K. T. hagi L. T. ja K. T. vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 023/2021/1794 ja 023/2021/1795 3500 eurot
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: K. T. (XXX), lepinguline esindaja T. M. Kostja I: L. T. (XXX) Kostja I riigi õigusabi korras esindaja vandeadvokaadi abi Olavi Järve Kostja II: K. T. (XXX) Kostja II riigi õigusabi korras esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov Kostja I seaduslik esindaja: A. A. (XXX)
Kohtuistung
13.03.2023
Istungil osalenud isikud
Hageja K. T., hageja lepinguline esindaja T. M., kostja I seaduslik esindaja A. A., kostja I lepinguline esindaja vandeadvokaat Olavi Järve, kostja II lepinguline esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov
RESOLUTSIOON:
1.Hagi rahuldada ja tunnistada sundtäitmine täiteasjades nr 023/2021/1794 ja 023/2021/1795 lubamatuks.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
3.Jätta käesolevas tsiviilasjas 22.11.2021 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu muutmata kuni käesolevas tsiviilasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Edasikaebamise kord ja selgitused Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.
Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.K. T. esitas 20.11.2021 Harju Maakohtule hagi L. T. ja K. T. vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks kohtutäitur Priit Petteri täiteasjades nr 023/2021/1794 ja 023/2021/1795.
2.Harju Maakohtu 25.03.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-12-35726 kinnitati kompromiss, mille kohaselt hakkas K. T. tasuma oma laste K. T. ja L. T. ülalpidamiseks elatist kummalegi lapsele 25 eurot kuus. Sel ajal elasid lapsed oma ema A. A. juures. L. T. tuli oma isa juurde püsivalt elama 19.01.2015. Lapse ema teatas, et loobub L. T. suhtes hooldusõigusest. Sellega seoses lõpetas K. T. alates veebruarist 2015 elatise maksmise laste emale A. A.le, sest L. T. asus sellest hetkest elama K. T. juurde. Laps K. T. tuli oma isa K. T. juurde püsivalt elama 2015 veebruari lõpus. Laste elama asumisel oma isa juurde hakkas K. T. kandma kõiki lastega seotud kulusid ning täitis laste ülalpidamise kohustust vahetult. Lisaks avas K. T. mõlemale lapsele pangas arvelduskonto ja tegi nendele ülekandeid.
3.Peale laste elama asumist isa juurde, tegi K. T. 2015 veebruari lõpus laste emale A. A.le ettepaneku tasuda lastele elatist, millest A. A. keeldus. Pärnu Maakohus rahulas 21.07.2015 tsiviilasjas nr 2-15-108489 määrusega K. T. avalduse ja mõistis A. A.lt laste kasuks välja elatise kokku summas 150 eurot kuus. Pärnu Maakohtu 24.07.2015 määrusega parandati ebatäpsus 21.07.2015 määruses seoses K. T. nimega. Sellest hetkest alates hakkas asjaolude muutumise tõttu elatise maksmist reguleerima Pärnu Maakohtu 21.07.2015 määrus, mille kohaselt tuli A. A.l tasuda lastele elatist kokku 150 eurot kuus. Laste ema A. A. hakkas lastele elatist tasuma alles 2015 lõpus täitemenetluses.
4.K. T. esitas 20.12.2016 kohtule hagi elatise suurendamiseks, millega palus kohtul mõista A. A.lt laste L. T. ja K. T. kasuks välja elatis kummalegi summas 235 eurot kuus kuni laste täisealiseks saamiseni. Kohus rahuldas hagi 15.03.2017 tsiviilasjas nr 2-16-19081 tehtud otsusega.
5.L. T. läks tagasi ema juurde elama alates 13.03.2021 ja K. T. alates 08.06.2021. Seetõttu hakkas K. T. tasuma alates 01.07.2021 lastele elatist. Kuni 10.03.2021 tasus elatist lastele A. A., kuna lapsed elasid isa juures. Alates 01.07.2021 on hageja tasunud kummalegi lapsele elatist 139 eurot. Selle ajani elas teine laps hageja juures ja hageja on lähtunud põhimõttest, et kui kummagi vanema juures elab üks laps, siis ei maksa kumbki vanem teisele elatist. A. A. esitas 06.10.2021 laste seadusliku esindajana täiturile avalduse tsiviilasjas nr 2-12-35726 tehtud Harju Maakohtu 25.03.2013 määruse alusel täitemenetluse alustamiseks. A. A. soovib 25.03.2013 kohtuotsuse täitmist perioodi 01.02.2015 kuni 30.06.2021 eest mõlemale lapsele summas 1925 eurot (kokku 3850 eurot). Täitedokumendi kohaselt on hageja kohustatud kummalegi lapsele tasuma elatist 25 eurot kuus. Hageja leiab, et kostjatel puudub õiguslik alus nõuda täitedokumendi alusel hagejalt elatise tasumist ka perioodil, mil lapsed asusid elama A. A. juurde, kuna hageja maksab igakuiselt mõlemale lapsele elatist 114 eurot (139-25=114) enam, kui ta Harju Maakohtu 25.03.2013 määruse alusel peaks tasuma. A. A. soovib saada elatist perioodi eest, mil lapsed elasid isa juures ning kohtulahendiga oli elatis laste K. T. ja L. T. kasuks välja mõistetud hoopis A. A.lt. Hageja tasub mõlemale lapsele elatist 139 eurot kuus. Hageja leiab, et täitemenetluse läbiviimine ei ole hageja poolt esile toodud asjaoludel seaduslik.
Kostja L. T. vastuväited
6.Kostja L. T. hagi ei tunnista ja leiab, et kuigi elas vormiliselt isa juures, siis tegelikkuses elas ta hageja juures valitsevate koduste olude tõttu kooli ühiselamus. Hageja kostja ülalpidamisse rahaliselt ei panustanud, vaid seda tegi kostjate ema. Täiteasjade aluseks on kehtiv kohtumäärus 2-12-35726, mille alusel on esitatud ka elatise suurendamise hagi, seoses laste suurenenud ülalpidamise vajadusega. Sõltumata sellest, et lapsed elasid vahepeal isa juures, on laste ema katnud laste vajadusi suuremas ulatuses kui nende isa. Lapsed on pea 7 aastat elanud väga piiratud võimalustega, kuigi lastele on tasutud nii elatis ja sotsiaaltoetust ajal kui lapsed elasid isa juures. Kostja K. T. vastuväited
7.Kostja K. T. leiab, et hageja ei ole nõuet rahuldanud, ajatanud või tasaarvestanud. Vaidlust ei ole selles, et 25.03.2013 otsus on jõustunud ja kehtiv ning kuulub seetõttu sundtäitmisele. Kuivõrd hageja ei esitanud TsMS 459 lg 1 alusel uut hagi, siis on otsus kehtiv ja seega hagi põhjendamata. TsMS § 459 alusel hagi esitamata jätmisega tunnistas hageja, et pole lapsi nõuetekohaselt toetanud, kui nad viibisid tema juures. Faktiliselt toetas neid sel ajal laste ema. Hageja ei ole teinud ka laste emaga kokkulepet, et hageja ei maksa elatist, kuna lapsed elavad tema juures. L. T. ei elanud isa juures 09.2018-03.2021. Hageja ei ole tõendanud, et ta laste eest hoolitses ja rahaliselt panustas. Hageja ei ole tõendanud, millest ta kõnealusel perioodil elatus ja lastele elatist tasus, kui ta tööl ei käinud. Asjaolu, et hageja tasub hetkel elatist, ei välista hagejalt elatise võlgnevuse nõudmist. Kostja leiab, et hageja ei ole 25.03.2013 määrust 01.02.2015 – 30.06.2021 nõuetekohaselt täitnud. Laste isa juures viibimise ajal ostis lastele riideid hoopis laste ema. Laste ema tasutud elatis ei kulunud laste vajaduste rahuldamiseks. Kohtuotsuse põhjendused
8.Kohus, tutvunud asja materjaliga, samuti uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid ja kuulanud pooled ära, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
9.Kohus tuvastas asja lahendamiseks, et: • Harju Maakohtu 25.03.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-12-35726 kinnitati kompromiss, mille kohaselt hakkas K. T. tasuma oma laste K. T. ja L. T. ülalpidamiseks elatist kummalegi lapsele 25 eurot kuus (I kd lk 7- 7 pöördel); • Pärnu Maakohus rahuldas 21.07.2015 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-15-108489 K. T. avalduse ja mõistis A. A.lt laste kasuks välja elatise kokku summas 150 eurot kuus (I kd lk 12-13), mida laste ema hakkas täitma alles täitemenetluses nr 027/2015/1370 (I kd lk 15). Pärnu Maakohtu 24.07.2015 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-15-108489 parandati ebatäpsus 21.07.2015 kohtumääruses seoses K. T. nimega (I kd lk 14-14 pöördel); • Harju Maakohtu 15.03.2017 otsusega tsiviilasjas nr 2-16-19081 mõisteti A. A.lt laste L. T. ja K. T. kasuks välja elatis kummalegi summas 235 eurot kuus kuni laste täisealiseks saamiseni (I kd lk 16-18); • kuni 10.03.2021 tasus elatist lastele A. A., alates 01.07.2021 on hageja tasunud kummalegi lapsele elatist 139 eurot (I kd lk 19); • kostjate 06.10.2021 avalduste ja Harju Maakohtu 25.03.2013 määruse tsiviilasjas nr 2-1235726 alusel algatas Tallinna kohtutäitur Priit Petter täitemenetlused täiteasjades nr 023/2021/1794 ja täiteasjas nr 023/2021/1795, mille nõude sisuks on elatise võlgnevus perioodil 01.02.2015-30.06.2021 (I kd lk 20-23); • hagejal on lisaks kostjatele veel üks laps, kelle ülalpidamiseks ta tasub igakuiselt elatist 139 eurot kuus (I kd lk 26).
10.Vastavalt täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-le 1 võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Sama paragrahvi lg 11 järgi muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis käesoleva seadustiku § 2 lõike 1 punktides 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. Lõike 3 kohaselt võib hagi esitada täitemenetluse lõpuni.
11.1.Hageja leiab, et tema suhtes algatatud täitemenetlused on lubamatud, kuna elatist nõutakse perioodi eest, mil lapsed elasid koos isaga ja elatist tuli tasuda kohtulahendi alusel laste emal. Kostjate hinnangul isa ülalpidamiskohustust vahetult ei täitnud. Hageja väitel asus L. T. isa juurde elama 19.01.2015 ja K. T. 2015 veebruari lõpus ning laste isa täitis laste ülalpidamise kohustust vahetult.
11.2.Kohus loeb kostjate ema A. A. 19.01.2015 kirjaga (I kd lk 8) ja 21.01.2015 klassijuhataja arenguvestluse kokkuvõttega tõendatuks, et A. A. ei soovinud L. T. suhtes hoolduskohustust täita. Viidatud dokumendiga ei saanud A. A. küll hooldusõigusest loobuda, kuid sellest nähtub A. A. tahe mitte tegeleda L. T. eest vahetu hoolitsemisega. Vaidlus puudub selles, et hageja elukoht oli L. T. registreeritud elukohaks 05.02.2015-26.03.2021 (I kd lk 10) ja K. T.l 28.04.200605.04.2015 (I kd lk 11). Poolte vahel puudub vaidlus ka selles, et L. T. kolis ema juurest ära 19.01.2015 ja K. T. 2015 veebruari lõpus. Pooled ei vaidle ka selle üle, et L. T. ei elanud ema juures 19.01.2015-13.03.2021 (I kd lk 24 pöördel) ja K. T. 2015 veebruari lõpust kuni 08.06.2021 (I kd lk 25). Elatis tuleb kasutada lapse huvides (PKS § 100). Kuivõrd vaidlus puudub selles, et lapsed ei elanud 01.02.2015 – 13.03.2021 oma ema A. A. juures ja asjas ei ole tõendatud, et A. A. tasus sel perioodil kõik lastega seonduvad (nt ühiselamu või muusikaõpingute) kulud, siis puudub A. A.l ka alus tsiviilasjas nr 2-12-35726 tehtud Harju Maakohtu 25.03.2013 määruse sundtäitmiseks. Kohtu hinnangul ei saa tuvastada laste ülalpidamiskohustuste täitmist laste päevikute väljavõtete (I kd lk 43-46) või kirja (I kd lk 121) järgi, kuivõrd lapsed ei pruugi tajuda ja aru saada, milliseid kulutusi tuli nende ülalpidamiseks teha. Kohus nõustub hagejaga, et esitatud sõnumivahetusest (I kd lk 47-48) ei ole võimalik tuvastada, kes suhtlevad. Juhul, kui eeldada, et tegemist on lapse ja isa vahelise suhtlusega, siis viidatu tõendab, et lapse ja isa suhted olid sõnumite kirjutamise hetkel pingelised ning väidetavalt oli probleemide lahendamisse kaasatud politsei. Samuti ei nähtu vanemate üksikutest e-kirjadest (I kd lk 49-51, 187, II kd lk 2-2 pöördel) ja laste (I kd lk 57-58) või kõrvalise isiku seletustest (I kd lk 52-54, II kd lk 12-12 pöördel) viidatud perioodil ülalpidamiskohustuse täitmine või täitmata jätmine. Viidatud tõendid ei oma tähtsust ülalpidamiskohustuse täitmise hindamisel. Kohtu hinnangul tõendavad isa poolt tehtud kulutusi lastele mh avaldus lapse õpilaskodus õppimiseks (I kd lk 102-103), kooli arved ja hageja ülekanded laste kontodele (I kd lk 106-118). Vaidlus puudub selles, et L. T. elas õpilaskodus perioodil 2018 september kuni 2021 märts (I kd lk 179). Samuti kinnitab isa poolt laste ülalpidamiskohustuse täitmist hageja elukaaslase seletus (I kd lk 119), mille kohaselt sai L. T. hageja juurde elama asudes ema juurest vaid kooliasjadega koolikoti. Seletuse järgi avas isa lastele arvelduskontod, kuhu kandis raha ja andis vajadusel ka sularaha ning tasus vajalike teenuste eest. Samuti sisustati laste vaba aega. A. A. on viidatud perioodil tasunud kostjate isale elatist (I kd lk 15, 19) ja kandnud ka laste arvelduskontole raha (II kd lk 107-127). Kuivõrd vanemate omavahelised suhted ja ka laste suhted vanematega on erineval perioodil olnud pingelised, siis ei ole võimalik käesoleval hetkel enam tuvastada, kas lastele avatud arvelduskontosid said kasutada lapsed vahetult ise või tegid seda vanemad. Siiski saab kohus eeldada, et vanemad kandsid laste arvelduskontole raha eesmärgiga, et lastel oleks võimalik seda oma äranägemisel kasutada. Siiski ei saa laste arvelduskontole kantud raha üldjuhul pidada vanema igapäevase ülalpidamiskohustuse täitmiseks
s.o toidu, eluaseme, riiete, ravimite, hügieenitarvete, kooliga seotud kulude jm kandmiseks. Seega on ka A. A. oma tegevusega kinnitanud, et lapsed elasid isa juures ja kandnud laste isale elatise tasumisena laste ülalpidamisega seotud kulusid.
11.3.Kohus leiab, et laste isa võimekust laste ülalpidamisel ei saa hinnata Osaühing K. T. 20152020 aasta majandusaasta aruannete (I kd lk 137-172 pöördel) järgi. A. A. kinnitas 13.03.2023 istungil (00:53:51), et hageja oli müünud kinnistu ja tema majanduslik olukord oli tunduvalt parem kui A. A.l. Seega on ka kostjate ema veendunud, et hagejal olid olemas rahalised vahendid laste ülalpidamiseks.
11.4.Kohtu hinnangul on asjakohatu kostja II väide, et TsMS § 459 alusel hagi esitamata jätmisega tunnistas hageja, et pole lapsi nõuetekohaselt toetanud. Konkreetset liiki hagi esitamata jätmine ei tõenda laste suhtes ülalpidamiskohustuse täitmata jätmist.
11.5.Kuivõrd 14.03.2021-08.06.2021 elas L. T. ema ja K. T. isa juures, siis puudub A. A.l alus ka viidatud perioodil 25.03.2013 määruse sundtäitmiseks. Kostjad ei ole esile toonud ja tõendanud, et viidatud perioodil erinesid L. T. kulutused K. T. kulutustest ning üks vanem oleks pidanud teisele vanemale hüvitama tema poolt kantud suuremad ülalpidamiskulud.
11.6.Vaidlus puudub ka selles, et hageja hakkas alates 01.07.2021 lastele tasuma elatist kummalegi lapsele 139 eurot, so 114 eurot kummalegi lapsele, mis on enam kui temalt on Harju Maakohtu 25.03.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-12-35726 välja mõistetud (I kd lk 19). Seega puudub ka alates 01.07.2021 tsiviilasjas nr 2-12-35726 tehtud Harju Maakohtu 25.03.2013 määruse sundtäitmiseks, kuna hageja on täitnud laste ülalpidamiskohustust vabatahtlikult 25.03.2013 määruses märgitust suuremas ulatuses.
11.7.Osundatust tulenevalt tuleb hageja hagi rahuldada ja tunnistada sundtäitmine täiteasjades nr 023/2021/1794 ja 023/2021/1795 lubamatuks. Hageja ei pidanud 01.02.2015 –08.06.2021 laste ülalpidamiskohustust kostjate emale täitma, kuivõrd osales ise vahetult laste ülalpidamises. Alates 01.07.2021 on hageja laste ülalpidamiskohustust täitnud vabatahtlikult ja seetõttu ei ole ka sel perioodil 25.03.2013 määruse sundtäitmine lubatav.
12.Hagi tagamisest Kohus jätab 22.11.2021 määrusega kohaldatud hagi tagamise määruse muutmata kuni käesolevas tsiviilasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni.
13.Menetluskulud Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lõikele 4 võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13 tehtud lahendi punktis 30 selgitanud, et kuigi üldjuhul jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi selle poole kanda, kelle kahjuks otsus tehti, võib kohus jätta TsMS § 162 lg 4 järgi äärmise ebaõigluse või ebamõistliku tulemuse vältimiseks menetluskulud ka poolte enda kanda. Kohus leiab, et käesoleval juhul tuleb rakendada TsMS § 162 lg 4 toodud erandit. Praegusel juhul oleks äärmiselt ebamõistlik jätta vanemate erimeelsusest tingitud vaidluse kulud s.t laste isa (hageja) kulud laste (kostjate) kanda. Kostjad ei ole põhjustanud käesolevat kohtumenetlust, tuleb arvestada, et tegemist on vaidlusega, mis on tõusetunud vanema ülalpidamiskohustuse
täitmisest. Kostjate puhul on tegemist nõrgema poolega ja oleks äärmiselt ebaõiglane panna neile kohustus tasuda oma isa menetluskulud isegi olukorras kus hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.