Tühistada Viru Maakohtu 29. detsembri 2022. a otsus ja saata tsiviilasi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.
3.Menetluskulude jaotuse määrab maakohus lõpplahendiga. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule
päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.A.J. (hageja) esitas 26. oktoobril 2020 Viru Maakohtule hagi A.A. (kostja I) vastu sundtäitmise summas 8021 eurot 56 senti täiteasjas nr 197/2020/1065 lubamatuks tunnistamiseks ja O.J. (kostja II) vastu sundtäitmise summas 2962 eurot 50 senti täiteasjas nr 197/2020/1066 lubamatuks tunnistamiseks. Hagiavalduse kohaselt mõistis Viru Maakohus 11. oktoobri 2016. a otsusega tsiviilasjas nr 2-16-11691 hagejalt kostja II kasuks välja igakuise elatise 215 eurot, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alamäära alates 2. augustist 2016 kuni kostja II täisealiseks saamiseni XXXXXXXXXXX. Viru Maakohus kinnitas 16. juuli 2019. a määrusega tsiviilasjas nr 2-18-19078 kompromissi, mille alusel tasub hageja kostja I ülalpidamiskohustuse täitmiseks elatist 270 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäärast alates 15. juunist 2019 kuni kostja I täisealiseks saamiseni. Viidatud kohtulahendite alusel algatati hageja suhtes täitemenetlused täiteasjas nr 197/2020/1065 kostja I kasuks ja täiteasjas nr 197/2020/1066 kostja II kasuks. Hageja esitas 3. septembril 2020 kaebuse kohtutäituri tegevuse peale, kuivõrd ta on täitnud elatise maksmise kohustust nõuetekohaselt. Hageja palus lõpetada tema suhtes algatatud täitemenetlused. Kohtutäitur jättis kaebuse rahuldamata. Kuna vaidluse all on nõude nõeutekohane täitmine enne täitemenetluste algatamist, siis ei ole selle lahendamine kohtutäituri pädevuses. Kostjate nõuded on täidetud. Hagejal puudub võlg kostjate ees. Hageja teeb pangaülekandeid mõlema kostja pangakontole. Mõlema kostja pangakaardid on nende seadusliku esindaja (kostjate ema) käes. Alates 2. augustist 2016 on kostja II pangakontole kantud kokku 4079 eurot
32 senti ning kostja I pangakontole 26 314 eurot 51 senti. Ka hageja elukaaslase ja tema lapse ülekanded on seotud hageja poolt elatise maksmisega.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu. Kostjale II tuli alates kohtuotsuse tegemisest augustis 2016. a kuni täitmisavalduse esitamiseni augustis 2020. a tasuda elatist kokku 12 471 eurot. Hageja kinnitusel on ta selle aja jooksul maksnud kostja II ja kostja I pangakontole 4135 eurot. Seega on võlgnevus 8336 eurot. Kostjale I tuli alates kompromissi kinnitamisest juulis 2019 kuni täitmisavalduse esitamiseni augustis 2020 tasuda elatist kokku 4226 eurot. Hageja kandis pärast kohtumääruse tegemist kostjate pangakontole 2625 eurot. Ülekannete selgituseks on märgitud “elatis lastele”, seega oli hageja poolt tasutud 2625 eurot ettenähtud mõlema kostja ülalpidamiseks ning ülekantud summa tuleb jagada kahega. Kostja I kasuks oli tasutud 1312 eurot 50 senti, võlgnevus on 2913 eurot 50 senti.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 29. detsembri 2022. a otsusega hagi osaliselt, tunnistas lubamatuks sundtäitmise täiteasjas nr 197/2020/1066 summas 2962 eurot 50 senti ja täiteasjas nr 197/2020/1065 summas 1312 eurot 50 senti ning jättis menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus jättis kostjate seadusliku esindaja taotluse hageja vande all ülekuulamiseks rahuldamata ja vabastas pooled menetluskulu (riigilõivu) riigituludesse tasumise kohustusest. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-st 1 tulenevalt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Viru Maakohtu 11. oktoobri 2016. a otsuse tsiviilasjas nr 2-16-11691 järgi tuli elatis kanda kostja II arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX Swedbank AS-is selgitusega „elatis O.“ iga kalendrikuu eest ette. Kostja II pangakonto väljavõttest ajavahemikul 1. jaanuar 2016 – 31. august 2020 (I kd, tl 36–65) ei nähtu ühtegi hageja ülekannet selgitusega „elatis O.“ ega ülekandeid kolmandalt isikult, millest saaks järeldada, et oleks üle kantud elatis. Viru Maakohtu 16. juuli 2019. a määruse alusel tsiviilasjas nr 2-18-19078 pidi hageja maksma kostja I elatist tema seadusliku esindaja N.J. arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX iga kuu 15. kuupäevaks. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja ei ole kandnud kostja I elatist N.J. arvelduskontole üle. Kostja I pangakonto väljavõttest ajavahemiku 1. jaanuar 2016 – 31. august 2020 kohta (I kd, tl 66–75) nähtub, et hageja tegi kostja I pangakontole ülekandeid alljärgnevalt: 12. juunil 2018 (tl 73 pöördel) 300 eurot selgitusega „detskije dengi“ ehk „lasteraha“; 26. juunil 2018 (tl 73 pöördel) 360 eurot selgitusega „dolg“ ehk „võlg“; 12. juulil 2018 (tl 73 pöördel) 300 eurot selgitusega „deti“ ehk „lapsed“; 14. augustil 2018 (tl 74) 495 eurot selgitusega „dengi na detej“ ehk „raha laste jaoks“; 13. augustil 2018 (tl 74) 350 eurot selgitusega „alimentq“ ehk „elatis“;
19.detsembril 2018 (tl 74) 350 eurot selgitusega „ALIMENTQ J. O.“ ehk „ELATIS O. J.“. Alates 2019. aastast hakkasid kolmandad isikud tegema ülekandeid kostja I pangakontole. Ülekannete selgitustest saab järeldada, et tegemist on hageja elatise tasumisega. Hageja selgitas, et A.T. on tema elukaaslane ja B.B. on elukaaslase poeg. Alates 1. jaanuarist 2019 tehti kostja I pangakontole ülekandeid alljärgnevalt: V.K. 16. veebruaril 2019 (tl 74) 250 eurot selgitusega „Alimentq“ ehk „Elatis“; A.T. 3. aprillil 2019 summas 245 eurot, 12. mail 2019 summas 200 eurot ja 14. juunil 2019 summas 300 eurot (tl 74). Kõikide ülekannete selgituseks on „Alimendid lastele“. Maakohus leidis, et viidatud ülekandeid kokku 3150 eurot saab lugeda
hageja poolt tasutud elatiseks kostja II ülalpidamiseks, kuna Viru Maakohtu 16. juuli 2019. a määruse tsiviilasjas nr 2-18-19078 järgi pidi hageja maksma kostjale I elatist alles alates 15. juunist 2019. Alates 15. juunist 2019 tehti kostja I pangakontole ülekandeid alljärgnevalt: A.T. 24. juulil 2019 summas 350 eurot; 23. augustil 2019 summas 350 eurot; 3. oktoobril 2019 summas 350 eurot, kõikide ülekannete selgituseks on „Alimendid lastele“. Lisaks tehti ülekandeid B.B.i poolt järgnevalt: 4. novembril 2019 summas 350 eurot; 25. detsembril 2019 summas 350 eurot; 5. veebruaril 2020 summas 350 eurot; 12. märtsil 2020 summas 175 eurot; 14. mail 2020 summas 175 eurot; 30. mail 2020 summas 175 eurot. Kõikide ülekannete selgituseks on „Alimendid lastele“. Maakohtu hinnangul saab nimetatud summa 2625 eurot lugeda hageja poolt tasutud elatiseks kostjate ülalpidamiseks võrdsetes osades ehk kummalegi summas 1312 eurot 50 senti. Seega on tõendatud, et ajavahemikul 12. juunist 2018 – 30. maini 2020 (k.a) tasus hageja kostja II ülalpidamiseks kokku 4462 eurot 50 senti (3150+1312,50). Kuna hageja nõudeks on täiteasjas nr 197/2020/1066 sundtäitmise lubamatuks tunnistamine summas 2962 eurot 50 senti, tunnistas maakohus sundtäitmise täiteasjas nr 197/2020/1066 lubamatuks selles ulatuses. TsMS § 439 järgi ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Samuti on tõendatud, et ajavahemikul 15. juunist 2019 – 30. maini 2020 (k.a) tasus hageja kostja I ülalpidamiseks kokku 1312 eurot 50 senti. Maakohus tunnistas sundtäitmise täiteasjas nr 197/2020/1065 selles ulatuses lubamatuks. Maakohus ei pidanud elatisena tasutuks järgmisi ülekandeid: 16. mail 2018 summas 300 eurot selgitusega „hello“; 28. mail 2018 summas 200 eurot selgitusega „zene“ ehk „naisele“;
12.juunil 2018 summas 100 eurot selgitusega „na den rozdenija“ ehk „sünnipäevaks“; 27. juulil 2018 summas 200 eurot selgitusega „vqmogatelstvo“ ehk „väljapressimine“; 27. augustil 2018 summas 130 eurot selgitusega „dlja zenq“ ehk „naise jaoks“ ja 10. veebruaril 2020 summas 30 eurot selgitusega „na podarok O.“ ehk „O. kingiks”. Nimetatud ülekannete selgitustest ei saa järeldada, et need on tehtud kostjate ülalpidamiseks. Samuti ei saa kingitusena kantud raha pidada elatiseks. Kostjate ülalpidamiskohustuse täitmiseks ei saa pidada hageja sissetulekute ülekandeid kostjate pangakontodele. Hageja ja kostjate ema kinnitasid, et kostjate ema kasutas, kandmaks ühiseid kulutusi ja laste kulutusi, hageja raha (sissetulekud töötasu näol ja metalli müügist saadud tulu), kuid kumbki ei esitanud tõendeid selle kohta, millal täpsemalt hageja ja kostjate ema koos elasid ja kui suured hageja ülekantud summad kulutati just laste vajaduste rahuldamiseks. Tõendamata on, et hagejal oli kostjate pangakontode pangakaardid ja ta kasutas kostjate pangakontodel olevat raha. Kostja I põlvnemine hagejast tuvastati Viru Maakohtu 10. mai 2019. a osaotsusega tsiviilasjas nr 2-18-19078 (tl 75a), mis jõustus 14. juunil 2019, seega ei saanud hageja enne 14. juunit 2019 tellida kostjale I pangakaarti või kasutada kostja I pangakontot.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu otsuse ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud poolte endi kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kõik ülekanded selgitusega “elatis lastele” võetud arvesse võlgnevuse arvutamisel. Hageja ei ole tõendanud, et kolmandate isikute ülekanded selgitusega “elatis“ ja „lastele” ei olnud täitemenetlustes arvestatud. Kui kohus leidis, et nimetatud asjaolu peavad tõendama kostjad, tulnuks kostjatele seda ka selgitada ja teha ettepanek tõendite
esitamiseks. Kostjad pöördusid pärast vaidlustatava kohtuotsuse kättesaamist kohtutäituri poole, kes edastas omapoolsed võlgnevuse arvestused. Arvestustest on näha, et maakohtu poolt elatise sisse arvestatud summad, mille osas maakohus tunnistas sundtäitmised lubamatuks, olid juba arvestatud täitemenetluses võlgnevuse arvutamisel. Nende summade korduv arvestamine ja nende osas sundtäitmise lubamatuks tunnistamine ei ole õige ega põhjendatud. Kostjad paluvad võtta tsiviilasja materjalide juurde kohtutäituri arvestused.
5.Hageja vaidles kostjate apellatsioonkaebusele vastu. Kuni 2018. a lõpuni elasid hageja ja kostjate ema koos ning hageja raha laekus kostjate pangakontodele. Kostjad olid hageja ülalpidamisel.
6.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 197/2020/1065 lubamatuks summas 8021 eurot 56 senti või alternatiivselt saata tsiviilasi tagasi maakohtule. Hageja palub menetluskulud jätta poolte endi kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis maakohus tähelepanuta, et Viru Maakohtu 16. juuli 2019. a määruse nr 2-18-19078 järgi pidi hageja maksma kostjale I elatist alates 15. juunist 2019. Kostjale I tuli 2019 aasta eest maksta elatist 1890 eurot (270x7 kuud) ja 2020. aasta eest 2336 eurot (292x8 kuud), s.o kokku 4226 eurot. Täitemenetlus oli algatatud 8021 euro 56 sendi sundtäitmiseks. Seega pidi maakohus tunnistama sundtäitmine lubamatuks vähemalt 3795 euro 56 sendi (8021,56–4226) ulatuses. Maakohus lähtus sellest, millal olid elatiste väljamõistmise otsused langetatud, kuigi oleks pidanud lähtuma sellest, et hageja tegi ülekandeid selgitusega „elatis“. Mõlema kostja kontot valdas kostjate ema ja kõik maksed selgitusega „elatis“ on seotud elatise maksmisega. Õiglane ei ole karistada hagejat selle eest, et elatis oli üle kantud mitte sellele pangakontole, mis oli märgitud kohtuotsuses.
7.Kostjad vaidlesid hageja apellatsioonkaebusele vastu. Maakohus võttis kõik hageja poolt tehtud ülekanded arvesse.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Maakohus ei ole otsust olulises ulatuses põhjendanud ning ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada (TsMS § 656 lg 1 p 5). Asja lahendamisel on maakohus jätnud välja selgitamata olulised asjaolud, rikkudes selliselt eelmenetluse ülesandeid. Seetõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ja asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Apellatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus lõpplahendiga.
9.Hageja esitas kostjate vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Hagi õiguslikuks aluseks on täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1, mille esimese lause kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hageja palus tunnistada sundtäitmine lubamatuks, sest ta on nõude rahuldanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus tsiviilasjas eelmenetlust korrektselt läbi viinud ega asja lahendamiseks olulisi asjaolusid välja selgitanud. Kuigi üldisest tõendamiskoormuse jaotusest (TsMS § 230 lg 1 esimene lause) lähtudes peaks hageja võlgnikuna tõendama, et tema suhtes ei ole võla sissenõudmine lubatav, saab hagejale sellise tõendamiskoormuse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi puhul panna üksnes osaliselt, kuna negatiivse asjaolu (võla puudumine) tõendamise võimalused on piiratud.
Seetõttu piisab hagejale omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta põhistab (teeb usutavaks) (TsMS § 235 mõttes), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia. Kui kostja ei suuda tõendamiskoormust täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks (Riigikohtu 24. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1177-14, p 11; 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 16; 12. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 22). Hageja on oma nõude tõendamiseks esitanud kostjate pangakonto väljavõtted, kuhu ta ise või tema asemel kolmandad isikud on väidetavalt kostjatele elatise üle kandnud. Hagiavalduses toob hageja välja need ülekanded, mida on kostjate kontodele teinud hageja tööandjad ning mida väidetavalt on kasutatud kostjate ülalpidamiseks. Kohtul ei ole võimalik ise tuletada, kui palju hageja töötasudest kulutati hageja enda ja kui palju kostjate vajaduste rahuldamiseks. Hagejal tuleb esitada selge ülevaatlik arvestus, milline summa on tasutud kostjate ülalpidamiseks. Seejärel on kostjatel võimalik näidata, millises suuruses on hagejal elatise võlgnevus. Võlgnevuse suurust ei kinnita praegu ringkonnakohtu hinnangul kostjate apellatsioonkaebusele lisatud kohtutäituri e-kirjad.
10.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus selgitanud välja, millises summas toimub kummagi kostja kasuks sundtäitmine. Hagiavalduse kohaselt on täiteasjas nr 197/2020/1065 sundtäidetavaks nõudeks 8021 eurot 56 senti ning täiteasjas nr 197/2020/1066 2962 eurot 50 senti. Hageja toob põhjendatult apellatsioonkaebuses välja, et täiteasjas nr 197/2020/1065 täitedokumendiks oleva Viru Maakohtu 16. juuli 2019. a määruse tsiviilasjas nr 2-18-19078 järgi sai hageja elatise kohustus kostja I ees olla täitemenetluse algatamise seisuga augustis 2020. a maksimaalselt 4226 eurot (elatis 2019. a eest 1890 eurot (270x7 kuud) ja elatis 2020. a eest 2336 eurot (292x8 kuud)). Hageja väitel oli täitemenetlus algatatud summas 8021 eurot 56 senti. Maakohus ei ole sellele vastuolule tähelepanu pööranud. Põhjendatud on kostjate apellatsioonkaebuse etteheide, et maakohus ei ole kostjatele tõendamiskoormust selgitanud. Kostjad esitasid koos apellatsioonkaebusega väljavõtted kohtutäituri e-kirjadest, millest kostjate hinnangul peaks nähtuma asjaolu, et maakohtu poolt arvestatud summad on nõuete sundtäitmiseks esitamisel arvesse võetud. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab tsiviilasja eelmenetluse staadiumisse, otsustab apellatsioonkaebusele lisatud tõendite tsiviilasja materjalide juurde võtmise maakohus asja uuel läbivaatamisel.
11.Kostjad soovisid hageja vande alla antud ütlustega tõendada, et hageja ise kasutas kostja I pangakontot ning kostja I kontole kantud raha ei saa lugeda seetõttu ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Maakohus jättis taotluse rahuldamata. Hageja väitel kasutati hageja raha muuhulgas kommunaalmaksete, kostjate meelelahutuse, telefoniarvete, avalike ürituste külastamise, laste arenguga seotud maksete tasumiseks. Maakohus heitis pooltele ette, et kuigi nad kinnitasid, et kostjate seaduslik esindaja kasutas hageja raha kandmaks ühiseid ja laste kulutusi, ei esitanud kumbki pool tõendeid selle kohta, millal täpsemalt hageja ja kostjate ema koos elasid ja kui suur osa hageja poolt ülekantud summast kulutati just kostjate vajaduste rahuldamiseks. Maakohus ei ole seejuures pooltele tõendamise kohustust selgitanud. Pooled ei vaielnud maakohtu istungil, et vaidlusalusel perioodil on hageja ja kostjate ema soovinud omavahelist suhet parandada ning esitasid 2018. aastal avalduse abiellumiseks (I kd, tl 173). Ka esitatud pangakontode väljavõtetest nähtuvalt on hageja teinud ülekandeid 2018. aastal selgitusega „zene“, s.o „abikaasale“ (nt 28. mail 2018 summas 200 eurot, I kd, tl 28; 27. augustil 2018 summas 130 eurot), mis kaudselt võib kinnitada hageja ja kostjate ema kooselu jätkumist. Sellest tulenevalt on tuvastamata, kas hageja võis mingil perioodil täita elatise kohustust vahetult (hageja ja kostjate ema elasid koos), mistõttu ei
pruugi olla õige lähtuda üksnes maksekorraldusse märgitud selgitusest. Ülalpidamine hõlmab kulutusi laste vajaduste rahuldamiseks (nt lastele riiete soetamine, haridusasutusega seotud kulude otsene tasumine vms). Hageja väitel laekus tema töötasu kostjate pangakontodele ning kontosid kasutas kostjate ema pere ühiste, s.h kostjate, vajaduste katteks. Ka kostjate ema kinnitas maakohtu istungil, et põhiline pangakaart oli tema kasutuses, hageja töötasu laekus kostjate pangakontodele, hageja töötasu kasutati koos, maksti kommunaalarved ja jooksvad kulud (I kd, tl 173). Nii nähtub hageja poolt esitatud pangakonto väljavõtetest, et hageja töötasu laekus kostjate kontodele ning kontodelt on tehtud makseid nt Juku Keskuse lastekaupade eest (I kd, tl 25), ülekanded OÜ-le Laste Arengukeskus Pääsuke selgitusega „O.J. 6 let (ehk 6 aastat)“ (I kd, tl 40, tl 40 pöördel), maksed Narva Linnavalitsuse kultuuriosakonnale O.J. eest (I kd, tl 40 pöördel). Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul selgitada välja nõude aluseks olevad asjaolud, s.o eelkõige igas täiteasjas sundtäitmisele esitatud nõude suurus. Seejärel tuleb maakohtul tulenevalt käesoleva otsuse juhistest selgitada pooltele tõendamiskoormist ning anda võimalus täiendavate tõendite esitamiseks. Hagejal tuleb eelkõige esitada selge ülevaatlik arvestus selle summa kohta, mida ta on kostjate ülalpidamiseks tasunud. Seejärel on kostjatel võimalik tõendada, millises suuruses on hagejal elatise võlgnevus.
12.Ringkonnakohus jätab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel menetluskulude jaotuse maakohtu otsustada (Riigikohtu 1. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-11930, p 20). (allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Margit Vutt
Indrek Parrest
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.