Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov
Kohtuasi
X hagi Sihtasutuse töövaidluses
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 06. mai 2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind ringkonnakohtus
8719,10 eurot
Pärnu
Haigla
vastu
Menetlusosalised ja nende Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja esindajad ringkonnakohtus vandeadvokaat Jaanika Reilik-Bakhoff Kostja Sihtasutus Pärnu Haigla (registrikood 90004527), esindajad vandeadvokaadid Hanna Pahk ja Ants Nõmper Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 06. mai 2022 otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt.
2.Tuvastada, et X töölepingu ülesütlemine Sihtasutuse Pärnu Haigla poolt 14. mail 2021 on tühine.
3.Lõpetada X ja Sihtasutuse Pärnu Haigla vaheline tööleping töölepingu seaduse § 107 lg 2 alusel alates 14. maist 2021.
Välja mõista Sihtasutuselt Pärnu Haigla X kasuks hüvitis summas 3478,32 eurot (bruto) ja viivis nimetatud summalt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 11. juunist 2021 kuni võlgnevuse tasumiseni.
5.Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata.
6.Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus 25 % ulatuses X kanda ja 75 % ulatuses Sihtasutuse Pärnu Haigla kanda.
7.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks Pärnu Maakohus.
8.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja, töötaja) esitas 11.06.2021 hagi Pärnu Maakohtule Sihtasutus Pärnu Haigla (kostja, tööandja) vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise ja hüvitise nõudes. Hagis ja selle täpsustuses palus hageja tuvastada töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus; lõpetada 01.03.2017 sõlmitud tööleping alates 14.05.2021 kohtu poolt; mõista kostjalt hageja kasuks välja töölepingu seaduse (TLS) § 109 lg 1 kohane hüvitis, suurendades seda vähemalt 6 kuu keskmise töötasuni, st summas 6956,62 eurot; mõista kostjalt hageja kasuks välja etteteatamistähtaja järgimata jätmise hüvitis summas 1071 eurot ning mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates 14.05.2021 kuni hüvitiste maksmiseni.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 01.03.2017 töölepingu nr 2907, millega hageja asus kostja juures tööle XXX ametikohal. 11.05.2021 sai hageja kostjalt teatise, millega kostja informeeris hagejat, et vastavalt ravijuhi käskkirjale 06.05.2021 nr 41 peavad kõik mittevaktsineeritud töötajad iga 7 päeva järel andma COVID-19 proovi. Lisaks tõi kostja teatises välja, et kuna hageja on vaktsineerimata ja keeldub testimisest, siis võib kostja kaaluda hageja suunamist madalama riskiga töökohale, rangemate isikukaitsevahendite kasutamist või töölepingu erakorralist ülesütlemist. Hageja hinnangul ei olnud iga nädal töötaja ninast proovi võtmine põhjendatud ning tekitas hagejale ebaproportsionaalseid ebamugavusi (sh valu), mistõttu soovis hageja teada, kas kostja võimaldab ka alternatiivseid testimise meetmeid. Hagejal olid olnud teadmata põhjusel viimase kuu aja jooksul korduvad ninaverejooksud. Kostja vastas, et ta ei võimalda teistsuguseid (nt suu loputamine) testimise meetmeid. Kostja võimaldas hagejal ilma testimata töötada perioodil, mil nakatumise näit
oli rekordiliselt kõrge. Töölepingu lõpetamse ajal on nakatumise näit langenud ning ühiskond hakkas avanema.
3.14.05.2021 (st järgmisel tööpäeval peale teatise saamist) kutsus kostja hageja enda juurde ning esitas töölepingu ülesütlemise avalduse, millega lõpetas töölepingu tuginedes TLS § 88 lg 1 p-le 2. Hageja ei nõustu töölepingu ülesütlemise avalduse ja selles toodud põhjenduste ja seisukohtadega ning ülesütlemine on tühine. TLS § 88 lg 1 p 2 kohaldamiseks peavad esinema järgmised eeldused: 1) pikaaegne tööülesannete täitmisega toime mittetulemine; töökohale kohanematus või töökohale sobimatus või ebapiisav tööoskus; mõlemapoolne huvi. Kostja ei ole vastavaid eelduseid tõendanud. Kostja oleks saanud kaaluda ka muude meetmete, kui töölepingu erakorralise ülesütlemine, kohaldamist, nt 11.05.2021 teatised märgitud töötaja suunamine madalama riskiga töökohale või rangemate isikukaitsevahendite kasutamine. Töölepingu ülesütlemisele ei eelnenud hoiatust. Kostja ei tegutsenud mõistliku aja jooksul TLS § 88 lg 4 kohaselt. Kostja vastus
4.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et töölepingu ülesütlemine oli tühine, siis palub kostja lõpetada tööleping kohtu otsusega 14.05.2021 seisuga, kuid muus osas jätta hageja nõuded rahuldamata.
5.Kostja oli seisukohal, et töölepingu ülesütlemine oli põhjendatud. Juba kostja 02.03.2021 kinnitatud tegevuskavas olid viited nii vajaduspõhisele testimisele kui ka sellele, et teadlikult vaktsineerimisest keelduvate töötajate töölepingud võib tööandja erakorraliselt üles öelda. Tegevuskava koostamisele eelnes töökeskkonna riskianalüüs. Vaatamata mitmetele kõnedele, kohtumistele ja kirjalikele teavitustele ei suutnud hageja mitme kuu jooksul kohaneda pandeemia olukorrast tingitud nõuetega, millele tervishoiutöötajad peavad oma tööd tehes vastama - ei olnud nõus vaktsineerima ega testima.
6.Kostja oli hagejat hoiatanud ning ei pidanud ülesütlemisest ette teatama. Olukorras, kus kostja on püüdnud olla koostööle suunatud, aga hageja on teinud kostjale oma seisukoha teatavaks (st ta ei ole nõus vaktsineerima ega testima), ei saa eeldada, et kostja teeks hagejale selle kohta hoiatuse ning annaks hagejale täiendava tähtaja oma käitumise parandamiseks. Kuigi kostja hinnangul ei pidanud kostja antud olukorras tegema hagejale eelnevat hoiatust, oli siiski toimunud mitmeid vestlusi ja hagejat oli korduvalt hoiatatud. Kostjal ei olnud enam võimalik käituda teisiti kui lõpetada töösuhe päevapealt. Maakohtu otsus ja põhjendused
7.Pärnu Maakohtu 06.05.2022 otsusega jättis kohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
8.Kohus tuvastas järgmised asjaolud: poolte vahel oli 01.03.2017 sõlmitud tööleping nr 2907, mille punkti 2.1. kohaselt oli hageja ametikohaks XXX; kostja 06.05.2021 käskkirja nr 41
kohaselt pidid vaktsineerimata haigla töötajad iga 7-päeva järel andma COVID-19 proovi; kostja ütles hagejaga sõlmitud töölepingu erakorraliselt üles 14.05.2021; töölepingu ülesütlemise ajal ei olnud hageja vaktsineeritud ega COVID-19 läbipõdenud; hageja keeldus kostja poolt pakutud testimise viisist (ninaneelust proovivõtmine); mais koroonaviirusega seotud piirangud leevenesid.
9.Pooled vaidlevad selle üle, kas TLS § 88 lg 1 p 2 sätestatud eeldused töölepingu ülesütlemiseks olid täidetud või mitte, kas kostjal oli õigus öelda tööleping üles etteteatamistähtaega järgimata ning kas kostjal on kohustus maksta hagejale hüvitist. Kohus jättis tähelepanuta poolte väited ja vastuväited seonduvalt vaktsineerimisega, kuna hagejaga ei öeldud töölepingut ülesse seetõttu, et hageja ei olnud vaktsineeritud, vaid seetõttu, et hageja keeldus täitmast kostja käskkirja 06.05.2021 nr 41, mille kohaselt pidid kõik mittevaktsineeritud haigla töötajad iga 7-päeva järel andma COVID-19 proovi.
10.Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 8 lg 2 sätestab, et kaitseks töökohas toimivate bioloogiliste ohutegurite eest peab tööandja võtma tarvitusele abinõud, arvestades ohuteguri nakatamisvõimet. Bioloogilised ohutegurid on TTOS § 8 lg 1 mõistes bakterid, viirused, seened jm mikroorganismid, mis võivad põhjustada nakkushaigust, allergiat või mürgistust. Asjas puudub vaidlus selles osas, et COVID-19 on nakkushaigus. Ehkki COVID-19 haigust ei ole liigitatud eriti ohtlikuks nakkushaiguseks nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) § 2 lg 1 p 3 tähenduses, on see vähemalt käsitatav uudse ohtliku nakkushaigusena NETS § 2 lg 2 tähenduses ehk sellise nakkushaigusena, millel on eriti ohtliku nakkushaiguse tunnused ja millel puudub või ei ole kättesaadav efektiivne ravi või mille levik võib ületada haiglate ravivõimekust. Asjaolu, et see säte lisati NETSi 18.05.2020 jõustunud muudatustega, mille tegemisel peeti silmas konkreetselt COVID-19 haigust, kinnitab omakorda, et selle haiguse näol on tegemist uudse ohtliku nakkushaigusega.
11.TTOS § 13 lg 1 p 3 sätestab, et tööandja on kohustatud korraldama töökeskkonna riskianalüüsi. Kostja juhatuse 02.03.2021 otsusega nr 1.1-7/53-21 on kinnitatud töökeskkonna tegevuskava COVID-19 ohjamiseks (I kd tl 44-46 pöördel), millest nähtub, et hageja ametikoha riskitase on hinnatud suureks (I kd tl 44 pöördel). Kostja juhatuse 06.05.2021 käskkiri nr 1.1-9/41-21 juhindub töökeskkonna tegevuskavast (I kd tl 49-50). Märgitust tulenevalt on kohtu hinnangul õiguslikult lubatav töökeskkonna ohutumaks tagamiseks muuta tööandjapoolselt töötingimusi, kehtestades täiendavaid kontrollmeetmeid, käesoleval juhtumil testimise kohustuslikus.
12.Hageja argument, et testimise nõue ei ole vajalik olukorras, kus piirangud hakkasid leevenema, nt 03. maist 2021 lubati lapsed kooli (kohtu remark: 1.-4. ja 9 klassi õpilased), ei ole kohtu hinnangul paikapidav. Olukorras, kui riigis tervikuna viiruse leviku tõkestamiseks seatud piiranguid leevendatakse, kuid viirus ei ole kadunud, on kohtu hinnangul kostja tegevus haigla territooriumil rangemate kontrollmeetmete kehtestamiseks vajalik, sobiv ja proportsionaalne. Haiglas viibivate patsientide hulgas on, võrreldes väljaspool haiglat viibivate isikutega, rohkem nõrgema immuunsüsteemiga inimesi.
13.Hageja väitel pakkus hageja kostjale valmidust ennast testida teistel meetoditel, kuid kostja keeldus sellest. Kostja väitel ei ole hageja pakkunud kostjale alternatiivseid meetmeid, vaid otsustas ennast mitte testida (I kd tl 128). Lisaks kostja avaldas, et tema laboris oli vaidlusalusel perioodil akrediteeritud testimismeetodiks PCR meetodil COVID-19 testimine ninaneelust võetava prooviga. Süljetest ei olnud kostja juures aktsepteeritud vorm testimiseks, kuna ei olnud usaldusväärne. Kurguloputusvedelikuga proovivõtte kostja laboris vaidlusalusel ajal ei toimunud.
14.Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et hageja küll uuris võimalust ninaneelust võetava proovi alternatiivi kohta (I kd 156 pöördel), kuid pärast vastuse saamist, et kostja ei paku kurgu kuristamise testi (I kd tl 156), andis kohtu hinnangul üheselt mõistetavalt kostjale teada, et kostja poolt pakutud testimise viisist hageja keeldub (I kd tl 128).
15.Hageja ei ole kohut veennud ka selles, et kuni töölepingu ülesütlemiseni oli hagejal valmidus kostja korraldusi täita. Hinnates tõendeid kogumis nähtub, et hageja hoiak kostja poolt tarvitusele võetud kaitsemeetmetesse oli pigem negatiivne. Hageja 10.05.2021 ekirjast ei selgu, et hageja pakub kostjale muid testimise meetmeid, vaid küsib võimalust, et kostja testiks hagejat teistsuguse proovivõtuga. Tõenäoliselt hageja ei arvanud, et väidetavad verejooksud ninast on oluline terviserisk, kuna ei pidanud vajalikuks põhjuste väljaselgitamiseks eriala spetsialisti poole pöörduda.
16.Olukorras, kus hageja on andnud kostjale selgelt mõista, et temale kostja poolt pakutav proovivõtmise meetod ei sobi ning arvestades koroonaviiruse kiiret levikut ja nakkumise kergust ning haigla kohustust vastutada, et tema töötajad oma tegevuse või tegemata jätmise läbi ei seaks ohtu patsiendi elu ega halvendaks patsiendi tervist, tuleb kohtu hinnangul TLS § 88 lg 1 p-s 2 sätestatud pikka aega sisustada konkreetse vaidluse asjaolusid arvestades. Kohus leiab, et olukorras, kus hageja on andnud kostjale üheselt mõista, et ta ei soovi lasta ennast testida kostja poolt pakutud meetodiga ning hageja poolt pakutud meetodid ei olnud kostjale kõlbulikud, on eeldus pikaajaliselt tööga mittetoimetulemiseks täidetud.
17.Kohtu hinnangul ei olnud hageja valmis kohanema muutunud töötingimustega, mille tõttu ei saanud hageja oma tööülesandeid enam ka täita. Kohus nõustub mõlemapoolse huvi järgimise osas kostja seisukohaga, et mõistliku tööandja huvi ei saa olla töösuhte jätkamine töötajaga, kes eirab tööandja seaduslikke reegleid ja huvisid.
18.Hageja heidab kostjale ette, et kostja ei ole hagejat hoiatanud. Kostja on seisukohal, et kuigi ta ei pidanud tegema hagejale hoiatust, on kostja hagejat korduvalt hoiatanud. TLS § 88 lg 3 sätestab, et tööandja võib töölepingu töötaja kohustuse rikkumise või tema töövõime vähenemise tõttu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus. Eelnevat hoiatamist ei ole ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Millises vormis peab toimuma hoiatamine, seadus ei sätesta. Kohus ei nõustu hagejaga, et igale mõistlikule isikule jääb tööandja poolt töötajale 11.05.2021 esitatud teatisest mulje, et tööandja kaalub erinevaid variante ning vaktsineerimisest ja testimisest keeldumine ei too
automaatselt kaasa töölepingu erakorralist ülesütlemist. Saades kirjaliku hoiatuse testimata jätmise tagajärgede kohta ning teades enda töö tegemise spetsiifikat, pidi hageja mõistma, et kostjal ei ole võimalik teda suunata madalama riskiga töökohale ega rakendada rangemate isikukaitse vahendite kasutamist.
19.Kohus nõustub kostja seisukohaga, et olukorras, kus kostja on püüdnud olla koostööle ja lahendustele suunatud, aga hageja on selgelt teinud kostjale oma seisukoha teatavaks (ta ei ole nõus vaktsineerima ega testima), ei saa eeldada, et kostja teeks hagejale selle kohta veel ühe hoiatuse ning annaks hagejale täiendava tähtaja oma käitumise parandamiseks (mis on tavapäraselt hoiatuse mõte). Kuna hageja keeldus 14.05.2021 testi tegemisest, ei pidanud kostja hagejale täiendavat hoiatust tegema.
20.Kohtu hinnangul esinesid käesoleval juhul asjaolud, milliste tõttu ei saanud kostjalt eeldada töösuhte jätkamist etteteatamistähtaja lõppemiseni. Hageja kinnitas kohtule, et ta keeldus kostja poolt pakutud proovivõtmise meetodist. Kohus on seisukohal, arvestades kostja poolt osutatava tervishoiuteenuse olulisust, ei saa mõistlikkuse ja hea usu põhimõttele tuginedes eeldada, et hagejaga oleks jätkatud töösuhet kuni etteteatamistähtaja lõpuni.
21.Kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 4541,20 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Apellatsioonkaebus
22.Maakohtu otsusele esitas apellatsioonkaebuse hageja, kes palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada.
23.Apellatsioonkaebuse kohaselt ei nõustu hageja asjaoluga, et kohus on jätnud tähelepanuta kõik vaktsineerimist puudutavad väited ning WHO 13.04.2021 seisukohad. Kohtu tuvastatu, et COVID-19 haigus on uudne ohtlik nakkushaigus, jääb vaidluse kontekstis ebaselgeks. Kohus on jätnud analüüsimata, miks just 06.05.2021 antud testimise korraldus on lubatav ning miks oli tööandja õigustatud võtma sellised meetmed kasutusele aasta pärast COVID-19 kriisi algust, kuid töötaja pidi meetmeid kasutama hakkama loetud päevadega. Olukorras, kus testimine viidi läbi reedeti pärast töönädalat, ei omanud testimine muud otstarvet kui ebamugavuste tekitamine vaktsineerimata isikutele. Hageja ei nõustu kohtu väidetega, nagu ei omaks asjaolu, et 06.05.2021 oli haiguslaine lõppenud, asjas tähtsust. Kohus ei ole ühelgi juhul analüüsinud hageja töö spetsiifikat (kabinetis töötamine, kuhu sai sisse nn tagant uksest, hageja töötas tervete inimestega). Kuivõrd kohus ei ole analüüsinud töötaja töö spetsiifikat, ei ole kohus analüüsinud ka seda, kas töötaja töö oli võimalik ümber korraldada või võtta kasutusele isikukaitsevahendid.
24.Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga nagu poleks hageja olnud valmis teiste meetoditega ennast testima. Hageja ei olnud mitte testimise kui sellise vastu, kuid soovis end testida mõnel teisel moel, nt süljetesti või kurgukuristusmeetodi abil, sest sel ajal olid hagejal ninaverejooksud. Hageja huvi oli töösuhet jätkata.
25.Kohus on ebaõigesti käsitlenud TLS § 88 lg 1 p 2 eelduseks olevat pikaajalisuse mõistet. Kohus ei ole otsuses käsitlenud hageja argumenti, et töölepingu ülesütlemisel ei olnud täidetud ka TLS § 88 lg 1 p-st 2 tulenev eeldus, et töötaja ei ole toime tulnud tööülesannete täitmisega ning eeldus, et töötaja ei ole töökohale kohanenud.
26.Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, mille kohaselt pidi hageja 11.05.2021 teatisest mõistma, et testimisest keeldumine toob kaasa töösuhte lõpetamise. Teatisest jääb mulje, et tööandja kaalub erinevaid variante. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, mille kohaselt ei saanud kostjalt eeldada töösuhte jätkamist etteteatamistähtaja lõppemiseni. Hageja vaidles vastu ka kostja menetluskuludele. Vastus apellatsioonkaebusele
27.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
28.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt. Apellatsioonkaebus kuulub samuti rahuldamisele osaliselt (TsMS § 657 lg 1 p 2).
29.Vaidlust ei ole järgmistes asjaoludes: poolte vahel oli 01.03.2017 sõlmitud tööleping, mille alusel töötas hageja kostja juures XXX; kostja 06.05.2021 käskkirja kohaselt pidid vaktsineerimata ning haiguse mitteläbipõdenud haigla töötajad iga seitsme päeva järel tegema COVID-19 testi; hageja ei olnud vaktsineeritud ega haigust läbipõdenud; kostja ütles hagejaga sõlmitud töölepingu erakorraliselt üles 14.05.2021 TLS § 88 lg 1 p 2 alusel töökohaga kohanematuse tõttu.
30.TLS § 88 lg 1 p 2 sätestab, et tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja ei ole pikka aega tulnud toime tööülesannete täitmisega ebapiisava tööoskuse, töökohale sobimatuse või kohanematuse tõttu, mis ei võimalda töösuhet jätkata (töövõime vähenemine).
31.Hageja on apellatsioonimenetluses asunud seisukohale, et kui nakatumise kõrgperioodil oleks testi tegemise kohustus olnud mõistlik (kui see oleks olnud kehtestatud kõikidele töötajatele), siis ei olnud selline nõue asjakohane 2021.a mais, kui viirus oli taandumas. Samaaegselt on hageja ka seisukohal, et ta ei keeldunud testimisest kui selliselt, vaid keeldus testimisest ninast võetava proovi kaudu põhjusel, et tal olid sel ajal korduvad ninaverejooksud.
32.Kostja ütles hagejaga töölepingu üles põhjusel, et hageja keeldus ennast testimast koroonaviiruse suhtes. Ringkonnakohtu arvates ei ole käesoleva vaidluse lahendamiseks vaja hinnata, kas 2021.a mais oli kostjal õigus nõuda hageja testimist, kuna kostja ei ole
tõendanud, et hageja oleks igasugusest testimisest keeldunud. Kostja kehtestas iganädalase testimise kohustuse 06.05.2021 käskkirjaga. Vaidlus puudub selles, et hageja keeldus testimisest ninast võetava proovi kaudu. Samas nähtub, et hageja saatis kostjale 10.05.2021 e-kirja küsimusega, kas ninast võetavale proovile on alternatiive, märkides, et olemas on ka kurgukuristamise test. Kostja vastas sellele, et kostja testide listis ei ole kurgukuristamise testi. Selle peale küsis hageja, et mis siis saab (I kd tl 156-156 pöördel). Asjast ei nähtu, et kostja oleks hagejale vastanud. Samuti ei nähtu tõenditest, et kostja oleks arutanud hagejaga võimalust, et hageja teeb koroonaviiruse testi väljaspool Pärnu Haiglat kurguloputusmeetodi abil. Hageja on esitanud maakohtule SYNLAB’i teate, et alates 03.05.2021 laiendab SYNLAB kurguloputusproovi andmise võimalust ka täiskasvanutele. Kurguloputusvedelikust määratakse koroonaviiruse RNA täpselt samal PCR meetodil nagu ninaneelust võetava proovimaterjali puhul (I kd tl 120). Kostja ei ole väitnud, et kurguloputusmeetodil testimine ei vastaks kostja nõuetele. 11.05.2021 esitas kostja hagejale hoiatuse, milles loetles erinevad võimalikud tagajärjed, kui hageja testi ei tee. Vaidlus puudub, et 12.05.2021 ja 13.05.2021 ei olnud hagejal tööpäevad ning juba 14.05.2021 esitas kostja hagejale töölepingu ülesütlemisavalduse. Arvestades, et 10.05.2021 kostja üksnes vastas, et tema juures ei ole võimalik kurguloputusmeetodi kaudu testida ega arutanud hagejaga võimalust, et hageja teeb testi kurguloputusmeetodil muu teenusepakkuja juures, vaid tegi hoopis 11.05.2021 hagejale hoiatuse ja järgmisel hageja tööpäeval esitas töölepingu ülesütlemisavalduse, siis ei olnud hagejal mõistlikku võimalust lasta end testida kurguloputusmeetodi abil väljaspool Pärnu Haiglat. Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendatud kostja väide, et hageja ei olnud nõus ennast ühelgi viisil testima, ning ainuüksi juba seetõttu ei saanud kostjal olla töölepingu ülesütlemiseks alust.
33.Lisaks ei ole kostja hagejat nõuetekohaselt hoiatanud. Vastavalt TLS § 88 lg-le 3 võib tööandja töölepingu töötaja kohustuse rikkumise või tema töövõime vähenemise tõttu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus. Eelnevat hoiatamist ei ole ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Riigikohus on 28. septembri 2016.a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-70-16 (p 14) selgitanud, et kuna hoiatamise eesmärk on anda töötajale võimalus oma käitumist parandada, et töösuhe saaks jätkuda, peab hoiatuses kui tööandja tahteavalduses selgelt avalduma tahe öelda tööleping üles, kui töötaja ei paranda oma käitumist. Hoiatus saab olla väljendatud üksnes otsese tahteavaldusena, milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg-d 1 ja 2). Kostja on 11.05.2021 hoiatuses hagejat informeerinud, et testimata jätmisel kaalub kostja hageja suunamist madalama riskiga töökohale, rangemate isikukaitsevahendite kasutamist või töölepingu erakorralist ülesütlemist. Eeltoodust ei järeldu tööandja sõnaselge tahe töölepingu ülesütlemiseks testimata jätmise korral, kuna hoiatuses on viidatud, et testimata jätmisel kaalutakse kolme erineva variandi vahel. Põhjendamata on maakohtu seisukoht, et hageja pidi mõistma, et kostjal ei ole võimalik suunata hagejat madalama riskiga töökohale ega rakendada rangemate isikukaitsevahendite kasutamist. Kui teised võimalused olid välistatud, siis ei olnuks tööandjal põhjust neile
hoiatuses viidata. Kolleegiumi hinnangul ei esine käesolevas asjas ka TLS § 88 lg 3 teises lauses sätestatud eeldusi hoiatuse tegemata jätmiseks.
34.Eeltoodust tulenevalt on töölepingu ülesütlemine tühine. TLS § 107 lg 1 sätestab, et kui kohus või töövaidluskomisjon tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. TLS § 107 lg 2 kohaselt, käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul lõpetab kohus või töövaidluskomisjon tööandja või töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Arvestades, et mõlemad pooled on taotlenud töölepingu lõpetamist alates 14.05.2021, siis lõpetab kohus töölepingu alates 14.05.2021.
35.TLS § 109 lg 1 (14.05.2021 kehtinud redaktsioonis) sätestab, et kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu käesoleva seaduse § 107 lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Lähtudes TLS § 109 lõikes 1 sätestatud esimesest lausest tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kolleegiumi arvates ei ole käesolevas asjas esile toodud asjaolusid, mis annaksid aluse hüvitise suurust vähendada või suurendada. Pooled ei vaidle, et hageja viimase kuue kuu keskmine palk oli 1159,44 eurot (bruto) kuus. Seega tuleb kostjalt välja mõista hüvitis 3478,32 eurot (3 x 1159,44).
36.Hageja palus kostjalt välja mõista ka viivise. VÕS § 113 lg 2 sätestab, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Hagi esitati 11.06.2021. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks eelnimetatud summalt välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 11.06.2021 kuni võlgnevuse tasumiseni.
37.Hageja palus kostjalt välja mõista hüvitise etteteatamistähtaja järgimata jätmise eest TLS § 100 lg 5 alusel 1071 eurot. TLS § 100 lg 5 (14.05.2021 kehtinud redaktsioonis) sätestab, et kui tööandja või töötaja teatab ülesütlemisest ette vähem, kui on seaduses sätestatud või kollektiivlepingus kokku lepitud, on töötajal või tööandjal õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. Ringkonnakohus märgib, et TLS § 100 lg 5 alusel on töötajal võimalik nõuda hüvitist juhul, kui töölepingu ülesütlemine on kehtiv. Kui töölepingu ülesütlemine ei ole kehtiv, siis TLS § 100 lg 5 ei kohaldu. Seega ei ole hagejal kostja vastu nõuet TLS § 100 lg 5 alusel.
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
38.Arvestades, et hagi rahuldatakse osaliselt, peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus 25 % ulatuses hageja kanda ning 75 % ulatuses kostja kanda (TsMS § 163 lg 1).
39.Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (TsMS § 177 lg 2).
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.