3.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud KIVIÕLI KEEMIATÖÖSTUSE OSAÜHINGU kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva
sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Artur Gruzdev (hageja) esitas töövaidluskomisjonile avalduse KKT OiL OÜ (kostja) vastu. Töövaidluskomisjoni 11. veebruari 2021 otsusega rahuldati hageja nõuded osaliselt. Hageja esitas kohtule 26. märtsil 2021 hagi töövaidluskomisjoni otsuse osaliseks läbivaatamiseks.
9.aprillil 2021 esitatud täiendatud hagiavalduses loobus hageja osadest nõuetest ning menetlusse jäi nõue mõista kostjalt välja töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise hüvitis 4669 eurot. Jõustunud on töövaidluskomisjoni otsus osas, millega mõisteti kostjalt välja hageja kasuks hüvitis 610 eurot 75 senti. Hageja töötas alates 24. märtsist 2010 kostja juures elektri- ja gaasikeevitajana. Hageja on Keemikute Ametiühingu liige ja oli valitud töötajate usaldusisikuks. TLS § 94 järgi peab tööandja enne töölepingu ülesütlemist töötajate esindajaga küsima töötajat esindama valitud töötajatelt või ametiühingult arvamuse töölepingu ülesütlemise kohta. Kostja seda ei teinud. Kuna hageja oli töölepingu ülesütlemise ajal töötajate usaldusisik, on tal õigus saada ebaseadusliku töölepingu ülesütlemise korral kuue kuu keskmise töötasu suurust hüvitist TLS § 109 lg 2 alusel. Hageja töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise eest väljamõistetava hüvitise määramisel tuleb arvesse võtta eelkõige talle ülesütlemisega põhjustatud kahju. Kostja makstud töötasu oli hageja ainus töise tulu allikas, millest ilmajäämine halvendas oluliselt hageja perekonna toimetuleku võimalusi. Hageja palub kohtul arvestada TLS § 109 lg 2 ettenähtud hüvitise määramisel ka töölepingu ülesütlemisel TLS § 88 lg 1 punkti 1 kohaldamise asjaolude puudumist. Hageja töövõime töölepingust tulenevate ülesannete täitmisel ei olnud vähenenud ja seega ei põhjustanud hageja töölepingu ülesütlemise olukorda. Keskmise töötasu arvestamise aluseks on töölepingu ülesütlemise kuule eelnenud kuue kuu töötasud. Nimetatud ajavahemiku eest arvestati hagejale töötasu 93 tööpäeva eest 5364 eurot 87 senti, millest keskmine tööpäevatasu on 57 eurot 70 senti, keskmine kuutöötasu 1221 eurot 50 senti ja kuue kuu keskmine töötasu on tema arvutuste kohaselt 7329,00 eurot. Kostja hageja poolt töövaidluskomisjonile esitatud keskmise töötasu arvestust ei vaidlustanud. Nimetatud summast tuleb maha arvestada töötuskindlustushüvitis 2049 eurot 28 senti ja samuti töövaidluskomisjoni väljamõistetud hüvitis 610 eurot 75 senti. Seega jääb nõutava hüvitise suuruseks 4669 eurot.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja jäi töövaidluskomisjoni otsuses toodud seisukohtade juurde. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Hageja esitas kostjale Töötukassa 30. septembri 2020 individuaalse tegevuskava, milles muuhulgas olid detailselt lahti kirjutatud hageja töötamist takistavad asjaolud. Kava alusel tekkis kostjal põhjendatud kahtlus, kas hageja terviseseisundist tulenevalt on võimalik töösuhte jätkamine. Kostja suunas 18.novembril 2020 hageja tervisekontrolli. 25. novembril 2020 sai kostja Osaühingult Corrigo hageja tervisekontrolli otsuse, millega töötervishoiuarst ei lubanud hagejal töötada elekter- ja gaaskeevitaja ametikohal. Kostja pakkus hagejale võimalust töötada kostja juures majandus- ja haldusosakonna heakorratöölise ametikohal, millele sai hagejalt suulise jaatava vastuse. Hageja pidi asuma tööle majandus- ja haldusosakonna heakorratöölise
ametikohale alates 21. detsembrist 2020. Nimetatud kuupäeval hageja aga keeldus kostja tööpakkumisest põhjendusega, et tegemist on alandava tööga. Kostja poolt tehtud tööpakkumusest keeldumise tagajärjel oli kostja sunnitud lõpetama hagejaga sõlmitud töölepingu TLS § 88 lg 1 p 1 alusel. TLS § 94 osas märgib kostja, et võttes arvesse seda, et tulenevalt 25. novembri 2020 otsusest ei tohtinud kostja lubada hagejat tööle ning ka seda, et hageja keeldus talle pakutud uuest tööst, siis töötajad ja ametiühing ei saanud mitte kuidagi mõjutada töölepingu ülesütlemist. Hageja on vääralt arvutanud päevatasu suuruse, mille tõttu on vääralt arvutatud ka nõude suurus. Käesolevale vastusele on lisatud hageja töötasu tõend, mille kohaselt hageja päevatasu moodustab 54 eurot 94 senti.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 3. märtsi 2022. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest 2658 eurot 75 senti. Menetluskulud jättis maakohus poolte enda kanda. Töövaidluskomisjoni otsust ei ole vaidlustatud osas, millega tuvastati poolte vahel 24. märtsil 2010 sõlmitud töölepingu ülesütlemise tühisus TLS § 88 lg 1 p 1 alusel alates 21. detsembrist 2020 ja lõpetati tööleping TLS § 107 lg 2 alusel alates 21. detsembrist 2020. Peale hageja poolt osade nõuete tagasivõtmist on maakohtu menetlusse jäänud hageja nõue välja mõista kostjalt töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise hüvitis rahuldamata osas, so. 4669 eurot (TVK mõistis TLS § 109 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 610 eurot 75 senti). Pooled ei vaidle asjaolu üle, et hageja oli töölepingu ülesütlemise ajal valitud töötajate esindajaks, usaldusisikuks. Töövaidluse ajal (kuni 21. november 2021) kehtinud TLS § 109 lg 2 kohaselt, kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu käesoleva seaduse § 107 lõikes 2 nimetatud juhul töötajaga, kes on valitud töötajate esindajaks, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kuue kuu keskmise töötasu ulatuses. Maakohus leidis, et TLS § 109 lg-tes 1 ja 2 sätestatud hüvitist võin töövaidlusorgan või kohus mõjuvatel põhjustel nii suurendada kui ka vähendada. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada töötaja ettevõttes töötamise aega, töötaja saamata jäänud tulu, töötaja vanust ja võimalusi leida tööd, mis sobib tema hariduse ja koolitusega, tööandja toiminguid lepingu lõpetamisel ning poolte huvisid ja käitumist. Õigusvastane on muidu kehtiva ja kestva töösuhte ühepoolne ebaseaduslik lõpetamine tööandja poolt, st. tööandja tegevus on igal juhul ebaseaduslik. Maakohus leiab, et hüvitist, mida tööandja maksab töösuhte lõppemisel töötajale, võib nimetada edasilükatud „tasuks”, millele töötajal on õigus oma töösuhte tõttu, kuid mida talle makstakse töösuhte lõppemisel, et ta saaks kohaneda sellega kaasneva uue olukorraga (sh. ebakindlus tuleviku suhtes). Lisaks on töötajale ebaõiglase töösuhte lõpetamise eest makstav hüvitis mõeldud tagama töötajale tasu, mille see oleks teeninud, kui tööandja ei oleks töösuhet temaga õigusvastaselt lõpetanud (töötaja saamata jäänud tulu). Hageja tervislikust seisundist lähtudes, ei ole hagejal, arvestades töö spetsiifikat, väljaõpet ja palga suurust, oma erialal praktiliselt võimalik samaväärset töökohta leida, millest võib järeldada, et hageja võimalused sobiva töö leidmiseks mõistliku aja jooksul on ahenenud ja saamata jäänud tulu on märkimisväärne. Silmas tuleb pidada ka töötaja huvi, mis seisneb vajaduses säilitada töösuhe ning tagada seeläbi endale kindel ja stabiilne sissetulek ning hageja pikka tööstaaži (10 aastat) kostja juures. Teisest küljest tuleb arvestada asjaoluga, et hageja keeldus talle pakutud teisest tööst. Teise töö vastuvõtmine hageja poolt isegi väiksema töötasuga, oleks aidanud säilitada töösuhte ja vähendada hageja saamata jäänud tulu. Maakohus leidis eeltoodu alusel, et hüvitise suurust
tuleb vähendada poole võrra ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Hageja väitel oli tema keskmine töötasu kuus 1221 eurot 50 senti (päevas 57 eurot 70 senti). Kostja leiab, tuginedes esitatud tõendile, et hageja keskmiseks töötasuks oli 851 eurot 51 senti (päevas 54 eurot 94 senti). Töövaidluskomisjonile esitatud hageja palgalehtedest sama perioodi (juuni-november 2020) kohta nähtub, et hageja keskmine töötasu oli 886 eurot 25 senti. Hageja ei ole esitanud tõendeid tema poolt väidetud töötasu suuruse tõendamiseks ja arvutuskäiku ning poolte esitatud keskmise töötasu suurused on vastuolus. Töölepingu nr 2269 punkt 5.1. kohaselt töötasu koosneb põhitöötasust ja lisatasudest.
31.detsembri 2019 töölepingu kande kohaselt on põhitöötasu 6 eurot 10 senti tunnis. 2020 juulis on hagejale makstud 125 eurot 82 senti haigushüvitist, augustis puhkusehüvitist 296 eurot 50 senti ja puhkuse lisatasu 95 eurot, septembris puhkusehüvitist 222 eurot 38 senti ja novembris 261 eurot 65 senti, lisaks preemiat 100 eurot, kokku 1101 eurot 35 senti, mis ei kuulu töötasu hulka. Keskmise töötasu maksmise tingimused ja korra § 2 lg 1 ja TLS § 5 lg 1 p-st 5 lähtudes, kuna nende maksete puhul ei ole tegemist tasuga, mida makstakse töö eest. Seega on töötasu kuue kuu eest hagejale makstud 5317 eurot 51 senti, mis teeb keskmiselt 886 eurot 25 senti kuus. Järelikult kuulub kostjalt välja mõistmisele hüvitis 2658 eurot 75 senti. Juhul kui kostja on töövaidluskomisjoni otsusega välja mõistetud 610 eurot 75 senti hagejale juba tasunud, tuleb sellega otsuse täitmisel arvestada. Maakohus jättis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel poolte menetluskulud poolte endi kanda ning ei määra kindlaks menetluskulude rahalist suurust.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja vaidlustab maakohtu otsuse kostjalt välja mõistetud hüvitise suuruse osas. Kostja on seisukohal, et kuigi kostja ei täitnud TLS § 94 kohustust, puudus tal võimalus hagejaga töölepingu jätkamiseks samadel tingimustel. Seadusest tulenevalt peab tööandja töötajate arvamust mõistlikul määral arvestama. TLS §-s 94 sätestatud kohustuse täitmise korral kostja poolt oleks hagejaga töölepingu ülesütlemine edasi lükkunud üksnes 10 tööpäeva võrra. Seega kostja vastutab üksnes sellise hagejale tekitatud kahju eest, mis seisneb hageja saamata jäänud tulus ehk saamata jäänud tulu 10 tööpäeva eest, mis omakorda võrdub töövaidluskomisjoni poolt kostjalt väljamõistetud hüvitisega. Maakohus ei arvestanud hüvitise suuruse määramisel muuhulgas Töötukassa hüvitisega, mis oli hagejale määratud ega pole ka vastavaid mahaarvamisi teinud. Seega jättis maakohus vääralt kohaldamata TLS § 1 lg-st 3 tulenevalt võlaõigusseaduse
7.peatüki sätted, millega kahjustas ebamõistlikult kostja positsiooni, kus kostja peab vastutama ka sellise kahju eest ja ka hüvitama kahju, mida ta ei ole põhjustanud ega saanud mõjutada. Otsust tehes tugines maakohus enda poolt loodud oletusele, mis ei vasta tõele. Kostjale teadaolevalt on hageja juba ammu tööga hõivatud. Seega rikkus maakohus ka menetlusõiguse normi.
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta kaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Hageja ei vaidlusta maakohtu poolt väljamõistetud hüvitise suurust ja jääb selle juurde, et töölepingu tühise ülesütlemise eest TLS § 109 lg-tes 1 ja 2 sätestatud hüvitise määramisel tuli arvestada TLS § 88 lg 1 punkti 1 kohaldamiseks ettenähtud asjaolude puudumist ja hagejale ülesütlemisega põhjustatud kahjulikke tagajärgi. Hageja leiab, et tema töövõime töölepingust
tulenevate ülesannete täitmisel ei olnud vähenenud ja seega ei põhjustanud hageja töölepingu ülesütlemise olukorda. Pealegi ei põhjendanudki kostja ülesütlemist hageja pikaajalise töövõime vähenemisega, vaid hageja tervisega, mis aga tingimusel, et töötaja on tulnud oma tööülesannete täitmisega toime, TLS § 88 lg 1 punkti 1 alusel töölepingu ülesütlemise alus ei ole. Töövaidluse ajal sai hageja kuue kuu jooksul töötuskindlustushüvitist 3331 eurot 32 senti (perioodi eest 29. detsember 2020–11. juuli 2021), mis teeb keskmiseks kuutöötasuks ca 555 eurot ja mis ei olnud ilmselgelt hageja perekonna kulude ja kahjude hüvitamiseks piisav. Tööd õnnestus leida alles 2021.a. juulis.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
7.Asjas on jõustunud töövaidluskomisjoni otsus osas, millega tuvastati poolte vahel 24.märtsil 2010 sõlmitud töölepingu ülesütlemise tühisus TLS § 88 lg 1 p 1 alusel alates 21.detsembrist 2020 ja lõpetati hageja tööleping TLS § 107 lg 2 alusel. Kostja vaidlustab maakohtu otsuse hageja kasuks TLS2020 § 109 lg 2 alusel välja mõistetud hüvitise suuruse osas.
8.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.1.Asjas puudub vaidlus selles, et tööandja 21. detsembril 2020 tehtud töölepingu erakorraline ülesütlemisavaldus oli formaalselt tühine, kuna ta rikkus TLS §-s 94 sätestatud töötajate esindajaga töölepingu ülesütlemise korda. Õige ei ole kostja väide, et hagejaga töölepingu lõpetamise osas ei oleks midagi muutunud ka juhul, kui kostja oleks TLS § 94 sätestatud korda järginud. Ringkonnakohus on seisukohal, et töötajate esindajaga töölepingu lõpetamise erikord on seaduses sätestatud töötajate esindaja kui usaldusisiku kaitseks ja tagamaks, et ta saaks oma ülesandeid täita. Kostjal ei olnud ühtegi takistust küsida ametiühingult arvamuse töölepingu ülesütlemise kohta. Kostja väide, et arvamust ei saanud küsida töötaja haiguslehe ega puhkuse ajal, ei tulene seadusest ja ei ole õige. Kuna kostja ei saanud hagejat tööle lubada, siis oleks ta pidanud hageja töölt kõrvaldama ja maksma talle tavapärast töötasu seni kuni ametiühing oleks oma arvamuse esitanud (TLS § 35).
8.2.TLS § 109 lg‐s 2 sätestatuga sarnane tööandja hüvitise maksmise kohustus on ette nähtud TLS § 109 lg‐s 1, mis hõlmab erinevaid kahju liike, ning selle koosseisus tuleb hüvitada nii varaline kahju (s.o saamata jäänud tulu ja tulevikus saamata jääv tulu) kui ka töötajal tekkinud mittevaraline kahju. Töövaidlusorgan peab TLS § 109 lg 1 kohaldamisel mõistma oma lahendi resolutsioonis tööandjalt välja ühtse rahasumma, kuid põhjendama selle summa suurust oma lahendi põhjendavas osas ning nendest seisukohtadest tuleb lähtuda ka TLS § 109 lg 2 kohaldamisel. (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus 22. märts 2017 tsiviilasi nr 3‐2‐1‐167‐16, p 13). Kuna TLS § 109 lg 2 alusel hüvitise määramine on kohtu kaalutlusotsus (diskretsiooniotsus), peab maakohtu lahendist nähtuma, milliseid asjaolusid kohus kaalumisel arvestas ja kuidas ta jõudis järeldusele, et kolme kuu keskmise töötasu ulatuses on hüvitise väljamõistmine põhjendatud. Maakohus on õigesti märkinud, et arvestada tuleb mõlema poole huvidega.
Maakohus tõi esile, et hüvitise määramisel tuleb arvestada töötaja ettevõttes töötamise aega, eelduslikku aega, mil töötaja on lepingu ebaseadusliku lõpetamise tõttu töötu, töötaja saamata jäänud tulu ning seda, kui suured on töötaja võimalused leida oma haridusele vastavat tööd. Maakohus märkis, et hageja tervislikust seisundist lähtudes ei ole hagejal, arvestades töö spetsiifikat, väljaõpet ja palga suurust, oma erialal praktiliselt võimalik samaväärset töökohta leida. Samas arvestas maakohus seda, et töötaja keeldus talle pakutud tööst. Ringkonnakohus märgib, et TLS § 109 lg 2 alusel maakohtu poolt hüvitise suurust saab kõrgema astme kohus muuta vaid juhul, kui maakohus on ületanud diskretsioonipiire (RKTKo nr 3-2-1-134-16, p 56). Ringkonnakohtu hinnangul maakohus diskretsioonipiire rikkunud ei ole ning kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust muuta. Kostja on ettevõte kellele hagejale hüvitise maksmine ei too kaasa majanduslikke raskusi, samas töötajale on ka lühiajaline töötus majanduslikult raske.
8.3.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Asjas puuduvad hüvitatavad menetluskulud.
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.