2.Tühistada Tartu Maakohtu 17. veebruari 2023. a määrus ja saata tsiviilasi tagasi maakohtule Eret Naaritsa kohustustest vabastamise otsustamiseks.
Edasikaebamise kord
3.Menetluskulude jaotuse määrab maakohus lõpplahendiga. Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Tartu Maakohtu 29. augusti 2018. a määrusega kuulutati välja Eret Naaritsa (võlgnik) pankrot ja pankrotihalduriks nimetati Margo Normann. Tartu Maakohtu 28. jaanuari 2020. a määrusega lõpetati võlgniku pankrotimenetlus lõpparuande kinnitamisega ning algatati võlgniku kohustustest vabastamise menetlus. Menetluses jäeti usaldusisik määramata ning kohustati võlgnikku ennast täitma usaldusisiku ülesandeid. Kohtumääruse kohaselt pidi usaldusisik esitama aruandeid kaks korda aastas, 1. märtsil ja 1. septembril ning tegema võlausaldajate väljamakseid iga aasta 15. veebruaril. Kohtumääruse kohaselt moodustasid pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustused kokku 10 224 eurot 52 senti, millest teise järgu nõuded moodustasid 9408 eurot 80 senti ja kolmanda järgu nõuded 815 eurot 72 senti. Võlgnik esitas 12. veebruaril 2023 avalduse kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks ja võlgniku pankrotimenetluse käigus täitmata jäänud kohustustest vabastamiseks füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse (FiMS) § 49 alusel. Avalduse kohaselt on võlgnik kolm aastat nõuetekohaselt täitnud oma kohustusi ja võlausaldajate nõudeid on rahuldatud arvestatavas ulatuses. Kolme aasta jooksul on võlausaldajatele tasutud kokku 4318 eurot 47 senti, mis on ligi pool 28. jaanuari 2020. a seisuga rahuldamata jäänud nõuete summast.
MAAKOHTU SEISUKOHT
2.Tartu Maakohus jättis 17. veebruari 2023. a määrusega võlgniku 12. veebruari 2023 taotluse rahuldamata, keeldus vabastamast võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ning jätkas võlgniku kohustustest vabastamise menetlust. Võlgnik tugineb FiMS § 49 lg-le 1, mille kohaselt otsustab kohus kohustustest vabastamisest menetluse lõpetamise ja kohustustest vabastamise kolme aasta möödumisel menetluse algatamisest. FiMS § 68 lg 2 kohaselt enne 1. juulit 2022. a esitatud kohustustest vabastamise avalduste alusel algatatud menetlustele kohaldatakse pankrotiseaduse (PankrS) redaktsiooni, mis kehtis 2022. aasta 30. juunini, seega võlgniku suhtes ei kehti FiMS. PankrS § 1933 lg 1 kohaselt, kui füüsilisest isikust võlgniku suhtes on enne 2022. aasta 1. juulit algatatud kohustustest vabastamise menetlus ja kohustustest vabastamise otsustamiseni on PankrS § 175 lg 1 alusel jäänud rohkem kui kolm aastat, vähendatakse kohustustest vabastamise otsustamiseni jäänud aega kolme aastani. Võlgniku menetluse lõpuni on 1. juuli 2022 seisuga jäänud vähem kui kolm aastat, seega PankrS § 1933 lg 1 ei kohaldu ning tuleb lähtuda vaid PankrS § 175 lg-st 11. PankrS § 175 lg 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. PankrS § 175 lg 11 kohaselt võib kohus arvestades asjaolusid oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud võlgniku vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ka enne viie aasta möödumist menetluse algatamisest, kuid mitte enne kolme aasta möödumist menetluse algatamisest, eelkõige kui võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud ja rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses. Kuna võlgniku kohustustest vabastamise menetlus on kestnud kolm aastat, kuid vähem kui viis aastat, kohaldub PankrS § 175 lg 11. Kohustustest vabastamine enne viie aasta möödumist ei toimu formaalse tingimuse saabumisel (kolm aastat möödunud), vaid sisulise kaalumise tulemusena eeskätt võlgniku enda käitumist ja kohustuste täitmist arvestades. Ennetähtaegse vabastamise üheks tingimuseks on võlgniku poolt nõuete täitmine arvestatavas ulatuses. Kui nõude täitmine arvestatavas ulatuses kui PankrS § 175 lg 11 rakendamise kohustuslik eeldus puudub, ei ole võlgniku kohustustest vabastamise taotluse lahendamise seisukohast tähtsust sellel, kas võlgnik on täitnud oma kohustusi menetluse jooksul nõuetekohaselt (Riigikohtu 4. mai 2016. määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 13). Maakohtu hinnangul ei saa asuda seisukohale, et võlgnik oleks rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses. Tartu Maakohtu 23. detsembri 2019. a määrusest, millega lõpetati pankrotimenetlus ja algatati võlgniku suhtes võlgniku kohustustest vabastamise menetlus, nähtuvalt on võlausaldaja tunnustatud nõude suurus, mille ulatuses raha ei ole saadud, 10 224 eurot 52 senti, millest 9408 eurot 80 senti on teise järgu nõuded ja 815 eurot 72 senti kolmanda järgu nõuded. Kohtule esitatud aruannete kohaselt on võlausaldajatele tehtud kolm väljamakset: 879 eurot 73 senti 10. veebruaril 2021, 2302 eurot 67 senti 14. veebruaril 2022 ja 1136 eurot 6 senti 12. veebruaril 2023, kokku 4318 eurot 46 senti, mis moodustab 42,24% pankrotimenetluses rahuldamata jäänud nõuetest. Kohtu hinnangul ei ole 42,24% ulatuses võlausaldajate nõude rahuldamise puhul tegemist arvestatavas ulatuses nõuete rahuldamisega. Kohtupraktika kohaselt on peetud arvestatavaks nõuete rahuldamise ulatuseks ca 60% nõuetest. Ennetähtaegse vabastamise kohustuslik eeldus ei ole täidetud. Võlgniku kohustustest vabastamise menetlus jätkub. Kohus otsustab võlgniku kohustustest vabastamise viie aasta möödumisel võlgniku suhtes kohustustest vabastamise menetluse algatamisest.
MÄÄRUSKAEBUS
3.Võlgnik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse ning teha uus määrus, millega vabastada ta pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ning lõpetada kohustustest vabastamise menetlus. Määruskaebuse kohaselt on maakohus vääralt tõlgendanud PankrS § 1933 lg-t 1. PankrS § 1933 lg-st 1 ei tulene, et samas lõikes nimetatud kohustustest vabastamise otsustamiseni jäänud kolmeaastast tähtaega tuleb arvestada alates 1. juulist 2022, nagu maakohus on praegusel juhul arvestanud. FiMS-i seletuskirja kohaselt on PankrS § 1933 lg 1 vajalik tagamaks isikute võrdne kohtlemine võrreldes nende isikutega, kelle suhtes algatatakse menetlus uue seaduse redaktsiooni alusel ning kellele kohaldub seega lühem kohustustest vabastamise periood. Füüsilise isiku maksejõuetuse seadusega lühendati seni PankrS § 175 lg-s 11 kehtinud viieaastast formaalset tähtaega kolmele aastale (FiMS § 49 lg 1). Isikute võrdse kohtlemise tagamiseks kehtestati üleminekusätted (PankrS § 1933 lg-d 1 ja 2) varasema seaduse alusel alustatud menetluste kohta nii, et kõigile isikutele kehtiks sama kolmeaastane tähtaeg menetluse algatamisest. Maakohus on ekslikult jõudnud järeldusele, et võlgniku puhul kolmeaastane tähtaeg ei kehti ning tuleb rakendada viieaastast tähtaega. PankrS § 1933 lg 1 tuleb tõlgendada selliselt, et kui kohustustest vabastamise otsustamiseni on PankrS § 175 lg 1 alusel jäänud rohkem kui kolm aastat alates võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest, vähendatakse kohustustest vabastamise otsustamiseni jäänud aega kolme aastani. Seega on kohustustest vabastamise formaalne tingimus saabunud (kolm aastat möödunud) ja kohus peab PankrS § 175 lg 1 alusel võlgniku taotlusel otsustama tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise. Seejuures ei ole PankrS § 175 lg 11 kohaselt kohtul sisulise kaalumise võimalust, vaid lähtuda tuleb formaalse tingimuse, kolmeaastase tähtaja, saabumisest. Maakohus ei ole tuvastanud muid asjaolusid, mis võiksid olla kohustusest vabastamisest keeldumise aluseks. Võlgnik on kolmeaastase perioodi kestel oma kohustusi korrektselt täitnud, esitanud tähtaegselt aruandeid ja tasunud võlgu seadusega ettenähtud ulatuses.
VASTUSTAJATE SEISUKOHAD
4.Võlausaldaja Credit.ee OÜ kinnitas, et on nõus jätma määruskaebuse lahendamise kohtu otsustada.
5.Võlausaldajad OK Incure OÜ ja Cellbes OÜ leidsid, et PankrS § 175 lg 11 eesmärk ei ole vabastada võlgnik kohustustest üksnes seetõttu, et kohustustest vabastamise menetlus on kestnud kolm aastat. Võlgadest vabastamine enne viie aasta möödumist on erandlik ja võimalik juhul, kui võlgnik on tõesti käitunud ideaalselt, esmajoones oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud ja suutnud võlausaldajate nõuetest ka arvestatava osa rahuldada. Võlausaldajate hinnangul tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning võlgadest vabastamise otsustamine lükata edasi kuni viie aasta täitumiseni võlgadest vabastamise menetluse algatamisest.
6.Võlausaldaja Era Liisingu Inkassoteenused Aktsiaselts leidis, et määruskaebus on põhjendamata ja see tuleb jätta rahuldamata. Võlgnik ei ole täitnud enda kohustusi arvestatavas ulatuses, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse võiks lõpetada ja võlgniku täitmata jäänud kohustustest vabastada.
7.Võlausaldaja Swedbank AS-i hinnangul alus määruskaebuse rahuldamiseks puudub. Võlgniku kohustustest vabastamise menetlus on algatatud enne FiMS-i jõustumist ehk käesolevale menetlusele kohaldatakse PankrS redaktsiooni, mis kehtis 30. juunini 2022. Pankr § 1933 lg 1 kohaselt, kui füüsilisest isikust võlgniku suhtes on enne 2022. aasta 1. juulit
algatatud kohustustest vabastamise menetlus ja kohustustest vabastamise otsustamiseni on PankrS § 175 lg 1 alusel jäänud rohkem kui kolm aastat, vähendatakse kohustustest vabastamise otsustamiseni jäänud aega kolme aastani. PankrS § 1933 lg 1 eesmärk ei ole vähendada kohustustest vabastamise menetlust kolme aastani, vaid sätestatud juhtudel vabastamise otsustamiseni jäänud aega kolme aastani. Võlgniku kohustustest vabastamise menetlus on algatatud 28. jaanuaril 2020, seega oli FiMS-i jõustumisel võlgniku kohustustest vabastamise otsustamiseni jäänud vähem kui kolm aastat. Seega ei olnud seaduse jõustumisel võlgniku kohustustest vabastamise otsustamiseni jäänud aega võimalik ega vajalik vähendada kolme aastani. Võlgniku kohustustest vabastamise menetlus on algatatud 28. jaanuaril 2020, seega kohaldub kuni 30. juunini 2022 kehtinud PankrS § 175 lg 1 ning kohtul tuleb otsustada võlgniku kohustustest vabastamine pärast viie aasta möödumist ning PankrS § 1933 lg 1 alusel võlgniku kohustustest vabastamise menetluse perioodi ei vähendata. PankrS § 175 lg 11 kohaselt võib kohus oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud võlgniku asjaolusid arvestades vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ka enne viie aasta möödumist menetluse algatamisest, kuid mitte enne kolme aasta möödumist menetluse algatamisest, eelkõige kui võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud ja rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses. Peamine eeldus kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks enne viie aasta möödumist on võlausaldajate nõuete rahuldamine arvestatavas ulatuses. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-19-16 määruse p-s 14 märkinud, et võlausaldajate nõuete arvestatavas ulatuses rahuldamine on PankrS § 175 lg 11 kohaldamise obligatoorne eeldus. Juhul kui võlgnik seda eeldust täitnud ei ole, puudub vajadus tuvastada, kas võlgnik on rikkunud oma seadusest tulenevaid kohustusi. Senises kohtupraktikas on peetud arvestatavaks nõude rahuldamise ulatuseks PankrS § 175 lg 11 mõttes nt 60% nõuetest. Käesoleval juhul on võlgnik rahuldanud võlausaldajate nõudeid 42,24%, mistõttu on täitmata ennetähtaegse kohustustest vabastamise peamine eeldus.
8.Võlausaldaja Renovum OÜ palus jätta määruskaebuse rahuldamata.
9.Võlausaldajad AS Inbank, Aktsiaselts PlusPlus Capital, Aktiva Finance Group OÜ, Holm Bank AS, AS Finora Group, Jaan Kiik, Bondora AS, IPF Digital AS, Telia Eesti AS ei ole määruskaebusele vastanud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole määrust olulises ulatuses põhjendanud ning ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada (TsMS § 656 lg 1 p 5, § 659). Seetõttu tuleb maakohtu määrus tühistada ja asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt ringkonnakohtu määruses toodud põhjendustel. Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus lõpplahendiga.
11.Alates 1. juulist 2022 kehtiva FiMS § 68 lg 2 järgi kohaldatakse enne FiMS-i jõustumist esitatud pankrotiavalduste, kohustustest vabastamise avalduste ja võlgade ümberkujundamise avalduste alusel algatatud menetlustele pankrotiseaduse redaktsiooni või võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadust, mis kehtisid kuni 30. juunini 2022. Võlgniku avaldus pankroti väljakuulutamiseks ja kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks on esitatud
22.juunil 2018, mistõttu tuleb praeguses asjas kohaldada kuni 30. juunini 2022 kehtinud PankrS. Võlgniku tõlgendus PankrS § 1933 lg-st 1 on ekslik, selle normi alusel vähendatakse juhul, kui füüsilisest isikust võlgniku suhtes on enne 2022. aasta 1. juulit algatatud kohustustest
vabastamise menetlus ja kohustustest vabastamise otsustamiseni on PankrS § 175 lg 1 alusel jäänud rohkem kui kolm aastat, kohustustest vabastamise otsustamiseni jäänud aega kolme aastani. Nimetatu ei tähenda, et võlgnikku tuleb alates kohustuste vabastamise menetluse algatamisest kolme aasta möödumisel kohustustest vabastada. Samuti ei tulene seadusest, et kõikide enne 1. juuli 2022. a algatatud menetluste suhtes tuleb automaatselt kohaldada kolmeaastast menetlusaega. Õige on võlausaldaja Swedbank AS-i seisukoht, et sätte eesmärk ei ole vähendada kohustustest vabastamise menetlust kolme aastani, vaid lühendada üksnes vabastamise otsustamiseni jäänud aega kolme aastani. Seega kohaldub säte olukorras, kus pärast FiMS-i jõustumist 1. juulil 2022 oleks kohustustest vabastamise menetlus PankrS järgi kestnud kauem, kui kolm aastat. PankrS § 1933 lg 1 alusel lühendatakse kolme aastani menetlust, mis PankrS järgi peaks pärast 1. juulit 2022 kestma veel kauem kui kolm aastat. Selliselt aitab rakendussäte tagada isikute võrdse kohtlemise võrreldes nendega, kelle suhtes algatatakse menetlus uue seaduse redaktsiooni alusel ning kellele kohaldub seega lühem kohustustest vabastamise periood. Maakohus leidis õigesti, et kuivõrd võlgniku menetluse lõpuni oli 1. juuli 2022 seisuga jäänud vähem kui kolm aastat, PankrS § 1933 lg 1 ei kohaldu.
12.PankrS § 175 lg 1 järgi otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Kuivõrd praegusel juhul ei ole viieaastast tähtaega möödunud, lähtus maakohus põhjendatult PankrS § 175 lg-st 11, mis asjaolusid arvestades annab võimaluse oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud võlgnikku vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ka enne viie aasta möödumist menetluse algatamisest. Siiski on ka see võimalus piiratud selliselt, et võlgnikku ei saa vabastada kohustustest enne kolme aasta möödumist menetluse algatamisest ning võlgniku saab vabastada eelkõige juhul, kui võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud ja rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses. Kohtul on PankrS § 175 lg 11 järgi kaalutlusõigus. Kohus peab hindama, kas võlgnik täitis menetluse ajal oma kohustusi nõuetekohaselt ja rahuldas võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses. Võlgniku PankrS § 175 lg 11 alusel kohustustest vabastamata jätmiseks piisab siiski sellest, et võlgnik ei ole võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses rahuldanud (Riigikohtu 4. mai 2016. a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p-d 11–13). Kuna PankrS § 175 lg-s 11 kohaldamise puhul on tegemist kohtu diskretsiooniotsusega, siis saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid siis, kui on ületatud diskretsioonipiire. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus ületanud PankrS § 175 lg-ga 11 ettenähtud diskretsioonipiire.
13.PankrS § 3 lg 2 esimese lause järgi kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. Hagita asjade läbivaatamist sätestava TsMS § 477 lg 4 järgi tuleb menetlusosaline tema taotlusel ära kuulata, kui seadusest ei tulene teisiti. Isiku ärakuulamine toimub isiklikult ja suuliselt. Selleks ei pea korraldama kohtuistungit ja see ei pea toimuma teiste menetlusosaliste juuresolekul, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus võib isiku ära kuulata muu hulgas telefonitsi või lugeda ärakuulamiseks piisavaks isiku kirjaliku või elektrooniliselt esitatud seisukoha, kui kohtu arvates on sel viisil võimalik isikult saadavaid andmeid ja seisukohta piisavalt hinnata. Isiku ärakuulamine ja sellega seonduvad olulised asjaolud tuleb märkida menetlust lõpetavas määruses (Riigikohtu 20. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 16). PankrS § 175 lg 3 kohaselt ei või kohus keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast, enne kui ta on ära kuulanud usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt peab võlgnik vande all andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast.
Tsiviilasja toimiku materjalide kohaselt esitas võlgnik taotluse enda vabastamiseks pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ja kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks koos võlgniku aruandega 12. veebruaril 2023 (tl 146–148). Maakohus lahendas taotluse 17. veebruari 2023. a määrusega. Maakohus ei ole taotlust võlausaldajatele edastanud ega küsinud nendelt seisukohti. Samuti ei ole maakohus võlgnikult nõudnud täiendavaid selgitusi ega kohustanud teda andma vande all teavet oma kohustuste täitmisest (PankrS § 175 lg 4). Kuigi osad võlausaldajad esitasid vastuseid määruskaebusele, ei saa alles määruskaebusele vastuse esitamist pidada PankrS § 175 lg-s 3 sätestatud ärakuulamisena. Võlausaldajaid tulnuks avalduse esitamisest teavitada ning andma neile võimaluse sellele vastata. Samuti ei ole maakohus hinnanud võlgniku pingutusi nõuete rahuldamisel ega ka seda, kas võlgnik on teinud endast kõik võimaliku oma võlgnevuste täitmiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb anda hinnang, kas praegusel juhul võlgniku kohustustest vabastamine kahjustaks võlausaldajate huve.
14.Maakohus keeldus võlgnikku kohustustest vabastamast eelkõige põhjusel, et võlgnik ei ole kooskõlas PankrS § 175 lg-ga 11 rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses. Maakohus leidis, et võlgniku poolt kolme aastaga tasutud 42,24% nõuetest ei ole nõuete rahuldamine arvestatavas ulatuses PankrS § 175 lg 11 mõistes. Kuigi PankrS § 175 lg 11 alusel võlgniku kohustustest vabastamata jätmiseks piisab ka ainuüksi sellest, et võlgnik ei ole võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses rahuldanud, tuleb kohtul arvestatava ulatuse määramisel oma seisukohta põhjendada. Käesoleval juhul piirdus maakohus ainuüksi tõdemusega, et kohtupraktika kohaselt on peetud arvestatavaks nõuete rahuldamise ulatuseks ca 60% nõuetest. Seejuures ei ole maakohus vastavale kohtupraktikale viidanud. Ringkonnakohus märgib, et PankrS § 175 lg 11 mõistes on peetud ka väiksemas, kui 60% ulatuses nõuete rahuldamist arvestatavaks, nt on kohtud pidanud võlgniku poolt võlausaldajate nõuete rahuldamist 30% ja 41% ulatuses PankrS § 175 lg 11 tähenduses arvestatavas ulatuses nõude täitmiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 22. novembri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-59550, p 31; 7. septembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-12-39281, p 20). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa praegusel juhul jätta võlgnikku kohustustest vabastamata ainuüksi põhjusel, et tema on kolme aastaga rahuldanud võlausaldajate nõudeid vaid 42,24% ulatuses. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et sellist rahuldamisulatust ei saa lugeda arvestatavaks PankrS § 175 lg 11 tähenduses. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa arvestatava ulatuse kindlaksmääramisel lähtuda pelgalt ja ainuüksi nõuete rahuldamise protsentuaalsest suurusest, kuivõrd see võib oluliselt erineda olenevalt nõuete suurusest. Ilmselgelt saab suuremate nõuete puhul nõuete rahuldamise ulatus olla väiksem. Nõude rahuldatuse ulatuse arvestatavaks lugemisel tuleb lähtuda asja kogumist. Seda, kas võlgnik on rahuldanud nõudeid arvestatavas ulatuses või mitte, võib ringkonnakohtu hinnangul muuhulgas näidata asjaolu, kui palju on võlgnik oma sissetulekutest nõuete rahuldamisele panustanud.
15.PankrS § 175 lg 11 kohaldamisel tuleb hinnata ka muid võlgniku kohustustest vabastamise eeldusi, sest ka ainuüksi arvestatavas ulatuses nõuete rahuldamine ei anna PankrS § 175 lg 11 kohaldamiseks alust. Selleks, et võlgnikku saaks PankrS § 175 lg 11 alusel enne viie aasta möödumist kohustustest vabastada, tuleb hinnata, kas võlgnik täitis menetluse jooksul enda kohustusi nõuetekohaselt või mitte. Võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras (võlgadest vabastamise menetluse eesmärk) ei ole eelduslikult iga võlgniku õigus.
PankrS § 175 lg-tes 2 ja 4 on sätestatud absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (Riigikohtu 20. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15). PankrS § 175 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos või on rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. PankrS § 175 lg 4 järgi keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik ei anna kohtu määratud tähtajaks vande all teavet kohustuste täitmise kohta. Käesolevas asjas ei nähtu, et võlgnik oleks mõistetud süüdi pankrotikuriteos (PankrS § 175 lg 2 p 1) või et võlgnik oleks keeldunud andmas kohtu määratud tähtajaks vande all teavet kohustuste täitmise kohta (PankrS § 175 lg 4).
16.PankrS § 173 kohaselt on võlgnik kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule. Usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama. Eespool nimetatud tulust peab usaldusisik võlgnikule üle andma 25 protsenti. Kohus võib asjaolusid arvestades määrata sellest erineva määra. Võlgnik ei pea usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Pärimise teel saadu väärtusest on võlgnik kohustatud poole usaldusisikule üle andma. Maakohus ei ole võlgniku kohustuste täitmise nõuetekohasust hinnanud.
17.Ringkonnakohus jätab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel menetluskulude jaotuse maakohtu otsustada.
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Margit Vutt
Indrek Parrest
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.