Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Margo Klaar ja Peeter Pällin
Otsuse tegemise aeg ja koht
16.03.2023, Tallinn
Kohtuasja number
2-20-16049
Kohtuasi
X (X) hagi HLÜ Geldex Eesti vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2019/2877
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 14.01.2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad Alar Liivamägi, Inna Bodagovskaja Kostja HLÜ Geldex Eesti (registrikood 14103465), lepinguline esindaja Aase Sammelselg
Menetluse liik
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Võtta täiendavate dokumentaalsete tõenditena vastu HLÜ Geldex Eesti 27.02.2023 menetlusdokumendi lisad 1-6. Keelduda täiendavate tõenditena vastu võtmast sama menetlusdokumendi lisasid 7 ja 7.1.
2.Jätta rahuldamata HLÜ Geldex Eesti 27.02.2023 vastuväide kohtu tegevusele.
3.Tühistada Harju Maakohtu 14.01.2022 otsus osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata. Harju Maakohtu 14.01.2022 otsus on jõustunud osas, milles maakohus tunnistas sundtäitmise täiteasjas nr 022/2019/2877 lubamatuks 2260.80 euro ulatuses.
4.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses.
5.Otsuse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Hagi rahuldada. 2) Tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 022/2019/2877. 3) Tühistada Harju Maakohtu 03.11.2020 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu.
2-20-16049 4) Apellatsioonkaebus rahuldada. 5) Menetluskulud maa- ja apellatsioonikohtus jätta kostja kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hüvitatavad menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul peale ringkonnakohtu lahendi jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hageja palub tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 022/2019/2877. Täitedokumendiks on 04.10.2019 notariaalne hüpoteegi ning hüpoteegiga tagatud nõuete muutmise leping, millega on hagejale kuuluv kinnisasi koormatud kostja kasuks hüpoteegiga suuruses 35 000 eurot. Hüpoteek tagab kõiki kostja nõudeid hageja vastu, mis tulenevad mh poolte vahel 04.09.2017 ja 04.10.2017 sõlmitud laenulepingutest.
2.Hageja hinnangul on täitmisele esitatud nõue ebaselge, võlgnevuse kujunemine ei ole kontrollitav, osaliselt on nõue ilmselt põhjendamatu. Kostja on lepingu täitmiseks tehtud maksete arvelt lugenud tasutuks intressi, kuigi oleks pidanud vähendama põhiosa. Kostja ei maksnud hagejale laenu põhiosa täielikult välja. Lepingutasu hageja maksma ei pidanud. Kostja pidas laenu väljamaksmisel alusetult kinni ühistu osamakse ja sisseastumistasu. Intress on ebaõigesti arvestatud. Lepingud on tühised vastuolu tõttu heade kommetega. Kahju ei ole kostjale tekkinud. Nõuded võla sissenõudmise ja kirjalike teadete saatmise kulude hüvitamiseks on kattuvad. Kokkulepitud viivise määr on tühine. Kostja nõuded ei ole muutunud sissenõutavaks, kuna täitmata olid lepingute ülesütlemise nõuded. Kui lepingud kehtivad, ei tekkinud hagejal kohustust tasuda intressi suuremas summas kui 0%. Täitmisavalduses puudunud nõuete arvestust ei saa kohtumenetluses kõrvaldada. Kostja ei esitanud hagejale nõuetekohaseid Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehti. Kostja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu. Laekunud maksed on arvestatud õigesti. Tasutud summad arvestati hageja kohustuste katteks, lähtudes lepingute sisust ja ühistu liikmelisusest. Isegi kui kohtutäiturile esitatud nõude arvestuses ilmnevad vead, ei ole alust sundtäitmist lubamatuks tunnistada.
4.Lepingute sõlmimise eel küsis kostja hagejalt nõutavaid andmeid ning lähtus hageja vastustest. Viidi läbi taustauuringud. Hagejale saadeti teabelehed. Hageja sai seaduses nõutud
2-20-16049 selgitused ning kinnitas nendest arusaamist. Väljamakseid ametikontolt tegi notar hageja korralduste alusel. Hageja ei täitnud kokkulepitud kohustusi. Kostjal oli õigus lepingud üles öelda. Seadusandja ei keela erinevaid kokkuleppeid intresside arvestamise aluses ja maksegraafikute kujundamisel. Lepingutes ettenähtud krediidi kulukuse määr 18,80% on samas suurusjärgus sama perioodi tarbimislaenude keskmise krediidi kulukuse määraga. Kostja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostjale ei saa ette heita ebaõiget hinnangut krediidivõimelisusele, kui tarbija jättis tahtlikult esitamata õiged andmed või võltsis neid. Hageja sai ülesütlemisavaldused kätte vähemalt 04.04.2019. Täitmisavaldus oli täitemenetluse alustamiseks piisavalt selge. Maakohtu otsus ja põhjendused
5.Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja tunnistas sundtäitmise lubamatuks 2260.80 euro ulatuses. Muus osas jäi hagi rahuldamata. Kohus jättis jõusse hagi tagamise abinõu. Hageja menetluskulud jättis kohus tema enda kanda, samuti kostja menetluskuludest 88,4%. Kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 3138.20 eurot, samuti viivise hüvitise tasumisega viivitamise korral.
6.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: hageja suhtes viiakse läbi täitemenetlust, milles sissenõudjaks on kostja; hageja laenusaajana ja kostja laenuandjana sõlmisid 04.09.2019 laenulepingu nr L70904-1 (edaspidi ka esimene leping) ja 04.10.2017 laenulepingu nr L710042 (edaspidi ka teine leping); 04.09.2017 sõlmisid nad notariaalselt tõestatud hüpoteegi seadmise lepingu ja 04.10.2017 hüpoteegiga tagatud nõuete muutmise lepingu, mille alusel seati hagejale kuuluvale kinnistule hüpoteek kogusummas 35 000 eurot; hageja jättis lepingutest tulenevad kohustused täitmata.
7.Pooled vaidlevad selle üle, kas sundtäitmine on lubatud, sest kostja on teinud hagejale makstavast laenust alusetuid kinnipidamisi, nõude arvestus on ebaselge, intress ja viivis on ebaõigesti arvestatud ning kostja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet.
8.Kostja täitmisavaldusele (t I kd lk 36-39) oli lisatud võlgnevuse arvestus. Avalduse kohaselt oli kostjal nõue hageja vastu seisuga 21.03.2019 kokku 19 384.69 eurot, millest esimese lepingu järgi 12 517.37 eurot ja teise lepingu järgi 6867.32 eurot. Arvestuses olid märgitud tasumata põhisummad, intressid, kahjuhüvitised ja viivis. Seda, et kostja oleks võlgnevuse arvestamisel ebaõigesti kohaldanud võlaõigusseaduse (VÕS) § 415 lõiget 2, tõenditest järeldada ei saa. Kohtumenetluses esitas kostja arvestuse, milles tõi välja hagejalt laekunud summad ja võlgnevuse täpsema arvestuse, millele hageja vastuväiteid ei esitanud.
9.Kohus leiab, et kostja ei rikkunud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 23 lõiget 41, sest esitas võlgnevuse detailse arvestuse. Ainuüksi asjaolust, et hageja arvates ei olnud arvestus korrektne, ei saa järeldada, et sundtäitmine on tervikuna lubamatu. Seda, millisel viisil oli arvestus ebaõige, hageja ei põhjendanud. Kohus nõustub kostjaga, et kui hageja hinnangul alustas täitur täitemenetlust nõuetele mittevastava avalduse alusel, oleks tulnud esitada kaebus täituri tegevusele TMS § 217 lõike 1 alusel. Riigikohus on kinnitanud, et võimalikud etteheited täitemenetluse alustamise kohta tuleb esitada täituri tegevusele esitatavas kaebuses (lahend nr 2-19-6362, punkt 11.3). Kuna hageja õigeaegselt kaebust ei esitanud, on ta kaotanud õiguse esitada vastuväiteid tulenevalt täitemenetluse ebaõigest alustamisest (TMS § 217 lõige 6).
10.Kohus leidis, et hageja väited intressi ebaõige arvestamise kohta on meelevaldsed ja vastuolus lepingutega. VÕS § 397 lõige 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui
2-20-16049 see on kokku lepitud. VÕS § 402 lõige 1 näeb ette, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Pooled ei vaidle, et nende vahel olid sõlmitud tarbijakrediidilepingud, mille alusel oli kostjal õigus nõuda hagejalt intressi.
11.Õigusaktid ei reguleeri, millises konkreetses määras võib krediidiandja tarbijalt intressi nõuda ja kuidas täpselt tuleb seda arvestada. VÕS § 4062 lõige 1 üksnes sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga avaldatud viimase 6 kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
12.Tõenditest nähtub, et 04.09.2017 sõlmisid pooled esimese lepingu (t lk 13-18), mille osaks oli laenu tagasimaksmise graafik. Lepingu punkti 1.1 järgi oli kasutusse võetava laenu summaks 10 000 eurot. Laenu liigiks oli punkti 1.2 järgi hüpoteegiga tagatud laen fikseerimata intressimääraga. Laenusumma tagastamise kuupäevaks oli 15.09.2027. Lepingu punkt 1.7 nägi ette, et tagastamise graafiku koostamise tingimuseks on üks kord kuus tehtav laenu põhiosa tagasimakse ja intressimaksed. Lepingu punkt 1.9 nägi ette, et laenusumma ja intressi tagasimaksete summa ja arv on toodud tagastamise graafikus, mis on lepingu lahutamatuks osaks. Seega leppisid pooled kokku, et laenu tagastamise graafik on lepingu osaks. Alusetud on hageja väited, et tema lepingulised kohustused said tuleneda ainult lepingu tekstist, mitte aga selle osaks olevast graafikust. Lepingu punkt 1.10 nägi ette, et intressimäär on 0,03% päevas ehk 0,93% kuus ehk 11,17% aastas kasutusse võetavast laenusummast, millele lisandub 12 kuu Euribor tingimusel, et lepingu kestus on 120 kuud 11 päeva. Punktis 1.11 oli märgitud, et laenu kulukuse määr on 18,80% aastas, millele lisandub 12 kuu Euribor. Lisaks on punktis 1.18 toodud välja, et laenu brutosumma on 21 173 eurot. Punktis 1.12 oli toodud, et Euribori intressimäär oli lepingu sõlmimise seisuga 0%. Alaosas 2, kus oli selgitatud lepingus kasutatavaid mõisteid, oli selgitatud väljendi „Euribor“ sisu. Samuti oli seal selgitatud mõisteid „laenu kulukuse määr“, „krediidi kogukulu“ ja „annuiteetgraafik“. Viimases osas on lepingus selgitatud, et annuiteetgraafik on selline graafik, mille puhul iga kuu tasumisele kuuluv makse on kuni laenusumma tagastamiseni võrdne, v.a esimene makse. Eeltoodust lähtudes leppisid pooled kokku, kuidas laenu tagastamise toimub. Lepingu punkt 3.4 nägi ette, et Euribori intressimäär on fikseeritud lepingu §-s 1 ning määra muutumine toimub iga 12 kuu tagant lepingu kestuse jooksul. Sama punkt nägi ette, et kui Euribor on negatiivne, loetakse intressimäära määramisel see võrdseks 0-ga. Laenu tagasimakse graafikust nähtub, et hageja pidi tegema igakuiseid makseid, mis olid samas summas (201.36 eurot), v.a esimene makse. Graafikus oli igakuiselt märgitud, milline summa tuleb tasuda põhiosana ja milline intressina.
13.04.10.2017 sõlmisid hageja ja kostja teise lepingu (koos lisadega t lk 19-24). Laenu tingimused, sh intressimäär, olid analoogsed esimese lepinguga. Laenu kulukuse määr oli 18,80% aastas + 12 kuu Euribor. Laenu brutosumma oli punkti 1.18 järgi 10 587 eurot. Sarnaselt esimese lepinguga oli lepingu osaks maksegraafik, milles olid ära toodud igakuised maksed.
14.Kostja esitas hageja allkirjastatud laenutaotlused (t lk 130-131). Mõlemas taotluses soovis hageja saada laenu annuiteedi alusel. Eeltoodud tõendeid kogumis hinnates peab kohus hageja etteheiteid intressi ebaõige arvestamise kohta alusetuteks. Pooled leppisid kokku laenu tagasimaksmises annuiteedi põhimõtte alusel ning sellisel juhul on tagasi makstav summa igakuiselt võrdne. Hagejal puudub õigus ühepoolselt asuda nõudma intressi arvestamist mõnel muul, ainuüksi tema määratletud viisil. Hageja ei ole esile toonud õigusnormi, mille kohaselt ei oleks tarbijakrediidilepingutes lubatav laenu tagasimaksmine annuiteedi põhimõtte alusel.
2-20-16049
15.Kostja esitas väljatrüki Eesti Panga kodulehelt (t lk 84), mille kohaselt oli eraisikutele antavate tarbimislaenude krediidi kulukuse määr seisuga 31.05.2017 18,92%, mis arvestati 6 kuu keskmisena. Kuna vaidlusalustes lepingutes oli krediidi kulukuse määr 18,80%, ei ületanud see keskmist ning kostja ei nõua hagejalt ülemäärast intressi. Seega ei saa kohus pidada sundtäitmist lubamatuks põhjusel, et hageja arvates on lepingutele lisatud maksegraafikutes intressi ebaõigesti arvestatud.
16.Hageja leidis, et lepingutes ei olnud märgitud krediidi kulukuse kogumäära, sest kasutatud oli ebaõiget väljendit „laenu kulukusemäär“. VÕS § 406 lõige 1 sätestab, et krediidi kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel, et tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad kohustusi lepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel. Lepingute punktides 1.11 oli märgitud, et laenu kulukuse määr on 18,80% aastas, millele lisandub 12 kuu Euribor. Lisaks on esimese lepingu punktis 1.18 toodud välja, et laenu brutosumma on 21 173 eurot ja teise lepingu punktis 1.18, et selleks on 10 587 eurot. Eeltoodust nähtub, et kostja on lepingutes avaldanud seadusega kooskõlas oleval viisil krediidi kulukuse määra. Alusetu on väide, et kuna lepingutes kasutati sõna „krediidi“ asemel tavatarbijale lihtsamini mõistetavat väljendit „laenu“, oli kogu selgitus arusaamatu ja seaduses toodud nõuded täitmata.
17.Krediidi kulukuse määra märkimine lepingusse on oluline selleks, et tarbija mõistaks, milline kulu tal laenu võtmisega kaasneb. Selle teabe on kostja hagejale selgelt avaldanud. Lisaks on lepingute punktis 2 avatud „laenu kulukuse määra“ ja „krediidi kogukulu“ mõisted, mistõttu ei saanud hagejale midagi jääda selgusetuks. Lepingud ei ole kohtu hinnangul tühised hageja väidetud põhjustel. Ühtlasi nähtub tõenditest, et kostja esitas hagejale Euroopa standardinfo teabelehed (t lk 155-158), milledega tutvumise kohta on ta andnud allkirja.
18.Järgmisena leidis hageja, et sundtäitmine on lubamatu, sest kostja tegi laenusummadest alusetuid kinnipidamisi. Hoiu-laenuühistu seaduse (HLÜS) § 5 lõike 1 järgi tegutseb ühistu liikmelisuse alusel. HLÜS § 6 lõike 1 punkti 2 järgi on ühistu peamiseks ja püsivaks tegevuseks liikmetega mh tarbijakrediidilepingute sõlmimine. HLÜS § 16 lõige 1 sätestab, et iga ühistu liikmeks astuja peab tasuma sisseastumismaksu põhikirjas ettenähtud korras ja summas, kuid mitte vähem kui 6 eurot. Eeltoodust tuleneb, et selleks, et hageja sai kostjaga tarbijakrediidilepinguid sõlmida, tuli tal astuda ühistu liikmeks ja tasuda liikmemaksu. Hageja ei väitnud ega tõendanud, et tasus liikmemaksu kostja põhikirjas märgitust rohkem. Kostja esitas hageja 01.09.2017 ja 04.10.2017 avaldused liikmeks astumise kohta (t lk 82-83). Mõlemas on hageja teinud kinnituse, et tasub liikmemaksu. Seega on hageja ise teinud tahteavalduse liikmeks astumiseks ja liikmemaksu tasumiseks.
19.04.09.2017 sõlmisid hageja, tema abikaasa ja kostja hüpoteekide seadmise ja asjaõiguslepingud (t lk 25-29), millega seati kostja kasuks hüpoteek hagejale kuuluvale kinnistule. Hüpoteegiga tagati esimesest lepingust tulenevad võimalikud nõuded. Lepingu punktis 2.4 oli märgitud, et kostja on hagejale väljastatava laenu arvelt hoiustanud 10 000 eurot notarikontole. Pooled leppisid kokku, et notar edastab hageja soovil hoiustatud rahast 506 eurot kostjale selgitusega „X osamaks ja sisseastumismaks“. 300 eurot tuli kanda hageja soovil OÜle Rewaco Baltic selgitusega „X – teenustasu“. Samuti tuli hoiustatud summa arvelt tasuda notari tasu ja riigilõiv. Ülejäänud summa pidi notar kandma hagejale. 04.10.2017 sõlmisid pooled notariaalselt tõestatud lepingu hüpoteegi muutmiseks ja hüpoteegiga tagatavate nõuete muutmiseks (t lk 30-35). Hüpoteegi summat suurendati 35 000 euroni ja sellega tagati ka teisest lepingust tulenevad kostja võimalikud nõuded hageja vastu. Analoogselt esimese lepinguga kandis kostja 5000 eurot notarikontole, millest notar pidi kandma 250 eurot kostjale selgitusega
2-20-16049 „X osamaks 250 eurot“ ning 250 eurot OÜ-le Rewaco Baltic selgitusega „X teenustasu“. Notarite maksekorraldustest nähtub, et üks notar kandis hagejale üle 9077.58 eurot ja teine 4354.03 eurot (t lk 47, 48).
20.Eeltoodust nähtub, et hageja väited kostja poolt kinnipidamiste kohta on alusetud. Hageja enda korraldusel on notar teinud laenurahast makseid kostjale liikmemaksu tasumiseks ning OÜ-le Rewaco Baltic teenustasu maksmiseks. Tegemist ei olnud lepingutasudega, mida oleks pidanud tasuma siis, kui hageja oleks laenulepingust taganenud. Rewaco Baltic OÜ ei ole laenulepingu pooleks. Seega ei saa sundtäitmine olla lubamatu põhjusel, et hageja ei ole enda arvates saanud kogu laenusummat.
21.Hageja leidis, et kostja rikkus lepingute sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus nõustub kostjaga, et hageja asus 06.12.2021 esitama uusi väiteid ja nõudma kostjalt nende tõendamist pärast eelmenetluse lõppu. Tegemist on hilinemisega esitatud uue väitega, mille tõendamata jätmist ei saa hageja kostjale ette heita (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 329 lõige 1). Hageja ei põhistanud hilinemiseks mõjuva põhjuse olemasolu ning väite menetlemine tooks kaasa menetluse viibimise, sest kohus peaks andma kostjale täiendava tähtaja uute tõendite esitamiseks. Kohus ei menetle hageja uut väidet.
22.Lisaks on hageja ebaõigesti mõistnud tõendamiskoormuse jaotust. Hageja on Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-85-15 teinud ebaõige järelduse, et mistahes tema käesolevas menetluses esitatud väidete tõendamiskoormus lasub kostjal. Kuigi TsMS § 4034 lõike 13 kohaselt peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja, ei tulene sellest viimasele ulatuslikku kohustust tõendada negatiivseid asjaolusid. Objektiivseid asjaolusid, mille esinemisele hageja tugines, tuli tõendada hagejal. Kohus selgitas seda 19.05.2021 eelistungil.
23.VÕS § 4034 lõige 1 sätestab, et krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline lepingus kokkulepitud tingimustel krediidi tagasi maksma. Sama sätte lõike 3 kohaselt küsib krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Sättest tuleneb ka, et tarbija peab esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. VÕS § 4034 lõige 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga krediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lõige 7 näeb ette, et kui krediidiandja rikub lõikes 6 sätestatut, loetakse krediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija sellisel juhul ei võlgne. Eeltoodut aga ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt lõigetele 3 ja 4 või võltsinud esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud krediidivõimelisust valesti.
24.Kohus leiab, et asjas kogutud tõenditest ei järeldu, et kostja oleks rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kui hageja hinnangul ei olnud tema tegelik igakuine sissetulek u 2300 eurot, ta elatus erinevatest laenudest ning tal oli mitmeid maksehäireid, on hageja järelikult esitanud kostjale tahtlikult ebaõigeid andmeid ja on tegelikku teavet varjanud, mistõttu ei saa hageja käesolevas asjas VÕS § 4034 lõikele 7 tugineda.
2-20-16049
25.Hageja esitas enda kui eraisiku maksehäireraporti seisuga 02.11.2020 (t lk 45). Selle kohaselt on tal tekkinud üks maksehäire pärast lepingute sõlmimist. Samuti nähtub sellest, et üks maksehäire Bigbank AS ees oli hagejal tekkinud 01.12.2015, kuid selle lõppemise ajaks oli 09.11.2017 ehk ligi kuu pärast teise lepingu sõlmimist. Eeltoodust saab järeldada, et vaatamata kostjaga lepingute sõlmimisele täitis hageja kohustused teise võlausaldaja ees. Ka kostja esitas maksehäireraporti, mis oli tehtud 29.09.2017 (t lk 146) ja millest nähtub, et selle kuupäeva seisuga oli hagejal üks lõpetamata maksehäire Bigbank AS ees. Kuna maksehäire lõpetamise kanne tehti lühikese aja jooksul pärast lepingute sõlmimist, loeb kohus usutavaks kostja väite, et hageja enda sõnul oli kohustus täidetud juba enne lepingute sõlmimist ja vaid formaalselt oli kanne jäänud muutmata. Kokkuvõttes ei saa tõenditest järeldada, et hagejal oleks olnud enne lepingute sõlmimist mitmeid täitmata maksekohustusi.
26.Hageja esitas seisuga 02.11.2020 koostatud loetelu täitemenetlustest (t lk 46), mille kohaselt oli tema suhtes 2016. a läbi viidud 2 menetlust, kuid need oli lõpetatud. Lepingute sõlmimise aastal 2017 täitemenetlusi tema suhtes läbi ei viidud. Seega on alusetud väited, et kostja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuna ei arvestanud toimuvaid täitemenetlusi.
27.Kostja esitas hageja allkirjastatud taotlused (t lk 130-131). Taotluste kohaselt töötas hageja ettevõttes Y OÜ kvaliteedi järelvalvajana; tema keskmiseks sissetulekuks oli 336.90 eurot, millele lisandus 2000 eurot isikliku sõiduki kasutamise kompensatsioonina, lähetuskuludena ja töötamise eest välismaal; ainsaks varasemaks kohustuseks oli kohustus IPD Digital OÜ ees; perekonna igakuiste väljaminekute suuruseks oli 420 eurot. Mõlemas avalduses andis hageja kinnituse, et esitatud andmed on õiged ja täielikud. Kohus osundab, et ka lepingute punktides 7.4 andis hageja kinnituse, et vastutab täielikult ja tingimusteta kõigi laenuandjale esitatud dokumentide õigsuse eest. Hageja väitis istungil, et avaldustes märgitud andmed kandis tegelikult sisse kostja, kuid see väide on paljasõnaline. Hageja on taotlustes kinnitanud, et esitas tõesed andmed. Taotlustes sisalduvate andmete alusel ei saa järeldada, et hagejal oleks esinenud makseraskusi ja tema sissetulek ei olnud piisav enda ja perekonna ülalpidamiseks. Lisaks esitas hageja kostjale töölepingu Y OÜ-ga (t lk 132-135), mille kohaselt oli tema igakuiseks töötasuks 336.90 eurot, millele lisandusid isikliku sõiduki kasutamise kompensatsioon ja komandeeringu tasud. Seega ei vasta tõele hageja väide, et tal puudusid piisavad sissetulekud.
28.Hageja esitas kostjale konto väljavõtte 24.02.-24.08.2017 kohta (t lk 136-145). Väljavõttest ei nähtu, et konto oleks olnud arestitud mõne täitemenetluse tõttu. Väljavõttest nähtub, et hagejale tegid ülekandeid mitmed eraisikud. Asjaolu, et hageja oleks elatunud vaid kiirlaenudest, väljavõttest järeldada ei saa. Hageja väitis, et kuna konto väljavõtte järgi tasus ta 11.04.2017 ja 08.05.2017 DNB Pank AS-le 450 eurot, oleks kostja pidanud huvi tundma, mis on saanud sellest laenust. Kohus osundab, et konto väljavõttest ei saa järeldada, et tegemist oli hageja laenukohustusega, mida ta täitis. Makse selgituse järgi oli tegemist „osamaksega“. Mis põhjusel see tehti, ei ole hageja selgitanud ega tõendanud. Kohustuse olemasolu ei märkinud hageja laenutaotlustes, kuigi vastav lahter oli olemas. Juhul, kui hageja jättis kohustuse kohta andmed kostjale esitamata, on tegemist olukorraga, kus ta esitas teadlikult ebaõigeid andmeid.
29.Lisaks viitas hageja, et konto väljavõttest nähtus makse Julianus Inkasso OÜ-le, mida kostja ei arvestanud. Kohus osundab, et väljavõtte järgi tasus hageja 03.03.2017 140 eurot selgitusega „Eesti AGA arve eest maksmine“. Ainuüksi asjaolust, et makse tehti Julianus Inkasso OÜ-le, ei saa teha järeldust, et tegemist oli hageja enda kohustusega. Asjaolu, et pärast makse tegemist oli tal jätkuvalt maksekohustus Julianus Inkasso OÜ ees, ei ole hageja väitnud ega tõendanud. Kui hagejal selline kohustus oli, ei märkinud ta seda laenutaotlustesse, jättes teadlikult õiged andmed esitamata.
2-20-16049
30.Eeltoodut kogumis hinnates leiab kohus, et kostja ei rikkunud vastutustundliku laenamise kohustust. Arvestades hageja enda esitatud andmeid ja avalikult kättesaadavaid andmeid ei saanud kostja järeldada, et hagejal puudub igakuine sissetulek väidetud ulatuses, tal on mitmeid täitmata kohustusi ja tema suhtes viiakse läbi täitemenetlusi. Kui hagejal olid enne lepingute sõlmimist täitmata maksekohustused DNB Pank AS ja Julianus Inkasso OÜ ees, on hageja ise esitanud kostjale teadlikult valeandmeid. Kuna kostja ei rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei ole võimalik hageja suhtes kohaldada VÕS §-s 94 märgitud intressimäära.
31.Hageja leidis, et kostja ei ole laenulepinguid nõuetekohaselt üles öelnud, sest ei pakkunud võimalust nõuete osas läbi rääkida. Samuti on ülesütlemine tühine, kuna avaldused ei olnud nõuetekohaselt allkirjastatud. Kohus hagejaga ei nõustu.
32.Lepingute punktide 9.1.2 järgi oli laenuandjal õigus leping üles öelda ja nõuda kogu varalise kohustuse tasumist 14 päeva jooksul, kui laenusaaja on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt 3 üksteisele järgneva lepingujärgse tagasimaksega ning laenuandja on andnud edutult vähemalt 2 nädala pikkuse täiendava tähtaja maksete tasumiseks koos avaldusega, et ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab võla tasumist. Punktid 17.1 nägid ette, et kõik tekkinud vaidlused püütakse lahendada läbirääkimiste teel. Punktid 18.4 nägid ette, et üldjuhul peavad lepingu alusel teisele poolele saadetud teated olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Eeltoodust lähtuvalt on ebaõige hageja väide, et ülesütlemisavaldused pidid olema allkirjastatud ning kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm ei vastanud lepingutes kokkulepitule.
33.Hageja esitas maksekorraldused ja kontode väljavõtted (t lk 40-44), millest nähtuvad tema ja ta abikaasa lepingute alusel tehtud maksed kostjale. 2 makset on tehtud täitemenetluse raames täiturile. Tõenditest võib järeldada, et hageja ei täitnud lepingutes kokkulepitud aegadel ja summades rahalisi kohustusi. Kostja esitas arvestuse hageja tehtud maksetest (t lk 80-81) ja hageja tasumisi puudutavatele andmetele vastuväiteid ei esitanud. Iseenesest ei vaidle pooled, et hageja jättis nõuetekohaselt täitmata laenulepingutest tulenevad kohustused.
34.07.02.2019 saatis kostja hagejale 2 meeldetuletust ja ülesütlemise hoiatust (t lk 147-148). Nende kohaselt oli hageja võlgnevus esimese lepingu alusel 1056 eurot ja teise alusel 582 eurot (viiviseid arvestamata). Hagejal paluti võlgnevus tasuda 14 päeva jooksul ning selgitati, et võlgnevuse tasumata jätmisel ütleb kostja lepingud üles. Teateid sooviti hagejale saata posti teel, kuid see ei õnnestunud (t lk 149). 21.03.2019 saatis kostja hagejale avaldused (t lk 150151), millega teatati lepingute ülesütlemisest ja nõuti kohustuste täitmist. Hagejale teatati ülesütlemisest ka venekeelse täiendava selgituskirjaga e-posti teel, millele olid lisatud avaldused (t lk 152). Samad kirjad saadeti ka tähitult (t lk 153). Hageja sai teated kätte, sest vastas neile e-posti teel 04.04.2019 (t lk 154). Avaldustes ei teinud kostja ettepanekut pidada läbirääkimisi. Seega ei täitnud kostja kohustust pakkuda hagejale võimalust läbirääkimisteks, kuid see ei toonud kaasa ülesütlemise tühistust. VÕS § 416 lõikest 2 ei tulene krediidiandjale keeldu leping üles öelda, kui ta läbirääkimiste võimalust ei paku. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et kostja on hagejaga sõlmitud lepingud nõuetekohaselt üles öelnud. Riigikohus on leidnud, et krediidiandja peab pakkuma läbirääkimiste pidamise võimalust selgelt, kuid sellise ettepaneku tegemata jätmine ei mõjuta ülesütlemise kehtivust.
35.Täitemenetluses esitatud võla arvestusest nähtub, et kostja nõudis hagejalt ühe lepingu alusel viivist 145.36 eurot ja teise alusel 72.27 eurot, viidates lepingute punktidele 3.6. Tegemist on iseenesest ebaõige viitega, sest mõlema lepingu punkt 3.6 reguleerib maksepuhkuse saamist. Lepingute punktid 7.6 nägid ette, et viivise määraks on 0,25% päevas, 7,5% kuus või 90%
2-20-16049 aastas. Kostja esitas nõude arvestuse (t lk 80-81), millest nähtub, et viivise arvestamisel on lähtutud lepingus märgitud määrast.
36.VÕS § 415 lõige 1 sätestab, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi, on tühine. Eeltoodust lähtuvalt on poolte vahel sõlmitud lepingute punktid 7.6 tühised, sest seadus võimaldab tarbijalt nõuda viivist üksnes seadusjärgses määras. Kostja viivisenõue avalduses märgitud ulatuses on alusetu.
37.Lisaks nähtub täitemenetluses esitatud võlgnevuse arvestusest, et kostja nõudis hagejalt esimese lepingu alusel kahjuhüvitist intressi tasumata jätmise eest 733.17 eurot, viidates punktile 7.5, ja 750 eurot lepingu ülesütlemise eest, viidates punktile 9.3. Teise lepingu alusel nõudis kostja hagejalt kahjuhüvitist vastavalt 480 eurot ja 750 eurot. Kohus nõustub hagejaga, et kostja ei põhistanud ega tõendanud sellistes summades kahju tekkimist. Lepingute punktid 7.5 ei reguleeri kahju hüvitamise nõude esitamist, vaid seda, millal on krediidiandjal õigus nõuda viivist ja kuidas seda arvestatakse. Lepingute punktid 7.7 annavad krediidiandjale õiguse nõuda lisaks viivisele ka kahju hüvitamist, kuid ei reguleeri, millist kahju on silmas peetud ja kuidas seda arvestatakse. Kostja ei ole täiendavalt selgitanud ega tõendanud, millest tulenes tema õigus nõuda intresside tasumata jätmise eest kahju hüvitamist.
38.Lepingute punktide 9.3 järgi kohustus hageja lepingute ülesütlemisel tasuma laenuandja nõudmisel ühekordse hüvitise ühistu osamaksu suuruses. Tõenditest nähtub, et hageja tasus esimese lepingu sõlmimisel osamaksu 500 eurot ja teise lepingu puhul 250 eurot. Seega on kostja nõudnud hagejalt kahjuhüvitist alusetult kahekordses ulatuses. Hüvitis on põhjendatud mitte 1500 euro (kokku), vaid 750 euro ulatuses.
39.Kahju arvestuses on kostja nõudnud hagejalt mõlema lepingu alusel veel tasu kirjalike teadete eest kokku 90 eurot lepingute punktide 7.7 alusel. Punktid 7.7 ei reguleeri tasu kirjalike teadete eest. Punktid 7.10 näevad ette, et laenuandja ühe meeldetuletuskirja hind on 5 eurot. Tõenditest nähtub, et kostja saatis hagejale mõlema lepingu alusel 1 meeldetuletuskirja ehk kokku on tal õigus nõuda hagejalt 2 meeldetuletuskirja saatmise eest 10 eurot.
40.Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et hageja nõue kuulub rahuldamisele ulatuses, milles kostja viivisenõue, kahjunõuded ja meeldetuletuskirjade tasunõuded ei olnud põhjendatud ega tõendatud. Sundtäitmine ei ole hageja suhtes lubatav lepingujärgse määra alusel arvestatud viivisenõuetes 145.36 eurot ja 72.27 eurot, kahjuhüvitise nõuetes 733.17 eurot, 480 eurot ja 750 eurot ning meeldetuletuskirjade tasu nõudes 80 eurot, kokku summas 2260.80 eurot. Ülejäänud osas jätab kohus hagi rahuldamata.
41.Menetluse käigus teatas hageja, et tasaarvestab oma kahjunõuded kostja nõuetega. Hageja pidas kahjuks Rewaco Baltic OÜ-le tasutud summasid. Hageja ei ole põhistanud, miks on antud summade osas tegemist talle tekkinud kahjuga, miks ei olnud nendel maksetel alust või miks vastutab kahju tekkimise eest kostja. Kuna hageja ei ole nõudeid põhistanud, ei ole tema tasaarvestuse avaldus põhjendatud. Kohus ei saa hageja eest ise tasaarvestuse aluseks olevaid asjaolusid otsida.
42.03.11.2020 määrusega rahuldas kohus hageja hagi tagamise taotluse ja peatas vaidlusaluse täitemenetluse kuni käesoleva tsiviilasja lõppemiseni jõustunud lahendiga. Kohus leiab, et
2-20-16049 vaatamata hagi osalisele rahuldamisele tuleb hagi tagamise määrus jätta jõusse. Kumbki pool ei taotlenud hagi tagamise abinõu tühistamist.
43.Arvestades sundtäitmiseks esitatud nõude suurust, rahuldas kohus nõude 11,6% ulatuses ja jättis rahuldamata 88,4% ulatuses. TsMS § 163 lõike 1 alusel tuleb hageja menetluskulud jätta tema enda kanda ja kostja menetluskuludest tuleb jätta hageja kanda 88,4%.
44.Menetluskuludena palus kostja välja mõista kulud õigusabile. Kostjale on osutatud õigusabi tunnitasuga 100 eurot (käibemaksuta). Õigusabi osutamiseks kulus 3550 eurot. Lisaks palus kostja hagejalt välja mõista viivise seadusjärgses määras. Hageja pidas kulusid alusetuteks ja leidis, et professionaalne krediidiandja oleks pidanud ise end esindama. Lisaks, et kulud on üle paisutatud ja kostja on menetlust venitanud.
45.Kohus leiab, et kostja menetluskulud on põhjendatud. Asjaolu, et kostja on krediidiandja, ei kohusta teda alaliselt tööle võtma juriidilise haridusega inimest, kes on pädev ka kohtuvaidlustes. Kostjal oli tegevuse laadist sõltumata õigus kasutada pädevat õigusabi. Kostja ei teinud ühtegi toimingut hilinemisega ning esindaja menetlusdokumentide koostamiseks ja istungitel osalemiseks kulunud aeg on kooskõlas dokumentide sisu ja mahuga ning istungite kestusega. Kostja lepingulise esindaja kulud on hageja esindaja kuludest väiksemad. Kostja esindaja tunnitasu suurus on mõistlik ja kooskõlas vaidluse keerukusega. Kokkuvõttes loeb kohus kostja kulud põhjendatuks 3550 euro ulatuses, millest hagejalt tuleb välja mõista 88,4% ehk 3138.20 eurot.
46.Kooskõlas kostja taotlusega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista viivis menetluskuludelt 3138.20 eurolt alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni kulude täieliku tasumiseni. Apellatsioonkaebus
47.Hageja esitas apellatsioonkaebuse ja palub teha asja esimese astme kohtule tagasi saatmata uue otsuse, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda.
48.Kaebus tugineb maakohtu poolt TsMS § 436 lõike 1 ning VÕS § 1132, § 197, § 4034, § 404, § 408 lõigete 1 ja 4, § 415 lõigete 1 ja 2 rikkumistele.
49.Lepingutele kohaldub intress 0% aastas. Hageja jääb maakohtus esitatud põhjenduste juurde. Kuivõrd intressimääraks on lepingute sõlmimisest alates 0% aastas, ei tekkinud hagejal muud kohustust, kui saadud laenusummad maksegraafikutes sätestatud põhiosa maksetena tagasi maksta. Selle osa tasumisega hageja viivitusse ei jäänud ja kostjal ei olnud alust lepinguid üles öelda.
50.Kostja rikkus vastutustundliku laenamise kohustust. Kohus pööras selles osas tõendamiskoormuse valesti ümber. Tõenditest nähtub, et hageja ei olnud lepingute sõlmimise ajal krediidivõimeline ja kostja ei hinnanud enne lepingute sõlmimist tema krediidivõimet piisavalt. Maakohtu seisukoht, et hageja esitas vastava vastuväite hilinenult, on ekslik. Hageja seisukoht ei olnud uus faktiväide, vaid hinnang kostja tõenditele. Kostja on hagejale põhjendamatult heitnud ette valeandmete esitamist olukorras, kus kostja ise ei käitunud hoolikalt. Kostja ei ole hageja tahtlust tõendanud. Kostjal olid taotlustest ja konto väljavõttest nähtuvalt olemas andmed, mille põhjal teha keelduv otsus.
51.Kohus eksis lepingus avaldamiseks kohustuslike andmete puudumisele hinnangu andmisel ja sellest tuleneva tagajärje kohaldamisel. Osadele hageja vastuväidetele on kohus üldse
2-20-16049 hinnangu andmata jätnud. Tarbijakrediidilepingus avaldamiseks kohustuslikud andmed tuleb VÕS § 404 lõikest 2 tulenevalt märkida lepingusse selgelt ja kokkuvõtlikult. Isegi kui ilmneks, et vajalik teave oli lepingutes olemas, ei saa seda lugeda nõuetekohaselt avaldatuks.
52.Kui ringkonnakohus nõustub, et lepingule oleks tulnud kohaldada intressimäära 0% aastas, ei olnud hageja lepingute alusel maksetega viivituses ülesütlemiseks nõutavas ulatuses, ülesütlemine on tühine ja kostjal ei olnud täitmisavalduse esitamise ajal sissenõutavat nõuet hageja vastu.
53.Kui hagejal siiski tekkisid kõrvalkohustused suuremas määras kui VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, pidas hageja neid lepingueelsete kohustuste rikkumisega kostja poolt talle tekitatud kahjuks ja tasaarvestas kahjunõude 01.02.2021 menetlusdokumendis tehtud avaldusega. Maakohus seostas hageja tasaarvestusavalduse põhjendamatult ainult Rewaco Baltic OÜ-le tasutud summadega. Hageja nimetas selgelt, et kostja tekitas talle kahju lepingueelse teavitamiskohustuse rikkumisega intressisummade ulatuses.
54.Tarbijakrediidilepingus tuleb avaldada osaliselt samad andmed, mis tuleb tarbijale lepingueelselt teatavaks teha Euroopa standardinfo teabelehel, sh intressimäär aasta kohta ja selle kohaldamise tingimused (VÕS § 4031 lõike 1 punkt 8, § 404 lõike 2 punkt 2).
55.Intressikokkulepe (punktid 1.10) ei võimalda arvestada intressi algselt laenusummalt enam kui 10 aasta peale ette. Punktides 1.2 on kirjas, et tegemist on fikseerimata intressimääraga, mistõttu määr ajas muutub. Selle tingimusega ei ole kooskõlas lepingu sõlmimisel algselt laenusummalt intressi enam kui 10 aasta peale ette arvestamine. Tarbijakrediidisätted ei luba tagasimakstud summalt intressi arvestada (VÕS § 411 lõige 1, § 416 lõige 3).
56.Hageja esitas täitmisele mh sissenõutavaks muutunud viivise ja edasiulatuva viivise nõude. Maakohus leidis lahendi põhjendustes, et lepingutes sisalduv viivise kokkulepe (0,25% päevas, 90% aastas) on tühine, kuid see kohtu tõdemus ei väljendu otsuse resolutsioonis. Määratlemata määraga edasiulatuva viivise nõude täitmine oleks tulnud tervikuna lubamatuks tunnistada pelgalt nõude sõnastuse tõttu. Nõude suurus ja arvestuse alused peavad tulenema täitmisavaldusest.
57.Kahjuhüvitise nõue on täies ulatuses põhjendamatu. Maakohus jättis tähelepanuta, et kostja loobus hüvitiste nõudest 20.01.2021 menetlusdokumendi punktis 5. Sama nähtub 26.07.2021 menetlusdokumendist (lk 3 allosas) ja 27.12.2021 menetlusdokumendi punktist IV. Seega ei oleks kohus tohtinud aktsepteerida muid nõudeid peale põhiosa, intressi ja viivise. Ka võla sissenõudmise kulude nõudest kostja loobus.
58.Hageja vaidlustab menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise. Maakohus oleks pidanud 11,6% hageja kuludest jätma kostja kanda. Hageja ei nõustu ka hagi rahuldamise ulatuse arvestamisega. Maakohus oleks pidanud lugema hagi rahuldatuks vähemalt 60% ulatuses. Ka hagi osalise rahuldamise korral tuleks jätta kõik menetluskulud kostja kanda, kuna ta esitas täitmisele vähemalt osaliselt põhjendamatu nõude ja tingis sellega kohtumenetluse. Hageja palub menetluskulude kindlaksmääramisel arvestada tema 03.01.2022 seisukohta kostja kuludele.
Vastustaja seisukoht
2-20-16049
59.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Edasine menetlus
60.10.02.2023 määrusega kõrvaldas ringkonnakohus maakohtu rikkumise poolte vahel tõendamiskoormuse jagamises vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise vastuväite osas. Kostja esitas 27.02.2023 täiendavad selgitused ja tõendid, et tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist hagejale laenude andmisel.
61.Kostja tõi esile, et KAVS § 2 lõike 6 järgi kohaldatakse hoiu-laenuühistule KAVS-s ja teistes õigusaktides krediidiandja või -vahendaja kohta sätestatut KAVS-s ja HLÜS-s ettenähtud erisustega. Nõuded laenudele on sätestatud HLÜS §-s 28. Kostja järgis krediteerimise head tava, mis on formuleeritud eelkõige FI soovituslikus juhendis „Vastutustundliku laenamise nõuded” (laenude andmise aja redaktsioon oli kehtestatud FI juhatuse 13.06.2016 otsusega nr 1.1-7/68).
62.Maakohtus püüdis hageja kohut eksitada, et ta ei täitnud laenutaotlust isiklikult, vaid seda tegi kostja endale sobivas versioonis. Väide ei ole õige. Hageja tagastas 25.08.2017 e-kirjaga kostja poolt temale saadetud küsimustiku, mis oli vormistatud kahes keeles. Seega pidi vastaja küsimuste sisust aru saama ka juhul, kui ta eesti keelt ei valda. Küsimustikus hageja märkis enda igakuiseks tuluks 2336.90 eurot, sh sularahana saadav palk 336.90 eurot ja muu tuluna isikliku auto kasutamise ja komandeeringu kompensatsioon, töö välismaal (JS) u 2000 eurot. Ainsa finantskohustusena märkis Ipf digital OÜ laenu jäägiga 561 eurot. Hagejalt saadud andmed kanti kinnisvaralaenu taotlusse, mille hageja omakäeliselt allkirjastas. Hageja kinnitas välismaalt tulu saamist ka 04.04.2019 e-kirjas.
63.Kostja esitas väljatöötatud laenude väljastamise reglemendi ja väljavõtte krediiditoimikust (kliendihalduri eelotsustuse). Nendega on tõendatud, et kostja töötaja kontrollis põhjalikult esitatud andmeid ja analüüsi tulemusena asus seisukohale, et krediidivõime on piiratud summaga 16 450 eurot. Kostja ei õhutanud hagejat krediiti võtma, vaid nõustus krediteerima märkimisväärsemalt väiksemas ulatuses, kui hageja soovis. 25.08.2017 laenukomitee otsus on reglemendi osa IV järgi kehtiv 2 kuud, mis on krediidivaldkonnas tavapärane. Lepingud sõlmiti otsuse kehtivuse ajal. Kostjale oli teada 01.12.2015 registrisse tehtud kanne lõpetamata maksehäire kohta, kuid isegi selle maksimaalne suurus ei mõjutanud krediidivõimelisust määral, mis oleks seadnud kohustuse täitmise kahtluse alla. Laenukohustusest tekkinud maksekoormus jäi võrreldes hageja tuluga 7-11% piiresse, mis on märkimisväärselt madalam kinnisvaraga tagatud laenude puhul aktsepteeritavast. Kostjal puudub võimalus tõendada negatiivseid asjaolusid. Hageja selgitused tema poolt varjatud, kuid siiski eksisteerinud varasematest täitmata kohustustest ja neist tulenevast maksevõimetusest ei ole tõendatud. Eelotsuse ja laenukomitee otsuse tegemise ajal ei olnud hagejal aktuaalseid täitemenetlusi. Maksekontol ega kinnisvaral areste ei olnud.
64.Kostja ei ole krediidiasutus krediidiasutuste seaduse (KAS) tähenduses ja tema võimalused võrreldes krediidiasutustega on piiratud. Vastustaja kogus andmeid avalikest registritest ja küsis teavet, selgitusi taotlejalt. Kogutud teabe järgi oli hageja maksevõime igapäevaste kulutuste katmiseks ja laenude teenindamiseks piisav. FI soovitusliku juhendi järgi sõltub kogutava teabe sisu ja ulatus krediidi suurusest, selle tagastamisele kuuluvast ajast, krediiditoote omapärast, krediidisuhte iseloomust ja tarbijast endast. Kostja sise-eeskirja järgi on laenudele kuni 20 000 eurot lubatud lihtsustatud meetod. FI juhendi järgi on krediidiandjal õigus eeldada esitatud andmete õigsust, kui seda on palutud tarbijal eelnevalt kinnitada ja kinnitus on antud. Hageja
2-20-16049 kinnitas korduvalt tema poolt antud andmete õigsust ja vastustaja tegi mõistlikul määral pingutusi, et andmete õigsust kontrollida. FI juhendi osa V järgi ei saa piisava hoolsusega vastutustundliku laenamise nõude täitmist käsitada positiivse tulemuse tagatisena tarbija hilisema maksevõime suhtes. Krediidi andmisel ja võtmisel on riskid olemuslikud ja teatud ulatuses vältimatud, mistõttu ka parim ülesnäidatud hoolsus ei pruugi tuua tarbijale positiivset tulemust. Tarbija hilisem makseraskustesse sattumine ei kvalifitseeru vaikimisi krediidiandja hooletuseks.
65.Kostja esitab vastuväite ringkonnakohtu tegevusele menetluse juhtimisel osas, milles kohus pani talle kohustuse esitada alternatiivne lepingute lisa 1. Sisuliselt pani kohus kostjale kohustuse muuta lepinguid, mida saab õiguspäraselt ja siduvalt teha üksnes vaba tahte alusel. Kostjal ei ole lepingute muutmise tahet, kuna ei esine VÕS § 4034 lõike 6 olukorda.
66.Hageja ei taotlenud kaebuses viivise vähendamist VÕS § 113 lõike 8 ja § 162 alustel. Kostja ei jaga maakohtu seisukohta, et lepingute punktid 7.6 on tühised. Õige ei ole, et kohaldamisele peaks kuuluma VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud viivisemäär. Kostja nõustub, et maakohtu otsus ei ole kõrvalnõuete arvestuses jälgitav. Kuna maakohus ei märkinud viivise määra otsuse resolutsioonis, ei olnud kostjal alust otsust vaidlustada.
67.Vastuses kostja täiendavatele selgitustele ja tõenditele jäi hageja varasemas menetluses esitatud seisukohtade juurde. HLÜS võib sätestada tingimused laenude väljastamisele, kuid nende eesmärk on reguleerida ühistute tegevust nende toimimise tagamiseks, mitte tarbija õiguste kaitse. Tarbija õiguste kaitseks sätestab kohustuse VÕS § 4034, mille lõiked 2 ja 4 viitavad KAVS §-dele 49 ja 50. Krediidivõime hindamine peab vastama nendes sätetes kehtestatud nõuetele. Kostja ei oleks tohtinud temale esitatud andmeid uskuda. Kostja on vähemalt võimaldanud ebatäpsete ja ebapiisavate andmete esitamist, millega ei ole näidanud üles professionaalselt krediidiandjalt nõutavat hoolt. Kostja rikkus VÕS § 4034 lõikes 5 sätestatud kohustust. Enne esimese lepingu sõlmimist kostja hageja maksehäireid ei kontrollinud. Enne teise lepingu sõlmimist võttis kostja väljavõtte maksehäireregistrist, kuid ei teinud sellelt nähtuvast õiget järeldust. Muudest allikatest (Ametlikud Teadaanded, maksuamet vms), kostja maksehäirete andmeid ei kogunud ega küsinud seda ka hagejalt.
68.Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumisest tulenevalt kohaldub lepingutele VÕS § 4034 lõike 7 alusel intressimäär 0 % aastas ja muid kõrvalnõudeid hageja ei võlgne. Krediidiandjal on kohustus esitada nõuete vähenemist arvestav uus maksegraafik. Sundtäitmine on tervikuna lubamatu. Sama tagajärjeni viib ka VÕS § 408 lõike 4.
69.Kostja vastuväide kohtu tegevusele on põhjendamatu. Kohus ei või sundida kostjat esitama hagejale uut maksegraafikut, aga seni, kuni kostja ei ole seda seadusest tulenevat kohustust täitnud, ei või ta hagejalt maksete tasumist, seega ka täitemenetluse läbiviimist, nõuda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
70.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus rikkus asja lahendades oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, mis tõi vaidlustatud osas kaasa ebaõige otsuse tegemise. Ringkonnakohus tühistab maakohtu lahendi ja teeb ise uue otsuse, millega rahuldab hagi täies ulatuses ja jaotab menetluskulud mõlemas kohtuastmes (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2, § 173 lõige 1). Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
2-20-16049
71.TsMS § 651 lõike 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale on edasi kaevatud. Praeguses asjas on maakohtu otsuse vaidlustanud hageja ulatuses, milles hagi jäi rahuldamata. Seega osas, milles maakohus hagi rahuldas, on vaidlustatud otsus TsMS § 456 lõike 1 alusel jõustunud.
72.TsMS § 442 lõike 5 (koosmõjus § 639 lõikega 1) alusel võtab kolleegium seisukoha apellatsiooniastmes esitatud täiendavate tõendite kohta. Ringkonnakohus selgitas 10.02.2023 ettevalmistavas määruses mh, et maakohus rikkus praeguses asjas selgitamiskohustust (TsMS § 392 lõike 1 punktid 1, 3, § 351 lõiked 1, 2, § 392 lõike 1 punktid 1, 3) osas, mis puudutab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamiskoormust. Kolleegium andis väidete ja tõendite esitamiseks, mida ei esitatud maakohtus põhjusel, et kohus oli eksimuses tõendamiskoormuse jaotamisel, pooltele täiendavad tähtajad. Kostja esitas 27.02.2023 menetlusdokumendi lisadena 1-6 täiendavaid dokumentaalseid tõendeid, millega soovib tõendada krediidiandjana vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmist. Hageja tõendite vastuvõtmisele vastuväiteid ei esitanud. Ringkonnakohus on seisukohal, et lisad 1-6 (lepingute-eelne e-kirjavahetus, kostja 2017. a reglement, maksevõime analüüs, laenukomitee otsus) tuleb TsMS § 652 lõike 3 punkti 2 alusel vastu võtta. Küll aga ei nähtu menetlusdokumendist TsMS §-s 652 sätestatud eeldusi võtta täiendavate tõenditena apellatsiooniastmes vastu kostja 26.07.2021 kirja koos kaaskirja ja esindaja volikirjaga (lisad 7, 7.1). Tegemist on kohtutäiturile esitatud nõude arvestusega, mis sisaldus maakohtule esitatud 26.07.2021 kostja menetlusdokumendis (t I kd lk 128-128 pöördel). Arvestuse korduv esitamine vajalik ei ole. Lisaks oli võimalik 26.07.2021 e-kiri koos lisadega esitada juba maakohtus.
73.Kolleegium jätab rahuldamata kostja 27.02.2023 vastuväite ringkonnakohtu tegevuse peale. Ringkonnakohus andis 10.02.2023 määrusega kostjale mh võimaluse esitada alternatiivne vaidlusaluste lepingute lisa 1 (laenude tagastamise graafikud) ja seda juhuks, kui lepingu intressimääraks tuleb lugeda vastavalt VÕS § 4034 lõikele 7 sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär. Kohus selgitas, et alternatiivset lepingute lisa 1 on vaja, et kontrollida, kas vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega sõlmitud lepingute ülesütlemiseks olid täidetud kokkulepitud eeldused. Selliselt ei nõudnud kohus kostjalt lepingute ühepoolset tema tahte vastast muutmist.
74.Kolleegium täpsustab, et kuna vaidlusalused lepingud on tagatud hüpoteegiga, on tegemist elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutega VÕS § 402 lõike 2 kohaselt. Olulist tähtsust pooltevahelise õigussuhte kvalifikatsiooni täpsustamine praeguse asja lahendamisel siiski ei oma, kuna VÕS § 402 lõike 3 kohaselt kohaldatakse elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele tarbijakrediidilepingute kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.
75.Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt kontrollib kolleegium esmalt apellatsioonkaebuse väiteid laenuandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest mõlema lepingu sõlmimisel. Kui hageja väide leiab tõendamist ja lepingutele kuulub kohaldamisele VÕS § 4034 lõike 7 1.-3. lauses sätestatu, ei pea kohus kontrollima apellatsioonkaebuse muid väiteid. Maakohus käsitas hageja vastavat väidet vaidlustatud lahendi põhjenduste punktides 117-131 ja asus kokkuvõtvalt seisukohale, et laenuandja ei rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja isegi kui hagejal oli enne lepingute sõlmimist täiendavaid täitmata rahalisi kohustusi, oli nendest laenuandjale teatamata jätmine tema enda poolt teadlik valeandmete esitamine.
2-20-16049
76.VÕS § 4034 lõigete 1-4 kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline lepingus kokkulepitud tingimustel krediidi tagasi maksma (on krediidivõimeline) ja hindama tarbija krediidivõimelisust (lõige 1), sh tuleb hinnata kõiki teadaolevaid asjaolusid tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju (lõige 2). Sättest tulenevalt on laenuandja ja -saaja vahelises suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohustuse põhisisuks hinnata piisavalt saaja krediidivõimekust tagamaks, et laenu ei anta isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selleks peab krediidiandja KAVS § 44 lõike 2 ja lõike 3 punkti 2 kohaselt kehtestama sise-eeskirja, milles tuleb reguleerida krediidivõimelisuse hindamise metoodika ja selle rakendamise kord, sh teabe kogumise kord. Täpsemad nõuded eeskirjale tulenevad KAVS §-st 49. Seejuures ei saa tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid andja peab KAVS § 50 lõigete 3 ja 4 kohaselt temale esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Krediidiandja küsib vajaliku teabe omandamiseks vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Andja peab krediidivõimelisuse hindamist võimaldava teabe omandamiseks teavitama tarbijat, millist teavet ja milliseid tõendeid ta vajab ning millise tähtaja jooksul. Andja kontrollib teavet vastavalt KAVS § 50 lõigetele 3 ja 4. KAVS § 49 lõikest 3 tulenevalt tuleb tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel võtta arvesse, millised on sissetulekuallikad ja milline on sissetulekute laekumise regulaarsus (punkt 1), piisav ajavahemik, arvestades regulaarsust (punkt 2) ja teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjaomaste dokumentide ja muude tõendite, mis on aluseks sissetuleku hindamisel, õigsust.
77.Kostja ei ole toonud esile, et ta ei oleks KAVS § 2 lõike 6 kohane krediidiandja, kellele KAVS-i sätted ei kohalduks. Kostja poolt viidatud HLÜS § 28 reguleerib küll nõudeid ühistu poolt antavatele laenudele (koosmõjus sama seaduse §-ga 1), kuid ei sätesta erisusi laenusaajatest tarbijate krediidivõimelisuse hindamisele laenuandjast ühistu poolt. Ka on kostja „Laenu väljastamise reglement“ koostatud KAVS-i § 49 alusel (t II kd lk 32-35). Seega kohalduvad kostjale VÕS-s ja KAVS-s kehtestatud tarbijakrediidilepingutega seonduvad reeglid.
78.Kuna maakohus kohaldas hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise vastuväite osas ebaõiget tõendamiskoormust ja ringkonnakohus kogus sellest tulenevalt täiendavaid tõendeid, hindab kolleegium järgnevalt mõlemas kohtuastmes kogutud tõendeid TsMS § 232 lõike 1 alusel kogumis igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab siseveendumuse kohaselt, kas hageja väide on tõendatud. Puudub vaidlus, et kostja andis hagejale 04.09.2017 ja 04.10.2017 elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute alusel laenu 10 000 + 5000 eurot 10 aastaks, kusjuures tagastamine pidi toimuma igakuiste summadena 176 + 88 eurot, v.a esimesel kuul, mil pidi tagastatama vastavalt 229 ja 115 eurot.
79.Ringkonnakohus on seisukohal, et laenuandja rikkus mõlema lepingu sõlmimisel VÕS §-s 4034 reguleeritud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus põhjendab seisukohta järgnevalt. Kostja esitas hageja krediidivõimelisuse kontrollimise tõendamiseks järgmised tõendid: alates 04.01.2017 kehtiv reglement; hageja e-kirjad augustis 2017, millega saatis oma andmed ja esmase info soovitava laenu suuruse ja eesmärgi, aga ka enda varalise olukorra, kohta (t II kd lk 28, 29); hageja täidetud ja kostjale tagasi saadetud laenutaotlus (t II kd lk 31); 25.08.2017 ja 29.09.2017 hageja allkirjastatud kinnisvaralaenu taotlused (t I kd lk 130, 131); hageja tööleping 01.09.2016 (t I kd lk 132-135); hageja konto väljavõte AS-st SEB 24.02.24.08.2017 (t I kd lk 136-145); väljavõte laenukomiteele 25.08.2017 esitatud kliendihalduri
2-20-16049 analüüsist ja laenukomitee otsus samast kuupäevast (t I kd lk 36, 37); maksehäireregistri raport seisuga 29.09.2017 (t I kd lk 146). Hageja esitas maksehäireregistri raporti seisuga 12.10.2020 (t I kd lk 45) ja täiteasjadest ülevaate seisuga 01.11.2020 (t I kd lk 46).
80.Tõenditest nähtuvalt andis hageja kostjale 22.08.2017 e-kirjadega mh teada, et soovib viia lõpule suvila ümberehituse elumajaks; vajab laenuks 35 000 eurot; töötasu ei saa, aga on erinevaid laekumisi; töötab oma firmas ja on valmis esitama kõik vajalikud dokumendid. 25.08.2017 saatis kostja hagejale täitmiseks eraisiku laenutaotluse ja palus selle täita ning tagasi saata. Samas e-kirjas küsis kostja, millised päevad ja ajad sobivad hagejale notari juurde minekuks. Hageja täidetud laenutaotluse kohaselt on hageja tagatiseks pakutava vara omanik; tema tööandjaks on Y OÜ, kus töötab juhatuse liikmena; keskmiseks kuu neto-sissetulekuks on 336.90 eurot; muuks sissetulekuks on u 2000 eurot (isikliku auto ja komandeeringu kompensatsioonid, töö välismaal (JS); hageja on abielus, perekonnas 4 liiget, neist töötab 1; perekonna väljaminekuteks kuus on toit 300 eurot, telefon 20 eurot, teised kulud 100 eurot; olemasolevaks kohustuseks on laen Ipf digital OÜ-lt, jääk 561 eurot, igakuine tagasimakse vähemalt 39 eurot, lõpptähtaeg 07.2018, intress 14% aastas. 25.08.2017 allkirjastas hageja kinnisvaralaenu taotluse, milles sisaldusid eelnevalt tagastatud taotlusest nähtuvad asjaolud. Töölepingu dokumendist nähtub, et selle oli sõlminud hageja 01.09.2016 iseendaga (nii tööandja juhatuse liikme kui töötajana) tähtajatult töötamiseks Tallinnas ja Helsingis täistööajaga kvaliteedi järelevalvena puhastusteenuse alal töötasuga 336.90 eurot kuus (punkt 3.1); sõltuvalt töö tulemuslikkusest oli tööandjal õigus maksta preemiat või isikliku auto kasutamise eest 60 eurot kuus ning komandeeringutasu 32 eurot päevas juhatuse otsusel (punkt 3.2); töötasu ja kompensatsioon maksti välja üks kord kuus sularahas (punkt 3.3). Konto väljavõttelt nähtusid sissetulekutena JS poolt tehtud ülekanded 01.03.2017 3000 eurot, 02.03.2017 3000 eurot, 21.03.2017 3500 eurot, 01.04.2017 4000 eurot, 02.04.2017 4000 eurot, 03.04.2017 2000 eurot, 03.05.2017 4000 eurot ja 05.05.2017 1000 eurot. Lisaks on sissemakseid tehtud nimetamata isiku poolt 26.04.2017 200 eurot, 01.08.2017 200 eurot ja 24.08.2017 150 eurot. 06.07.2017 oli laekunud IPF DIGITAL ESTONIA OÜ-lt 750 eurot selgitusega „CREDIT24 krediidikonto 3136577“. Kontolt nähtuvad maksed Bigbank AS-le 04.04.2017 170 eurot selgitusega „SL 15-01-1225028“ ning AS-le DNB Pank 11.04.2017 450 eurot ja 08.05.2017 400 eurot selgitustega „SI2041259 Osamakse“. Laenukomiteele esitatud analüüsi kohaselt tõdes kostja töötaja, et kliendi ütluste kohaselt on kohustus Bigbanki ees täidetud; püsiv sissetulek 2336.90 eurot on tõendatud: 1) kehtiva töölepinguga, millest nähtub sularahas saadav netopalk + autokomp jm (kindlaksmääramata suurusega), 2) taotlusega, kus taotleja ütleb, et saab välismaal töötamise tasu JS-lt igakuiselt u 2000 eurot, 3) konto väljavõttega, kust näha JS-lt laekuvad summad ja see, et võtab sularaha välja, seega toimetab igapäevaselt sularahas; ei ole alust kahelda tulus, kuna klient ise tööandja omanikuks; üks kehtiv laenukohustus (IPF Digital, 39 eurot kuus), mis ei takista laenu väljastamist; ettepanek väljastada laen osade kaupa summas kuni 16 450 eurot. Sellise otsuse ka laenukomitee tegi. Teise lepingu eelselt tegi kostja päringu maksehäireregistrisse ja sai teada, et hagejal on lõpetamata maksehäire alates 01.12.2015, võlausaldaja Bigbank AS, suurus 640-3200 eurot ja et varasemalt (01.06.-30.07.2015) oli hagejal sama võlausaldaja ees maksehäire suuruses 320640 eurot.
81.Eelmises punktis esiletoodud tõendamist leidnud eluliste asjaolude alusel on ringkonnakohus seisukohal, et kostja andis kahel korral laenu tarbijale, kelle puhul ei saanud ta mõistlikult teadaolevat infot ja dokumente analüüsides olla veendumusel, et isik suudab kokkulepitud tingimustel laenu tagasi maksta ilma, et peaks asuma realiseerima tagatist. Praeguses asjas on oluline mitte see, kuidas nimetas taotleja ise oma sissetulekuid (töötasuks, töölepingu alusel makstavaks kompensatsiooniks vmt), vaid sissetulekute, millest dokumentaalselt olid tõendatud vaid laekumised kelleltki füüsiliselt isikult JS-lt selgitusega
2-20-16049 „ülekanne“ märtsis, aprillis ja mais ebakorrapäraselt erinevates suurtes summades, sisu. Kostja võis aktsepteerida sularahas arveldamist, kuid pidi veenduma, et piisavalt sularaha jõuab hagejani regulaarselt. Kostja tõenditest ei nähtu elulised asjaolud, mis said anda talle aluse uskuda, et tegemist on hageja regulaarse sissetulekuga ja et ülekanded pigem jätkuvad (kui ei jätku) ka järgmise 10 aasta jooksul. Laekumised olid toimunud vaid 3 kuu jooksul ja oluliselt suuremates summades kui väidetud u 2000 eurot kuus. Konto väljavõttest ei nähtu laekumiste mistahes seost hageja äriühinguga. Ei saanud olla kostja jaoks tavapärane, et töötasu jm töölepingu alusel väljamakstavad summad laekuvad mitte äriühingult, vaid füüsiliselt isikult, kelle seotusest selle äriühinguga kostjal mistahes teave puudus ja millist teavet kostja ka hagejalt ei nõudnud. Tähtis ei ole, et töö toimus väidetavalt välismaal. Kostja ei pidanud vajalikuks täiendavalt (lisaks töölepinguga tutvumisele) veenduda hageja äriühingu majandustegevuse jätkusuutlikkuses, sh raamatupidamise andmetega, ega anda taotlejale tähtaega vastavasisuliste dokumentide esitamiseks. Selliste dokumentide nõudmisel ja nendega tutvumisel oleks kostjale ilmselt selgunud, et laekumiste tegelik sisu ei ole esitatud töölepingu alusel laekuvad summad. Ka töölepingu alusel ei saanud kostjale jääda vajalikku veendumust, et taotlejale igakuiselt u 2000 eurot laekub, sest punkti 3.2 kohaselt sõltus selle saamine töö tulemuslikkusest ja komandeeringus viibitud päevade arvust, isikliku auto kasutamise tasuks oli vaid 60 eurot kuus. Seega töölepingu alusel sai regulaarseks sissetulekuks arvestada vaid 366.90 + 60 = 426.90 eurot, millest ilmselt ei oleks hagejal olnud võimalik laenulepinguid teenindada, arvestades, et taotluse kohaselt olid pere väljaminekud kuus 420 eurot (arvestamata kostjale teadaolevat kiirlaenukohustust juulis 2017 saadu tagastamiseks 39 eurot kuus).
82.Kolleegium nõustub iseenesest maakohtuga ja kostjaga selles, et tõendatud ei ole, et hagejal oleks laenude saamise ajal olnud aktiivseid täitemenetlusi, sest tõendatud ei ole, et 2016. a algatatud 2 menetlust ei oleks olnud augustiks 2017 lõpetatud. Samas ei ole kostja väitnud ega tõendanud, et ta oleks kummagi laenu eelselt teinud vastavasisulise päringu ise (nõudnud hagejalt selle tegemiseks volitust) või oleks nõudnud vastavate andmete esitamist taotlejalt. Teave eelneval aastal alustatud täitemenetluste kohta (isegi kui need olid lõppenud) oleks andnud kostjale vajaliku info selle kohta, et taotlejal on lähiminevikus olnud raskusi vähemalt 2 rahalise kohustuse täitmisel, mis omakorda oleks pidanud andma veelgi tugevama aluse väidetud sissetuleku sisus, suuruses ja regulaarsuses veendumiseks.
83.Kolleegium nõustub kostjaga, et tõendatud ei ole, et hagejal oleks olnud laenu taotlemise ja saamise ajal maksehäireregistris kehtivaid maksehäireid peale kostjale teada olnud kohustuse Bigbank AS-i ees suuruses 640-3200 eurot, milline lõpetati 1 kuu möödumisel teise laenu saamisest. Sellest saab järeldada, et hageja väide laenu taotlemisel, et võlgnevus on likvideeritud, oli õige ja järgmisi häireid (nähtuvad praeguse kohtumenetluse ajal esitatud raportist) ei olnud veel sisse kantud (kanded tehti veebruaris, aprillis ja mais 2018). Küll aga pidi teadaolnud maksehäire koos alles toimunud täitemenetlustega (vt eelmine põhjenduste punkt) tekitama kostjas küsimusi hageja maksevõime kestvuse kohta ja andma aluse väidetud sissetuleku sisus, suuruses ja regulaarsuses veendumiseks, mida kostja aga ei teinud. Samuti ei ole tõendeid, et kostja oleks tundnud huvi konto väljavõttelt nähtuvate maksete kohta DNB pangale ja Julianus Inkassole.
84.Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et kostja rikkus mõlema laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet ega teinud mõistlikke pingutusi, et kontrollida temale esitatud teavet. Seega järgnevalt tuleb kohtul tuvastada, kas tegemist on VÕS § 403 4 lõike 7 viimases lauses reguleeritud olukorraga, s.t kas on alust tuvastada, et hageja jättis tahtlikult esitamata kostjale temalt nõutud teabe või võltsis esitatud teavet ja selle tagajärjel hindas kostja tema krediidivõimelisust valesti. VÕS § 4034 lõike 3 teise lause kohaselt peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks.
2-20-16049 Sama sätte lõike 4 kohaselt teavitab krediidiandja tarbijat, missugune teave, missugused tõendid ja missuguse tähtaja jooksul tuleb esitada.
85.Ringkonnakohus on seisukohal, et tahtlik teabe, mille tagajärjel hinnati maksevõimelisust, esitamata jätmine või võltsimine hageja poolt praeguses asjas tõendatud ei ole. Hageja esitas taotluses väite, et saab sissetulekuna (mh töö välismaal (JSlt)) u 2000 eurot ja esitas ka töölepingu, kust aga sellise tasu regulaarset laekumist ei saa järeldada. Kohtumenetluses väidab hageja, et sai JS-lt hoopis ehitusmaterjalide eest hüvitist, kuna aitas tuttaval maja ehitada ja lootis sellist sissetulekut ka tulevikus saada. Seega isegi kui maja ehitamine ei toimunud välismaal, oli tegemist hageja sissetulekuga ja seda, kas tegemist on regulaarse sissetulekuga, millega oli hagejal alust arvestada laenulepingutes kokkulepitud tagasimakse perioodil, pidi hindama laenuandja. Kostja ei ole tõendanud, et oleks andnud hagejale tähtaja ja nimetanud, milliseid tõendeid sissetuleku sisu ja regulaarsuse kohta ta täiendavalt nõudis. Seega isegi kui asuda seisukohale, et hageja eksitas laenutaotlustes kostjat sissetuleku sisu osas, ei põhjustanud see asjaolu krediidivõimelisuse ebaõiget hindamist.
86.Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et vaidlusalustele lepingutele kohaldub VÕS § 4034 lõige 7, millest tulenevalt loetaks tarbijakrediidilepingutes intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud määr, kui kokkulepitud määr on sellest suurem. Kohalduvast intressimäärast sõltub esmalt, kas olid täidetud sisulised eeldused lepingute ülesütlemiseks. Vaidlusaluse sundtäitmise aluseks on asjaolu, et hüpoteegiga tagatud võlgnevus muutus sissenõutavaks kostja poolt lepingute ülesütlemise tagajärjel. Kostja ütles lepingud üles 21.03.2019 tahteavaldustega (t I kd lk 150-151) viitega lepingute punktidele 9.1 ja 9.1.2. Nimetatud punktides oli kokku lepitud, et laenuandjal on õigus leping üles öelda ja nõuda kogu varalise kohustuse tasumist 14 kalendripäeva jooksul mh, kui laenusaaja on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt 3 üksteisele järgnevale tagasimaksega ja laenuandja on andnud edutult vähemalt 2 nädala pikkuse täiendava tähtaja viivitatud maksete tasumisega koos avaldusega, et tasumata jätmise korral ütleb laenuandja lepingu üles. Puudub vaidlus, et sellise tähtaja oli laenuandja eelnevalt andnud. Vaatamata ringkonnakohtu nõudmisele (10.02.2023 määruse põhjenduste punktis 4.3) kostja alternatiivset maksegraafikut / võlaarvestust ei esitanud. Samas arvestades kohalduvat intressimäära 0% (hageja väidet VÕS § 94 kohase intressimäära suuruse kohta kostja ei ole vaidlustanud), puudus hagejal lepingute lõpetamise ajal intressivõlgnevus. Võttes aluseks kostja 20.01.2021 esitatud maksekohustuse tekkimise ja täitmise tabeli (t I kd lk 80-80 pöördel) ning arvestades sellest nähtuvaid põhiosamakseid ja laekumisi (mille üle pooltel samuti vaidlust ei ole), leidis kolleegium järgmist: esimese lepingu järgi tegi hageja esimese makse 229 eurot 31.10.2017, kuigi pidi tasuma 15.10.2017 31.45 eurot; tasutu kattis põhiosamakse 31.45 eurot, seejärel viivise 0.11 senti ja ülejäänu 197.44 eurot arvel tuleb lugeda täielikult tasutuks 15.11.2017 kuni 15.03.2018 ning 33.27 euro ulatuses ka 15.04.2018 tasumisele kuulunud põhiosamaksed; 17.01.2018 oli laekunud 352 eurot, millest tuleb lugeda tasutuks 15.04.2018 põhiosamakse ülejäänud osa 1.00 euro ja täielikult põhiosamaksed 15.05.2018 kuni 15.01.2019, lisaks 15.02.2019 põhiosamaksest 19.36 eurot; 06.03.2018 oli laekunud 352 eurot, millest tuleb lugeda tasutuks ülejäänud osa 15.02.2019 maksest 20.20 eurot ja 15.03.2019 põhiosamakse 40.13 eurot; seega arvestades, et hageja oli veel tasunud 22.05.2018 352 eurot ja 12.11.2018 528 eurot, oli hagejal esimese lepingu järgi selle ülesütlemise hetkel ettemaks 1171.67 eurot ja kostjal puudus alus lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks. Teise lepingu järgi tegi hageja esimese makse 16.01.2017 203 eurot, kuigi pidi tasuma 15.11.2017 15.72 eurot, 15.12.2017 15.95 eurot ja 15.01.2018 16.18 eurot; tasumise seisuga oli kogunenud viivist vastavalt 0.21 ja 0.11 senti; tasutu kattis seega põhiosamaksed ja viivise 15.72+0.21 senti+15.95+0.11 senti+16.18 eurot, aga lisaks ka täielikult põhiosamaksed 15.02.2018 kuni 15.09.2018 ja 17.22 euro osas makse 15.10.2018; 08.03.2018 oli tasutud 176 eurot, millest tuleb lugeda tasutuks ülejäänud 1.46 eurot 15.11.2018 maksest ja täielikult
2-20-16049 maksed 15.12.2018 kuni 15.03.2019; seega arvestades, et hageja oli tasunud ka 22.05.2018 164 eurot ja 13.11.2018 222 eurot, oli tal teise lepingu alusel ülesütlemise hetkel ettemaks 483.09 eurot. Kuna hagejal puudus lepingute ülesütlemiseks kokkulepitud võlgnevus, ei olnud kostja tahteavaldustel õiguslikku mõju, lepingud kehtivad ning kostjal puudus alus täiteavalduse esitamiseks sundtäitmise läbiviimiseks lepingute täitmist taganud hüpoteegi realiseerimise eesmärgil. Algatatud sundtäitmine on TMS § 220 lõike 1 alusel täies ulatuses lubamatu.
87.Kolleegium arvestas eelmises punktis VÕS § 415 lõikes 2 sätestatud tarbijakrediidilepingu alusel tehtud maksete arvestamise reegleid. Viivise aritmeetilisel arvestamisel kasutas kohus viivisekalkulaatorit (www.viivisekalkulaator.ee) ja lähtus VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud (seadusjärgsest) viivisemäärast põhjusel, et eelnevalt oli tuvastamist leidnud VÕS § 94 kohase (seadusjärgse) intressimäära kohaldamise alus. Õiguskirjanduses on leitud, et VÕS § 415 lõike 1 esimene lause sätestab piirid viivise suurusele tarbijakrediidilepingus ning sätestatud keeld tähendab, et kui lepingus on kokku lepitud suurem intressimäär kui seadusjärgne saab olla kokku lepitud ka seadusjärgsest määrast suurem viivisemäär (Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2019, lk 675-676). Seetõttu ei ole õige maakohtu otsuse põhjenduste punktis 140 väljendatu, nagu ei oleks ka suurema intressimäära puhul lubatud seadusjärgsest määrast suurem viivisemäär. Küll aga on õige maakohtu järeldus, et praeguses asjas kohaldub seadusjärgne viivisemäär, kuid seda põhjusel, et intressikokkulepe on tühine ja kohaldub seadusjärgne intressimäär.
88.Eelpool käsitamata poolte väited apellatsioonimenetluses asja lahendamise lõpptulemusele tähtsust ei oma ja seepärast jätab kohus need praeguses lahendis vastamata.
89.Küll aga võtab kolleegium seisukoha maakohtu poolt kohaldatud hagi tagamise abinõu kohta (TsMS § 442 lõige 5). Kolleegium on seisukohal, et hagi tagamise abinõu (vaidlusaluse täitemenetluse peatamine) tuleb tühistada, et kohtutäituril oleks võimalik täitemenetlus TMS § 48 lõike 1 punkti 4 alusel lõpetada. Menetluskulude jaotus
90.Hagiavalduse ja apellatsioonkaebuse rahuldamisel jäävad menetluskulud mõlemas kohtuastmes TsMS § 162 lõike 1 alusel kostja kanda.
91.Kuna maakohus ei määranud hagejale hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks, ei tee seda TsMS § 174 lõike 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast ringkonnakohtu otsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
92.TsMS § 178 lõike 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.