld tegutseda rehabilitatsioonivaldkonnas, mis sarnaneb kostja tegevusvaldkonnale. Hageja ei tegutse ega saa tegutseda rehabilitatsioonivaldkonnas vajaliku tegevusloa puudumise tõttu. Hagejal ei ole keelatud pakkuda füsioterapeudi teenuseid.
KOSTJA SEISUKOHT
2.Kostja leiab, et hagi on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Kostja hinnangul ei ole poolte vahel kunagi olnud töölepingulist suhet. 8. novembril 2016 sõlmitud lepingu tekst ja sisu vastavad töövõtulepingu tunnustele. Sama kehtib 2. jaanuaril 2017 sõlmitud lepingu kohta.
25.jaanuaril 2018 ja 2. juulil 2018 sõlmitud lepingud olid käsunduslepingud. Kostja hinnangul oli hageja teadlik, et pooltevahelised lepingud ei olnud töölepingud. Kostja selgitab, et hageja soovis 2018. a maikuus pooltevahelise lepingu liiki muuta, s.t. hageja soovis sõlmida töölepingu. Kuna hageja soovitud tingimust – kokkulepitud tasu maksmine töötundide arvust sõltumata – ei võimalda töösuhteid reguleeriv õigus, siis pakkus kostja
hagejale võimalust valida töölepingu ja käsunduslepingu sõlmimise vahel. Pooled sõlmisid hageja valikul käsunduslepingu. Sõlmitud käsunduslepingul ei ole töölepingule omaseid tunnuseid. Teenuse osutamise kord ja viis oli lepingu p 6.3.1 kohaselt hageja otsustada. Kostja ei teostanud järjepidevat kontrolli selle üle, kuidas hageja füsioteraapia teenust osutab. Hageja oli töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev, mis väljendus mh järgnevates asjaoludes: kostja tagas vajalikud töövahendid vastavalt hageja soovidele; hageja kasutas teraapia läbiviimisel ka isiklikke vahendeid, nt ostis kummilinte ja müüs neid eraisikuna kostja klientidele; hageja määras osutatavate teenuste liigi, mahu ja enda tööaja. Leping ei näinud ette hageja kohustust osutada teenuseid kostja poolt määratud kohas, teenuse osutamise kohad olid hageja valida. Kostja leiab, et hageja on rikkunud käsunduslepingu p-dest 9.3 ja 9.4 tulenevat konkurentsipiirangut. Konkurentsipiirang oli määratletud selliselt, et hageja ei tegele eraettevõtlusega mis tahes tegevusvaldkonnas, mis sarnaneb kostja tegevusvaldkonnale. Selliselt määratletud kohustus ei keelanud hagejal asuda kas töö- või käsunduslepingu alusel tööle teise, hagejaga konkureerivasse ettevõttesse. Konkurentsipiirang nägi ette üksnes kohustuse mitte ise selles vallas ettevõtjana kostjaga konkureerida. Hageja asus äriühingu Allik OÜ kaudu osutama samu teenuseid, mida osutas ja osutab siiani kostja. Kostja hinnangul ei ole vaidlust selles, et kostja tegevusvaldkondade hulka kuulub füsioterapeudi teenuste osutamine ja hageja asus 2022. a alguses Allik OÜ kaudu tegutsema samas valdkonnas teenuste osutajana. Kostja on seisukohal, et käsunduslepingu ülesütlemine oli põhjendatud ja see on kehtiv. Kostja hinnangul ei ole hagejal kostja vastu käsunduslepingust tulenevaid nõudeid. Enne lepingu lõppemist tehtud töö eest tasu maksmise nõue on lõppenud tasaarvestusega, mis sisaldus lepingu ülesütlemisavalduses. Kahju hüvitamise nõuet hagejal kostja vastu ei ole, sest kostja ei ole lepingut rikkunud. Kuivõrd kostjal ei ole tekkinud hageja ees ühtegi sissenõutavaks muutunud ja täitmata rahalist kohustust, siis on alusetud ka hagis esitatud viivise nõuded.
KOHTU SEISUKOHT
3.Kohus leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele osaliselt.
4.Hageja on esitanud kostja vastu nõude töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, hüvitise, saamata jäänud töötasu ja kahju hüvitamiseks, tuginedes sellele, et pooled olid ajavahemikus 8. november 2016 kuni 31. märts 2022 töösuhtes. Hageja on esitanud juhuks, kui kohus leiab, et poolte vahel on käsundussuhe, nõude saamata jäänud tulu summas 1963,47 eurot ja sissenõutavaks muutunud tasu summas 848,75 eurot (neto) väljamõistmiseks. Kostja vastuväite kohaselt sõlmisid pooled tähtajalisi töövõtu- ja käsunduslepinguid, mille alusel hageja tegutses iseseisvalt, kostja juhtimise ja kontrollita.
5.Kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse TLS § 1 lg 2 järgi, et tegemist on töölepinguga. Üksnes siis, kui on ilmne, et pooled ei ole töösuhtes, tuleb sõltumata poolte väidetest lugeda tuvastataks, et pooled ei sõlminud töölepingut. Olukorras, kus lepingul on nii töölepingu kui ka muu võlaõigusliku teenuse osutamise lepingu tunnused, mistõttu tuleb eeldada töölepingut, on väidetaval tööandjal vastupidist väites kohustus tõendada, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu.
6.Pooled ei vaidle selles üle, et hageja tegutses ajavahemikul 08. novembrist 2016 kuni
31.märtsini 2022 kostja rehabilitatsioonimeeskonnas füsioterapeudina, osutades tasulist teenust lähtudes füsioterapeudi tööjuhendist, ning kostja maksis hagejale selle eest iga kuu tasu. Füsioterapeudi tööd on võimalik teha nii töö- kui ka mõne muu teenuse osutamise
lepingu alusel. Pooled vaidlevadki selle üle, kas nad on sõlminud töölepingu või käsunduslepingu ning kas kostja oli õigustatud lepingut erakorraliselt üles ütlema konkurentsipiirangu rikkumise tõttu.
7.Tuvastamaks vaidlusaluse lepingulise suhte olemust, tuleb võrrelda lepinguid iseloomustavaid tunnuseid. Töölepingu peamiseks tunnuseks on töötaja allumine tööandja juhistele ja kontrollile (TLS § 1 lg 1). Kuna ainuüksi töötegija mõnetine iseseisvus töö tegemisel ei välista töölepingut, on õigussuhte kindlaksmääramisel oluline ka töötaja alluvuse määr ehk see, mil määral oli ta seotud väidetava tööandja korraldustega töö tegemise viisi, aja ja koha kohta (vt Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-3-05, p 15; nr 3-2-1-9-05, p 15; nr 3-2-1-41-11, p 14). TLS § 1 lg 4 järgi ei kohaldata töölepingu kohta sätestatut lepingule, mille kohaselt tööd tegema kohustatud isik on töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev. Seega peab väidetav tööandja TLS § 1 lg-s 2 sätestatud eelduse ümberlükkamiseks tõendama eelkõige seda, et töötaja ei allunud tema juhtimisele ja kontrollile ning oli töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev. Seadus ei võimalda tuvastada õigussuhet üksnes kirjalikult vormistatud lepingu pealkirja või selles kasutatud terminite alusel. Vaidlusaluse kokkuleppe õigusliku iseloomu kindlaksmääramine eeldab selle tõlgendamist kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-7-09, p 10). Lepingu tõlgendamisel lähtutakse VÕS § 29 lg-te 1 ja 4 kohaselt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest või sellest, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Eelkõige arvestatakse lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-s 5 sätestatud asjaoludega, mh lepingupoolte käitumisega. Seega on lepingu olemuse kindlakstegemiseks võimalik arvestada mh sellega, kes korraldas ja juhtis tööprotsessi, kes maksis töövahendite, -materjalide, -seadmete, -ruumide ja muude töö tegemisega seotud kulude eest, kas töö eest maksti perioodilist tasu, kas töötaja pidi olema valmis väidetavale tööandjale tööd tegema, kas töötaja tegutses mitme tööd andva isiku heaks või sai kogu oma sissetuleku või olulise osa sellest väidetavalt tööandjalt, kuidas pooled tõlgendasid vaidlusalust suhte väljaspool seda vaidlust, nt suhetes teiste isikutega või täites oma muid kohustusi. Selliselt võib olla põhjendatud arvestada mh nt töötamise registri kannetega ja poolte avaldatuga teistes menetlustes.
8.Esmalt tuleb hinnata, kas töötaja allus tööandja juhistele ja kontrollile, kes määras töö tegemise aja, koha ja viisi, kas töö eest maksti perioodilist tasu, kas töötaja pidi olema valmis väidetavale tööandjale tööd tegema, kuidas pooled tõlgendasid vaidlusalust suhet väljaspool seda vaidlust, nt suhetes teiste isikutega või täites oma muid kohustusi. 8.1 Vaidlust ei ole selles, et hageja osutas füsioterapeudi teenust kostja nime all, kasutades töö tegemisel kostja tööruume ja saades tellimusi kostja kaudu. Kostja hinnangul määras hageja ise oma tööaja (mitu klienti päevas, kas klientide vahel on pausid, kui pikk on lõunapaus), teenuse mahu, hagejal oli õigus tõsta ümber klientide aegu ja hageja lisas Google kalendrisse vabu päevi, mil ta kliente vastu ei võtnud, samuti mis teenuseid hageja pakub, samuti ei olnud kohustust teenust osutada kostja poolt määratud kohas. Hageja selgitas, et kuigi kostja ei määranud, milliseid teenuse osutamise meetodeid, lähenemisi, vahendeid ja mahte hageja konkreetse kliendi puhul füsioteraapia käigus kasutas, tuli hagejal lähtuda teenuse osutamisel sotsiaalse- või tööalase rehabilitatsiooni osutamise reeglitest, mis kohaldusid kostjale kui tööandjale. Teenuse osutamise kord, viis ja maht sõltus suuresti sellest, kui suures ulatuses kliendi teenust sotsiaalkindlustusameti või töötukassa poolt rahastati ning mis teenusele klient täpsemalt suunati. Ka arenguvestlusel on kostja esindaja märkinud, et töökoormus sõltub otseselt
klientide suunamisest Töötukassa ja SKA poolt (tl 27-32). Hageja kohustust juhinduda teenuse osutamise mahu ja korra osas kostja juhistest on tõendatud ka kostja
30.novembri 2020 e-kirjaga (tl 101), millest nähtub kostja viide, et „Isikule saab füsioteraapia teenust osutama hakata alles järgmise aasta jaanuaris, kuna 2020. a mahud on täis“. Lisaks on kostja e-kirjas välja toonud, et peale kohtumist tuleb kostjale saata ka teenuse eesmärk ja sekkumise kirjeldus, millist kohustust hagejal lepingust tulenevalt ei olnud. Kostja on viidanud, et hageja valis ise, mis teenuseid ta teeb, nt otsustas hageja massaaže enam mitte teha (18. juuni 2021 e-kiri; tl 86). Hageja on selgitanud, et kuna hageja töövõime vähenes tervislikust seisundist tulenevalt 2020. aastal (Eesti Töötukassa
3.aprilli 2020 otsus THV/20/013791, tl 103-104 ja Eesti Töötukassa 10. märtsi 2021 otsus nr THV/21/012234, tl 106-107), palus hageja kostjal vähendada massaažide arvu, kuid kuna kostja sellega ei nõustunud, pidi hageja loobuma massaažide teostamisest tervikuna. Nimetatud asjaolu on töösuhtele iseloomulik, sest töösuhtes tuleb tööandjal oma töö ümber korraldada, kui töötaja ei ole oma tervislikust seisundist tulenevalt võimeline sama tööga jätkama. Samuti on tõendatud, et kostja pani Google kalendrisse kirja, mis ulatuses, milliseid teenuseid hageja vastaval päeval ja ajal peab osutama. Hagejal ei olnud võimalik valida, mitu tundi osutab ta nt füsioteraapia teenust ja kui palju teeb massaaži – see sõltus kostja klientidest ja kostja poolt paika pandud graafikust. Lisaks on tõendatud, et kostja esindaja vaatas mitmeid kordi, kuidas hageja klientidele teenust osutas. Samuti pidas kostja hagejaga arenguvestlusi, mis on töösuhtele omane tunnus. Lisaks nähtub arenguvestlusest, et käsitletud on ka koolitusvajadust ning kostja on teinud hageja soovil avalduse koolituseks: manuaalsed tehnikad alaseljavalude puhul. Arenguvestlusel on kostja esindaja väljendanud, et 2018. aasta koolituse eelarve on 210 eurot, kui sellest võtta maha „Manuaalsed tehnikad alaseljavalude korral“, on jääk 115 eurot. Sellest nähtub, et kostja on tegelenud ka koolitusvajaduse väljaselgitamisega ning viidanud, et selleks on olemas ka mõningane rahastus. Koolitusvajaduse väljaselgitamine ja koolituste pakkumine on ka üks töölepingu tunnuseid ning viitab sellele, et kostja kontrolli all oli hageja pädevuse suurendamine kvaliteetse teenuse osutamiseks. Seega puudus hagejal võimalus mõjutada töökoormust, teenuste liiki ja mahtu. Kohtu hinnangul kontrollis kostja hageja tööd ja hageja allus kostja kontrollile. 8.2 Kostja hinnangul oli hageja iseseisev töö tegemise viisi, aja ja koha valikul, st kostja tagas kvaliteetse teenuse osutamiseks hageja soovidele vastavad töövahendid; lisaks sai hageja kasutada isiklikke vahendeid teraapiate läbiviimiseks; hageja sai ise valida teenuse osutamise koha. Kohtu hinnangul ei ole kostja vastu vaielnud, et kliente broneeris hagejale peamiselt kostja, lähtudes kostja klientidega kokkuleppimisel kostja lahtiolekuaegadest (E-R 9.00-18.00), seega tegi hageja tööd peamiselt kostja määratud ajal. Hagejal oli õigus määrata endale vabu päevi, kuid graafikujärgse töö puhul on tavapärane, et tööandja võtab tööaegade planeerimisel arvesse ka töötaja soove. Klientidega kokkulepitud aega oli võimalik muuta, kuid tuli arvestada, et uus kohtumine pidi toimuma kostja poolt ette nähtud lahtiolekuaegadel. Kuigi pooled ei olnud lepingus kokku leppinud töö tegemise kohta, tuli arvestada rehabilitatsiooniteenuse osutamise kohale kehtivaid õigusaktidest tulenevaid nõudeid ning muuhulgas pidid teenuse osutamise kohad olema registreeritud majandustegevuse registris. Kuna kostja näol on tegemist rehabilitatsiooniteenuse pakkujaga, ei oleks hagejal ühelgi juhul olnud võimalik kostja klientidele teenust osutada mujal kui kostja poolt määratud asukohas ning kostja poolt määratud ajavahemikus. Lisaks nõudis töö tegemine töö iseloomust tulenevalt hageja kättesaadavust ja kohalolekut ning tööandja töövahendite kasutamist. Kuigi hagejal oli vajadusel kokkuleppel kliendiga võimalik kokkulepitud visiitide aegu muuta, pidi hageja kokkulepitud tööaegadel olema tööandjale kättesaadav ning tema isiklik kohalolek kostja ruumides ilmselgelt vajalik. Töövahendid hankis hagejale peamiselt
kostja ning kui mõni töövahend läks katki, tuli sellest kostjale teada anda ja kostja soetas uued vahendid (tl 28, arenguvestlus). Seega on tuvastatav, et kostja määras töö tegemise aja, koha ja viisi. 8.3 Lisaks on oluline aspekt, et töö tegemine hõlmas hageja kaasamist ettevõtte tegevusse. Kostja kodulehel oli hageja märgitud meeskonnaliikmete nimekirja, millega loodi kolmandatele isikutele arusaamine, et tegemist on kostja töötajaga. Samuti viitab sellele kostja 25. novembri 2020 pöördumine hageja kui meeskonnaliikme poole ning kostja ootus, et hageja panustaks ettevõtte kodulehel avaldatavate artiklite koostamisse. 8.4 Tuvastatud on ka asjaolu, et hageja tegi tööd isiklikult ning kostja kasuks, töö oli kestev ja jätkuv ning kostja maksis hagejale töö eest perioodilist tasu. Eeltooduga on tuvastatud, et poolte vahel oli alates 6. novembrist 2016 tähtajatu töösuhe, kuna see tuleneb lepingu sisust ning pooltevahelistest õigustest ja kohustustest, mitte sellest, kuidas leping on pealkirjastatud ja kuidas pooled seda nimetavad.
9.Vaatamata eespool tuvastatule hindab kohus täiendavalt ka kostja põhiväidet, mille kohaselt hageja oli teadlik, et poolte vahel oli sõlmitud töövõtu- ja käsunduslepingud, mitte töölepingud ning et hageja soovis töölepingu asemel sõlmida töövõtu- või käsunduslepingut. Kohtu hinnangul ei ole kostja vastuväide põhjendatud järgmistel asjaoludel. Arenguvestlusel dokumenteeritust (tl 27 p) nähtub, et hageja hindab töömotivatsiooni 5 palli süsteemis hindega 3. Hageja põhjenduste kohaselt meeldib talle töö ja selle vaheldusrikkus, aga 3 sellepärast, et töömaht on väike ja ei ole kindlustunnet ehk töölepingut. Motivatsioon ja minupoolne panus suureneksid siis, kui firma pakuks mulle pikaajalist koostöölepingut töölepingu näol. Igas kuus oleks olemas tööd vähemalt 160 tunni ulatuses. Juhi hinnangust nähtub, et L. ga on kokkulepe rääkida töölepingust uuesti 2018. aasta suve alguses (mai/juuni), et saaks üle vaadata jaanuari algusest alates olemasoleva töökoormuse, tööülesanded ja kas antud situatsioonis on töökoormus piisav. Pooltevaheline meilivahetus mais 2018 tõendab, et hageja soovis jätkuvalt töölepingu vormistamist ning kostja edastas talle kolm alternatiivi, millest üks oli töölepingu sõlmimine miinimumtasuga 500 eurot kuus (arvestusega 6,5 eur/tund) ja sellest summast üle 6,5 eur/tund, maksimaalselt 160 tundi kuus, teine käsundileping boonusega ja kolmas variant käsundileping boonuseta (tl 83). Kohtu hinnangul ei oleks kostja pakutud töölepingu sõlmimisel midagi hageja töökorralduses ega – ülesannetes muutunud, mis kinnitab eelpoolmotiveeritut, et hageja ja kostja vahel oli töösuhe. Ainsaks muutuseks oleks hagejale olnud töötasu/saadava tasu suuruse muutus, mis töölepingu sõlmimisel oleks vähenenud, sest hageja töömaht ei olnud kuus 160 tundi, kuid seda mitte hagejast tulenevatel põhjustel, vaid kostjast tulenevatel põhjustel (töö jagati mitme füsioterapeudi vahel, SKAst ei saadetud teenusele vajalikul hulgal kliente jne). Vastupidiselt kostja selgitustele soovis hageja teha rohkem tööd. Kohtu hinnangul tähendas see, et hageja soovis teha tööd vähemalt normaaltundide piires, so 160 tundi kuus, ka ületunnid oleksid olnud aktsepteeritavad, kui need oleksid olnud tasustatavad. Arenguvestlusest nähtub, et hageja arvates oli tal liiga vähe kliente ja ta tahtis kliente graafikujärgselt teenindada ilma pikemate pausideta klientide vahel. TLS §-st 2 tuleneb, et töötaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Kostjale oli see teada, sest ta selgitas hagejale, et ületundide eest ei saa kostja maksta 1-kordset tunnitasu. Töötajaga käsunduslepingu sõlmimine olukorras, kus oleks tulnud sõlmida tööleping, jättis töötaja ilma nii töölepingu seaduses kui ka muudes seadustes ette nähtud õigustest ja hüvedest, mistõttu on sellise kokkuleppe näol tegemist ilmselgelt töötajat kahjustava kokkuleppega, mis tulenevalt TLS §-st 2 on tühine ning lisaks ka hea usu põhimõtte rikkumisega, sest töötajat on survestatud töötasu/saadava tasu suurusega nö käsunduslepingut jätkama.
10.TLS § 95 lg 1 kohaselt võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. Vaidlust ei ole selles, et kostja on 31. märtsil 2022 edastanud hagejale käsunduslepingu nr 7/2.07.2018 ülesütlemise teate, tuginedes hagejapoolsele konkurentsipiirangu kokkuleppe rikkumisele. Hageja sellega ei nõustu, kuna konkurentsipiirangu kokkulepe ei ole kehtiv tulenevalt TLS § 23 lg-st 2 ning isegi kui oleks kehtiv, siis ei ole hageja konkurentsipiirangut rikkunud. Kostjal puudub tootmis- või ärisaladus, mida hageja saaks ära kasutada ja selliselt kostjat oluliselt kahjustada. Samuti on hagejal võimatu tekitada kostjale olulist kahju seetõttu, et tal on ligipääs kostja klientidele. TLS § 23 lg 1 järgi võtab töötaja konkurentsipiirangu kokkuleppega kohustuse mitte töötada tööandja konkurendi juures või mitte tegutseda tööandjaga samal majandus- või kutsetegevuse alal. TLS § 23 lg 2 järgi võib konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmida, kui see on vajalik, et kaitsta tööandja erilist majanduslikku huvi, mille saladuses hoidmiseks on tööandjal õigustatud huvi, eelkõige, kui töösuhe võimaldab töötajal tutvuda tööandja klientidega või tootmis- ja ärisaladusega ning nende teadmiste kasutamine võib tööandjat oluliselt kahjustada. TLS § 23 lg 3 järgi peab konkurentsipiirang olema ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ning töötajale äratuntavalt piiritletud. TLS § 23 lg 4 kohaselt on TLS §-s 23 sätestatud nõudeid rikkudes sõlmitud kokkulepe tühine. Kohtu hinnangul on konkurentsipiirangu kokkulepe tühine, kuna see ei ole hagejale äratuntavalt piiritletud nagu seda nõuab TLS § 23 lg 3. Lepingu p 9.3. kohaselt „Käsundisaaja ei konkureeri Lepingu kehtivuse ajal ja 1 (üks) aasta pärast Lepingu lõppemist Käsundiandjaga Eesti Vabariigis, see tähendab, et Käsundisaaja ei tegele eraettevõtlusega rehabilitatsiooni valdkonnas, mis sarnaneb Käsundiandja tegevusvaldkonnale, välja arvatud juhul, kui Osapooled lepivad selles eraldi kirjalikult kokku.“ Hageja on varasemalt juba välja toonud, et kostja osutab rehabilitatsiooniteenuseid eelkõige sotsiaalse rehabilitatsiooni ja tööalase rehabilitatsiooni korras, st kostja teenindab neid isikud, kelle on kostja juurde suunanud mõni muu asutus, ning mida rahastab vastavalt Sotsiaalkindlustusamet või Töötukassa. Seega on kostja tegevusvaldkond sotsiaalse/tööalase rehabilitatsiooni valdkond. Ettevõtte Allik OÜ osutab teenuseid eranditult erateenusena, mistõttu ei saa hageja olla ka kostja konkurent. Lisaks on asjas tuvastatud, et kostja klientideks on suures osas inimesed, kelle teenuseid rahastavad riigiasutused (st sotsiaalse rehabilitatsiooni ja tööalase rehabilitatsiooni kliendid). Erateenusena kliendid kostja poolt pakutavaid teenuseid kasutavad äärmiselt vähe, mistõttu isegi kui eeldada, et hagejal oleks võimalik sellised kostja kliendid nö üle meelitada, siis sellest ei tekiks kostjale olulist kahju, nagu TLS ette näeb. Lisaks, tervishoiuteenuse valdkonnas on äärmiselt tavaline, et spetsialistid osutavadki teenuseid erinevate ettevõtete juures. Kuna kostjal puudus vajadus konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmimiseks ning konkurentsipiirangu kokkulepe ei vasta TLS § 23 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustele, on lepingus sätestatud konkurentsipiirang TLS § 23 lg-e 4 kohaselt tühine, st sellel ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Seega on vastavalt TLS §-le 104 kostja poolt töölepingu ülesütlemine 31. märtsil 2022 tühine.
11.Kuna kohus tuvastas, et töölepingu ülesütlemine on tühine, tuleb TLS § 107 lg 1 järgi lugeda, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Hageja on taotlenud lepingu lõpetamist 31. märtsist 2022. TLS § 107 lg 1 sätestab, et kui kohus tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt lõpetab kohus
lõikes 1 sätestatud juhul tööandja või töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Riigikohus on 10.10.2012 otsuses nr 3-2-1-82-12 p 16 selgitanud, et kohus lõpetab töölepingu kooskõlas TLS § 107 lg-ga 2 ja § 97 lg-tega 1 ja 2 ajast, kui see oleks lõppenud etteteatamistähtaja möödumisel (vt ka Riigikohtu otsus nr 217-9268, p 18.3). TLS § 97 lg 2 p 3 kohaselt pidi tööandja erakorralisest ülesütlemisest töötajale ette teatama vähemalt 60 kalendripäeva. Kostja ütles töölepingu 31.03.2022 erakorraliselt üles etteteatamistähtaega järgimata. Kui ülesütlemine oleks kehtiv, oleks tööleping lõppenud 31.05.2022. Kohus lõpetab TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu alates 31.05.2022.
12.TLS § 109 lg 1 sätestab, et kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu käesoleva seaduse § 107 lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Hageja on palunud suurendada väljamõistetavat hüvitist vähemalt 12 kuuni, st vähemalt 22 476,01 eurot (bruto). TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis hõlmab erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud varaline kahju (saamata jäänud tulu), tulevikus tekkiv varaline kahju (saamata jääv tulu) ning tekkinud mittevaraline kahju (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 32.3). Hageja keskmine kuutasu on 1444,46 eurot (neto) (tl 64). Kohus on seisukohal, et põhjendatud on kostjalt hageja kasuks välja mõista TLS § 109 lg 1 alusel 6 kuu hüvitis. Kohus arvestab hüvitise suuruse kindlaksmääramisel sellega, et käsunduslepingute sõlmimisega on kostja välistanud võimaluse hagejal saada haigushüvitist ja puhkusetasu ning asjaoluga, et tööandja ütles töötajaga sõlmitud töölepingu üles päeva pealt, kuigi seaduse kohaselt oleks kostja pidanud hagejale lepingu lõpetamisest ette teatama 60 kalendripäeva (poolte vahel oli töölepinguline suhe alates 8. novembrist 2016). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 11 238 eurot (brutos).
13.Hageja esitas kostja vastu 1⁄2 töötasu nõude 2022. aasta märtsikuu eest summas 970,89 eurot (brutos). Kostja on jätnud hagejale tasumata 1⁄2 hagejale makstavast 2022. aasta märtsikuu tasust viidates, et peab sellise summa kinni seetõttu, et kostjal on hageja vastu väidetav leppetrahvi nõue. TLS § 78 lg 1 kohaselt võib tööandja oma nõude töötaja töötasu nõudega tasaarvestada ainult töötaja kirjalikul nõusolekul. Hageja ei ole vastavat nõusolekut kostjale andnud ning on oma 8. aprilli 2022. a seisukohas kinnitanud, et ta sellist nõusolekut ka ei anna (tl 43-45). Seetõttu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 2022. aasta märtsikuu eest saamata jäänud töötasu summas 848,75 eurot (neto) ehk 970,89 eurot (bruto) ning sõidukompensatsioon 7,20 eurot.
14.Samuti ei ole kostja TLS § 71 alusel kasutamata puhkust lepingu lõppemisel hagejale hüvitanud. Lepingu lõpetamise seisuga oli hagejal kasutamata põhipuhkust 56 päeva. Hageja keskmine kalendripäeva tasu on 50,98 eurot, mistõttu mõistab kohus kostjalt välja hageja kasuks puhkusehüvitise summas 2854,88 eurot (neto), st 3701,87 eurot (bruto).
15.TLS § 84 lg 1 kohaselt muutuvad töölepingu lõppemisega kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. Kuna kohus luges, et tööleping on lõppenud 31. mail 2022, siis muutusid kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks alates 1. juunist 2022, millisest ajast alates mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivised.
16.Kohus leiab, et arvestades asjaolu, et hageja tuvastusnõue rahuldati tervikuna ning hüvitisenõue osaliselt, on TsMS § 163 lg 1 järgi põhjendatud jätta menetluskuludest 70% kostja ja 30% hageja kanda.
17.Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskulu 3474,20 eurot, mis sisaldab riigilõivu 455 eurot ja esindajakulu 3019,20 eurot. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv. Riigilõiv on kohtu hinnangul põhjendatud ja vajalik kulu, kuna selle tasumise kohustus tuleneb seadusest.
18.Hagejat esindas menetluses lepinguline esindaja tunnihinnaga 120 eurot (lisandub käibemaks). Kohtu hinnangul ei ületa hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt ka Riigikohtu 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14). Menetluskulu nimekirja kohaselt osutas esindaja hagejale õigusabi kokku 26 tundi 16 minutit, millest 2 tundi 14 minutit kulus kliendiga kohtumisele ja hagiavalduse koostamisele eelnevale tööle, 9 tundi 9 minutit hagiavalduse koostamisele ja täiendamisele, 15 minutit puuduste kõrvaldamisele, 16 minutit kostja vastusega tutvumisele, 5 tundi 18 minutit seisukoha koostamisele 21. juunil 2022 ja 3 tundi seisukoha koostamisele
28.juunil 2022, 2 tundi seisukoha redigeerimisele 4. juulil 2022, 1 tund 1 minut kostja seisukoha ja kliendi selgitustega tutvumisele ja kliendile e-kirja saatmisele, 30 minuti kohtuistungiks ettevalmistumisele ja 1 tund 25 minutit kohtuistungil osalemisele, 15 minutit kompromissi arutamisele, 23 minutit kompromissi koostamisele ja 30 minutit menetluskulude nimekirja koostamisele.
19.Kostja vaidles õigusabikulude suurusele osaliselt vastu ja palus vähendada hageja kasuks väljamõistetavate menetluskulude suurust põhjendamatute toimingute osas.
20.Kohus nõustub osaliselt kostja vastuväitega. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, st eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta langetab kohus otsustuse, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 23. märtsi 2016. a määrus asjas nr 3-2-1-184-15, p 14). Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahuga (vt nt Riigikohtu 6. mai 2015. a määrus asjas nr 3-2-1-4-15, p 14). Kohus on seisukohal, et arvestades tsiviilasja sisu ja mahtu on põhjendatud ajakuluks 20 tundi. Hageja on kinnitanud, et ei ole käibemaksukohustuslane.
21.Eeltoodust tulenevalt on hageja menetluskulu kokku seega 3335 eurot (riigilõiv 445 eurot + lepingulise esindaja kulud 2880 eurot), millest kostja peab hüvitama 70%, s.o 2334,50 eurot.
22.TsMS § 177 lg 4 alusel kuulub rahuldamisele hageja taotlus mõista kostjalt välja viivis väljamõistetud menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Hele Kaldma Kohtunik
Osaliselt lahendatud Tartu Ringkonnakohtu 16.06.2023. a otsusega.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.